Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Indrek Hargla ·

Mees, kes ei joonud viskit

(lühiromaan aastast 2001)

eesti keeles: Indrek Hargla «Pan Grpowski üheksa juhtumit» 2001

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
2
4
1
1
0
Keskmine hinne
3.875
Arvustused (8)

Jutt on krimka ulmekuues. Seda lugedes tulevad meelde kunagi ammu loetud Agatha Christie jm. krimkad. Ülesehitus nendega on väga sarnane. Nimelt peab eksortsist krahv von Steingrau oma 85. juubelit. Sinna on kutsutud 8 tema kolleegi kindla tagamõttega. Aga enne selle avaldamist tapetakse von Steingrau ära. Pan Grpowski hakkab seda mõistatust lahendama parimas herculepoirot`likus stiilis. Mulle see jutt meeldis.
Teksti loeti eesti keeles

Christiele siin juba viidati. Ka mul tekkis lugedes tuttav tunne - eks omal ajal sai seda kraami üksjagu loetud, ja "Eesriie", mida käesolev kõige enam meenutab, kuulub tollest zhanrist senini minu lemmikute hulka.

Ulme hulka saab seda teksti tõepoolest vaid mööndustega lugeda, aga servapidi võiks ta siiski ehk õudukaks kvalifitseeruda. Selle üle ei hakka siin pikemalt irisema ja hindega avaldan arvamust, et Grpowski-sari oleks ehk siiski väärinud "traditsioonilisemat" lõppakordi.

Teksti loeti eesti keeles

Niivõrd kõrge hinne on tingitud vaid jutu huvitava esimese poole eest, kus anti lugejale võimalus loos rännata. Aga see, kus Grpowski oma lahendkäike hakkas avalikustama, kippus asi nüriks. Milleks seletada terve lehekülg ühte-sama mõtet, kui seda saaks teha kahe-kolme konkreetse lausega? Ei maksa lugejat alahinnata, ta oskab ka mõelda!
Ulmet selles loos ei olnud, kirjanik vist väsis fantaseerimast, kasutades vahest vaid müstilisi nimetusi, mis ausalt-öeldes: ilma tugeva tagapõhjata auditooriumi külmaks jätavad.
Teksti loeti eesti keeles

Oleksin kindlasti pannud viie, kui lõpp poleks nii ära vajunud. Algus oli väga hea, oskuslikult väljapeetud meeleolu, natuke üheplaanilised (v.a. krahv ja Grpowski), kuid siiski huvitavad tegelased, müsteerium, mis sunnib edasi lugema ning mõned ootamatused siin ja seal. Mida võiks hing veel ihaldada? Igatahes mitte nii labast ja kulunud lõpplahendust. Krimkade vastu pole mul otseselt midagi, aga autor peab sel juhul olema orginaalne ja suutma lugejat üllatada. Hargla igatahes ei suutnud. Kahju, neli.
Teksti loeti eesti keeles

Höhöhöö!

Kuni selle loo lugemiseni peitus mu sees arvamus, et pan Hargla on ligipääsetamatu geenius, Viru ranna kirjahiid ja nõnda edasi. Kõik mu haledad katsed ta suurepäraselt ülesehitatud juttudesse mürgistilett torgata - kõik need katsed on luhtunud! Alas! Kord tuleb igale oinale mihklipäev ja nüüd on mul hindamatu võimalus oma küüsi pan Hargla turjal teritada.

Kogu see krempel annab lugedes samasuguse tunde, nagu enne kontrolltööd silmadega üle materjali libistamine - on uut (mis puutub kontrolltöödesse, siis minu jaoks on uut alati, isegi töö ajal küsimusi vaadates uut tunda...), aga samas olen ma seda kõike juba näinud-korranud.

Esiteks, jutus on vigu või vigadena tunduvaid kohti ning lausa plot-holesid. Steingrau auks peetud kõnet pidas soomlane, aga peale kõnet rõhutatakse, et "vaid kõne pidaja rüüpas vahuveini asemel mineraalvett". Siiamaani on seda mineraalvee-lembust omistatud Grpowskile ja minu esimene reaktsioon oli - alguses oli kõnepidaja Grpowski, siis aga vahetas Hargla kõnepidaja ära (kuna kõne oli Grpowski jaoks liiga imal), aga unustas selle väikese detaili vahetamata. Võibolla autor kirjutas selle meelega sisse. Sel juhul jääb mulle arusaamatuks, et miks. Mineraalvesi ja Grpowski on armas nüke, miks mingi soomlane seda vett jooma panna?Miks leiavad kõik, et Grpowski on automaatselt süü alt väljas? Kas pole Grpowskil kui (au)mantlipärijal esmapilgul just kõige rohkem motivatsiooni vana seniilne joodikkrahv teelt koristada? Nad kõik ju olid sõbrad ja austusväärsed inimesed... Selliseid kohti on veel, eriti naeruväärse ja sulepeast imetuna mõjub (vähemalt alguses) Laszlo tegelaskuju (millegipärast meenub teda lugedes mulle Harbert "Saladuslikust saarest"). Ja no... Loomulikult ta suri, eksole. Ta teadis midagi ja ta suri. "Aga ma..." karjus ta ja kellelegi jäi see ette... Ja loomulikult see ennast pesev mees, kas see ei tekita tunnet, et "Oi, tema pidi end pesema, et verest lahti saada!". Mulle ei meeldi sellised odavad nükked enda kulul.

See ebameeldiv politseiinspektor...! Nagu parimast B-kategooria filmist välja astunud despoot, tobe ja kompleksides vaevlev vana täispuhutud kärnkonn! Miks ei võinuks kasvõi politseionku olla meeldiv vanahärra, hülgevuntside ja pikaajalise sõprusega krahviga? Kui juba stamp, siis miks mitte söödav stamp? Miks peab see politseiinspektor selline tobe olema?

Jutus ütleb, et Grpowski helistas kõigepealt Liigasse ja siis alles politseisse. No vaat... Selle jutu tegevus toimub juba väga tänapäevale lähenevas ajastus - tänapäevale on omane aga võtta telefonikõnede väljavõte. Ükskõik kuidas Liiga seda ei peidaks, see oleks väga kahtlase mulje jätnud jaoskonnale.

Kogu see "mürk pudelis" jama ja teatraalne ähkimine ja kulmukortsutamine selle ümber ajas mind samuti ahastusse.

Grpowski mõttekäigud on kohutavalt lamedad, eriti Sidorenkot küsitledes...

Loo päästab täielikust katastroofist see, et noh, see on ikkagi Hargla kirjutatud. See siiski ON põnev lugeda, kuigi mõjub sellisena, et Hargla kirjutas selle 17 aastasena vihikuservale ja nüüd "vanana" andis asjale veidi lihvi, aga mitte väga palju.

Meeldis loo kaudne sidumine "Kindla linnaga". Noh, tekitas sellise mõnusa "küünarnukiga semulik müksuke ribidesse" tunde. Ja mulle on huvi pakkunud vivisektsionism viimasel ajal, nii et ka selle sissetoomine köitis mind.

Ja lõpp... Grpowski pikk ja sürr loeng... Oeh. Pilcherist on kahju.

Teksti loeti eesti keeles

Ma olen eelarvustajatest Triin Põldraga üsnagi nõus, hinde panen aga oluliselt kõrgema. Esiteks mulle meeldivad krimkad mingil määral, klassikalise Agatha Christie/Nero Wolfe`i austaja ma muidugi pole, kuid kriminulle hindan vägagi. Samas ei viitsinud ma absoluutselt kaasa mõelda ja mõrvarit välja punnitada, ning mõrvari selgumine ei pannud ahhetama ega ohhetama vaid tekitas ainult sellise "ah see või? nojah..." reaktsiooni. Eelpool olev kriitika on õige, kuni selleni välja et Grpowski mingit lamedat mõttejupikest terve lehekülg olulise avastusena serveerib. Kuid see kõik tuleb kriminulli kui sellise stiilist, lisaks asjaolu et kriminaalromaanides ei käitu mõrvarid ja ohvrid mitte nii nagu inimesed loomulikult käituvad, vaid nii et võimalikult efektsem ja keerulisem müsteerium välja kukuks. See, et mõrvatu polnud üldse see keda tappa taheti on nii vana krimikirjanduse klišee, et ei aja isegi haigutama.

Ahjaa, nimi "Oskkari Mänttyrantä" on soome keeles mõttetus, sellist nime ei eksisteeri ega pole kunagi eksisteerinud. See võrdub "Inddrek Harglä`ga" või millegi analoogilisega, mitteeksisteeriva nimega ühesõnaga. Soomlase nimi oleks olnud "Oskari Mäntyranta".

Kuidagi magedavõitu lõpp pan Grpowski juhtumustele, mu meelest. Ilmselgelt tõmbas Harglat kriminullide poole ja kuhu see tänapäevaks välja on jõudnud näeme me Melchiori-sarja menukite pealt päris hästi. Siiski loodan ma et kunagi kuskil teeb pan Grpowski comebacki`i,kasvõi miskite memuaaride või märkmeraamatu vormis, kui Sherlock Holmesist eeskuju tuua.

Teksti loeti eesti keeles
x
Erkki Lindpere
05.10.1979
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Mulle meeldisid ka lühijutud veidi rohkem. Millegipärast jõudsin Sapkowski lugemiseni alles nüüd, kuigi Witcheri mängud mitu korda läbi mängitud. Hea teada, et ka teisted on kõrgelt hinnanud, mitte pole ma mängude fännina väga erapoolik.Sapkowski stiil meeldib -- kirjeldused on piisavad aga mitte liigsed ja rohkelt dialoogi.Sari läheb tegelikult veel paremaks, kuigi antud romaani järg on veidi igav.
Teksti loeti inglise keeles

Üks parimaid romaane, mida olen lugenud. Stephenson kirjutab ikka väga hästi -- kuigi sõnakasutus ja lauseehitus ei ole just päris sama hea kui näiteks Gibsonil, siis kohati esineb ikka päris korralikke pärle ja mulle meeldis üldiselt rohkem kui Gibson.
Lõpp oli aga kehv.
Teksti loeti inglise keeles

Ma ei tea kas asi on tõlkes või on see lugu tõesti nii lihtsakoeline ja lihtlausetes kirja pandud. Härjapõlvlaste kaitseala jättis igatahes kordades parema mulje Simakist. Lõpupoole läks minu jaoks natuke huvitavamaks aga päris nelja ei taha panna nende lihtlausete pärast.
Teksti loeti eesti keeles

Sattusin just vaatama intervjuud autoriga kus ta räägib, et teda on tüüdanud fantasy üksluisus ja paistab suht veendunud, et ta ise suutis teha "something different". Njah, minu arust oli siin klišeesid küll, aga mingi omapära selles raamatus on. Õnneks pole ma Rowling`ut lugenud, võib-olla seepärast nägin vähem klišeesid kui teised. Maailma päästmiseni lugu igatahes ei jõudnud, loodetavasti ei jõua ka järgmistes osades, mida kavatsen igatahes lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

See on esimene Abercrombe raamat, mida lugesin. Meeldis igal juhul rohkem kui Martin. Martini künism hakkas tegelikult juba natuke tüütama. Abercombe esimene teos on vaheldusrikkam ja humoorikam, kuigi ka jõhkram; ta ei võta ennast nii tõsiselt (ja see on hea).
Teksti loeti inglise keeles

Viit ei tõuse käsi panema põhiliselt selle pärast, et tean kui pikk see seeria on, kuigi lugemisel on alles kolmas osa. Suhteliselt väiksemastaabilistest sündmustest -- võrreldes teiste sama žanri romaanidega -- suudab Robert Jordan kuidagi ülipikalt ja detailselt kirjutada. Lugemise ajal see ei häiri ja kohati on isegi päris mõnus, küll aga tundub tagantjärele, et eriti midagi olulist nagu ei toimunudki ja Randi ja tema kaaslaste loo lõpplahendusele pole väga oluliselt lähemale liigutud.
Teksti loeti inglise keeles

Mulle meeldis. Pikkusest hoolimata oli romaan päris tempokas, eriti lõpu poole, kui Caemlynis kõik jälle kokku said, ei toimunud mingit venitamist, mis oli meeldivalt üllatav.Tolkieniga mõjutused on täiesti tuntavad, aga siiski pole tegu koopiaga. Päris Tolkieni põhjalikkust ja süstemaatilisust siin ei tunne, küll on aga maailm meeldivalt keerulisem -- eriti hea ja kurja piiride suhtes.
Teksti loeti eesti keeles

Olen natuke nõus Andreiga. Venimise tunne oli küll ja vahepeal jäi raamat mitmeks päevaks seisma, kuigi esimene osa põhjustas unepuudust. Lõpp ei meeldinud. Jäi ka natuke arusaamatuks, miks just Lyra ja Will nii olulised olid ("mother of all" jne.).
Teksti loeti inglise keeles

Lugemist alustades lappasin kohe raamatut edasi, et vaadata millal siis Aslevjali saarele jõutakse. Ei rõõmustanud eriti, et alles 280. leheküljel. Ei rõõmustanud ka see, et sealt lahkumine toimus alles 300 lk. pärast. Terve selle triloogia juures häirib mind, et iga üksik raamat on keskendunud ainult ühele tähtsale sündmusele, kuigi vahepeal toimub palju väiksemaid Fitzi jaoks olulisi asju. Farseeri seeria puhul see päris nii ei olnud.Lõpp tundus kuidagi liiga läila, ja viimased leheküljed rikkusid terve triloogia ära. Teisest küljest mulle meeldis, et kunagi ei suutnud kõike ära arvata, mis ikkagi edasi juhtub. Alati segas Fitz-Changer vahele ja tegi midagi teisiti.Kokkuvõttes päris hea; kuna ma süvenesin raamatutesse ja vast ka samastusin Fitziga rohkem kui ühegi teise raamatutegelasega kunagi varem, siis ärritasid ka mõningad vead rohkem kui kunagi varem.
Teksti loeti inglise keeles

Kuskil keskel tekkis õudne tahtmine raamat pooleks rebida ja ära põletada. Eriti siis kui Fitz mõtiskles asjade üle, mis tundusid mulle kui lugejale ilmselged, aga Fitz ei jõudnud kuidagi järelduseni. Seda on ka teistes raamatutes olnud, aga siin häiris eriti. Ka oli vastik kuulda mingi sündmuse toimumisest lähiajal ja siis oodata 300 lk. selle toimumiseni, kusjuures vahepeal nagu midagi erilist ei juhtunudki.Aga muidu mulle meeldis.
Teksti loeti eesti keeles

Farseeri triloogia on selle raamatuga saanud üheks minu lemmikutest. Keskmine osa on kahjuks veel küll lugemata (kolmas jõudis enne kohale ja ei jõudnud oodata).Triloogia on minu vähese lugemuse jaoks paljuski mõttes väga erinev kõigist muudest fantasy romaanidest. Siin kirjeldatakse sama palju seda, mis peategelase peas toimub, kui seda mis temaga juhtub või mida ta teeb. See vist ongi, mis muudab ka kõik kirjeldused huvitavaks, kuigi need on vahel päris pikad.Päev tagasi lõpetasin lugemise, aga siiani hõljub see maailm veel pidevalt kuskil mu mõtetes ringi.Kahte asja heidaks ette. Esiteks draakoneid, kuigi nende käsitlus vähemalt tundus mingil määral originaalne. Teiseks läks, nagu enne juba teised on maininud, mägedesse saabumise ja Verity leidmise vahepeal natuke igavamaks. Aga hinnet see alla ei kisu -- just siis kui tundus päris käest ära minevat tuli mingi uus pööre ja läks jälle huvitavaks.
Teksti loeti inglise keeles

Mulle meeldis. Strugatskeid jäljendas tõesti hästi. Kui palju selle nõukogude õhustiku loomises loogikat oli on tõesti küsimus, kuid see ei häirinud piisavalt, et hinnet alla viia. Lõpp oleks võinud parem olla.
Teksti loeti eesti keeles

Tahaksin väga 5 panna, aga esimene osa tundus mõttetult pikaks venitatud sissejuhatusena. Üldse ei meeldinud. Aga õnneks lugesin edasi ja teine ning kolmas osa olid tõesti tunduvalt paremad, viie väärilised. Kokku neli.
Teksti loeti eesti keeles

Muidu igati hea romaan, kuid mind häirisid ikkagi liiga palju need ebaloogilisused. Ei tundunud eriti usutav. Näiteks seda asja, et ahvid ja inimesed käitumise osas vahetavad kohad kuid välimuselt jäävad samaks. Ahvid endiselt oma riiete all karvased, inimesed see-eest alasti kuid ilma karvkatteta.Seega siis päris viite ei pane.
Teksti loeti eesti keeles

Ühinen eelpool Öelduga (negatiivsega). Mulle käis Kõige Rohkem Närvidele see, et mingit Lapsikut Targutamist esitatakse kui "Universumi Mõistust" ja See, Et Igal Pool Kasutatakse Suuri Algustähti. See oli lausa Vastik.Päris Ühe Vääriliseks ma Seda Raamatut siiski Ka Ei pea, nii Et Kaks.
Teksti loeti eesti keeles

Paar lugu olid nõrgapoolsed, aga Pan Grpowski tegelaskuju on väga hea ja enamik juttudest samuti. Täiesti võrreldav Agatha Christiega minu arvates.
Teksti loeti eesti keeles