Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Mario Kivistik ·

Mardus: Juubeliväljaanne

(antoloogia aastast 2001)

eesti keeles: Tallinn «Salasõna» 2001

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
5
1
1
0
0
Keskmine hinne
4.571
Arvustused (7)

Kuigi juttude keskmine hinne jääb "5" kaugele, on tegu siiski ju Marduse Juubelinumbriga, mille maht on mitmekordne võrreldes tavalise Mardusega. Samuti on suurenenud tõlgete arv.

Alustakski tõlgetest. Perumovi jutt oli hea, tegemist oli minu meelest parima jutuga selles Marduses. Dick on esindatud täiesti tavalise, paljukorduva ideestikuga jutuga. Aga see kõlbab täiesti lugeda. Haldeman ja Swanwick olid minule aga pettumused. See, et mõlemad jutud on võitnud Hugo/Nebula, ei tähenda, et eestlaste maitsemeel oleks sama ameeriklastega. Nende asemel oleks võinud midagi asisemat avaldada.

Algupärastest juttudest olid enam meeldejäävamad Hargla, Caini ja Belialsi jutud. Just viimane suutis mind tõsiselt üllatada oma jutuga "Vanaema, miks ...". Ka Lauri, Trinity ja Orlau juttudel pole midagi häda, kuigi kõik kolm on paremaga hakkama saanud. Berg aga suutis üllatada oma järjekordse kosmoseooperiga, see meeldis mulle isegi. Vangonen ja Veskimees aga olid pettumused, eriti just Vangonen.

Kokku saab sisu siiski kõva nelja kätte. Üks pall tuleb juurde järjepidevusest, on ju ikkagi tegu juubilariga ja viimasel ajal on Marduste kvaliteet kõvasti tõusnud. Loodan, et tegijatel on jaksu ka edaspidiseks.

Teksti loeti eesti keeles

Tõtt-öelda on tegemist üllatavalt hea jutukogumikuga. Eriti meeldiv on nentida, et selles antoloogias ei jäta ükski kodumaistest ulmekirjanikest kesist muljet. Neli välismaiste autorite juttu olid samuti täiesti loetavad, kuigi tundus mullegi, et neist neljast kaks nirumat on just need Hugoga pärjatud lood. Mõneti kõige lahjema mulje jättiski ehk Haldemani tekst, aga see selleks.

Nii nagu eespoolkõnelejat, nii suutis ka mind korralikult üllatada Veiko Belials oma looga "Vanaema, miks sul nii suured silmad on". Tõsiselt hea, veidi Simonjani lugude meeleolu tabav jutt. Päris head on ka teised kodumaised tekstid, rohkem tõstaks esile vahest Bergi, Caini ja Veskimeest. Vähimmuljetavaldavaks tekstiks loen Hargla "Isa süda". Mõistagi oli lugu ladusalt kirjutatud ja sisukas, kuid mulle ei lähe pahatihti sellised krossilikus võtmes lood väga peale.

Kokkuvõtteks tuleb öelda, et Marduse Juubeliväljaanne pakub korralikul tasemel lugemismaterjali, mistõttu jätan keskmise hinde 5 palli peale.

Teksti loeti eesti keeles

Taseme poolest vast nelja väärt kogumik, kuid juubelinumbrile võib heast südamest viie kah anda, seda eelkõige nende kümne aasta jooksul välja antud ja mu isiklikku maitset omajagu kujundanud tekstide eest.

Sellest kogust ei ole väga vastumeelseid jutte millegipärast meelde jäänud, mis on muidugi hea näitaja, kuid ka erilisi üllatusi ei olnud. Suurem osa autoreid oma keskmisel tasemel või pisut üle selle, Belials ja Berg ongi siin vist ainukesed, kes oma parimat taset on suutnud näidata. Tõlgetest parimad Haldeman ja Perumov.

Teksti loeti eesti keeles

Kuigi enamik tekste viielatti ei ületa, jääb lõpuks ikkagi mulje nagu oleks üks tõsiseltvõetav Juubelikogumik läbi loetud.

Hea ja mitmekesine, lugemiselamus omaette.

Teksti loeti eesti keeles

Oma mitmekesisuses igati "väga head" väärt. Ehkki ei ole kunagi ise antoloogiate kokku panemisega tegelenud, arvan, et raske on teha midagi p6him6ttel "igayhele oma". Ometigi on Mario sellega Juubelikogumikus maha saanud. Ega muud öelda ei olegi.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene kolm siis sellele juubeliväljaandele. Mida muud panna ulmekogumikule, mille 1 lugu ei olegi ulme ja 1 veel vaevu küündib sellesse zanri, kogumikku, mille mitmele loole ühe jagasin ja milles pidi jälgima ühe autori konkureerimist endaga kahe jutu näol(pean silma muidugi Belialsi)? Olen kõiki neid omaette kommenteerinud, kuid võtan nüüd lühidalt läbi, kuidas mulle tundus.

Dick oli läbimõtlematu, Hargla oleks võinud paremini, Belials oma esimese looga meeldis väga, kuid kogumikule mõjus miinusena, et näitas belialsi teisest, nati halvemast kyljest, Haldeman mõjus mõtetuna, Orlaust ei mäleta eriti midagi, Laur tundus nõrgana, Trinity jälle ebahuvitavana, Perumovil oli meeldiv õhkkond, kuid lugu jättis soovida, Veskimehe puhul lähtuti vist ütlemisest "erand kinnitab reeglit", Cain hüples üles-alla, Vangonen oli mõtetu, Swanwickil oli huvipakkuv idee, Berg oli lihtsalt huvitav, kuid mõnes kohas läbi mõtlemata ja ongi kõik. Kenake kogumik lookesi küll, kuid Juubeliväljaande jaoks ei kõlband neist nii mõnigi.

Teksti loeti eesti keeles

Topeltpaks kogumik, tähistamaks Marduse - nimelise ööajakirja 10t ilmumisaastat. Tähistamine toimus muide Hella Hundi keldris ja oli täitsa tore, sõin ja jõin seal minagi...:)

Lühidalt.

Plussid:

Hargla "Isa süda". Loetav, aga Hargla kordab siin iseenda juba saavutatud taset, lisamata midagi uut. Minu meelest valitud vorm - jutustus kirjades, mis aeg ajalt moonduvad minajutustuseks - kuidagi takistab selle loo kandvust. Ilmub välja tegelane Sänna-Tarmo, kes on paljulubav, ent kellest, nagu aeg on näidanud, ei saanud suurt midagi.

Belialsi kummarduse kahele Howardile lõpuosa "...Ja öö tõusis üle kõige". Hea. Ajaproovile vastu pidanud lugu. Hinne kehtib kõigele kolmele osale, neid tegelikult polegi suurt mõtet eraldi juppideks lahutada.

Märt Laur "Inkubaator "Dekadents"", minu jaoks suurim üllatus ses köites, sest ma olin harjunud Lauri pidama eesti ulme absoluutse põhja, Doominosildade, autorina. See lugu siin oli vaatamata mõningatele vigadele täitsa hea.

Perumov "Tagasivõetud sau". Vene fantasy ja päris hea selline. Venelikkus ei häirinud ega tüüdanud nagu tavaliselt, vaid andis hoopis teise vaatepunkti vanale heale võlur-dwarfid-elfid-orcid kammaijaale.

Abel Cain "Mees kes avas väravad". Kummaline kolmest osast koosnev kokteil, kus üks osa on päris hea, teine keskmine jurts ja kolmas suurepärane, aga asjasse mitte suuremat puutuv romaanikavand või midagi. Üldmulje siiski enam kui hea.

Swanwick "The Very Pulse of the Machine", minu jaoks selle kogumiku absoluutne tipp. Hugo võitnud lugu räägib üksiku ellujääja teekonnast pääsemise poole, tegevus toimub Jupiteri kuul Io`l ja on kuni otsi lahtiseks jätva lõpuni hingematvalt hea.

Berg "Teras ja tähevalgus". Eesti esimese ja ainsa militaristlikku kosmoseooperit viljelenud autori jutt jätab mulje nagu oleks tegu osaga mingist suuremast tervikust, annab aga aimu Bergi potentsiaalist.

Plussi poole peale võib tegelikult kanda ka Karen Orlau etnoõuduse "Sealtmaalt". Belialsi "Vanaema...", tõlkelood Haldemanilt ja Dick`ilt, Trinity unenäoline sogamine ning Veskimehe puine trükidebüüt lähevad aga pikemalt juurdlemata ballasti alla. Eraldi "väga sita" lahtris istub Vangoneni ponnistus, mis on tõeliselt halb. Nende lugude lugemine ei anna midagi, lugemata jätmine aga säästab elu lõpuni jäävast ajast mõne minuti.

Üldiselt - plussid kaaluvad miinused kõvasti üles. Tegelikult peaks keegi kätte võtma ja koostama Marduste valikkogu, kus tarbetu ballast oleks välja jäetud ja ainult kõige mõnusamad, vingemad, asjalikumad lood taaskord ära trükitud. Vanades Mardustes nimelt on kulda küllaga, see kuld aga kipub praeguseks juba ajatolmu alla mattuma.

Teksti loeti eesti keeles
x
Märt Saar
1984
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Diplomaatiline puutumatus on minu esmakokkupuuteks Sheckleyga. Kuna tema muid teosed lugenud ei ole, ja 50ndate ulmekonteksti ei tunne, siis võrdlejat minust pole. Meeldis ladus jutustamisoskus ja loogikapõhine lähenemine, aga ka lahendamine ja lahenemine, mis ulme puhul mu meelest üsna tavatu on.
Teksti loeti inglise keeles

See ei ole ulme, vaid mehe ja naise perekonnakssaamise lugu. Ilmselt peegeldab see ka Orlau inimeseksolemise teekonda. Pildina kõlbab ja värskendab, on isegi armas. Aga jutuna on ilma saba ja jalgadeta. Sellest ka kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Üle pika aja lugesin jälle ulmekirjandust ja Zelazny ei vedanud alt. Tunnen, et olen tagasi paljukiidetul Teel. Aga olen ma ainuke, kellele tundub, et Zelazny on prohvetlikult osanud nii MacBookidest kui iPhonidest kuulutada?
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algas Harglale väga tüüpiliselt: suur hulk taustainfot antakse võimalikult otseselt ja kiirelt, võttes lugejalt avastamisrõõmu. Seevastu on jutu ülesehitus mugav ja lihtne, sellest tulenevalt ka kergesti jälgitav.
Autor suutis puändiga üllatada ja anda loole uue plaani. Siiski oleks oodanud ka kõrvaltegelastelt rohkem sügavust. Ise pean dialoogi pingestatusest tähtsamaks tõepärasust.
Teksti loeti eesti keeles

Algus oli üsnagi paljutõotav: sõjaaegses olukorras ilmub külla üsnagi räsitud rüütel. Tundub nagu peategelane... Küla on täbaras olukorras, mispeale rüütel võtab mehed enese juhtimise alla ja hakkab röövlijõukudele vastu. Palju lahinguid ja palju verd. Aga rüütel polegi peategelane, selleks on hoopiski mingi omapärane sõna, mis kordub igal leheküljel ja millest mõtleb iga tegelane: vabadus. See häiris.
Teine osa juba räägib verest. Enam ei ole nii palju vabadust, see on rohkem tagaplaanil. Veri ja kättemaks. Ainus huvitav detail on õiglased. Kuid needki ammendavad end nugade ja mustade kottidega.
On veel osasid, uusi tegelasi ja käitumisviise. Keegi pole hea, keegi ei ole täiuslik, kuigi eesmärgid on enamikul üllad ja head. Tekst on hoogne, läbimõeldud, aga etteaimatav. Loeks nagu dekoreeritud ajalooõpikut.
Oma vigadega meeldis Baiita siiski rohkem.
Teksti loeti eesti keeles

Mingi psühholoogiline ulmeelement selles ju oli, aga - et lugu elama hakkaks, seda küll ei juhtunud. Karakter oli igav, mingit tegevustikku ei olnud, idee oli lame ja lõpp ettearvatav. Ainus mis üllatas, oli jutu valik kogumikku. Miks just see?
Teksti loeti eesti keeles

Niivõrd kõrge hinne on tingitud vaid jutu huvitava esimese poole eest, kus anti lugejale võimalus loos rännata. Aga see, kus Grpowski oma lahendkäike hakkas avalikustama, kippus asi nüriks. Milleks seletada terve lehekülg ühte-sama mõtet, kui seda saaks teha kahe-kolme konkreetse lausega? Ei maksa lugejat alahinnata, ta oskab ka mõelda!
Ulmet selles loos ei olnud, kirjanik vist väsis fantaseerimast, kasutades vahest vaid müstilisi nimetusi, mis ausalt-öeldes: ilma tugeva tagapõhjata auditooriumi külmaks jätavad.
Teksti loeti eesti keeles

Ootasin küll mitu nädalat, et mõista, mida "Veneetsia Peeglites" nõnda kõrgelt hinnatakse, aga tolku sellest polnud. Ikka tundub kõige nõrgema Grpowski jutuna. Nagu oleks kirjutatud vaid kogumiku avaldamise pärast. Sama kehtib ka ankrujutu "Mees, kes ei joonud viskit" puhul. Mingit erilist ideed või mõtet välja ei lugenud, ulmelist elementi jäi väheseks, Grpowski mõjus rohkem algelise kriminalistina, kes lihtlabastes lühijuttudes ringi rändab ja üritab jätta elutarka muljet, avaldades oma teadmised vaid loo lõpuridades, kus rohkem mängib rolli saatus kui eksortsisti hallid ajurakud ja vilunud oskused.
Kahju.
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei tea nüüd.
Minule tundus, et see lugu oli ainuüksi avaldamise pärast kirjutatud. Kuidagi väga pingutanud, liialt skemaatiline, ei jätnud muljet nagu tekst oleks elanud tervikuna. Selles mõttes siis muust Hargla loomingust tsipa erinev. Kuigi jah, mõned killud olid kogunisti nõnda head, et lõigust sai paar korda veel üle käidud.
Sisust on tunduvalt kergem aru saada, kui mõista, millised paralleelkujud on tegelikult Vana väljaku isikutel. Ajaloo tundmine ka kahjuks ei tule... Mitte et mul nüüd seda oleks, siit ka siis kolm.

Lugeja hindab oma intelligentsustasemel: nii palju kui aru saab, nii paljut ka mõistab hinnata. Paistab, et ma ise suurt ei mõistnud, siit ka see muljetamine ja keskmine kolm...

Teksti loeti eesti keeles

Ise taevani ei kiida, ei kavatsegi.

Kõik oleks nagu paigas -- tundub lihtsalt, et liiga paigas. Harglale tüüpiline ülesehitus, pinevust tekitav algus, väike salapärane moment kuskil lõigu lõpus, siis kaks uut tegelast. Ajaloolised viited vahele, mõni tõsiteaduslik fakt, siis jälle väike müstika...jne.jne.
Ja niimoodi see lõpp muutubki etteaimatavaks. Lugeja keskendub enam sellele, et kas loo autor suudab ikka teda üllatada või mitte. Et huvitav-huvitav, mis siis pealkirja all seekord mõeldakse. Ise arvan, et sihuke ootusärevuse tekitamine ja loo lõpule üles ehitamine kasuks ei tule. Mis sest et lühijutt ja novellipüüdlustega. Ka pealkirjastamine on jama -- seda vist Hargla ise nimetab üheks kolmest võimalikust: tekkinud hoogsa ja asjakohase mõttetöö tulemusel pärast teksti valmimist. Tundub ka, et "Excelsuse.." ja "Spitzbergeni..." on sarnaselt endi tiitlid saanud.

Võib ju öelda, et mind häirivad suht mõttetud nüansid, aga kui nad juba häirivad, siis kuidas ikka täispalle loole anda? Tekst on harglalik selle parimas mõttes, vastab kõikidele Hargla enese õpetussõnadele, kahe-kardinali-lugu on suurepärane eeskuju kõikidele, kes soovivad kirjutada nagu Hargla. Alustades siis reeglitest: tea, mida kirjutad ja kirjuta, mida tead. Huvitav algus ja suurepärased dialoogid, stabiilne ülesehitus, originaalsed tegelased, vajalkud kirjeldused, teaduslik tõepära ja loogika ning loomulikult ootamatu lõpplahendus. Kõik nagu oleks õige, omal kohal ja eeskujulik. Aga lugejana ise nii lihtsalt rahule ei jää, tüütab ära sedaviisi -- kui kõik nii korras ja paigas on. Et äkki peaks nüüd vähem harglalik olema? Ehk nagu Faizijev või Golikov?

Teksti loeti eesti keeles

Näha on, et autor ka Piiblit lugenud. Jünger vaidleb õpetajaga, käänatakse sõnu ja tegusid, kohati mõni väärtõlgendus, aga ikkagi -- huvitavalt Kristuse õpetusele (sõnadele/tegudele) lähenemine. Kui autoriks oleks Hargla, jätaks lugu kahtlemata ristiusule negatiivse varjundi ja autori selgesõnalise opositsiooni, kuid kui tegemist on Belialsiga... ei tea. Ja parem ongi, lugejal rohkem vabadust.
Häiris aga loo lõpp, otseses mõttes sai haaravast dialoogist mõõga-ja-mantli laast. Et jäi nagu küsimus rippuma: "Milleks nüüd siis selline pööre?"

Üldmulje on hea, kindlasti loen vähemalt korra veel ja taaskord on tõestanud järjekordne lühijutt, et Belialsi looming aastal 2003 on parem kui kunagi varem.

Teksti loeti eesti keeles

Kui nüüd aus olla, siis ma ei teadnudki, et Belials ka sedaviisi oskab kirjutada. Ja veel väga hästi kirjutada. Sootuks teistsugusena tundus, kui muud sõnutegevad jubinad.
Räägib teismelistest poistest, lapsepõlvehirmudest ja parima sõbra tapmissoovist. Kuid kuhu Belials tegelikult oma tegelastega sammub, lugeja muidugi ei tea. Ja hea on, seda huvitavam on tekst.

Juba ainuüksi selle loo pärast soovitan kogumiku kätte võtta. Mina olen esmakordselt Belialsiga ka rahul.

Teksti loeti eesti keeles

Belialsi esinduslikku loomingusse täiesti sobilik laast. Ehk siis teisisõnu -- korralik fantasymaailma poeesia, kus mõõkade asemel kehtivad pillid ja võitluse asemel meloodiad.
Teksti loeti eesti keeles

Nõrk neli, aga siiski neli.
Minu jaoks ehk liig lüüriline. Samaaegselt aga meenutab üht hiljuti esikümnes olnud koduvideode õudusthrillerit, vähemalt puändi poolest. Ja kui miski juba miskit meenutab, pole tegemist enam üllatava puändi, vaid loomutruu lõpuga. Ja seda ju lugeja lühijutu puhul näha ei taha...
Teksti loeti eesti keeles

Üks paremaid Belialsi lühijutte!
Nukker väike poiss ja karm saatus, siit ka paljukiidetud "armas" fiiling.
Teksti loeti eesti keeles

Ladusas stiilis kirja pandud meeleolukas jutt Poola matusetraditsioonidest ja perekonnaelust. Sisuliselt jätab Grpowski lugejaga hüvasti, annab teatepulga oma õpilasele ning jätab lugejani moraali, mis nagu pahatihti Hargla puhul ikka, ümber pealkirja keerleb. Kuigi ulmeline sisu praktiliselt puudub, on vaid nimede mainimine, ei jätnud lugu sugugi kehvemat muljet kui muu Grpowski sarja üllitised. Moraal siin oli, ja mitte sugugi halb, annab kogunisti mõtlemisainet.

Ühesõnaga, kunagi pole liiga hilja "Liiga hilja" lugeda.

Teksti loeti eesti keeles

Paistab, et loo alusmaterjaliks või inspiratsiooniallikaks jällegi inglise vanameister. Tsiteeritakse ju kuningas Leari, lisatakse natuke moraalitsemist (:"ükski armastus ei õigusta elustamist"), antakse mõtlev kriminoloog Grpowski (või peaks ütlema vastupidi? Antakse rumalad kõrvaltegelased) ja puänt, mis sarjale uue hoo sisse annab.
Õnneks sel korral Hargla moraalitsemise kahtlast teed pidi niivõrd ei läinud. Olles loonud teksti, mida juhib rumal peategelane (sel korral mitte Pan, vaid McMoran) ei saagi ühtki lugejat rahuldavat kuldset tõetera välja hauduma panna. Lisaks võib öelda, et "Eeben" kui sarja neljas lugu, alles kogumikule Põnevusromaani tiitli andiski.

Siiamaani olen selgusele jõudmata, kas hindeks olgu 4 või 5. Aga jäägu siis sel korral 4 ja pingutamisrõõm Harglale, mil ta järgnevaid lühijutte kavatseb kirjutama hakata.

Teksti loeti eesti keeles

Tegemist on jutuga, mis meenub vaid meenutades. Et on üks jutt kusagil kogumikus, mis räägib ühest maailmast. Ei olnud huvitav see maailm ja kui kogu loo sisu enam huvitav ei ole, siis miks peaks kõrgelt hindama?
Teksti loeti eesti keeles

Kuigi enamik tekste viielatti ei ületa, jääb lõpuks ikkagi mulje nagu oleks üks tõsiseltvõetav Juubelikogumik läbi loetud.

Hea ja mitmekesine, lugemiselamus omaette.

Teksti loeti eesti keeles

Kosmoseooperi teeb see heaks, et lugeja on valmis ühe hoobiga kaanest kaaneni silmi vedama ja lõpuks õhkama: "oi kui tore, nüüd ootan järge."
Ja kui põhirõhk on sündmustikul, siis on see ju loogiline, et enam kõigile ei meeldi. Mullegi mitte. Kui piisavalt paeluv ei ole, siis miks üldse end piinata ja lõpuni lugeda?br>Oleks ju tore, kui mingi mõte või huvitav idee sisse toodaks. See, et kuskil tundmatus Universumis on mingid Uued Tundmatud kosmoseapararaadid ei tohiks veel kõik olla. Sellest lihtsalt ei piisa.
Ehk siis: sisu rohkem, möla vähem.
Teksti loeti eesti keeles

Lõpuks oli selle ajakeeramisega kogu puänt ära nämmutatud, paralleelmaailmad jätsid külmaks, ainus, millega autor oskas alguses huvitavalt ringi käia, oli Margiti-Margoti nimi. Niisamuti jäi tegelaste usutavusest puudu.
Aga kui lugeda soojenduseks "Saamatud", mõjub "Mäng" lausa mängulise kergusega, mida lausa lust lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Pigemini oleks võidud luua üks tavaline novell, mis räägib politseinolgi eluolust ja mõttemaailmast, kui mõnest tsivilisatsioonidevahelisest spioonitüdrukust, kellel abimeheks virtuaalsed kuubikud ja jalgadega kivilahmakas. Ega siis ulmelised vidinad ja taustainformatsioon veel ulmet tee! Ja popiks ja noortepäraseks nüüd autor vaevalt sihukeste võtete läbi saab. Kirjutada tuleb ikka seda, mis kõige paremini välja tuleb ja mis meeldivaks ajaveetmisvormiks kujuneks. "Saamatud" on ulmekogumikus otseses mõttes saamatu. Kahju küll.
Teksti loeti eesti keeles

Taaskord on autor üritanud üht suurmeistrit järgida ja kirjutada aegumatu SF tondijutt. Tuleb välja aga, et tekst on täis ebaloogilisusi ja konarlikke mõttemõlgutusi, mis ainult segavad lugemist. Ühesõnaga, "Kaunis kannibaalia" lugemusele kasuks ei tule.
Teksti loeti eesti keeles

Mõjud Bradbury`lt on tõepoolest märgatavad, autor alustab ja lõpetab sarnaselt, püüdlikult poeetiliselt. Jutu Sisulgi pole suuri erinevusi sügismeistri loominguga, küll aga julgus kirjutada taolist süzheed ja ebalooglisuste rida `90ndatele lähenedes, väärib ilmselt heakskiitu. Ja halb lugemisvara ta ju ei ole...
...kuid poleks Bradbury`t, poleks ka seda üllitist.
Teksti loeti eesti keeles