Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Indrek Hargla ·

Pan Grpowski üheksa juhtumit

(kogumik aastast 2001)

eesti keeles: Tallinn «Kuldsulg» 2001 (Põnevusromaan)

Sarjad:
Sisukord:
Hinne
Hindajaid
21
2
0
0
0
Keskmine hinne
4.913
Arvustused (23)

Kultusautori kolmas raamat on ühtlasi ka kolmas kõvakaaneline. Võib olla on see juhus, aga hardbackil on ikkagi sellise soliidse kauba maine ja alla soliidse kauba ei näi Hargla ilmutada tahtvat. Loomulikult tekib tahtmine "Grpowskit" kõrvutada tema esimese kogumikuga.

"Nad tulevad täna öösel" ilmus samuti sarjast "Põnevusromaan". Ma ei tea, kas romaani nime all ilmuvas sarjas ei peaks ikka romaanid ilmuma, aga mõlema kogumiku puhul on püütud lugejat veenda, et seos romaaniga on olemas. Esimeses kogumikus väideti, et raamat sisaldab lühiromaani, teise puhul pingutatakse veelgi enam, kinnitades, et tegu on romaaniga novellides, millest mõni ise romaani mõõtu. Võib olla on "Põnevusromaan" kaubamärk, mis hästi müüb, aga mõistete sisu muutmisega punnitatakse küll. Ma arvan, et enamikku lugejaid jätab külmaks ulmeruumis kasutatav madal latt romaani pikkuse suhtes. Samuti tahaks näha, kas keegi registreerib teose BAASis romaanina.

"Grpowski" on palju ühtlasem kogumik, kui "Nad tulevad..." ja seda mitte ainult ühendava peategelase ja teemavaliku, vaid ka taseme poolest. Ehkki "Liiga hiljat" ja "Meest Assisi linnast" eraldab samuti igavik, ei ole seee vahe siiski nii suur, kui see, mis eraldab "Kõiki Võimalusi maailmas" mõnest debüütraamatu paremast jutust. "Liiga hilja" on suhteliselt igav sentimentalism, lugu puudub (võikski olla 8, mitte 9 juhtumit). Naise surma võinuks ühendada mõne teise tekstiga, kui ilma tõepoolest ei saanud. "Mehe Assisi linnast" võib aga mis tahes seltskonnas letile lüüa, ilma et peaks häbenema. Mulle on see "Isa südame" kõrval Harglalt enim meeldinud tekst. See on tõepoolest silmatorkavalt originaalne lugu.

Nagu ka esimese kogumiku puhul, vähendab raamatu mõjuvust see, et enamik jutte on ennem loetud: üheksast viis on varem ilmunud ja kahte olen veel tutvuse poolest enne ilmumist näinud. Kuulun nende isikute hulka, kes kahte korda loevad ühte asja üliharva.

Raamatu tekstidest eralduvad pikkuse poolest "Jõulud" ja "Mees, kes ei joonud viskit". Kui "Jõulude" puhul hakkab see hea ja kurja üle arutamine sama tühjalt kõmisema, kui "Existerioni" bluff-filosoofia, siis "Viski" puhul kompenseerib krimkalikud stampvõtted küllalt ootamatu lõpplahendus (ise küll ootasin veel miljööd arvestades dramaatilist a la Reichenbach-Moriarty-Holmes kahevõitlust). "Eeben", "Kindel linn" ja "Spitzbergen" tuleks ilmselt ka õnnestumiste hula lugeda, mis teeb meeldiva mulje jätnud tekstide suhtarvu kogumikus üle ootuste suureks. See on ka oluline erinevus esimesest kogumikust

No ja saatesõna ka: see tundub olevat järg tagakaanele reklaamina paigutet kiiduhüüatustele. Võinuks säästa.

Teksti loeti eesti keeles

Väga mõnus lugemine oli. Paar juttu olid kyll kohutavalt igavad, aga parimad lood kompenseerisid ka selle puudujäägi. "Mees Assise linnast" oli tõsiselt igav. Vattikani poliitika ja kõiksugu salaorganisatsioonide sisemised huvid tyytasid kohutavalt. Lõpuks tekkis tegelaste ylekoormatus - enam ei jaganud ära kes on kes ja kust ja mis huvidega.

"Liiga hilja" oli muidu hea ja rahulik vahepala, aga häiris see pidev "liiga hilja - liiga vara" mantra korrutamine. Saan aru kyll, et pealkirjaga on cool mängida, aga üle pakkuda ka ei maksa. Parem kui kõik need "hiljad" ja "varad" lugeja mõttes mõlguvad, et igaüks saaks omad järeldused teha.

Aga ultra-yli-supper oli "Veneetsia peeglite mõistatus". See jutt rabas, pani kõvasti kaasa mõtlema/tundma ja jäi kõigis oma nyanssides igavesti ajukäärude vahele.

Teine super lugu oli "Eeben", mis heitis aeg-ajalt varju ka teistele juttudele. Oleks nagu järge ja lahendust oodata, kuigi jutu lõpu järgi on see teada. Ikkagi ootasin... Kui raamatu lõpp juba paistma hakkas, ootasin, et nüüd tuleb lugu mis on "Eebeniga" otseselt seotud või midagi säärast. Ei tulnud. Ma ei tea isegi mida ma ootasin! Nähtavasti seda, et viimane lugu on sellest, kuidas Pan lahendab, mulla ja kõdu hais juures, veel oma viimase juhtumi ja siis saabub kohale paha professor ja vibutab Eebeni-viguriga poolaka teise ilma tagasi. Veidi ylepakutud idee, aga seda ma vist ootasin.

"Mees kes ei..." oli täiesti muhe kriminull. Pan-i kohutas lugu kohe nii väga, et unustas ratastooli kus see ja teine ning meelde tuli see alles siis, kui lugu läbi sai. Hea jutt oli ikkagi.

Kokkuvõttes täiesti super raamat, mahtus heade juttude sekka ka tagasihoidlikemaid vahele, nagu alati jutukogumike puhul juhtub. Alla viie ei luba süda panna, olgugi, et Hargla on üks igavene... (aga see on juba üx isiklik teema)

Teksti loeti eesti keeles

Hea kogumik ühe mu lemmiku Hargla tegelaskujuga eesotsas. Kogumik koosneb 5 varemavaldatud loost ja 4 esmatrükist. Kõik 5 kordustrükki on minu käest juna ennem "5" saanud, ning neil ma praegu enam pikemalt ei peatuks. Esmatrükkidest jättis kõige sügavama mulje esimene - "Mees Assisi linnast". See on vaat et üldse parim tekst selles kogumikus. Veel meeldis mulle "Mees, kes ei joonud viskit", mis on nii stiilist kui ka sisult puhas krimka, aga rüütatud õrna ulmekuube. Kogumiku kõige nõrgem jutt oleks minu arust "Liiga hilja". Jutus puudub otsene tegevus ning ka juhtum. Aga kokkuvõttes panen ma kogumikule viie mitme plussiga. Soovitan soojalt lugeda!
Teksti loeti eesti keeles

Kommentaariks hindele. Hargla ja Grpowski on mõlemad toredad poisid. Paraku tegutsevad nad zanris mis minust kui lugejast mööda kipub minema. Sellegipoolest, kui ma seda kogumikku poes nägin, siis kõhklusi ei tekkinud. Ostsin, istusin pargis pingile ja hakkasin lugema.. Hea kraam.
Teksti loeti eesti keeles

Kui Hargla eelmine kogumik oli ebaühtlane, sisaldades meistriteoste kõrval ka ballasti, siis Grpowski pakkus ehedat lugemisnaudingut. Ükski lugu ei jätnud ükskõikseks. Olles mingil määral lugenud soome algupärandeid, leian, et nii Grpowski kogumik kui ka Tarlapi Best of leiaksid siin tänulikke lugejaid. Ilmselt ka teistes keeleareaalides.
Teksti loeti eesti keeles

Pan on vaieldamatult geniaalne tegelaskuju. Midagi Meisterdetektiivi sarnast. Lugesin seda kogu siis, kui see ilmus, seetõttu on muljed mõnevõrra hägustunud.

Ette saaks heita kodutöö otsest transformimist teksti ning luterliku ja katoliku maailmapildi ühtlustamist. Mõjub läbimõtlematult.

Aga muidu on kogu täitsa hea.

Teksti loeti eesti keeles

Paar lugu olid nõrgapoolsed, aga Pan Grpowski tegelaskuju on väga hea ja enamik juttudest samuti. Täiesti võrreldav Agatha Christiega minu arvates.
Teksti loeti eesti keeles

Äärmiselt meeldiv kogumik. Mulle on ikka meeldinud Hargla jutud ( vähemalt enamus neist)ja Pan Grpowski omad on nendest ühed minu lemmikumad. Mulle on see väike vürtspoodniku välimusega Poola eksortsist väga sümpaatne. Samas ei saa jätta mainimata, et ta meenutab väga Agatha Christie Hercule Poirot`d, kes oli kah sarnane väike hakkaja mehike ,kes õigeid lahendusi varrukast välja libistas. Kuid see pole minu silmis miinus, vaid pigem pluss. Selles kogumikus olevad üheksa lugu heidavad pisut valgust nii Grpowski tegevusele tema karjääri alguses kui ka selle lõpus. Loodetavasti ilmub Hargla sulest pan Grpowski lugusid tulevikus veelgi. Viis ja plussiga.
Teksti loeti eesti keeles

Siin kohal pole vist patt kasutada robustsemat laadi massimeedia poolt käibesse lastud väljendit "ülikõva" ehk siis tõlgituna: tõeliselt mõnus ja nauditav lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Peale Pan Grpowski juhtumite lugemist tekkis mul kohe tahtmine käsi järgmiste Hargla teoste poole küünitada. Igati hästi ja korralikult kirjutatud jutud.
Teksti loeti eesti keeles

Pan Grpowski on üldse üks lahe tegelane. Selles kogumikus olid siis koos kõik tema jutud. Viimane oli küll rohkem kriminaal, kuid see eest väga huvitav. Osad jutud meeldisid rohkem, osad vähem aga oma viie saab pan Grpowski ikka kätte! Lood olid huvitavalt kirjutatud ja suuremas osas horrori vallast. Meeldisid väga!
Teksti loeti eesti keeles

Väga positiivne üllatus. Olin Indrek Harglalt varem lugenud kaht romaani - "Baiita needust" ja "Palverändu uude maailma" ning need jätsid natuke pingutatud mulje. Pan Grpowski lood on aga hästi komponeeritud ja kruvivad pinget tugevalt üles, mis õudusjuttude puhul on kahtlemata väga vajalik joon. Peategelane ise ja tema asjatoimetused on ka sellised muhedad. Mõned jutud olid kindlasti tugevamad, teised nõrgemad (eeskätt "Liiga hilja"), aga moodustavad kokku tugeva terviku. Nüüd hakkan järgmisi Hargla lühijutte otsima.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin raamatu äsja üle, mõjus mõnusalt nostalgilise meenutusena ja - võibolla eelkõige just seetõttu? - jube ehedalt. Hea meel, et see raamat olemas on ning et aegajalt saab raamaturiiulist enese jaoks uuesti leida mingi ajajärgu essentsi.
Teksti loeti eesti keeles

Pan Grpowski on (või oli?) üks ilmekamaid kohalikul ulmemaastikul ringi müttavaid tegelasi. Tema seikused on huvitavad ning alati naudinguga jälgitavad, ka need, mis kalduvad juba detektiivkirjanduse pärusmaale. Suurepärane kogumik. Juba sellepärast, et koondab ühtede kaante vahele kokku kõik kuulsa eksortsisti seni ilmunud tekstid ja moodustab suhteliselt ühtse terviku. Loomulikult sooviksin ka mina, et pan ka tulevikus edasi seikleks, kuid ilmselt on parem, kui ta seda enam ei tee. Eksortsist oli kogumiku lõpus vana ning väeti ja ka autor ilmutas juba teatavaid väsimusemärke. Sellegipoolest, kindel viis
Teksti loeti eesti keeles

See pan Grpowski võrdlemisi raske hääldamisega nimega - kuigi mitte näiteks nii kui armeenia näitlejal Mkrtðjanil. On üks soliidne pan ja sama soliidsed on need lood. Mõni lugu kesisem ja vesisem, aga kokku vinge viis. Kas või ainult sellepärast, et tegemist eesti autoriga. Eelista Eestimaist. Nagu see pan jõi ainult oma kodukohast pärit vett.
Teksti loeti eesti keeles

Üheksa põhjust, miks Harglat andunult armastada isegi hirmsa raamatu "Palveränd uude maailma" lugemise järel.
Sest ta suutis kunagi kirjutada ka NIIMOODI.
Teksti loeti eesti keeles

Kõikuva tasemega kogumik, lugusid on häid ja mitte nii väga häid. Mulle kuidagi lühiromaan "Pan Grpowski jõulud" väga meeldis, seda aga peamiselt erinevate poola rahvusroogade hõrgu kirjelduse tõttu. Eriti meeldejäävatest lugudest olgu veel nimetatud "Spitzbergeni nokturn" oma õõvatekitava ja ahistava arktilise settinguga ja "Mees kes ei joonud viskit" stiilipuhta kriminaalsüžeega. Ülejäänud kõikusid siia-sinna, olles aga siiski peajagu üle eesti hetke ulmekirjandusest.

Tänud autorile Indrek Harglale meeldiva elamuse tekitamise eest ja laenajale võimaluse eest seda elamust nautida!

Teksti loeti eesti keeles
x
Erkki Lindpere
05.10.1979
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Mulle meeldisid ka lühijutud veidi rohkem. Millegipärast jõudsin Sapkowski lugemiseni alles nüüd, kuigi Witcheri mängud mitu korda läbi mängitud. Hea teada, et ka teisted on kõrgelt hinnanud, mitte pole ma mängude fännina väga erapoolik.Sapkowski stiil meeldib -- kirjeldused on piisavad aga mitte liigsed ja rohkelt dialoogi.Sari läheb tegelikult veel paremaks, kuigi antud romaani järg on veidi igav.
Teksti loeti inglise keeles

Üks parimaid romaane, mida olen lugenud. Stephenson kirjutab ikka väga hästi -- kuigi sõnakasutus ja lauseehitus ei ole just päris sama hea kui näiteks Gibsonil, siis kohati esineb ikka päris korralikke pärle ja mulle meeldis üldiselt rohkem kui Gibson.
Lõpp oli aga kehv.
Teksti loeti inglise keeles

Ma ei tea kas asi on tõlkes või on see lugu tõesti nii lihtsakoeline ja lihtlausetes kirja pandud. Härjapõlvlaste kaitseala jättis igatahes kordades parema mulje Simakist. Lõpupoole läks minu jaoks natuke huvitavamaks aga päris nelja ei taha panna nende lihtlausete pärast.
Teksti loeti eesti keeles

Sattusin just vaatama intervjuud autoriga kus ta räägib, et teda on tüüdanud fantasy üksluisus ja paistab suht veendunud, et ta ise suutis teha "something different". Njah, minu arust oli siin klišeesid küll, aga mingi omapära selles raamatus on. Õnneks pole ma Rowling`ut lugenud, võib-olla seepärast nägin vähem klišeesid kui teised. Maailma päästmiseni lugu igatahes ei jõudnud, loodetavasti ei jõua ka järgmistes osades, mida kavatsen igatahes lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

See on esimene Abercrombe raamat, mida lugesin. Meeldis igal juhul rohkem kui Martin. Martini künism hakkas tegelikult juba natuke tüütama. Abercombe esimene teos on vaheldusrikkam ja humoorikam, kuigi ka jõhkram; ta ei võta ennast nii tõsiselt (ja see on hea).
Teksti loeti inglise keeles

Viit ei tõuse käsi panema põhiliselt selle pärast, et tean kui pikk see seeria on, kuigi lugemisel on alles kolmas osa. Suhteliselt väiksemastaabilistest sündmustest -- võrreldes teiste sama žanri romaanidega -- suudab Robert Jordan kuidagi ülipikalt ja detailselt kirjutada. Lugemise ajal see ei häiri ja kohati on isegi päris mõnus, küll aga tundub tagantjärele, et eriti midagi olulist nagu ei toimunudki ja Randi ja tema kaaslaste loo lõpplahendusele pole väga oluliselt lähemale liigutud.
Teksti loeti inglise keeles

Mulle meeldis. Pikkusest hoolimata oli romaan päris tempokas, eriti lõpu poole, kui Caemlynis kõik jälle kokku said, ei toimunud mingit venitamist, mis oli meeldivalt üllatav.Tolkieniga mõjutused on täiesti tuntavad, aga siiski pole tegu koopiaga. Päris Tolkieni põhjalikkust ja süstemaatilisust siin ei tunne, küll on aga maailm meeldivalt keerulisem -- eriti hea ja kurja piiride suhtes.
Teksti loeti eesti keeles

Olen natuke nõus Andreiga. Venimise tunne oli küll ja vahepeal jäi raamat mitmeks päevaks seisma, kuigi esimene osa põhjustas unepuudust. Lõpp ei meeldinud. Jäi ka natuke arusaamatuks, miks just Lyra ja Will nii olulised olid ("mother of all" jne.).
Teksti loeti inglise keeles

Lugemist alustades lappasin kohe raamatut edasi, et vaadata millal siis Aslevjali saarele jõutakse. Ei rõõmustanud eriti, et alles 280. leheküljel. Ei rõõmustanud ka see, et sealt lahkumine toimus alles 300 lk. pärast. Terve selle triloogia juures häirib mind, et iga üksik raamat on keskendunud ainult ühele tähtsale sündmusele, kuigi vahepeal toimub palju väiksemaid Fitzi jaoks olulisi asju. Farseeri seeria puhul see päris nii ei olnud.Lõpp tundus kuidagi liiga läila, ja viimased leheküljed rikkusid terve triloogia ära. Teisest küljest mulle meeldis, et kunagi ei suutnud kõike ära arvata, mis ikkagi edasi juhtub. Alati segas Fitz-Changer vahele ja tegi midagi teisiti.Kokkuvõttes päris hea; kuna ma süvenesin raamatutesse ja vast ka samastusin Fitziga rohkem kui ühegi teise raamatutegelasega kunagi varem, siis ärritasid ka mõningad vead rohkem kui kunagi varem.
Teksti loeti inglise keeles

Kuskil keskel tekkis õudne tahtmine raamat pooleks rebida ja ära põletada. Eriti siis kui Fitz mõtiskles asjade üle, mis tundusid mulle kui lugejale ilmselged, aga Fitz ei jõudnud kuidagi järelduseni. Seda on ka teistes raamatutes olnud, aga siin häiris eriti. Ka oli vastik kuulda mingi sündmuse toimumisest lähiajal ja siis oodata 300 lk. selle toimumiseni, kusjuures vahepeal nagu midagi erilist ei juhtunudki.Aga muidu mulle meeldis.
Teksti loeti eesti keeles

Farseeri triloogia on selle raamatuga saanud üheks minu lemmikutest. Keskmine osa on kahjuks veel küll lugemata (kolmas jõudis enne kohale ja ei jõudnud oodata).Triloogia on minu vähese lugemuse jaoks paljuski mõttes väga erinev kõigist muudest fantasy romaanidest. Siin kirjeldatakse sama palju seda, mis peategelase peas toimub, kui seda mis temaga juhtub või mida ta teeb. See vist ongi, mis muudab ka kõik kirjeldused huvitavaks, kuigi need on vahel päris pikad.Päev tagasi lõpetasin lugemise, aga siiani hõljub see maailm veel pidevalt kuskil mu mõtetes ringi.Kahte asja heidaks ette. Esiteks draakoneid, kuigi nende käsitlus vähemalt tundus mingil määral originaalne. Teiseks läks, nagu enne juba teised on maininud, mägedesse saabumise ja Verity leidmise vahepeal natuke igavamaks. Aga hinnet see alla ei kisu -- just siis kui tundus päris käest ära minevat tuli mingi uus pööre ja läks jälle huvitavaks.
Teksti loeti inglise keeles

Mulle meeldis. Strugatskeid jäljendas tõesti hästi. Kui palju selle nõukogude õhustiku loomises loogikat oli on tõesti küsimus, kuid see ei häirinud piisavalt, et hinnet alla viia. Lõpp oleks võinud parem olla.
Teksti loeti eesti keeles

Tahaksin väga 5 panna, aga esimene osa tundus mõttetult pikaks venitatud sissejuhatusena. Üldse ei meeldinud. Aga õnneks lugesin edasi ja teine ning kolmas osa olid tõesti tunduvalt paremad, viie väärilised. Kokku neli.
Teksti loeti eesti keeles

Muidu igati hea romaan, kuid mind häirisid ikkagi liiga palju need ebaloogilisused. Ei tundunud eriti usutav. Näiteks seda asja, et ahvid ja inimesed käitumise osas vahetavad kohad kuid välimuselt jäävad samaks. Ahvid endiselt oma riiete all karvased, inimesed see-eest alasti kuid ilma karvkatteta.Seega siis päris viite ei pane.
Teksti loeti eesti keeles

Ühinen eelpool Öelduga (negatiivsega). Mulle käis Kõige Rohkem Närvidele see, et mingit Lapsikut Targutamist esitatakse kui "Universumi Mõistust" ja See, Et Igal Pool Kasutatakse Suuri Algustähti. See oli lausa Vastik.Päris Ühe Vääriliseks ma Seda Raamatut siiski Ka Ei pea, nii Et Kaks.
Teksti loeti eesti keeles

Paar lugu olid nõrgapoolsed, aga Pan Grpowski tegelaskuju on väga hea ja enamik juttudest samuti. Täiesti võrreldav Agatha Christiega minu arvates.
Teksti loeti eesti keeles