Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Indrek Hargla ·

Eeben

(jutt aastast 2000)

ajakirjapublikatsioon: «Lääne Elu» 2000; nr 38 (1. aprill) – nr 56 (20. mai)
«Algernon» 2000; detsember
♦   ♦   ♦

eesti keeles: Indrek Hargla «Pan Grpowski üheksa juhtumit» 2001

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
10
5
0
0
0
Keskmine hinne
4.667
Arvustused (15)

Jällegi olin teose lisamisel kimbatuses, nagu Excelsuse konkistadooride puhulgi. Pole viitsinud endale selgeks teha lühiromaani ja jutu vahet. Parajalt pikk jutt igatahes on, ehk mahub lühiromaani tiitli alla?

Ma olen selline õnneseen, kelle äi ja ämm Läänemaal elavad ja seega ka "Lääne Elu" tellivad, kus antud lugu ilmuski. Mõned asjad satuvad elus ka lihtsalt kätte!

"Eeben" on järjekordne pan Grpowski lugu, kohati krimka moodi. Tegevuspaik seekord mustal mandril ning tegelasteks peale poolaka veel inglased, zombi ning loll ja kiimane neegrinaine... Mõnus lugu, keegi ei saa keelata mul Harglale järjekordne "viis" kirja panna!

Teksti loeti eesti keeles

Nüüd on siis austatud pan läinud Hercule Poirot` teed. Aga lugejate soovide pärast tõusis Sherlock Holmes uuesti ellu...
Teksti loeti eesti keeles

Suhteliselt vähese tegevusega, kuid piisavalt sisukas ja minu arust maru hästi paberile pandud lugu pan Grpowskist, kes sedapuhku lugejale pisut ka oma detektiivioskusi demonstreerib. Hargla omakorda demonstreerib meile, et suudaks ka selles zhanris täiesti edukalt üles astuda. Mis siis ikka, selline mitmekülgsus on pigem tervitatav kui taunitav. Nt. Simmons`i "Hyperion"-i puhul on just autori meeletu osavus erinevate zhanrite segamisel kuidagi vapustavalt hämmastamapanev. 90-ndate ühe tähelepanuväärseima autoriga võrreldes on Hargla loomulikult alles beebi, kuid eelneva näite eesmärgiks oligi vaid toetada mitmekülgsust, mitte püüe Harglale maailmakirjanduses väärilist kohta leida.
Teksti loeti eesti keeles

"Eebeniga" lõpuni jõudes ei tekkinud [Hargla puhul tuttavlikku] tunnet, et autor on kõigepealt puändi välja mõtelnud ja seejärel sellele loo taha kirjutanud. Kui see ka nii oli, siis seda suurem kiitus. Paraku jääb mul "viis" siiski andmata -- peamiseks põhjuseks on krimizhanri-element, mis minu jaoks ulmelise elemendi häirival kombel üles kaalus ning seeläbi jutu väärtust kahandas. Mitte et ma põhimõtteline detektiivizhanri vihkaja oleks, aga kaalukauss võinuks siiski ulmelise külje peal raskem olla. See selleks. Teine põhjus "neljale" on argisem, kujutades endast "Eebeni" asetust Hargla skaalal. Kolmandaks võiks kritiseerida nõrka puänti.

Kuid pöördudes veel tagasi kiitmise juurde, tõstaksin esile head dialoogi ja julgust pikkida juttu võõrkeelset teksti -- mis sest, et pisivigadega, see (e. prantsuse keel) sobis siia. Aafrika ja inglastega seoses kargab pähe sõna "kolonialism" ja olgugi, et selle hõngu on natuke tunda, on Hargla vastavat klisheed edukalt vältinud.

Nõnda ongi "Eebeni" näol tegu sellise... kuidas öeldagi, vana ja hea Grpowski-jutuga. Midagi kvalitatiivselt uut ei pakuta, ent samas pole ka mingit põhjust pettumiseks. Kindel neli.

Teksti loeti eesti keeles

Ei pea võimalikuks nõustuda eelkirjutajatega, kes selle loo teiste Grpowski lugudega ühte ritta seavad. Pärast selle tüki lugemist võisin kergendatult ohata -- viimaks ometi on Hargla sellise loo kirjutanud, millele ma ilma igasuguste kõhklusteta tugeva viie annan! Tekst on kompositsiooniliselt õnnestunud ning kenasti klubiloo zhanris välja peetud. Ning loo lõpp lisab asjale meeldiva musta huumori ning varjundi. Käesolev lugu sobib suurepäraselt lõpetama Grpowskit käsitlenud pikaksveninud sarja ning on vähemalt minu meelest üle kõigist teistest selle seeria osadest.
Teksti loeti eesti keeles

Hindest ei ole m6tet rääkida, loomulikult on see "5" ja mitte vähem. Kyll aga tekkis mul lugedes hulk kysimusi ja k6ige proosalisem neist on see, et mina ei taba kyll, kuis Grpowski Raudse Eesriide tagant Aafrikasse kondama sattus. Aga puänt oli super, aimasin, et see on kuidagi sauaviibutamisega seotud, aga et sedasi... Kuigi oleks ju v6inud, kui pärast m6tlema hakata.
Teksti loeti eesti keeles

Ühe Aafrika riigi Briti konsulaat saab postiga John Gregor Fosterilt eebenipuust saua, millega kaasnev kiri palub edastada sau inglise teadlasele Howard Evansile, et see saua ja selle toimet uuriks ja siis tagasi saadaks. Kuid Foster on teadmata kadunuks jäänud ja surnuks tunnistatud. Evans on sauast ülimalt huvitatud, kuid keeldub ütlemast, mida ta nimelt uuriks.
Ongi paras aeg Poolast appi kutsuda Mieczislaw Grpowski. Pan Grpowski kinnitab konsulaadi kahtlusi, et Evans küll uuriks saua, ent ei saadaks seda Fosterile tagasi. Samuti arvab ta, et Foster on siiski surnud. Kes ja miks kirjutas Fosteri nimel kirja, seda pan eksortsist ei tea, kuid kahtlustab halvimat.

2000. a. "Stalkeri" valimistel hindasin loo esikoha vääriliseks jutustuste hulgas.

Teksti loeti eesti keeles

Vahelduseks ka üks mitte-päris-tipptasemel Grpowski. Võib-olla on tegu minu isikliku kiiksuga, aga sellised "klubilood" lihtsalt hakkavad mulle millegipärast vastu. Ja see zombi tundub kah kuidagi stamplik. Kuigi on ilmselt paratamatu et pan Grpowski ka selliste rutiinsete tegelastega peab töötama.
Teksti loeti eesti keeles

Paistab, et loo alusmaterjaliks või inspiratsiooniallikaks jällegi inglise vanameister. Tsiteeritakse ju kuningas Leari, lisatakse natuke moraalitsemist (:"ükski armastus ei õigusta elustamist"), antakse mõtlev kriminoloog Grpowski (või peaks ütlema vastupidi? Antakse rumalad kõrvaltegelased) ja puänt, mis sarjale uue hoo sisse annab.
Õnneks sel korral Hargla moraalitsemise kahtlast teed pidi niivõrd ei läinud. Olles loonud teksti, mida juhib rumal peategelane (sel korral mitte Pan, vaid McMoran) ei saagi ühtki lugejat rahuldavat kuldset tõetera välja hauduma panna. Lisaks võib öelda, et "Eeben" kui sarja neljas lugu, alles kogumikule Põnevusromaani tiitli andiski.

Siiamaani olen selgusele jõudmata, kas hindeks olgu 4 või 5. Aga jäägu siis sel korral 4 ja pingutamisrõõm Harglale, mil ta järgnevaid lühijutte kavatseb kirjutama hakata.

Teksti loeti eesti keeles

Otsustasin "Eebenit" meelega viimasena hinnata, sest puändi järgi oleks tegu nagu sarja viimase looga. Kogumikus oli ta igatahes neljas, avaldamise järjekorras vist. Igatahes väärt lugu. Prajal annusel müstikat, krimkat, inimliku rumalust ja ka traagikat. Kuna olin seda lugu varem korra või kaks lugenud, siis üllatav lõpplahendus enam nii hästi mõjule ei pääsenud. Oli liiga hästi meeles. Aga viie panen kõhklemata ära. See lugu lihtsalt jääb meelde...
Teksti loeti eesti keeles

Super!See lugu tekitas minus tohutut õõva, eriti see koht, kus Foster räägib oma seksiüritusest neegrinaisega. See pidi alles neegrinaine olema, kes laibahaisuse ja ligase laibaga ühtida tahtis!Jutt voolab, tekst on nauditav... Ainsaks veaks loeks seda, et peale neegrinaise, Grpowski ja Fosteri jäävad tegelaskujud kuidagi ülikahvatuks.Soovitan kõigile lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle eriti ei meeldinud vaikselt kuid järjekindlalt ligihiilivad elemendid, nagu "klubiloo" vorm, kus kamp härrasmehi istub küdeva kamina ees, kulistades erinevaid jooke ja üks pajatab teistele jutu. Teine ligihiiliv häiriv element oli kriminaaljutu vorm, kus Poirot rollis esinev Grpowski terve jutu vältel on targem kui lugeja, teeb arusaavaid häälitsusi ja hüüatusi, annab ähmaseid vihjeid tohutu hädaohu eest, millele seni ei viita miski ja lõpus pauguga paljastab süüdlase. Selles jutus oli see paljastus seotud jutu ulmelise elemendi, nimelt musta sauaga, mis kogu loo käivitaski. Aga anname andeks. Nimelt oli viimases lauses vint jälle mõnusalt peale keeratud, andes veidike aimu pan Grpowski surmajärgsetest tegemistest...
Teksti loeti eesti keeles
x
Raux
1972
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
edit_tags
Viimased 25 arvustused:

Alhimiku sarja kolmas osa jääb tõenäoliselt päris pikaks ajaks minu kõige värskemalt loetud teoseks, sest juhuslikult õnnestus tekst pihku saada vaid paar tundi pärast seda, kui autor lõpliku variandi netti üles riputas. Tulemus on ühest küljest oodatud -- täpselt samasugune kiiretempoline sirgjooneline kütmine nagu ka eelnevates osades -- teisalt aga nagu jääks üht-teist kripeldama. Võib-olla sellest, et kirjutati see samuti väga kiiresti, napilt üle kuu aja; võib-olla sellest, et ülimalt trafaretsetele tegelastele üritatakse ka natuke isikupära juurde luua... Ei tea, aga eelmine osa tundus nagu etem. Siiski noorematele poisterahvastele peaks kahtlusteta peale minema.
 
Loo peategelane, 12aastane nagamann on saanud nii vanaks, et peab Maagiaakadeemiasse minema. Paraku õnnestub teisel seal üsna vähe koolipinki nühkida, sest pidevalt tuleb tal pahalaste eest põgeneda. Peab ütlema, et absoluutselt mitte midagi selleks tehes õnnestub tal  endale ikka maru lihtsalt verivaenlasi leida -- neid on juba rohkem kui ühel käel sõrmi ja tuleb üha juurde. Sõpradega on aga kehvasti ning viimasedki saavad lõpuks surma. Ehkki tundub, et lõpeb nende elluäratamisega. Mis paraku ei anna vähimatki aimu, mitu köidet veel juurde võiks tulla. 4, aga plussiga.
Teksti loeti vene keeles

Eeskätt nooremale ulmelugejale mõeldud sarja Alhimik ehk Alkeemik teine osa on pesuehtne poisterahvaste unelmate raamat -- nii äge! Nii palju actionit! Peategelaseks olev nagamann loputab kõiki vaenlasi! Kärts-mürts-põmm! Vau!!! Ja üldse ei pea mõtlema ka, õigemini sündmuste arengutempo juures ei jää selleks lihtsalt aega.
 
Esimese raamatu toimumisajast on paar aastat möödas. Toona kümneaastasest peategelasest on vahepeal saanud peaaegu maagiakoolikõlbulik ja vägagi kainelt mõtlev eelteismeline, kelle oskused on märgatavalt suuremad kui tema level-1 tase näitab. Ja lähevad veelgi suuremaks. Lausa nii, et subjekt omadustega level-1 hävitab temast 1500 levelit rohkem omavat monstrumi... Puhas ulme!
 
Muuseas selgub ka väga palju taustamaailma kohta, mis sarja avaköites jäi veidi hämaraks. Tekstist käib läbi mitu sama autori eelmise triloogia Mir izmenjonnõh peamist tegelast, selgub et sarnaselt Maaga on seda maailma tabanud Mäng, juba 3000+ aastat tagasi, mis toona enamiku inimestest muutis monstrumiteks ja tõi elanikele maagia. Rahvas jaguneski kaheks -- ühed, kes võtsid maagia vastu ja asusid elama uute reeglite järgi ja teised -- eeskätt militaarstruktuurid -- kes võitlesid normaalreaalsuse säilimise eest viimase veretilgani. Võitlus käib tegelikult siiamaani, ehkki Mäng sunniti toona maailmast lahkuma. Ning just selle võitluse keskmesse sattubki loo peategelasest rüblik.
 
 
Teksti loeti vene keeles

Raamat, mis sai romaanivõistlusel auhinnalise koha... Ühest küljest on see loomulikult positiivne -- ikkagi tunnustus! -- aga teiselt poolt -- arvestades minu isiklikku ülijahedat suhet eesti päriskirjandusega -- teeb natuke ärevaks. Ega's midagi -- tuli läbi lugeda.
 
Tulemus... No ma ei tea. Ühest kuljest on kirjapandu ju üdini JJ-le iseloomulik -- kogu übertehniline vidinavärk, mida saadab efektne kärts-mürts-põmm ja pritsuvad sidekoed, mis paraku on mind JJ loomingu juures alati suuresti õlgu kehitama pannud. Teisalt, IMHO hindab kodumaine kirjandusmaastik miskipärast teoseid, kus on väga olulisel kohal alkoholiga liialdav tegelane. Ühesõnaga, mõlemast parem võtta ja õigel hetkel õiges kohas olla väärib kindlasti preemiat.
 
Aga teist korda ma seda siiski ei loe ja järge ka ei oota. ENT oleks võinud ka palju hullem olla.
Teksti loeti eesti keeles

Jutt, mis tegi saksa ulmemaastikul piltlikult öeldes puhta töö, võites nii Kurd-Lasswitz-Preisi kui ka Deutsche-Science-Fiction-Preisi. Teenitult. Ääretult muhe mõneleheküljeline jutuke eestikeelse pealkirjaga "Asjade internet" aasib mõnuga intelligentsete kodumasinate aadressil ehk mis saab, kui külmik avastab juhuslikult, et piim kapis on hapuks läinud ja netiühendus millegipärast puudub...
 
Mitu päeva hiljemgi toob naeru näole!...
Teksti loeti saksa keeles

Mahhanenko värske raamat on young adult. Isegi very young adult. Mitte ainult sellepärast, et peategelased on 10aastased nagamannid, vaid eelkõige süžee lihtsuse tõttu -- no et on head, on (väga) pahad, ja on ka paar heaks maskeerunud salapaha,... ja ülejäänud osi ei ole. Süžeekäänakuid ka ei ole, sirge madin enam-vähem algusest lõpuni välja. Actionikirjeldamist Mahhanenko valdab, iseasi muidugi, kas reaalselt hinnates üks 10aastane selleks kõigeks võimeline peaks olema. Aga fantasyvärk, miks mitte.
 
Lugu toimub virtuaalses pseudokeskaegses fantasymaailmas, kus maagia on esindatud võlukaartitega -- mana olemasolul puhud kaardile peale, lausud parooli (sic!) ja tulebki! Server on isikustatud jumal. Peategelane on maakolkas üks väheseid maagiavõimetega inimesi. Paraku ei tohi orbu seaduslikult enne täisealiseks saamist üldse füüsilise töö peale rakendada, mistõttu hooldajaks määratud kohalik võim poisist absoluutselt ei hooli. Niisama ringikondav klutt sattub kohalises varemetes kõigepealt peale kuritegelikule tehingule, sealt pagedes aga varemete all asuvale linnale ja siis lähebki õige märul lahti -- et ca 3500 aastat tagasi tuli Maale Mäng, mille vastu ägedates lahingutes hävitatud kõrgtehnoloogiline tsivilisatsioon (mille relvi siin-seal ikka veel leitakse (seejuures laserpüss konverditakse jooksvalt maagiakaardiks!)) tundub et suutis sissetungijad minema kupatada. Ja kõik ei ole muidugi nii nagu ametlik ajalugu seda serveerib.
 
Intriig jääb õhku rippuma, nii et tuleb järgmist köidet ootama jääda.
 
 
Teksti loeti vene keeles

Sarja "Muudetute maailm" kolmas romaan on veelgi vingem kärts-mürts-põmm kui eelmised kaks. Tulnukate poolt nanotehnoloogia abil arvutimänguks muudetud Maa ägab kõiksugu tulnukrüüste käes ning vaid loo peategelane tekitab viimaste seas kaost ja kadusid. Ja seda vägagi edukalt, eriti kui maalase "jultumus" MänguOmanikul üha suuremaid raevupurskeid esile kutsub ning eriti kui sellest tingitult tekib kaadri taha uus osaline: MänguLooja, kes miskipärast on huvitatud MänguOmaniku kahjustamisest.  Esimese boonuste toel jõuab peategelane Mängu enneaegselt ära lõpetada.  
 
Lühidalt öeldes jääb Maa pärast grand finale't alles ja isegi mõned miljonid inimesed jäävad ellu. Peategelasel nii hästi ei lähe ning tundub, et järg tuleb. Seda otseselt ootama ei jää, aga kui see tuleb, siis ikka loen. Nii palju ühes kohas korraga kokku pressitut deus-ex-machina't ei tohi ripakile jätta. :-)
Teksti loeti vene keeles

Heh, see on nagu deus ex machina käsiraamat -- peategelane satub järjest üha suuremate jamade sisse, kust väljapääsemiseks tuleb autoril taas üks "jänes kübarast" välja tõmmata. Isegi kangelase surmasaamine ei aita, ikka elustatakse, kusjuures sõltumata tüübi soovidest. Peab siiski möönma, et ühe mehe sõda kõikide vastu on autoril korralikult ohjatud, kuid lugemisest täislaksu kätte saamiseks peab lugejal siiski hea päev olema. Minul oli.
 
Maale saabus Mäng, mis muutis enamiku inimkonnast mörisevateks monstrumiteks. Samuti saabus Maale hulk tulnukrassidest Mängureid, kelle põhitegevuseks on allesjäänud inimeste mahanottimine oma levelite tõstmise eesmärgil. Loo peategelasel ei jää mida muud üle, kui enese elushoidmiseks kogu aeg tulnuktehnoloogiat hävitada. Mis tal vaatamata Mängujuhi üha suurenevale ärritusele ja tegelikult asjast mõhkugi taipamata järjest suurenevas katastrofaalses mastaabis ka korda läheb.
Teksti loeti vene keeles

Teine romaan Mahhanenko Barliona epopöa jätkusarjast. Meeldis rohkem kui esimene teos. Põhiliselt sellepärast, et need arvutimängutegelaste esimesed levelid on loo käivitamise seisukohalt küll üliolulised, kuid natuke tüütud ja venivad, eriti kui oled varem juba mitutki analoogset lugema juhtunud. Siin aga haaratakse kohe härjal (pardon -- deemonitel!) sarvist ja hakatakse andma nii et vähe pole.  Ainult et lõpeb kõik nii suure mäsuga peategelase klannilossi ümber, et õigupoolest on raskegi kokku lugeda, mitme väe lahinguks seda siis võib pidada -- kõvasti rohkem kui viis on neid igatahes.
Tuleb sarja järgmist köidet ootama jääda!
Teksti loeti vene keeles

Mahhanenko on pärast mitmeaastast pausi tagasi Barliona maailmas ehk samanimelises fantasy-settinguga arvutimänguseikluste juures. Tõsi küll, teiste tegelastega. 
 
Lugu algab reaalajas umbkaudu aastajagu hiljem pärast esimese 7-osalise epopöa lõppu. Suure eepilise ragnarökiga lõppenud algse sarjaga on päris palju mittekokkulangevusi, mida autor põhjendab ära selle ragnaröki-järgselt tehtud progeuuendustega. Tekst ei vaja eelmise epopöa läbilugemist, kuigi mitmed nüansid võivad seetõttu jääda natuke hämaraks.
 
Niisiis -- Barlionasse tekkis juurde uus manner, millel käib suur sõda sissetungivate deemonitega (esimene erinevus: algses epopöas olid sissetungijateks hiigeltarantlid). Loo peategelane laseb endale tegelaskuju loomise käigus anda täieliku randomi, mistõttu pälvis rassiks tuttuue Barliona tõu -- pooldeemoni. Keda kõik vanad rassid iseenest mõista loomuldasa jälestavad ja umbusaldavad. Sarja esimene raamatu sisu on žanrile omaselt nö "liivakastis" ehk siis kohas, kus loodud karakteri omadusi ja võimalusi suht ohutult tundma õpitakse, mistõttu loo käivitumine võtab aega.
 
Korralik ja žanrilikult üllatustevaba võluvik. Ei mõju paraku küll nii põrutavalt meeldejäävana kui originaalepopöa avaromaan.
Teksti loeti vene keeles

Natuke hämmingut tekitas sinatse teose eesti keeles ilmumine. Ülevõlli keeratud slaavi mütoloogiale tänapäevase kriminoloogia meetoditega kallale minek on ju jabur-naljakas tõepoolest, aga mingit muud väärtust kui mõned naeruturtsud antud trükis ei pakkunud. Tõsi küll, ma ei oska krimikirjandust ka väärtustada. Nii et -- oli kah.
Teksti loeti eesti keeles

Mahhanenko tutikas romaan "Ilma eksimisvõimaluseta" teeb algust uue sarjaga, mis ühendab endas (zombi)apokalüpsise, tulnukate invasiooni ja arvutimängud. Nimelt pärast pikka uue mobiilimängu turuletuleku reklaamikampaaniat ilmneb päeval X, et see pole mitte lihtsalt uus mäng, vaid salakaval tulnukate invasiooniplaan: argireaalsus muutub tänu tulnukate nanotehnoloogiauputusele pseudoreaalsuseks, kõik tähtajaks uue mängu kasutajateks registreerunud saavad mänguriteks, kõik muu rahvas aga kõiksugu kollideks ja lähebki lahti suur nottimine. Seda muidugi reklaamis ei öeldud, et mängusurm on lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu ning et kõik päevani Y välja venitanud mängurid haaratakse süsteemi järgmisse maandumiskohta kaasa kui mängu genereeritavad pärismaalased/tegelased.
 
Ilmne sarnasus zombiapokalüpsisega:omadest saavad hoobilt mörisevad vaenlased
Ilmne sarnasus arvutimängudega: iga kolli mahalöömine tõstab veidike su leveleid ning neilt pudeneb nänni.
Ilmne sarnasus invasiooniga: liiga paljude kollide mahalöömine toob kaasa süsteemi ebaterve huvi sinu isiku vastu ning ellujäämisvõimaluste järsu ahendamise.
Midagi täiesti uut: ravipakikese manustamine toob küll 100% tervist, aga nõuab teatud arvu tunde täiesti reaalset aega, mistõttu seda saab teha ainult vaiksetes nurgatagustes ja mitte madina ajal.
Midagi sama uut: Liiga agara upgrade'mise lõpetab süsteem sul lihtsalt ära, keelustades enamike relvade käsitlemise.
 
Tulemus: Peategelasel tuleb madistada nii robotterminaatorite, maagide kui ka digielukatega. Verd ja soolikaid lendab igasse kaarde ning nagu ikka, ei ole ei tulnukatel ega digiajul aimugi, kuidas homo sapiens võib plaanidele sõrad vastu ajada.
 
Teksti loeti vene keeles

Pärast mitmeaastast pausi sarja lisatud üsna vilets jätk/lõpetus haldjate ja trollide vahelisest kemplemisest ei tekitanud õieti mitte mingeid emotsioone. Võib rahulikult lugemata jätta.
Teksti loeti vene keeles

"Me maksame rauaga" või õigemine "... halja terasega" on hetkel viimane, kaheksas raamat XXI sajandi mehe seiklustest IX sajandi keskpaiku viikingiajal. Müttamine Laadoga ümbruses ja Rjuriku riigirajamispüüetele kaasaaitamine/takistamine saab selleks korraks läbi (ära ka tegelikult tüütas) ning hulgaliselt võitluskogemusi, kuulsust ja ka varandust kokku kraapinud seltskond kolib tagasi Taanimaale Ragnar Lodbroki lähikonda. Ja nagu ikka, sattub taas sekeldustesse.
 
Ei paista sarjale lõppu veel nii pea tulevat.
Teksti loeti vene keeles

XXI sajandi mehe IX sajandi viikingiaja seikluste sarja seitsmes osa toimub samuti Venemaa metsades ning on kantud vastuseisust Rjuriku ning tema kunagiste ustavate alluvate vahel, mis viib lõpuks taas kord oluliste kadudeni sarja püsitegelaste hulgas. Sarnaselt sarja eelmise raamatuga kord ei suutnud mäsukirjeldus mind köita.
Teksti loeti vene keeles