Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Indrek Hargla ·

Väendru

(lühiromaan aastast 2001)

ajakirjapublikatsioon: «Algernon» 2001; detsember [autorinimega Marat Faizijev]
♦   ♦   ♦

eesti keeles: antoloogia «Stalker 2002: Eesti ulmeauhinna Stalker laureaadid ja nominandid» 2002

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
15
3
1
0
0
Keskmine hinne
4.737
Arvustused (19)

Lihtne on sellele tekstile hinnet panna – viis muidugi! Tekst, mida ühe nädala jooksul kaks korda loed (okay, esimene kord oli kohustus), see tekst saab ikka lõdvalt viie kätte... eriti kui veel sealjuures meeldis kah.

Hinnet põhjendada on raskem. Kui kainelt ja küüniliselt võtta, siis on tegu miskitpidi sellise lapitekiga, mille moodustavad mõjustused teiste autorite loomingust ja vihjed reaalelule. Aga see lapitekk on kenasti kokkuõmmeldud, et hoolimata materjali mõningasest sekundaarsusest ja banaalsusest on tulemus meeldiv ja värske. Kaks esimest nime, mis võrdluseks pähe tükivad oleks Andrzej Sapkowski ning Indrek Hargla, aga see võrdlus pole süüdistav... see on kiitev!

Plusspoolele kannaks ka kaks isiklikku momenti. Esiteks muidugi folk-gootika asjatundliku mainimise ning üsnagi adekvaatse kirjelduse selle muusika olemusest ja toimest. Teine moment on natuke vaieldavam, aga mulle tundus, et ma tundsin selles loos vahepeal ennast ära – see tegi nalja, see tekitas õõva!

Teksti loeti eesti keeles

Mina tundsin selles loos lisaks endale ära päris mitu sõpra-tuttavat, nii et oli lõbus:)

Aga muidu oli õõvane. Ilmselt lõppeva aasta üks tipptekste!

Teksti loeti eesti keeles

Põnev, kompetentne, isegi õudne lugu ning ühtlasi ka hea näide kodumaise olustiku õnnestunud kasutamisest Eesti ulmest. Viriseda oskan vaid Zhanna tegelaskuju kallal - minule jäi tema psühholoogiline portree väheveenvaks. Taandada kõik sellele et naised ongi üks lõppematu mõistatus, tundub väheke odava lahendusena, pigem oleks oodanud väljajoonistatumat kuju. Tervisi siis "veidrikust paksukesele" ja "kiilakale ajalootudengile"!
Teksti loeti eesti keeles

Üks parimaid jutte, mis ma üldse kunagi Eesti folgi ainetel lugenud olen. Eelmise aasta “Rannahiidsed” jäävad pika puuga järele lohisema.

Asi, mis mind piinama jäi, on see, et kui palju (kui üldse?) on jutul dokumentaalset ainestikku? Eesti geograafia pole mu kõige tugevam külg, seega pole mul aimugi, kas selline koht ka tegelikult olemas on. Igatahes väga usutavalt esitatud stoory. Ainukeseks “veidruseks” pean seda, et keegi teatri puusepp saadeti ihuüksinda kuhugi metsakolkasse nn teatrit ehitama! Väga võimeks puusepp!!!

Teksti loeti eesti keeles

Karmid mehed need lavamehed, raske käega mehed... Aga metsavahel pole ka nalja, kollid käivad oma radu. Luuser134@hot.ee-l pole nendega kerge. Hangust, kirvest ega taskulambist pole siin kasu, miilitski peab ebakonventsionaalse ammunitsiooni abiks võtma. Segaseks jääb, mis lõpuks sai -- hakkas asi minu meelest väga sedamoodi paistma, et Kahusk tahab oma ametikoha päästmiseks päätegelase süüdlaseks lavastada, jootis talle viina ja koristas asitõendeid. Kui kogu selles loos oleks natukene musta huumorit sees, oleks see hea lugu. Sellise tõsisena kirjapandud jutu jaoks on aga sündmustik minu meelest liiga totter. Müütide maailm esindab siiski muistset germaani maailmapilti, nii nagu mina sellest aru saan, tehke mis tahate -- kui just assüroloogid mind parandama ei hakka, ei suuda ma sellest teisiti aru saada. Kaugel aastal 1982 vist käis Eesti loominguline kollektiiv Saksamaal ja kuulutas kusagil, et Eestiski on omad õllelaulud, mille peale lasi suure hooga "Õllepruulija" lahti. Umbes samamoodi on mu meelest ka selliste juttudega -- räägitakse neid eesti keeles, mõned ehteestilikud motiivid sees, kuid suures osas tegu ikka võera asjaga, "Koidu ja Hämariku" väärika traditsiooni jätkamisega. Kui sõnakasutusest rääkida, siis minule tundus see jutustus igav ja lohisev; kirjanduse kunst pole toimuva kiretu dokumenteerimine, kunst peaks sellest mingi kontsentraadi looma, mis vaatajat kuidagi eriliselt paeluks. Asi on selles, et nagunii pole võimalik iga peategelase tegevust kirjeldada: kui seda üritada, kuluks selle kõige läbilugemiseks enam-vähem samapalju aega, kui peategelasel endal nende liigutuste tegemiseks. Tegevustiku, selle kronoloogilise järgnevuse mõttes on mistahes kirjandus niisiis kontsentraat, kui aga sündmustiku hõrendamisega ei käi kaasas mingite seoste tihenemine, on tulemuseks seesama hall elukene meie ümber, kuid hõredam, kui päriselt. Ma ei räägi siin mitte faabulast, vaid vormist -- sellise loo jutustamisel oleks kindlasti tulnud veidike püüda keeleliste uperpallide, sündmustiku mittekronoloogilise järjestuse või millegi muuga lugejat natukenegi segadusse ajada. Ma ei väida, et jutt olekski pidanud sellest segadusseajamisest koosnema, kuid natuke oleks seda kindlasti ära kulunud, umbes nagu soola supile. Tegevustik on iseasi, see võib olla ka padurealistlik ning tormleva tänapäeva üldstandardite kohaselt paduigav, kuid selliselt jutustatud, et köidab lugejat, kasvõi talle äratundmisrõõmu ja -nukrust pakkudes. Kahjuks pole ka peategelane eriti õnnestunud, tema kuju ei joonistu silme ette (kui just pole Hiina-huvilisi lavatöölisi tutvusringkonnas, aga kõigil ju ei ole). Korratud on sedalaadi jutukeste tüüpviga -- tegelased on isikupäratud, nagu etturid Suure Mängija käes, milleks on siis mingi paik, selle vägi või õudus, kuid mina tahaksin lugeda inimestest, mitte etturitest, ja nende interaktsioonist selle Mängijaga. Tegelaste puhul, kelle sisemaailm on kujutamata jäetud, kes on Veidrike Instituudi Selgeltnägija sõnade järgi kui tühjad televiisoriekraanid, mis on küll sisselülitatud, kuid ei võta saateid vastu, on raske neid inimestena ette kujutada, mis minu tagasihoidliku arvamuse järgi aga mitte hea ei ole. Sellele, et kehv on meie lugu säravate tegelaskujude osas, on muidugi enne mind ka viidatud -- käesoleval juhul kasutan juhust, et sellele väitele veel kord alla kirjutada.
Teksti loeti eesti keeles

Teater ostab pärapõrgusse talu ja saadab puusepa seda korrastama. Mõne aja pärast tuleb kohale politsei. Ümbruskonnas on 2 noort naist metsas kaduma jäänud. Aga puusepa pruut Z^anna armastab samuti päevad läbi metsas ringi kolada. Puusepp tormab rahvapärimusest otsima vastust küsimustele, mis toimub ja kas Z^annagi ohus on.
Teksti loeti eesti keeles

Jyrkal 6igus on, imelihtne ja ilma igatsugu pikkade hingepiinadeta antav hinne. Viis ikka viis, mis siin muud. Ilgelt hea ajaviitekirjandus: kaasakiskuv, hästi pinget kruviv ja yldse mitte ajusid vaevav. Lihtsalt hea.
Teksti loeti eesti keeles

Väga kõrgetasemeline Hargla jutt. Ja see on esimene kord, kui eesti oludes jutustus minus võõristust ei tekita.
Teksti loeti eesti keeles

Jällegi suutis Hargla mind kaasa haarata juttu, mis lausa sundis pidevalt edasi lugema. See tundus, nagu alati, liiga lühike, aga üldiselt hea, tegevus ei olnud etteaimatav. Loo taust oli väga kena, Hargla mitte ainult ei kirjutanud juttu, mis toimub Eestis vaid ka tekitas tunde, et tegevus toimus Eestis! See oli hea, oma lihtsuses.
Teksti loeti eesti keeles

Hargla oma tuntud headuses. Aga ega temalt midagi alla selle enam ei ootagi. Tavaõudukale omaselt pisut liiga sirgjooneline ta ju on, nagu Kristjan Sander ülalpool kurdab, aga oluliselt see ei häiri. Pärast une-eelse lektüürina kasutamist olid igatahes tagajärjeks üsnagi õudsed unenäod :-)
Teksti loeti eesti keeles

Oli huvitav lugeda. Mulle meeldis see õhkkond! Idee oli lahe! Mulle üldse meeldib, et Hargla kasutab mitmetes oma teostes Eesti maakohti. Tema lood on tavaliselt hästi läbi mõeldud ja siis perfekstselt teostatud! Nagu seegi siin. Kindel viis!
Teksti loeti eesti keeles

Selline oleks võinud olla Veskimehe "Kõver mets", kui ta oleks hea olnud. Mis paraku tähendab, et "väga hea" ta ei ole. Kus Veskimees lahendab asju loomulikult ukse jalaga sisselöömise ja kõige elevandipyssist lögakstulistamisega, ootaks Harglalt natuke... noh, kuidas nyyd yteldagi... intelligentsemat lahendust. Meremõrtsukalt meremõrtsuka moodi, intjuligendilt intjuligendi moodi. Aga praegu on nagu joodiku jäätis. :(

(P.S. Selgituseks neile, kes pole Korþetsi klassikalist pala lugenud: jäätis on hea kyll, aga lastele, vms. Kui oled joodik, siis joo! Ja ära roni, kuhu yhiskond ette ei näe.)

Teksti loeti eesti keeles

Tüüpiline Hargla jutt. Hästi kirjutatud, läbimõeldud, kohati isegi põnev ning üsna ebaoriginaalne. Kerge pettumuse valmistas üsna mannetu lõpp. Ootasin midagi kõhedamat ja vägevamat. Samas eriti viriseda pole mõtet, hea meelelahutus. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin seda eesti ulme või etnoõuduse tippu kuuluvat lühiromaaani esmakordselt siis kui ta ilmus Marat Faizijevi nime all 2001. aastal. Nüüd siis teistkordselt. Hargla kes oli 2001. aastaks juba eesti ulmeskenet raputanud ja auhindu teeninud otsustas katsetada, kas inimesed hindavad lugu või autorinime ja ilmutas uue õuduslühiromaani võika pseudonüümi Marat Faizijev all. Lugejate head maitset ei peta, ka liba-Faizijevit hinnati vääriliselt aga kui auhinda vastu võtma ilmus hoopis Hargla oli kõigil kohe tuju laes.

Lugu ise on sünge, õudne, atmosfääri loov ja verine. Hetkel päevakohase "Süvahavvaga" seoses tärkas mul huvi vanema Hargla etnoõuduse vastu ja tuleb tunnistada et vanameister valdas seda juba rohkem kui dekaad tagasi. Aeg läheb järjest kiiremaks, juba on kohata mõningaid naljakaid aegumisi, peamiselt küll arvutialaseid. Harglaga on see erandlik lugu eesti (ulme)kirjanduses, et ta pole absoluutselt etteaimatav. Enamuse teiste töödes karjub lõpplahendus juba praktiliselt esimesest lausest vastu, Hargla aga suudab jätkuvalt algul lummata aga siis üllatada. Ei, mis siin ikka pikalt lobiseda, 18nda arvustajana lisan oma rasvase plussidega "5" siia. Tahtmata head tava rikkuda teisi arvustajaid mitte arvustada ei jää mul muud üle kui soovitada Sandril mõni jõukohasem lektüür - matemaatikaõpik III klassile näiteks, või "Demagoogia käsiraamat" - valida, ulmekriitikuna on mainit härra sama pädev kui kindral Custer väejuhina, näiteks.

"Diplomaadist veidrik paksuke" ja "kiilakas ajalootudeng" olid äratuntavad veel dekaadi tagantki. Tervitan selle arvustusega mõlemaid!

Teksti loeti eesti keeles

Lõpp natuke loperdas (pärast Žanna ülesleidmist järgnenud action ei olnud mitte pingekulminatsioon vaid juba kergendus), aga see oli mu elu esimene õudusjutt, mis olemise seest mingil hetkel tõesti kõhedaks võttis. Väga hästi tehtud! Tegelased tundusid täiesti kaasahaaravad ja köitvad, tempo on paras ja hüpe normaalsusest võimatusse, üleloomulikku maailma oli päris osavalt tehtud.
Väga hea hinde annan kõhklusteta, aga mulle meeldisid "Rannahiidsed" ses osas siiski rohkem, et seal hoiti meeleolu ja pinget otsast otsani võrratult, "Väendrus" oli aga ka kaks madalamat kohta. (Esimene kohtumine Inesega ja lõpuaction siis.)
Samas, jutt oli -hiidsetest ka kõvasti pikem ja väga hea igal juhul.
Mulle on muljet avaldatud nüüd.
Teksti loeti eesti keeles
x
Triinu Meres
1980
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:
9.2020

Alustame sellest, et see raamat on selgelt ja varjamatult variatsioon Hamleti loost. Prints (niivõrd-kuivõrd) naaseb võõrsilt, ta isa on aujärjelt tõugatud ja isa vend on tõukajaks. Ema (või samahästi-kui-ema) tundub tolle isa vennaga ühes mestis olevat ja prints ise tunneb peamiselt: "Mida krdit ma nüüd tegema pean, et kõik õige ja hea olema saaks?!"
 
See on üks kiht loost. 
 
Siis on maailm. Maailm, kus jumalad on sama tõelised ja loomulik osa igapäevaelust nagu kreeka müütides. Nad mõjutavad, teevad  imesid, surevad, väljendavad inimestele oma tahet, naudivad ohvriande ja palveid. (Elavad nendest, aga seda viimast pole vist kreeka müütides selgelt väljendatud.) Võitlevad omavahel, osalevad inimeste sõdades, mõned ühel poolel, mõned teisel poolel, kaitsevad ja hoiavad - aga kui konkreetset lepingut pole sõlmitud, siis oma meeldimiste põhjal, mis ei pruugi inimestele üldse loogilised tunduda. 
 
Lugu on ka nendest, eriti ühest konkreetsest.
 
Siis on see lugu riigiasjadest. Kuidas (üks või teine) riik elab, mis on oluline, mis mitte, mismoodi asjad paika saab ja kui kauaks - ning selle kõige taustsüsteemiks iidse jumala pilk, kes on näinud ja liialdamata miljoneid aastaid jälginud, kuidas tekib ja laieneb elu vees, kuidas elusolendid arenevad üheks ja teiseks, kuidas nende jäänused muutuvad ... 
 
Kuidas tunduvad meie lühiajalised mured kellelegi, kes mõtleb sellistes kategooriates?
 
Ja muidugi on see inimeste lugu. Kuidas teisiti saaks?  Hamlet ise on ju inimeste lugu ning kuigi "The Raven Tower" ei järgi sealset süžeed punkt-punktilt, siin on teistsugused tegelased, ka HOOPIS teistsugused tegelased, on olemuslikult ju ikka tegu inimeste, nende otsuste, tunnete, hoolimiste ja mittehoolimiste kirjeldusega. 
 
Oluline on veel mainida, et selle ajatustunde, mööduvate murede mitte muredeks pidamise ning suure plaani tajumise tõttu on see väga õnnelik raamat. Ei ole surumist, "maailm läheb hukka, kui ma kannatan!"-tunnet, üks otsus määrab ära saatused igaveseks ning nii hirmus - ei, kõik läheb mööda. Hetk pole eriti oluline.
Ja selline tunnetus on vähemalt minu kui lugeja jaoks äärmiselt õnnestav. 
Minu jaoks oli see väga õnnelik raamat ja kui raamat on korraga õnnelik ning tark (mitte "lilled ja liblikad ja keegi ei söö kedagi, rohi ja lehm ja hunt tantsivad kõik käsikäes"), on mu meelest tegu haruldase ja imetoreda asjaga.  
 
Teksti loeti inglise keeles

„Teine tuul” on leebem raamat kui "Tehanu",  ta tegeleb pigem leppimise, edasielamise ja vaikse rõõmuga kui põleva liha ja hullusega. Aga.
Ma ei ütleks, et PAREM raamat. Seal oli kaks kohta, mis mind häirisid kirjanikluse osas.
Võibolla ma nüüd näen selliseid asju rohkem, kui nooruses.
Aga võibolla ikkagi Le Guin ei teinud ka selliseid vigu varem.
Üks koht on noore kuninga ehe ja siiras raevuhoog teemal „mis ma selle printsessiga peale hakkan?!” Nagu – lohed ähvardavad kogu maad, oht on reaalne ja käegakatsutav, väga võimalik, et surnud on ka aktiveerunud ja ohtlikud, ja sina, tark ja arvestav kuningas, kes kõige eest vastutab, jaksad raevutseda ja südamesse võtta mingeid abieluasju?!
Imelik kirjutamine. Ei järgi karakteriloogikat, see viha on minu meelest teoses ainult plot device’i funktsiooni täitev.
Teine veider koht oli raamatu lõpp. Sinna oli kulutatud nii vähe sõnu kui võimalik, ja tegelikult ikka veel vähem.
Jälle – ma saan aru, miks autor tahtis seda niimoodi lahendada.
Sedasi valdab lugejat suur vabanemise tunne, kõik, mis enne oli keeruline ja raske, on sile ja selge. Selliseks lõpuks ent tuleb inimloomused teha natuke paremaks ja targemaks kui loogiline oleks. Kõik mõistavad korraga suuri asju, üleüldine tarkus haarab tegelased endasse ning keegi ei kõhkle ega kahtle. Ja kuna SISULISELT asju ei muudetud, peaaegu kõik lõpuks taipaksid ikka, sest ega nad LOLLID ju ole, neelan ka mina selle lõpuprobleemi alla.
Ent natuke võtab ikkagi ohkama.
Sest tegelikult on „Teine tuul” ju hea raamat, põnev ja hea filosoofilise tagapõhjaga. Surm selles maailmas vajas tõesti lahtikirjutamist.
Selliste väikeste asjade pärast jääb temast alles aga vaid hea raamat, mitte väga hea raamat.
 
Teksti loeti eesti keeles
6.2020

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et ma ei oodanud sellest raamatust palju.
"Howli liikuv kindlus" on saanud enamiku eestlaste jaoks Diana Wynne Jonesi margiteoseks ja kuna see oli minu meelest kõlbulik, isegi hea, aga mitte midagi erilist, oli mul sama autori mitteniimärgilise teoses osas vähe ootusi.
 
Nüüd mõtlen, et võibolla peaksin "Howli" uuesti üle lugema. Sest seesinane oli selline rõõmus ja helge raamat, nagu hea noortefantaasia olema peab. Et nagu siingi, ka "Howlis" olid naised sama palju tegelased kui mehed, on meeles.
 
"Pimeduse isanda Derkholmist" sündmustik saab aluse tõsiasjast (keegi ei seletanud, kuidas, nii lihtsalt oli), et fantaasiamaailma, Päris Maagiat täis maailma korraldab seiklusrännakuid tegelane teisest, meile tuttavamast maailmast. Ta on ebameeldiv, väga kasumiahne ning saanud enda kätte suure võimu. Ehk teisisõnu kogu maagilise maailma jutu all oleva piirkonna elukorraldus on allutatud tema korraldatavatele retkedele, mida nimetatakse "palverännakuteks", kuid mis sisuliselt on mõõga ja maagiaga päris elus rollimängud Pimeduse Isanda (kes valiti igal aastal uuesti ja kelle kehastamine oli raske töö) kukutamiseks.
Päris surmasaamistega mängud.
 
Raamat keskendub tol aastal valitud Pimeduse Isandale (kes tohtis olla ainult meessoost, sest too Meie Maailma Võimukas Korraldaja lubas ainult meessoost võlureid ja noil pidi pealegi olema habe, naised tegid niisiis muid asju, näiteks mängisid Võrgutavat Sireeni) ja tema perekonnale, mis sisaldab greife ja hulganisti erineval määral mõistuslikke ja maagilisi loomi, sest pereisa on fanaatik, kes tahtis üha aretada, tekitada ja kasvatada.
Peres on kaks inimlast oma erinevate annete ja kirgedega ning neli greifidest last, igaühel omad oskused ja kired. Kuidas nad hakkama saavad Pimeduse Isanda abiliste, asendajate ja teenritena, võtab enda alla enamiku teosest.
 
Kuna autor on hea jutustaja, on ta suutnud sujuvalt lisaks naeruväärsustele ja õudustele, mis vajalikud Pimeduse Isanda kehastamiseks, lisada kõrvalliine pereema käitumise, noorte erinevate armumiste ning pere loomade (MITTE greifide, nemad on lapsed!) trikitamistega, ning kuigi kokku tundus lugedes ikkagi kõik suunduvat sinnapoole, et Kuidagi Alistatakse Vastik Korraldaja, ei mõjunud raamat mitte tuima teekonnana sinna suunas, vaid laia värvilise pannoona, mis peaks, no peaks ju kuidagi tooma vastiku paha alistamise juurde.
No PEAKS ju?!
Mingil ajal enne lõppu hakkasin nutma, sest nii-nii kurb. Kõige selle helge värvilise teismelise maailma sees oli must samuti värv ja kuigi ta lõpptulemusele ainult kirevust juurde annab, oli kurb osa ikka tõeliselt kurb - mitte "oh, kõik saab kohe korda, see on ju tunda!"-kurb.
 
Päris lõpp oli võibolla veidi liiga tihe, paljastusi liiga palju, aga kokku jättis ikkagi hea helge tunde ja niisiis minu hinnangul tore raamat üleni.
Teksti loeti eesti keeles

Lugeda võib, see oli ok.
Aga peategelene on nagu kehvake Philip Marlow (kehvake, sest Marlowl on filosoofia, lihalikkuse ja ehetundumisega palju paremini), kõik naised ligitõmbavad, ainult erineval moel, ning hulk erinevaid maagilisi olendeid, loitse jms ei päästa, kui inimesed on nagu karikatuurid - neil on 1-2 omadust ja mitte midagi muud.
Ja madin on minu jaoks igav, kui nagunii tean, et lõpp peab õnnelik olema, ning võitlemise jooksul ei vaheta osalised hingekriipivaid tõdesid, vaid igavaid solvanguid.
Teksti loeti eesti keeles

 




Sama hea, kui teine osa.
Seekord tegeles Leckie raamatus tehisintellektide isikuõiguste, Anaander Minaai (phmt antagonist, kuigi selles sarjas pole miski ühene, mis ongi minu arust heade raamatute üks tunnuseid) ebameeldivamate ilmingute vastu suunatud võitlemise ja võitlusviiside ning viimaks ka konkreetselt koomiliste kergendustena mõjuvate võõrrassi "tõlgi" ja väga väga kaua inimesteta elanud tehisintellektiga suhtlemisega.
Filosoofiline pool oli raamatul tagasihoidlikum kui teises osas (esimese osa ühiskondlikud võitlused on minu jaoks võideldud ja enamasti mõttetud, aga rahvustevahelised raskused ja päritolu põhjal "need pagulased ongi laisad ja lohakad"-otsustamine on vägagi teema)
, ent konkreetset nalja on rohkem ning see on kergendav, sest see ei ole mingi kergemeelne ja pealiskaudne raamatusari, kus tõsistes olukordades veidike naeru ülearu oleks!



Teksti loeti eesti keeles

 



Väga hea raamat. Lõpus nii pinev ja põnev, et ma pidin ta kinni panema ja viis minutit muude asjadega tegelema, et end enne edasilugemist rahustada.
Aga muidu ... muidu jutustab see raamat õiglusest, sellest, kuidas kehad on palju enamat kui mõistuse anumad, kuidas saab püüda head ja ikkagi saada lõuga, aga kui oled südametunnistusega (hakkasin kirjutama, et "inimene" ja siis sain aru, et peategelane oli 3000 aastat tehisintellekt, enne kui taas üksisiku keha sai), proovid uuesti. Ja uuesti. Ja uuesti.
Alati.
Aaa, et kas midagi saaks veel paremini teha?
Naerda lugedes ei saanud, ainult ajuti muheleda.



Teksti loeti eesti keeles

Raamat on natuke halvem, kui järgmine osa. (Lugesin vales järjekorras).
Mitte et ta ikkagi väga hea ei oleks - on küll. Ent temas on (üheks) põhiküsimuseks, millega tegeleda, inimeste isiklike väärtuste ja võimete versus sünnipäraga määratud "tõenäoliste valikute ja sobivuse" vahekord. Arutelu, kas sünnipära järgi tehtud elukutsevalik või hoopis isiklike omaduste põhjal tehtu on parem indiviidile, ühiskonnale või lausa mõlemale. Kuna see on minu jaoks ammu ära võideldud lahing, orjus ja aadlipäritolu ühteviisi jaburad, polnud mul väga huvitav seda teemaarengut jälgida. Rohkem kui pool raamatut haaras mind huvi, kui tegevus nihkus 19 aastat tulevikku, ja tekkis peatüki vahetudes taas kerge "oeh", kui tegevus nihkus taas tagasi minevikku. 19 aastat.
OLI huvitav jälgida inimeste mõtlemist. Kuidas "sünnipära määrab" uskuvast isikust võib kasvada "tegelt on inimene ise tähtsam kui ta vanemad, vanavanemad jne" isik. Kuidas karakterid arenevad, mis neid arengule tõukab.
Ja peategelane on super. Oivaline. 3000 aastat tehisintellekt olnu nüüd ühes väikeses piiravas inimkehas! Üldse vahe minu ja minu vahel, selle tajumine ja variandid - oivaline töö, kodanik Lekcie!
Muide, et peategelase inimkeha on emane, sain alles selles raamatus aru. Sarja teises ei antud keha soole mingit viidet ja kuigi ma MÕTLESIN, kumb ta on, otsustasin "mehe" kasuks - võibolla seepärast, et mulle meeldis mõte mehe õla najal nutvast noorukesest rohkem.
Aga hea raamat. Eriti need 19 aastat tulevikus osad.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult on "väga hea" loo kvaliteete palju. Mäng alternatiivajalugudega, sümpaatsed tegelaskujud, karikatuur ja armsus ühekorraga (kes ei oleks võlutud sellisest Einsteinist ja Hawkingust? Ja mingil moel on nad samas ka tuntud pärisisikutega klappivate omadustega ju!), pehme, ent pehmelt veenev (selles maailmas, Einstein ka uskus!) arutelu ateisimi ja jumala olemasolu üle, paralleeluniversumid, ülearuse tehnikamölata, ent usutav kvantideteadus ...
aga see lõpuosa varjamatu ja (mulle isiklikult) üsna jäle poliitilisus, kuidas naiste osa kogu loos oli hapukapsast keeta ja lühikesele kasvule sobivat varustust demonstreerida ja eriti veel enne ainult väga häid hindeid andnud eelarvustajad kallutasid lõik kokku mu hinde "heaks". 
Teksti loeti eesti keeles

Peaaegu hea, aga siiski mitte päris. Ütleme, rahuldab tugevalt. Aga et tegelastel eredust ja tugevust pole, on oluline miinus ses headele ideedele toetuvas ja armsalt inimeste loomuse üle arutlevas loos. 
Teksti loeti eesti keeles

Ma pole peale "Teist asumit" asumi sarjast midagi lugenud, aga mulle tegelikult ebamäärasest aimdusest, millest jutt, täitsa piisas.
Aga lihtsalt - findi findi findi fint? Rahul olen (rahuldav), aga midagi üllatavat polnud. 
Teksti loeti eesti keeles

Lugu oli algul nii kenasti tasakaalus ja huviga loetav, et kaalusin lausa "Väga head" hindeks, aga siis tuli lõpp ja no - ei saa üle hea. 
Et asekuninga tapmine toimus kaadri taga, veel polnudki nii halb, aga järgnev möll ilma pausideta oli selgelt kirjaniku "ah, mis ma siin ikka, teeme lõpu".Mõnes mõttes OLI see salajane luureagentlus Asimovlik, kuid mind jäi loo muutunud tempo häirima.
Kutsikas kaotati ka juba teel olles ära.
Aga otse halb ei olnud isegi see osa, päris lõpp-lõpp äratas põnevust teemal "mis lugu veel võiks olla" ja enne olid tegelased isiksustega, kaasaelatavus ja areng. Kokku ikkagi hea lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Olgu, ilmselt on kuidagi asimovlik (ma lugesin Suuri Teoseid piisavalt ammu, et mäletada vaid häguselt, aga mingi armulugu on meeles küll), et suurte teemade vahel aetakse mingeid paaritumisasju. Aga mitte kuidagi ei suuda ma kujutleda, et vasttutvunud vist-paarumise-eel olevad kodanikud ronivad koos planeedile, mis on ilmselt täis hiljuti ühe planeedi hävitanud tundmatuid ja hirmsaid ... asju. 200 miljonit! No kammaaan?!?!?! Nii muretud! Nii "oh, me siin uurime, aga tegelt mitte väga tõsiselt, armuasjasd"! "Oh, peaaegu uppusid/uppusin, aga mis see korda läheb?" Ma ei mäleta nii hästi, aga ma kuidagi ei suuda uskuda, et Asimov nii halvasti oleks kirjutanud - samas sel ON sihilikkuse pitser, sest autorid kumbki ei ole lollid. Kas see lugu on Asimovi paroodia? Aga mul ei ole naljakas. Mul ei ole ka tunnet, et tegu on stiliseeritud, omas võtmes tõsise, kuigi pealispinnalt tobeda looga. Mul on tunne, et see lugu on LIHTSALT tobe, mingi hea põhjuseta. 
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugu. Nii meeldiv, et mu mõistust ei alahinnata - kuigi kerge ülehindamine toimus küll.  Ehk siis ma ei saanud lõpus aru, kas Melek oli samuti inimene-robot (osad asjad, mida ta varem küsis, räägiksid väga selle vastu, aga mis krdi läbimurre nanotehnoloogias lõpulausena?) või oli ta ka - noh - asendatud ja keha, mis kosmosesse saadeti, oligi inimkeha? Algse peategelase oma? Ja kui oli, kuidas asendaja laeva ära pettis?  Või kelle kirju lehm?
Mida tähendab Melek, vaatasin ka wikipeediast järele ja paistab, et asendamine toimus  jah =)
Piibellik lisandus oli lausa VÄGA tore.
Põhimõtteliselt huviga jälgitav ja meeldivalt mõistustkõditav jutt, aga jah - lõpp jäi natu häguseks ikkagi. 
Teksti loeti eesti keeles

Ei lugenud läbi. Üritasin umbes nädala, ent katkestasin kuskil esimeses kolmandikus vist.  Esiteks ei teinud ma tegelastel vahet. kõik rääkisid ühtemoodi (v.a. naine, Malla, kes ei rääkinud üldse millestki peale armutunnete). Teiseks tuli nende jutust välja, et nad peavad täiesti loomulikuks, et keegi "mina" (pole oluline, kelle oma, lihtsalt et üks inimene) kujundab maailma(de) saatusi ja kui tema seda ei teeks, läheks maailm hukka. Ma saan aru, et rahvahulkade poolehoiu võimiseks võib seda "make america great again"-värki kasutada, aga siiralt ise uskudagi, et "ainult mina"? Või panna teist, mitte purulolli vestluskaaslast üsna siiralt kaasa noogutama? KUI loll peaks olema?! Kolmandaks, kuna ükski tegelane absoluutselt kaasa ei haaranud ega huvi ei äratanud, oli jumalast ükskõik, mis saab Maast, isalotsionstistidest, erinevatest "teistest planeetidest", transhumaanidest, võimalikest lastest jne.  Miski ei tundu reaalne. Kui transhumaani hirmsasti kardetakse ja kontrollitakse ja laste tegemine on keelatud, äkki olnuks mõttekas ta ära steriliseerida varakult?  Natuke vaatasin lõpuosa ka. Jätkuvalt on segamini raskustega eristatavad tegelased ja kohal nende uskumatu lollus. Ja saamatus suhtlemisel. Ja minaminamina. Brr. 
Teksti loeti eesti keeles

Kogu loo aluspõhi on minu jaoks vale, vale, vale. Idee robotipsühholoogiast ehk kolme põhiseaduse mängimisest on täiesti lahe, Asimov, tegi seda hästi, aga kui mina oleksin arvanud, et modifikatsioon "oma õnne nimel tegutsemisest" ei too kaasa mitte midagi, sest robotid ei tea, mis on õnn, kui see pole inimeste hästi teenimine. Sest tunded on hormoonid ja kuigi kolm seadust mängivad huvitavalt, ei sisalda nad võimet õnne tunda - ei ole ju mõtet tundeid tuhmistada, kui neid meie mõistes polegi? Igasugune purjusolek ehk organisimi mõningane mürgitamine, et ta teistsuguseid hormoone toodaks, on üpris ... oih, ja siis veel see kuningas Goldemar ... ja robotite kobolditena eneseidentifitseerimine ja ... Ok, see kõik on nali, mhmh. Aga see ei ole üldse naljakas ju! Lihtsalt tüütu.
Mul on vana vaen lugude vastu, kus toimuv ei ole loogiliselt põhjendatav, vaid asjad juhtuvad, sest autoril tulid sellised mõtted.
Teksti loeti eesti keeles

Hakkasin lugu lugema, sain algandmed ja rõõmustasin hirmsasti, et seekord käsitletakse loos ilmset probleemi, nimelt et kui inimese elu põhiväärtuseks pidav robot sattub tegutsema alal, kus luuakse midagi ohtlikku, kuidas ta käitub? Nii lahe! Aga selle asemel, et ilmsega tegeleda, toimus enamikus jutus mingi pisiasjade lahtiseletamine, häälprogrammeerimise seletamine, kuidas sai jube kaua võtvate operatsioonidega tegeleda, mismoodi lintarvuti ja kaardid ikka töötavad, mis värk oli ajaloo- ja tulevikusimulatsioonidega - ja kui lõpuks jõuti poindini (mis mu rõõmuks OLI see, mida ootasin!), olin ikka üsna kurnatud.
Aga point oli siiski tore. Selline emotsiooniga. 
Teksti loeti eesti keeles

Minu arust täiega nauditav lugu ja kuigi mina arvasin puändi juba ette ära ("no kas tuleb ... tuli!"), oli lugedes tunne, et oi, vau, nagu päris! Kas terve antoloogia on selline?! 
Täpselt tasakaalus jabur viiekümnendate emme ("viimseni paigas" soengu, poisipea ja bakterimaaniaga äärmiselt hirmus), vandenõuteooriate ja väikese heinleinikummardusega. Ja samas üleni huvitav, kuskil ei veninud. 
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks oli liialt lõputult kuhjuvat tehnilist möla, mis samas polnud vajadusega põhjendatud, põhiprobleem paistis üsna selge juba jutu üsna algusest peale ("lapsukesed").  Ning kogu põhiprobleem paistis üsna kunstlikult tekitatuna - kogu see laste-teema ei tohiks olla selline asi, mis masinaprogammeerijatele automaatselt pähe tuleb ja nagunii juhtub. Aga no okei jutt siiski, mölast hoolimata. Aint umbes poole lühem oleks võinud olla.
Teksti loeti eesti keeles

Mitte ühtegi miinust.
Jah, muidugi on veel paremaid raamatuid, aga no -isegi magusa lõpu neelasin alla ja mul on nüüd niiiiiiiiiiiiiiiii hea olla =)
Teksti loeti eesti keeles

Lugu oli huvitav ses osas, et LUGU oli huvitav - inimkaubandus, orjaks või sõduriks toodetud röövitud lapsed, mis saab, tüüpilised korrumpeerunud juhid, kas nende vastu on rohtu jms.
Aga tegelased olid mul pohh, läksid omavahel segamini ja lõpuks ma loobusin endale lehekülgi ettepoole lapates meenutamast, kes on kes, kes on naine, kes on mees, kes millega tegeles, kes see noor oli, kes alles tuli ... pohh ju!
Teksti loeti eesti keeles

Aww, minu kuningad on ka sees =)
Selline uljas "miksin kümmet loetud teksti ja näe, see tuli kokku" lugu, sügavama mõtteta, aga üpris hoogne ja huvitav lugeda. 
Teksti loeti eesti keeles

SENTIMENTAALNE? 
Ma ei saa aru, kuidas teie aru töötab, kodanikud, aga Saaraga aastast 2000 üleni nõus - ei ole sentimentaalne, on lihtsalt inimlikkust rõhutav ja eluline. 
Teksti loeti eesti keeles