Indrek Hargla

Meeldis loo puänt, sest see oli nii mõjus kui ka mõtlemapanev. Loed jutu läbi, puänt jõuab kohale, ja tahad veel kord lugeda, et asju juba teise nurga alt vaadata. See on väga suur pluss. Teiseks plusspunktiks on kulinaaria-elementide puudumine, mis seni näis Hargla juttudes lausa kohustuslikuna sees olevat. Värskendav, eriti veel pärast "Kuningas Christeri..." laadi overkilli.

Midagi häirivat silma ei torganud. Dialoog tundus loomulik, tegevus sujus kenasti. Kahtlemata on tegu väärt lugemisega, kuid ootaks nüüd mingit vaheldust...

Peamine ja ainus asi, mida tunnustada saab, ongi see alternatiivne ajalooreaalsus. See on ju lausa suurepärane, mitte üleliia jabur, parajalt kainelt ja läbimõeldult teostatud, samuti on tunda kodutööd ajaloolise baasmaterjaliga.

Aga juttu kahjuks pole. On küll tegelased, kelle kujutamisest aimdub samuti juba professionaalse enesekindluse märke, aga lugu ei ole!

OK, et autor tahtiski näidata, kuidas see puändiks olnu erinevatele tegelastele mõjus... Väheks jääb sellest! Usutavasti võis see ju neid häid katoolikuid sügavalt vapustada ja maailmapildi segi pöörata, kuigi ka see pole katoolikute (ja igasugu teiste usklike) üldist ja sagedast silmakirjalikkust arvestades eriti kindel... Oluline on aga see, et mind (meessoost, sünd. 1977, eestlane, suht suur küünik) jättis see «vapustus» ikka päris külmaks. Tore oleks aga, kui tegelaste saatus ja mõtted ja väärtushinnangud ka kuidagi lugeja hinges peegelduksid, kaasa elama paneks jne...

Ma saan aru, et Hargla on omandanud teatava professionaalsuse leveli, aga loodan siiski, et pole jäädavalt kadunud ka need ajad, kui ta lood emotsionaalselt vapustasid, kaasa mõtlema ja elama panid, täielise lugemiselamuse pakkusid. Saan ka aru, et algajal kirjanikul on vaimustus ja pole veel oskusi, siis kui ta pole enam algaja, tulevad oskused ja kaob vaimustus... noh praegu ongi pendel selles äärmuses, aga kõigi füüsikareeglite järgi ei tohiks see kauaks nii jääda.

Kuigi kogu jutt jääb kehtima, saab hinne pärast ülelugemist siis maksimumini tõstetud.

Lugu toimub alternatiivmaailmas, kus Atlantis on säilinud. Atlantise avastavad ja allutavad hispaanlased, kes seetõttu saavad rikkaks ja tugevaks, purustavad Võitmatu Armaadaga inglaste laevastiku ning pretendeerivad kogu maailma valitsemisele.
1696. a. tapab Atlantise kardinal enese, hüpates alla kellatornist. Madriidi saadik saadetakse seda uurima. Selgub tõde, mida kardinal polnud suutnud taluda.

Kõik oleks nagu paigas -- tundub lihtsalt, et liiga paigas. Harglale tüüpiline ülesehitus, pinevust tekitav algus, väike salapärane moment kuskil lõigu lõpus, siis kaks uut tegelast. Ajaloolised viited vahele, mõni tõsiteaduslik fakt, siis jälle väike müstika...jne.jne.
Ja niimoodi see lõpp muutubki etteaimatavaks. Lugeja keskendub enam sellele, et kas loo autor suudab ikka teda üllatada või mitte. Et huvitav-huvitav, mis siis pealkirja all seekord mõeldakse. Ise arvan, et sihuke ootusärevuse tekitamine ja loo lõpule üles ehitamine kasuks ei tule. Mis sest et lühijutt ja novellipüüdlustega. Ka pealkirjastamine on jama -- seda vist Hargla ise nimetab üheks kolmest võimalikust: tekkinud hoogsa ja asjakohase mõttetöö tulemusel pärast teksti valmimist. Tundub ka, et "Excelsuse.." ja "Spitzbergeni..." on sarnaselt endi tiitlid saanud.

Võib ju öelda, et mind häirivad suht mõttetud nüansid, aga kui nad juba häirivad, siis kuidas ikka täispalle loole anda? Tekst on harglalik selle parimas mõttes, vastab kõikidele Hargla enese õpetussõnadele, kahe-kardinali-lugu on suurepärane eeskuju kõikidele, kes soovivad kirjutada nagu Hargla. Alustades siis reeglitest: tea, mida kirjutad ja kirjuta, mida tead. Huvitav algus ja suurepärased dialoogid, stabiilne ülesehitus, originaalsed tegelased, vajalkud kirjeldused, teaduslik tõepära ja loogika ning loomulikult ootamatu lõpplahendus. Kõik nagu oleks õige, omal kohal ja eeskujulik. Aga lugejana ise nii lihtsalt rahule ei jää, tüütab ära sedaviisi -- kui kõik nii korras ja paigas on. Et äkki peaks nüüd vähem harglalik olema? Ehk nagu Faizijev või Golikov?

Ei saa lahti tundest, et see jutt on üks nendest, millest lõpuks kasvas välja romaan "Palveränd uude maailma". Jutt on parem kui romaani vastav osa.

Ei tea, on see nüüd siis eestlaslik küünilisus, religioonikaugus või mingi muu tegur, aga pommuudise peale, et mumifitseeritud Jeesukese kere kuskil mäetipul nekropolis vedeleb, ei liikunud mul igatahes kulmgi. Kehitasin õlgu ja pöörasin lehte.

Muidu on aga tegu igati korraliku Harglaga, mis siis peaks tähendama põhjalikku läbimõtlemist, "viie" peale tehtud kodutööd, elavaid karaktereid, loomulikke dialooge ja üllatadasuutvat fabuleeringut. Kõik see, mis Hargla tegi ja hoiab jätkuvalt eesti ulme esinumbrina.