Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Indrek Hargla ·

Eeben

(jutt aastast 2000)

ajakirjapublikatsioon: «Lääne Elu» 2000; nr 38 (1. aprill) – nr 56 (20. mai)
«Algernon» 2000; detsember
♦   ♦   ♦

eesti keeles: Indrek Hargla «Pan Grpowski üheksa juhtumit» 2001

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
10
5
0
0
0
Keskmine hinne
4.667
Arvustused (15)

Jällegi olin teose lisamisel kimbatuses, nagu Excelsuse konkistadooride puhulgi. Pole viitsinud endale selgeks teha lühiromaani ja jutu vahet. Parajalt pikk jutt igatahes on, ehk mahub lühiromaani tiitli alla?

Ma olen selline õnneseen, kelle äi ja ämm Läänemaal elavad ja seega ka "Lääne Elu" tellivad, kus antud lugu ilmuski. Mõned asjad satuvad elus ka lihtsalt kätte!

"Eeben" on järjekordne pan Grpowski lugu, kohati krimka moodi. Tegevuspaik seekord mustal mandril ning tegelasteks peale poolaka veel inglased, zombi ning loll ja kiimane neegrinaine... Mõnus lugu, keegi ei saa keelata mul Harglale järjekordne "viis" kirja panna!

Teksti loeti eesti keeles

Nüüd on siis austatud pan läinud Hercule Poirot` teed. Aga lugejate soovide pärast tõusis Sherlock Holmes uuesti ellu...
Teksti loeti eesti keeles

Suhteliselt vähese tegevusega, kuid piisavalt sisukas ja minu arust maru hästi paberile pandud lugu pan Grpowskist, kes sedapuhku lugejale pisut ka oma detektiivioskusi demonstreerib. Hargla omakorda demonstreerib meile, et suudaks ka selles zhanris täiesti edukalt üles astuda. Mis siis ikka, selline mitmekülgsus on pigem tervitatav kui taunitav. Nt. Simmons`i "Hyperion"-i puhul on just autori meeletu osavus erinevate zhanrite segamisel kuidagi vapustavalt hämmastamapanev. 90-ndate ühe tähelepanuväärseima autoriga võrreldes on Hargla loomulikult alles beebi, kuid eelneva näite eesmärgiks oligi vaid toetada mitmekülgsust, mitte püüe Harglale maailmakirjanduses väärilist kohta leida.
Teksti loeti eesti keeles

"Eebeniga" lõpuni jõudes ei tekkinud [Hargla puhul tuttavlikku] tunnet, et autor on kõigepealt puändi välja mõtelnud ja seejärel sellele loo taha kirjutanud. Kui see ka nii oli, siis seda suurem kiitus. Paraku jääb mul "viis" siiski andmata -- peamiseks põhjuseks on krimizhanri-element, mis minu jaoks ulmelise elemendi häirival kombel üles kaalus ning seeläbi jutu väärtust kahandas. Mitte et ma põhimõtteline detektiivizhanri vihkaja oleks, aga kaalukauss võinuks siiski ulmelise külje peal raskem olla. See selleks. Teine põhjus "neljale" on argisem, kujutades endast "Eebeni" asetust Hargla skaalal. Kolmandaks võiks kritiseerida nõrka puänti.

Kuid pöördudes veel tagasi kiitmise juurde, tõstaksin esile head dialoogi ja julgust pikkida juttu võõrkeelset teksti -- mis sest, et pisivigadega, see (e. prantsuse keel) sobis siia. Aafrika ja inglastega seoses kargab pähe sõna "kolonialism" ja olgugi, et selle hõngu on natuke tunda, on Hargla vastavat klisheed edukalt vältinud.

Nõnda ongi "Eebeni" näol tegu sellise... kuidas öeldagi, vana ja hea Grpowski-jutuga. Midagi kvalitatiivselt uut ei pakuta, ent samas pole ka mingit põhjust pettumiseks. Kindel neli.

Teksti loeti eesti keeles

Ei pea võimalikuks nõustuda eelkirjutajatega, kes selle loo teiste Grpowski lugudega ühte ritta seavad. Pärast selle tüki lugemist võisin kergendatult ohata -- viimaks ometi on Hargla sellise loo kirjutanud, millele ma ilma igasuguste kõhklusteta tugeva viie annan! Tekst on kompositsiooniliselt õnnestunud ning kenasti klubiloo zhanris välja peetud. Ning loo lõpp lisab asjale meeldiva musta huumori ning varjundi. Käesolev lugu sobib suurepäraselt lõpetama Grpowskit käsitlenud pikaksveninud sarja ning on vähemalt minu meelest üle kõigist teistest selle seeria osadest.
Teksti loeti eesti keeles

Hindest ei ole m6tet rääkida, loomulikult on see "5" ja mitte vähem. Kyll aga tekkis mul lugedes hulk kysimusi ja k6ige proosalisem neist on see, et mina ei taba kyll, kuis Grpowski Raudse Eesriide tagant Aafrikasse kondama sattus. Aga puänt oli super, aimasin, et see on kuidagi sauaviibutamisega seotud, aga et sedasi... Kuigi oleks ju v6inud, kui pärast m6tlema hakata.
Teksti loeti eesti keeles

Ühe Aafrika riigi Briti konsulaat saab postiga John Gregor Fosterilt eebenipuust saua, millega kaasnev kiri palub edastada sau inglise teadlasele Howard Evansile, et see saua ja selle toimet uuriks ja siis tagasi saadaks. Kuid Foster on teadmata kadunuks jäänud ja surnuks tunnistatud. Evans on sauast ülimalt huvitatud, kuid keeldub ütlemast, mida ta nimelt uuriks.
Ongi paras aeg Poolast appi kutsuda Mieczislaw Grpowski. Pan Grpowski kinnitab konsulaadi kahtlusi, et Evans küll uuriks saua, ent ei saadaks seda Fosterile tagasi. Samuti arvab ta, et Foster on siiski surnud. Kes ja miks kirjutas Fosteri nimel kirja, seda pan eksortsist ei tea, kuid kahtlustab halvimat.

2000. a. "Stalkeri" valimistel hindasin loo esikoha vääriliseks jutustuste hulgas.

Teksti loeti eesti keeles

Vahelduseks ka üks mitte-päris-tipptasemel Grpowski. Võib-olla on tegu minu isikliku kiiksuga, aga sellised "klubilood" lihtsalt hakkavad mulle millegipärast vastu. Ja see zombi tundub kah kuidagi stamplik. Kuigi on ilmselt paratamatu et pan Grpowski ka selliste rutiinsete tegelastega peab töötama.
Teksti loeti eesti keeles

Paistab, et loo alusmaterjaliks või inspiratsiooniallikaks jällegi inglise vanameister. Tsiteeritakse ju kuningas Leari, lisatakse natuke moraalitsemist (:"ükski armastus ei õigusta elustamist"), antakse mõtlev kriminoloog Grpowski (või peaks ütlema vastupidi? Antakse rumalad kõrvaltegelased) ja puänt, mis sarjale uue hoo sisse annab.
Õnneks sel korral Hargla moraalitsemise kahtlast teed pidi niivõrd ei läinud. Olles loonud teksti, mida juhib rumal peategelane (sel korral mitte Pan, vaid McMoran) ei saagi ühtki lugejat rahuldavat kuldset tõetera välja hauduma panna. Lisaks võib öelda, et "Eeben" kui sarja neljas lugu, alles kogumikule Põnevusromaani tiitli andiski.

Siiamaani olen selgusele jõudmata, kas hindeks olgu 4 või 5. Aga jäägu siis sel korral 4 ja pingutamisrõõm Harglale, mil ta järgnevaid lühijutte kavatseb kirjutama hakata.

Teksti loeti eesti keeles

Otsustasin "Eebenit" meelega viimasena hinnata, sest puändi järgi oleks tegu nagu sarja viimase looga. Kogumikus oli ta igatahes neljas, avaldamise järjekorras vist. Igatahes väärt lugu. Prajal annusel müstikat, krimkat, inimliku rumalust ja ka traagikat. Kuna olin seda lugu varem korra või kaks lugenud, siis üllatav lõpplahendus enam nii hästi mõjule ei pääsenud. Oli liiga hästi meeles. Aga viie panen kõhklemata ära. See lugu lihtsalt jääb meelde...
Teksti loeti eesti keeles

Super!See lugu tekitas minus tohutut õõva, eriti see koht, kus Foster räägib oma seksiüritusest neegrinaisega. See pidi alles neegrinaine olema, kes laibahaisuse ja ligase laibaga ühtida tahtis!Jutt voolab, tekst on nauditav... Ainsaks veaks loeks seda, et peale neegrinaise, Grpowski ja Fosteri jäävad tegelaskujud kuidagi ülikahvatuks.Soovitan kõigile lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle eriti ei meeldinud vaikselt kuid järjekindlalt ligihiilivad elemendid, nagu "klubiloo" vorm, kus kamp härrasmehi istub küdeva kamina ees, kulistades erinevaid jooke ja üks pajatab teistele jutu. Teine ligihiiliv häiriv element oli kriminaaljutu vorm, kus Poirot rollis esinev Grpowski terve jutu vältel on targem kui lugeja, teeb arusaavaid häälitsusi ja hüüatusi, annab ähmaseid vihjeid tohutu hädaohu eest, millele seni ei viita miski ja lõpus pauguga paljastab süüdlase. Selles jutus oli see paljastus seotud jutu ulmelise elemendi, nimelt musta sauaga, mis kogu loo käivitaski. Aga anname andeks. Nimelt oli viimases lauses vint jälle mõnusalt peale keeratud, andes veidike aimu pan Grpowski surmajärgsetest tegemistest...
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Eelnevas sisukas arvustuses võrreldakse käesolevat lühiromaani "Aja maskidega". Minu arvates on vähemalt samavõrd õigustatud võrdlus varem eesti keeles ilmunud jutuga "Mis juhtus siis, kui tulevik taganes" ( http://baas.ulme.ee/?autor=22&teos=1177 ). Mõlemad tegelevad masside psühholoogiaga ning on usutavalt pessimistlikud.
Teksti loeti eesti keeles

Just nimelt, ei olnud naljakas ja ei oska nii vaimustuda nagu eelarvustajad. Mulle üldiselt eriti ei meeldi lood, milles peategelased on juhmipoolsed ja autoripositsioon ei tundu nende omast erinevat. Raske on sellistele kaasa elada.
Teksti loeti eesti keeles

Liblikad on head, krematooriumil polnud ka viga. Autorile on aga kuskil külge hakanud paha komme sõnarohkelt seletada, kui hirmus õudne see ikka on, millest ta kirjutab. Näiteks järgmine lõik:
 
 
"Koeri oli kokku kuus. Nad … Mitte nad, elusolendi kohta käivat sõna ei saanud nende kohta kasutada – need - kujutasid endast suuri, hundisarnaseid ja vasikasuurusi koletisi, kuid, Aldol oli raskusi oma silmade uskumisega – kunagi ehk elavad, kuid nüüdseks täiesti selgelt surnud. Tühjade silmakoobastega ja tuima, ühetaolise raskepärase liikumisega, tekitasid nad Aldos külmi, sisemisi võdinaid. Neis koletistes oli mingi külm aura, mis levis kaugele elukate ümber ja tungis ka läbi akna tuppa, pannes mehe, kes neid sealt vaatas, kananahka. Ta oli millegipärast kindel, et elavad koerad ei olnud teda veel tajunud, kuid surnud juba teadsid, et ta seal on ja neid vaatab. Tahtmatult astus mees aknast eemale, et nende painest vabaneda."
 
 
No mille jaoks kogu seda lora pärast tõdemust, et olid täiesti selgelt surnud, vaja on? Et "Lääne Elus" eraldatud ruum täis saada??
 
 
Järgmisel lausel ei saa aga sedagi vabandust olla: "Valguseta aknad kumasid pimedust ja õõva." Sulaselge jamps.
Teksti loeti eesti keeles

Neid pildi sisse mineku jutte on ilma Kivastikutagi maailmas juba nii palju et...
 
Võiks öelda "ebaoriginaalne" või "andevaene", aga tegelikult pole kumbki neist õige sõna. Õige sõna selle nähtuse kohta on "kolklus". Ainult kirjanduslikus kolkas avaldatakse ja antologiseeritakse ("Eesti novell 2018") niisuguseid tekste. Sama käib näiteks ka Ülo Mattheuse ulmejutu "Minu isa luulud" kohta (1984), mille eest ta Tukla preemiagi sai.
Teksti loeti eesti keeles

Võimalik tõesti, et autoril oli kavas Lovecraftile kummardada - oma nõmeduses ja saamatuses näitas ta aga meistrile paljast pragumenti. Nii läheb, kui inime oma mõõtu ei tunne :(
Teksti loeti eesti keeles

Andekspalumise rituaal on tugev kujund, aga jutu kirjaviis on mõneti raskepärane, nagu ka eelarvustaja märgib.
 
Minu arvates ei ole mõne varasema autori poolt loodud maailma asetatud sündmustiku puhul tema maailmapildi jagamine tingimata kohustuslik. Pastišši puhul oleks, aga pastišš tähendab ka truud stilistilist jäljendamist, mis SV eesmärk ilmselt ei ole.
Teksti loeti eesti keeles

Kitzberg ja Tammsaare siiski küll mitte, aga "Reaktoris" tavaliselt ilmuvate tekstide hulgas paistab silma küll.  Kui see jutt oleks Hargla "Õudse Eesti" koostamise ajal olemas olnud, oleks sinna ka sobinud.
Teksti loeti eesti keeles

Stiilipuhas tekst - peategelane tuleb vanasse talumajja puhkama, hakkab endisaegset rahvast nägema, lõpuks löövad kooljad ümbruskonnas lusti... Ime kohe, et seda seni arvustatud ei ole.
 
Mulle meeldis ühe detaili pärast, lk. 37: "Koolnud kaimud tulid kõik tervitama, hauanaabrid ka. Vanamemm Marie kargles oma pisikese õe Emiliaga ringiratast minu ümber." Sellest, et surnud jäävadki sellesse ikka, milles nad surevad ning mida see nende jaoks tähendada võiks, polegi eesti kirjanduses vist suurt midagi.
Teksti loeti eesti keeles

Nojah, nii kahetsusväärselt sageli läheb, kui tavakirjanik enda arust ägedat ulmet kirjutab. Totalitaarses tulevikuühiskonnas on üliväga pronataalne perepoliitika - elus edasi jõudmist näitab see, mitmendal korrusel sa elad ja korruseid vahetada saad ainult siis, kui lapsi teed. Kui paar mingi aja jooksul lapsi ei saa, on tulemuseks sundlahutus või siis saavad nad võimaluse ennast koos ära tappa. Kogu skeem on totter jama muidugi paljudel põhjustel, aga üks paistab eriti silma: reproduktiivmeditsiini puudumine.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmselgelt rollimängust tõukunud tekst. Sisu poolest trafaretne, kuid autor vähemalt üritab atmosfääri loomisega tööd teha. Ning lõpp vähemalt pole päris selline, nagu eelneva skeemi põhjal arvata võiks. Kolmpluss debüüt ja loodetavasti võtab autor millalgi ette midagi keerulisemat kirjutada.
Teksti loeti eesti keeles

Eks sellistel tekstidel ole oma seltskonnas suurem väärtus kui laia publiku hulgas. Kirjaoskus on autoril täiesti olemas.
 
 
Üldiselt on aga ammu juba tähele pandud, et selleks, et juttu lugeda oleks põnev ja huvitav, peab olema gradatsioon. Tegelased peavad sattuma uutesse ja eelmistest ägedamatesse olukordadesse ning siis need varasemast nutikamalt või brutaalsemalt vms. lahendama. 2018. aasta oktoobrikuu "Reaktoris" on kaks rappimislugu (see siin ja J. J. Metsavana oma), milles kummaski vaid ühtlases tempos rapitakse ja mis seetõttu tüütuks muutuvad. Kolmandiku või isegi poole võiks rahulikult maha lõigata ja tekst sellest vaid võidaks.
 
 
Hea keelevaldamise pärast käesolevale loole punkti võrra kõrgem hinne.
Teksti loeti eesti keeles

Kuna tegu on debüüdiga, siis veidi pikemalt. Eespool on öeldud hulk asju, millega võib nõustuda - jah, otsene kõne on vähe usutav, jah, pseudodokumentalistlik lõpumärkus võinuks ära jääda. Aga kirjutaja suutis oma teksti koos hoida, ei muutunud ülearu sõnaohtraks ega visanud liiga labast kildu. Lõppki on olemas - mitte küll ülearu vaimukas, kuid siiski lõpp. Kuskilt "Years Best of..." kogumikust mäletan juttu, milles tulnukad samamoodi kõigile pasunasse andsid, kuni keegi vapper isehakanud partisan avastas, et neid saab printeritahmaga tappa. No mille poolest siis too parem on...
Teksti loeti eesti keeles