Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Indrek Hargla ·

Nad tulevad täna öösel!

(kogumik aastast 2000)

eesti keeles: Tallinn «Kuldsulg» 2000 (Põnevusromaan)

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
5
6
2
0
0
Keskmine hinne
4.231
Arvustused (13)

Eesti ühe parima ulmekirjaniku esikogu ehk Hargla oma parimas headuses. Kõik jutud on heal tasemel, eriti aga tõstaks esile "Meniños da rua" ja "Aleana". Need jutud üllatasid mind tugevalt. Ega muud polegi nagu öelda, tuleb "5" ära panna.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat, millele keegi ka ligi aasta peale ilmumist pole viitsinud või tahtnud sisulist arvustust kirjutada. Huvitav miks?

Ma ei väida ka järgneva sisulise analüüsi olevat, kuid esmalt paneks kirja seda, et Eesti ulmekirjanduses on Hargla tase omaette ja omaette näitaja on seegi kui kiiresti autor debüüdist "Algernonis" trükitud raamatuni jõudis.

Kogumiku 14st loost üle poole (8) on õudus, 4 lugu on SF, avalugu on fantasy ning üle jääb üks üsna ebamäärase zhanrikuuluvusega nikerdis. Pean ütlema, et tegelikult lähevad reeglina mulle kõige rohkem korda Hargla SF-i võtmes kirjutatud lood (sama kehtib üldisemalt ulme kohta) ning õuduskirjandust suudan hinnata vaid kõrvalseisja positsioonilt - selle zhanri emotsionaalne laeng mind tavaliselt ei puuduta.

Lisaks zhanrilisele mitmekesisusele pakub kogumik ka läbilõike looja erinevast küpsusastmest - nt. "Diplomitöö" ja "Obernoni apokrüüf" on algaja tööd; lugudes nagu "Exelcuce konkistadoorid", "Kliendi soov", ja "Aleana" peegeldub autori areng ja püüd vallutada uusi kõrgusi; "Koobassaare heinaküün", "Sild üle vaevavete" ja "«Kuningas Christeri Mõõk» ja Ingrid" on juba pigem professionaali argipäeva ilmingud.

Pakun, et parim tulemus sünnib, kui nimetatud püüd vallutada uusi kõrgusi kombineerub teatud stilistilise kergusega.Viimase näiteks antud kogumikus oleksbradburylik "Meninos da Rua" ning nimiloo originaalvariant. Üleüldse mingit õigustust on aga raske leida lugudele nagu "Kõik võimalused maailmas", "Heeringakaupmees Hendriku mõrsja" ning "Rabaröövel".

Minu poolt antud võrdlemisi madala koondhinde peamiseks ajendiks on koostamisprintsiip, õigemini selle puudumine. See raamat lihtsalt ei kutsu lugema! Eriti tuima mulje jätavad esimesed kolm pala ja sellest tulenev häälestus vajutab pitseri ka ülejäänule. Liigne on ka kogumiku nimiloo 2. versioon, vähemalt selles raamatus.

Tundub, et lugude järjestamise ning mingi tervikmulje mõtestamisega eriti vaeva ei nähtud, võib-olla ongi see kivi rohkem toimetaja kapsaaeda. Nii et ebaühtlane ja häirivalt eklektiline, kuid ettekujutuse autori loomingust saab, ehkki see valik ei ole kindlalt parim, mis autoril aastal 2000 välja pakkuda oli ning esmatutvuseks pistaks huvilisele ikka "Baiita needuse" pihku.

Teksti loeti eesti keeles

Kõik asjaliku ja vajaliku on A.Riid kirja pannud. Vahe ainult selles, et "Rabaröövel" tundus mulle sümpaatsemana.
Teksti loeti eesti keeles

Minu madal hinne tuleneb vist samuti õuduszhanri ebapiisavast mõistmisest. Kirjutatud on ju kõik,mida kogumik sisaldab, pea veatult. Esimesed jutud ehmatasid oma igavusega. Lugedes leidsin ennast üsna tihti hoopis millegile muule mõtlemas. Õnneks pakkus kogumik ka meeldivaid üllatusi.Näiteks "Meninos da rua" ja "Aleana".
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi kõikuva tasemega kogumik. On üsnagi kõrge tasemega jutte, samas on siia kaante vahele sattunud ka selliseid üllitisi, mida pole veel suutnud kahte korda läbi lugeda, kuid neid oli siiski üksjagu vähem, kui lugemistkannatavaid jutte. Neli väikese miinusega, oleks olnud võimalik teha ka parem valik.
Teksti loeti eesti keeles

Sain selle raamatu raamatukogus millegi eest auhinnaks aga ei viitsinud algul lugeda, sest Hargla nimi oli sellel ajal mulle tundmatu. Pärast seda kui mul maja maha põles ja ma selle koos mõnede teiste raamatutega sealt välja sain tuua, oli mustad ja sutsuseda küll aga sai hakkama, otsustasin ka läbi lugeda. Kuna sellel ajal oli mu arvamus eest kirjanikest üpris madal oli mulle suureks üllatuseks selle raamatu perfektsus! lugesin ja imestasin, et eesti leidub haäid kirjanikke, milles ma nüüdseks olen täielikult veendunud! Selle raamatu tõttu sai must Hrgla suur fänn! Olen läbi lugenud suurema osa tema juttudest, kõik kolm kogumikku ja kaks tema raamatutest. Need on vaid süvendanud minu usku, et tema on parim eesti ulmekirjanik!
Teksti loeti eesti keeles

Ei ole ma suuremat sorti õuduse fänn, kuid Hargla debüütkogumikust sai mulle eriline maiusupala, mida väikestes kogustes pika aja peale nautisin, et iga loo täit maiku tunda ja et raamat kauem kestaks. Selliselt mõjuvaid kogumikke, mis tekitavad lugedes seletamatu mõnutunde (nagu värske mee söömisel, kui kurku kõditab), ei saagi palju olla. Seda enam üllatusin, et seda suutis peamiselt õuduslugudest koosnev esikkogu. Loomulikult võib viriseda ühe või teise asja kallal (eelkirjutajad on põhipuudustele juba tähelepanu juhtinud), kuid seekord see ei loe - saadud (irratsionaalne?) nauding kaalub üles ratsionaalsed mõtted. Kui osav peab üks sõnasepp olema, et seda suuta?
Teksti loeti eesti keeles

Hargla varasema loomingu kokkuvõte. Kaks aastat pärast depüüti, mis on juba iseenesest üsna kõnekas fakt. Kogumiku esimene pool ometi seda kuidagi ei kinnita. Suhteliselt sisutühjad ja kuivad jutud. Teine pool sisaldab enamasti juba täiesti väärt kraami. Lugude valik pole lõppkokkuvõttes tõepoolest just kõige õnnestunum, kuid hea ülevaate autori oskustest annab see sellest hoolimata. Neli
Teksti loeti eesti keeles
x
Alo Jõekalda
24.07.1986
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:
7.2010

Nagu Sven Vabar siinsamas hiljaaegu kirjutas, võib Ballard olla rohkem kummaline kui ulmeline. Ka käesoleva romaani keskmes olev tehnoloogia on eranditult kaasaegset laadi ning üleloomulikku kohtab vaid aeg-ajalt kangastuvates kujutelmades "autogeddonist", motoriseeritud maailmalõpust, kus inimsugu hävib kogu maailma endasse haaravas üüratus autoõnnetuses. Samas kui kummastav siinmaal alles algab.

Olemas on ka narratiiv. James Ballardi nimeline filmistuudios töötav edukas minategelane satub Londoni-lähedasel maanteel liiklusõnnetusse. Haiglas toibudes ja toimunu najal oma füsioloogiat taasavastades tekib tal autoavariide vastu kasvavalt ebaterve huvi. Järgneb kasuaalne armuafäär samas õnnetuses elu kaotanud mehe lesega, mis koosneb valdavalt suguaktidest uue, avariis rusustunuga identse auto istmetel. Samuti kohtumine Vaughani, liiklusõnnetustele spetsialiseerunud isehakanud fotograafiga, kes Ballardile aina homoerootilisemat huvi pakub. Omal ajal televisiooni vahendusel tehnoloogia hüvesid kuulutanud Vaughan unistab fataalsest kokkupõrkest Elizabeth Tayloriga, ning sellega romaan algabki.

Teos nõretab religioossele hardumusele läheneva entusiasmiga kirjeldatud kohutavatest kokkupõrgetest ja sõidukites toimuvatest koletutest suguaktidest, armatuurlaua vastu purunevatest põlveliigestest ja sellele paiskuvast seemnevedelikust, lõputust tehnoloogia ja inimkeha ühteheitmisest. Kui ülalnimetatud apokalüptilised ja transtsendentaalsed noodid osutavad autokultuuri religioossele dimensioonile, on Vaughani näol tegu selle usu prohvetiga. Sellest kõneleb nii ta kuulutajatöö teleteadlasena kui ta ümber kogunenud autoõnnetustest räsitud järgijaskond. Ballardi (sedapuhku teose autori) jaoks oli sõiduauto oma aja ühe reklaamituma ja idealiseerituma produktina 20. sajandi keskseid sümboleid. "Crashis" viib ta selle tehisliku kollektiivse rõõmujoovastuse kaugeimasse võimalikku äärmusse, kus sõiduvahendi destruktiivne potentsiaal muutub produktiivsuseks, piiramatuteks seksuaalseteks võimalusteks. Ehk koguni igavese elu lubaduseks autoõnnetuste ohvritele.

Romaani tuntusele on paljuski kaasa aidanud David Cronenbergi 1996. aasta film. Tugevaid ja vastukäivaid tundeid on üksjagu vokaliseeritud nii filmi kui filmi kui ka filmi kui ekraniseeringu teemadel. Minu hinnangul töötab see mõlemana harukordselt hästi, olgugi et Cronenbergi parima filmi tiitel kuulub paratamatult "Videodrome`ile".

"Crash" ei ole kergesti tarbitav ei raamatu ega filmi kujul. Tegelaskujudega samastumise rõõm ja igasugused muud sümpaatiahetked, mida meelelahutuse head tavad ette näevad, on antud juhul praktiliselt välistatud. Ent romaani vaieldamatu originaalsus, keeleline virtuoossus ja ühiskonnakriitiline nüansikus lasevad teda südamlikult teistelegi soovitada. Ning rõõmu tunda, et teose kirjastaja jättis omal ajal kuulda võtmata ühe proovilugeja tungiva palve: "This author is beyond psychiatric help. Do Not Publish!"

Teksti loeti inglise keeles

Mina ei ütleks, et Hearni lugu oluliselt kehvem on. Erinevad olid taotlused. Hearn pakendas jaapani folkloori, mistõttu tekst pidigi mõnevõrra puise ja müüdipärasena mõjuma. Samas kui Tuglas kirjutas sügavalt ühiskonnakriitilise loo, milles väljendada "ajastu sotsiaalset viha ja kättemaksu-kirge".
Tuglas loob vastanduse realistliku ja unenäolise ruumi vahel, ent nimi Mirandola seob need siiski. Peolised on silmakirjalikud kui majaelanikud nukekubid, kes pimeduse saabudes heidavad endalt tavainimese maski ning muutuvad verd ja kättemaksu otsivaiks deemoneiks, sotsiaalse viha kehastuseks.

Ja lõpu suurepärasus peitub minu jaoks hoopis peategelase sisemonoloogis. Varemalt üdini nitšeaanlik Lorens tõdeb, et ka teel peole võib subjekt ja objekt vahetuda, kannatuste põhjustajast saada kannataja. "Kas magasin ma enne elu ees, või magan praegu?"

Stilistiline meisterlikkus on vaieldamatu. Kui Tuglasel ei oleks üksikuid paremaid novelle, saaks käesolev kahtlemata kõrgeima hinde.
Teksti loeti eesti keeles

2004. aasta, Ida ja Lääs on jätkanud võidurelvastumist ning jõudnud seisu, kus kummalgi poolel on oma mutandist relvakavandaja, kes transsidest aina veidrama tööpõhimõttega toodetega välja tulevad.

Siis tulevad orjastajad Siriuselt, kes hakkavad Maa linnu tühjendama. Lääne relvakavandaja Lars Powderdry ühendab jõud Ida Lilo Topcheviga (noor, kena ja brünett, nagu ikka), et leida relv, millega siriuslaste laevad alla lasta. Mingil hetkel selgub, et transside ajal loovad nad telepaatilise sideme hoopis kellegi Ghana skisofreenikuga, kes mõtleb välja fiktiivseid relvi oma koomiksi `The Blue Cephalopod Man from Titan` jaoks. Ja siis tuleb veel mängu üks sõjaveteranist mänguasjategija, kes, nagu selgub, ei osalenud mitte 60 aasta eest toimunud II maailmasõjas vaid arvab, et on aasta 2068 ja peab silmas just alanud sõda Siriusega. Nojah, ja samas vaimus paneb Dick edasi..

Ideede poolest praktiliselt küberpunk, mis sest, et küberit ei ole ja punki ka mitte. Ükski selline autor Dickile ju tegelikult ei sarnane, kui üldse keegi, siis minu arust on see Vonnegut.

Loetust meenutab kergelt `The Game-Players of Titan`it ja `Our Friends From Frolix 8`-t. Dicki loomingu seas peetakse vist kõiki kolme kaheldava väärtusega tekstideks, aga vaevalt et on üldse keegi, keda võib ta teoste käsitlemises vähegi kompetentseks pidada.
Teksti loeti inglise keeles

Küllaltki mõistlik teos. Idee iseenesest on ju igati huvitav ja ka parasjagu originaalne, mõttearendus seevastu mitte niiväga.
Stiil tundus kuidagi steriilne, tundub, et Banks on oma loometee käigus teatava puhastumise läbi teinud. Kuigi võib ka nii olla, et ma ei ole teda lihtsalt liiga kaua lugenud. Pärast tekkis igatahes tahtmine veidi inglisekeelset Kultuuri otsida, küllap meenus kui hea kirjanik Banks on..

Mitte et ta seda varem teinud ei oleks, aga lõpplahenduse on Banks justkui kiusu pärast sellise kirjutanud, et keegi ei saaks selle kirjeldamisel kasutada sõna etteaimatav. Halb see ei ole, aga jääb siiski mulje, et nii ei tohi käituda — selleks tarbeks on novellid.
Autor oleks nagu valinud naissoost peategelase vaid selleks, et korralik puänt garanteerida ja siis selle ebatõenäolisust naisterahva hingeelu kummalisusega õigustada. Iseasi, mida mainitud soo esindajad ise teosest arvavad.
Teksti loeti eesti keeles

Häh, "ühtegi arvustust registreeritud ei ole". Ometi peaks ju olema tegu ühega 90ndate Suurtest Ulmeteostest?

Alanud sajandi keskele paigutuv lugu mõistuse kõvakettale kolimisest. Ning võrdlemisi suurepärane teos.
Teksti loeti inglise keeles