Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Indrek Hargla ·

Väendru

(lühiromaan aastast 2001)

ajakirjapublikatsioon: «Algernon» 2001; detsember [autorinimega Marat Faizijev]
♦   ♦   ♦

eesti keeles: antoloogia «Stalker 2002: Eesti ulmeauhinna Stalker laureaadid ja nominandid» 2002

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
15
3
1
0
0
Keskmine hinne
4.737
Arvustused (19)

Lihtne on sellele tekstile hinnet panna – viis muidugi! Tekst, mida ühe nädala jooksul kaks korda loed (okay, esimene kord oli kohustus), see tekst saab ikka lõdvalt viie kätte... eriti kui veel sealjuures meeldis kah.

Hinnet põhjendada on raskem. Kui kainelt ja küüniliselt võtta, siis on tegu miskitpidi sellise lapitekiga, mille moodustavad mõjustused teiste autorite loomingust ja vihjed reaalelule. Aga see lapitekk on kenasti kokkuõmmeldud, et hoolimata materjali mõningasest sekundaarsusest ja banaalsusest on tulemus meeldiv ja värske. Kaks esimest nime, mis võrdluseks pähe tükivad oleks Andrzej Sapkowski ning Indrek Hargla, aga see võrdlus pole süüdistav... see on kiitev!

Plusspoolele kannaks ka kaks isiklikku momenti. Esiteks muidugi folk-gootika asjatundliku mainimise ning üsnagi adekvaatse kirjelduse selle muusika olemusest ja toimest. Teine moment on natuke vaieldavam, aga mulle tundus, et ma tundsin selles loos vahepeal ennast ära – see tegi nalja, see tekitas õõva!

Teksti loeti eesti keeles

Mina tundsin selles loos lisaks endale ära päris mitu sõpra-tuttavat, nii et oli lõbus:)

Aga muidu oli õõvane. Ilmselt lõppeva aasta üks tipptekste!

Teksti loeti eesti keeles

Põnev, kompetentne, isegi õudne lugu ning ühtlasi ka hea näide kodumaise olustiku õnnestunud kasutamisest Eesti ulmest. Viriseda oskan vaid Zhanna tegelaskuju kallal - minule jäi tema psühholoogiline portree väheveenvaks. Taandada kõik sellele et naised ongi üks lõppematu mõistatus, tundub väheke odava lahendusena, pigem oleks oodanud väljajoonistatumat kuju. Tervisi siis "veidrikust paksukesele" ja "kiilakale ajalootudengile"!
Teksti loeti eesti keeles

Üks parimaid jutte, mis ma üldse kunagi Eesti folgi ainetel lugenud olen. Eelmise aasta “Rannahiidsed” jäävad pika puuga järele lohisema.

Asi, mis mind piinama jäi, on see, et kui palju (kui üldse?) on jutul dokumentaalset ainestikku? Eesti geograafia pole mu kõige tugevam külg, seega pole mul aimugi, kas selline koht ka tegelikult olemas on. Igatahes väga usutavalt esitatud stoory. Ainukeseks “veidruseks” pean seda, et keegi teatri puusepp saadeti ihuüksinda kuhugi metsakolkasse nn teatrit ehitama! Väga võimeks puusepp!!!

Teksti loeti eesti keeles

Karmid mehed need lavamehed, raske käega mehed... Aga metsavahel pole ka nalja, kollid käivad oma radu. Luuser134@hot.ee-l pole nendega kerge. Hangust, kirvest ega taskulambist pole siin kasu, miilitski peab ebakonventsionaalse ammunitsiooni abiks võtma. Segaseks jääb, mis lõpuks sai -- hakkas asi minu meelest väga sedamoodi paistma, et Kahusk tahab oma ametikoha päästmiseks päätegelase süüdlaseks lavastada, jootis talle viina ja koristas asitõendeid. Kui kogu selles loos oleks natukene musta huumorit sees, oleks see hea lugu. Sellise tõsisena kirjapandud jutu jaoks on aga sündmustik minu meelest liiga totter. Müütide maailm esindab siiski muistset germaani maailmapilti, nii nagu mina sellest aru saan, tehke mis tahate -- kui just assüroloogid mind parandama ei hakka, ei suuda ma sellest teisiti aru saada. Kaugel aastal 1982 vist käis Eesti loominguline kollektiiv Saksamaal ja kuulutas kusagil, et Eestiski on omad õllelaulud, mille peale lasi suure hooga "Õllepruulija" lahti. Umbes samamoodi on mu meelest ka selliste juttudega -- räägitakse neid eesti keeles, mõned ehteestilikud motiivid sees, kuid suures osas tegu ikka võera asjaga, "Koidu ja Hämariku" väärika traditsiooni jätkamisega. Kui sõnakasutusest rääkida, siis minule tundus see jutustus igav ja lohisev; kirjanduse kunst pole toimuva kiretu dokumenteerimine, kunst peaks sellest mingi kontsentraadi looma, mis vaatajat kuidagi eriliselt paeluks. Asi on selles, et nagunii pole võimalik iga peategelase tegevust kirjeldada: kui seda üritada, kuluks selle kõige läbilugemiseks enam-vähem samapalju aega, kui peategelasel endal nende liigutuste tegemiseks. Tegevustiku, selle kronoloogilise järgnevuse mõttes on mistahes kirjandus niisiis kontsentraat, kui aga sündmustiku hõrendamisega ei käi kaasas mingite seoste tihenemine, on tulemuseks seesama hall elukene meie ümber, kuid hõredam, kui päriselt. Ma ei räägi siin mitte faabulast, vaid vormist -- sellise loo jutustamisel oleks kindlasti tulnud veidike püüda keeleliste uperpallide, sündmustiku mittekronoloogilise järjestuse või millegi muuga lugejat natukenegi segadusse ajada. Ma ei väida, et jutt olekski pidanud sellest segadusseajamisest koosnema, kuid natuke oleks seda kindlasti ära kulunud, umbes nagu soola supile. Tegevustik on iseasi, see võib olla ka padurealistlik ning tormleva tänapäeva üldstandardite kohaselt paduigav, kuid selliselt jutustatud, et köidab lugejat, kasvõi talle äratundmisrõõmu ja -nukrust pakkudes. Kahjuks pole ka peategelane eriti õnnestunud, tema kuju ei joonistu silme ette (kui just pole Hiina-huvilisi lavatöölisi tutvusringkonnas, aga kõigil ju ei ole). Korratud on sedalaadi jutukeste tüüpviga -- tegelased on isikupäratud, nagu etturid Suure Mängija käes, milleks on siis mingi paik, selle vägi või õudus, kuid mina tahaksin lugeda inimestest, mitte etturitest, ja nende interaktsioonist selle Mängijaga. Tegelaste puhul, kelle sisemaailm on kujutamata jäetud, kes on Veidrike Instituudi Selgeltnägija sõnade järgi kui tühjad televiisoriekraanid, mis on küll sisselülitatud, kuid ei võta saateid vastu, on raske neid inimestena ette kujutada, mis minu tagasihoidliku arvamuse järgi aga mitte hea ei ole. Sellele, et kehv on meie lugu säravate tegelaskujude osas, on muidugi enne mind ka viidatud -- käesoleval juhul kasutan juhust, et sellele väitele veel kord alla kirjutada.
Teksti loeti eesti keeles

Teater ostab pärapõrgusse talu ja saadab puusepa seda korrastama. Mõne aja pärast tuleb kohale politsei. Ümbruskonnas on 2 noort naist metsas kaduma jäänud. Aga puusepa pruut Z^anna armastab samuti päevad läbi metsas ringi kolada. Puusepp tormab rahvapärimusest otsima vastust küsimustele, mis toimub ja kas Z^annagi ohus on.
Teksti loeti eesti keeles

Jyrkal 6igus on, imelihtne ja ilma igatsugu pikkade hingepiinadeta antav hinne. Viis ikka viis, mis siin muud. Ilgelt hea ajaviitekirjandus: kaasakiskuv, hästi pinget kruviv ja yldse mitte ajusid vaevav. Lihtsalt hea.
Teksti loeti eesti keeles

Väga kõrgetasemeline Hargla jutt. Ja see on esimene kord, kui eesti oludes jutustus minus võõristust ei tekita.
Teksti loeti eesti keeles

Jällegi suutis Hargla mind kaasa haarata juttu, mis lausa sundis pidevalt edasi lugema. See tundus, nagu alati, liiga lühike, aga üldiselt hea, tegevus ei olnud etteaimatav. Loo taust oli väga kena, Hargla mitte ainult ei kirjutanud juttu, mis toimub Eestis vaid ka tekitas tunde, et tegevus toimus Eestis! See oli hea, oma lihtsuses.
Teksti loeti eesti keeles

Hargla oma tuntud headuses. Aga ega temalt midagi alla selle enam ei ootagi. Tavaõudukale omaselt pisut liiga sirgjooneline ta ju on, nagu Kristjan Sander ülalpool kurdab, aga oluliselt see ei häiri. Pärast une-eelse lektüürina kasutamist olid igatahes tagajärjeks üsnagi õudsed unenäod :-)
Teksti loeti eesti keeles

Oli huvitav lugeda. Mulle meeldis see õhkkond! Idee oli lahe! Mulle üldse meeldib, et Hargla kasutab mitmetes oma teostes Eesti maakohti. Tema lood on tavaliselt hästi läbi mõeldud ja siis perfekstselt teostatud! Nagu seegi siin. Kindel viis!
Teksti loeti eesti keeles

Selline oleks võinud olla Veskimehe "Kõver mets", kui ta oleks hea olnud. Mis paraku tähendab, et "väga hea" ta ei ole. Kus Veskimees lahendab asju loomulikult ukse jalaga sisselöömise ja kõige elevandipyssist lögakstulistamisega, ootaks Harglalt natuke... noh, kuidas nyyd yteldagi... intelligentsemat lahendust. Meremõrtsukalt meremõrtsuka moodi, intjuligendilt intjuligendi moodi. Aga praegu on nagu joodiku jäätis. :(

(P.S. Selgituseks neile, kes pole Korþetsi klassikalist pala lugenud: jäätis on hea kyll, aga lastele, vms. Kui oled joodik, siis joo! Ja ära roni, kuhu yhiskond ette ei näe.)

Teksti loeti eesti keeles

Tüüpiline Hargla jutt. Hästi kirjutatud, läbimõeldud, kohati isegi põnev ning üsna ebaoriginaalne. Kerge pettumuse valmistas üsna mannetu lõpp. Ootasin midagi kõhedamat ja vägevamat. Samas eriti viriseda pole mõtet, hea meelelahutus. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin seda eesti ulme või etnoõuduse tippu kuuluvat lühiromaaani esmakordselt siis kui ta ilmus Marat Faizijevi nime all 2001. aastal. Nüüd siis teistkordselt. Hargla kes oli 2001. aastaks juba eesti ulmeskenet raputanud ja auhindu teeninud otsustas katsetada, kas inimesed hindavad lugu või autorinime ja ilmutas uue õuduslühiromaani võika pseudonüümi Marat Faizijev all. Lugejate head maitset ei peta, ka liba-Faizijevit hinnati vääriliselt aga kui auhinda vastu võtma ilmus hoopis Hargla oli kõigil kohe tuju laes.

Lugu ise on sünge, õudne, atmosfääri loov ja verine. Hetkel päevakohase "Süvahavvaga" seoses tärkas mul huvi vanema Hargla etnoõuduse vastu ja tuleb tunnistada et vanameister valdas seda juba rohkem kui dekaad tagasi. Aeg läheb järjest kiiremaks, juba on kohata mõningaid naljakaid aegumisi, peamiselt küll arvutialaseid. Harglaga on see erandlik lugu eesti (ulme)kirjanduses, et ta pole absoluutselt etteaimatav. Enamuse teiste töödes karjub lõpplahendus juba praktiliselt esimesest lausest vastu, Hargla aga suudab jätkuvalt algul lummata aga siis üllatada. Ei, mis siin ikka pikalt lobiseda, 18nda arvustajana lisan oma rasvase plussidega "5" siia. Tahtmata head tava rikkuda teisi arvustajaid mitte arvustada ei jää mul muud üle kui soovitada Sandril mõni jõukohasem lektüür - matemaatikaõpik III klassile näiteks, või "Demagoogia käsiraamat" - valida, ulmekriitikuna on mainit härra sama pädev kui kindral Custer väejuhina, näiteks.

"Diplomaadist veidrik paksuke" ja "kiilakas ajalootudeng" olid äratuntavad veel dekaadi tagantki. Tervitan selle arvustusega mõlemaid!

Teksti loeti eesti keeles

Lõpp natuke loperdas (pärast Žanna ülesleidmist järgnenud action ei olnud mitte pingekulminatsioon vaid juba kergendus), aga see oli mu elu esimene õudusjutt, mis olemise seest mingil hetkel tõesti kõhedaks võttis. Väga hästi tehtud! Tegelased tundusid täiesti kaasahaaravad ja köitvad, tempo on paras ja hüpe normaalsusest võimatusse, üleloomulikku maailma oli päris osavalt tehtud.
Väga hea hinde annan kõhklusteta, aga mulle meeldisid "Rannahiidsed" ses osas siiski rohkem, et seal hoiti meeleolu ja pinget otsast otsani võrratult, "Väendrus" oli aga ka kaks madalamat kohta. (Esimene kohtumine Inesega ja lõpuaction siis.)
Samas, jutt oli -hiidsetest ka kõvasti pikem ja väga hea igal juhul.
Mulle on muljet avaldatud nüüd.
Teksti loeti eesti keeles
x
Raul Veede
1974
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Mõtlesin, et oleks pidanud ikkagi yhe panema. Lihtsalt inimeste ehmatamise huvides. No kes siis veel, kui mitte mina, eks ole.

Käsi ei tõuse. :D

Teksti loeti eesti keeles

Juba 16. lehekyljeks olin otsustanud, et tõlge on silmapaistvalt... hale. Edasine mu arvamust ei parandanud. Mind kui toimetajat lõbustab kurb tõsiasi, et aeg-ajalt võib originaali mõtet vaid ähmaselt aimata - selleks ei piisa lihtsalt halvast tõlkijast, see on juba saavutus.

Raamatut ennast hinnata on sellises olukorras kaunikesti raske. Eks ta veidi punnitatud ole ja armastusest pole Asimov kunagi eriti midagi teadnud. Psyhhoajalugu võib paljugi välja kanda, kuid siin on selle uudsus juba ammu kadunud ja kadunukese seljas ratsutamine pole kuigi ilus vaatepilt. Osalt on kesises muljes muidugi syydi tõlge, ent yhe lõigu piires sujuvalt vaatepunkti vahetamine, nii et selle kandja muutub juba arusaamatuks, on siiski Asimovi bläkk. Lugesin seda kord yrgammu ka vene keeles, aga kas ta juba siis nii vilets oli, ei mäleta.

(Jätke Jaanus Õunpuu nimi endale meelde. Ärge teda tööle võtke. Ärge talle raha laenake. Ärge talle tere öelge. Las sureb kurva ja hyljatuna, nii nagu tema Asimovi hylgas.)

Teksti loeti eesti keeles

Mitte kyll päris algusest, aga juba nii umbes neljandiku pealt sai mulle selgeks, keda või mida see raamat meenutab: Luc Bessoni "Viiendat elementi". Neil mõlemil on sarnane mekk man: neljateistkymneaastane poiss visandab oma arusaama suurteosest; hiljem saab see poiss suureks, omandab tehnilise vilumuse ja saavutab (igayks omamoodi) kuulsuse; kord vanades paberites kaevates leiab meie lemmik taas oma noorusea loomingu ning - haaratuna suurest visioonist, mida ta selle taga kangastumas mäletab - teostab oma ammuse unistuse, tõestades, et juba siis oli ta väga tubli, aga keegi ei kuulanud. Egas see paha ole. Neljateistkymneaastase kohta isegi ysna hea. Vähemalt on visioon, on haaret; Bessoni ja Veskimehe maailmad ei ole mitte Jeremei omad. Aga iga asi on kinni oma alguses ja nii on needki.

Mõlema puhul yletavad tehnilised oskused syndmustiku võimalused. Kohati - ilmselt juba ammu silme ette kerkinud stseenides - kuhjatakse hunnikusse värvikaid tehnilisi detaile, mis lugejal-vaatajal kiiresti segi lähevad. (Filmi puhul häirib konarlikkus muidugi vähem, kaamera libiseb segadusest kiiresti yle ja kirev pilt ei jäta aega analyysiks.) Kolmeteistaastastel kaptenitel on lihtsalt kalduvus laduda yksteise järele ritta väändunud nimesid ja sõnaleide, mil on nende endi meeltes selgestimõistetav tähendus, mida nad kahjuks ei suuda lugejale edasi anda. Pole mõtet seda hukka mõista, see lihtsalt on nii; tean omast käest. On suurepäraseid vaateid, on vahvaid nalju (kyll rafineerimatuid, ent siiski), on põnevaid hetki, kuid faabula yldplaani segasust yletab ainult konkreetsete syþeeliinide segadik. Võõrrassid on kenad, kuid mitte originaalsed; tegelaste psyyhika on fikseeritud ja reaktsioonid - jah, kui piisavalt kiiresti edasi liikuda, siis ehk isegi usutavad. Peatuda siiski ei maksa. Samuti teist korda lugeda.

Kindlasti võidaks Veskimehe tekst palju, kui see oleks raamatu asemel jõudnud meie ette filmi kujul. Sest filmis pääseb lai haare rohkem mõjule ja varjab ära detailid, mis lugemisel silma riivavad. Pealegi on raamatuis eepilisuse pyydmine märksa raskem. Tolkiengi ei tulnud sellega toime, mis siis Veskimehest rääkida. On temagi ju pigem lyhikeste või keskpikkade þanride autor; kõik ta pikemad tekstid koosnevad reast lyhematest. Ning mis siin pattu salata, mulle meeldis ta eelmine tellis rohkem - kui praegune arengureas oma õigele kohale tõsta, mitte avaldamiskuupäeva otsustada, on areng silmaga näha; action`it on meil nii mõnigi teinud, kuid poliitilises ulmes pole Veskimehe haaret ja selget pilku Eestis millegagi asendada. Annaks Päris, et ta sellega kunagi jätkaks, kui ka mitte samas maailmas.

Kaanepilt mulle alguses ei meeldinud, ent kui raamatu läbi lugesin, sain aru, miks ta seal on. Sisu ja vormi yhtsus. Kogu see tellis näeb kaanest kaaneni välja nagu neljateistaastaste tehtud. Ka toimetamine. Tõepoolest - miks mitte ka nii? Loodetavasti julgustab see tulevasi noorautoreid.

Ja ikkagi tahaks ma teada, miks on yks konkreetne sort meesautorite ulmekaid selline, kus võõrplaneetidel meiega äravahetamiseni sarnastest rassidest naisterahvad tingimata (pool)paljalt ringi lippavad? Kas on tõesti inimesi, kelle arvates see raamatule midagi juurde annab? Mingeid erilisi emotsioone neis raamatuis ju sellega ei kaasne...

P.S. Minu8 meelest Veskimees kyll nii kole ei ole nagu ta ise ennast kirjeldab. Täitsa ponks poiss. Aga mis mina sest muidugi tean.

Teksti loeti eesti keeles

Pratchett nagu Pratchett ikka. Mitte kõige parem, mitte kõige halvem. Tegelikult meeldib mulle Pratchetti juures just tema filosoofiline sygavus. Tal on oma visioon sellistest asjadest nagu myydid, muinasjutud, jumalate ja inimeste keerulised vahekorrad ja vastastikune sõltuvus - ja see on võluv. Kahju, et ta seda kõike lyhemalt ei kirjuta, kontsentreeritud tekst samal teemal võiks olla kuradima hea.

Ja muidugi lööb siin välja Pratchetti enda loomus. Sapine olla ja tögada võib ta hästi, aga ega ta enamikku asju päris maatasa ka tee. Sisimas pole tal vana paksu punanina vastu ju midagi. Eriti seoses rohke ðerriga.

Seepi ei mäleta. :(

Teksti loeti eesti keeles

Raamatu tulemust me veel vaatame. Aga mul pole teist kohta, kus röögatada. (Esialgne hinne on tinglik, sest Pratchett pole seda tõlget ära teeninud.)

Viskan mina seliti, et hea lõõgastuse abil peavalust vabaneda. Ja mida ma näen? Lk.8 kirjeldatakse tormiliblikat:

"..tema tiibadel on kyllaltki huvipakkuvad mandlikoogi karva mustrid."

Liblikas. Torm. Ilmaennustamine. Fraktalid. Mandelbrot. Ei tule tuttav ette?

Mitte muhvigi. Ei vähimatki mõistusliku elu märki tõlkija tuhmides, laiaks astutud amööbi intellekti väljendavates silmades. Täielik mandlikook.

Teen Avo Reinvaldi kehast lahutatud pea eest kasti õlut välja.
------------------------------

Pakkumine on jõus ka pärast raamatu lõpetamist. Lugemise käigus ei läinud tõlge teps mitte paremaks.

Raamat ise polnudki kõige hullem, ehkki vahepeal kippus liiga segaseks. Austraalia iseloomustus oli päris tore. Jään ootama romaani suurtest rottidest.

P.S. Vesiir ikkagi. Mitte visiir. See käib kiivri kylge, erinevalt vesiirist, mis käib keisri või sultani vms kylge.

Teksti loeti eesti keeles

Eks sedasorti lood olid tollal nähtavasti õhus. Näiteks Conan Doyle`i ilmalõpulugu, mille nime ma praegu enam ei mäleta - kuidas Maa läbib koleda ja kohutava lõhnatu-maitsetu kosmilise gaasipilve - on olemuselt ysna samasugune. Kõik kohustuslikud elemendid on sees, pluss isegi siin puuduv yksikisiku tasandi syþee. Ja ometi ei ole "Täht" nii jõle saast kui Doyle`i lugu. Lihtsalt väga, väga tyytu.Pelgalt inimkonna tähtsusetuks kuulutamisest teravmeelsuseks siiski ei piisa. "Mis on yks kapral universumi ylevuse kõrval!" on öeldud ka "Ðvejkis", aga seal on palju muud ka veel. Siin ei ole.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu koosneb kahest motiivist: leiutisest ja teisilmatontidest. Tontide all pean silmas samasuguseid ebamääraseid okultisminähte nagu ei-mäleta-kelle raamatus "Punaste kõrvadega vaimud", filmis "Photographing Fairies" või teatud osas angloameerika lastekirjandusest. Motiivide vahel pole mingit seost.

Miks siiski kolm? Sest kirjutatud on ysna viisakas ja puhtas eesti keeles. (Jah, ajad on tõesti nii viletsad, et selle eest tuleb lisapunkt anda.) Autor ei ole lootusetu, ehkki kyysi närides järgmist tykki ootama ma ei jää.

Teksti loeti eesti keeles

Hilisematel aegadel on sedasinast aasi tuntud Njördi nime all. Ka eesti keeles. Ja ma kahtlen sygavalt, kas ta just ariaanide hulka kuulus - ehkki mine tea, võib-olla eitas just tema esimesena Jeesuse jumalikku loomust Isa ja Pyha Vaimu kõrval.

Hangisti (tavaliselt kyll Hengist, kahjuksei saa ma algtekstiga võrrelda) aegse Inglismaa asumaadest lugesin siit kyll esimest korda. Samuti olevusest nimega jahikytt. Kui aga lõpuks ariaanidest aarialasteks saanud hõim jagunes aarialasteks ja aariaeelseteks, sai minu napp aru otsa.

Pyyan kujutleda juttu niisgusena, nagu ta ehk võiks inglise keeles olla - ja oma aja kohta synnib syya kyll. Saab nelja ära, mitte väga tugeva, aga kõlbuliku.

Teksti loeti eesti keeles

Lugude valik on omaette teema; pudru moodi ta ju on, aga olgu siis peale. Võib yks niisugune ka olla.

Tõlge läheneb hääduselt Varrakule ja toimetus Krista Kaerale. See tähendab, et peaks olema vähemalt tsiviilkorras karistatav. Kui Ragnaröki kõrval on samas lauses Goetterdaemmerung, ariaanid vahelduvad sujuvalt aarialastega, eesti keeles räägitakse aasist nimega Niord ja Thuggee templist ning algtekstis täiesti korrektsest Assurbanipalist on saanud >i>Assurbapal - no mis kuradi tõlkimisest või toimetamisest me enam yldse räägime? Ime, et Howardist kaane peal Hogwarts ei saanud.

Olgu lugudega kuidas on, kogumik niisugusena, nagu ta mu laual on, saab ebaõiglase hinde, sest lugude eneste pärast lisan hindele yhe palli. Yllas soov, my ass... Läinud ja kusnud Howardi hauale, see oleks kah yllast soovi paremini ilmutanud. Mis teha, kui väljendusoskust napib.

Teksti loeti eesti keeles

Lugude hinded annaksid jah nelja, aga valik pole suurema asi, tõlge kah mitte ja toimetajatöö pole veel nii hull kui Howardi Aed täis hirmu puhul. Saab kolme ära kyll - ja see on heatahtlik hinne.
Teksti loeti eesti keeles

Käib kah, aga haaret ei ole. Huvitav, kas seda pole mõni teemaga paremini sobituv kirjanik ymber kirjutanud? Burroughsi puhul on näiteks kloonid märksa etemad, võiks siingi proovida.
Teksti loeti eesti keeles

Ei ole õudne, aga ehk kellelegi teisele on. Kogu kirjeldatud situatsioon on ebausutav: milline inglane hakkab kulutama tervet laeva sellele, et ööpäevaringselt passida kohalike perverssete kommete toetuseks mingi liivaaaugu juures? Ja kui juba hakkabki, paneb ka sõdurite aheliku augu ymber. Pähh.

Kirjutatud polegi nii pahasti.

Teksti loeti eesti keeles

Kahjuks pole mul nii pingul närve kuskilt võtta. Ei ole õudne. Ja teravmeelne ka mitte. Sama mehhanismiga lugusid on kirjutatud tuhandeid. Et aga ma ei suuda kindlaks teha, kui paljud neist kirjutati enne 1888. aastat, olgu siis neli.
Teksti loeti eesti keeles

Oskab jah. Ainult et materjalist jääb vajaka. Õudne ei olnud, venis ja ei jõudnud kah kuhugi. Et vähemalt stiiligi nautida, tuleb lugeda inglise keeles.
Teksti loeti eesti keeles

Tjah. Mida "kadudeta ümber panna ei saa", pandi kadudega. On Pratchett mis ta on, aga Varrakuga võiks lörtsimise eest teha seda, mida Lang omal ajal Kultuuriministeeriumile soovitas (ja oma soovituse eest kaposse kaevati). Ehk on Must Kass järgmine kord läbi astudes nii kena ja teeb asja ära? ;)

Jääb mulje, et isegi kui neid edaspidi mõnes originaalis oleks, ei hakka meil siin kyll keegi mingite viitetärnidega jamama. No kes see viitsib. Viskame neile sigadele mingi lobi ette, need ahmivad ju kõike. Ja kibe tõde, ahmivadki.

Masendav.

Raamat polnudki nii hull. Yht-teist aimdus isegi läbi tõlke. Elvishist on siiski kahju.

Teksti loeti eesti keeles

Täitsa tubli raamat. Virisen muidugi, et pole enam see, mis vanasti - aga olgu pealegi. Ajaviiteks igati sobilik ja mõnus.

Toimetajatöö on muidugi masendav. Krista Kaer võiks ennast läbi sõimata ja lahti lasta - halturðikuks kätte läinud. Oskab ju kyll, aga ei vaevu. Nii lähevadki rahva sekka sellised väljendid nagu varrakut tegema ja kaerastuma. Asi seegi, vähemalt rikastab eesti keele sõnavara.

Teksti loeti eesti keeles

Kogumikus on kolm lugu, millest yhes on ulmeelement - mis on tekstis ilma igasuguse põhjenduse või seletuseta, ei haaku loo arenguga mitte kuidagi ja on nii karakterite arengu kui lõpptulemuse seisukohalt täiesti tähtsusetu.

Traguni tagasitulek (Enter a Dragoon) ei ole ulme. On niisama hea Hardy lugu. Klassikaline hea kirjandus, meenutab natuke Maughami, aga ei ole nii teravmeelne.

Muutunud mees (A Changed Man) sisaldab yht pisukest sõjaväekummitust, kellele keegi eriti ei reageeri. On kah täiesti loetav, aga napilt mitte nii hea kui esimene lugu.

Alicia päevik (Alicia`s Diary) on nirum kui eelmised. Segane armastuslugu kahtlase väärtusega karakterite, kuid hardylikult nutika lõpplahendusega.

Igas loos on kyll vähemalt yks laip, aga see pole mingi põhjendus kogumiku Baasi panekuks. Hardy enda tutvustamise seisukohalt enam-vähem tubli kogu, ehkki võinuks ka parem olla.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Amer, kes on elu otsa käinud ringi ja põdenud selle pärast, et kõik on lollid ja tema ka, laseb ajalehekuulutuse peale telepaatilisel gorillal endale õpetada, mis inimeste maailmal viga on. Lõpuks paistab kyll gorillagi yleyldisest lollusest masenduvat ning teeb enesetapu kopsupõletiku läbi.

Nii. Siin on teile spoiler. Ja see pole yldse mitte oluline. Sest syžeed sel raamatul pole, tegemist on puhtakujulise moraliteega. Iimesed on teinud teatud asju valesti ja kuna me juba kaanepildist peale teame, kes meid õpetama hakkab, on meil ka kyllalt hea ettekujutus, mida meile õpetatakse.

Lugedes tegin terve rea märkmeid. Ja mitte sellepärast, et see raamat mind kohutavalt inspireerinud oleks, need olid pigem seda "mis-kuradi-jura-ta-nyyd-ajab-see-ei-ole-yldse-nii"- tyypi märkmed. Yksikasjalikult ei ole neid siinkohal siiski mõtet esitada, sest kokkuvõttes langevad nad yhte kategooriasse: faktitruuduse on autor toonud ohvriks lihtsustavatele yldistustele, mis muudavad teksti kitsa silmaringiga inimestele paremini mõistetavaks. Mis on propagandateose puhul iseenesest loomulik. Ma lihtsalt ei kuulu selle raamatu sihtgruppi.

Palun minust mitte valesti aru saada: mul pole midagi ökoloogilise ilmavaate vastu. Ma olen lihtsalt märksa radikaalsematel seisukohtadel kui Quinn. Ja temaatikaga paremini tuttav. Pealegi pole kogu Quinni raamatus kuigi palju uut peale yhe hädapäraselt teravmeelse tõlgenduse mõnedele Esimese Moosese Raamatu legendidele (ja selleski suhtes olen oma assyrioloogilise tausta tõttu ylimalt skeptiline). Põhiliselt kurdab Quinn põllumajanduse kallal, mis on inimkonna allakäigu peamine põhjus - ent endale tyypilise järjekindlusetusega pyyab ta aeg-ajalt (mittte kuigi veenvalt) väita, et ega kogu põllumajandus kah paha pole. Ja kymme lehte hiljem sõimab seda ikkagi täies mahus. Yldse eelistab Quinn rohkem viriseda kujunenud olukorra kallal kui mingeid lahendusi välja pakkuda (välja arvatud mõned kaudsed vihjed Malthuse ja Lugano raporti temaatikale, mis jäävad kyll marginaalseks ja ebalevaks). Samal teemal on kirjutatud palju paremaid raamatuid, neid on ilmunud isegi eesti keeles. Lugege parem Hääletut kevadet või, minugi poolest, vana head Lugano raportit (ilma autori kommentaarita, see on hale iba).

Summa summarum: kui Coelho kirjutaks ökoloogiast, oleks tulemuseks Ishmael. Õige asja viletsa propageerimise eest kidur kolm. Seda tööd teeb ka Veskimees paremini.

Teksti loeti eesti keeles

Ajastule omane ebamäärane spiritualism.
Kaasaegse rahvausundi tyypnäide: meie kallid surnud passivad meid kuskil põõsas, naeratus näol. Mis nad seal teevad või kus nad sel ajal viibivad, kui me põõsa läheduses pole, ei maini keegi. Ega Burnettil suurt muud öelda olegi, aga ytleb ta seda kyllalt kaua. Samas on tal (jällegi ajastule tyypiline) kyllalt viisakas stiil, kahjuks hõre, nii et see päästab vast ehk hommikupooliku, kuid mitte terve päeva.

Neli ja pikk miinus.

Teksti loeti eesti keeles

Nagu et sedasamustki... sisu ei olnud. :(

Oli häid mahlaseid kohti, mis yht või teist nähtust pilasid. Oli täitsa kena teooria lugude kohta ja Väga Armas Voodoo. Olid needsamad kolm nõida, kes mõnes muus osas kyll elavamad on olnud. Aga raamatu selgroog logises.

Teine asi muidugi, et pole ka enam seda värskust ja mahlakat lusti, mis Kettamaailma sarja esimestest raamatutest paistis. Mis seal imestada, eks Pratchettilgi ole aastad läinud. Vana mees tahab koju.

Olgu siis neli miinus.

Teksti loeti eesti keeles

Kena jah, et vahel harva mõni asi eesti keelde ka ymberlõikamata tuuakse. Kahju ainult, et nii harva.

Mõtlesin jupp aega, mis hinne sellele kogule panna. Ei mõelnud välja. Oli hulk tekste, mille ulmelisus enam kui marginaalne, samas pole sel ju kirjandusliku tasemega midagi tegemist. Ja tase on Kingal kõva, praktika muidugi abiks, ent on ka seda head kunstkäsitöölise tunnetust - mõni keskaegne vaip või vana mõõk ei pruugi ju kah otse kõrgkunst olla, aga ilus on vaadata. Sest et on hästi tehtud.

Mõni yksik lugu on tõeline briljant. Mõni jällegi... nojah, särab kyll, aga... klaasist. Ilus, kuid ikkagi. Mitte see.

Hinda siis sihukest. Otsustasin, et korjan lugude hinded kokku. 5,4,5,4,4,5,4,4,5,5,5,4,4,4. Neljad jäävad napilt enamusse. Seepärast panengi kogumikule... viie.

Kogu on yhtlane. Ja oma kõikumisega ulme ja õuduse piiridel näitab, et see kõik pole yldsegi oluline. Tähtis on hea kirjandus, mitte muu. Ses suhtes on kogu kupatus kuidagi tasakaalustatud, harmooniline - minu jaoks torkavad ehk eraldi silma vaid "Eluuria väikesed õed" oma þanrilise ja vormilise eripäraga. Aga seegi pole liiast.

Teksti loeti eesti keeles

Kõigepealt tuleb kogumikus ridamisi lugusid, kus ulmelisus on nii õhuke, et paistab läbi. Aga see ei häiri, lood on ikkagi head. Ja siis on siis jutuke - õigupoolest tõesti laast -, kus ulme ometigi sees. Ainult et... no on, jah, ulme, noh. Umbes samal või veidi vähemalgi määral kui Jaigu kaarnakivilugudes. Aga... peale pole temaga midagi hakata.

Paha ta ka ei ole. Jätab lihtsalt sellise ebamäärase tunde ja lugu ennast pidin (ainsana sellest kogust) paar nädalat pärast lugemist hoolega meenutama, enne kui koitis. On paremaid ka. Neli.

Teksti loeti eesti keeles

Õudusosa mingu minu poolest kus kuusteist, lahendus on see, mis hea hinde saab. Dilemmat oskab inimese ette asetada igayks, hetkeks tema viletsust nautida ja siis vanamammile patja näo peale suruda samuti. Aga selle peale enamasti ei tulda, et lasta inimesel oma kriisihetkel paljastunud närususe sees aastate kaupa mõnuga marineerida. Tõsi, sentimentaalsus kisub hinnet jälle allapoole. Nii et kokku neli.
Teksti loeti eesti keeles

Ega ta midagi nii väga sisaldanudki, aga jällegi - nagu Kinga puhul ikka - kirjutatud on nii hästi, et halba hinnet kah panna ei saa. Kibe tõde, aga viletsalt kirjutatud loos peab idee ikka neetult hea olema, et tasuks teda sealt välja kaevama hakata. Ajaviitena eelistan iga kell briljantset muidunikerdust.

Endakiitus haiseb muidugi ka Kinga puhul, justkui oleks mõni kutsikas mööda läinud. Seepärast pigistan pool silma kinni ja, kinkides Kingale sellise ingliskeelses ilmas levinud jupstyki nagu benefit of doubt, eeldan talt piisavalt vaimuteravust ja head maitset, et võtta seda kirjatööd pigem kui eneseiroonia ilmingut. Olgem ausad, peategelasse suhtutakse siin ikka ypris sarkastiliselt. Oma kolleege lintðida armastavad enamasti just hea huumoritajuga inimesed ja nende hulka King nii või teisiti ka kuulub. Selle eest talle tugev neli pluss.

Teksti loeti eesti keeles

Hea lugu. Nii raamatute osa, loodusekirjeldus kui nimede nimetamata jätt.

Sandri stiilitunnetus on õitsele löönud.

Teksti loeti eesti keeles