Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Indrek Hargla ·

Eeben

(jutt aastast 2000)

ajakirjapublikatsioon: «Lääne Elu» 2000; nr 38 (1. aprill) – nr 56 (20. mai)
«Algernon» 2000; detsember
♦   ♦   ♦

eesti keeles: Indrek Hargla «Pan Grpowski üheksa juhtumit» 2001

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
10
5
0
0
0
Keskmine hinne
4.667
Arvustused (15)

Jällegi olin teose lisamisel kimbatuses, nagu Excelsuse konkistadooride puhulgi. Pole viitsinud endale selgeks teha lühiromaani ja jutu vahet. Parajalt pikk jutt igatahes on, ehk mahub lühiromaani tiitli alla?

Ma olen selline õnneseen, kelle äi ja ämm Läänemaal elavad ja seega ka "Lääne Elu" tellivad, kus antud lugu ilmuski. Mõned asjad satuvad elus ka lihtsalt kätte!

"Eeben" on järjekordne pan Grpowski lugu, kohati krimka moodi. Tegevuspaik seekord mustal mandril ning tegelasteks peale poolaka veel inglased, zombi ning loll ja kiimane neegrinaine... Mõnus lugu, keegi ei saa keelata mul Harglale järjekordne "viis" kirja panna!

Teksti loeti eesti keeles

Nüüd on siis austatud pan läinud Hercule Poirot` teed. Aga lugejate soovide pärast tõusis Sherlock Holmes uuesti ellu...
Teksti loeti eesti keeles

Suhteliselt vähese tegevusega, kuid piisavalt sisukas ja minu arust maru hästi paberile pandud lugu pan Grpowskist, kes sedapuhku lugejale pisut ka oma detektiivioskusi demonstreerib. Hargla omakorda demonstreerib meile, et suudaks ka selles zhanris täiesti edukalt üles astuda. Mis siis ikka, selline mitmekülgsus on pigem tervitatav kui taunitav. Nt. Simmons`i "Hyperion"-i puhul on just autori meeletu osavus erinevate zhanrite segamisel kuidagi vapustavalt hämmastamapanev. 90-ndate ühe tähelepanuväärseima autoriga võrreldes on Hargla loomulikult alles beebi, kuid eelneva näite eesmärgiks oligi vaid toetada mitmekülgsust, mitte püüe Harglale maailmakirjanduses väärilist kohta leida.
Teksti loeti eesti keeles

"Eebeniga" lõpuni jõudes ei tekkinud [Hargla puhul tuttavlikku] tunnet, et autor on kõigepealt puändi välja mõtelnud ja seejärel sellele loo taha kirjutanud. Kui see ka nii oli, siis seda suurem kiitus. Paraku jääb mul "viis" siiski andmata -- peamiseks põhjuseks on krimizhanri-element, mis minu jaoks ulmelise elemendi häirival kombel üles kaalus ning seeläbi jutu väärtust kahandas. Mitte et ma põhimõtteline detektiivizhanri vihkaja oleks, aga kaalukauss võinuks siiski ulmelise külje peal raskem olla. See selleks. Teine põhjus "neljale" on argisem, kujutades endast "Eebeni" asetust Hargla skaalal. Kolmandaks võiks kritiseerida nõrka puänti.

Kuid pöördudes veel tagasi kiitmise juurde, tõstaksin esile head dialoogi ja julgust pikkida juttu võõrkeelset teksti -- mis sest, et pisivigadega, see (e. prantsuse keel) sobis siia. Aafrika ja inglastega seoses kargab pähe sõna "kolonialism" ja olgugi, et selle hõngu on natuke tunda, on Hargla vastavat klisheed edukalt vältinud.

Nõnda ongi "Eebeni" näol tegu sellise... kuidas öeldagi, vana ja hea Grpowski-jutuga. Midagi kvalitatiivselt uut ei pakuta, ent samas pole ka mingit põhjust pettumiseks. Kindel neli.

Teksti loeti eesti keeles

Ei pea võimalikuks nõustuda eelkirjutajatega, kes selle loo teiste Grpowski lugudega ühte ritta seavad. Pärast selle tüki lugemist võisin kergendatult ohata -- viimaks ometi on Hargla sellise loo kirjutanud, millele ma ilma igasuguste kõhklusteta tugeva viie annan! Tekst on kompositsiooniliselt õnnestunud ning kenasti klubiloo zhanris välja peetud. Ning loo lõpp lisab asjale meeldiva musta huumori ning varjundi. Käesolev lugu sobib suurepäraselt lõpetama Grpowskit käsitlenud pikaksveninud sarja ning on vähemalt minu meelest üle kõigist teistest selle seeria osadest.
Teksti loeti eesti keeles

Hindest ei ole m6tet rääkida, loomulikult on see "5" ja mitte vähem. Kyll aga tekkis mul lugedes hulk kysimusi ja k6ige proosalisem neist on see, et mina ei taba kyll, kuis Grpowski Raudse Eesriide tagant Aafrikasse kondama sattus. Aga puänt oli super, aimasin, et see on kuidagi sauaviibutamisega seotud, aga et sedasi... Kuigi oleks ju v6inud, kui pärast m6tlema hakata.
Teksti loeti eesti keeles

Ühe Aafrika riigi Briti konsulaat saab postiga John Gregor Fosterilt eebenipuust saua, millega kaasnev kiri palub edastada sau inglise teadlasele Howard Evansile, et see saua ja selle toimet uuriks ja siis tagasi saadaks. Kuid Foster on teadmata kadunuks jäänud ja surnuks tunnistatud. Evans on sauast ülimalt huvitatud, kuid keeldub ütlemast, mida ta nimelt uuriks.
Ongi paras aeg Poolast appi kutsuda Mieczislaw Grpowski. Pan Grpowski kinnitab konsulaadi kahtlusi, et Evans küll uuriks saua, ent ei saadaks seda Fosterile tagasi. Samuti arvab ta, et Foster on siiski surnud. Kes ja miks kirjutas Fosteri nimel kirja, seda pan eksortsist ei tea, kuid kahtlustab halvimat.

2000. a. "Stalkeri" valimistel hindasin loo esikoha vääriliseks jutustuste hulgas.

Teksti loeti eesti keeles

Vahelduseks ka üks mitte-päris-tipptasemel Grpowski. Võib-olla on tegu minu isikliku kiiksuga, aga sellised "klubilood" lihtsalt hakkavad mulle millegipärast vastu. Ja see zombi tundub kah kuidagi stamplik. Kuigi on ilmselt paratamatu et pan Grpowski ka selliste rutiinsete tegelastega peab töötama.
Teksti loeti eesti keeles

Paistab, et loo alusmaterjaliks või inspiratsiooniallikaks jällegi inglise vanameister. Tsiteeritakse ju kuningas Leari, lisatakse natuke moraalitsemist (:"ükski armastus ei õigusta elustamist"), antakse mõtlev kriminoloog Grpowski (või peaks ütlema vastupidi? Antakse rumalad kõrvaltegelased) ja puänt, mis sarjale uue hoo sisse annab.
Õnneks sel korral Hargla moraalitsemise kahtlast teed pidi niivõrd ei läinud. Olles loonud teksti, mida juhib rumal peategelane (sel korral mitte Pan, vaid McMoran) ei saagi ühtki lugejat rahuldavat kuldset tõetera välja hauduma panna. Lisaks võib öelda, et "Eeben" kui sarja neljas lugu, alles kogumikule Põnevusromaani tiitli andiski.

Siiamaani olen selgusele jõudmata, kas hindeks olgu 4 või 5. Aga jäägu siis sel korral 4 ja pingutamisrõõm Harglale, mil ta järgnevaid lühijutte kavatseb kirjutama hakata.

Teksti loeti eesti keeles

Otsustasin "Eebenit" meelega viimasena hinnata, sest puändi järgi oleks tegu nagu sarja viimase looga. Kogumikus oli ta igatahes neljas, avaldamise järjekorras vist. Igatahes väärt lugu. Prajal annusel müstikat, krimkat, inimliku rumalust ja ka traagikat. Kuna olin seda lugu varem korra või kaks lugenud, siis üllatav lõpplahendus enam nii hästi mõjule ei pääsenud. Oli liiga hästi meeles. Aga viie panen kõhklemata ära. See lugu lihtsalt jääb meelde...
Teksti loeti eesti keeles

Super!See lugu tekitas minus tohutut õõva, eriti see koht, kus Foster räägib oma seksiüritusest neegrinaisega. See pidi alles neegrinaine olema, kes laibahaisuse ja ligase laibaga ühtida tahtis!Jutt voolab, tekst on nauditav... Ainsaks veaks loeks seda, et peale neegrinaise, Grpowski ja Fosteri jäävad tegelaskujud kuidagi ülikahvatuks.Soovitan kõigile lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle eriti ei meeldinud vaikselt kuid järjekindlalt ligihiilivad elemendid, nagu "klubiloo" vorm, kus kamp härrasmehi istub küdeva kamina ees, kulistades erinevaid jooke ja üks pajatab teistele jutu. Teine ligihiiliv häiriv element oli kriminaaljutu vorm, kus Poirot rollis esinev Grpowski terve jutu vältel on targem kui lugeja, teeb arusaavaid häälitsusi ja hüüatusi, annab ähmaseid vihjeid tohutu hädaohu eest, millele seni ei viita miski ja lõpus pauguga paljastab süüdlase. Selles jutus oli see paljastus seotud jutu ulmelise elemendi, nimelt musta sauaga, mis kogu loo käivitaski. Aga anname andeks. Nimelt oli viimases lauses vint jälle mõnusalt peale keeratud, andes veidike aimu pan Grpowski surmajärgsetest tegemistest...
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Eelarvustajale täienduseks: need kosmoses teisi valitsevad rahvad (keda tuntakse äärmiselt originaalselt kõlava nime "tyranlased" all) on pigem mongolite kui türklaste moodi ja väidetavalt olevat romaanis kirjeldatud maailm mõnevõrra inspireeritud olukorrast mongoli-tatari ikke alla langenud Vene vürstiriikides 13.-15. sajandini.
Minu poolt loetud Asimovi teostest on "Tähed kui tolmukübemed" ilmselt kõige pulpilikum - romaan on keskendunud põhiliselt kosmosearistokraatide intriigidele ja omavahelistele madistamistele ning katsetele kurjade mongoliidsete tõutunnustega tyranlaste galaktilise ulatusega iket kukutada. Hinde tõmbab kindlalt "3" peale see USA konstitutsiooni teema, mis on ideena tõeliselt totter. Selle "puändi" tagamaid valgustab mõnevõrra ka romaani eestikeelse tõlke kaheleheküljeline saatesõna, mis kohatiste kummaliste võrdluste ja muude ekstsesside kiuste selles küsimuses üsnagi informatiivne on. 
Teksti loeti eesti keeles

Hiina päritolu Ameerika ulmeautori Ken Liu (kes on tuntud ka hiina-inglise tõlkijana ja Liu Cixini teoste ingliskeelsetele lugejatele kättesaadavaks tegijana) fantaasiaromaanide tsüklis "Dandelion Dynasty" ("Võililledünastia") on praeguseks ilmunud kaks romaani, millest käesolev on esimene. Mainitud romaanisari äratas mu huvi juba mõne aasta eest, ent veebis leviva väärinfo tõttu, nagu oleks tegu noortekaga, otsustasin tookord Liu romaane siiski mitte lugeda.
Tegelikult "Võlilledünastia"-tsükkel noortekirjanduse alla ei liigitu, tegu on idamaise õhustikuga ja sarnaselt paljudele teistele moodsatele fantaasiaromaanide sarjadele keskaegses õhustikus toimuvale sõjapidamisele ning paleeintriigidele keskendunud "kõrgfantaasiaga". Sarja on liigitatud ka uue aurupungi alamžanri - "siidipungi" - rajajaks, sest see sisaldab lisaks maagiaelementidele, jumalate ja müütilistele koletistele ka muistse Hiina leiutisi meenutavaid anakronistlikke tehnikaimesid: õhulaevu, mis liiguvad taevalaotuses hiidlindude sulgedest tehtud aerude toel, mehitatud tuulelohesid jne. 
"Võililledünastia" tsükli tarbeks on Liu loonud õhustikult Ida-Aasia maid meenutava Dara saarestiku. Dara saared meenutavad natuke muistset Hiinat, ent sealne keel koos isiku- ja kohanimedega erineb kohati tugevalt hiina keelest. Käesoleva romaani tegevus algab ajal, mil Mapidere-nimeline isevalitseja on Dara saared eduka vallutussõjaga ühendanud. Keiser Mapiderele leidub tema järjest türanlikumaks muutuva valitsusviisi tõttu aga ka rohkelt vastaseid ja romaani sündmustik keskendubki neist kahele, kelle saatuseks on temavastast ülestõusu juhtida: looderliku, ent heatahtliku iseloomuga kergelt pätistunud napsu- ja naljamees Kuni Garu ning Mapidere poolt peaaegu täielikult hävitatud Zyndu klanni viimane võsu Mata Zyndu, keda iseloomustavad lisaks kahekordsete pupillidega silmadele ka ennastohverdav vaprus, julmus ja jäigalt paindumatu konservatiivse aristokraatlike sõdalaste aukoodeksi järgimine. Neist kahest kuulub autori sümpaatia siiski Kunile, keda võib pidada ka romaani peakangelaseks. 
Liu romaani tegelaskujud pole kaugeltki mustvalged ja kohati muutub sündmustik üsna veriseks ning julmaks. Siiski on käesolev romaan pandud kirja märksa leebemates toonides kui näiteks Martini "Jää ja tule laul" või mõni teine moodne fantasy-tellis. Kahe erineva iseloomuga sõbra ühine võitlus keskaegses maailmas, mis lõpuks paratamatult omavahelise konfliktiga päädib, tõi meelde Jaapani joonisfilmisarja "Berserk" (võib-olla ka ühise Aasia tausta tõttu), ent ka tolle sarjaga võrreldes on Liu stiil vägagi pehme ja leebe. Liu paneb suurt rõhku tegelaste iseloomude ja motiivide kirjeldustele, seletades ka lahti põhjused, miks neist on arenenud just sellised isikud nad seda parajasti on. 
Kokkuvõtteks: käesolev romaan oli omapärase õhustiku ja maailmaga põnev ning ladus lugemine, millele maksimumist madalamat hinnet panna ei soovi. Ilmselt võtan mingil hetkel ette ka "Võililledünastia"-tsükli teise romaani "The Wall of Storms". 
Teksti loeti inglise keeles

Dukaj looming (täpsemalt tema alternatiivajaloolised teosed) on mulle juba mõnda aega huvi pakkunud, ent siiani on see huvi keelebarjääri taha kinni jäänud. Nii kujuneski mu esimeseks tutvuseks käesoleva autori loominguga hoopis see postapokalüptilises keskkonnas toimuva sündmustikuga küberpungilik romaan.
Jah, romaanis sisalduvad ideed ja filosoofilised arutlused inimolemuse üle on huvitavad, samas on Starosc aksolotla (eestikeelses tõlkes kõlaks see pealkiri ilmselt kui "Vana aksolotl" või "Vana Mehhiko tömpsuu") üsna raskepärane ning lõpupoole ka segasevõitu tekst. Üks neid ulmes aeg-ajalt ettetulevaid tekste, kus peategelasega seotud pool-metafüüsilised transformatsioonid ajas ja ruumis võimsaid ning suuresti mõistetamatuid mõõtmeid omandavad. 
Romaani ingliskeelse tõlke e-väljaanne on varustatud rohkete ja osalt ka värviliste illustratsioonidega, mille imetlemiseks väikeseekraaniline mustvalge luger küll eriti sobilik pole. 
Teksti loeti inglise keeles

"India printsessi pärandus" on üsna kummaline romaan, mille lugemisel ei saa eirata kirjutamisaja üldist konteksti. Tänapäeval naiivsena mõjuvast utopismist ja Prantsuse-Preisi sõja järel Prantsusmaad vallanud hurraapatriootlikust saksavihast kantud romaan mõjub tänapäeval omalaadse kitšina, meenutades mõnd koomilisuseni absurdset nõukogudeaegset propagandateost ning ületades selles osas kaugelt ka näiteks sama autori "Back Cupi saare saladuse". Selle tänaseks elavate inimeste mälust kadunud sõja mõju 19.-20. sajandi vahetuse prantsuse seiklus- ja ulmekirjandusele oli vist päris suur - lisaks Verne'i hilisemale loomingule meenuvad mulle patriootlik-germanofoobsed elemendid ka näiteks Louis Boussenardi loomingust. Käesolevas romaanis on prantslastest peategelasi kujutatud patriootlike, eetiliste, vaprate ja suuremeelsetena - see kehtib eriti doktor Sarrasini ning ta poja Octave'i sõbra Marceli kohta (viimatimainitu ainsateks pahedeks näivad olevat piibusuitsetamine ja kohvijoomine). Kurikael professor Schultze aga mõjub eriti groteskselt - tüüp on huvitatud põhiliselt Saksa rahva maailmavallutusplaanidest, massihävitusrelvade leiutamisest ja sotsiaaldarvinistlikult põhjendatud tapatalgute kavandamisest. Eriti jälgid on aga Schultze toidu- ja joogieelistused: õlu, hapukapsad ning vorstid, mida ta endale kurjade sepitsuste vahepeal lakkamatult näost sisse ajab. Samas on pealtnäha absurdsuseni mustvalgetes toonides kirjapandud romaani tõlgendamiseks ka sügavamaid võimalusi ja eestikeelse tõlke Raul Sulbi poolt kirjutatud järelsõna, kus avatakse teose üldist kirjandusloolist tausta, on Verne'i romaani mõistmiseks vägagi vajalik. 
Muus osas kujutab "India printsessi pärandus" endast omaaegset lähituleviku-teemalist teaduslikku fantastikat, kus on vihjeid 1870. aastatel hüpermoodsateks olnud tehnoloogiliste uuendustele - näiteks äsjaleiutatud telefonid. Eestikeelses tõlkes on justkui muuseas mitmel korral juttu ka autodest, ent tegu näib olevat tõlkeapsaga - Project Gutenbergi nimeliselt veebilehelt  kättesaadavas prantsuskeelses originaalis esineb selle koha peal homonüüm voiture, mis lisaks "autole" ka hobuveokeid tähistab. 
Õige hoo saab "India printsessi päranduse" sündmustik sisse alles kusagil sajanda lehekülje paiku ehk romaani teises pooles, sealtmaalt hakkab mängu tulema ka rohkem ulmelist elementi ja fantastilisi leiutisi. Just romaani teine pool tõstabki selle hinde minu jaoks "4" peale. 
Teksti loeti eesti keeles

Romaani sündmustiku käivitajaks on 1949. aastal Chicago Tuumauuringute Instituudis toimunud õnnetusjuhtum ja sellest tulenev ajutine aegruumi anomaalia, mis paiskab linnatänaval jalutanud 62-aastase pensionil rätsepa Joseph Schwarzi kümnete tuhandete aastate kaugusele tulevikku. Tulevikumaailmas ootab Schwarzi ees "Asumi"-romaanidest tuttav Galaktikaimpeerium, Maa on aga muutunud suuresti radioaktiivseks, kummaliste iidsete tavade poolt vaimselt aheldatud kolkaks. Ajarännust ja uuest ning tundmatust maailmast täielikku segadusse aetud ning meeleheitel Schwarz satub eneselegi ootamatult tulevikuinimeste võimuvõitluste ja intriigide hammasrataste vahele... Romaani idee ja tegevusmaailm on päris huvitavad, ent maksimumhinnet ma sellele romaanile anda ei suuda - osalt ka Targo arvustuses mainitud põhjustel. Eriti lõpupoole kisub "Kivike taevas" nö. maailmapäästmise-põnevikuks, "Asumi"-triloogiale omast eepilist haaret ja filosoofilisust siin pole. Ka Maa suhted ülejäänud Galaktikaimpeeriumiga tundusid natuke kummaliselt kirjapanduina ja sisaldasid mitmeid küsitavusi. Miks vaevuti Siiriusel ja mujal suurtes maailmades nii vähetähtse ning vaese planeedi elanikke nii kirglikult vihkama? Kuidas sai Maa olla ühelt poolt Galaktikaimpeeriumi ulatusliku autonoomiaga osa, mille ellu keskvõim olulisel määral ei sekkunud (tegemata ka vähimatki katset sealse olukorra parandamiseks olulisi ressursse kulutada, tundmata huvi kohalike inimeste ega kaupade vastu), kui samas olid impeeriumi esindajad Maal sisuliselt puutumatus staatuses ja nende võimu vastu toimusid pidevad ülestõusud? Kui Galaktikaimpeeriumi loomisel oli Asimovi eeskujuks suuresti Rooma impeerium, siis käesolevas romaanis kirjeldatud tuleviku-Maas näivad peegelduvat tolle impeeriumi suhted Juuda provintsiga - multikultuurne impeerium versus tõrksad, mässulised ja veidratest religioossetest tavadest haaratud põliselanikud, kes keskvõimule oma lakkamatute mässudega nuhtluseks on. Vähemalt selline ajalooline paralleel mul "Kivikest taevas" lugedes tekkis.  Omaette naljaka kurioosumina tuleks ära mainida ka romaani eestikeelse tõlke eessõna. 4-leheküljeline sissejuhatav tekst sisaldab mitmeid huvitavaid fakte Asimovi isiku ja päritolu kohta, ent selle autor kaldub õige mitmel korral teemast kõrvale ning pühendub endale ebameeldivate ajaloolis-ühiskondlike nähtuste materdamisele, mille seosed Asimovi isikuga on suhteliselt piiripealsed...
P. S. Järgneva arvustuse "disklaimeri" kohta - siilile on selge, aga üliinimesele peab seletama. "Probleemidest ja seostest, millest koosnes elu" olen järgnevast arvustajast teadlik paremini kui ta ise (ega kasuta Ostrovski sotsrealistlikku romaani tõsiseltvõetava allikana "pursuide" saatuse kohta). Mul pole midagi Nõukogude võimu, Vene tsaaride ega 1950. aastate kitsarinnaliste ameeriklaste kirumise vastu, ent selle kirumise mahutamine ulmeautorist rääkiva lühikese artikli sisse mõjub natuke kummaliselt - eriti kuna autori elul ja loomingul on kõige nende teemadega kokkupuude vaid riivamisi (mainin seda veelkord, kui üliinimese kõrgeltarenenud aju eelmist lõiku lugedes kokku jooksis ja ta jutu mõttest aru ei saanud). "Allergiliseks reaktsiooniks" oleks seda nimetada küll liiast - mainisin lihtsalt ilmselget, mida oleks varem või hiljem niikuinii maininud keegi teine. Kui aga viimanegi funktsionaalne lugemisoskus kaob ja mõistus suurushullusest nii "lühisesse" jookseb, et igal pool untermenschid ning nende lollused viirastuvad, on abi ainult kliinilisest psühhiaatriast. 
Teksti loeti eesti keeles

Butcheri "Dresdeni toimikute" sarja kuuluvad romaanid on ehitatud üles üsnagi sarnaselt ja kohati tundub, et autor on isegi sarnaseid stseene kirja pannud mingisuguseid ühetaolisi šabloone kasutades. Neljas romaan erineb oma üleesehituselt küll mõnevõrra eelmisest kolmest. Kui eelmised kolm romaani on omavahel lõdvalt seotud ja üles ehitatud täpselt samasuguse skeemi järgi (Dresden satub mingit üleloomulikku juhtumit uurima, satub pahuksisse nii kaasvõlurite kui ka ametivõimudega, saab lõpuks rängalt vigastada ja peaaegu surma, ent lõpp on siiski õnnelik), siis "Suverüütel" kujutab endast pigem otsest järge "Hauatagusele ohule", kirjeldades eelmises romaanis alguse saanud sündmuste jätkumist. "Hauataguses ohus" olulist rolli mänginud "rüütel" Michaelit "Suverüütli" lehekülgedel küll ei kohta, ent see asjaolu on käesolevale romaanile vaid plussiks. 
"Suverüütli" sündmustik kipub venima, sisaldades samas ka mõningaid hoogsaid episoode andekalt väljamõeldud kollidega (nt. kloropärgel). Hinde osas kõhklesin mõnda aega "4" ja "3" vahel - olgu siis "4" pika miiinusega. 
Teksti loeti eesti keeles

Ei meeldinud mulle see lugu, eelkõige just ajuvabalt moraliseeriva lõpplahenduse tõttu, mis hinde lõplikult "mitterahuldava" peale tõmbas. Seda hoolimata asjaolust, et Itaalia olustikukirjeldused olid autoril päris hästi välja tulnud. 
Teksti loeti eesti keeles

Vanamoodne ja humoorikas-seikluslik lugu, mis hoolimata kirjutamisajast meenutab pigem mõnd Sheckley juttu või Lemi lugusid Ijon Tichyst. Üsna pretensioonitult ja natuke karikatuurseltki mõjuv pajatus tuleviku-kosmosemaailmast ning seal tegutsevatest gängsteritest, mis oma õhustikult ning suuresti ka tehnoloogiliselt taustalt kuuluks justkui pigem kuskile 1940. või -50. aastatesse kui 21. sajandisse. Omas laadis päris muhedalt teostatud lugu, mis ilmselt polegi mõeldud ülemäära tõsiselt võtmiseks. 
Teksti loeti eesti keeles

Aurupungilik (või oleks seda õigem nimetada näiteks diiselpungiks?) fantasy-lühiromaan on kohutavalt aeglase ja lohiseva süžeega ning selle eestikeelne tõlge võtab antoloogias "Maagia" enda alla 96 lehekülge ehk siis tublisti üle veerandi köite kogumahust. "Pööripäeva" peategelaseks on kuskil vaeses rannikukülas elav varateismeline neiu, kes unistab siniverelisest päritolust ehk hertsogi sohitütreks olemisest, seejuures on ta unistusel ootamatud tagajärjed. Taustaks päris omapärane tegevusmaailm - transpordivahendite areng on umbkaudu varase 20. sajandi arengutasemel, ent televisioon eksisteerib laiatarbekaubana, ühiskonnakorralduses domineerib aga aristokraatia. Ookeanisügavustes elavad "hüljesteks" kutsutud mõistuslikud libaolendid, inimtsivilisatsiooni ähvardavad müütilised jäähiiglased ja globaalne jahenemine. Kogu see põnevalt ülesehitatud maailm jääb veniv-igava sündmustiku suhtes paraku pigem kuhugi tagaplaanile.
Rohkem kui poole lühiromaani sisust võtavadki enda alla askeldused rannikukülas ja sealse nürivõitu igapäevaelu kirjeldused, mis lugejale tegevusmaailma kohta väga palju teada ei anna. Edasi saab "Pööripäeva" sündmustik veidi suurema hoo sisse, kinnistades siiski tunnet, et ma pole lugejana päriselt selle teksti sihtgrupi seas - tundub nagu pigem teismelistele neidudele suunatud eskapistliku fantasyna. Seega "kolmest" madalamat hinnet ma Galina lühiromaanile kindlasti ei anna. 
Eraldi tuleks ära mainida ka autori omapärast nimeloomingut: lisaks tiitlite "pan" ja "pani" kasutamisele ning poola-, ungari-, saksa- ja muidu mittevenepärastele nimedele oli "Pööripäevas" ka üks eesti nimega tegelane, nimelt telediktor pan Velirand (huvitav, kas see nimi võib olla inspireeritud ühest Eno Raua nõukogudeaegsest noorsoojutustusest või selle ekraniseeringust?). 
Lõpetuseks veel saatesõnas olevast lausest "Tegevus toimub küberpunk-maailmas", mis mõjus kummalise "libaspoilerina": ootasin pidevalt, et tegevusmaailma taustana paljastuks mingisugune hiiglaslik arvutisimulatsioon. Ilmselt tegi koostaja seda lauset kirjutades hoopis näpuvea ja mõtles siiski "aurupunk-maailma". 
Teksti loeti eesti keeles

Idee ja tegevusmaailma olemuse avamine loo arenedes on üsna intrigeerivad. Paraku kulub enamik loost peategelase molutamise peale kuskil postapokalüptilises Vene kolkalinnakeses ja sealse hallilt nüri eluolu kirjeldustele. Teostust arvestades ei saa käesolevale loole ka "kolmest" kõrgemat hinnet anda. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo õhustik meenutas natuke Wellsi "Ajamasinat", seda just tulevikusuunalise ajarännu ja apokalüptiliste visioonide osas. Muidu päris võimsalt kirjapandud tekst, ent lõpplahendus kahandas hinde minu jaoks "4" peale. 
Teksti loeti eesti keeles

Tolkieni loomingust inspireeritud rõlgetes toonides linnafantaasia blatnoiliku  alkohoolikust "võitlusmaagi" seiklustest ja sekeldustest 20.-21. sajandi vahetuse Moskvas. Divovi loomingule (mida tunnen küll ainult varasemate Skarabeuse avaldatud tõlgete põhjal) omaselt on tegu antihumaanse ja -intellektuaalse ning kuritegelikke ja asotsiaalseid tegelaskujusid sisaldava "pätiromantikaga", mis paljudes lugejates ilmselt tülgastust tekitada võib. 
Minust kui Vene ulmeautorite loomingut ainult tõlgete kaudu tundvast lugejast läksid osad selles lühiromaanis sisalduvad klišeed ja viited küll ehk kaduma - näiteks vaimustus vulgaar-tolkinistlikest maailmadest ning katsed elfide ja orkide/örkide suhteid kuidagi revisjonistlikult kirjeldada, mis on ka mõne teise idanaabrite ulmekirjaniku (nagu Kirill Jeskovi) loomingust silma torganud ning mille juured ja sügavamad põhjused on mulle teadmata. Siiski mõjus "Reetur" oma robustsevõitu stiilis üsna ehedalt ja väärib minu meelest maksimumhinnet. 
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku "Takerdunud maa" eestikeelse tõlke juures on kõige kummalisemaks asjaoluks ilmselt see, et ühes ja samas raamatusarjas ("Orpheuse Raamatukogu") on praeguseks ilmunud Bagicalupi lühiromaan "Alkeemik" nii eraldi raamatuna (aastal 2012) kui ka osana käesolevast nelja lühiromaani sisaldavast kogumikust. Tegu pole siiski mingitpidi etteheitmist vääriva asjaoluga - "Alkeemiku" eestikeelse esmatrüki ilmumise ajal rohkem kui kuue aasta eest polnud kaht "Takerdunud maas" sisalduvat lühiromaani autorite poolt veel kirjutatudki, nii et "Alkeemiku" tõlke kordustrüki avaldamine osana mahukamast kogumikust sai olla vaid ainuvõimalikuks sammuks. 
Kogumiku ühist tegevusmaailma iseloomustavad lisaks araabiapärasele õhustikule, maagiapelgusele ja mürgise okasväädi levikule ka üldine vaesus ning viletsus ja võimurite omavoli. Kogu selle (kohati üsna masendavalt ja lohutult kirja pandud) viletsuse põhjustajaks võib pidada asjaolu, et tegu on varasemalt maagial põhinenud tsivilisatsiooniga, mis on ootamatute ökoloogiliste probleemide (mürgiste okasväätide levimine) tõttu pidanud maagiast suures osas loobuma. Ilmselt on Bacigalupi kui valdavalt düstoopilist SF-i kirjutav autor seda maailma luues võtnud eeskujuks meie tsivilisatsiooni ähvardavad ohud, asendades tehnoloogia maagiaga ja võimaliku ökoloogilise katastroofi okasväätidega. Vähemalt selline allegooriline paralleel torkas mulle käesolevat kogumikku lugedes pähe - ja Bacigalupi elust ning loomingust rääkiv saatesõna näis sellele arvamusele vaid kinnituseks olevat. 
Kahe autori lühiromaanid erinevad teineteisest mõnevõrra - võrreldes Bacigalupiga on Buckellile omasem seikluslikum ja madinarohkem stiil, samuti teatud sõjakas feminism ning positiivselt kirjeldatud lihtrahva ja egoistlikult julm-ülbe aadelkonna vastandamine viisil, mis natuke meenutab nõukogudeaegset käsitlust klassivõitlusest muistsetes ühiskondades. Bacigalupi lühiromaanide peategelased on meessoost laostunud kõrgklassi esindajad, kes kipuvad muutuvale maailma pigem jalgu jääma, Buckell aga keskendub lihtrahva seast pärinevate mässuliste amatsoonide võitlustele. 
 
Teksti loeti eesti keeles

Lühiromaani algus ja keskpaik kippusid venima, keskendudes põhiliselt Khaimi alamrahva raske elu kirjeldustele. Lõpupoole muutus lugu hoogsamaks ja põnevamaks, tõstes hinde minu jaoks "4" peale. "Hukkajanna" meeldis mulle siiski "Sepa tütrest" rohkem. 
Teksti loeti eesti keeles

Õde-venda Rain ja Mop on põgenikud Khaimis, kelle kodulinna Alacani on mürgised okasväädid enda alla matnud. Rikka kaupmehe lapsed on pärast kodu mahajätmist täielikult laostunud ja sunnitud oma uues kodus ohtliku töö - okasväätide väljajuurimisega - elatist teenima. Kui Rain kokkupuute tõttu okasväädimürgiga varjusurma langeb, ei kaota meeleheitlikku olukorda sattunud Mop lootust oma õde päästa...
Minu kokkupuude Bacigalupi teostega piirdub tema väheste eesti keeles ilmunud tekstidega, seega pole ma ilmselgelt pädev ta loomingule mingisugust üldistavat hinnangut andma. Küll aga tulid "Khaimi lapsi" lugedes meelde tema aastate eest Täheaegades ilmunud lood: "Liiva ja räbu rahvas" ning eriti just "Flööditüdruk". Samasugune üheaegselt morbiidne, melanhoolne ja depressiivne stiil lööb välja ka käesolevas lühiromaanis, mis on sama autori "Alkeemikust" märksa süngemates toonides kirja pandud. Kokkuvõttes on "Khaimi lapsed" sarnaselt "Flööditüdrukule" natuke liiga masendav tekst (erinevalt mõnest teisest autorist ei paista Bacigalupile omane olevat ka morbiidsuse mahendamine musta huumoriga, vaid pigem keerab ta morbiidsetele toonidele melanhoolsusega vinti juurde), et ma sellest eriti vaimustuda suudaksin. 
Teksti loeti eesti keeles

Mürgistest okasväätidest ohustatud Khaimi linna vana timuka Anto tütre Tana elu pole just meelakkumine: isa on vana ja haige, abikaasa ning laste isa Jorda nõrga iseloomuga veinijoodik ja pere majanduslik olukord pole just kiita. Nii on Tana ühel hetkel sunnitud timukarüü selga tõmbama ja oma põduraks isaks maskeerituna keelatud võlukunsti kasutamises süüdistatuid tapalaval hukkama. Nagu sellest kõigest veel ei piisaks, ründavad Khaimi fanaatilisse ususekti kuuluvad rüüstajad Paika linnast, tapavad Anto ja Jorda ning röövivad Tana pojad. Meeleheitele aetud naine on poegade tagasisaamiseks valmis kasvõi maailma tagurpidi pöörama ja kõik võimalikud takistused ületama.
Feministliku (sõjakas-karmis ja brutaalses mõttes) alatooniga hoogne lühiromaan meeleheitele aetud naisest karmis maailmas, kes transformeerub sündmustiku arenedes pereemast halastamatuks amatsooniks. Taustaks Bacigalupi "Alkeemikust" tuttav idamaise hõnguga eksootiline tegevusmaailm. 
Teksti loeti eesti keeles

Tõlkeulme romaanisarjade lugemine eesti keeles võib viia kummaliste tulemusteni. Kui Robin Hobbi "Farseeri"-triloogia läbilugemiseks kulus mul tänu Eesti kirjastuspoliitika iseärasustele tervelt 16 aastat, siis Reeve'i tetraloogia õnnestus läbida mõnevõrra lühema aja jooksul ehk siis veidi vähem kui 13 aastaga. Sarja kolmas romaan, "Põrgulikud leiutised", nägi maakeeles trükivalgust aastal 2010 (ehk siis praeguseks 9 aastat tagasi) ja vahepeal jõudis hulk vett merre voolata, kuni Peter Jacksoni ekraniseeringu menust tiivustatud kohalikud kirjastajad sarja kolme esimese romaani tõlked uuesti välja andsid ning ka "Pimeneva tasandiku" eestikeelne tõlge lõpuks trükivalgust nägi. Sarja edasilugemine inglise keeles mulle vahepealsete aastate jooksul pähe ei tulnud... oli muud lugemist ja tegemist. "Pimeneva tasandiku" eestikeelse tõlke ilmumisel sai see aga kohe ära ostetud ja varsti ka läbi loetud, ehkki eelmistes osades toimunu oli mu mälestustes juba mõnevõrra tuhmuma hakanud.
Romaani sündmustik algab sealt, kus "Põrgulike leiutiste" oma pooleli jäi. Reeve'i maailma ja stiiliga tuttavatele lugejatele siin väga suuri üllatusi pole: postapokalüptiline aurupungilik ning madinarohke sündmustik oma liikuvate linnade, õhulaevade, konkureerivate rühmituste omavaheliste intriigide, muistsete superrelvade ja kõige muuga. Pluss teismelistest peategelased, kellle tõttu Reeve'i tetraloogia noorteulmeks liigitub, ehkki ka veidi vanematele ulmehuvilistele lugeda kõlbab. Kõik mainitu koos mõningate autorile omaste stiililiste iseärasustega meenutab natuke Jaapani joonisfilmidele omast esteetikat. 
Tetraloogia neljas osa on eelmistest mõnevõrra mahukam ja autor tõmbab siin sündmustiku osas nö. otsad kokku. Siin peitub vast ka "Pimeneva tasandiku" suurim nõrkus. Ingliskeelses ulmes kirjutatavate romaanisarjade (triloogiate-tetraloogiate) viimased osad kipuvad tihti olema mingi sarnase ülesehitusega, seda sõltumata autorist, alamžanrist ja temaatikast. Otsustavad viimased lahingud, maailmalõpp ja selle ärahoidmine, kõiksugu katartilised sündmused, kangelassurmad, taaskohtumised ning õnnelikud lõpud... Iga sellist romaani lugedes tekib tunne, et kõik see tuleb kusagilt nii kohutavalt tuttav ette, midagi sellist on juba ammu palju kordi loetud. 
Muus osas põnevalt kirja pandud, nii et hindeks kokku "4".
Teksti loeti eesti keeles

Tondijutuliku õhustikuga lühiromaan, mille sündmustik pöörab küll lõpuks mõnevõrra teistsugustele radadele. Minategelaseks on loominguliselt mõnevõrra läbipõlenud inglise ulmekirjanik ja kirjandushuviline Daniel Ellis, kes avastab ühel hetkel enda jaoks hiljuti teadmata kadunuks jäänud Vaughan Edwardsi veidralt müstilise proosaloomingu. Edwardsi teoseid ja elukäiku uurides jõuab Ellis järeldusele, et kadunud kirjaniku isik ning looming on seotud millegi väga müstilise ja mõistmatuga...
Kirjanikust minategelase kasutamise poolest meenutas Browni lühiromaan natuke mõningaid Kingi teoseid, ehkki võrreldes Kingi loominguga on Browni tekst märksa helgema ning südamlikuma tonaalsusega. Teatud paralleelid tekkisid ka Haldemani "Hemingway võltsinguga". Mis käesoleva lühiromaani hinde "3" peale tõmbab, on peamiselt Browni stiil - veniv, lobisev (andku mulle andeks kõik, kelle meelest kirjanduse ainus eesmärk ongi lobisemine!), kõiksugu olmedetailidele liigselt tähelepanu pöörav ja sentimentaalsevõitu. 
Teksti loeti eesti keeles

Poeetilis-melanhoolne tondijutt, mille tegevus ei toimugi üllatuslikult (autori isikut arvestades) kusagil Indias, vaid hoopis Inglise maapiirkonnas. Loo keskmes on üks vana häärber ja sealsed kummalised asukad, kelle külaliseks minajutustaja ootamatult satub...
Hinne "3" on puhtalt subjektiivne ja põhineb lugemiselamusel, mitte objektiivsel ega erapooletul katsel teose kirjanduslikku kvaliteeti hinnata. Umbes nagu suure osa Bradbury loomingu puhul - võid lugeda ja aru saada, et lugu on hästi kirja pandud (kõik need sõnaosavalt poeetilised kirjeldused suvise Inglismaa looduse ja olustiku teemal), aga vat nautida ei suuda. Kuidagi liiga sentimentaalne mu maitsele. 
Teksti loeti eesti keeles

Minajutustaja võtab vastu oma kunagise ülikoolikaaslase Haco Harfageri küllakutse ja reisib tolle perekonna pärusvalduseks olevale Rayba saarele Shetlandi saarestikus, mille kohta Harfager on varem müstilisi vihjeid teinud ning seda saart oma Norra esivanemate 14. sajandist pärineva perekonnaneedusega seostanud. Lakkamatutest tormidest räsitud karmil ja kaljusel Raybal valitseb veidralt tontlik õhustik ning kummalises kuppelkatusega suguvõsahäärberis pesitsev Harfager ei paista just terve mõistuse juures olevat...
Poe' eeskuju (eelkõige muidugi "Usheri maja huku" näol, aga millegipärast meenus ka "Langemine Maelströmi") on selles loos tõesti üsna selgelt äratuntav. Samas pole käesolev lugu kindlasti mingi Poe' pastišš, Shieli stiil on täiesti omalaadne ja tema teksti muudab meisterlikuks just hullumeelne ning sürreaalne õhustik. Žanriliselt võiks "Maja täis helisid" liigitada ilmselt weird fictioni alla. 
Teksti loeti eesti keeles

Buchani looming on mulle varasemast tuttav lapsepõlves loetud seiklusromaani "Aafrika viimne kuningas" kaudu, mis "kadunud maailma" alamžanrisse kuuludes otsapidi ka piiripealseks ulmeks liigitub. "Kadunud maailma" žanrit esindab tegelikult ka käesolev lühiromaan "Eikellegimaa", ehkki see on esitatud kõhedusttekitava õudusloona ja selle tegevus ei toimu kusagil Aafrika või Lõuna-Ameerika "valgete laikude" keskel, vaid autorile kodusel nõmmisel Šoti mägismaal, viktoriaanliku Briti tsivilisatsiooni südames. 
Üks neid teoseid, mille puhul kirjeldatud sündmuste tõepärasust näib mõjutavat minategelasse isikusse puutub. Nimelt on autor loo minategelaseks valinud kuidagi äärmiselt ebameeldiva ja ebaadekvaatselt käituva isiku - arheoloogialektor Gravesi, kes paistab oma minajutustuses silma enesekiitmise, snobismi ja vaimuhaige ning täiesti totra käitumisega pärast kõnnumaal tundmatuga silmitsi seismist. Võimalik, et kirjutamisaja väärtushinnangute kontekstis jättis too tegelaskuju normaalsema mulje. Samas tundub ikkagi, et see tegelane võis osa kõnnumaal toimunust välja mõelda või sellest oma jutustuses mingitpidi vildaka pildi anda. 
Natuke vanamoeline ja kergelt aegunud, aga muidu päris huvitava ideega lugu. 

 

Teksti loeti eesti keeles