Tundus nagu kirjanik yritaks vahepeal liiga suurt pähklit närida. Pähkliks loen yritust seletada surmade erinevusega seotud surmajärgset saatust. Miks jahtida just tulekahjusi? Ka muudes õnnetustes, mida 911s kajastub, on võimalik vaime põmst näha. Kas võib siis arvata, et kui inimene peaks hukkuma maaväringus, tornaados või tsunamis siis kah tema hinge võib näha nii jalutamas seal, kuid teistes õnnetustes mitte? Või on tuli ainus niimoodi "priviligeeritud" element? Muidugi oli see Hargla lugu ikkagi nauditav ja erilist põhjust ei leia, miks hinnet alla 4 panna.