Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Indrek Hargla ·

Eeben

(jutt aastast 2000)

ajakirjapublikatsioon: «Lääne Elu» 2000; nr 38 (1. aprill) – nr 56 (20. mai)
«Algernon» 2000; detsember
♦   ♦   ♦

eesti keeles: Indrek Hargla «Pan Grpowski üheksa juhtumit» 2001

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
10
5
0
0
0
Keskmine hinne
4.667
Arvustused (15)

Jällegi olin teose lisamisel kimbatuses, nagu Excelsuse konkistadooride puhulgi. Pole viitsinud endale selgeks teha lühiromaani ja jutu vahet. Parajalt pikk jutt igatahes on, ehk mahub lühiromaani tiitli alla?

Ma olen selline õnneseen, kelle äi ja ämm Läänemaal elavad ja seega ka "Lääne Elu" tellivad, kus antud lugu ilmuski. Mõned asjad satuvad elus ka lihtsalt kätte!

"Eeben" on järjekordne pan Grpowski lugu, kohati krimka moodi. Tegevuspaik seekord mustal mandril ning tegelasteks peale poolaka veel inglased, zombi ning loll ja kiimane neegrinaine... Mõnus lugu, keegi ei saa keelata mul Harglale järjekordne "viis" kirja panna!

Teksti loeti eesti keeles

Nüüd on siis austatud pan läinud Hercule Poirot` teed. Aga lugejate soovide pärast tõusis Sherlock Holmes uuesti ellu...
Teksti loeti eesti keeles

Suhteliselt vähese tegevusega, kuid piisavalt sisukas ja minu arust maru hästi paberile pandud lugu pan Grpowskist, kes sedapuhku lugejale pisut ka oma detektiivioskusi demonstreerib. Hargla omakorda demonstreerib meile, et suudaks ka selles zhanris täiesti edukalt üles astuda. Mis siis ikka, selline mitmekülgsus on pigem tervitatav kui taunitav. Nt. Simmons`i "Hyperion"-i puhul on just autori meeletu osavus erinevate zhanrite segamisel kuidagi vapustavalt hämmastamapanev. 90-ndate ühe tähelepanuväärseima autoriga võrreldes on Hargla loomulikult alles beebi, kuid eelneva näite eesmärgiks oligi vaid toetada mitmekülgsust, mitte püüe Harglale maailmakirjanduses väärilist kohta leida.
Teksti loeti eesti keeles

"Eebeniga" lõpuni jõudes ei tekkinud [Hargla puhul tuttavlikku] tunnet, et autor on kõigepealt puändi välja mõtelnud ja seejärel sellele loo taha kirjutanud. Kui see ka nii oli, siis seda suurem kiitus. Paraku jääb mul "viis" siiski andmata -- peamiseks põhjuseks on krimizhanri-element, mis minu jaoks ulmelise elemendi häirival kombel üles kaalus ning seeläbi jutu väärtust kahandas. Mitte et ma põhimõtteline detektiivizhanri vihkaja oleks, aga kaalukauss võinuks siiski ulmelise külje peal raskem olla. See selleks. Teine põhjus "neljale" on argisem, kujutades endast "Eebeni" asetust Hargla skaalal. Kolmandaks võiks kritiseerida nõrka puänti.

Kuid pöördudes veel tagasi kiitmise juurde, tõstaksin esile head dialoogi ja julgust pikkida juttu võõrkeelset teksti -- mis sest, et pisivigadega, see (e. prantsuse keel) sobis siia. Aafrika ja inglastega seoses kargab pähe sõna "kolonialism" ja olgugi, et selle hõngu on natuke tunda, on Hargla vastavat klisheed edukalt vältinud.

Nõnda ongi "Eebeni" näol tegu sellise... kuidas öeldagi, vana ja hea Grpowski-jutuga. Midagi kvalitatiivselt uut ei pakuta, ent samas pole ka mingit põhjust pettumiseks. Kindel neli.

Teksti loeti eesti keeles

Ei pea võimalikuks nõustuda eelkirjutajatega, kes selle loo teiste Grpowski lugudega ühte ritta seavad. Pärast selle tüki lugemist võisin kergendatult ohata -- viimaks ometi on Hargla sellise loo kirjutanud, millele ma ilma igasuguste kõhklusteta tugeva viie annan! Tekst on kompositsiooniliselt õnnestunud ning kenasti klubiloo zhanris välja peetud. Ning loo lõpp lisab asjale meeldiva musta huumori ning varjundi. Käesolev lugu sobib suurepäraselt lõpetama Grpowskit käsitlenud pikaksveninud sarja ning on vähemalt minu meelest üle kõigist teistest selle seeria osadest.
Teksti loeti eesti keeles

Hindest ei ole m6tet rääkida, loomulikult on see "5" ja mitte vähem. Kyll aga tekkis mul lugedes hulk kysimusi ja k6ige proosalisem neist on see, et mina ei taba kyll, kuis Grpowski Raudse Eesriide tagant Aafrikasse kondama sattus. Aga puänt oli super, aimasin, et see on kuidagi sauaviibutamisega seotud, aga et sedasi... Kuigi oleks ju v6inud, kui pärast m6tlema hakata.
Teksti loeti eesti keeles

Ühe Aafrika riigi Briti konsulaat saab postiga John Gregor Fosterilt eebenipuust saua, millega kaasnev kiri palub edastada sau inglise teadlasele Howard Evansile, et see saua ja selle toimet uuriks ja siis tagasi saadaks. Kuid Foster on teadmata kadunuks jäänud ja surnuks tunnistatud. Evans on sauast ülimalt huvitatud, kuid keeldub ütlemast, mida ta nimelt uuriks.
Ongi paras aeg Poolast appi kutsuda Mieczislaw Grpowski. Pan Grpowski kinnitab konsulaadi kahtlusi, et Evans küll uuriks saua, ent ei saadaks seda Fosterile tagasi. Samuti arvab ta, et Foster on siiski surnud. Kes ja miks kirjutas Fosteri nimel kirja, seda pan eksortsist ei tea, kuid kahtlustab halvimat.

2000. a. "Stalkeri" valimistel hindasin loo esikoha vääriliseks jutustuste hulgas.

Teksti loeti eesti keeles

Vahelduseks ka üks mitte-päris-tipptasemel Grpowski. Võib-olla on tegu minu isikliku kiiksuga, aga sellised "klubilood" lihtsalt hakkavad mulle millegipärast vastu. Ja see zombi tundub kah kuidagi stamplik. Kuigi on ilmselt paratamatu et pan Grpowski ka selliste rutiinsete tegelastega peab töötama.
Teksti loeti eesti keeles

Paistab, et loo alusmaterjaliks või inspiratsiooniallikaks jällegi inglise vanameister. Tsiteeritakse ju kuningas Leari, lisatakse natuke moraalitsemist (:"ükski armastus ei õigusta elustamist"), antakse mõtlev kriminoloog Grpowski (või peaks ütlema vastupidi? Antakse rumalad kõrvaltegelased) ja puänt, mis sarjale uue hoo sisse annab.
Õnneks sel korral Hargla moraalitsemise kahtlast teed pidi niivõrd ei läinud. Olles loonud teksti, mida juhib rumal peategelane (sel korral mitte Pan, vaid McMoran) ei saagi ühtki lugejat rahuldavat kuldset tõetera välja hauduma panna. Lisaks võib öelda, et "Eeben" kui sarja neljas lugu, alles kogumikule Põnevusromaani tiitli andiski.

Siiamaani olen selgusele jõudmata, kas hindeks olgu 4 või 5. Aga jäägu siis sel korral 4 ja pingutamisrõõm Harglale, mil ta järgnevaid lühijutte kavatseb kirjutama hakata.

Teksti loeti eesti keeles

Otsustasin "Eebenit" meelega viimasena hinnata, sest puändi järgi oleks tegu nagu sarja viimase looga. Kogumikus oli ta igatahes neljas, avaldamise järjekorras vist. Igatahes väärt lugu. Prajal annusel müstikat, krimkat, inimliku rumalust ja ka traagikat. Kuna olin seda lugu varem korra või kaks lugenud, siis üllatav lõpplahendus enam nii hästi mõjule ei pääsenud. Oli liiga hästi meeles. Aga viie panen kõhklemata ära. See lugu lihtsalt jääb meelde...
Teksti loeti eesti keeles

Super!See lugu tekitas minus tohutut õõva, eriti see koht, kus Foster räägib oma seksiüritusest neegrinaisega. See pidi alles neegrinaine olema, kes laibahaisuse ja ligase laibaga ühtida tahtis!Jutt voolab, tekst on nauditav... Ainsaks veaks loeks seda, et peale neegrinaise, Grpowski ja Fosteri jäävad tegelaskujud kuidagi ülikahvatuks.Soovitan kõigile lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle eriti ei meeldinud vaikselt kuid järjekindlalt ligihiilivad elemendid, nagu "klubiloo" vorm, kus kamp härrasmehi istub küdeva kamina ees, kulistades erinevaid jooke ja üks pajatab teistele jutu. Teine ligihiiliv häiriv element oli kriminaaljutu vorm, kus Poirot rollis esinev Grpowski terve jutu vältel on targem kui lugeja, teeb arusaavaid häälitsusi ja hüüatusi, annab ähmaseid vihjeid tohutu hädaohu eest, millele seni ei viita miski ja lõpus pauguga paljastab süüdlase. Selles jutus oli see paljastus seotud jutu ulmelise elemendi, nimelt musta sauaga, mis kogu loo käivitaski. Aga anname andeks. Nimelt oli viimases lauses vint jälle mõnusalt peale keeratud, andes veidike aimu pan Grpowski surmajärgsetest tegemistest...
Teksti loeti eesti keeles
x
Urmas Muinasmaa
1973
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Raamat oli mastaapne ja fantaasirikas, kuid pisut liiga detailne, liiga lohisev ning LIIGA PAKS!. Gladstone`i alalised nõupidamised, palverändurite lõputud sekeldused ajasarkade ümber ning kõikvõimalikud detailsed kirjeldused olid koormavad. Seega pidin kahjuks pisut pettuma, ootasin enamat. Siiski müts maha autori ees, vaeva on nähtud tõsiselt. Raamat väärib tegelikult korduslugemist (koos esimese osaga), kuna nii mõndagi jäi minu lihtsakoelisele maamehe mõistusele segaseks. Võimalik, et uuestilugemine ei aitagi, vaid järgnevad Endymioni osad asjad klaariks teevad.

Tänu ka Mario Kivistikule töö ja vaeva nägemise eest tõlkimisel! Loodetavasti saame kunagi ka tetraloogia teist poolt maakeeles lugeda.

Teksti loeti eesti keeles

Ei jää vist ka muud üle kui "viis" panna, kuigi selle raamatu lugemine just esteetiline nauding polnud. Miks siis ikkagi 5? Sellepärast, et ajusoppi talletuv positiivne üldmulje raamatust on tugevalt mõjutatud raamatu puändi poolt. Alles lõpus avatakse lugeja silmad, et näha kõike loetut hoopis teise pilguga.

Samas ma ei saa mainimata jätta ka seda, et hoolimata kirjeldatud julmustest, oli peategelase Franki silme läbi nähtav maailm päris lummav. Kummaline küll, kuid minul seostus see kõige rohkem enda lapsepõlvemaailmaga, kus ma armastasin ka looduses hulkuda ning vahel pööningul istuda. Aga kätt südamele pannes vannun: ühtegi sõpra ma teise ilma ei aidanud ning loomi ka ei piinanud...

Teksti loeti eesti keeles

"Apendiks" ja "Eelkäiad" olid heal tasemel jutud ning igati viit väärt, ülejäänud kahjuks sellist pinget enam ei pakkunud. See 5 või 3 krooni mis ta aastal 2000 Tallinna suvalises antikvariaadis maksab, tasub ulmehuvilisel kindlasti raisata.
Teksti loeti eesti keeles

Kurat, see oli nüüd küll hea jutt, ikka väga hea kohe. Väärib saadud "Hugo`t" 100%. Lihtne idee iseenesest: võtta ajaloost kaks väljapaistvat isikut ja nad kokku viia eesmärgiga "vaatame mis juhtub?". Mõtlemisainet jätkub kauemaks, kui lugemiseks aega kulus.
Teksti loeti eesti keeles

Silverberg kirjutab hästi ning seepärast hindeks "neli" (mitte madalam), kuid muidu nõustun praktiliselt kõiges Andrei Golikovi arvustusega. Kuid samas polnud kõik ideed raamatus sugugi haiged: see kuidas ühiskond on sidusõdede ja -vendadega seotud, on päris huvitav ning tegelikkuses ilmselt ka realiseeritav. Tore ju, kui igal inimesel oleks garanteeritud kaks väga lähedast sõpra!
Teksti loeti eesti keeles

Mastaapne ja mahukas romaan - Xeelee sarja võtmeteos, mis paljud lahtised otsad kokku seob. Sisust:

40. sajand, päike ilmutab aga juba esimesi tundemärke elu lõppfaasi jõudmisest. Inimkond üritab asja uurida ning luua aegruumis tunnel 5 miljoni aasta kaugusele tulevikku. Sellise tunneli konstrueerimiseks peab aga kosmoselaev praktiliselt valguskiirusel liikudes sooritama reisi, mis kestab Maa aja järgi 5 miljonit, laeva aja järgi aga tuhat aastat (relatiivsus!). Tulevikus vaataksid nad mis päikesest saanud ning tuleks loodud ajatunneli kaudu tagasi oma aega (50. sajandisse tegelikult). Paraku ei suuda laeva ühiskond 1000 aastat oma normaalsust säilitada ja üks seltskond keerab 50 aastat enne reisi lõppu asja tuksi ning ajatunnel jääb rajamata. Mis siis toimub maailmas aastal 5000000 AD ? Päike on surmaagoonias paisunud juba Marsi orbiidini, teised tähed universumis on samasugused - punased ja suremas. inimestest pole aga kippu ega kõppu... Kuid siiski: signaalid tulevad otse päikesest ning neil õnnestub “daunlõudida” tehisinimene Lieserl, kes saadeti samuti 5 milj. aastat tagasi päikest uurima, kuid hilisemate sõdade käigus teiste tsivilisatsioonidega unustati. Koos Lieserliga hakatakse jälile jõudma, mis toimunud/toimumas. Nimelt kustutavad päikest ja tähti varjatud ainest (“dark matter”) eluvorm. Inimesed on aga sõjas (nende endi algatatud) Xeelee tsivilisatsioonilt peksa saanud ja ilmselt hävitatud. Xeelee ise (ja kogu barüoniline elu) on aga kaotamas sõda varjatud ainele, mistõttu on Xeelee rajanud üüratu artefakti: tuhandete galaktikate massi ja miljonite valgusaastate läbimõõduga pöörleva Ringi, mille läbi on võimalik universumist mõnda teise maailma lahkuda. Viimased inimesed leiavad õnneks Titaani jääst Xeele hüperdraiviga “Nightfighter’i”, millele tõstavad oma laeva elumooduli ümber ja “hüplevad” läbi 150 miljoni valgusaasta Ringi juurde ning lahkuvad koos Xeeleega läbi Ringi teise, noorde universumisse.

See pikk jutt oli nüüd lühidalt raamatu peamine sisu... Lisaks on aga seal piisavalt erinevaid tegelasi ja tegevust ning ohtralt teoreetilise füüsika seletusi, mis mulle kõik kohale kahjuks küll ei jõudnud. Mis mind selle teose juures aga kõige rohkem hämmastab, on asjaolu, et Ringi hard SF ületab oma fantastilisusega küll suurt osa teadusliku tõepära piirangud hüljanud ulmet. Kas siis teaduslik tõepära on üldse piirang? Baxter pidi ju isegi selline mees olema, kes kõigi oma serveeritavate “imede” võimalikkuse oma käega läbi arvutab. Mis kõik küll neist võrranditerägastikest välja ei kooru...

Teksti loeti inglise keeles

Baxter üritas saada 10 aastat tagasi kosmonaudiks, paraku see ei õnnestunud ning tal “tuli leppida” SF kirjaniku karjääriga. Võibolla kaotas tema läbi maailm suurepärase kosmonaudi, kuid SF-i võit on arvatavasti sellest kaotusest mitmeid kordi suurem.

Mõnede arvates on Baxteri loodud karakterid lamedad, tema kirjutatud tekst aga kuiv ja igav nagu teoreetilise füüsika õpik. Kuid tänapäeva teoretilise füüsika kõige pöörasemate ideede suurepärane tundmine ja nendega kõige suuremates mastaapides opereerimine pole ka just paljudele jõukohane! Ja mida tähendabki mingi karakter või kellegi tunded terve universumi ajaloo ja saatuse kõrval. Või kas oskab keegi üldse öelda, mida tunneb jahtunud ning surevas universumis elav viimane inimene 10^10 aasta pärst...

Viimane lõik on õigustav, kuid tegelikult ei ole õigustusi tarvis - Baxteri looming on erakordne tase, raju hard science fiction kõige paremas tähenduses! Ja kellele see peale ei lähe, ei aita ka õigustused. Võite lugeda autori paremaks tundmaõppimiseks intervjuud temaga: http://www.sam.math.ethz.ch/~pkeller/BAXTER/Interview.html

Raamatust endast. See on Baxteri kolmas romaan (ilmumisjärjekorras küll teine) ning kuulub Xeelee sarja. Kuna ma pole rohkem selle sarja raamatuid lugenud, ei oska kommenteerida, kuivõrd ta teistega seotud on. Sisust. Inimesed on jõudnud arengus tublisti edasi: koloniseerivad päikesesüsteemi, leiatanud vananemisvastase tehnoloogia (sisuliselt surematuse), rajavad aegruumis tunnelit jne. Paraku allutab inimkonna aga julmalt tugevam tsivilisatsioon, Quax, kes nullib kogu inimkonna saavutused, lõpetab tehnoloogilise arengu ja muudab Maa suureks toiduvabrikuks. Salaja õnnestub ühel grupil siiski ehitada kosmoselaev, Maalt lahkuda ja läbi aegruumi tunneli 1500 aastat tagasi Quaxi eelsesse minevikku põgeneda. Seal saavad aga “kohalikud” külalistega tulevikust peavalu tunda, kuna viimaste eesmärgiks pole mitte lihtsalt Quaxi hävitamine, vaid füüsikalisele hüpoteesile rajatud pime usk universumi ajaloo muutmiseks, milline eesmärk pühendab kõik abinõud. Quax saabub muidugi oma laevadega ka minevikku inimkonda hävitama ja järgneb space-battle...

Huvitavat atribuutikat raamatusse juba jagub: põgenike kosmoselaev on nagu lendav kividega mätas, täpsustatult on selle üheks osaks Stonehenge (maskeering, laev ehitati ju salaja!); Quaxi laevad on kosmoselendudeks kohastunud hiiglaslikud mõistuslikud elusolendid (hüperdraiviga!); Quax ise on kõigest mõnesajast indiviidist koosnev äärmiselt veider eluvorm - turbulentse vedeliku kerad; üheks peategelastest oli ühe teise tüübi isa virtuaalne koopia (isa ise oli surnud); jne. Ja muidugi Wigneri paradoks, Schrödingeri kass, Einsten-Kerr’i sild, Schwarzild ja mustad augud, “ussiaugud” aegruumis - eelpool mainitud kohati kaelamurdev füüsikaline background.

Mis mul veel öelda: minu jaoks oli see raamat maiuspala ning hinge soojendab teadmine, et lugemist ootavad veel suur enamus Baxteri maiuspalu...

Teksti loeti inglise keeles

Nii igivanu SF jutte nagu see, on ütlemata raske hinnata. Ei suuda lihtsalt ennast ajas 150 aastat tagasi asetada ning peast pühkida kogu selle perioodi teaduse saavutused. Ja paratamatult tundub seetõttu nii vana SF ülimalt naiivne. Kuid A.D. 2150 on tänapäeva hard SF ehk sama lapsik... Mingid kandvad ideed muidugi jäävad kestma. Antud loos on selleks ehk tänapäevaks juba tülgastuseni ekspluateeritud "hull teadlane". See konkreetne "määd saientist", Rappacini, on kõva mürgisegaja ning kasvatanud oma imeilusa tütre sellliseks hirmuäratavaks olevuseks, kelle puudutus ning hingeõhk kõigile elavale surmav on. Hinne 3.5, loo vanust arvestades olen leebe ja panen nelja.
Teksti loeti inglise keeles

Jutt rajaneb ühele vingele ideele ning kõik muu on üsna tähtsusetu ja kõrvaline. Selleks ideeks on nn. "aeglane klaas", klaas, mida valgus ei läbi ühe hetkega (kui suur on valguse kiirus klaasis? ca 200000 km/s?), vaid viivitusega. Ning see viivitus võib kesta sõltuvalt klaasist kuni kümnete aastateni. Ühesõnaga on inimesed õppinud seda klaasi valmistama ning jutus antakse edasi esmased huvitavad rakendused, mida selline klaas võimaldab. Autor on seda ideed edaspidistes teostes põhjalikumalt lüpsnud, konkreetses jutus jääb aga asi pisut kuivaks, seepärast 4 mitte 5.
Teksti loeti inglise keeles

Kui ma õieti aru sain (ma ei ole selles aga kindel), on lugu viimase kosmonaudi vanaduspõlvest tuleviku vanadekodus. Eriti positiivset hinnangut see jutt aga minus esile ei kutsunud.
Teksti loeti inglise keeles

Lugu superkaugest tulevikust Maal, kust on kadunud inimesed. Kurat teab kuhu zooloogiliselt klassifitseeruvad mudase merepõhja katoliiklastest elanikud (!!!)jõuavad oma palverännakul legendaarse paavsti juurde, kelleks on ... AI

Päris naljakas oli mudaelenike arutlus sellest, millised inimesed välja võisid näha - jõuti järeldusele, et tõenäoliselt kerakujulised...

Teksti loeti inglise keeles

Fantaasilend, mis oma absurdsuses võtab nõutuks, kuid samas paneb muigama. Kaks Inglise härrat aastast 1985 ärkavad unest ning leiavad ennast ahvidena puu otsas. Ning kogu maailm, kus nad elavad, on pisi-pisike ning mõnest puust ainult koosnebki. Taevas hõõgub aga hiiglaslik punane päike, mille välimuse järgi võib arvata, et Jeesuse sünnist on möödas ca 5 miljardit aastat. Mõtle ise, mis juhtus... Peagi selgub, et üks dþentelmenidest on emane, teine aga isane pärdik... :-)
Teksti loeti inglise keeles

See lugu ajas pea päris segi ning algul ei tahtnud nagu kohale jõuda, mis toimub. Toimus aga selline asi, et enam-vähem sama-aegselt satuvad paralleelmaailmate lõikumise tulemusena Kuul kokku kõik esimesed ekspeditsioonid Maalt, ka need, mis meie maailmas tegelikult plaanidest kaugemale ei jõudnud. Ei viitsinud selle loo backgroundi uurida, kindlasti on toimumata jäänud ürituste ajaloolised faktid kuskil kirjas.
Teksti loeti inglise keeles

Seekord fantaseerib Baxter tõesti venelaste kosmoselendude ümber. Juri Gagarin ise läheb Veenusele. Taustaks spekulatsioon elektromagnetilisest intelligentsist Veenusel. Ei ole nii paha, kui Adrifted arvab...
Teksti loeti inglise keeles

Baxter on kokku ajanud kaks ajaloolist sündmust oktoobrist 1962: USA kosmonaudi Walter Schirra kosmoselend (6 tiiru ümber Maa) ning Kuuba kriis, mille käigus oleks võinud puhkeda tuumasõda NSVL-USA vahel. Baxteri jutu peategelaseks ongi Schirra, teglikust ajaloost erinevalt aga Maal puhkebki tuumasõda... See pole aga Maa ega Schirra jaoks lõpp. Pärast poolteist orbiiti kestnud vaikust eetris ja tulemöllu jälgimist Maal side taastub ning ragisev hääl küsib Maalt "Mis juhtus?"... Ääretult vinge jutt minu meelest, kogumiku üks parimaid!
Teksti loeti inglise keeles

Ja-jah, kari pisikesi rasedaid plikasi ja mitte ühtegi poisipõnni!!! Ja jooksevad sindrid nii kiiresti, et kuidagi kätte ei saa!
Teksti loeti inglise keeles

Olevat Baxteri teine müügiks läinud lugu, "Traces" kogumiku vanim, aastast 1988. Jutu ideeks on selline tore ja mõistatuslik masin, mis teeb "mittemillestki midagi".
Teksti loeti inglise keeles

Superman (täpselt selline, nagu koomiksites ja filmides) arreteeritakse, tema üle mõistetakse kohut ning langetatakse surmamõistev otsus. Kuna superman on üdini inimeste heaolule pühendunud, laseb ta endaga seda juhtuda - inimkonna nimel. Hukkamise peab ta ise läbi viima. Selleks peab ta taevast all kihutama ning läbi Havai vulkaani tungima Maa sisemusse. Arvestuste kohaselt tungiks ta ca 15 miili sügavusele ning hiljemalt mõne nädala jooksul ka selle kõige tagajärjel sureks... Kust superman pärit ja mida autor veel sellega öelda tahab, lugege ise, kui huvi on!
Teksti loeti inglise keeles

Jällegi konkreetsel isikul ja sündmusel baseeruv jutt. Selleks isikuks on 30-40-ndate aastate tuntud muusik Glenn Miller, kes olevat Baxteri isa suur lemmik olnud. Miller jäi kadunuks 15. detsember 1944, kui temaga Inglismaalt Pariisi startinud lennuk kadunuks jäi. Jutu tegevus leiabki aset vahetult enne selle saatusliku lennu starti. Milleri kõrvale ilmub lennukis äkki tema vend, tegelikult hoopis venna kujuline projektsioon kaugest tulevikust. See nn. vend veenab Glenni lennukist väljuma nimg mitte sõitma, kuna lend surmaga lõpeb. Tema ellujäämine tähendaks aga kardinaalselt teistsugust pop-muusika arengut sõjajärgses Ameerikas. Kummalisel kombel päästaks see Ameerika kauges tulevikus "külaliste" käest kosmosest. Nii et Glenn peab valima...
Teksti loeti inglise keeles

Alternatiivajalooline lugu esimesest lennukist ja sellele võetud patendist 19. sajandi lõpus, millega sai hakkama vaene Wales`i puusepp söekaevurite kolkakülast. Kuna inglased asjast midagi ei arvanud, ehitasid puusepp ja co kokku 4 lennukit ning tegid Londoni kohal demonstratsioonlennu. Muuhulgas pildusid ülevalt peaministri tõlda söekamakatega. Lihtne ja ilus jutt inimeste unistusest lennata ja selle unistuse täitumisest. Jutu kirjutamise aineks olevat Baxteril olnud muide ka tegelikult Wales`i puusepa võetud patent lendava masina kohta.
Teksti loeti inglise keeles

Jällegi dateerib Baxter kosmoseajastu alguseks 19. sajandi teise poole. Jutt koosneb vaheldumisi erinevatest lõikudest: esimese Marsi ekspeditsiooni päevikust ning kellegi Mr. Wells`i jutustusest. Hea jutt, millel on analoogia ka tegelikult aset leidnud kosmoseajastu saavutuste ja pettumustega.
Teksti loeti inglise keeles

Kunagi on tabanud Maad komeet, mis lõi Maa orbiidi piklikuks. Seetõttu muutus kliima külmaks ning ainsaks elupaigaks sai ookean. Sealgi toimus elu vaid üürikese suve kestel ühe kuu jooksul, ülejäänud aeg möödus külmunult talveunes. Visioon võimalikust ja mitte just meeliülendavast kõrgeltarenenud inimkonna hääbumisest (või hoopiski ellujäämisest?) kosmilise katastroofi tagajärjel.
Teksti loeti inglise keeles

Kunagi tegi mingile planeedile hädamaandumise laev, mis tuli kuskilt... Inimestel tuli kohaneda veidra maailmaga, kus pidi klammerduma kaljunukkide külge või kulgema allavoolu. Veider jutt, ei oska midagi erilist selle kohta arvata.
Teksti loeti inglise keeles

Päris konkreetne ja verine muinasjutt. Ja ei mingit hea-kurja võitlust, vaid pigem kurja ja kurja vaheline võitlus. Oleks ma seda lugenud nii umbes 15 aasta vanuselt, oleksin nähtavasti vaimustusest silda visanud. Ei tunne end just vanakesena, kuid ma ei suuda enam sellist kirjandust 100% nautida, midagi jääb nagu puudu. Mul assotsieerus see raamat ühe karmi bändi karmi looga aastast 97 - Unleashed "Ragnarök". Ma ei imestaks, kui see raamat seda ja teisigi metal bände inspireerinud on, eksisteerib ju isegi selline stiil nagu "viking metal".
Teksti loeti eesti keeles