Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Indrek Hargla ·

Sindbadi kaheksas reis

(jutt aastast 2000)

ajakirjapublikatsioon: «Algernon» 2000; detsember
♦   ♦   ♦

eesti keeles: antoloogia «Eesti ulme antoloogia» 2002

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
6
3
2
0
0
Keskmine hinne
4.364
Arvustused (11)

Vananev seikleja Sindbad saadab päevi mööda oma seiklustest jutustades. Ühel päeval juhtub kuulma ta jutte Basra valitseja vesiir El Hazlil. Ta teeb Sindbadile ülesandeks kihutada meredelt välja korsaarid, kes hoiavad meresid India ja Aafrika vahel oma hirmuvalitsuse all. Ühes sadamas teel India poole korjab Sindbad üles hullu luuletaja Alhazredi, kes kirjutab salapärast raamatut Nekronomiconi ning sonib pidevalt sõnu Cthulhu, Yogsthoth, Aisharyan jne. Siis aga algavad alles tõelised seiklused.

Jutt on kenasti kirjutatud segu Cthulhu ja Skandinaavia mütoloogiast, kuid sellega menitab ainult neljale plussi taha.

Teksti loeti eesti keeles

2000. a. "Stalkeri" valimistel hindasin loo 2. koha vääriliseks jutustuste hulgas.

Lugu algab "1001 öö" stiilis, aga jõuab siis algul lendinimesteni, siis viikingiteni, siis Tarapitani ning lõpeb müstilise ürgkurjusega.

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin just yle, et meenutada "Sindbadi üheksandale.." eelnenud syndmusi. Ei suuda kiitamata jätta tublit ja p6hjalikku tööd k6igi jutus mainitud algmaterjalidega (ehk m6nda mainides siis "1001 ööd", "Sindbadi reisid", Skandinaavia ja germaani mytoliigia, Lovecrafti Cthulhu mytoloogia jne). Ja see siis siduda ja kokku kirjutada! Härrased, ilma igasuguse pugejalikkuseta väidan ma, et seiklusulme kirjutamisel Harglale vähemalt Eestimaa pinna peal praegu vastast ei ole. Julgen esineda isegi väitega, et Harglat t6lkides v6iks tal ka teisel pool Maarjamaa piire edu olla (pean silmas k6ikv6imalikke ilmakaari). Tase!
Teksti loeti eesti keeles

Rahuldava hinde andsin sellele tykile pärast Maxwelli suure sõbra arvustuse lugemist intelhiirest. Midagi muud ei jää sedakorda üle, kui neandertaallasega nõustuda.
Teksti loeti eesti keeles

Kuna jutu kirjapneku vorm ei meeldi, siis üle nelja ei saa. Ja kuna päris hea ka ei ole, siis saab hoopis kolme. Rahuldas lugemisvajadust küll. Kõvasti ei rahuldanud, nii et 3+ ka ei tule. Kiidusõnu hetkel ei viitsi jagada. Nüüd hakkan lugema "üheksandat".
Teksti loeti eesti keeles

Vähe on kirjanduslikke tekste, mille lugemisel oleks mind valdavaks tundmuseks kadedus, kadedus, et end ise niimoodi väljendada ei oska. "Sindbad" kuulub kindlasti selliste hulka. Minu meelest on see Hargla loomingu üks säravamaid tekste, lihtsalt puhas lugemismõnu. Pole vist enam originaalne juhtida tähelepanu sellele, kui mugavalt, nagu kala vees (või oleks õigem öelda "nagu Dagon vees") tunneb IH end Eesti, Poola, Araabia või mõnes hoopis olematu kauge planeedi miljöös. Kui ei teaks, arvaks, et kõnealuse teksti ongi jutustanud mõni kauge Pärsia jutuvestja. Võib olla arvatakse tuhande aasta pärast see jutt "1001 öö muinasjuttude" hulka, kui keegi enam täpselt ei mäleta, millest see kanooniline tekst koosnes.

Tore, et autor vinti üle ei keeranud ja Lovecrafti Eestiga ei sidunud - lugedes selline hirm tekkis. Sest ainult kauge ja eksootiline tekitab (pette)kujutelma, et äkki seal siiski on midagi, mis ei ole ainult käegakatsutav maailm, et on tumedad kultused, müstilised jõud... Cthulhu ja Eesti - no ei!

Kui midagi norida ka, siis seda, et saarelt pääsemine käis nagu nõiaväel ja head said palga ning pahad malga. Aga olgu. Hinde osas kauplemisruumi ei ole.

Teksti loeti eesti keeles

Ütlen ausalt, et enne kui ma seda juttu lugesin kuulsin igalt poolt, kuidas seda kiideti. No, ma siis mõtlesin, et peab seda kindlasti lugema, sest ikka ju nii hea ja pealegi Sindbadi kohta. Aga kui ma seda lugesin polnud ma üldse nii rõõmus, sest see jutt polnud minu arust nii hea, kui ma olin oodanud. Võib olla on süüdi seesama ootus, et ma arvasin, et jutt on algusest lõpuni viis, kuid minu arust ei olnud. Lugemiseks hea küll ja tekib ka tunne, et Sindbad jutustabki, kuid...
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Ruumet
1974
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
Viimased 25 arvustused:

Kuna polnud hulk aega mitte midagi kultuurset lugenud, siis haarasin riiulilt pihku juba paar aastat tagasi soetatud "Surface Detail" raamatu. Kultuuri sari on mulle ka seni meeldinud ja ka käesolev raamat ei valmistanud pettumust. Hinde tõmbab antud juhul alla ka teiste poolt kurdetud erinevate liinide üleküllus. Kuid kuna Banksi tase ulmekirjanduses on kõvasti üle keskmise, siis hindeks on pigem "4++"
 
Raamatut soovitaks lugeda kõigil, keda painab küsimus: "Mis Kultuurist edasi sai/saab?". Üldpildile lisatakse päris palju infot, poliitikat ja värve juurde.
Teksti loeti inglise keeles

Jutt leidub kogumikus "Dangerous Women". 
Jutt ise aga kuulub omakorda sarja "The Imperials Saga", milles on hetkel 4 romaani, kuid mida ma lugenud ei ole.
Lugu ise: värske kosmoselaevastiku ohvitser kohtab kõrtsis üht joodikut, kes paljastab talle ühe galaktikalist mõõtu vandenõuteooria. Omaette oli see lugu lahjavõitu, kuid tekitas soovi "The Imperials Saga"-ga millalgi ligemat tutvust sõlmida.
 
Teksti loeti inglise keeles

Taustast:
"Esimese Seaduse" triloogia raamatute sündmused toimuvad tolle maailma ajaarvamise järgi aastatel 575-576. Triloogiale on kirjutatud 3 samasse maailma kuuluvat järge (mida eesti keeles (veel?) ei ole) ja nonde sündmused toimuvad erinevais paigus ja erinevate tegelastega aastatel 579 , 584 ja 590. Need järjed on üksteisest sõltumatult loetavad. Autoril on plaan kirjutada aga ka teine triloogia, mille raamatud antakse välja aastatel 2019-2021 ja kajastavad sündmusi, mis toimuvad "Esimese Seaduse" maailmas 605-???.
Kogumikus "Sharp Ends" koosneb aga erinevatest lühijuttudest, milles sündmusi vaadeldakse kõrvaltegelaste pilgu läbi. Lühijuttude tegevus toimub aastatel 566-592, mis tähendab seda, et need katavad suurema ajalise vahemiku, kui "paksudes" raamatutes. Kõrvaltegelaste silmade läbi on võimalik ka jälgida mõnede romaanikangelaste edasist saatust.
"Sharp Ends" pealkiri ise on vähemalt kahemõttelise maiguga: Ühest küljest on see vist eufemism sõnale "mõõk", teisest küljest aga lõpevad kõik lühilood suhteliselt järsult (teravalt), jättes tihti tee lahti äkilisteks edasisteks sündmuste arenguks.
Teksti loeti inglise keeles

Raamat oli väga hea, kuid päris lõpus tundus, et tegu on pigem armastuseromaaniga, mitte ulmekaga.
 
Raamatul oli mõningasi sarnasusi Leckie "Abistav Õiglus"-ega. Võrdlesin aastanumbreid oletamaks, et kumb kirjanik on teiselt ideid laenanud.
 
Teksti loeti soome keeles

Eelnev arvustaja on päris täpselt ka minu enda mõtted osanud ära sõnastada.
 
Lisaks vaid kaks detaili omalt poolt juurde: Esiteks tundus kõige-kõige tagant paistev Suur Intriig jabur ja autori poolt meelevaldselt konstrueeritud. Teiseks oli raamatus üks väga tobe totrus sees, mis viitab kehvale ülelugemisele või toimetamisele. Nimelt kõnetas peamine kõrvaltegelane peategelast nimega "Dakota", mis ei olnud aga parasjagu nimi, mille all ta peategelast too hetk tundis.
Teksti loeti eesti keeles

David Mitchellil on eesti keeles varem ilmunud "Pilveatlas" ja "Varikirjas". Nende lugemine tekitas autori suhtes piisavalt suure huvi ja kui kogemata sattus näppu "The Bone Clocks", siis võtsin ka selle ette. Sisu on (suhteliselt sarnane "Varikirjas") suuremalt osalt tavapärane romaan. Ka siin kasutatakse ulmet-fantaasiat vaid näpuotsaga. Autor justkui naudiks pigem tavapäraste inimeste ja tavapäraste sündmuste kirjeldamist, kui et ulmet ennast.
 
Loo ulmedetailide lühike ülevaade:
a) Surematud tegelased. Nad taassünnivad nad uuesti peale surma, kuid mõnes uues kehas. 
b) Teist sorti surematud tegelased. Nad ei vanane, kui kasutavad regulaarselt muid hingi toiduks. "a)" ja "b)" omavahel eriti läbi ei saa. See on loo põhiliseks taustaks
c) Tavainimesed, kellel mõnedel on (mõnikord nende enda teadamatagi) selgeltnägemise või telepaatia võime. Peategelane (Holly Sykes) kuulub sellesse seltskonda.
 
Lugu ise leiab aset aastatel 1984-2043 ja põhiliselt keerleb tegevus Holly Sykes-i ümber, kes on tahtmatult etturina kaasatud surematute omavahelisse arveteklaarimisse.  Loo lõpuosa toimub pisut post-apokalüptilises õhkkonnas. Raamatu enda intriigid ei ole apokalüpsist tekitanud, sellega on hakkama saanud tavainimesed. Nimelt on globaalne soojenemine, vedelkütuste ammendumine ja pandeemiad kogu senise maailmakorralduse peapeale pööranud ja inimesed elavad siis hääbuva tehnika ajastus. Kuid seda raamatu viimast kuuendikku on praeguse pandeemia ajal päris põnev lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

Lõpplahendus valmistas mulle pettumuse. Selline tunne oli, et loo ladumiseks kasutati rohkem telliseid, kui neid pärast üldse vaja oli. Lugesin igaks juhuks läbi ka eelnevad arvustused ja veendusin, et (vist) mitte midagi mulle arusaamatuks ei jäänud.
 
Teksti loeti eesti keeles

Lugedes tundus nagu tegu oleks näidendi käsikirjaga. Dialoogil oli palju suurem roll, kui tegelaste tegevustel (või pigem tegevusetusel).
Loo oleks kergesti saanud palju paremaks sellega, et kui oleks keskendatud väiksemale arvule tegelastele ja leitud mingi sügavam süzhee. Kirjutada autor justkui täiesti oskas.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat oli kobe, kuid lõpp valmistas ka mulle pettumuse.
Suht arusaamatu on, kuidas Zurgutt suutis seda raamatut lugeda audioraamatuna: kirjanik kasutas ülemäära igasuguseid väljamõeldud kentsakaid sõnu, teooriad ja nimesid, mida oli isegi kirjapildis raske jälgida.
Lisaks häiris ka raamatu enda sisemises loogikas olnud aps: tähelaeva 4 erinevat rassi peaksid olema väljasuremise protsessis, kõige vanem rass kõige ennem. Põhjuseks "õigete" mateeriate segunemine "valede" mateeriatega, mis entroopia mõjul oleks tähelaevas pidanud aastasadade juures juhtuma. Esimeses järjekorras näiteks hapnik. 
Teksti loeti inglise keeles