Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Tiit Tarlap ·

Vampiirilõks

(romaan aastast 2001)

ajakirjapublikatsioon: «Kesknädal» 1994; nr 24 (15. juuni) – nr 49 (7. detsember)
«Sakala» 1997; nr 30 (14. veebruar) – nr 95 (23. mai)
♦   ♦   ♦

eesti keeles: Tiit Tarlap «Viiking, kes armastas haisid» 2001

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
10
6
1
1
0
Keskmine hinne
4.389
Arvustused (18)

Kuivõrd jutt kandideerib praegu novellettide kategoorias auhinnale Stalker`99, siis yhest kyljest ei tahaks teda väga yles kiita - kartuses kellegi hindeid mõjutada. Samas soovitaks seda kindlasti lugeda. Pool päeva umbses raamatukogus maha istututud aega tasusid ennast vähemasti minu jaoks ära. Eelmise aasta Stalkeri kandidaatide hulgas oli Tarlap oma "Vihkamise suunaga" suveräänne liider. Tema tänavuaastased jutud on _paremad_. Iseasi, et ka konkurentide tase ei ole teps mitte samal pulgal kui mullu. Minge ja lugege!

PS! Horrorit mitte seedivatele inimestele teadmiseks - tegemist ei ole õudukaga. Mõistet "vampiir" on kasutatud ylekantud tähenduses.

Teksti loeti eesti keeles

Probleem on väga huvitav. Kuid lõpp hakkab ära vajuma, osa asju jääb õhku rippuma, mis ei tohiks jääda (kuidas Avis "tagasi toodi", mis sai Artist), lahtine lõpp siia hästi ei sobi. Vead võiks parandada romaanile kirjutatud järg, kuid kuni seda ei ole, jääb 4.
Teksti loeti eesti keeles

Võtab siiamaani (mitmete korduslugemiste järel) hinge kinni, kuidas mõni mees ikka oskab!

(Lühi?)romaan «Vampiirilõks» (1994) on ikka sellisel tasemel ulmekirjandus, mille kõrval teiste kodumaiste suleseppade sama aja pongestused konkreetselt mähkmetemärgamisena tunduvad. Palun mitte võtta seda kellegi solvamisena (mida see ei ole), vaid lihtsalt nö vastukajana «Marduse» 98. aastakäigu «Ise küsin, ise vastan» intervjuudele, kus autoritekolmik Belials-Simpson-Berg Eesti ulmemaastikul arvestatavate tegijatena vaid omaenda seltskonda suutis näha. «Ei ole õnnestunud lugeda» pole üldiselt arvestatav vabandus. Suuremates linnades on muide olemas raamatukogud. Edasine on juba viitsimises.

Samas on muidugi igati kiiduväärt, et keegi neist enda konkurendina Tarlapit ei maininud, kuna tegu pole tõesti sama kaalukategooriaga!

***

Olen üldiselt hommikuinimene ja lähen õhtul hea meelega ikka enne keskööd magama. Ning nö une-eelse lektüüriga on mul suht kurvad lood, no ei õnnestu eriti lugeda. Mingil hetkel avastan, et loen sama lehekülge juba kolmandat korda ilma, et midagi sellest meelde oleks jäänud ja järgmisel hetkel on juba kena hommik, raamat või ajakiri mul kuskil külje all... et niipalju siis une-eelsest lugemisest. Aga vot Tarlapi romaanid «Vampiirilõks» ja «Kurjuse tund» lugesin küll ühe jutiga läbi, lõpetasin miski 2-3 ajal ning unest polnud haisugi.

Sest see meie kohalik kosmoseooperite kuningas lihtsalt oskab kirjutada nii, et on huvitav, haarav, põnev, tekib soov järjest kiiremini lehti pöörata, et teada saada, mis edasi...

«Vampiirilõks» kummatigi pole kosmoseooper. On hoopis kaasaegne, kuskil välismaal toimuva tegevusega ülimalt paranoilise fiilinguga tempokas SF-i ja õuduse segu. Klassikalises mõttes vampiire siin õnneks pole, see mõiste on siin üsna ülekantud tähenduses.

Sõidab ajakirjanik Gerd Brunton (arusaamatuse tõttu ilmus see tekst nii «Kesknädalas» kui «Sakalas» just selle nime all) kuhugi kuurortranda oma neiule, kes juba paar päeva varem sinna läinud, järele. Eelmisel ööl pole ta korralikult magada saanud, oli miski imelik unenägu... Kuurortis leiab ta oma armsama hullumajast, kuhu see viidi pärast seda, kui ta eelmisel ööl rannas järsku enam toru ei tõstnud. Midagi füüsilist häda pole, suunurgast niriseb vaid sülge ja miskit asjalikku sõna kuuldavale ei too. Paras elav laip. Rongis kuurorti sõites oli Bruntonile veel üsna veidral moel ette söödetud artikkel, mis üht täpselt samasugust paari aasta vanust juhtumit kirjeldas...

Sündmused hakkavad arenema üha peadpööritavama kiirusega, näib, et Tarlap jalga gaasipedaalilt enam tõsta ei kavatse. Kuurortis tekivad Bruntonile, kes hakkab omal käel juhtunut uurima, miskid tuttavad, teda jälgib ka keegi veider mees, vilksamisi näeb ka ta oma rongi-tuttavat, järsku ei õnnestu enam kuidagi kohaliku politseiinspektoriga ühendust saada. Ka doktor hullumajast vastab telefonis täiesti võõra häälega. See on nüüd umbes teksti esimene kolmandik...

Järgnevalt arenevad sündmused kuni täiesti aktsepteeritava finaalini üha kiirenevas tempos, on miski veider salaorganisatsioon, omavahel nagistavad sõjaväelased ja politsenikud, põgenemine öisel rannal, keskmises koguses aktsiooni, kuhjaga tabavaid iroonilis-humoorikaid ütlemisi ja mida kõike veel. Ja üsna kurb-fataalne lõpp.

Teksti loeti eesti keeles

Kui mu seisukohad Tarlapi romaani suhtes on vähem vaimustunud kui eespool Sulbi omad, pole põhjuseks mitte niivõrd romaan, kui lugeja isikuomadused: olen väheemotsionaalne inimene ja ei oska suuri tundeid tunda. Hinde panekul mul siiski kõhklusi ei olnud ja "Vampiirilõksu" põhjal sain ma lõplikult aru, miks Tarlap kitsamas ringis kuulus on. Arvestades ka asjaolu, et üldjuhul mulle krimi- või põnevikutüüpi kirjandus ei istu, on kõrgel hindel veel eriline lisaväärtus.

Nimetan siis ka mõned muljed.

1. Autori elav ja stambivaba fabuleerimisoskus. Mida rida edasi, seda enam süvenes veendumus, et ma ei suudaks elu jooksul nii hoogsat ja kiirelt vahetuvat seikluslikku süzheed välja mõelda.

2. Ladus väljendusoskus ja stiil. Tekst on voolav ja seda pole raske lugeda. Siiski ei kasuta autor kõnekeelt a la Peeter Sauter (ka dialoogid on kõnepruugis, mida inimene igapäevaelus ei kasuta) ja on ilmne, et tekst on saanud paberile hoolika käsitöö tulemusena. Seetõttu on loomulikkuse saavutamine eriti tähelepanuväärne.

3. Mind jääb vaevama peategelase kujutamine peale seda, kui ta armastatu on langenud koomasse, sisuliselt ajusurma. Näiks loogiline, et mehe mõtted oleks kui needitud tüdruku seisundi, eriti muidugi selle meditsiiniliste aspektide külge. Selle asemel hakkab tüüp detektiivi mängima ja muremõtted näivad hoopistükkis mingi kõrvaline probleem olevat. Miks küll?

Iseloomustamaks oma meeleolu "Vampiirilõksu" läbi lugemise järel peaks kõige õigem sõna olema ilmselt "rahulolu".

Teksti loeti eesti keeles

Ulmekuues krimilugu, väga hea ja paranoiline jutt. Vahest k9ige teravamalt tuli meelde Strugatskite loomingi. Ka nende parimates teostes on samasugune paranoiline feeling.

Peategelane kahtlustab k9iki ja k9ike. Ta tunneb, et temaga manipuleeritakse, mängitakse. Talle söödetakse infot ette tükkhaaval, millest ta nälg nende järele ainult suureneb. Ja seet9ttu tunnebki ta ennast nagu l9a otsas. Teda suunatakse millegi poole. Kuigi ta tahab just risti vastupidiselt soovitustele käituda, teab ta, et ta ei suuda seda.

Sinna juurde kuulub muidugi k9vasti alkoholi ja kummalised joomas9brad. Ka jutu olustik on eht-strugatskilik. On suvi ja väike kuurortlinn. K9ik ümberringi on r99msad, ja tahavad ka, et peategelane r99mus oleks. Talle tekivad nagu n9iaväel kummalised s9brad, kes käituksid nagu normaalselt, aga neis on midagi kummalist. K9ik on natuke nihestunud, aga ainult vaevumärgatvalt. k9ik nagu toimuks juhuslikult, aga peategelane tunneb, et k9ik on väga osavalt planeeritud.

See on siis jutu esimene pool. Teises pooles v9etakse natuke tempot maha, ja seletatakse mis siis juhtus. Samas aga jääb ka palju otsi lahtiseks ja segaseks. Tundub, et autor on l9pus natuke kiirustanud. Aga see ei sega eriti. T9esti, k9ige parem s9na iseloomustamaks tunnet peale jutu l9petamist olekski "rahulolu".

Teksti loeti eesti keeles

Ma ei ole Tarlapi kogumikku tervikuna läbi lugenud, kuid vägagi tõenäoliselt tegu on nii kogumiku kui ka Tarlapi enda parima tekstiga, sest paremini on nii Tarlapil kui enamikel kirjanikel lihtsalt ülimalt raske kirjutada.

Tekst meeldibki ehk juba sellepärast, et puuduvad või vähemalt jäävad märkamata autori põhipuudused: macholikkusesse peidetud maailmapelgus/kibestumus ning võõrkehana mõjuv ulmeline komponent. Siin on selle viimasega kõik korras ja loo lõpp on lahendatud eeskujulikult.

Teksti loeti eesti keeles

“Vampiirilõks” on mul Tarlapi tekstidest seni kõige kõrgema hinde lähistele küündinud. “Neli” on siiski möönduste ja miinustega. Võiks öelda, et kõik Tarlapi tugevad ja nõrgad küljed on selles loos nö alasti olemas. Läks põnevaks küll – kuskil teise kolmandiku lõpul – päris põnevaks läks. Kahju ainult, et autor ei osanud hoolikalt punutud intriigiga midagi vapustavat pihta hakata. Ausalt öeldes, tekkis mul tunne, et autor ei valitsenud enam ainest.
Teksti loeti eesti keeles

Jällegi, madin ja otsimine, kus ja kes ja miks, käib pikalt ja veenvalt. Need paar päeva on posu lehekülgi võtnud. Ja siis võetakse paari lehega kokku järgnev kuu (vist oli niipalju?) ja lõpetatakse naksti asi ära. Ja asja olemus on vaid paari lõiguga kirjeldatav, siis kui peategelasel lõpuks selgusesähvakas peast läbi käib.
Teksti loeti eesti keeles

Läksin siis ükspäev raapatupoodi ja mida ma näen - Tiit Tarlapi kogumik müügil. Varasemad isiklikud kogemused selle autoriga puudusid, aga Baasi sirvides oli nagu meelde jäänud et seda meest kiidetakse. Näis, mõtlesin, ja pistsin raamatu tasku (käisin muidugi ikka kassast läbi).

Takkajärgi jääb üle ainult nentida, et tegu oli viimasel ajal kõige targemini kulutatud kroonidega. Vampiirilõks pakkus lugemiselamust sedavõrd, et midagi enamat tahta oleks lausa patt.

Mis puutub suhteliselt järsku lõppu, siis pärast kogumiku "Viiking, kes armastas haisid" läbilugemist on mulle jäänud mulje,et just selline ongi Tarlapi stiil. Lugeja veetakse järjest kiirenevas tempos läbi sündmuste, ja selle koha peal kus "kombe kohaselt" võetakse tempo maha ja heietatakse kõigi küsimuste lahendused lugejale ette, lööb Tarlap äkki "piduri põhja" ja jätab lugeja õhku ahmima otsekui sügavast veest järsku pinnale jõudnud sukelduja. Selle üle, mis koletised seal sügaval õigupoolest ringi ujusid, peab juba lugeja ise pärast mõtteid mõlgutama.

Teksti loeti eesti keeles

Ei olnud "huvitav, haarav, põnev". Aga kuidagi sain end sellest loost läbi higistatud.

Psyhholoogiliselt tõepäralt tyypiline Tarlap, imepärane fabuleerimisoskus on samuti tyyptarlaplik - peategelane ei jaga millestki midagi, aktiivsushoogude ajal lidub niisama ringi kui peata kana, on head ja pahad salapärased onud, kes ajavad mingit jahu ja enne lõpplahendust (seekord siis vahelduse mõttes eel-lõpplahendust) midagi ei seleta. On maa-alused baasid viletsate julgeolekuabinõudega. Ja palju raisatud aega.

Kui te veel Tarlapi jutte lugenud ei ole, lugege ilmtingimata. Muidu viriseb teie kallal pikk rivi rahvast "aga mis sa siis räägid, kui lugenud ei ole!" Ja õige ka, kui Anton Suurkase kaheksakymnendat raamatut ikka lugenud ei ole, mis sa siis yldse kirjandusest tead. Äkki on ikkagi hea, mis sest, et eelnevad polnud.

Teksti loeti eesti keeles

Jätsin loo keskosa lugemata, sest õudsalt hakkas häirima see, et peategelane ei tundnud huvi, et miks politsei asjaga tegeleb. Loo lõpp oli aga hea ja stiilne.
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt üks päris huvitav ja intrigeeriva lõpuga detektiivijutt, nagu Tarlapilt ikka. Teatud ebaloogilisuselaadsusi siiski oli, nagu see ülalmainit politseiteema, mida oleks ehk pidanud tugevamalt põhjendama, ja kogu see tohutu intriig jah, mis lõpuks, avanedes tõepoolest teatava pettumuse jättis. Ehk poleks autor pidanud kõiki telgitaguseid ja tagamaid niivõrd eksplitsiitselt välja tooma, oleks lugejal jäänud rohkem fantaasia- ja mänguruumi.

Lõpp oli aga tõepoolest stiilne, Tarlap ju ei saa (reeglina) hästi lõppeda:)

Teksti loeti eesti keeles

No ei olnud huvitav, tee või tina! Tekst ise oli suht pikk, ja kuna seal ei juhtunud tõepoolest muud kui et võrdlemisi rumal peategelane käis ühest kohast teise ja kirjeldas agaralt kõike mis nägi - 90% tekstist moodustavad miskid kohtade kirjeldused - siis selle lugemine oli võrdlemisi piinarikas. Eriti kui umbes poole peal hakkas tasapisi selguma, et tegu on nõrgema, maavillasema versiooniga Hollywoodi Invasion of the Body Snatchers tüüpsüžeest, ja kui üldse mingeid üllatusi tuli, siis oli see koht, kus autor ilma vähimagi seletuseta lasi Avisel Art Crookesi kehast lihtsalt tagasi ilmuda, ilma vähimagi vigastuse või traumata. Lihtsalt ilmus tagasi ja kõik. Selliseid asju nimetatakse jumal masinast ja nende kasutamine on üldiselt halvakspanu all ja annab tunnistust autori ebaküpsusest...

Üldiselt ei meenuta Tarlapi Burbahani maailm mulle mitte Strugatskeid, vaid hoopis Grin`i. Samasugune kergelt irreaalne õhkkond, veidike kummalised nimed, tegelased ja maastikud kus nad tegutsevad. Aga jah, siin eelpool mainitud Tarlapi vaimustusoiete saatel korduv lugemine on allakirjutanu puhul küll päris kindlalt välistatud - liiga suur vaev on end temast läbi närida, piisab üldhariduse mõttes ühest korrast küll. Ma pean veidike imestama seda viiterodu siin vaadates aga loodan et mu "kolm" tasakaalustab seda natuke, ja arvestage et see "kolm" on selline nõrgapoolne.

Teksti loeti eesti keeles

 

 

Tegevus koos eellooga kestab natuke üle aasta. 24. september – järgmise aasta novembri lõpp st kokku 14 kuud.
 

 
 

Niisiis Gerd on ajakirjanik. Reporter, vist selline väga kriitiline, kelle puhul unenägudest tähenduste otsimine kõne alla eriti ei tuleks. Ja sellegipoolest on see romaan või jutustus miskitpidi lugu unenägudest ja nende realiseerumisest.

 

 
 

Autodest. Henning sõidab musta Opeliga, Derville punase BMWga. Ülemkomissaari hall ülikond, hallid silmad ja hallisegused juuksed ei riimu hästi punase autoga. Punane auto on siin nagu õnnetuse ettekuulutaja: Derville pretendeerib olema operatsiooni juht, kuid nagu selgub, on selles paranoilises hotellisaagas teisigi mängujuhi pretendente.

 

Varjatud või mittevarjatud ühiskonnakriitika – inimesed suhtuvad loomadesse üleolevalt, ja ülla ülla, peavad ise kogema sarnast.

 

Kui Tarlap oleks säärase loo kirjutanud 1930. aastate teise poole NLs, oleks teda ilmselt süüdistatud kosmopoliitsuses, nii nagu tehti Griniga. Nii Grini väljamõeldud Grinlandia oma Zurbaganiga, kui Tarlapi Burbahani maailm asuvad ju keset-mittemiskit-kusagil-Läänes.

 

Sai vist liiga kirjeldav ja negatiivne. Tegelikult kirjutab Tarlap ju hästi.
 
 

 
 

Teksti loeti eesti keeles
x
Oskar Nassar
28.05.1987
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Eesti ESIMENE etnohorror romaan läbi loetud ("Rehepappi" ei saa ju ikka horroriks pidada)ja sellist magnetismi suudab ainult Hargla pakkuda. Hommikul kätte võetud raamatut ei suutnud enne käest panna kui kell pool kolm öösel ja viimane lehekülg loetud.PS: Pole sarja vaadanud ja arvan, et see aitas lugemiselamusele tugevalt kaasa.
Teksti loeti eesti keeles

Võtsin selle raamatu ette kuna see oli selle aasat Stalkeri eesti romaanide nimekirjas, eelnevad teadmised autori ja romaani kohta puudusid täiesti. Arvustusi peale ülevalkirjutatu ja ühe blogi postituse ka internetist ei leidnud. Juba esimesest leheküljest haaras romaan mind endasse täielikult. Tõesti hea stiili ja kasvava pingega kirjutatud romaan. Pani mõtlema nii mõnegi küsimuse üle ja sobiks suurpäraselt arutamiseks mõnes ülikooli kirjandust ja elu vahekorda puudutavas loengus. Erilise kiituse saab Helsingi kujutamine. Ise korduvalt Helsingit külastatuna tundsin tõesti, et kõnnin koos romaani tegelastega mööda suvise rohelusse mattuva kesklinna tänavaid. Kahju, et paljud sellised romaanid jäävad eesti avalikusel ja kriitikutel kahe silma vahele ja ei ületa uudiskünnist ja sellest tulenevalt ei jõua paljude potentsiaalsete lugejateni (eks see oluneb ka kirjastuse poolsest viitsimisest/viitsimatusest teost promoda meedias). Kui kokkuvõttes, kui tõesti on tegemist Kristjan Looritsa debüütromaan siis suur kummardus autorile ja jään edaspidisi trükisi ootama.
Teksti loeti eesti keeles

simene gootiromaan mis kätte sattunud. Huvitavad uued teemad eesti ulmekirjanduses , kuid teos kokkuvõtvalt tekitas kahetisi tundeid. Leila Tael-Mikešini romaan koosneb kahest osast, mille esimene pool oli ikkagi tunduvalt tugevam kui teine (mis tõigi pandud hinde alla 3-le). Esimesel poolel oli eesmärgi pärasem faabula ja tegelaste eesmärgid/motiivid selgemini esile toodud. Teine pool vajus kuidagi ära ja jäi pingutatuks ning tekkis liigne kordumise moment. Kiidaks eriti esimeses osas loodud suhtevõrgustikku ja head iroonilist huumorit, millega tegelased üksteist torkisid. Kokkuvõtvatlt jäi midagi ikkagi puudu. Mingi süzeelik pööre, mis oleks viinud näiteks tegelaskonna kuhugi teise keskkonda või toonud sisse uusi tkaraktereid (mitte samu tegelasi uuestisõndinud kehades).
Teksti loeti eesti keeles

Olles lugenud paar esimest peatükki Kent Raju romaanist, tekib koheselt küsimus: mis vanusegrupile on romaan suunatud? Kas on tegemist noorteromaaniga või ikkagi täiskasvanuile suunatud teosega? Mina liigitaksin selle ikkagi noorteromaani alla (vanusele 10-16) ja hindaks seda ka vastavast vaatepunktist. Lugu on lihtne, mõistatusliku Maa otsimine Universumi sügavustest, pikitud kohati täitsa meeldiva ja puhta (noortele lugejaskonnale suunatud) huumoriga. Lugedes tekib kergesti paralleel kultussarjaga "Futurama" (Merf - Fry, Piilips - Bender, Aurora - Leela, Adam - Professor, Zergio - Zoidberg, Pegasuse pardaarvuti - Planet Expressi süstiku autopiloot, kosmomaffia - robomaffia) ning ka kummalisel kombel Priit Pärna animtsiooniga "Porgandite öö" (Riici valitsushoone - hotell PGI). Kosmoserändudega seotud noortekirjandust meil eestis muidgi ei tea kui palju ei ilmu, ehk on erledaimaks näiteks selles vallas Henno Käo "Oliüks", mis on isegi teatavas mõttes kultusteos. Kuid "Oliühele" sarnast helget ja kaasahaaravat maailma "Tuntud Universum: kadunud Maad" lugedesi ei teki. Tõesti oleks vaja olnud toimetaja tugevamat kärpivat kätt, mis oleks romaani küll lühendanud kuid samas tummisemaks muutnud. Sama kehtib ka keele kasutuse osas, kohati tundus et osad naljad oli mõeldud lugemiseks inglise keeles või need oleks lihtsalt inglise keeles palju paremini töötanud.Kuid lõpetuseks võib öelda, et kui peaks ilmuma teine osa AS Otsigumootori sõpruskonna tegemistest Tuntud Universumis, siis võtaks selle lugemiseks küll ette. Hindeks jääb hetkel 3, sest usun et autor on võimeline palju tugevamat teost kirjutama ning siis on järgmine kord ka kuhugi tõusta.
Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänava viimase romaani lugemine läks lennates. Kindlasti on tegemist autori seni parima ja läbimõelduma teosega, mis võttab tegelikult kokku ühe mõttelise osa Maniakkide Tänava eelnevast loomingust. Eriti kiidan teravaid ja hästi sihitud torkeid praegu Eestis olevate väärnähtuste suunas (erakonnad, Riigikogu, poliitbroilerid). Tundub, et isegi tuumakatastroof ei muuda olematuks ühiskonnas olevaid kasvajaid.
Teksti loeti eesti keeles

Võtsin raamatu ette kuna leidsin selle Stalkeri järgmise aasta nimekirjast. Pole ammu ühtegi klassikalist fantasy`t lugenudki ning eriti eesti autori oma. Eelnev arvustaja on juba üldiselt kõik olulise välja toonud, mis raamatut puudutab ja temaga tuleb suures joones nõustuda. Tahan esile tõsta seda, et tegemist autori debüütromaaniga ja seetõttu ka hinne 5. Oleks meil tihedamini nii mahukaid ja läbikomponeeritud esikteoseid. PS: Ainus asi, mis mind kohati häiris oli toidukordade ja söömise väga detailne ning tihti ette tulev kirjeldused. Lugedes läks lihtsalt kõht alatasa tühjaks.
Teksti loeti eesti keeles

Kassarit ja seal leiduvaid kivisid, mis seonduvad tulnukate ja muu müstilisega, on ennegi eesti lastekirjanduses kujutatud. Nimelt Henno Käo jutustuses "Suure kivi lood", mis sisaldas palju rohkem ulmelisi elemente, kui Reinausi romaan. Võrreldes esimese osaga on ulmelisi elemente vähemaks jäänud. Kui raamatus "Mõistatus lossivaremetes" liikusid ringi kummitused, siis nüüd on ainsad ebaharilikud momendid hüpnoos ja ravivõimed. "Kivid, tulnukad ja sekt" on sellegipoolest kaasakiskuvam ja seiklusrikkam lugemine, kui esimene raamat ning kindalsti väga mõnus suvelugemine noortele. PS: Ka minus tekitab tegelaste vanus kummastust, kohati nagu oleks gümnaasiumi vanustega tegemist, siis aga jälle pigem kujutatud 13-14 aastased hingeelu.
Teksti loeti eesti keeles

Eelmine arvustaja on kõik olulisema juba välja toonud, nii et polegi suurt lisada. Aga eks "Okultismiklubi" hinnates tuleb kõige pealt arvestada ikka seda kellele see on kirjutatud. Lugejaskonnaks on põhikoolis käivad noorukid (12-16 aastased) ning seda arvestades on tegemist igati korraliku noorsoo seiklusjutuga. Raamatus on olemas kõik see, mis kutsub tänapäeva noort lugema - müstikaelement, noortesuhted ning seiklused. Ning kuna tegemist noortega nö. naabervallast, leiab kindlasti iga koolinoor loost tegelase kellega ise samastuda. Kindlasti võiks selline teos kuuluda ka koolis loetavate raamatute valikusse (Vana-Kuustes kindlasti ka kuulub). Raamatu populaarsusest annab ka tunnistust see, et just ilmus ka järg.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat sattus lihtsalt kätte raamatukogus riiulite vahel tiireldes. Ikka kõvasti on vett merre voolanud ja eesti ulmekirjandus edasi läinud sellest ajast, kui Seppo "Hüatsinsõrmus" ilmus. Praegu lugedes tundus ikka äärmiselt amatöörlik kogumik olevat (võrreldes näiteks Matt Barkeri tekstidega). Kõigis novellides ammu tuntud ja ära leierdatud faabulad (sõnajalaõis, loss veekogu põhjas, filosoofide kivi), millele polnud midagi uut juurde lisatud. Lugedes ei jäänud muljet, et tegemist on õudusnovellidega (nagu tutvustus raamatu kaanel seisab), vaid muinasjuttudega algkooli õpilastele (Kreutzwaldi või Eiseni töötlused). Palju oli ka ebaloogilisusi ja lihtsalt kergema tee minemist tekstides. Aga mis kõige "hirmsam", lugedes ei olnud kordagi hirmus, isegi mitte kõhe ja sel juhul on õudusjutt kindlasti läbi kukkunud. Hinde 3 panin puhtalt seetõttu, et kirjanik oli neid lugusid kirjutades 17-21 aastane ja seetõttu vähe leebem hindamisel.
Teksti loeti eesti keeles

Seikluslik detektiivilugu, mille lõppu on lisatud ka tilgake ulmet (ajaränd tulevikku ja saadud teadmistega sündmuste mõjutamine olevikus). Lugu mõneti võrreldav samal ajal perioodikas ilmunud Lew R. Bergi järjejuttudega. Kuid Tarlapi stiil on lihvitum ja peakangelane pole nii macho kui Bergil. Ilmselt Bergi puhul oleks Traven kandnud mantli all automaati ja paari granaati. Puudustel on eelnevad arvustajad juba peatunud.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu sellest kuidas ühe inimese uskumatuna näiv sugereerimisjõud suudab hävitada kogu inimkonna. Kirjutamisstiilile ei saa midagi ette heita, sulg jookseb hästi. Kuid samas oli osasid nüansse a loogikavigu, mida eelnevad arvustaad samuti välja tõid - kas ikka hakkad esimesena ennast sööma? Üritaks ikka enne midagi kinni püüda merest.
Teksti loeti eesti keeles