Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Indrek Hargla ·

Väendru

(lühiromaan aastast 2001)

ajakirjapublikatsioon: «Algernon» 2001; detsember [autorinimega Marat Faizijev]
♦   ♦   ♦

eesti keeles: antoloogia «Stalker 2002: Eesti ulmeauhinna Stalker laureaadid ja nominandid» 2002

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
15
3
1
0
0
Keskmine hinne
4.737
Arvustused (19)

Lihtne on sellele tekstile hinnet panna – viis muidugi! Tekst, mida ühe nädala jooksul kaks korda loed (okay, esimene kord oli kohustus), see tekst saab ikka lõdvalt viie kätte... eriti kui veel sealjuures meeldis kah.

Hinnet põhjendada on raskem. Kui kainelt ja küüniliselt võtta, siis on tegu miskitpidi sellise lapitekiga, mille moodustavad mõjustused teiste autorite loomingust ja vihjed reaalelule. Aga see lapitekk on kenasti kokkuõmmeldud, et hoolimata materjali mõningasest sekundaarsusest ja banaalsusest on tulemus meeldiv ja värske. Kaks esimest nime, mis võrdluseks pähe tükivad oleks Andrzej Sapkowski ning Indrek Hargla, aga see võrdlus pole süüdistav... see on kiitev!

Plusspoolele kannaks ka kaks isiklikku momenti. Esiteks muidugi folk-gootika asjatundliku mainimise ning üsnagi adekvaatse kirjelduse selle muusika olemusest ja toimest. Teine moment on natuke vaieldavam, aga mulle tundus, et ma tundsin selles loos vahepeal ennast ära – see tegi nalja, see tekitas õõva!

Teksti loeti eesti keeles

Mina tundsin selles loos lisaks endale ära päris mitu sõpra-tuttavat, nii et oli lõbus:)

Aga muidu oli õõvane. Ilmselt lõppeva aasta üks tipptekste!

Teksti loeti eesti keeles

Põnev, kompetentne, isegi õudne lugu ning ühtlasi ka hea näide kodumaise olustiku õnnestunud kasutamisest Eesti ulmest. Viriseda oskan vaid Zhanna tegelaskuju kallal - minule jäi tema psühholoogiline portree väheveenvaks. Taandada kõik sellele et naised ongi üks lõppematu mõistatus, tundub väheke odava lahendusena, pigem oleks oodanud väljajoonistatumat kuju. Tervisi siis "veidrikust paksukesele" ja "kiilakale ajalootudengile"!
Teksti loeti eesti keeles

Üks parimaid jutte, mis ma üldse kunagi Eesti folgi ainetel lugenud olen. Eelmise aasta “Rannahiidsed” jäävad pika puuga järele lohisema.

Asi, mis mind piinama jäi, on see, et kui palju (kui üldse?) on jutul dokumentaalset ainestikku? Eesti geograafia pole mu kõige tugevam külg, seega pole mul aimugi, kas selline koht ka tegelikult olemas on. Igatahes väga usutavalt esitatud stoory. Ainukeseks “veidruseks” pean seda, et keegi teatri puusepp saadeti ihuüksinda kuhugi metsakolkasse nn teatrit ehitama! Väga võimeks puusepp!!!

Teksti loeti eesti keeles

Karmid mehed need lavamehed, raske käega mehed... Aga metsavahel pole ka nalja, kollid käivad oma radu. Luuser134@hot.ee-l pole nendega kerge. Hangust, kirvest ega taskulambist pole siin kasu, miilitski peab ebakonventsionaalse ammunitsiooni abiks võtma. Segaseks jääb, mis lõpuks sai -- hakkas asi minu meelest väga sedamoodi paistma, et Kahusk tahab oma ametikoha päästmiseks päätegelase süüdlaseks lavastada, jootis talle viina ja koristas asitõendeid. Kui kogu selles loos oleks natukene musta huumorit sees, oleks see hea lugu. Sellise tõsisena kirjapandud jutu jaoks on aga sündmustik minu meelest liiga totter. Müütide maailm esindab siiski muistset germaani maailmapilti, nii nagu mina sellest aru saan, tehke mis tahate -- kui just assüroloogid mind parandama ei hakka, ei suuda ma sellest teisiti aru saada. Kaugel aastal 1982 vist käis Eesti loominguline kollektiiv Saksamaal ja kuulutas kusagil, et Eestiski on omad õllelaulud, mille peale lasi suure hooga "Õllepruulija" lahti. Umbes samamoodi on mu meelest ka selliste juttudega -- räägitakse neid eesti keeles, mõned ehteestilikud motiivid sees, kuid suures osas tegu ikka võera asjaga, "Koidu ja Hämariku" väärika traditsiooni jätkamisega. Kui sõnakasutusest rääkida, siis minule tundus see jutustus igav ja lohisev; kirjanduse kunst pole toimuva kiretu dokumenteerimine, kunst peaks sellest mingi kontsentraadi looma, mis vaatajat kuidagi eriliselt paeluks. Asi on selles, et nagunii pole võimalik iga peategelase tegevust kirjeldada: kui seda üritada, kuluks selle kõige läbilugemiseks enam-vähem samapalju aega, kui peategelasel endal nende liigutuste tegemiseks. Tegevustiku, selle kronoloogilise järgnevuse mõttes on mistahes kirjandus niisiis kontsentraat, kui aga sündmustiku hõrendamisega ei käi kaasas mingite seoste tihenemine, on tulemuseks seesama hall elukene meie ümber, kuid hõredam, kui päriselt. Ma ei räägi siin mitte faabulast, vaid vormist -- sellise loo jutustamisel oleks kindlasti tulnud veidike püüda keeleliste uperpallide, sündmustiku mittekronoloogilise järjestuse või millegi muuga lugejat natukenegi segadusse ajada. Ma ei väida, et jutt olekski pidanud sellest segadusseajamisest koosnema, kuid natuke oleks seda kindlasti ära kulunud, umbes nagu soola supile. Tegevustik on iseasi, see võib olla ka padurealistlik ning tormleva tänapäeva üldstandardite kohaselt paduigav, kuid selliselt jutustatud, et köidab lugejat, kasvõi talle äratundmisrõõmu ja -nukrust pakkudes. Kahjuks pole ka peategelane eriti õnnestunud, tema kuju ei joonistu silme ette (kui just pole Hiina-huvilisi lavatöölisi tutvusringkonnas, aga kõigil ju ei ole). Korratud on sedalaadi jutukeste tüüpviga -- tegelased on isikupäratud, nagu etturid Suure Mängija käes, milleks on siis mingi paik, selle vägi või õudus, kuid mina tahaksin lugeda inimestest, mitte etturitest, ja nende interaktsioonist selle Mängijaga. Tegelaste puhul, kelle sisemaailm on kujutamata jäetud, kes on Veidrike Instituudi Selgeltnägija sõnade järgi kui tühjad televiisoriekraanid, mis on küll sisselülitatud, kuid ei võta saateid vastu, on raske neid inimestena ette kujutada, mis minu tagasihoidliku arvamuse järgi aga mitte hea ei ole. Sellele, et kehv on meie lugu säravate tegelaskujude osas, on muidugi enne mind ka viidatud -- käesoleval juhul kasutan juhust, et sellele väitele veel kord alla kirjutada.
Teksti loeti eesti keeles

Teater ostab pärapõrgusse talu ja saadab puusepa seda korrastama. Mõne aja pärast tuleb kohale politsei. Ümbruskonnas on 2 noort naist metsas kaduma jäänud. Aga puusepa pruut Z^anna armastab samuti päevad läbi metsas ringi kolada. Puusepp tormab rahvapärimusest otsima vastust küsimustele, mis toimub ja kas Z^annagi ohus on.
Teksti loeti eesti keeles

Jyrkal 6igus on, imelihtne ja ilma igatsugu pikkade hingepiinadeta antav hinne. Viis ikka viis, mis siin muud. Ilgelt hea ajaviitekirjandus: kaasakiskuv, hästi pinget kruviv ja yldse mitte ajusid vaevav. Lihtsalt hea.
Teksti loeti eesti keeles

Väga kõrgetasemeline Hargla jutt. Ja see on esimene kord, kui eesti oludes jutustus minus võõristust ei tekita.
Teksti loeti eesti keeles

Jällegi suutis Hargla mind kaasa haarata juttu, mis lausa sundis pidevalt edasi lugema. See tundus, nagu alati, liiga lühike, aga üldiselt hea, tegevus ei olnud etteaimatav. Loo taust oli väga kena, Hargla mitte ainult ei kirjutanud juttu, mis toimub Eestis vaid ka tekitas tunde, et tegevus toimus Eestis! See oli hea, oma lihtsuses.
Teksti loeti eesti keeles

Hargla oma tuntud headuses. Aga ega temalt midagi alla selle enam ei ootagi. Tavaõudukale omaselt pisut liiga sirgjooneline ta ju on, nagu Kristjan Sander ülalpool kurdab, aga oluliselt see ei häiri. Pärast une-eelse lektüürina kasutamist olid igatahes tagajärjeks üsnagi õudsed unenäod :-)
Teksti loeti eesti keeles

Oli huvitav lugeda. Mulle meeldis see õhkkond! Idee oli lahe! Mulle üldse meeldib, et Hargla kasutab mitmetes oma teostes Eesti maakohti. Tema lood on tavaliselt hästi läbi mõeldud ja siis perfekstselt teostatud! Nagu seegi siin. Kindel viis!
Teksti loeti eesti keeles

Selline oleks võinud olla Veskimehe "Kõver mets", kui ta oleks hea olnud. Mis paraku tähendab, et "väga hea" ta ei ole. Kus Veskimees lahendab asju loomulikult ukse jalaga sisselöömise ja kõige elevandipyssist lögakstulistamisega, ootaks Harglalt natuke... noh, kuidas nyyd yteldagi... intelligentsemat lahendust. Meremõrtsukalt meremõrtsuka moodi, intjuligendilt intjuligendi moodi. Aga praegu on nagu joodiku jäätis. :(

(P.S. Selgituseks neile, kes pole Korþetsi klassikalist pala lugenud: jäätis on hea kyll, aga lastele, vms. Kui oled joodik, siis joo! Ja ära roni, kuhu yhiskond ette ei näe.)

Teksti loeti eesti keeles

Tüüpiline Hargla jutt. Hästi kirjutatud, läbimõeldud, kohati isegi põnev ning üsna ebaoriginaalne. Kerge pettumuse valmistas üsna mannetu lõpp. Ootasin midagi kõhedamat ja vägevamat. Samas eriti viriseda pole mõtet, hea meelelahutus. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin seda eesti ulme või etnoõuduse tippu kuuluvat lühiromaaani esmakordselt siis kui ta ilmus Marat Faizijevi nime all 2001. aastal. Nüüd siis teistkordselt. Hargla kes oli 2001. aastaks juba eesti ulmeskenet raputanud ja auhindu teeninud otsustas katsetada, kas inimesed hindavad lugu või autorinime ja ilmutas uue õuduslühiromaani võika pseudonüümi Marat Faizijev all. Lugejate head maitset ei peta, ka liba-Faizijevit hinnati vääriliselt aga kui auhinda vastu võtma ilmus hoopis Hargla oli kõigil kohe tuju laes.

Lugu ise on sünge, õudne, atmosfääri loov ja verine. Hetkel päevakohase "Süvahavvaga" seoses tärkas mul huvi vanema Hargla etnoõuduse vastu ja tuleb tunnistada et vanameister valdas seda juba rohkem kui dekaad tagasi. Aeg läheb järjest kiiremaks, juba on kohata mõningaid naljakaid aegumisi, peamiselt küll arvutialaseid. Harglaga on see erandlik lugu eesti (ulme)kirjanduses, et ta pole absoluutselt etteaimatav. Enamuse teiste töödes karjub lõpplahendus juba praktiliselt esimesest lausest vastu, Hargla aga suudab jätkuvalt algul lummata aga siis üllatada. Ei, mis siin ikka pikalt lobiseda, 18nda arvustajana lisan oma rasvase plussidega "5" siia. Tahtmata head tava rikkuda teisi arvustajaid mitte arvustada ei jää mul muud üle kui soovitada Sandril mõni jõukohasem lektüür - matemaatikaõpik III klassile näiteks, või "Demagoogia käsiraamat" - valida, ulmekriitikuna on mainit härra sama pädev kui kindral Custer väejuhina, näiteks.

"Diplomaadist veidrik paksuke" ja "kiilakas ajalootudeng" olid äratuntavad veel dekaadi tagantki. Tervitan selle arvustusega mõlemaid!

Teksti loeti eesti keeles

Lõpp natuke loperdas (pärast Žanna ülesleidmist järgnenud action ei olnud mitte pingekulminatsioon vaid juba kergendus), aga see oli mu elu esimene õudusjutt, mis olemise seest mingil hetkel tõesti kõhedaks võttis. Väga hästi tehtud! Tegelased tundusid täiesti kaasahaaravad ja köitvad, tempo on paras ja hüpe normaalsusest võimatusse, üleloomulikku maailma oli päris osavalt tehtud.
Väga hea hinde annan kõhklusteta, aga mulle meeldisid "Rannahiidsed" ses osas siiski rohkem, et seal hoiti meeleolu ja pinget otsast otsani võrratult, "Väendrus" oli aga ka kaks madalamat kohta. (Esimene kohtumine Inesega ja lõpuaction siis.)
Samas, jutt oli -hiidsetest ka kõvasti pikem ja väga hea igal juhul.
Mulle on muljet avaldatud nüüd.
Teksti loeti eesti keeles
x
Jan Tepo
18.01.1965
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Selle jutu läbilugemine valmistas mulle piina juba esimestel lehekülgedel. Heietav ja lohisev jutustus ei tekitanud seda köitvat tempot, mis naelutaks pilgu teksti külge ega laseks raamatut või juttu enne käest ära panna, kui asi läbi. Seega tekkis tunne, et autor on loo suht mehhaniliselt ja tuimalt kirja pannud ja selle kirjutamine oli talle ehk sama suur vaev, kui lugemine minu jaoks. Väike tempomuutus toimus jutu lõpus, kuid see ei päästnud enam suurt midagi.

Vaadates eelarvustajate kiidulaulu ja lõputut ahhetamist, murran siin omaette pead, et mis rahvast õigupoolest selle jutu juures köidab? Kas see, et kristluse teemat vägistatakse? Või (pseudo)ajaloolised detailid ja miljöö? Aga jätame selle...

Kindlasti lähtub mu hinnang isiklikust maitsest. Aga kuna olen aastate jooksul õppinud vaatama ka tehnilist teostust, siis see pool kipubki loo uimaseks tegema. Jah, ma tean, et enamus ajaloolisi raamatuid on just võimalikult lohisevas võtmes kirjutatud, kus üle pingutatakse arhailise või poeetilise sõnavalikuga. Aga kui tulemus on selline, et esimesed 30 lehekülge lugu lihtsalt seisab paigal ja viimasel 20 leheküljel teeb paar väikest sammu, siis meenutab lugemiselamus pigem koolipõlve ja oh-kui-tüütuid kohustuslikke raamatuid (balzak ja co), mille mõte mattus paksu sõnadelaviini alla.

Tahaks küsida edasi retooriliselt, et kas (pseudo)ajalooline jutustus nõuab tingimata passiivset jutustuslaadi? Aga samas on see autori valik, kuidas teostada ja kui söödavaks jutt teha. Mõned naudivad... aga mina ohkan raskelt ja leian, et olen kümneid kordi huvitavamaid jutte Hargla sulest lugenud. Ja paremusjärjestuses oleks see jutt kindlasti viimaste seas. 3 pika sabaga...

Teksti loeti eesti keeles

Väga sorav ja põnev lugemine. Eriti meeldis ajastu hõng, mida autor tekitada suutis. Aga lõpp oli liiga klisheelik. Hargla jutte lugedes mõtlen tihtipeale, et kas lõpp ei tule tal alati välja või on tal lihtsalt halb maitse lõppude osas. ;)
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku halvem lugu. Nii segane-sogane, et täiesti võimatu on midagi asjalikku öelda. Autorile soovitaks edaspidi enne korralikult läbi mõelda, millest jutt on. Hakkas tõsiselt huvitama hoopis see, et kas Laur oskab ise jutust arusaadavat lühikokkuvõtet teha, tuues ühtlasi välja ka jutu poindi. Sügavalt kahtlen selles. ;)
Teksti loeti eesti keeles

Barker kirjutab sümpaatselt. Jutt oli samuti hea, kuid arvestades Barkeri võimeid, siis jääb ikkagi sinna keskpärasuse kanti. Tartu miljöö oli mõnus, tegelased huvitavad, aga lõpp polnud paraku suurem asi. Väga "odav" lahendus.
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei mõista eelarvustajate nurinat, nagu oleks loos mingeid ebausutavusi. Tänu nendele arvustajatele alustasin lugemist väikese eelarvamusega, kuid kõik osutus väga usutavaks ja normaalseks. Tundub, et BAASis toimib see naljakas printsiip, et üks kobiseb midagi ees ja teised kaagutavad järgi, ise eriti süvenemata. ;)

Nii nagu mina jutu kulgemisest aru sain, ei tuuseldanud kleenuke naisterahvas Alfredi vasaku käega, vaid lahmis jõuetult ja hüsteeriliselt niisama. Tüüpiline näägutav pereema, mu arvates. Dee ei klohminud ka võõrasisa “nigu vana mees”, vaid tal oli ainult üks-kaks võidukat momenti. Ülejäänud aja ta peamiselt põgenes. Gina oli täpselt sihuke, nagu kõik tänapäeva tibid. Okei, see selleks.

Minu arvates on selle jutuga Trinity saavutanud midagi täiuse lähedast. Iga detail on mingi idee teenistuses, iga poetatud vihje kütab pinget ja juhatab lugeja kenasti kulminatiivsesse lõppu. Kausaalsusseosed on üpris geniaalsed. Aga põhiline on ikkagi terviklahendus ja hea lugemiselamus. Pean juttu kogumiku parimaks, kuna see jutt on mulle alatihti uuesti ja uuesti meelde tulnud… a’la, teemal “habras maailm”. Et kui liblikas Uus-Meremaal tiibu lehvitab, võib see New Yorgis tormi põhjustada. Või et kuskil Hansapangas võib minu süütu hiireklõps (viirusega kirjal) põhjustada börsikrahhi. ;)

Teksti loeti eesti keeles

Sepa raamat on "ajatu". Nimelt, kui mõelda, et mis vanuses lugejale teos sobida võiks, siis ei oska öelda.

Fantaasialend liigitub autoril eelpuberteedi ikka. Kümne-kaheteist aastaselt istusin ma pool suve võrkkiiges ja fantaseerisin kõiksugu tulnuk-armulugusid enamvähem samal tasemel. Noorteromaaniks raamatut lugeda ei julge, sest noorteromaan peaks eeldama tegelaste samaealisust, kellega nad ennast samastada võivad.

Täiskasvanuid taoline lapsemeelsus just ei vaimusta, kuna lugedes tuleb tõeline alaarenenu tunne peale. Nõnda ongi raamat eatu ja ajatu.

Mis kirjutuslaadi puutub, siis eelarvustaja on kõik juba ära öelnud. Minu arvates on raamat paha, nõme ja mõttetu, aga kui keegi nii väga tahab, eks lugegu pealegi.

Teksti loeti eesti keeles

Üllatavalt kõrgetasemeline kogumik, mida ei söendaks üldse kogumikuks nimetada. Kuna kõik jutud on nii tihedas seoses, võinuks mingi trikiga raamatu isegi romaaniks vormida. Trinity on minu jaoks suhteliselt värske avastus ja olin päris üllatunud, et kodumaine ulmeautor nii sisukaid ja kvaliteetseid jutte kirjutab. Kui autoril ilmub aastas vaid paar teksti, siis on näha, et rõhk ei ole kvantiteedil. Pea kõikides juttudes on läbivaks teemaks armastus ja klassikalist ulmet asendab kohati kerge nihkega unenäolisus. Tegelased arutlevad ja mõtlevad teinekord kainemalt kui mina lugejana. Ja vahepeal tekkis päris palavikuline tunne. See tähendab vist, et raamat on piisavalt sugestiivne ja kaasakiskuv.
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku viimane jutt on fantaasialennu poolest vahest kõige uhkem. Vahvad tegelased, veel vahvam muinasjutuline ja pooleldi elus maailm, kus kogu see parajalt jabur seiklus aset leiab. Jutu lõpp on eriti optimistlik ja rabab terviklikkusega. Mõtlesin pärast tükk aega järele ja proovisin ühtses maailmas toimuvad lood enda jaoks paika panna, aga see oli päris lootusetu ettevõtmine. "Tervitusi Alcypast" haakus kõige rohkem "Unenägude jumalaga" - mõlemad romatiseerivad vaimuhaigusi ja jätavad autobiograafilise mulje. Võibolla polegi see ainult mulje? Igati hea jutt, omapärase sõnakasutuse ja stiiliga.
Teksti loeti eesti keeles

Lugeda oli huvitav. Kuid selles loos puudub Trinity juttudele iseloomulik müstika. Jutt on ülesehituselt liiga lihtne. See-eest jutu sisu on autorile omase käekirjaga filosoofiline. Keeleliselt väga hea lugu. Tekkis ainult küsimus, et kas kadunud paradiisi idee esitamiseks on tõesti vaja nii ulmelise butafooriaga maailma? Muidu väga tugev lugu, kuid jutu lõpp keeras komödjandiks, mis nullis lugemise käigus tekkinud emotsiooni. Seega tugev neli.
Teksti loeti eesti keeles

Poole lugemise pealt avastasin, et see jutt haakub tugevalt "Unenägude jumalaga". Pisike vihje justkui osutab, et need polegi mõeldud eraldi lugemiseks. Igal juhul meisterlikult teostatud painaja. Oleviku vorm muudab teksti eriti sugestiivseks. Võibolla unenäod (kui ta seda oli) toimuvadki olevikus!
Teksti loeti eesti keeles

Väga värskendav lugemine, mis oma sisu keerukuselt jäi tükiks ajaks painama. Religioosne ja filosoofiline alltekst pulseerub kohati liigagi pealetükkivalt ja hävitab tüüpilisele ulmejutule omase lihtsakoelisuse. Kuid just nimelt see lisabki loole värskust. Müstilised M-tähega naiskujud, hea ja kurja lahustumine, jumalaks ja inimeseks olemine... kõik need sisse poetatud ideed loovad mõnusalt painava keskkonna, rääkimata jutu sügavast ideest. Lugesin ja küsisin endalt, et kas tõesti on tegemist kodumaise autoriga. Kui ei teaks, poleks iial arvanud!
Teksti loeti eesti keeles

Oli täiesti selge ettekujutus esmalt, mida ma selle jutu kohta öelda tahan, aga mida uuut saakski nüüd enam öelda? Tekitas mõtteid, et äkki ongi ajalugu tsükliline! Lugesin vahelduseks liba-ajaloolisi raamatuid, kus arheoloogid spekuleerivad, et vaaroadel olid elektripirnid ja mannamasinad ja lennumasinad ja siis vajusid nad ajaloo käigus unustusehõlma. Miks mitte ei võikski nende õhus keerlevate ideedega nii olla? Vanu asju avastatakse uuesti, jalgrattaid leiutab iga tohman oma koduseinte vahel jne. Kui Aleksandria rmtkogu maha põleb, siis ühel hetkel peab ju keegi need uuesti üle kirjutama.

Positiivne ja hea lugu vanal ja tähtsal ideel, mis uues kuues. MFi loeks hea meelega veelgi!

Teksti loeti eesti keeles

Ei saa nõustuda, et täielik saast puudub. Nii mõnigi mõttetu jutt oli ka tasemel palade vahele poetatud. Aga et kogumik on üle keskmise, sellega tuleb nõustuda. Tõeliselt häid lugusid on pool raamatut täis. Friedenthal ja Trinity olid mu jaoks täiesti uus ja positiivne avastus, Hargla jutud (va paroodiad) olid samuti viimasepeal, ülejäänud kippusid olema mitte enam nii head tekstid. Kokkuvõttes asjalik ettevõtmine.
Teksti loeti eesti keeles

Selline postmodernne muinasjutt, mille peale ei oska suurt midagi öelda. Meeldis natukene, aga enamasti oli tüütu lugeda. See pole hea märk, kui mõtled pidevalt, et küll venib, saaks juba läbi.
Teksti loeti eesti keeles

Väga positiivne elamus oli. Jutu temaatika ja teostus mõjus väga värskendavalt. Jäin pikalt mõtlema lõpu üle, aga etteheiteid teha ei söenda, sest klassikaline puänteeridud lõpp polegi mu maitse. AT on minu jaoks täiesti uus nimi ja selle jutuga on tekkis tõsine huvi ta loomingu vastu. Palju kiidetud autor, nii et tuleb tutvust teha.
Teksti loeti eesti keeles

Jutt on hea, suisa eeskujulik, ent ulmet jäingi otsima. Võibolla pole ma kõige tähelepanelikum lugeja. Isiklikult ei häiri need piiripealsed asjad, sest kui asi hästi kirjutatud, siis mul ükskõik mis teemal see ka pole. Dzässi armastus ka olemas, nii et kõik on normis.
Teksti loeti eesti keeles

Nigel lugu, kuigi midagi nagu oli. Lugesin siis ühe korra veel ja leidsin, et see midagi oli Veskimehe nimi. Paremate lugude ballast seal taga kergitab natuke hinnet, aga kui päris aus olla, siis tahaks kolmega piirduda.
Teksti loeti eesti keeles

Poolik ja viimistlemata, kuigi mõningat elamust siiski pakkus. Meeleolukas, muud ei oskagi öelda, sest süzee oli ikkagi lõpuni läbi töötamata. Ent ML-ist saab asja, niipalju võib lubada.
Teksti loeti eesti keeles

Täiesti arusaamatu ettevõtmine. Võibolla mujal maailmas kuulub see hea tooni juurde, kui parodeeritakse, aga need junnid siin head tooni küll ei näita. Paar vaimukust oli, aga enamasti jääb mulje, et kõvemad mehed tahavad konkurentidele ära teha. Kirjandusest on asi igatahes väga kaugel.
Teksti loeti eesti keeles

Kui MF pole ulmes veel endale nime teinud, siis see jutt annab hea müksu küll. Inteligentne, hea fantaasiaga ja põnev. Järelemõtlemisruumi jääb küllaga. Ei jää midagi muud üle, kui Algernon lahti ja otsima, mis MF veel kirjutanud on. Minu jaoks täiesti uus autor.
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei mõista, miks see stsenaarium Stalkeri võitis? Lugeda kõlbas, aga sügavam sisu puudus. Stiili poolest polnud suurem asi.
Teksti loeti eesti keeles

Väga kõrgetasemeline Hargla jutt. Ja see on esimene kord, kui eesti oludes jutustus minus võõristust ei tekita.
Teksti loeti eesti keeles

Kuidas nüüd öelda? Mitte just kõige parem kogumik! Kodumaised autorid olid loetavamad kui ülejäänud. Võibolla on asi selles, et see anglo- ja muu värk, mida mujal maailmas kõvasti hinnatakse, meile (okey, mulle!) eriti peale ei lähe. Kõva madin ja sf jne. Pigem ootaksin natuke inimlikumaid jutte, mis reaalsusest väga kaugele ei lähe. Tõlkelugudest mõni oli isegi selline.
Teksti loeti eesti keeles

Kohutavalt naljakas jutt. Kuigi vähe tuimalt kirja pandud. Natuke kurb on kogumiku parimale loole 4 panna, aga mis teha.
Teksti loeti eesti keeles

Halli Hordi tulekus kõige mõrum jutt, paraku. Sedasorti õudusjutud ei ärata mingit huvi, et veel midagi selles zhanris lugeda. Paha-paha, poiss, ära enam sihukesi asju kirjuta!
Teksti loeti eesti keeles