Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Tiit Tarlap ·

Morituri te salutant

(jutt aastast 1996)

ajakirjapublikatsioon: «Pärnu Postimees» 1996; nr 86 (7. mai) – nr 112 (12. juuni)
«Algernon» 2001; detsember
♦   ♦   ♦

eesti keeles: Tiit Tarlap «Viiking, kes armastas haisid» 2001

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
6
5
4
0
0
Keskmine hinne
4.133
Arvustused (15)

Tipptasemel madinalugu, milles Tarlapile kaunis tüüpiliselt peategelane sugugi teksti lõpus lopsakat kaunitari hobuse või motika selga ei hiiva ega päikesesse ratsuta/sõida. Surma saab hoopis!

On tulevikus miski telegladiaatorite show, kus võitlus sageli surma peale käib. Tundub tuttav ja leierdet teema? Aga Tiit Tarlap kirjutab sellegi väga omanäoliseks looks.

Peategelasele, noorele lootustandvale gladiaator Lamontile on üle kantud vana kosmosepiraadi Lennoxi mälu ja oskused, mis teksti arenedes temas üha enam võimust võtavad. Lisaks sellele sisekonfliktile tekib ka konflikt omaniku ja tema orja vahel, mille loo fataalsest lõpust hoolimata võidab - tol hetkel juba täielikult - Lennoxiks muutunud peategelane. On värvi, on dünaamikat, on asjalikke märulikirjeldusi - ja see polegi nii iseenesestmõistetav! Eesti ulmes on sageli üliedukalt tõestatud, et seda kõike annab ka äärmiselt tuimalt ja sirgjooneliselt ning banaalselt kirjutada.

Tarlap on aga teise kooli mees!

Teksti loeti eesti keeles

Palun lugeda minu seisukoht käesoleva jutu suhtes samaseks Raul Sulbi omaga, välja arvatud tema arvustuse esimene sõna - "Tipptasemel".
Teksti loeti eesti keeles

Loo pealkiri meenutas mulle Asterixi seiklusi peale fraasi üldtuntud tausta.
Ja võitlus käib punktide, mitte elu peale. Selle võtmist välditakse.Juhul, kui saab vältida, ikka omad joped ju!
Noh, peategelane surma ju sureb ja maha kah vist maetakse, aga oma missiooni täidab ta ometi võidukalt, kõikki ja kõikke trotsides. Ja täiesti olemas oli ka ju truu ja ustav sõber. Niiet, selline kangelaslugu, mida teist korda ei loe, aga põnev oli ikka.
Teksti loeti eesti keeles

Keeruline lugu nende hinnetega. Mingit absoluutset skaalat ei ole võimalik rakendada. Kui oleks kasutusel kõik reaalarvud ühest viieni, siis oleks see vast isegi mõeldav. Kuid mitte ülevaatlik. Ainult subjektiivne.

Lisaks veel elus olev ja eestist pärit autor...OK. neli. Ja seda just võrreldes tema teiste juttudega, mida lugenud olen (Hirmul ei ole kodu ja Õnn kestab igaviku). Mis ei ole rohkem kui 2. Ja mida kunagi arvustada ei tahaks.

See lugu annab minu arust vägagi palju lootust, et need, kes end kolmekesi eesti ulme ja fantasykirjanikeks loevad, peavad endale uue nimetuse välja mõtlema. Sest tegelikult on see kirjanik Tarlap.

Hoogne lugu, veenvad võitluskohad. Paar mõnusat süzeega vembutamist, lahe lõpp.

Puudused: dialoog annab küll infot, aga ei ütle midagi uut tegelaste emotsionaalse seisundi kohta. Ei ole pinget jutumärkide sisse jääva ja vahetult nende ümbruses olevate sõnade vahel.

Ma ei saanud ka aru, kuidas mees, kelle keskmine nimi on testosteroon, kelle võitlusoskus põhineb puhtalt elukogenud mehe instinktidel ja noore mehe võimsal kehal ja energial, ei saa hakkama mingi kanaga. Babega.

Kulla autor, seksuaalparteri valik ja ärarääkmine (või võtmine, vägistamine - kuidas soovite)on täpselt samuti ürginstinktide mäng nagu tapmine, oleks tahtnud lugedas mitu korda hüüda.

Sotsiaalkriitilisus on siin veel üks ebameeldiv üllatus, nagu paprika koduses hakklihakastmes. Ei, tegelikult hoopis vastupidi: lugu on päris, lugu on tõeline, see maailm on usutav. Aga just reklaamide lugu on see kodune ja jälk vanaema oma kätega tehtud hakklihakaste. Poleks ju vaja olnud. Massimeelelahutuse töö ja labasus on ju niigi selge.

Oletame, et minu trepikojas sureb just praegu üks süütu tüdruk. Tema surm jääb surmaks vaatamata sellele, kas ma loen praegu Piiblit või vaatan MacGyverit või OMO liposystemi reklaami.

Aga muidu oli see lugu tõeliselt meeldiv üllatus.

Teksti loeti eesti keeles

Esimesel katsel jõudsin umbes veerandini, siis hakkas lootusetult igav. Teiseks katseks võtsin tahtejõu kokku. No ei istu mulle madin madina pärast, muud aga nagu ei olegi. Eelkirjutaja juba nimetas nn ühiskonnakriitikat. Tülgastavaid, ent tarbetuid reklaamiklippe. Ja keegi on paha seepärast, et tema esivanemad käisid tuhande aasta eest ristisõda pidamas. Mis on ehedalt ürg-eestlaslik suhtumine, aga mitte just veenev...

Kes need gladiaatorid on? Surmamõistetud. Ilmselt siis kuritegude ja neile eelnenud valikute eest. Rabelemisega saavad nad oma paratamatule lõpule viivaid mõttetuid elupäevi pikendada. Suurtest kividest väikeste tegemise asemel on neile leitud rakendus meelelahutustööstuses, asi seegi. Kolmandat korda ma küll lugema ei hakka, aga jäi mulje, et peategelase keha ja pool teadvust on mängu laekunud vabatahtlikult. Kedagi nii lolli on raske isegi ette kujutada, aga olgu. Koos surmamõistetutega eluohtlike mängude mängimine pole just parim võimalus muretute vanaduspäevade kindlustamiseks. Aga kui kellegi ainsaks elueesmärgiks on tulla maailmameistriks... Raske isegi öelda, kumb mulle idiootlikumana tundub, röövliromantika või spordiromantika. Ehk Vonnegutti meenutades: milline inimene tahab kasvatada oma lapsest paadi päramootori... Ja poiss ju tulebki maailmameistriks? Mis tal siis veel kurta? Pärast seda on aeg võlg ära maksta - ja maksabki. Tuimalt ja vääramatult.

On ka mingit ulmelist butafooriat. Lihtsalt on, dekoratsiooni tasemel, seda ei kasutata. Välja arvatud skisoidne värk ühe keha kahe teadvusega, aga seda tuleb ette ka ulmeväliselt. Tegelikult ma isegi usun, et autoril oli midagi hingel, midagi, mis kirjutama sundis. Aga tulemus on ebaadekvaatne. Vägisi tahaks puuduliku panna, aga meenub, et olen vist korra Bergi neljaga hinnanud. Olgu siis rööbastega kolm.

Teksti loeti eesti keeles

hmm, hea action. Oli palju madinat, võib-olla see rikkuski asja ära. Igati tore, et toimuvad gladiaatorite võistlused. Hea, et lendab verd. Samas nad ei tapa ennast, teist. See on nati usutamatu. Aga muidu oli lugu hea. Kõik jääb tasakaalu, ehk Hea võidab Paha. Väga erilist muljet ei jätnud, aga lugedes oli hea tunne. Kõva neli pluss.
Teksti loeti eesti keeles

Nõus, et inimestevahelised suhted kõige loogilised pole. Või vähemalt oleks peategelane võinud areneda sinnani, et saada üle sellest tibist. Või oleks võinud selgemalt nende suhete liini lahti kirjutada.

Aga - lõpp läks heaks ja parandas kogu mulje.

Teksti loeti eesti keeles

Ei ole enam see aeg kus ainult eestlaseks olemine kergitab automaatselt hinnet Baasis. Kirjutatakse ju Eestis ka tasemel asju, ja seejuures on paljud neist isegi Tiit Tarlapi kirjutatud. Selles valguses ei saa käesolevale üle rahuldava hinde kuidagi panna. Aga ka rahuldav tähendab ju seda et asjaga siiski põhimõtteliselt ollakse rahul.
Teksti loeti eesti keeles

Parem kui muu Tarlap. Tarzani ja Jane`i liin ei tule nii selgelt välja, loo ulmeline element ei ole nii abitu ja tekst ise on pretensioonitum kui teised. Sestap ka parem hinne.
Peaaegu nagu vilets Harrison.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene Tarlapi teksti, mis mulle tõsiselt meeldis, mida lugedes ei hakanud igav ja mis ei sundinud kogu aeg lehti lappama vaatamaks kui kaugel see lõpp juba on. Oli päris huvitav ja ma hakkan juba Tarlapi ääretult lollide peategelastega ära harjuma, nagu ka nende ainult mingitest übermacholikest hüüdlausetest koosneva tekstiga. Siin oli see kuidagi omal kohal ja kuigi kogu see televisioonis vaatajate rõõmuks teineteist surnuks hakkivate gladiaatorite maailm ei olnud midagi ennenägematut (kaugel sellest, see oli igivana klišee juba Arnoldi "The Running Man`i" filmi ajal), oli see huvitavalt, usutavalt ja põnevalt kirja pandud ja lugedes ei hakanud piinlik, nagu mul Tarlapiga siiani pidevalt juhtunud on. Panen puhta "viie", mis on küll arvutatud teatava "eesti omaloomingu koefitsiendiga" läbi arvutades.
Teksti loeti eesti keeles
x
Oskar Nassar
28.05.1987
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Eesti ESIMENE etnohorror romaan läbi loetud ("Rehepappi" ei saa ju ikka horroriks pidada)ja sellist magnetismi suudab ainult Hargla pakkuda. Hommikul kätte võetud raamatut ei suutnud enne käest panna kui kell pool kolm öösel ja viimane lehekülg loetud.PS: Pole sarja vaadanud ja arvan, et see aitas lugemiselamusele tugevalt kaasa.
Teksti loeti eesti keeles

Võtsin selle raamatu ette kuna see oli selle aasat Stalkeri eesti romaanide nimekirjas, eelnevad teadmised autori ja romaani kohta puudusid täiesti. Arvustusi peale ülevalkirjutatu ja ühe blogi postituse ka internetist ei leidnud. Juba esimesest leheküljest haaras romaan mind endasse täielikult. Tõesti hea stiili ja kasvava pingega kirjutatud romaan. Pani mõtlema nii mõnegi küsimuse üle ja sobiks suurpäraselt arutamiseks mõnes ülikooli kirjandust ja elu vahekorda puudutavas loengus. Erilise kiituse saab Helsingi kujutamine. Ise korduvalt Helsingit külastatuna tundsin tõesti, et kõnnin koos romaani tegelastega mööda suvise rohelusse mattuva kesklinna tänavaid. Kahju, et paljud sellised romaanid jäävad eesti avalikusel ja kriitikutel kahe silma vahele ja ei ületa uudiskünnist ja sellest tulenevalt ei jõua paljude potentsiaalsete lugejateni (eks see oluneb ka kirjastuse poolsest viitsimisest/viitsimatusest teost promoda meedias). Kui kokkuvõttes, kui tõesti on tegemist Kristjan Looritsa debüütromaan siis suur kummardus autorile ja jään edaspidisi trükisi ootama.
Teksti loeti eesti keeles

simene gootiromaan mis kätte sattunud. Huvitavad uued teemad eesti ulmekirjanduses , kuid teos kokkuvõtvalt tekitas kahetisi tundeid. Leila Tael-Mikešini romaan koosneb kahest osast, mille esimene pool oli ikkagi tunduvalt tugevam kui teine (mis tõigi pandud hinde alla 3-le). Esimesel poolel oli eesmärgi pärasem faabula ja tegelaste eesmärgid/motiivid selgemini esile toodud. Teine pool vajus kuidagi ära ja jäi pingutatuks ning tekkis liigne kordumise moment. Kiidaks eriti esimeses osas loodud suhtevõrgustikku ja head iroonilist huumorit, millega tegelased üksteist torkisid. Kokkuvõtvatlt jäi midagi ikkagi puudu. Mingi süzeelik pööre, mis oleks viinud näiteks tegelaskonna kuhugi teise keskkonda või toonud sisse uusi tkaraktereid (mitte samu tegelasi uuestisõndinud kehades).
Teksti loeti eesti keeles

Olles lugenud paar esimest peatükki Kent Raju romaanist, tekib koheselt küsimus: mis vanusegrupile on romaan suunatud? Kas on tegemist noorteromaaniga või ikkagi täiskasvanuile suunatud teosega? Mina liigitaksin selle ikkagi noorteromaani alla (vanusele 10-16) ja hindaks seda ka vastavast vaatepunktist. Lugu on lihtne, mõistatusliku Maa otsimine Universumi sügavustest, pikitud kohati täitsa meeldiva ja puhta (noortele lugejaskonnale suunatud) huumoriga. Lugedes tekib kergesti paralleel kultussarjaga "Futurama" (Merf - Fry, Piilips - Bender, Aurora - Leela, Adam - Professor, Zergio - Zoidberg, Pegasuse pardaarvuti - Planet Expressi süstiku autopiloot, kosmomaffia - robomaffia) ning ka kummalisel kombel Priit Pärna animtsiooniga "Porgandite öö" (Riici valitsushoone - hotell PGI). Kosmoserändudega seotud noortekirjandust meil eestis muidgi ei tea kui palju ei ilmu, ehk on erledaimaks näiteks selles vallas Henno Käo "Oliüks", mis on isegi teatavas mõttes kultusteos. Kuid "Oliühele" sarnast helget ja kaasahaaravat maailma "Tuntud Universum: kadunud Maad" lugedesi ei teki. Tõesti oleks vaja olnud toimetaja tugevamat kärpivat kätt, mis oleks romaani küll lühendanud kuid samas tummisemaks muutnud. Sama kehtib ka keele kasutuse osas, kohati tundus et osad naljad oli mõeldud lugemiseks inglise keeles või need oleks lihtsalt inglise keeles palju paremini töötanud.Kuid lõpetuseks võib öelda, et kui peaks ilmuma teine osa AS Otsigumootori sõpruskonna tegemistest Tuntud Universumis, siis võtaks selle lugemiseks küll ette. Hindeks jääb hetkel 3, sest usun et autor on võimeline palju tugevamat teost kirjutama ning siis on järgmine kord ka kuhugi tõusta.
Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänava viimase romaani lugemine läks lennates. Kindlasti on tegemist autori seni parima ja läbimõelduma teosega, mis võttab tegelikult kokku ühe mõttelise osa Maniakkide Tänava eelnevast loomingust. Eriti kiidan teravaid ja hästi sihitud torkeid praegu Eestis olevate väärnähtuste suunas (erakonnad, Riigikogu, poliitbroilerid). Tundub, et isegi tuumakatastroof ei muuda olematuks ühiskonnas olevaid kasvajaid.
Teksti loeti eesti keeles

Võtsin raamatu ette kuna leidsin selle Stalkeri järgmise aasta nimekirjast. Pole ammu ühtegi klassikalist fantasy`t lugenudki ning eriti eesti autori oma. Eelnev arvustaja on juba üldiselt kõik olulise välja toonud, mis raamatut puudutab ja temaga tuleb suures joones nõustuda. Tahan esile tõsta seda, et tegemist autori debüütromaaniga ja seetõttu ka hinne 5. Oleks meil tihedamini nii mahukaid ja läbikomponeeritud esikteoseid. PS: Ainus asi, mis mind kohati häiris oli toidukordade ja söömise väga detailne ning tihti ette tulev kirjeldused. Lugedes läks lihtsalt kõht alatasa tühjaks.
Teksti loeti eesti keeles

Kassarit ja seal leiduvaid kivisid, mis seonduvad tulnukate ja muu müstilisega, on ennegi eesti lastekirjanduses kujutatud. Nimelt Henno Käo jutustuses "Suure kivi lood", mis sisaldas palju rohkem ulmelisi elemente, kui Reinausi romaan. Võrreldes esimese osaga on ulmelisi elemente vähemaks jäänud. Kui raamatus "Mõistatus lossivaremetes" liikusid ringi kummitused, siis nüüd on ainsad ebaharilikud momendid hüpnoos ja ravivõimed. "Kivid, tulnukad ja sekt" on sellegipoolest kaasakiskuvam ja seiklusrikkam lugemine, kui esimene raamat ning kindalsti väga mõnus suvelugemine noortele. PS: Ka minus tekitab tegelaste vanus kummastust, kohati nagu oleks gümnaasiumi vanustega tegemist, siis aga jälle pigem kujutatud 13-14 aastased hingeelu.
Teksti loeti eesti keeles

Eelmine arvustaja on kõik olulisema juba välja toonud, nii et polegi suurt lisada. Aga eks "Okultismiklubi" hinnates tuleb kõige pealt arvestada ikka seda kellele see on kirjutatud. Lugejaskonnaks on põhikoolis käivad noorukid (12-16 aastased) ning seda arvestades on tegemist igati korraliku noorsoo seiklusjutuga. Raamatus on olemas kõik see, mis kutsub tänapäeva noort lugema - müstikaelement, noortesuhted ning seiklused. Ning kuna tegemist noortega nö. naabervallast, leiab kindlasti iga koolinoor loost tegelase kellega ise samastuda. Kindlasti võiks selline teos kuuluda ka koolis loetavate raamatute valikusse (Vana-Kuustes kindlasti ka kuulub). Raamatu populaarsusest annab ka tunnistust see, et just ilmus ka järg.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat sattus lihtsalt kätte raamatukogus riiulite vahel tiireldes. Ikka kõvasti on vett merre voolanud ja eesti ulmekirjandus edasi läinud sellest ajast, kui Seppo "Hüatsinsõrmus" ilmus. Praegu lugedes tundus ikka äärmiselt amatöörlik kogumik olevat (võrreldes näiteks Matt Barkeri tekstidega). Kõigis novellides ammu tuntud ja ära leierdatud faabulad (sõnajalaõis, loss veekogu põhjas, filosoofide kivi), millele polnud midagi uut juurde lisatud. Lugedes ei jäänud muljet, et tegemist on õudusnovellidega (nagu tutvustus raamatu kaanel seisab), vaid muinasjuttudega algkooli õpilastele (Kreutzwaldi või Eiseni töötlused). Palju oli ka ebaloogilisusi ja lihtsalt kergema tee minemist tekstides. Aga mis kõige "hirmsam", lugedes ei olnud kordagi hirmus, isegi mitte kõhe ja sel juhul on õudusjutt kindlasti läbi kukkunud. Hinde 3 panin puhtalt seetõttu, et kirjanik oli neid lugusid kirjutades 17-21 aastane ja seetõttu vähe leebem hindamisel.
Teksti loeti eesti keeles

Seikluslik detektiivilugu, mille lõppu on lisatud ka tilgake ulmet (ajaränd tulevikku ja saadud teadmistega sündmuste mõjutamine olevikus). Lugu mõneti võrreldav samal ajal perioodikas ilmunud Lew R. Bergi järjejuttudega. Kuid Tarlapi stiil on lihvitum ja peakangelane pole nii macho kui Bergil. Ilmselt Bergi puhul oleks Traven kandnud mantli all automaati ja paari granaati. Puudustel on eelnevad arvustajad juba peatunud.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu sellest kuidas ühe inimese uskumatuna näiv sugereerimisjõud suudab hävitada kogu inimkonna. Kirjutamisstiilile ei saa midagi ette heita, sulg jookseb hästi. Kuid samas oli osasid nüansse a loogikavigu, mida eelnevad arvustaad samuti välja tõid - kas ikka hakkad esimesena ennast sööma? Üritaks ikka enne midagi kinni püüda merest.
Teksti loeti eesti keeles