Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Indrek Hargla ·

Väendru

(lühiromaan aastast 2001)

ajakirjapublikatsioon: «Algernon» 2001; detsember [autorinimega Marat Faizijev]
♦   ♦   ♦

eesti keeles: antoloogia «Stalker 2002: Eesti ulmeauhinna Stalker laureaadid ja nominandid» 2002

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
15
3
1
0
0
Keskmine hinne
4.737
Arvustused (19)

Lihtne on sellele tekstile hinnet panna – viis muidugi! Tekst, mida ühe nädala jooksul kaks korda loed (okay, esimene kord oli kohustus), see tekst saab ikka lõdvalt viie kätte... eriti kui veel sealjuures meeldis kah.

Hinnet põhjendada on raskem. Kui kainelt ja küüniliselt võtta, siis on tegu miskitpidi sellise lapitekiga, mille moodustavad mõjustused teiste autorite loomingust ja vihjed reaalelule. Aga see lapitekk on kenasti kokkuõmmeldud, et hoolimata materjali mõningasest sekundaarsusest ja banaalsusest on tulemus meeldiv ja värske. Kaks esimest nime, mis võrdluseks pähe tükivad oleks Andrzej Sapkowski ning Indrek Hargla, aga see võrdlus pole süüdistav... see on kiitev!

Plusspoolele kannaks ka kaks isiklikku momenti. Esiteks muidugi folk-gootika asjatundliku mainimise ning üsnagi adekvaatse kirjelduse selle muusika olemusest ja toimest. Teine moment on natuke vaieldavam, aga mulle tundus, et ma tundsin selles loos vahepeal ennast ära – see tegi nalja, see tekitas õõva!

Teksti loeti eesti keeles

Mina tundsin selles loos lisaks endale ära päris mitu sõpra-tuttavat, nii et oli lõbus:)

Aga muidu oli õõvane. Ilmselt lõppeva aasta üks tipptekste!

Teksti loeti eesti keeles

Põnev, kompetentne, isegi õudne lugu ning ühtlasi ka hea näide kodumaise olustiku õnnestunud kasutamisest Eesti ulmest. Viriseda oskan vaid Zhanna tegelaskuju kallal - minule jäi tema psühholoogiline portree väheveenvaks. Taandada kõik sellele et naised ongi üks lõppematu mõistatus, tundub väheke odava lahendusena, pigem oleks oodanud väljajoonistatumat kuju. Tervisi siis "veidrikust paksukesele" ja "kiilakale ajalootudengile"!
Teksti loeti eesti keeles

Üks parimaid jutte, mis ma üldse kunagi Eesti folgi ainetel lugenud olen. Eelmise aasta “Rannahiidsed” jäävad pika puuga järele lohisema.

Asi, mis mind piinama jäi, on see, et kui palju (kui üldse?) on jutul dokumentaalset ainestikku? Eesti geograafia pole mu kõige tugevam külg, seega pole mul aimugi, kas selline koht ka tegelikult olemas on. Igatahes väga usutavalt esitatud stoory. Ainukeseks “veidruseks” pean seda, et keegi teatri puusepp saadeti ihuüksinda kuhugi metsakolkasse nn teatrit ehitama! Väga võimeks puusepp!!!

Teksti loeti eesti keeles

Karmid mehed need lavamehed, raske käega mehed... Aga metsavahel pole ka nalja, kollid käivad oma radu. Luuser134@hot.ee-l pole nendega kerge. Hangust, kirvest ega taskulambist pole siin kasu, miilitski peab ebakonventsionaalse ammunitsiooni abiks võtma. Segaseks jääb, mis lõpuks sai -- hakkas asi minu meelest väga sedamoodi paistma, et Kahusk tahab oma ametikoha päästmiseks päätegelase süüdlaseks lavastada, jootis talle viina ja koristas asitõendeid. Kui kogu selles loos oleks natukene musta huumorit sees, oleks see hea lugu. Sellise tõsisena kirjapandud jutu jaoks on aga sündmustik minu meelest liiga totter. Müütide maailm esindab siiski muistset germaani maailmapilti, nii nagu mina sellest aru saan, tehke mis tahate -- kui just assüroloogid mind parandama ei hakka, ei suuda ma sellest teisiti aru saada. Kaugel aastal 1982 vist käis Eesti loominguline kollektiiv Saksamaal ja kuulutas kusagil, et Eestiski on omad õllelaulud, mille peale lasi suure hooga "Õllepruulija" lahti. Umbes samamoodi on mu meelest ka selliste juttudega -- räägitakse neid eesti keeles, mõned ehteestilikud motiivid sees, kuid suures osas tegu ikka võera asjaga, "Koidu ja Hämariku" väärika traditsiooni jätkamisega. Kui sõnakasutusest rääkida, siis minule tundus see jutustus igav ja lohisev; kirjanduse kunst pole toimuva kiretu dokumenteerimine, kunst peaks sellest mingi kontsentraadi looma, mis vaatajat kuidagi eriliselt paeluks. Asi on selles, et nagunii pole võimalik iga peategelase tegevust kirjeldada: kui seda üritada, kuluks selle kõige läbilugemiseks enam-vähem samapalju aega, kui peategelasel endal nende liigutuste tegemiseks. Tegevustiku, selle kronoloogilise järgnevuse mõttes on mistahes kirjandus niisiis kontsentraat, kui aga sündmustiku hõrendamisega ei käi kaasas mingite seoste tihenemine, on tulemuseks seesama hall elukene meie ümber, kuid hõredam, kui päriselt. Ma ei räägi siin mitte faabulast, vaid vormist -- sellise loo jutustamisel oleks kindlasti tulnud veidike püüda keeleliste uperpallide, sündmustiku mittekronoloogilise järjestuse või millegi muuga lugejat natukenegi segadusse ajada. Ma ei väida, et jutt olekski pidanud sellest segadusseajamisest koosnema, kuid natuke oleks seda kindlasti ära kulunud, umbes nagu soola supile. Tegevustik on iseasi, see võib olla ka padurealistlik ning tormleva tänapäeva üldstandardite kohaselt paduigav, kuid selliselt jutustatud, et köidab lugejat, kasvõi talle äratundmisrõõmu ja -nukrust pakkudes. Kahjuks pole ka peategelane eriti õnnestunud, tema kuju ei joonistu silme ette (kui just pole Hiina-huvilisi lavatöölisi tutvusringkonnas, aga kõigil ju ei ole). Korratud on sedalaadi jutukeste tüüpviga -- tegelased on isikupäratud, nagu etturid Suure Mängija käes, milleks on siis mingi paik, selle vägi või õudus, kuid mina tahaksin lugeda inimestest, mitte etturitest, ja nende interaktsioonist selle Mängijaga. Tegelaste puhul, kelle sisemaailm on kujutamata jäetud, kes on Veidrike Instituudi Selgeltnägija sõnade järgi kui tühjad televiisoriekraanid, mis on küll sisselülitatud, kuid ei võta saateid vastu, on raske neid inimestena ette kujutada, mis minu tagasihoidliku arvamuse järgi aga mitte hea ei ole. Sellele, et kehv on meie lugu säravate tegelaskujude osas, on muidugi enne mind ka viidatud -- käesoleval juhul kasutan juhust, et sellele väitele veel kord alla kirjutada.
Teksti loeti eesti keeles

Teater ostab pärapõrgusse talu ja saadab puusepa seda korrastama. Mõne aja pärast tuleb kohale politsei. Ümbruskonnas on 2 noort naist metsas kaduma jäänud. Aga puusepa pruut Z^anna armastab samuti päevad läbi metsas ringi kolada. Puusepp tormab rahvapärimusest otsima vastust küsimustele, mis toimub ja kas Z^annagi ohus on.
Teksti loeti eesti keeles

Jyrkal 6igus on, imelihtne ja ilma igatsugu pikkade hingepiinadeta antav hinne. Viis ikka viis, mis siin muud. Ilgelt hea ajaviitekirjandus: kaasakiskuv, hästi pinget kruviv ja yldse mitte ajusid vaevav. Lihtsalt hea.
Teksti loeti eesti keeles

Väga kõrgetasemeline Hargla jutt. Ja see on esimene kord, kui eesti oludes jutustus minus võõristust ei tekita.
Teksti loeti eesti keeles

Jällegi suutis Hargla mind kaasa haarata juttu, mis lausa sundis pidevalt edasi lugema. See tundus, nagu alati, liiga lühike, aga üldiselt hea, tegevus ei olnud etteaimatav. Loo taust oli väga kena, Hargla mitte ainult ei kirjutanud juttu, mis toimub Eestis vaid ka tekitas tunde, et tegevus toimus Eestis! See oli hea, oma lihtsuses.
Teksti loeti eesti keeles

Hargla oma tuntud headuses. Aga ega temalt midagi alla selle enam ei ootagi. Tavaõudukale omaselt pisut liiga sirgjooneline ta ju on, nagu Kristjan Sander ülalpool kurdab, aga oluliselt see ei häiri. Pärast une-eelse lektüürina kasutamist olid igatahes tagajärjeks üsnagi õudsed unenäod :-)
Teksti loeti eesti keeles

Oli huvitav lugeda. Mulle meeldis see õhkkond! Idee oli lahe! Mulle üldse meeldib, et Hargla kasutab mitmetes oma teostes Eesti maakohti. Tema lood on tavaliselt hästi läbi mõeldud ja siis perfekstselt teostatud! Nagu seegi siin. Kindel viis!
Teksti loeti eesti keeles

Selline oleks võinud olla Veskimehe "Kõver mets", kui ta oleks hea olnud. Mis paraku tähendab, et "väga hea" ta ei ole. Kus Veskimees lahendab asju loomulikult ukse jalaga sisselöömise ja kõige elevandipyssist lögakstulistamisega, ootaks Harglalt natuke... noh, kuidas nyyd yteldagi... intelligentsemat lahendust. Meremõrtsukalt meremõrtsuka moodi, intjuligendilt intjuligendi moodi. Aga praegu on nagu joodiku jäätis. :(

(P.S. Selgituseks neile, kes pole Korþetsi klassikalist pala lugenud: jäätis on hea kyll, aga lastele, vms. Kui oled joodik, siis joo! Ja ära roni, kuhu yhiskond ette ei näe.)

Teksti loeti eesti keeles

Tüüpiline Hargla jutt. Hästi kirjutatud, läbimõeldud, kohati isegi põnev ning üsna ebaoriginaalne. Kerge pettumuse valmistas üsna mannetu lõpp. Ootasin midagi kõhedamat ja vägevamat. Samas eriti viriseda pole mõtet, hea meelelahutus. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin seda eesti ulme või etnoõuduse tippu kuuluvat lühiromaaani esmakordselt siis kui ta ilmus Marat Faizijevi nime all 2001. aastal. Nüüd siis teistkordselt. Hargla kes oli 2001. aastaks juba eesti ulmeskenet raputanud ja auhindu teeninud otsustas katsetada, kas inimesed hindavad lugu või autorinime ja ilmutas uue õuduslühiromaani võika pseudonüümi Marat Faizijev all. Lugejate head maitset ei peta, ka liba-Faizijevit hinnati vääriliselt aga kui auhinda vastu võtma ilmus hoopis Hargla oli kõigil kohe tuju laes.

Lugu ise on sünge, õudne, atmosfääri loov ja verine. Hetkel päevakohase "Süvahavvaga" seoses tärkas mul huvi vanema Hargla etnoõuduse vastu ja tuleb tunnistada et vanameister valdas seda juba rohkem kui dekaad tagasi. Aeg läheb järjest kiiremaks, juba on kohata mõningaid naljakaid aegumisi, peamiselt küll arvutialaseid. Harglaga on see erandlik lugu eesti (ulme)kirjanduses, et ta pole absoluutselt etteaimatav. Enamuse teiste töödes karjub lõpplahendus juba praktiliselt esimesest lausest vastu, Hargla aga suudab jätkuvalt algul lummata aga siis üllatada. Ei, mis siin ikka pikalt lobiseda, 18nda arvustajana lisan oma rasvase plussidega "5" siia. Tahtmata head tava rikkuda teisi arvustajaid mitte arvustada ei jää mul muud üle kui soovitada Sandril mõni jõukohasem lektüür - matemaatikaõpik III klassile näiteks, või "Demagoogia käsiraamat" - valida, ulmekriitikuna on mainit härra sama pädev kui kindral Custer väejuhina, näiteks.

"Diplomaadist veidrik paksuke" ja "kiilakas ajalootudeng" olid äratuntavad veel dekaadi tagantki. Tervitan selle arvustusega mõlemaid!

Teksti loeti eesti keeles

Lõpp natuke loperdas (pärast Žanna ülesleidmist järgnenud action ei olnud mitte pingekulminatsioon vaid juba kergendus), aga see oli mu elu esimene õudusjutt, mis olemise seest mingil hetkel tõesti kõhedaks võttis. Väga hästi tehtud! Tegelased tundusid täiesti kaasahaaravad ja köitvad, tempo on paras ja hüpe normaalsusest võimatusse, üleloomulikku maailma oli päris osavalt tehtud.
Väga hea hinde annan kõhklusteta, aga mulle meeldisid "Rannahiidsed" ses osas siiski rohkem, et seal hoiti meeleolu ja pinget otsast otsani võrratult, "Väendrus" oli aga ka kaks madalamat kohta. (Esimene kohtumine Inesega ja lõpuaction siis.)
Samas, jutt oli -hiidsetest ka kõvasti pikem ja väga hea igal juhul.
Mulle on muljet avaldatud nüüd.
Teksti loeti eesti keeles
x
Johannes Koit
16.12.1982
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kuigi Vene ulmel on minu reeglina alati oma koht, ei tähenda see veel, et iga sellest kultuuriruumist pärit teos mulle ka meeldib. Käesolev raamat ainult kinnitab seda fakti. "Moskva 2042" peaks olema satiir. Sellest saan ma aru nagu ka teose sõnumist. Kahjuks ei jõua mulle kohale, miks autor seda sellises vormis teeb? Mulle jättis raamat kohutavalt labase mulje. Loomulikult leidus raamatus ka päris vahvaid kohti, kuid neid oli liiga vähe, et üldpilti kuidagi mõjutada. Sarnaselt eelarvustajaga ootasin mina kirjelduste järgi šedöövrit, kuid sain hoopistükis ülimalt lihtsakoelise ning pikale venitatud anekdoodi. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Romaani tegevus toimub renessanssi aegset Itaaliat meenutaval poolsaarel, mille kaks suurvõimu on omavahel ära jaganud. Pärast paarkümmend aastat kestnud okupatsiooni veab vastupanu ainult üks õnnetu seltskond ja seda ka mitte just kõige üllamatel motiividel. Nad püüavad taastada oma kodukoha nime, mille üks anastajatest kättemaksuks oma poja surma eest kõikide inimeste, välja arvatud selle paiga elanikud, mälust kustutas. Ülejäänud on valitseva olukorraga enam-vähem rahul. See aga vabadusvõitlejaid väga ei morjenda. Neil on oma eesmärk, mille nad vahendeid valimata täita kavatsevad.Kuigi suures plaanis mõjub lugu igati eepiliselt, jätavad detailid kohati ikka päris kõvasti soovida. Peategelaste ettevõtmised kulgevad ilma suuremate probleemideta, mistõttu kaob ka igasugune ohutunne ning põnevus. Sellest hoolimata on tegemist väga põneva lugemisega. Autor on hästi tabanud vanakooli seiklusjuttude põhilisi omadusi ning kasutab neid oskuslikult enda tarbeks ära, lisades nendele ka tänapäeva kirjanduses levinud allhoovusi. Selles suhtes üsna mitmekihiline ning nauditav raamat. Ei saa öelda, et päris iga päev sellist kraami lugeda viitsiks, kuid vahete vahel küll. Mõjub täitsa värskendavalt. Kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles

Maailmas, kus maagia kasutamine on kõige kõrgema karistuse ähvardusel keelatud, on just maagia normaalse elu lahutamatuks koostisosaks. Peategelane seisab raske valiku ees, kas päästa seadust rikkudes oma tütar või muuta seaduse rikkumine üldse ülearuseks? Mõlemad variandid kätkevad endas nii varjatud kui varjamata ohte. Nagu hiljem selgub, suuremaid kui ta arvata oleks osanud.Lugu ise just väga originaalne ei ole. See kulgeb üsna etteaimatavat rada pidi algusest lõpuni ning autor ei häbene ka sellist tüüpi jutule omaseid klišeesid kasutada. Õnneks teeb ta seda nii hästi, et see ei muutu kordagi igavaks või tüütuks. Jutu kõige suuremaks miinuseks on loogikale teatav läbi sõrmede vaatamine. Peategelane suudab küll alkeemia toel mingisuguse imetabase aparaadi ehitada, kuid tütre haigusele ta sellest abi ei leia. Väheke kummaline või mis? Ja selliseid pisiasju on veel, kuid ilmselt oleks nende joonde ajamine lõppenud avaldamata jäänud looga. Teisest küljest on selline lihtsustatud lähenemine just vajalik, et autori sõnum mõjule pääseks. Lühiromaan sisaldab ka omamoodi tarbimisühiskonna kriitikat, mis juhib ilusasti tähelepanu sellele, mida arulage raiskamine endaga kaasa võib tuua. Jutus on see kõik väga hästi puust ja punaseks tehtud. Kohati võib-olla isegi natuke liiga, kuid see oli autori valik ning seda ei saa talle ka ette heita, sest lugu ju toimib. Pakub üheaegselt nii põnevust, meelelahtust kui mõtlemisainet. Viis
Teksti loeti eesti keeles

Selle raamatu puhul valdavad mind kahetised tunded. Ühest küljest see justkui meeldis mulle, teisest jällegi mitte eriti. Hea mulje jättis eelkõige maailm, mis oli mitmekülgne ning keeruline. Kohati võib-olla isegi natuke liiga, kuid sellest hoolimata või just selle tõttu igasuguste lugude jutustamiseks just sobilik paik. Samuti oli huvitav lugeda planeedil valitseva ühiskonnakorralduse kohta. Ei kujuta külle eriti ette, et sellised süsteemid päriselt toimida võiksid, kuid kui autor need vähegi usutavalt kirja suudab panna, siis mina vaidlema ei hakka. Autori kiituseks võib öelda, et selle ülesandega tuli ta enam-vähem toime. Raamatu põhiliseks puuduseks on nõrgad tegelased. Juba "Avaloni ududest" oli selge, et meeste kujutamine valmistab autorile probleeme. "Tormikuningannas" leiab see ainult kinnitust, mis polekski eriti hull, kui naistega oleks kõik korras. Kahjuks ei ole. Kõik tegelased moodustavad üsna ühtse massi, milles sugu ei oma tähtsust, ning kogu võimalik põnevus, mis hästi üles sätitud maailmast tulla võiks, sumbub segasesse tundlemisse, millel pole saba ega sarvi. Kõige selle põhjal ei saa ma siiski välistada, et ma seda sarja tulevikus üldse ei puudutaks. Midagi selles ikkagi oli, sellepärast ka kolm
Teksti loeti eesti keeles

Füüsiku haridusega Alastair Reynolds viljeleb põhiliselt hard-SF`i ning modernset kosmoseooperit. Erinevalt paljudest teistest samal suunal tegutsevatest autoritest on tema lugude keskmes eelkõige inimene, mitte tehnoloogia ja/või selle arengust tingitud sotsioloogilised, poliitilised ning ühiskondlikud muutused. Muidugi leiavad tema loomingus käsitlemist ka need teemad, kuid siiski üritab ta rohkem tähelepanu pöörata üksikisikule. Või vähemalt nii mulle tundub."Suur Marsi müür" koondab endast kahte lugu, mis kuuluvad Revelation Space nimelisse sarja. Mõlema peategelaseks on Nevil Calvain. Esimene jutt vormilt pigem seiklusjutt, teine kriminull. Mõlemad on ühtviisi head, kuigi vaimustusest just lakke hüppama ei pane. Põhiliseks puuduseks lugude juures on keskpärane süžee, tugevuseks aga kirjaniku napp ning konkreetne stiil. Lõppkokkuvõttes meeldis. Vahelduseks igasugusele muule sogale. Neli
Teksti loeti eesti keeles

"Suurest Marsi müürist" tuntud Nevil Clavain avastab koos oma ühendujatest sõpradega Diadeemi nimeliselt planeedilt ameeriklaste koloonia, mille asunikud on kõik salapärasel viisil otsa leidnud. Mingil kummalisel põhjusel hakkab ta asja uurima ning avastab selle käigus kohutava tõe. Oma olemuselt üsna tavaline krimka, mida vürtsitavad Reynoldsi tulevikumaailma detailid. Kübeke parem kui "Suur Marsi müür", kuid siiski liiga tavaline. Kõige suuremaks puuduseks on nõrk intriig. Autor näeb küll kõvasti vaeva, et lugu usutavana hoida, kuid sellest hoolimata jääb liiga palju küsitavusi õhku rippuma. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Tulevik. Päikesesüsteemis käib võimuvõitlus mingisuguse koalitsiooni ja ühendujate vahel. Esimestele ei meeldi, et teised (nano)tehnoloogiaga liiga sõbralikud suhted sisse seadnud on. Maha on peetud isegi üks sõda ning järgmine on kohe algamas. Loo peategelane üritab seda ära hoida. Paraku ei sõltu temast suurt midagi. Üldiselt kena lugu, mille kõige nõrgemaks kohaks on peategelane. Probleemiks pole mitte tema tähtsusetus, vaid tuimus. Kuigi ta ise on sündmuste keskmes, annab ta neid edasi justkui kõrvaltvaataja, mille tõttu on talle ka üsna raske kaasa elada. Kui peategelane ei hooli, siis miks peaks seda tegema lugeja? Kui see pole just taotluslik, milles ma kahtlen. Erilist muljet ei jätnud, kuid autori ülejäänud loomingu vastu siiski mingit huvi tekitas. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Üsna stiilipuhas vestern Clint Eastwoodi ning Segio Leone vaimus. Peategelane on tüüpiline Metsiku-Lääne püstolikangelane, üksjagu küüniline ning karmikoeline, kes tuleb peale pikka eemalolekut tagasi oma kodulinna, sest tal on seal veel mõned lõpetamata asjad ajada. Lihtsalt alanud lugu omandab aga üsna pea eepilised mõõtmed ning mängu sekkuvad müstilised jõud ning globaalsed salaorganisatsioonid.Üleüldiselt hea raamat, mille suurimaks miinuseks on liigne venitamine. Kindlasti oleks olnud võimalik kogu sündmustik ka väiksemale lehekülgede arvule mahutada, kuid sellisel juhul poleks tõenäoliselt tegu enam Tarlapiga. Autorile meeldib meeletult lobiseda, lõputult arutleda ning oma seisukohti läbi peategelase lugejateni tuua. Kõik see oleks andestatav, kui ta end teatud maalt kordama ei hakkaks. Õnneks kukub see tal vähe paremini välja, kui mõnel teisel kohalikul (ulme)kirjanikul, kellele sama viga ette on heidetud. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi ammu sai seda lugu "Algernonist" loetud ning see jättis väga hea mulje. Isegi oma lõpetamata kujul ning hoolimata ohtrast positiivsest vastukajast, mis tekst sai, paistis, et autor ei kavatsegi seda kunagi valmis kirjutada. Hiljuti ilmunud Sanderi jutukogu "Õhtu rannal" tõestab, et päris nii see ikkagi ei olnud. "Galahar" ilmus selles põhjalikult ümber töötatud ning lõpetatud kujul. Jutt on endiselt hea, kuid sellist vaimustust, mis mind kunagi valdas, ma endas leida ei suutnud. Ilmselt on selles süüdi vahepeal tarbitud ulme hulk, sest käesolev lugu tekitas ohtralt igasuguseid assotsiatsioone. Eelkõige Poul Andersoni "The Queen of Air and Darknessi" ja kunagi telekas jooksnud seriaaliga "Earth 2". Teisega rohkem kui esimesega. Kuigi need seosed ei räägi otseselt "Galahari" kahjuks, võib neid siiski süüdistada ahha-efekti mitte tekkimises. Muidugi, eks kohtumine tundmatuga olegi üsna raske valdkond, milles uudsusega särada, sest see teema on ulmekirjanike paelunud põhimõtteliselt žanri tekkimisest saati. Sander oma teosega kedagi tõenäoliselt üllatada ei suuda, mis ei tähenda, et see midagi väärt ei oleks. Kohalikul ulmemaastikult on "Galahari" näol tegemist endiselt väga kõva teosega. Sellepärast ka viis
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt olen ma nõus enamuse eelarvustajate hinnangutega, et Sander teab KUIDAS kirjutada, aga MILLEST kirjutada, pole ta veel pihta saanud. Käesolev jutt on selles suhtes natuke erandlik. Lugu algab, kui peategelane jõuab väikesesse allkäigutrepi viimastel astmetel olevasse linna N. kubermangus. Autor näeb suurt vaeva õhustiku loomisega ning laseb sellega ka endale natuke jalga, sest kogu see sõnavaht mõjub eputamisena stiilis: vaadake kui hästi ma sõnu seada oskan. Õnneks kuskil poole peal hakkab ka midagi juhtuma, tempo tõuseb natuke ning tekst omandab mingi mõtte. See päästab ka jutu, muutes tüütuna alanud literatuuritsemise üsna meeldivaks lugemiselamuseks. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles

"Lõputuse piirid" on nii võrmilt kui sisult jutukogumik, mida ümbritseb raamlugu. Iseenesest mitte just kõige halvem idee erinevate tekstide ühtede kaante vahele koondamiseks. Kahjuks see käesoleval juhul väga hästi ei toimi, sest raam on üllatavalt nõrk. Jutud seevastu aga päris head. Kui peaks nüüd objektiivselt tervikut arvustama, siis selline kooslus väga positiivset hinnangut ei saaks. Õnneks seda siin tegema ei pea, mistõttu tuleb hinne ka kõrgem, kui see tegelikult olema peaks, sest koostisosade headus varjutab kenasti terviku nõrkuse ära. Suures plaanis pole Bujoldi Milesi saaga midagi erilist, kuid ajaviitena on see kindlasti kõvasti parem kui mõni suuremate ambitsioonidega sari. Mina igatahes selle lugemisele läinud aega raisatuks ei pea. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Miles siis jälle olukorras, millest esmapilgul väljapääsu ei paista olevat. Loomulikult ainult esmapilgul... Sellist tüüpi vangla, kus peategelane on oma kaaskannatajatega võrreldes ilmselgelt halvemas olukorras, on päris kena nõks põnevuse kasvatamiseks, mis pealekauba ka täiesti toimib. Vähemalt enamasti. Olen nõus, et päästeoperatsioon jätab natuke punnitatud mulje, kuid sellest hoolimata pean ma seda juttu samanimelise kogumiku parimaks. Eelkõige just tempo pärast, mis on peadpööritav põhimõtteliselt algusest kuni lõpuni. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles

Jälle kistakse Miles mingisugusesse afääri, mille tagamaadest tal tegelikult eriti aimu ei ole. See kord peab ta päästma mingisuguse geeniteadlase, kes tahab oma tööandjate juurest plehku panna. Loomulikult pole lugu tegelikult nii lihtne, kui esialgu paistab. Milesile tekkinud jamast välja tulemine muidugi erilisi raskusi ei valmista. Nagu üks eelarvustaja kenasti kokku võttis - tüüpiline Bujold. Hea lihtne lugeda, kohati naljakas, kohati jälle põnev, kuid lõppkokkuvõttes ei midagi erilist. Kindel neli
Teksti loeti eesti keeles

Mina ootasin ka poliitilistest intriigidest kubisevat kosmoseseiklust ning sain hoopistükis täiesti tavalise detektiviloo. Paras üllatus, kuid õnneks mitte ebameeldiv, sest mulle sellist tüüpi krimikirjandus meeldib. Eriti veel kui see on hästi teostatud, mida "Leinamäed" üldjoontes ka on. Negatiivselt mõjub liigne etteaimatavus, mida mingil määral tasakaalustab jutu rõhuasutus. Tähtis ei ole puänt, vaid mida sellega öelda tahetakse. Puudega peategelase tegutsema panemine kohta, kus isegi kõige pisem puue põhjustab väga suuri ebakõlasid, on kena lüke, mis toob autori sõnumi kenasti esile. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles

Mina I see jutt väga meeldis, Mina II pani õlgu kehitama, Mina III üldse mitte. Kokku kolm. Lihtne ja loogiline ju. Tegelikult mitte, sest nii jääb hinnang üsna pealiskaudseks ning skemaatiliseks. Sama asi vaevas ka juttu. Suurepärane idee, kuid nõrk teostus. Liiga episoodiline. Kuigi lõigud olid võrdlemisi lühikesed, nõudsid need pidevat süvenemist, sest erinevatest nimedest hoolimata olid tegelased liiga üheülbalised. Jutule ei tulnud kasuks ka mannetu lõpp, mis nullis hea idee täielikult ära. Loo kõige tugevam külg oli stiil, kuid see ei tule ilmselt kellelegi erilise üllatusena, et autor kirjutada mõistab. Kokkuvõttes kolm
Teksti loeti eesti keeles

Eelarvustaja on raamatu sisu kenasti kokku võtnud, kuigi mõningad asjad, mis talle ebaselgeks jäid, on autor siiski tekstis ära põhjendanud. Muidugi ei pruugi neid tähele panna või ära tunda, sest tegemist on ühe igavama, halvima ja absurdsema raamatuga, mida ma viimasel ajal lugenud olen (ja ma loen üsna palju igavat, halba ja absurdset kirjandust, kuid see on juba omaette teema).Kui ma peaksin seda teost ühe sõnaga iseloomustama, siis oleks see loll. See võtab kokku nii tegelaste käitumise kui sisu. Leidsin end lugedes pidevalt mõtlemas, et peaks kirja panema asjad, mis selles raamatus valesti on, kuid jõudsin järeldusele, et see oleks puhas minu aja raiskamine, sest lõppkokkuvõttes nothing makes any sense.Positiivse poole pealt peaks võib-olla mainima autori kirjaoskust. See on olemas, sest sõnad on kenasti reas ning neist moodustuvad isegi laused. Kui nüüd nali kõrvale jätta, siis stiil oli täitsa olemas, aga kasu polnud sellest grammigi. Hernehirmutist võib ju ehtida kõige ilusama garderoobiga, kuid see ei muuda fakti, et ernehirmutis jääb ikkagi hernehirmutiseks. Selliste raamatute valguses ma ei imesta, et ulmekirjanduse maine tavalugejate silmis nii madal on. Sellepärast ka üks, kuigi objektiivselt võttes oleks ka kahe välja venitanud.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle ka kogumik pigem meeldis, kuig mõned jutud panid tõsiselt õlgu kehitama. Fantasy vastu pole mul midagi, aga kunstmuinasjutud (sisult ja vormilt) ei istu mulle kohe kuidagi. Kuidagi liiga punnitatud mulje jätavad need.Seevastu religioon kui nähtus pakub keskmisest rohkem huvi küll ning erinevalt ühest eelarvustajast ei pea ma seda teemat laibamõnitamiseks. Käesolevas kogumikus on kolm usuga seotud teksti. Kaks Itaalia autorite poolt kirja pandud ning üks Soome. Üsna huvitav oli erinevatest kultuuriruumidest tulnud kirjanike lähenemisi antud temaatikale lugeda. Oli sarnaseid, oli erinevaid jooni.Kõige rohkem meeldis mulle aga "Juuksevaibakudujad" just oma võrdlemisi absurdse idee pärast. Samuti oli minu arust väga tugev tekst "Conan, igavene" ning ka nimilugu täitis kenasti oma eesmärki. Vaieldamatult nõrgim oli "Täiskuusirp".Igatahes on suurepärane, et meil on kirjastus, mis jätkuvalt tegeleb anglo-ameerika keeleruumist välja jäävate riikide ulme tutvustamisega. Kui ei midagi muud, siis vähemalt silmaringi avardab ikka
Teksti loeti eesti keeles

Pensionieelikust Conan lõikab lõpuks seda, mida on terve elu külvanud. Hoolimata Conani tegelaskuju suhtelisest ühekülgsusest, on mulle tema lood alati meeldinud, sest ta ei pea pikalt igasuguste moraaliküsimuste üle aru. Donato Altomare "Conan, igavene" algab üsna samas vaimus, kuid muutub hiljem märksa tõsisemaks. Kangelane pole pelgalt tuim tapamasin vaid inimene, kes peab lõpuks ka oma tegude eest vastutama. See on huvitav lähenemine ning tuleb tunnistada, et mõneti meeldib mulle isegi rohkem kui originaal. Kuigi tegelaskuju on sama, on Howardi ja Altomare stiilid siiski piisavalt erinevad, et neil vahet teha. Mulle meeldivad siiski mõlemad. Viis
Teksti loeti eesti keeles

Naiivsevõitu muinasjutt, mis algab nõrgalt ning lõppeb ka umbes samaväärselt. Kuigi hoogu on loos piisavalt, ei kisu see endaga kaasa, milles on põhiliselt süüdi mitte just kõige originaalsem sisu. Võib-olla kunagi ammu oleks see jutt isegi mulle mingit muljet avaldanud, kuid praegu pani ainult nõutult õlgu kehitama. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Kirjutan alla eelarvustajate seisukohale, et tegemist on ideeskeletiga, millele võiks hulganisti liha luudele kasvatada ning korraliku romaani vormida. Muidugi nõuaks see hulganisti rohkem tööd ja vaeva, kui ühe jutu kirja panek, ning tulemus ei pruugiks enam olla sugugi hea. Lühiduses peitub ka omamoodi võlu ning see lugu on selles suhtes täiesti võluv. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Kuigi ajarändude teemal on huvitav spekuleerida, pole see tegelikult eriti tänuväärne tegevus, sest mingit uut vaatenurka selle juures on väga raske leida. Ometi paljud autorid ikkagi lähevad sellele libedale teele. Enamus ebaõnnestub, kuid mõni siiski suudab midagi lugemisväärset kirja panna. Daniela Piegai "Lugu kadunud lapsest" žanrit ümber ei kujunda, kuid sellest hoolimata on tegu täitsa toreda looga, mis keskendub rohkem emotsioonidele kui tegevusele. Arvestades autori ning peategelase sugu on see ka täiesti mõistetav. Mõneti muutis see mind küll natuke ettevaatlikuks, sest pelgasin liigset tundlemist, kuid õnneks püsis kõik kuni lõpuni kenasti tasakaalus. Natuke häiris küll tegelaste motivatsioon, mille põhjendused olid üsna kahtlase väärtusega, kuid üldmuljet see rikkuda ei suutnud. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Mul kulus ikka päris jupp aega, et pealkirja ning eelmise arvustuse järgi meelde tuletada, millest antud lugu oli. Kuidagi sain sellega igathes hakkama, mis muidugi ei räägi eriti jutu kasuks. Tegelikult muidugi asi nii hull ei ole ning lugu on päris nauditav oma mittemidagiütlevas lihtsakoelisuses. Hea lihtne lugeda, korraks ajas isegi muigama, kuid mitte mingit sügavamat muljet ei jätnud. Meelelahutus, mis muud. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Kolm noort jäävad peopealt kojuminekuga natuke hilja peale ning satuvad selle tõttu Kaku kabeli nimelises kohas kurjade jõududega vastamisi. Õnneks on pundis üks nõiahakatis, kes teab rohkem, kui see loo sisemist loogikat arvesse võttes võimalik on. Loo idee iseenesest paha ei ole. Kuigi see on võrdlemisi kulunud, annab sellest hea tahtmise korral midagi teha. Autor aga otsustab teist teed minna. Ta valib peategelasteks tüübid, kellele on nende lolluse tõttu üsna raske kaasa elada ning paneb nad olukordadesse, kuhu terve mõistusega inimesel on praktiliselt võimatu sattuda. See kahjuks ei ole veel kõik. Lisaks selgub poole jutu peal, et üks tegelane grupist on veel üsna võimekas nõid, kes teab, kuidas kurjaga toime tulla. Niisama lihtsalt... No ei usu ma seda kõike, vähemalt mitte selliselt esitatuna. Mingi teise nurga alt seevastu küll. Kaks
Teksti loeti eesti keeles

Üks eriti karm tüüp avastab hibernatsioonist ärgates, et üks tema neerudest on une ajal tuuri pandud. Vana on vihane ning asub kohe oma puuduvat organit taga ajama. Järgneb ohtralt möllu ja madinat. Üldiselt omal kombel üsna tore jutt, mis oleks võinud olla vähe paremini kirja pandud. Samas sobis esitluslaad jällegi peategelase mentaliteediga parajalt kokku. Igatahes, muljet ei avaldanud, kuid vastu ka ei hakanud. Tugev kolm
Teksti loeti eesti keeles

Täiesti tore lugu, mis teeb seda, mida see tegema peab. Pikaajalisest avakosmoses viibimisest tulenevad foobiad on päris hea mõte, kuidas üsna sirgjooneliselt kulgevale süžeele pisut pinget lisada. Samuti väärivad kiitust detailid. Kiire, pingeline ning põnev. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles