Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Indrek Hargla ·

Mees, kes ei joonud viskit

(lühiromaan aastast 2001)

eesti keeles: Indrek Hargla «Pan Grpowski üheksa juhtumit» 2001

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
2
4
1
1
0
Keskmine hinne
3.875
Arvustused (8)

Jutt on krimka ulmekuues. Seda lugedes tulevad meelde kunagi ammu loetud Agatha Christie jm. krimkad. Ülesehitus nendega on väga sarnane. Nimelt peab eksortsist krahv von Steingrau oma 85. juubelit. Sinna on kutsutud 8 tema kolleegi kindla tagamõttega. Aga enne selle avaldamist tapetakse von Steingrau ära. Pan Grpowski hakkab seda mõistatust lahendama parimas herculepoirot`likus stiilis. Mulle see jutt meeldis.
Teksti loeti eesti keeles

Christiele siin juba viidati. Ka mul tekkis lugedes tuttav tunne - eks omal ajal sai seda kraami üksjagu loetud, ja "Eesriie", mida käesolev kõige enam meenutab, kuulub tollest zhanrist senini minu lemmikute hulka.

Ulme hulka saab seda teksti tõepoolest vaid mööndustega lugeda, aga servapidi võiks ta siiski ehk õudukaks kvalifitseeruda. Selle üle ei hakka siin pikemalt irisema ja hindega avaldan arvamust, et Grpowski-sari oleks ehk siiski väärinud "traditsioonilisemat" lõppakordi.

Teksti loeti eesti keeles

Niivõrd kõrge hinne on tingitud vaid jutu huvitava esimese poole eest, kus anti lugejale võimalus loos rännata. Aga see, kus Grpowski oma lahendkäike hakkas avalikustama, kippus asi nüriks. Milleks seletada terve lehekülg ühte-sama mõtet, kui seda saaks teha kahe-kolme konkreetse lausega? Ei maksa lugejat alahinnata, ta oskab ka mõelda!
Ulmet selles loos ei olnud, kirjanik vist väsis fantaseerimast, kasutades vahest vaid müstilisi nimetusi, mis ausalt-öeldes: ilma tugeva tagapõhjata auditooriumi külmaks jätavad.
Teksti loeti eesti keeles

Oleksin kindlasti pannud viie, kui lõpp poleks nii ära vajunud. Algus oli väga hea, oskuslikult väljapeetud meeleolu, natuke üheplaanilised (v.a. krahv ja Grpowski), kuid siiski huvitavad tegelased, müsteerium, mis sunnib edasi lugema ning mõned ootamatused siin ja seal. Mida võiks hing veel ihaldada? Igatahes mitte nii labast ja kulunud lõpplahendust. Krimkade vastu pole mul otseselt midagi, aga autor peab sel juhul olema orginaalne ja suutma lugejat üllatada. Hargla igatahes ei suutnud. Kahju, neli.
Teksti loeti eesti keeles

Höhöhöö!

Kuni selle loo lugemiseni peitus mu sees arvamus, et pan Hargla on ligipääsetamatu geenius, Viru ranna kirjahiid ja nõnda edasi. Kõik mu haledad katsed ta suurepäraselt ülesehitatud juttudesse mürgistilett torgata - kõik need katsed on luhtunud! Alas! Kord tuleb igale oinale mihklipäev ja nüüd on mul hindamatu võimalus oma küüsi pan Hargla turjal teritada.

Kogu see krempel annab lugedes samasuguse tunde, nagu enne kontrolltööd silmadega üle materjali libistamine - on uut (mis puutub kontrolltöödesse, siis minu jaoks on uut alati, isegi töö ajal küsimusi vaadates uut tunda...), aga samas olen ma seda kõike juba näinud-korranud.

Esiteks, jutus on vigu või vigadena tunduvaid kohti ning lausa plot-holesid. Steingrau auks peetud kõnet pidas soomlane, aga peale kõnet rõhutatakse, et "vaid kõne pidaja rüüpas vahuveini asemel mineraalvett". Siiamaani on seda mineraalvee-lembust omistatud Grpowskile ja minu esimene reaktsioon oli - alguses oli kõnepidaja Grpowski, siis aga vahetas Hargla kõnepidaja ära (kuna kõne oli Grpowski jaoks liiga imal), aga unustas selle väikese detaili vahetamata. Võibolla autor kirjutas selle meelega sisse. Sel juhul jääb mulle arusaamatuks, et miks. Mineraalvesi ja Grpowski on armas nüke, miks mingi soomlane seda vett jooma panna?Miks leiavad kõik, et Grpowski on automaatselt süü alt väljas? Kas pole Grpowskil kui (au)mantlipärijal esmapilgul just kõige rohkem motivatsiooni vana seniilne joodikkrahv teelt koristada? Nad kõik ju olid sõbrad ja austusväärsed inimesed... Selliseid kohti on veel, eriti naeruväärse ja sulepeast imetuna mõjub (vähemalt alguses) Laszlo tegelaskuju (millegipärast meenub teda lugedes mulle Harbert "Saladuslikust saarest"). Ja no... Loomulikult ta suri, eksole. Ta teadis midagi ja ta suri. "Aga ma..." karjus ta ja kellelegi jäi see ette... Ja loomulikult see ennast pesev mees, kas see ei tekita tunnet, et "Oi, tema pidi end pesema, et verest lahti saada!". Mulle ei meeldi sellised odavad nükked enda kulul.

See ebameeldiv politseiinspektor...! Nagu parimast B-kategooria filmist välja astunud despoot, tobe ja kompleksides vaevlev vana täispuhutud kärnkonn! Miks ei võinuks kasvõi politseionku olla meeldiv vanahärra, hülgevuntside ja pikaajalise sõprusega krahviga? Kui juba stamp, siis miks mitte söödav stamp? Miks peab see politseiinspektor selline tobe olema?

Jutus ütleb, et Grpowski helistas kõigepealt Liigasse ja siis alles politseisse. No vaat... Selle jutu tegevus toimub juba väga tänapäevale lähenevas ajastus - tänapäevale on omane aga võtta telefonikõnede väljavõte. Ükskõik kuidas Liiga seda ei peidaks, see oleks väga kahtlase mulje jätnud jaoskonnale.

Kogu see "mürk pudelis" jama ja teatraalne ähkimine ja kulmukortsutamine selle ümber ajas mind samuti ahastusse.

Grpowski mõttekäigud on kohutavalt lamedad, eriti Sidorenkot küsitledes...

Loo päästab täielikust katastroofist see, et noh, see on ikkagi Hargla kirjutatud. See siiski ON põnev lugeda, kuigi mõjub sellisena, et Hargla kirjutas selle 17 aastasena vihikuservale ja nüüd "vanana" andis asjale veidi lihvi, aga mitte väga palju.

Meeldis loo kaudne sidumine "Kindla linnaga". Noh, tekitas sellise mõnusa "küünarnukiga semulik müksuke ribidesse" tunde. Ja mulle on huvi pakkunud vivisektsionism viimasel ajal, nii et ka selle sissetoomine köitis mind.

Ja lõpp... Grpowski pikk ja sürr loeng... Oeh. Pilcherist on kahju.

Teksti loeti eesti keeles

Ma olen eelarvustajatest Triin Põldraga üsnagi nõus, hinde panen aga oluliselt kõrgema. Esiteks mulle meeldivad krimkad mingil määral, klassikalise Agatha Christie/Nero Wolfe`i austaja ma muidugi pole, kuid kriminulle hindan vägagi. Samas ei viitsinud ma absoluutselt kaasa mõelda ja mõrvarit välja punnitada, ning mõrvari selgumine ei pannud ahhetama ega ohhetama vaid tekitas ainult sellise "ah see või? nojah..." reaktsiooni. Eelpool olev kriitika on õige, kuni selleni välja et Grpowski mingit lamedat mõttejupikest terve lehekülg olulise avastusena serveerib. Kuid see kõik tuleb kriminulli kui sellise stiilist, lisaks asjaolu et kriminaalromaanides ei käitu mõrvarid ja ohvrid mitte nii nagu inimesed loomulikult käituvad, vaid nii et võimalikult efektsem ja keerulisem müsteerium välja kukuks. See, et mõrvatu polnud üldse see keda tappa taheti on nii vana krimikirjanduse klišee, et ei aja isegi haigutama.

Ahjaa, nimi "Oskkari Mänttyrantä" on soome keeles mõttetus, sellist nime ei eksisteeri ega pole kunagi eksisteerinud. See võrdub "Inddrek Harglä`ga" või millegi analoogilisega, mitteeksisteeriva nimega ühesõnaga. Soomlase nimi oleks olnud "Oskari Mäntyranta".

Kuidagi magedavõitu lõpp pan Grpowski juhtumustele, mu meelest. Ilmselgelt tõmbas Harglat kriminullide poole ja kuhu see tänapäevaks välja on jõudnud näeme me Melchiori-sarja menukite pealt päris hästi. Siiski loodan ma et kunagi kuskil teeb pan Grpowski comebacki`i,kasvõi miskite memuaaride või märkmeraamatu vormis, kui Sherlock Holmesist eeskuju tuua.

Teksti loeti eesti keeles
x
Märt Saar
1984
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Diplomaatiline puutumatus on minu esmakokkupuuteks Sheckleyga. Kuna tema muid teosed lugenud ei ole, ja 50ndate ulmekonteksti ei tunne, siis võrdlejat minust pole. Meeldis ladus jutustamisoskus ja loogikapõhine lähenemine, aga ka lahendamine ja lahenemine, mis ulme puhul mu meelest üsna tavatu on.
Teksti loeti inglise keeles

See ei ole ulme, vaid mehe ja naise perekonnakssaamise lugu. Ilmselt peegeldab see ka Orlau inimeseksolemise teekonda. Pildina kõlbab ja värskendab, on isegi armas. Aga jutuna on ilma saba ja jalgadeta. Sellest ka kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Üle pika aja lugesin jälle ulmekirjandust ja Zelazny ei vedanud alt. Tunnen, et olen tagasi paljukiidetul Teel. Aga olen ma ainuke, kellele tundub, et Zelazny on prohvetlikult osanud nii MacBookidest kui iPhonidest kuulutada?
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algas Harglale väga tüüpiliselt: suur hulk taustainfot antakse võimalikult otseselt ja kiirelt, võttes lugejalt avastamisrõõmu. Seevastu on jutu ülesehitus mugav ja lihtne, sellest tulenevalt ka kergesti jälgitav.
Autor suutis puändiga üllatada ja anda loole uue plaani. Siiski oleks oodanud ka kõrvaltegelastelt rohkem sügavust. Ise pean dialoogi pingestatusest tähtsamaks tõepärasust.
Teksti loeti eesti keeles

Algus oli üsnagi paljutõotav: sõjaaegses olukorras ilmub külla üsnagi räsitud rüütel. Tundub nagu peategelane... Küla on täbaras olukorras, mispeale rüütel võtab mehed enese juhtimise alla ja hakkab röövlijõukudele vastu. Palju lahinguid ja palju verd. Aga rüütel polegi peategelane, selleks on hoopiski mingi omapärane sõna, mis kordub igal leheküljel ja millest mõtleb iga tegelane: vabadus. See häiris.
Teine osa juba räägib verest. Enam ei ole nii palju vabadust, see on rohkem tagaplaanil. Veri ja kättemaks. Ainus huvitav detail on õiglased. Kuid needki ammendavad end nugade ja mustade kottidega.
On veel osasid, uusi tegelasi ja käitumisviise. Keegi pole hea, keegi ei ole täiuslik, kuigi eesmärgid on enamikul üllad ja head. Tekst on hoogne, läbimõeldud, aga etteaimatav. Loeks nagu dekoreeritud ajalooõpikut.
Oma vigadega meeldis Baiita siiski rohkem.
Teksti loeti eesti keeles

Mingi psühholoogiline ulmeelement selles ju oli, aga - et lugu elama hakkaks, seda küll ei juhtunud. Karakter oli igav, mingit tegevustikku ei olnud, idee oli lame ja lõpp ettearvatav. Ainus mis üllatas, oli jutu valik kogumikku. Miks just see?
Teksti loeti eesti keeles

Niivõrd kõrge hinne on tingitud vaid jutu huvitava esimese poole eest, kus anti lugejale võimalus loos rännata. Aga see, kus Grpowski oma lahendkäike hakkas avalikustama, kippus asi nüriks. Milleks seletada terve lehekülg ühte-sama mõtet, kui seda saaks teha kahe-kolme konkreetse lausega? Ei maksa lugejat alahinnata, ta oskab ka mõelda!
Ulmet selles loos ei olnud, kirjanik vist väsis fantaseerimast, kasutades vahest vaid müstilisi nimetusi, mis ausalt-öeldes: ilma tugeva tagapõhjata auditooriumi külmaks jätavad.
Teksti loeti eesti keeles

Ootasin küll mitu nädalat, et mõista, mida "Veneetsia Peeglites" nõnda kõrgelt hinnatakse, aga tolku sellest polnud. Ikka tundub kõige nõrgema Grpowski jutuna. Nagu oleks kirjutatud vaid kogumiku avaldamise pärast. Sama kehtib ka ankrujutu "Mees, kes ei joonud viskit" puhul. Mingit erilist ideed või mõtet välja ei lugenud, ulmelist elementi jäi väheseks, Grpowski mõjus rohkem algelise kriminalistina, kes lihtlabastes lühijuttudes ringi rändab ja üritab jätta elutarka muljet, avaldades oma teadmised vaid loo lõpuridades, kus rohkem mängib rolli saatus kui eksortsisti hallid ajurakud ja vilunud oskused.
Kahju.
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei tea nüüd.
Minule tundus, et see lugu oli ainuüksi avaldamise pärast kirjutatud. Kuidagi väga pingutanud, liialt skemaatiline, ei jätnud muljet nagu tekst oleks elanud tervikuna. Selles mõttes siis muust Hargla loomingust tsipa erinev. Kuigi jah, mõned killud olid kogunisti nõnda head, et lõigust sai paar korda veel üle käidud.
Sisust on tunduvalt kergem aru saada, kui mõista, millised paralleelkujud on tegelikult Vana väljaku isikutel. Ajaloo tundmine ka kahjuks ei tule... Mitte et mul nüüd seda oleks, siit ka siis kolm.

Lugeja hindab oma intelligentsustasemel: nii palju kui aru saab, nii paljut ka mõistab hinnata. Paistab, et ma ise suurt ei mõistnud, siit ka see muljetamine ja keskmine kolm...

Teksti loeti eesti keeles

Ise taevani ei kiida, ei kavatsegi.

Kõik oleks nagu paigas -- tundub lihtsalt, et liiga paigas. Harglale tüüpiline ülesehitus, pinevust tekitav algus, väike salapärane moment kuskil lõigu lõpus, siis kaks uut tegelast. Ajaloolised viited vahele, mõni tõsiteaduslik fakt, siis jälle väike müstika...jne.jne.
Ja niimoodi see lõpp muutubki etteaimatavaks. Lugeja keskendub enam sellele, et kas loo autor suudab ikka teda üllatada või mitte. Et huvitav-huvitav, mis siis pealkirja all seekord mõeldakse. Ise arvan, et sihuke ootusärevuse tekitamine ja loo lõpule üles ehitamine kasuks ei tule. Mis sest et lühijutt ja novellipüüdlustega. Ka pealkirjastamine on jama -- seda vist Hargla ise nimetab üheks kolmest võimalikust: tekkinud hoogsa ja asjakohase mõttetöö tulemusel pärast teksti valmimist. Tundub ka, et "Excelsuse.." ja "Spitzbergeni..." on sarnaselt endi tiitlid saanud.

Võib ju öelda, et mind häirivad suht mõttetud nüansid, aga kui nad juba häirivad, siis kuidas ikka täispalle loole anda? Tekst on harglalik selle parimas mõttes, vastab kõikidele Hargla enese õpetussõnadele, kahe-kardinali-lugu on suurepärane eeskuju kõikidele, kes soovivad kirjutada nagu Hargla. Alustades siis reeglitest: tea, mida kirjutad ja kirjuta, mida tead. Huvitav algus ja suurepärased dialoogid, stabiilne ülesehitus, originaalsed tegelased, vajalkud kirjeldused, teaduslik tõepära ja loogika ning loomulikult ootamatu lõpplahendus. Kõik nagu oleks õige, omal kohal ja eeskujulik. Aga lugejana ise nii lihtsalt rahule ei jää, tüütab ära sedaviisi -- kui kõik nii korras ja paigas on. Et äkki peaks nüüd vähem harglalik olema? Ehk nagu Faizijev või Golikov?

Teksti loeti eesti keeles

Näha on, et autor ka Piiblit lugenud. Jünger vaidleb õpetajaga, käänatakse sõnu ja tegusid, kohati mõni väärtõlgendus, aga ikkagi -- huvitavalt Kristuse õpetusele (sõnadele/tegudele) lähenemine. Kui autoriks oleks Hargla, jätaks lugu kahtlemata ristiusule negatiivse varjundi ja autori selgesõnalise opositsiooni, kuid kui tegemist on Belialsiga... ei tea. Ja parem ongi, lugejal rohkem vabadust.
Häiris aga loo lõpp, otseses mõttes sai haaravast dialoogist mõõga-ja-mantli laast. Et jäi nagu küsimus rippuma: "Milleks nüüd siis selline pööre?"

Üldmulje on hea, kindlasti loen vähemalt korra veel ja taaskord on tõestanud järjekordne lühijutt, et Belialsi looming aastal 2003 on parem kui kunagi varem.

Teksti loeti eesti keeles

Kui nüüd aus olla, siis ma ei teadnudki, et Belials ka sedaviisi oskab kirjutada. Ja veel väga hästi kirjutada. Sootuks teistsugusena tundus, kui muud sõnutegevad jubinad.
Räägib teismelistest poistest, lapsepõlvehirmudest ja parima sõbra tapmissoovist. Kuid kuhu Belials tegelikult oma tegelastega sammub, lugeja muidugi ei tea. Ja hea on, seda huvitavam on tekst.

Juba ainuüksi selle loo pärast soovitan kogumiku kätte võtta. Mina olen esmakordselt Belialsiga ka rahul.

Teksti loeti eesti keeles

Belialsi esinduslikku loomingusse täiesti sobilik laast. Ehk siis teisisõnu -- korralik fantasymaailma poeesia, kus mõõkade asemel kehtivad pillid ja võitluse asemel meloodiad.
Teksti loeti eesti keeles

Nõrk neli, aga siiski neli.
Minu jaoks ehk liig lüüriline. Samaaegselt aga meenutab üht hiljuti esikümnes olnud koduvideode õudusthrillerit, vähemalt puändi poolest. Ja kui miski juba miskit meenutab, pole tegemist enam üllatava puändi, vaid loomutruu lõpuga. Ja seda ju lugeja lühijutu puhul näha ei taha...
Teksti loeti eesti keeles

Üks paremaid Belialsi lühijutte!
Nukker väike poiss ja karm saatus, siit ka paljukiidetud "armas" fiiling.
Teksti loeti eesti keeles

Ladusas stiilis kirja pandud meeleolukas jutt Poola matusetraditsioonidest ja perekonnaelust. Sisuliselt jätab Grpowski lugejaga hüvasti, annab teatepulga oma õpilasele ning jätab lugejani moraali, mis nagu pahatihti Hargla puhul ikka, ümber pealkirja keerleb. Kuigi ulmeline sisu praktiliselt puudub, on vaid nimede mainimine, ei jätnud lugu sugugi kehvemat muljet kui muu Grpowski sarja üllitised. Moraal siin oli, ja mitte sugugi halb, annab kogunisti mõtlemisainet.

Ühesõnaga, kunagi pole liiga hilja "Liiga hilja" lugeda.

Teksti loeti eesti keeles

Paistab, et loo alusmaterjaliks või inspiratsiooniallikaks jällegi inglise vanameister. Tsiteeritakse ju kuningas Leari, lisatakse natuke moraalitsemist (:"ükski armastus ei õigusta elustamist"), antakse mõtlev kriminoloog Grpowski (või peaks ütlema vastupidi? Antakse rumalad kõrvaltegelased) ja puänt, mis sarjale uue hoo sisse annab.
Õnneks sel korral Hargla moraalitsemise kahtlast teed pidi niivõrd ei läinud. Olles loonud teksti, mida juhib rumal peategelane (sel korral mitte Pan, vaid McMoran) ei saagi ühtki lugejat rahuldavat kuldset tõetera välja hauduma panna. Lisaks võib öelda, et "Eeben" kui sarja neljas lugu, alles kogumikule Põnevusromaani tiitli andiski.

Siiamaani olen selgusele jõudmata, kas hindeks olgu 4 või 5. Aga jäägu siis sel korral 4 ja pingutamisrõõm Harglale, mil ta järgnevaid lühijutte kavatseb kirjutama hakata.

Teksti loeti eesti keeles

Tegemist on jutuga, mis meenub vaid meenutades. Et on üks jutt kusagil kogumikus, mis räägib ühest maailmast. Ei olnud huvitav see maailm ja kui kogu loo sisu enam huvitav ei ole, siis miks peaks kõrgelt hindama?
Teksti loeti eesti keeles

Kuigi enamik tekste viielatti ei ületa, jääb lõpuks ikkagi mulje nagu oleks üks tõsiseltvõetav Juubelikogumik läbi loetud.

Hea ja mitmekesine, lugemiselamus omaette.

Teksti loeti eesti keeles

Kosmoseooperi teeb see heaks, et lugeja on valmis ühe hoobiga kaanest kaaneni silmi vedama ja lõpuks õhkama: "oi kui tore, nüüd ootan järge."
Ja kui põhirõhk on sündmustikul, siis on see ju loogiline, et enam kõigile ei meeldi. Mullegi mitte. Kui piisavalt paeluv ei ole, siis miks üldse end piinata ja lõpuni lugeda?br>Oleks ju tore, kui mingi mõte või huvitav idee sisse toodaks. See, et kuskil tundmatus Universumis on mingid Uued Tundmatud kosmoseapararaadid ei tohiks veel kõik olla. Sellest lihtsalt ei piisa.
Ehk siis: sisu rohkem, möla vähem.
Teksti loeti eesti keeles

Lõpuks oli selle ajakeeramisega kogu puänt ära nämmutatud, paralleelmaailmad jätsid külmaks, ainus, millega autor oskas alguses huvitavalt ringi käia, oli Margiti-Margoti nimi. Niisamuti jäi tegelaste usutavusest puudu.
Aga kui lugeda soojenduseks "Saamatud", mõjub "Mäng" lausa mängulise kergusega, mida lausa lust lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Pigemini oleks võidud luua üks tavaline novell, mis räägib politseinolgi eluolust ja mõttemaailmast, kui mõnest tsivilisatsioonidevahelisest spioonitüdrukust, kellel abimeheks virtuaalsed kuubikud ja jalgadega kivilahmakas. Ega siis ulmelised vidinad ja taustainformatsioon veel ulmet tee! Ja popiks ja noortepäraseks nüüd autor vaevalt sihukeste võtete läbi saab. Kirjutada tuleb ikka seda, mis kõige paremini välja tuleb ja mis meeldivaks ajaveetmisvormiks kujuneks. "Saamatud" on ulmekogumikus otseses mõttes saamatu. Kahju küll.
Teksti loeti eesti keeles

Taaskord on autor üritanud üht suurmeistrit järgida ja kirjutada aegumatu SF tondijutt. Tuleb välja aga, et tekst on täis ebaloogilisusi ja konarlikke mõttemõlgutusi, mis ainult segavad lugemist. Ühesõnaga, "Kaunis kannibaalia" lugemusele kasuks ei tule.
Teksti loeti eesti keeles

Mõjud Bradbury`lt on tõepoolest märgatavad, autor alustab ja lõpetab sarnaselt, püüdlikult poeetiliselt. Jutu Sisulgi pole suuri erinevusi sügismeistri loominguga, küll aga julgus kirjutada taolist süzheed ja ebalooglisuste rida `90ndatele lähenedes, väärib ilmselt heakskiitu. Ja halb lugemisvara ta ju ei ole...
...kuid poleks Bradbury`t, poleks ka seda üllitist.
Teksti loeti eesti keeles