Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Tiit Tarlap ·

Viiking, kes armastas haisid

(kogumik aastast 2001)

eesti keeles: Pärnu, Omakirjastus, 2001

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
8
2
4
0
0
Keskmine hinne
4.286
Arvustused (14)

Tarlapi kogumik jätab väljastpoolt mulje nagu oleks tegu seitsmekümnendatel välja antud raamatuga ja ei tahakski uskuda, et tiitellehel on aastaarv 2001. Teine sisu otseselt mittepuudutav tähelepanek on see, et autori kirjutatud juttude arvu silmas pidades võinuks kogumik poole paksem olla. Ei tea, kas raamatuna seni mitteilmunud tekstid koondatakse õige pea järgmisesse valikkogusse? Siiski peaks ka käesolev 300-leheküljeline valik andma küllalt hea ülevaate Tarlapi loomingust, eriti muidugi neile, kes maakonnalehti, kus autor end peamiselt ilmutanud on, ei loe.

"Viiking, kes armastas haisid" on raamat mida julgen soovitada ka teistele, kartmata hiljem peksa saada. Ehkki ma pole kõigist lugudest sillas, on 40%-line täistabamus kogumiku kohta väga kõrge näitaja. Pean siin silmas mitteulmelist nimilugu ja lühiromaani "Vampiirilõks". Neis kahes tekstis on autor minu meelest demonstreerinud oma kolme tugevaimat külge: vaimukat dialoogi, elavat keeruliste sündmuste fabuleerimise oskust ja sujuvalt loetavat teksti.

Kui midagi ette heita, siis "Liivakella kaela" ebaühtlast tempot ja finaali, "Skalbiküti" ja "Morituri te salutanti" moraliseerivat tooni. Eetiliste probleemidega võitlevad Tarlapi protagonistid kõigis juttudes, ent kahes viimatinimetus jäi kohati mulje mingisugusest kibestumisest, mis sundis tegelasi tigedaid monolooge pidama.

Kogumiku silmaganähtav mõju minule seisneb aga selles, et üritan lähemal ajal viia end kurssi ka ka autori muude tekstidega.

Teksti loeti eesti keeles

Lõpuks siis on ka Tarlap kaante vahele saanud. Ja loodame, et teda saab kaante vahele edaspidigi, sest minusugune laisk inimene ei viitsi raamatukogus vanade ajalehevirnade vahel vedeleda.

Raamatu sisu oli küll napp, aga see-eest kvaliteetne. Parimaks looks loeks mina "Vampiirilõksu", oma paranoilise õhkkonnaga. Samuti ei saa äramärkimatta jätta mitteulmelist nimilugu oma muretult macholiku stiiliga. Teised lood on natuke kehvemad, aga see ei tähenda, et nad lugeda ei kõlbaks. Kindel viis, soovitan kõigil lugeda!

Teksti loeti eesti keeles

Alustasin lihavõtete ajal Eesti ulme antoloogia lugemisega ja üsna loomulikult paljukiidetud Tiit Tarlapi loomingust. ”Kaduviku paladiinid” ja ”Vihkamise suund” veensid, et Hargla kõrval on eesti ulmes vähemalt üks sama kõva tegija. Ostsin jalamaid Tarlapi kogumiku ja lugesin paari päevaga läbi. Olen vääga rahul. Üksnes ”Skalbikütt” tõi kaasa reaktsiooni ”käis kah” (=kolm), ka nimijutt jättis suhteliselt külmaks (hindaksin vast neljaga). Kolmest ülejäänust on vaieldamatult parim ”Vampiirilõks”, kuid ka teised pakkusid naudingut. Seega – selge viis.

NB! Jõuludest saati vältisin selle kogumiku ostmist lootusetu kaanekujunduse pärast. Hea, et sisu ei vastanud vormile.
Teksti loeti eesti keeles

Kirjanik Tarlapi kõige tugevam külg on viitsimine.

Viitsimine üldse selliste süzheede ja tegelastega mingeid jutte kirjutada. Aga tulemus saab – kui mitte nauditav, siis talutav. On kombeks võrrelda Ljuuer Bergi ja Tarlapi Tiitu... no vat siis, ma ütleks, et Tarlapi arusaam ja lähenemine on ehk keskmiselt tasemelt kirjanduslisemad, Bergi tipud aga löövad Tarlapi tippe. Kuigi suht sama asja nad ajavad.

Mis kogumikust meelde jääb? Osavad immiteerimiskatsed, mingi teatava stiili järgiaimamine. Stiil ise aga kipub puudu jääma. Tarlapi meetod on üskipulgi kõige üleskirjutamine, mida kangelased loost teavad. Peale loo aga nende jaoks muud maailma ei eksisteeri, tegelastel pole ajalugu, minevikku, rahvust, veendumusi (no mõni üksik), harjumusi, seksuaalsust, kiikse. Vahest harva on neil unenäod, peale selle on nad vaid teatavate isikuomadustega Vapper Detektiiv, Inspektor, Naiivne Neiu, Kaabakas, Teadlane, Paha Salaagent, Hea Salaagent jne. Tahan öelda, et jättes tegelased ilma taustadest, jättes ilma rahvusest, võtab Tarlap endalt võimaluse teha lugu huvitavamaks. Sama kehtib ka juutudes kasutatava maailma kohta.

Peategelane mõtleb palju, ikka ja alati ainult asjast, mõtleb pool lehekülge dialoogilauste vahele ja see pidev seletamine, tühjalt kohalt tolmu üleskeerutamine, tüütab ikka lõpuks ära küll.

Juttudes pole pea ühtegi psühholoogiliselt huvitavalt väljamõeldud ja teostatud, SUBTIILSET stseeni. Tegevus on trafaretne - vestlus, mõtlemine või liikumine punktist A punti B. Pooltoone ja värve üldse on vähe. Tegelased pole võimelised suurteks kirgedeks.

Muidugi ei saagi lood olla mitte tuimad ja kuivad kui nad on teostatud tühjal, dekoratsioonideta laval. Tegevuspaigad on nagu tegelasedki ja sestap kogumik ka nõukogudeaegseid autoreid meenutab - lood toimuvad "kusagil Läänes", seda markeeritakse väljamaiste sigaretimarkide, autode ja joogipoolise ohtra mainimisega ning eesmärgiks on kapitaliühiskonna pahede järjekindel piitsutamine. Võibolla oleks minu hinne (ja ka elamus) palli võrra kõrgemad, kui need Tarlapi lood oleks toimunud reaalsel maal, reaalses keskkonnas. Siis tulnuks teksti ka rohkem motiive, lõngu, nüansirikkust. Sellisel kujul oli ikka suht igav... rääkimata et ulme poole pealt polnd nagu üldse midagi.

Teksti loeti eesti keeles

Tekkis tunne, et loen ulmeelementidega krimijuttusid. Ja kohati kuidagi väga seebilik, nagu oleks tegu ehtsa naistekaga.

Neljas jutt mulle ometi väga meeldis. Maitse asi.

Teksti loeti eesti keeles

Väga hea kogumik. Tegemist on vaieldamatult tipptasemel lugudega, mille lugemine on puhas nauding. Eelnevatest kommentaaridest nõustuks ehk enim Arvi Nikkarevi öelduga. Viimasel ajal tugevasti reklaamitud Indrek Hargla kõrval on Eestis teisigi tasemel ulmekirjanikke. Tiit Tarlap on kaheldamatult üks neist. Julgeks isegi teatud mõttes ketserlusse langeda ja öelda, et absoluutskaalal võib Tarlap Harglat kirjutamis- ja fabuleerimisoskuse poolest isegi pisut ületada. Samas jääb ta ilmselgelt alla produktiivsuses.

Kogumikule minu poolt kõrgeim hinne.

Teksti loeti eesti keeles

Ei olnud hirmus hea, ei olnud ka halb. Oli madinat, oli krimit, oli ulmetki igas loos. M6nes rohkem, m6nes v2hem. Tarlap v6iks kahtlemata rohkem kirjutada, sest lugeda k6lbab ta ju h2sti. Mis mind kergelt h2mmastama paneb on asjaolu, et otsest arengut tema juttude puhul ei ole - nii esimesed kui tagaumised on yhtlase tasemega (olgu "eldud, et see tase on kindlasti yle keskmise).
Siiski on "hea" talle p2ris paras hinne. Madin ei kuulu just minu lemmikute hulka.
Teksti loeti eesti keeles

Viitsimine klišeid läbivalt välja pidada on kahtlemata omaette väärtus. Samuti võib kogumikku vaadeleda austusavaldusena aegadele, kus mehed olid veel rauast, naised roosast plyyšist, vahtisid raudmeestele suhu ja lasid ennast muu varustuse seas kaasa lohistada, õllekavaimukused olid iroonia tipp ning karakter oli miski, mida näitas biitsepsi ymbermõõt. Hea yhtlane valik, eksponeerib kogu autori vaheldusrikkust ja hiilgavat taset, ka neljanda klassi tasemel kujundus ilmutab täielikku harmooniat sisu ja vormi vahel. Puudub vaid pyhendus Tarzani loojale, seepärast siiski kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Teatud perioodil ja võib-olla ka siis, kui oleksin lugenud neid tekste hõredamalt, pikema aja peale hajutatult, oleksin ehk sellele kogumikule pannud kõrgeima hinde. Praegu jäid aga mitmed asjad kripeldama.

Indrek Hargla on täiesti õigustatult viidanud mitmetele vajakajäämistele psühholoogilises jm pooles, mis tõepoolest kohati häirima hakkavad, aga kõige enam hakkas lõpuks häirima autori maailmavaate järgi loodud maailm, mis ei tundu kuigi usutav. Tõepoolest, on ju maailmas palju korruptsiooni, valskust ja valet, aga et see olekski kogu maailma sisu, et kogu ühiskond vaid sellel püsikski (pluss mõningad absoluutse vastasmärgiga traditsioonilised superkangelased), tundub võimatu. Puhas korruptantlus ja räigeim omakasu ning selge-siiras idealism nagu Tarlapi mustvalges maailmas, see ei ole vist enam päris tänase päeva lugemismaterjal, ei üht ega teist pidi.

Samas oli neid jutte siiski päris mõnus lugeda, hoolimata ka sellest usutamatuse tundest, mistõttu madalamaks hinnet ka võtta ei tahaks. Ja kindlasti on ka paljusid, keda Tarlapi selline lähenemine asjale üldse ei häiri.

Teksti loeti eesti keeles

Liisa Vesik ja Raul Veede on juba eespool kõik olulise ära öelnud: neljas jutt oli ainuke, mis midagi väärt ja kogu kupatus on selline viitsimise teema, et kas keegi viitsib selle läbi lugeda või mitte. Mõlemal juhul suuremat kahju ei sünni, kasust rääkimata. Omapärasuse hõngu lisab ühemõtteliselt DIY hõng raamatu juures: väljaandja koha peal on salapäraselt ainult "Pärnu 2001" ja pealkaanel ilutsevad kriiskavate värvidega joonistatud kriipsujukudest poolpaljas Tarzan koos kellegi mammiga. Fonti vaadates kerkib tahtmatult silme ette pilt selle autorist, kes on joonlauaga tõmmanud paberile kaks paralleelset kriipsu ja nüüd püüdlikult, keel suunurgast väljas, maalib nende vahele tähti. Samas pole mõtet sellise isetegevuse üle irvitada, selline see underground ongi ja liigen lakitus-mukitus võtab ainult ehedust vähemaks. Paraku kui Tarlapilt "mees metsast"- ehedust vähemaks võtta, siis suurt midagi järgi ei jäägi. Keskpärased, või keskpärasest pisut nõrgemad sügava sisuta pretensioonitud, suhteliselt tuimalt paberile pandud ulmelised seikluslood, oleks mu hinnang.
Teksti loeti eesti keeles
x
Oskar Nassar
28.05.1987
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Eesti ESIMENE etnohorror romaan läbi loetud ("Rehepappi" ei saa ju ikka horroriks pidada)ja sellist magnetismi suudab ainult Hargla pakkuda. Hommikul kätte võetud raamatut ei suutnud enne käest panna kui kell pool kolm öösel ja viimane lehekülg loetud.PS: Pole sarja vaadanud ja arvan, et see aitas lugemiselamusele tugevalt kaasa.
Teksti loeti eesti keeles

Võtsin selle raamatu ette kuna see oli selle aasat Stalkeri eesti romaanide nimekirjas, eelnevad teadmised autori ja romaani kohta puudusid täiesti. Arvustusi peale ülevalkirjutatu ja ühe blogi postituse ka internetist ei leidnud. Juba esimesest leheküljest haaras romaan mind endasse täielikult. Tõesti hea stiili ja kasvava pingega kirjutatud romaan. Pani mõtlema nii mõnegi küsimuse üle ja sobiks suurpäraselt arutamiseks mõnes ülikooli kirjandust ja elu vahekorda puudutavas loengus. Erilise kiituse saab Helsingi kujutamine. Ise korduvalt Helsingit külastatuna tundsin tõesti, et kõnnin koos romaani tegelastega mööda suvise rohelusse mattuva kesklinna tänavaid. Kahju, et paljud sellised romaanid jäävad eesti avalikusel ja kriitikutel kahe silma vahele ja ei ületa uudiskünnist ja sellest tulenevalt ei jõua paljude potentsiaalsete lugejateni (eks see oluneb ka kirjastuse poolsest viitsimisest/viitsimatusest teost promoda meedias). Kui kokkuvõttes, kui tõesti on tegemist Kristjan Looritsa debüütromaan siis suur kummardus autorile ja jään edaspidisi trükisi ootama.
Teksti loeti eesti keeles

simene gootiromaan mis kätte sattunud. Huvitavad uued teemad eesti ulmekirjanduses , kuid teos kokkuvõtvalt tekitas kahetisi tundeid. Leila Tael-Mikešini romaan koosneb kahest osast, mille esimene pool oli ikkagi tunduvalt tugevam kui teine (mis tõigi pandud hinde alla 3-le). Esimesel poolel oli eesmärgi pärasem faabula ja tegelaste eesmärgid/motiivid selgemini esile toodud. Teine pool vajus kuidagi ära ja jäi pingutatuks ning tekkis liigne kordumise moment. Kiidaks eriti esimeses osas loodud suhtevõrgustikku ja head iroonilist huumorit, millega tegelased üksteist torkisid. Kokkuvõtvatlt jäi midagi ikkagi puudu. Mingi süzeelik pööre, mis oleks viinud näiteks tegelaskonna kuhugi teise keskkonda või toonud sisse uusi tkaraktereid (mitte samu tegelasi uuestisõndinud kehades).
Teksti loeti eesti keeles

Olles lugenud paar esimest peatükki Kent Raju romaanist, tekib koheselt küsimus: mis vanusegrupile on romaan suunatud? Kas on tegemist noorteromaaniga või ikkagi täiskasvanuile suunatud teosega? Mina liigitaksin selle ikkagi noorteromaani alla (vanusele 10-16) ja hindaks seda ka vastavast vaatepunktist. Lugu on lihtne, mõistatusliku Maa otsimine Universumi sügavustest, pikitud kohati täitsa meeldiva ja puhta (noortele lugejaskonnale suunatud) huumoriga. Lugedes tekib kergesti paralleel kultussarjaga "Futurama" (Merf - Fry, Piilips - Bender, Aurora - Leela, Adam - Professor, Zergio - Zoidberg, Pegasuse pardaarvuti - Planet Expressi süstiku autopiloot, kosmomaffia - robomaffia) ning ka kummalisel kombel Priit Pärna animtsiooniga "Porgandite öö" (Riici valitsushoone - hotell PGI). Kosmoserändudega seotud noortekirjandust meil eestis muidgi ei tea kui palju ei ilmu, ehk on erledaimaks näiteks selles vallas Henno Käo "Oliüks", mis on isegi teatavas mõttes kultusteos. Kuid "Oliühele" sarnast helget ja kaasahaaravat maailma "Tuntud Universum: kadunud Maad" lugedesi ei teki. Tõesti oleks vaja olnud toimetaja tugevamat kärpivat kätt, mis oleks romaani küll lühendanud kuid samas tummisemaks muutnud. Sama kehtib ka keele kasutuse osas, kohati tundus et osad naljad oli mõeldud lugemiseks inglise keeles või need oleks lihtsalt inglise keeles palju paremini töötanud.Kuid lõpetuseks võib öelda, et kui peaks ilmuma teine osa AS Otsigumootori sõpruskonna tegemistest Tuntud Universumis, siis võtaks selle lugemiseks küll ette. Hindeks jääb hetkel 3, sest usun et autor on võimeline palju tugevamat teost kirjutama ning siis on järgmine kord ka kuhugi tõusta.
Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänava viimase romaani lugemine läks lennates. Kindlasti on tegemist autori seni parima ja läbimõelduma teosega, mis võttab tegelikult kokku ühe mõttelise osa Maniakkide Tänava eelnevast loomingust. Eriti kiidan teravaid ja hästi sihitud torkeid praegu Eestis olevate väärnähtuste suunas (erakonnad, Riigikogu, poliitbroilerid). Tundub, et isegi tuumakatastroof ei muuda olematuks ühiskonnas olevaid kasvajaid.
Teksti loeti eesti keeles

Võtsin raamatu ette kuna leidsin selle Stalkeri järgmise aasta nimekirjast. Pole ammu ühtegi klassikalist fantasy`t lugenudki ning eriti eesti autori oma. Eelnev arvustaja on juba üldiselt kõik olulise välja toonud, mis raamatut puudutab ja temaga tuleb suures joones nõustuda. Tahan esile tõsta seda, et tegemist autori debüütromaaniga ja seetõttu ka hinne 5. Oleks meil tihedamini nii mahukaid ja läbikomponeeritud esikteoseid. PS: Ainus asi, mis mind kohati häiris oli toidukordade ja söömise väga detailne ning tihti ette tulev kirjeldused. Lugedes läks lihtsalt kõht alatasa tühjaks.
Teksti loeti eesti keeles

Kassarit ja seal leiduvaid kivisid, mis seonduvad tulnukate ja muu müstilisega, on ennegi eesti lastekirjanduses kujutatud. Nimelt Henno Käo jutustuses "Suure kivi lood", mis sisaldas palju rohkem ulmelisi elemente, kui Reinausi romaan. Võrreldes esimese osaga on ulmelisi elemente vähemaks jäänud. Kui raamatus "Mõistatus lossivaremetes" liikusid ringi kummitused, siis nüüd on ainsad ebaharilikud momendid hüpnoos ja ravivõimed. "Kivid, tulnukad ja sekt" on sellegipoolest kaasakiskuvam ja seiklusrikkam lugemine, kui esimene raamat ning kindalsti väga mõnus suvelugemine noortele. PS: Ka minus tekitab tegelaste vanus kummastust, kohati nagu oleks gümnaasiumi vanustega tegemist, siis aga jälle pigem kujutatud 13-14 aastased hingeelu.
Teksti loeti eesti keeles

Eelmine arvustaja on kõik olulisema juba välja toonud, nii et polegi suurt lisada. Aga eks "Okultismiklubi" hinnates tuleb kõige pealt arvestada ikka seda kellele see on kirjutatud. Lugejaskonnaks on põhikoolis käivad noorukid (12-16 aastased) ning seda arvestades on tegemist igati korraliku noorsoo seiklusjutuga. Raamatus on olemas kõik see, mis kutsub tänapäeva noort lugema - müstikaelement, noortesuhted ning seiklused. Ning kuna tegemist noortega nö. naabervallast, leiab kindlasti iga koolinoor loost tegelase kellega ise samastuda. Kindlasti võiks selline teos kuuluda ka koolis loetavate raamatute valikusse (Vana-Kuustes kindlasti ka kuulub). Raamatu populaarsusest annab ka tunnistust see, et just ilmus ka järg.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat sattus lihtsalt kätte raamatukogus riiulite vahel tiireldes. Ikka kõvasti on vett merre voolanud ja eesti ulmekirjandus edasi läinud sellest ajast, kui Seppo "Hüatsinsõrmus" ilmus. Praegu lugedes tundus ikka äärmiselt amatöörlik kogumik olevat (võrreldes näiteks Matt Barkeri tekstidega). Kõigis novellides ammu tuntud ja ära leierdatud faabulad (sõnajalaõis, loss veekogu põhjas, filosoofide kivi), millele polnud midagi uut juurde lisatud. Lugedes ei jäänud muljet, et tegemist on õudusnovellidega (nagu tutvustus raamatu kaanel seisab), vaid muinasjuttudega algkooli õpilastele (Kreutzwaldi või Eiseni töötlused). Palju oli ka ebaloogilisusi ja lihtsalt kergema tee minemist tekstides. Aga mis kõige "hirmsam", lugedes ei olnud kordagi hirmus, isegi mitte kõhe ja sel juhul on õudusjutt kindlasti läbi kukkunud. Hinde 3 panin puhtalt seetõttu, et kirjanik oli neid lugusid kirjutades 17-21 aastane ja seetõttu vähe leebem hindamisel.
Teksti loeti eesti keeles

Seikluslik detektiivilugu, mille lõppu on lisatud ka tilgake ulmet (ajaränd tulevikku ja saadud teadmistega sündmuste mõjutamine olevikus). Lugu mõneti võrreldav samal ajal perioodikas ilmunud Lew R. Bergi järjejuttudega. Kuid Tarlapi stiil on lihvitum ja peakangelane pole nii macho kui Bergil. Ilmselt Bergi puhul oleks Traven kandnud mantli all automaati ja paari granaati. Puudustel on eelnevad arvustajad juba peatunud.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu sellest kuidas ühe inimese uskumatuna näiv sugereerimisjõud suudab hävitada kogu inimkonna. Kirjutamisstiilile ei saa midagi ette heita, sulg jookseb hästi. Kuid samas oli osasid nüansse a loogikavigu, mida eelnevad arvustaad samuti välja tõid - kas ikka hakkad esimesena ennast sööma? Üritaks ikka enne midagi kinni püüda merest.
Teksti loeti eesti keeles