Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Isaac Asimov ·

Pebble in the Sky

(romaan aastast 1950)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
3
2
1
0
0
Keskmine hinne
4.333
Arvustused (6)

Kahetisi tundeid tekitas see raamat. Ühelt poolt Asimovi meisterlik ainekäsitlus ja briljantne jutustamisoskus (pluss see, et tegu on täiesti eheda ulmega), teiselt poolt fakt, et jälle kord päästab mingi suvaline tegelane universumit, kusjuures kriteeriumiks on ainult asjaolu, et tal pidevalt veab. Oma ''viie'' sai teos siiski kätte, sest omal alal viiekümnendate Asimovile vastast ei leidu.
Teksti loeti inglise keeles

Romaani sündmustiku käivitajaks on 1949. aastal Chicago Tuumauuringute Instituudis toimunud õnnetusjuhtum ja sellest tulenev ajutine aegruumi anomaalia, mis paiskab linnatänaval jalutanud 62-aastase pensionil rätsepa Joseph Schwarzi kümnete tuhandete aastate kaugusele tulevikku. Tulevikumaailmas ootab Schwarzi ees "Asumi"-romaanidest tuttav Galaktikaimpeerium, Maa on aga muutunud suuresti radioaktiivseks, kummaliste iidsete tavade poolt vaimselt aheldatud kolkaks. Ajarännust ja uuest ning tundmatust maailmast täielikku segadusse aetud ning meeleheitel Schwarz satub eneselegi ootamatult tulevikuinimeste võimuvõitluste ja intriigide hammasrataste vahele... Romaani idee ja tegevusmaailm on päris huvitavad, ent maksimumhinnet ma sellele romaanile anda ei suuda - osalt ka Targo arvustuses mainitud põhjustel. Eriti lõpupoole kisub "Kivike taevas" nö. maailmapäästmise-põnevikuks, "Asumi"-triloogiale omast eepilist haaret ja filosoofilisust siin pole. Ka Maa suhted ülejäänud Galaktikaimpeeriumiga tundusid natuke kummaliselt kirjapanduina ja sisaldasid mitmeid küsitavusi. Miks vaevuti Siiriusel ja mujal suurtes maailmades nii vähetähtse ning vaese planeedi elanikke nii kirglikult vihkama? Kuidas sai Maa olla ühelt poolt Galaktikaimpeeriumi ulatusliku autonoomiaga osa, mille ellu keskvõim olulisel määral ei sekkunud (tegemata ka vähimatki katset sealse olukorra parandamiseks olulisi ressursse kulutada, tundmata huvi kohalike inimeste ega kaupade vastu), kui samas olid impeeriumi esindajad Maal sisuliselt puutumatus staatuses ja nende võimu vastu toimusid pidevad ülestõusud? Kui Galaktikaimpeeriumi loomisel oli Asimovi eeskujuks suuresti Rooma impeerium, siis käesolevas romaanis kirjeldatud tuleviku-Maas näivad peegelduvat tolle impeeriumi suhted Juuda provintsiga - multikultuurne impeerium versus tõrksad, mässulised ja veidratest religioossetest tavadest haaratud põliselanikud, kes keskvõimule oma lakkamatute mässudega nuhtluseks on. Vähemalt selline ajalooline paralleel mul "Kivikest taevas" lugedes tekkis.  Omaette naljaka kurioosumina tuleks ära mainida ka romaani eestikeelse tõlke eessõna. 4-leheküljeline sissejuhatav tekst sisaldab mitmeid huvitavaid fakte Asimovi isiku ja päritolu kohta, ent selle autor kaldub õige mitmel korral teemast kõrvale ning pühendub endale ebameeldivate ajaloolis-ühiskondlike nähtuste materdamisele, mille seosed Asimovi isikuga on suhteliselt piiripealsed...
P. S. Järgneva arvustuse "disklaimeri" kohta - siilile on selge, aga üliinimesele peab seletama. "Probleemidest ja seostest, millest koosnes elu" olen järgnevast arvustajast teadlik paremini kui ta ise (ega kasuta Ostrovski sotsrealistlikku romaani tõsiseltvõetava allikana "pursuide" saatuse kohta). Mul pole midagi Nõukogude võimu, Vene tsaaride ega 1950. aastate kitsarinnaliste ameeriklaste kirumise vastu, ent selle kirumise mahutamine ulmeautorist rääkiva lühikese artikli sisse mõjub natuke kummaliselt - eriti kuna autori elul ja loomingul on kõige nende teemadega kokkupuude vaid riivamisi (mainin seda veelkord, kui üliinimese kõrgeltarenenud aju eelmist lõiku lugedes kokku jooksis ja ta jutu mõttest aru ei saanud). "Allergiliseks reaktsiooniks" oleks seda nimetada küll liiast - mainisin lihtsalt ilmselget, mida oleks varem või hiljem niikuinii maininud keegi teine. Kui aga viimanegi funktsionaalne lugemisoskus kaob ja mõistus suurushullusest nii "lühisesse" jookseb, et igal pool untermenschid ning nende lollused viirastuvad, on abi ainult kliinilisest psühhiaatriast. 
Teksti loeti eesti keeles

 „Kivike taevas” on üks neid raamatuid, mida hambad ristis lugesin 1980-ndatel oma tollal mitte kõige parema inglise keelega. Ei jaksanudki sõnaraamatust vaadata kõiki sõnu, mida ma ei teadnud, rääkimata sõnade teisest või n+1-sest tähendusest...  

Jah, meie jutu Vahva Rätsep satub tulevikku. Satub mingi aatomijõududega seotud nähtuse abil, mis on jutu jaoks kombineeritud kõigest ja ainult selleks, et see poleks lihtsalt võlukübar... mida see muidugi sisuliselt on. Aga see selleks. Kauges tulevikus leiab ta end igas mõttes väga haigelt Maalt ja ta on vanem, kui seal inimestel elada on lubatud. Ja kohe hakkab temaga juhtuma. Loodan, et liiga palju raamatust ära ei räägi, aga võtet, et kaitsetu võõra kallal hakatakse tegema katseid, mis tal lõpuks võimaldavad n-ö laua ringi keerata on muidugi palju kasutatud. („Turn the table” ei ole siinsele kultuuriruumile omane väljend, aga see selleks; ühelt poolt oleks tore natuke targutada selle üle, millistes kaardimängudes seda isegi kasutati ja millistes kirjandusteostes kurat seda teeb, aga viimasel ajal on maailmas liiga palju lolle, kes üldse ei häbene öelda, et neile ei lähe korda... või veel hullem, neil on selle kohta oma [tegelikult küll internetist leitud] kiiksuga teooria).  

Sellest, et teatud vanusesse jõudnud isikud maha löödi, ei ole midagi erilist. See oli tavaline praktika siinmailgi vähem kui tuhat aastat tagasi ja Jaapanis vähem kui sajand tagasi. Sellest on kirjutanud paljud kirjanikud, siinmail vast kõige tuntum Jefremovi „Sõnni tund”, aga ehk mäletatakse ka Aldissi „Uut jõuluvana” (1969. a Horisont). Muud olud tuleviku Maal... nojah. Hiljem on tõsisemas SF-is hakatud arutama, et mingi maagi vedu tähtede vahel on üsna lollakas mõte. Et tõenäolisem tundub, et vahetatakse ideid, võib-olla tööjõudu (inimkogemust) ja vast ehk mingeid luksuskaupu, mille emotsionaalne väärtus on kindlasti mõõdetamatult suurem selle tegelikust väärtusest. See ei ole oluline – see ei sega jutu nautimist. Küll aga muudab see kargelt mõttetuks arutlused selle üle, kas asjad oleksid võinud või pidanud natuke teistsugused olema. Sama kehtib tegelikult kõigi muude ühiskondlik-ajalooliste allusioonide kohta – kindlasti suudaksin ma selle raamatu maailma Jüriöö ülestõusuga kokku viia, kui ikka oleks tõsine tahtmine trollida.  

Mis järele jääb? Hea ulme. Päris toredad ja nutikad ideed ja kapaga tõsiselt professionaalset teostust. Ei, see ei ole tõeliselt fantastiliste, kuid lähemal vaatlemisel natuke mangalike (=lollakalt lapsikute) ideede enda alla mattev salat. Ei, see ei ole seksist, surmast ja perverssustest läbi imbunud müttamine. Ei, see ei ole umbne urgitsemine inimhinge pahupooles. See on ikkagi ehe ulme kuldaja lugu – karge, natuke naiivne, kuid mingil tasemel läbimõeldud ja lugeja vastu aus.  

Enda ja teiste vastu aus olles – eks see nüüd eesti keeles väljaandmise jaoks lugedes oli ikka üks hoopis teine raamat kui see, mida 80-tel lugesin. Alates keeleoskusest ja kogu tausta tajumisest. Muidugi panid nii mõnedki asjad selle raamatu juures ohkama, aga veelkord, ausalt, see on hea raamat :-)  

*  

Võimalik, et nii pole ilus, aga tsivilisatsioon ei jõua kuhugi ka ainult lootes, et kõik olulised olevused meie ümber kohe vaimse sõnniku ära tunnevad ja sellesse ka vastavalt suhtuvad. Noh, eelmine arvustus pani mu eestikeelsele väljaandele kirjutatud eessõna üle lugema. Er jube tore on aeg-ajalt hoomata, kuidas inimkond kõrvalseisjatele võib tunduda – et mis oli siis nüüd kohale ei jõudnud? Mis käivitas allergiahoo? Nojah. Ausalt, väga kasulik oli tajuda, kuidas enam ei ütle teatud osale siinset lappi asustavatest kahejalgsetest midagi probleemid ja seosed, millest omal ajal koosnes elu. Kas peaksid? Jah ja ei. Mäletan, kuidas mulle lapsena ei läinud korda suur osa sellest, mida mulle räägiti – ma ei mõistnud seoseid; kasulik on endas alati hoida seda vaimuteravust, et kuigi suur osa arusaamatust ongi aus rämps, võib olla ka nii, et sa ei saa aru... Ega ei saa keelata mitte mõista. Kuid, vaadake, vähesed kirjutavad ainult iseendale ja siis neil tavaliselt ei ole palju lugejaid. Millegi kirjutamine nõuab ikkagi iga rea puhul arvestamist, kuidas seda võidakse vastu võtta. Või täpsemalt, kuidas seda võtavad vastu need, kellele sa seda kirjutad. On omalaadne oskus kirjutada nii, et „omad” naudivad ja teiste arvamusest sa lihtsalt ei hooli. Võimalik, et sellega võiks piirduda ja rahul olla ja kogu selle lisa arvustusel kirjutamata jätta, aga kuidagi... kohatu tundub, et kummardumata intellekti lati alt läbi lipsav saab laiutada ilma väikesegi disklaimerita.  

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

"Kivike taevas" on raamat, mille pidin kindlasti ostma, sest on see ju üks viimaseid kivikesi Asimovi eestinduste pikas reas.
 
Paraku aga lugemine ei edenenud, sest juba esimestest peatükkidest peale tundus romaan banaalne. Ja see iseloomustav sõnake jäigi lõpuni kummitama: kogu see minevikumehe tulevikku saabumine, sündmustiku areng, dialoogid, maanaise-galaktikamehe armastuslugu, lõpplahendus - banaalne.
 
Samas, see oli ju ette teada, sest ütleb ju tagakaanetutvustuse esimene lõikki ära, et midagi erilist ei maksa oodata: "See on noore Isaac Asimovi esimene romaan..."
 
Kokkuvõtvalt: üks kehvemaid Asimoveid, mida ma siiani lugenud olen. Mittefännina annaks sellele banaalsusele vast veel palli võrra madalamagi hinde, aga las ta jääb. Samas eestindamise eest olen tänulik - nüüd on peaaegu kõik Galaktikaimpeeriumi romaanid emakeeles olemas. Või õigemini ongi, aga viimast pole ma veel lugeda jõudnud. Aitäh kirjastajale!
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Tuumasõja-järgne hullunud maailm, nähtuna kahe oma elu eest võitleva armastaja silme läbi...
"Ökokeskus" pole kindlasti halb lugu, hinne peegeldab lihtsalt mu isiklikke maitse-eelistusi. Selliste agooniliste ja depressiivsete maailmalõpu-teemaliste tekstide lugemine on minu jaoks üsna väsitav tegevus. 
Teksti loeti eesti keeles

Süngetes toonides postapokalüptiline lugu maailmast, kus inimkonda oma praegusel kujul enam ei eksisteeri... ja sellest, mis tuleb pärast inimesi. Spoilerdamata ülemäära palju sellest loost rääkida ei saagi.
Omapärane idee ja lugeda kõlbas, ent "viieväärilist" muljet siiski ei jätnud.
Teksti loeti eesti keeles

Tulevikumaailm, milletaolist Nõukogude ulmes sageli kirjeldati: tähtedevahelised kosmoselennud on saanud igapäevareaalsuseks, inimeste vahel valitseb rahu ja vägivald on vajunud unustusse. Erandiks on siinkohal Astrofloti Päästeteenistuse eriosakond "Dingo", mille karmide eriolukordadega harjunud liikmed oma käitumiselt ja kommetelt justkui muistseid sõdalasi meenutavad. Kui aga ühel päeval algavad kosmoselaevade salapärased kadumised, milles kahtlustatakse tundmatut tulnukrassi, jääb probleemi lahendamine ja esimese kontakti loomine just "Dingo" meeskonna õlule...
Huvitava idee ja üllatava lõpplahendusega lühiromaan. Kohati kiskus küll Vene ulmele omaselt ülemäära filosofeeriv-heietavaks ja kippus natuke venima, ent lõpupoole üldmulje tekstist paranes. "Ja nad püüdsid loomi seal" mõjub päevakajaliselt ka kolmkümmend kolm aastat pärast esmailmumist, mil inimkonna suhted loodusega ja kõikvõimalikud sellega seonduvad süüd ning süükompleksid teravalt päevakorras on...
Teksti loeti eesti keeles

Jõhker-humoorikas lugu tulnukate rünnaku järgsest Vene maakolkast, kus kohalike jaoks on tulnukatest suuremaks probleemiks rahvusvaheliste tulnukavastase võitlusega tegelevate relvajõudude tegevus...
Ei midagi ülemäära vaimustavat, aga lugeda kõlbas. Lõpupuänt (koos loo viimase lausega) oli muidugi hea. 
Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest võimsalt ja hästi kirjapandud lugu - kasvõi see koht, kus peategelased sõjast laastatud planeeti kui "maist paradiisi" imetlevad. Livadnõi lühiromaan on andnud inspiratsiooni ka antoloogia "Raevu päevad" kaanepildile ja sellest pärineb tsitaat raamatu tagakaanel. Natuke meenusid nii Strugatskite "Asustatud saar" kui ka Gromovi "Arvestaja". Lõpuosa kiskus vast veidi ülemäära "juustuseks", aga hinnet see ei mõjuta. 
Teksti loeti eesti keeles

Noah' nimeline kosmoseseikleja ja transpordilaeva Ignis Sanat kapten võtab vastu salapärase tellimustöö: hävitada Naabriteks kutsutud müstiliste tulnukate mõjusfääri piirialal vigastada saanud ja avakosmosse triivima jäänud kosmoselaev. Kolmeliikmelise meeskonnaga Ignis Sanat suundubki ülesannet täitma...
Loo juures meeldis mulle autori oskus aeglaselt põnevust kruvida ja lugejaid üllatada. Natuke meenutas S. A. Corey' romaani "Leviathan Wakes" - seda nii kosmosehulgustest meeskonna kui ka muude detailide poolest. 
Teksti loeti eesti keeles

Siuke poliitkorrektsuse vastane paskvill. Lugeda kõlbas, aga väga naljakas minu meelest polnud. Võimalik, et see teema tundub viimasel ajal lihtsalt natuke äralaierdatuna või läks osa sõnaloomest ja sellega seotud naljadest tõlkes kaduma. 
Teksti loeti eesti keeles

Umbkaudu keskaegsele arengutasemele tagasilangenud postapokalüptilises maailmas elavad sisuliselt surematud inimesed, kes pärast iga surma uuesti ellu ärkavad. Enda ega teiste eludest nad seetõttu eriti ei hooli ja võimurite ning nende käsilaste omavahelistes konfliktides lähevad käiku nii külmrelvad, arbaletid kui ka julmad piinamisvõtted. Lisaks on selles maailmas kombeks kõrgete panuste peale piljardit mängida ja minategelane on vastavas spordis tšempion...
"Revanši" võiks žanriliselt vist science-fantasyks liigitada. Lugedes kargasid mõttesse ka märksõnad "pätiromantika" ja "grimdark". Küüniliselt ja jõhkralt kirjapandud surematute aadlike ja gängsterite tegutsemine pealtnäha keskaegse õhustikuga maailmas meenutas kergelt Brusti "Vlad Taltose" sarja. Kirjeldatud kummalisest ja veidrast maailmast ei saa lugeja kahekümne nelja lehekülje pikkusest loost just kuigi palju teada. Samas on Skorenko loo näol tegu suhteliselt infotiheda ning tähelepanelikku lugemist nõudva tekstiga, milles blatnoiliku jõhkrutsemise kirjeldused segunevad infokildudega tegevusmaailma ja tegelaste kummaliste motiivide kohta. 
Maksimumhindest jääb selle loo puhul nagu midagi puudu... olgu siis "4". 
Teksti loeti eesti keeles

Mäletan et kunagi ammu (vähemalt viisteist aastat tagasi) oli mul plaanis eelarvustajate poolt mainitud 1974. aasta Nooruse numbrid kuskilt raamatukogust üles otsida ja loo eestikeelne tõlge läbi lugeda. Mingil põhjusel sellest kavast siiski asja ei saanud (ehkki teine Gansovski eesti keelde tõlgitud teos "Vincent van Gogh" sai Horisondist läbi loetud küll) ja ajapikku kadus "Raevu päev" mul meelest... kuni eestikeelse uustõlke ilmumiseni käesoleval aastal.
Jah, on hea lugu küll. Kerge vesternlikkus tuli 1964. aastast pärineva Vene autori loo puhul mõninga üllatusena, sobitudes samas tegevuse toimumisega "täpsustamata lääneriigis" (meenutades natuke Tiit Tarlapi loomingut). Tegevuskohast ja märulist olulisem on siiski arutlus otarkide inimlikkuse/ebainimlikkuse ning selle põhjal ka inimolemuse üle tervikuna. Need arutlused moodustavadki hoogsa seiklusjutuna vormistatud loo tuuma. 
Teksti loeti eesti keeles

Mulle teadaolevalt on Kripsi lugu esimene eesti autori alternatiivajalooline tekst teemal "Mis saanuks, kui 1918. aastal plaanitud Balti Hertsogiriigist oleks asja saanud ja Eesti ning Läti jäänuksid selle koosseisu?" Kripsi kirjeldatud maailmas püsis Balti Hertsogiriik 1970. aastani, mil loo minategelase, aadlisoost Mereakadeemia kadeti, uljas aktsioon selle langemisega lõppenud sündmusteni viis. Eesnimeks on tal Matthias - ja sellega ei piirdu ta sarnasused ühe reaalses ajaloos lennukiga Punasel Väljakul maandunud isikuga. Ja nagu ka eelarvustajad maininud, toimib Kripsi kirjeldatud maailmas ka maagia - nii et tegelikult on tegu alternatiivajaloolise fantasyga.
Mulle meeldis. Suhteliselt pretensioonitu (ent samas rohketest ajalooteemalistest viidetest tulvil) hoogne seikluslik lugu, mis on omas vormis hästi teostatud. 
Teksti loeti eesti keeles

Omapärase ülesehitusega lugu. Loo algus on kirja pandud justkui sajanditaguse trööstitu õhustikuga külarealismi võtmes. On mingi lumine maakolgas, alkohoolikust isa, enesetapu läbi maailmast lahkunud ema ja esimeste tõsiste eluvalikute ees seisev varateismeline poeg. Ajapikku aga selgub, et kirjeldatud maailm on hoopis mingi võõras ja fantastiline koht, mille olemust lugejale järk-järgult avatakse. Kirjeldatud maailma on autor pannud ka mõnevõrra endale iseloomulikku vastumeelsust talve kui aastaaja suhtes - boreaalset tegevuskohta on kujutatud üsna rõhuva ja masendava paigana. 
Iseenesest huvitav lugu, aga maksimumhinde jaoks jääb nagu midagi puudu.
Teksti loeti eesti keeles

Loo tegevusmaailm oma ideedega mõjus tõesti võimsalt, tekitades samas ka kerge deja vu tunde: üldises õhustikus on teatud sarnasusi mõnede moodsamate inglise keeles kirjutavate ulmekirjanike, sealhulgas näiteks Alastair Reynoldsi, loominguga. Maksimumhindest jäi minu jaoks siiski midagi puudu... ehk häiris just see Indreku arvustuses kiidetud hakitus, mis loo struktuuri kuidagi tarbetult segaseks muutis. "4" tugeva plussiga on Rajasalu jutt minu silmis aga kindlalt ära teeninud. 
Teksti loeti eesti keeles

Jah, võimsalt ja süngelt kirjapandud lugu. Ning nagu ka Ander Skarpi arvustuses mainitud, on siin ulmet tegelikult vähe - nagu autor isegi lühikeses saatesõnas tunnistab, on Teise maailmasõja lõpus Okinawal toimunud sündmused selle loo tarbeks ulmekuube pandud (mulle isiklikult meenus ürgammu nähtud mustvalge Jaapani sõjafilm "Okinawa liiliad" koolitüdrukutest koosneva meditsiiniüksuse ohverdamisest sõjategevuse käigus).
Mainitud asjaolu hakkas Umbleja juttu lugedes ka natuke häirima, sest kogu see sõdivate kosmosetsivilisatsioonide maailm meenutas oma tehnoloogiliselt arengutasemelt ülemäära 20. sajandi keskpaika (suurimateks tsiviilkasutuses tehnikaimedeks taskulambid ja raadiovastuvõtjad - ning loo lõpus veel see kõnekujund "nagu rikkis grammofon"). Sellised surmsünged düstoopilised lood pole ka päriselt minu maitse, aga kokkuvõttes on "Siis, kui nad tulid..." hinde "4" auga ära teeninud. 
Korra riivas silma ka see, et preili Makinost sai hetkeks inglispäraselt miss Makino, aga loo hinnet see muidugi ei mõjuta. 
Teksti loeti eesti keeles

Natuke muinasjutulaadne, aga kokkuvõttes vägagi lõbus lugu omapärase ideega. Lastekirjanduse jaoks vast ülemäära karm ja naturalistlik - sest ehkki loo sündmusi käivitav idee pärineks justkui mõnest lastemuinasjutust, liigitub sellest tulenev sündmusteahel pigem musta huumori valdkonda. Taaskord üks maksimumhinde ära teeninud lugu viimaselt ulmejuttude võistluselt. 
Teksti loeti eesti keeles

Mulle see lugu meeldis. Nagu ka eelmistes arvustustes rohkemal või vähemal määral mainitud: "Riisirahvas" on nii koloniaalajastu seiklusjuttudele omaseid pikki ja detailseid kirjeldusi eksootilistest paikadest kui ka jälki ning naturalistlikku õudust. Lisaks veel (lõpupoole hoogsamaks kiskuv) seikluslik süžee ja päris omanäolised kollid. Kõik see kokkupanduna moodustab nauditava koosluse, mis on maksimumhinde igati ära teeninud. 
Teksti loeti eesti keeles

Stiilipuhas seikluslik aurupunk-lugu, milles tegelastest ja sündmustikust olulisemgi on tegevusmaailm oma üldise õhustiku ning anakronistlike leiutistega. Maksimumhinde on käesolev jutt minu meelest igati ära teeninud. 
Teksti loeti eesti keeles

Eelarvustajale täienduseks: need kosmoses teisi valitsevad rahvad (keda tuntakse äärmiselt originaalselt kõlava nime "tyranlased" all) on pigem mongolite kui türklaste moodi ja väidetavalt olevat romaanis kirjeldatud maailm mõnevõrra inspireeritud olukorrast mongoli-tatari ikke alla langenud Vene vürstiriikides 13.-15. sajandini.
Minu poolt loetud Asimovi teostest on "Tähed kui tolmukübemed" ilmselt kõige pulpilikum - romaan on keskendunud põhiliselt kosmosearistokraatide intriigidele ja omavahelistele madistamistele ning katsetele kurjade mongoliidsete tõutunnustega tyranlaste galaktilise ulatusega iket kukutada. Hinde tõmbab kindlalt "3" peale see USA konstitutsiooni teema, mis on ideena tõeliselt totter. Selle "puändi" tagamaid valgustab mõnevõrra ka romaani eestikeelse tõlke kaheleheküljeline saatesõna, mis kohatiste kummaliste võrdluste ja muude ekstsesside kiuste selles küsimuses üsnagi informatiivne on. 
Teksti loeti eesti keeles

Hiina päritolu Ameerika ulmeautori Ken Liu (kes on tuntud ka hiina-inglise tõlkijana ja Liu Cixini teoste ingliskeelsetele lugejatele kättesaadavaks tegijana) fantaasiaromaanide tsüklis "Dandelion Dynasty" ("Võililledünastia") on praeguseks ilmunud kaks romaani, millest käesolev on esimene. Mainitud romaanisari äratas mu huvi juba mõne aasta eest, ent veebis leviva väärinfo tõttu, nagu oleks tegu noortekaga, otsustasin tookord Liu romaane siiski mitte lugeda.
Tegelikult "Võlilledünastia"-tsükkel noortekirjanduse alla ei liigitu, tegu on idamaise õhustikuga ja sarnaselt paljudele teistele moodsatele fantaasiaromaanide sarjadele keskaegses õhustikus toimuvale sõjapidamisele ning paleeintriigidele keskendunud "kõrgfantaasiaga". Sarja on liigitatud ka uue aurupungi alamžanri - "siidipungi" - rajajaks, sest see sisaldab lisaks maagiaelementidele, jumalate ja müütilistele koletistele ka muistse Hiina leiutisi meenutavaid anakronistlikke tehnikaimesid: õhulaevu, mis liiguvad taevalaotuses hiidlindude sulgedest tehtud aerude toel, mehitatud tuulelohesid jne. 
"Võililledünastia" tsükli tarbeks on Liu loonud õhustikult Ida-Aasia maid meenutava Dara saarestiku. Dara saared meenutavad natuke muistset Hiinat, ent sealne keel koos isiku- ja kohanimedega erineb kohati tugevalt hiina keelest. Käesoleva romaani tegevus algab ajal, mil Mapidere-nimeline isevalitseja on Dara saared eduka vallutussõjaga ühendanud. Keiser Mapiderele leidub tema järjest türanlikumaks muutuva valitsusviisi tõttu aga ka rohkelt vastaseid ja romaani sündmustik keskendubki neist kahele, kelle saatuseks on temavastast ülestõusu juhtida: looderliku, ent heatahtliku iseloomuga kergelt pätistunud napsu- ja naljamees Kuni Garu ning Mapidere poolt peaaegu täielikult hävitatud Zyndu klanni viimane võsu Mata Zyndu, keda iseloomustavad lisaks kahekordsete pupillidega silmadele ka ennastohverdav vaprus, julmus ja jäigalt paindumatu konservatiivse aristokraatlike sõdalaste aukoodeksi järgimine. Neist kahest kuulub autori sümpaatia siiski Kunile, keda võib pidada ka romaani peakangelaseks. 
Liu romaani tegelaskujud pole kaugeltki mustvalged ja kohati muutub sündmustik üsna veriseks ning julmaks. Siiski on käesolev romaan pandud kirja märksa leebemates toonides kui näiteks Martini "Jää ja tule laul" või mõni teine moodne fantasy-tellis. Kahe erineva iseloomuga sõbra ühine võitlus keskaegses maailmas, mis lõpuks paratamatult omavahelise konfliktiga päädib, tõi meelde Jaapani joonisfilmisarja "Berserk" (võib-olla ka ühise Aasia tausta tõttu), ent ka tolle sarjaga võrreldes on Liu stiil vägagi pehme ja leebe. Liu paneb suurt rõhku tegelaste iseloomude ja motiivide kirjeldustele, seletades ka lahti põhjused, miks neist on arenenud just sellised isikud nad seda parajasti on. 
Kokkuvõtteks: käesolev romaan oli omapärase õhustiku ja maailmaga põnev ning ladus lugemine, millele maksimumist madalamat hinnet panna ei soovi. Ilmselt võtan mingil hetkel ette ka "Võililledünastia"-tsükli teise romaani "The Wall of Storms". 
Teksti loeti inglise keeles

Dukaj looming (täpsemalt tema alternatiivajaloolised teosed) on mulle juba mõnda aega huvi pakkunud, ent siiani on see huvi keelebarjääri taha kinni jäänud. Nii kujuneski mu esimeseks tutvuseks käesoleva autori loominguga hoopis see postapokalüptilises keskkonnas toimuva sündmustikuga küberpungilik romaan.
Jah, romaanis sisalduvad ideed ja filosoofilised arutlused inimolemuse üle on huvitavad, samas on Starosc aksolotla (eestikeelses tõlkes kõlaks see pealkiri ilmselt kui "Vana aksolotl" või "Vana Mehhiko tömpsuu") üsna raskepärane ning lõpupoole ka segasevõitu tekst. Üks neid ulmes aeg-ajalt ettetulevaid tekste, kus peategelasega seotud pool-metafüüsilised transformatsioonid ajas ja ruumis võimsaid ning suuresti mõistetamatuid mõõtmeid omandavad. 
Romaani ingliskeelse tõlke e-väljaanne on varustatud rohkete ja osalt ka värviliste illustratsioonidega, mille imetlemiseks väikeseekraaniline mustvalge luger küll eriti sobilik pole. 
Teksti loeti inglise keeles