Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Tiit Tarlap ·

Viiking, kes armastas haisid: Kangelastraditsionaal kuues aktis

(jutt aastast 1995)

ajakirjapublikatsioon: «Pärnu Postimees» 1995; 27. oktoober – 1995; 1. detsember
♦   ♦   ♦

eesti keeles: Tiit Tarlap «Viiking, kes armastas haisid» 2001

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
5
3
3
1
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (12)

Kogumiku nimilugu ei ole ulmejutt (ja tore on!). See peaks olema neljas Tarlapi tekst, mida olen lugenud ja neljandat korda korda on olulisemaid liine mehest peategelase suhe ilusa naisega. Mus süveneb üha veendumus, et autor ei ole homo... ja tore seegi!

Kogu kõnealuse jutu essents seisneb äärmuslikult teravmeelses dialoogis. Dialoog on ebaloomulik, ent niivõrd vaimukas, et kõne kunstlikkust ei pane nagu tähelegi. Keskne koht on siin peategelasest macho "kildudel", mille abil ta demonstreerib oma üleolekut kõigest ja kõigist. Aga ega ka tema vastassoost partner palju alla ei jää.

Jutu sisuks on rannikulähedaselt saarelt ühe kõrge poliitiku villast teist poliitikut-ärihaid-kurjategijat kompromiteerivate dokumentide hankimine. Ülesanne antakse ühele James Bondi tüüpi "vabale mehele", kellest kohe alguses on aru saada, et see vend küll surma ei saa: ta on nii vinge tüüp lihtsalt. Lool on tugevalt romantilise alatooniga happy end, kuid miskipärast see mind selle jutu puhul ei häiri.

Teksti loeti eesti keeles

See, kas autor on homo või mitte, ei ole relevantne, kuigi oma nüansi see asjaolu või õigemini selle puudumine kahtlemata lisab;).

Lugu ise selline romantiline ja ilus.
Kuigi see, et ta mitteulmelise jutuna nagu ulmejuttude kogumikule andis nime, üsna tähelepanuväärne.

Teksti loeti eesti keeles

Ei ole midagi katki kui lugu pole ulme ja autor/peategelane/lugeja või kes iganes pole homo, aga jah, teatud põhjustel ei suuda ma teost enamaks klassifitseerida kui wishful thinking. Normaalselt kirjutatud, aga ei andnud lugemiselamust.
Teksti loeti eesti keeles

Ulmeliste elementida romantiline looke, kus on klassikaline kõva mees, kelle ausus je põhimõttekindlus rikutud kaunitari lõpuks oma mõtteviise parandama sunnib (armastus, noh, selline maailmaparandav jõud) ja tulebki happy end. Kusjuures pahadel läheb ikka halvasti ka. Nii võiks selle loo kokku võtta.
Teksti loeti eesti keeles

Ei mingit ulmet ja isegi mitte sellele viidet mitte. Tegelikult ei ole see p6hjuseks "rahuldavale". Hinde p6hjuseks on see, et mul hakkas seda lugedes igav. Lineaarne ja etteaimatav tegevus, mida ei p22sta ka vaimukas dialoog ja macholik p22tegelane. Ei meeldi mulle J. Bondi filmid, ei meeldi ka sarnane kirjandus. T6si, Flemingit k6lbab lugeda kyll.
Teksti loeti eesti keeles

Psyhholoogiline sygavus on, jah, Tarzani tasemel ja Tarzani seeria looga siin ka tegemist on. Mida näitab ka syžee imepärane keerukus.

Vaimukuse ja ponnistatud killurebimise vahel jooksev piir on muidugi imeõhuke ja igayks paneb selle ise paika. Minu jaoks on see kuskil kaugel eemal.

Kui kiidetud poleks, ei oleks lugenud. Nagu ka teisi lugusid kogumikust.

Teksti loeti eesti keeles

Kirjutan alla Silver Sära ja Andri Riidi tähelepanekutele - puisemat dialoogi annab välja mõelda, isegi kui väga pingutaks. Ja lugemiselamust siit tõepoolest ka ei saanud, huvi püsis kogu aeg ainult kubemekarva võrra kõrgemal tüpimusest/ükskõiksusest. Peategelane, tema toimetamised ja kõrvaltegelased lihtsalt olid nii ebaloomulikud, sündmused nii välja imetud ja üllatustevabad, et päästis ainult loo suhteline lühidus.

Lisapiinlikust valmistasid peategelase, "Viikingi" puised naljatlused, milles ta vestles. "Viiking" mingit muud teksti ei väljastanudki, ainult mingid Baskini tasemel hüüdlaused ja killud, mis olid värsked umbes eelmise sajandi kaheksakümnendatel. Tõsi küll, lugu ise on ka suhteliselt vana ja ilmunud ajal, mil kaheksakümnendad polnudki teab kui kauge minevik veel, mistõttu Viikingi paroolide kopituselehk tuleb andestada.

Mu jaoks töötas see lugu kuidagi äraspidiselt, ilmselt asus tööle teada-tuttav camp`i fenomen. Kultusautor Tarlap on jälle ühe nüansi võrra rohkem tuttav (ja ühtlasi saab jälle imestada kes ja miks seda kultust üles peksab).

Teksti loeti eesti keeles
x
Oskar Nassar
28.05.1987
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Eesti ESIMENE etnohorror romaan läbi loetud ("Rehepappi" ei saa ju ikka horroriks pidada)ja sellist magnetismi suudab ainult Hargla pakkuda. Hommikul kätte võetud raamatut ei suutnud enne käest panna kui kell pool kolm öösel ja viimane lehekülg loetud.PS: Pole sarja vaadanud ja arvan, et see aitas lugemiselamusele tugevalt kaasa.
Teksti loeti eesti keeles

Võtsin selle raamatu ette kuna see oli selle aasat Stalkeri eesti romaanide nimekirjas, eelnevad teadmised autori ja romaani kohta puudusid täiesti. Arvustusi peale ülevalkirjutatu ja ühe blogi postituse ka internetist ei leidnud. Juba esimesest leheküljest haaras romaan mind endasse täielikult. Tõesti hea stiili ja kasvava pingega kirjutatud romaan. Pani mõtlema nii mõnegi küsimuse üle ja sobiks suurpäraselt arutamiseks mõnes ülikooli kirjandust ja elu vahekorda puudutavas loengus. Erilise kiituse saab Helsingi kujutamine. Ise korduvalt Helsingit külastatuna tundsin tõesti, et kõnnin koos romaani tegelastega mööda suvise rohelusse mattuva kesklinna tänavaid. Kahju, et paljud sellised romaanid jäävad eesti avalikusel ja kriitikutel kahe silma vahele ja ei ületa uudiskünnist ja sellest tulenevalt ei jõua paljude potentsiaalsete lugejateni (eks see oluneb ka kirjastuse poolsest viitsimisest/viitsimatusest teost promoda meedias). Kui kokkuvõttes, kui tõesti on tegemist Kristjan Looritsa debüütromaan siis suur kummardus autorile ja jään edaspidisi trükisi ootama.
Teksti loeti eesti keeles

simene gootiromaan mis kätte sattunud. Huvitavad uued teemad eesti ulmekirjanduses , kuid teos kokkuvõtvalt tekitas kahetisi tundeid. Leila Tael-Mikešini romaan koosneb kahest osast, mille esimene pool oli ikkagi tunduvalt tugevam kui teine (mis tõigi pandud hinde alla 3-le). Esimesel poolel oli eesmärgi pärasem faabula ja tegelaste eesmärgid/motiivid selgemini esile toodud. Teine pool vajus kuidagi ära ja jäi pingutatuks ning tekkis liigne kordumise moment. Kiidaks eriti esimeses osas loodud suhtevõrgustikku ja head iroonilist huumorit, millega tegelased üksteist torkisid. Kokkuvõtvatlt jäi midagi ikkagi puudu. Mingi süzeelik pööre, mis oleks viinud näiteks tegelaskonna kuhugi teise keskkonda või toonud sisse uusi tkaraktereid (mitte samu tegelasi uuestisõndinud kehades).
Teksti loeti eesti keeles

Olles lugenud paar esimest peatükki Kent Raju romaanist, tekib koheselt küsimus: mis vanusegrupile on romaan suunatud? Kas on tegemist noorteromaaniga või ikkagi täiskasvanuile suunatud teosega? Mina liigitaksin selle ikkagi noorteromaani alla (vanusele 10-16) ja hindaks seda ka vastavast vaatepunktist. Lugu on lihtne, mõistatusliku Maa otsimine Universumi sügavustest, pikitud kohati täitsa meeldiva ja puhta (noortele lugejaskonnale suunatud) huumoriga. Lugedes tekib kergesti paralleel kultussarjaga "Futurama" (Merf - Fry, Piilips - Bender, Aurora - Leela, Adam - Professor, Zergio - Zoidberg, Pegasuse pardaarvuti - Planet Expressi süstiku autopiloot, kosmomaffia - robomaffia) ning ka kummalisel kombel Priit Pärna animtsiooniga "Porgandite öö" (Riici valitsushoone - hotell PGI). Kosmoserändudega seotud noortekirjandust meil eestis muidgi ei tea kui palju ei ilmu, ehk on erledaimaks näiteks selles vallas Henno Käo "Oliüks", mis on isegi teatavas mõttes kultusteos. Kuid "Oliühele" sarnast helget ja kaasahaaravat maailma "Tuntud Universum: kadunud Maad" lugedesi ei teki. Tõesti oleks vaja olnud toimetaja tugevamat kärpivat kätt, mis oleks romaani küll lühendanud kuid samas tummisemaks muutnud. Sama kehtib ka keele kasutuse osas, kohati tundus et osad naljad oli mõeldud lugemiseks inglise keeles või need oleks lihtsalt inglise keeles palju paremini töötanud.Kuid lõpetuseks võib öelda, et kui peaks ilmuma teine osa AS Otsigumootori sõpruskonna tegemistest Tuntud Universumis, siis võtaks selle lugemiseks küll ette. Hindeks jääb hetkel 3, sest usun et autor on võimeline palju tugevamat teost kirjutama ning siis on järgmine kord ka kuhugi tõusta.
Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänava viimase romaani lugemine läks lennates. Kindlasti on tegemist autori seni parima ja läbimõelduma teosega, mis võttab tegelikult kokku ühe mõttelise osa Maniakkide Tänava eelnevast loomingust. Eriti kiidan teravaid ja hästi sihitud torkeid praegu Eestis olevate väärnähtuste suunas (erakonnad, Riigikogu, poliitbroilerid). Tundub, et isegi tuumakatastroof ei muuda olematuks ühiskonnas olevaid kasvajaid.
Teksti loeti eesti keeles

Võtsin raamatu ette kuna leidsin selle Stalkeri järgmise aasta nimekirjast. Pole ammu ühtegi klassikalist fantasy`t lugenudki ning eriti eesti autori oma. Eelnev arvustaja on juba üldiselt kõik olulise välja toonud, mis raamatut puudutab ja temaga tuleb suures joones nõustuda. Tahan esile tõsta seda, et tegemist autori debüütromaaniga ja seetõttu ka hinne 5. Oleks meil tihedamini nii mahukaid ja läbikomponeeritud esikteoseid. PS: Ainus asi, mis mind kohati häiris oli toidukordade ja söömise väga detailne ning tihti ette tulev kirjeldused. Lugedes läks lihtsalt kõht alatasa tühjaks.
Teksti loeti eesti keeles

Kassarit ja seal leiduvaid kivisid, mis seonduvad tulnukate ja muu müstilisega, on ennegi eesti lastekirjanduses kujutatud. Nimelt Henno Käo jutustuses "Suure kivi lood", mis sisaldas palju rohkem ulmelisi elemente, kui Reinausi romaan. Võrreldes esimese osaga on ulmelisi elemente vähemaks jäänud. Kui raamatus "Mõistatus lossivaremetes" liikusid ringi kummitused, siis nüüd on ainsad ebaharilikud momendid hüpnoos ja ravivõimed. "Kivid, tulnukad ja sekt" on sellegipoolest kaasakiskuvam ja seiklusrikkam lugemine, kui esimene raamat ning kindalsti väga mõnus suvelugemine noortele. PS: Ka minus tekitab tegelaste vanus kummastust, kohati nagu oleks gümnaasiumi vanustega tegemist, siis aga jälle pigem kujutatud 13-14 aastased hingeelu.
Teksti loeti eesti keeles

Eelmine arvustaja on kõik olulisema juba välja toonud, nii et polegi suurt lisada. Aga eks "Okultismiklubi" hinnates tuleb kõige pealt arvestada ikka seda kellele see on kirjutatud. Lugejaskonnaks on põhikoolis käivad noorukid (12-16 aastased) ning seda arvestades on tegemist igati korraliku noorsoo seiklusjutuga. Raamatus on olemas kõik see, mis kutsub tänapäeva noort lugema - müstikaelement, noortesuhted ning seiklused. Ning kuna tegemist noortega nö. naabervallast, leiab kindlasti iga koolinoor loost tegelase kellega ise samastuda. Kindlasti võiks selline teos kuuluda ka koolis loetavate raamatute valikusse (Vana-Kuustes kindlasti ka kuulub). Raamatu populaarsusest annab ka tunnistust see, et just ilmus ka järg.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat sattus lihtsalt kätte raamatukogus riiulite vahel tiireldes. Ikka kõvasti on vett merre voolanud ja eesti ulmekirjandus edasi läinud sellest ajast, kui Seppo "Hüatsinsõrmus" ilmus. Praegu lugedes tundus ikka äärmiselt amatöörlik kogumik olevat (võrreldes näiteks Matt Barkeri tekstidega). Kõigis novellides ammu tuntud ja ära leierdatud faabulad (sõnajalaõis, loss veekogu põhjas, filosoofide kivi), millele polnud midagi uut juurde lisatud. Lugedes ei jäänud muljet, et tegemist on õudusnovellidega (nagu tutvustus raamatu kaanel seisab), vaid muinasjuttudega algkooli õpilastele (Kreutzwaldi või Eiseni töötlused). Palju oli ka ebaloogilisusi ja lihtsalt kergema tee minemist tekstides. Aga mis kõige "hirmsam", lugedes ei olnud kordagi hirmus, isegi mitte kõhe ja sel juhul on õudusjutt kindlasti läbi kukkunud. Hinde 3 panin puhtalt seetõttu, et kirjanik oli neid lugusid kirjutades 17-21 aastane ja seetõttu vähe leebem hindamisel.
Teksti loeti eesti keeles

Seikluslik detektiivilugu, mille lõppu on lisatud ka tilgake ulmet (ajaränd tulevikku ja saadud teadmistega sündmuste mõjutamine olevikus). Lugu mõneti võrreldav samal ajal perioodikas ilmunud Lew R. Bergi järjejuttudega. Kuid Tarlapi stiil on lihvitum ja peakangelane pole nii macho kui Bergil. Ilmselt Bergi puhul oleks Traven kandnud mantli all automaati ja paari granaati. Puudustel on eelnevad arvustajad juba peatunud.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu sellest kuidas ühe inimese uskumatuna näiv sugereerimisjõud suudab hävitada kogu inimkonna. Kirjutamisstiilile ei saa midagi ette heita, sulg jookseb hästi. Kuid samas oli osasid nüansse a loogikavigu, mida eelnevad arvustaad samuti välja tõid - kas ikka hakkad esimesena ennast sööma? Üritaks ikka enne midagi kinni püüda merest.
Teksti loeti eesti keeles