Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Indrek Hargla ·

Eeben

(jutt aastast 2000)

ajakirjapublikatsioon: «Lääne Elu» 2000; nr 38 (1. aprill) – nr 56 (20. mai)
«Algernon» 2000; detsember
♦   ♦   ♦

eesti keeles: Indrek Hargla «Pan Grpowski üheksa juhtumit» 2001

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
10
5
0
0
0
Keskmine hinne
4.667
Arvustused (15)

Jällegi olin teose lisamisel kimbatuses, nagu Excelsuse konkistadooride puhulgi. Pole viitsinud endale selgeks teha lühiromaani ja jutu vahet. Parajalt pikk jutt igatahes on, ehk mahub lühiromaani tiitli alla?

Ma olen selline õnneseen, kelle äi ja ämm Läänemaal elavad ja seega ka "Lääne Elu" tellivad, kus antud lugu ilmuski. Mõned asjad satuvad elus ka lihtsalt kätte!

"Eeben" on järjekordne pan Grpowski lugu, kohati krimka moodi. Tegevuspaik seekord mustal mandril ning tegelasteks peale poolaka veel inglased, zombi ning loll ja kiimane neegrinaine... Mõnus lugu, keegi ei saa keelata mul Harglale järjekordne "viis" kirja panna!

Teksti loeti eesti keeles

Nüüd on siis austatud pan läinud Hercule Poirot` teed. Aga lugejate soovide pärast tõusis Sherlock Holmes uuesti ellu...
Teksti loeti eesti keeles

Suhteliselt vähese tegevusega, kuid piisavalt sisukas ja minu arust maru hästi paberile pandud lugu pan Grpowskist, kes sedapuhku lugejale pisut ka oma detektiivioskusi demonstreerib. Hargla omakorda demonstreerib meile, et suudaks ka selles zhanris täiesti edukalt üles astuda. Mis siis ikka, selline mitmekülgsus on pigem tervitatav kui taunitav. Nt. Simmons`i "Hyperion"-i puhul on just autori meeletu osavus erinevate zhanrite segamisel kuidagi vapustavalt hämmastamapanev. 90-ndate ühe tähelepanuväärseima autoriga võrreldes on Hargla loomulikult alles beebi, kuid eelneva näite eesmärgiks oligi vaid toetada mitmekülgsust, mitte püüe Harglale maailmakirjanduses väärilist kohta leida.
Teksti loeti eesti keeles

"Eebeniga" lõpuni jõudes ei tekkinud [Hargla puhul tuttavlikku] tunnet, et autor on kõigepealt puändi välja mõtelnud ja seejärel sellele loo taha kirjutanud. Kui see ka nii oli, siis seda suurem kiitus. Paraku jääb mul "viis" siiski andmata -- peamiseks põhjuseks on krimizhanri-element, mis minu jaoks ulmelise elemendi häirival kombel üles kaalus ning seeläbi jutu väärtust kahandas. Mitte et ma põhimõtteline detektiivizhanri vihkaja oleks, aga kaalukauss võinuks siiski ulmelise külje peal raskem olla. See selleks. Teine põhjus "neljale" on argisem, kujutades endast "Eebeni" asetust Hargla skaalal. Kolmandaks võiks kritiseerida nõrka puänti.

Kuid pöördudes veel tagasi kiitmise juurde, tõstaksin esile head dialoogi ja julgust pikkida juttu võõrkeelset teksti -- mis sest, et pisivigadega, see (e. prantsuse keel) sobis siia. Aafrika ja inglastega seoses kargab pähe sõna "kolonialism" ja olgugi, et selle hõngu on natuke tunda, on Hargla vastavat klisheed edukalt vältinud.

Nõnda ongi "Eebeni" näol tegu sellise... kuidas öeldagi, vana ja hea Grpowski-jutuga. Midagi kvalitatiivselt uut ei pakuta, ent samas pole ka mingit põhjust pettumiseks. Kindel neli.

Teksti loeti eesti keeles

Ei pea võimalikuks nõustuda eelkirjutajatega, kes selle loo teiste Grpowski lugudega ühte ritta seavad. Pärast selle tüki lugemist võisin kergendatult ohata -- viimaks ometi on Hargla sellise loo kirjutanud, millele ma ilma igasuguste kõhklusteta tugeva viie annan! Tekst on kompositsiooniliselt õnnestunud ning kenasti klubiloo zhanris välja peetud. Ning loo lõpp lisab asjale meeldiva musta huumori ning varjundi. Käesolev lugu sobib suurepäraselt lõpetama Grpowskit käsitlenud pikaksveninud sarja ning on vähemalt minu meelest üle kõigist teistest selle seeria osadest.
Teksti loeti eesti keeles

Hindest ei ole m6tet rääkida, loomulikult on see "5" ja mitte vähem. Kyll aga tekkis mul lugedes hulk kysimusi ja k6ige proosalisem neist on see, et mina ei taba kyll, kuis Grpowski Raudse Eesriide tagant Aafrikasse kondama sattus. Aga puänt oli super, aimasin, et see on kuidagi sauaviibutamisega seotud, aga et sedasi... Kuigi oleks ju v6inud, kui pärast m6tlema hakata.
Teksti loeti eesti keeles

Ühe Aafrika riigi Briti konsulaat saab postiga John Gregor Fosterilt eebenipuust saua, millega kaasnev kiri palub edastada sau inglise teadlasele Howard Evansile, et see saua ja selle toimet uuriks ja siis tagasi saadaks. Kuid Foster on teadmata kadunuks jäänud ja surnuks tunnistatud. Evans on sauast ülimalt huvitatud, kuid keeldub ütlemast, mida ta nimelt uuriks.
Ongi paras aeg Poolast appi kutsuda Mieczislaw Grpowski. Pan Grpowski kinnitab konsulaadi kahtlusi, et Evans küll uuriks saua, ent ei saadaks seda Fosterile tagasi. Samuti arvab ta, et Foster on siiski surnud. Kes ja miks kirjutas Fosteri nimel kirja, seda pan eksortsist ei tea, kuid kahtlustab halvimat.

2000. a. "Stalkeri" valimistel hindasin loo esikoha vääriliseks jutustuste hulgas.

Teksti loeti eesti keeles

Vahelduseks ka üks mitte-päris-tipptasemel Grpowski. Võib-olla on tegu minu isikliku kiiksuga, aga sellised "klubilood" lihtsalt hakkavad mulle millegipärast vastu. Ja see zombi tundub kah kuidagi stamplik. Kuigi on ilmselt paratamatu et pan Grpowski ka selliste rutiinsete tegelastega peab töötama.
Teksti loeti eesti keeles

Paistab, et loo alusmaterjaliks või inspiratsiooniallikaks jällegi inglise vanameister. Tsiteeritakse ju kuningas Leari, lisatakse natuke moraalitsemist (:"ükski armastus ei õigusta elustamist"), antakse mõtlev kriminoloog Grpowski (või peaks ütlema vastupidi? Antakse rumalad kõrvaltegelased) ja puänt, mis sarjale uue hoo sisse annab.
Õnneks sel korral Hargla moraalitsemise kahtlast teed pidi niivõrd ei läinud. Olles loonud teksti, mida juhib rumal peategelane (sel korral mitte Pan, vaid McMoran) ei saagi ühtki lugejat rahuldavat kuldset tõetera välja hauduma panna. Lisaks võib öelda, et "Eeben" kui sarja neljas lugu, alles kogumikule Põnevusromaani tiitli andiski.

Siiamaani olen selgusele jõudmata, kas hindeks olgu 4 või 5. Aga jäägu siis sel korral 4 ja pingutamisrõõm Harglale, mil ta järgnevaid lühijutte kavatseb kirjutama hakata.

Teksti loeti eesti keeles

Otsustasin "Eebenit" meelega viimasena hinnata, sest puändi järgi oleks tegu nagu sarja viimase looga. Kogumikus oli ta igatahes neljas, avaldamise järjekorras vist. Igatahes väärt lugu. Prajal annusel müstikat, krimkat, inimliku rumalust ja ka traagikat. Kuna olin seda lugu varem korra või kaks lugenud, siis üllatav lõpplahendus enam nii hästi mõjule ei pääsenud. Oli liiga hästi meeles. Aga viie panen kõhklemata ära. See lugu lihtsalt jääb meelde...
Teksti loeti eesti keeles

Super!See lugu tekitas minus tohutut õõva, eriti see koht, kus Foster räägib oma seksiüritusest neegrinaisega. See pidi alles neegrinaine olema, kes laibahaisuse ja ligase laibaga ühtida tahtis!Jutt voolab, tekst on nauditav... Ainsaks veaks loeks seda, et peale neegrinaise, Grpowski ja Fosteri jäävad tegelaskujud kuidagi ülikahvatuks.Soovitan kõigile lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle eriti ei meeldinud vaikselt kuid järjekindlalt ligihiilivad elemendid, nagu "klubiloo" vorm, kus kamp härrasmehi istub küdeva kamina ees, kulistades erinevaid jooke ja üks pajatab teistele jutu. Teine ligihiiliv häiriv element oli kriminaaljutu vorm, kus Poirot rollis esinev Grpowski terve jutu vältel on targem kui lugeja, teeb arusaavaid häälitsusi ja hüüatusi, annab ähmaseid vihjeid tohutu hädaohu eest, millele seni ei viita miski ja lõpus pauguga paljastab süüdlase. Selles jutus oli see paljastus seotud jutu ulmelise elemendi, nimelt musta sauaga, mis kogu loo käivitaski. Aga anname andeks. Nimelt oli viimases lauses vint jälle mõnusalt peale keeratud, andes veidike aimu pan Grpowski surmajärgsetest tegemistest...
Teksti loeti eesti keeles
x
Erkki Lindpere
05.10.1979
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Mulle meeldisid ka lühijutud veidi rohkem. Millegipärast jõudsin Sapkowski lugemiseni alles nüüd, kuigi Witcheri mängud mitu korda läbi mängitud. Hea teada, et ka teisted on kõrgelt hinnanud, mitte pole ma mängude fännina väga erapoolik.Sapkowski stiil meeldib -- kirjeldused on piisavad aga mitte liigsed ja rohkelt dialoogi.Sari läheb tegelikult veel paremaks, kuigi antud romaani järg on veidi igav.
Teksti loeti inglise keeles

Üks parimaid romaane, mida olen lugenud. Stephenson kirjutab ikka väga hästi -- kuigi sõnakasutus ja lauseehitus ei ole just päris sama hea kui näiteks Gibsonil, siis kohati esineb ikka päris korralikke pärle ja mulle meeldis üldiselt rohkem kui Gibson.
Lõpp oli aga kehv.
Teksti loeti inglise keeles

Ma ei tea kas asi on tõlkes või on see lugu tõesti nii lihtsakoeline ja lihtlausetes kirja pandud. Härjapõlvlaste kaitseala jättis igatahes kordades parema mulje Simakist. Lõpupoole läks minu jaoks natuke huvitavamaks aga päris nelja ei taha panna nende lihtlausete pärast.
Teksti loeti eesti keeles

Sattusin just vaatama intervjuud autoriga kus ta räägib, et teda on tüüdanud fantasy üksluisus ja paistab suht veendunud, et ta ise suutis teha "something different". Njah, minu arust oli siin klišeesid küll, aga mingi omapära selles raamatus on. Õnneks pole ma Rowling`ut lugenud, võib-olla seepärast nägin vähem klišeesid kui teised. Maailma päästmiseni lugu igatahes ei jõudnud, loodetavasti ei jõua ka järgmistes osades, mida kavatsen igatahes lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

See on esimene Abercrombe raamat, mida lugesin. Meeldis igal juhul rohkem kui Martin. Martini künism hakkas tegelikult juba natuke tüütama. Abercombe esimene teos on vaheldusrikkam ja humoorikam, kuigi ka jõhkram; ta ei võta ennast nii tõsiselt (ja see on hea).
Teksti loeti inglise keeles

Viit ei tõuse käsi panema põhiliselt selle pärast, et tean kui pikk see seeria on, kuigi lugemisel on alles kolmas osa. Suhteliselt väiksemastaabilistest sündmustest -- võrreldes teiste sama žanri romaanidega -- suudab Robert Jordan kuidagi ülipikalt ja detailselt kirjutada. Lugemise ajal see ei häiri ja kohati on isegi päris mõnus, küll aga tundub tagantjärele, et eriti midagi olulist nagu ei toimunudki ja Randi ja tema kaaslaste loo lõpplahendusele pole väga oluliselt lähemale liigutud.
Teksti loeti inglise keeles

Mulle meeldis. Pikkusest hoolimata oli romaan päris tempokas, eriti lõpu poole, kui Caemlynis kõik jälle kokku said, ei toimunud mingit venitamist, mis oli meeldivalt üllatav.Tolkieniga mõjutused on täiesti tuntavad, aga siiski pole tegu koopiaga. Päris Tolkieni põhjalikkust ja süstemaatilisust siin ei tunne, küll on aga maailm meeldivalt keerulisem -- eriti hea ja kurja piiride suhtes.
Teksti loeti eesti keeles

Olen natuke nõus Andreiga. Venimise tunne oli küll ja vahepeal jäi raamat mitmeks päevaks seisma, kuigi esimene osa põhjustas unepuudust. Lõpp ei meeldinud. Jäi ka natuke arusaamatuks, miks just Lyra ja Will nii olulised olid ("mother of all" jne.).
Teksti loeti inglise keeles

Lugemist alustades lappasin kohe raamatut edasi, et vaadata millal siis Aslevjali saarele jõutakse. Ei rõõmustanud eriti, et alles 280. leheküljel. Ei rõõmustanud ka see, et sealt lahkumine toimus alles 300 lk. pärast. Terve selle triloogia juures häirib mind, et iga üksik raamat on keskendunud ainult ühele tähtsale sündmusele, kuigi vahepeal toimub palju väiksemaid Fitzi jaoks olulisi asju. Farseeri seeria puhul see päris nii ei olnud.Lõpp tundus kuidagi liiga läila, ja viimased leheküljed rikkusid terve triloogia ära. Teisest küljest mulle meeldis, et kunagi ei suutnud kõike ära arvata, mis ikkagi edasi juhtub. Alati segas Fitz-Changer vahele ja tegi midagi teisiti.Kokkuvõttes päris hea; kuna ma süvenesin raamatutesse ja vast ka samastusin Fitziga rohkem kui ühegi teise raamatutegelasega kunagi varem, siis ärritasid ka mõningad vead rohkem kui kunagi varem.
Teksti loeti inglise keeles

Kuskil keskel tekkis õudne tahtmine raamat pooleks rebida ja ära põletada. Eriti siis kui Fitz mõtiskles asjade üle, mis tundusid mulle kui lugejale ilmselged, aga Fitz ei jõudnud kuidagi järelduseni. Seda on ka teistes raamatutes olnud, aga siin häiris eriti. Ka oli vastik kuulda mingi sündmuse toimumisest lähiajal ja siis oodata 300 lk. selle toimumiseni, kusjuures vahepeal nagu midagi erilist ei juhtunudki.Aga muidu mulle meeldis.
Teksti loeti eesti keeles

Farseeri triloogia on selle raamatuga saanud üheks minu lemmikutest. Keskmine osa on kahjuks veel küll lugemata (kolmas jõudis enne kohale ja ei jõudnud oodata).Triloogia on minu vähese lugemuse jaoks paljuski mõttes väga erinev kõigist muudest fantasy romaanidest. Siin kirjeldatakse sama palju seda, mis peategelase peas toimub, kui seda mis temaga juhtub või mida ta teeb. See vist ongi, mis muudab ka kõik kirjeldused huvitavaks, kuigi need on vahel päris pikad.Päev tagasi lõpetasin lugemise, aga siiani hõljub see maailm veel pidevalt kuskil mu mõtetes ringi.Kahte asja heidaks ette. Esiteks draakoneid, kuigi nende käsitlus vähemalt tundus mingil määral originaalne. Teiseks läks, nagu enne juba teised on maininud, mägedesse saabumise ja Verity leidmise vahepeal natuke igavamaks. Aga hinnet see alla ei kisu -- just siis kui tundus päris käest ära minevat tuli mingi uus pööre ja läks jälle huvitavaks.
Teksti loeti inglise keeles

Mulle meeldis. Strugatskeid jäljendas tõesti hästi. Kui palju selle nõukogude õhustiku loomises loogikat oli on tõesti küsimus, kuid see ei häirinud piisavalt, et hinnet alla viia. Lõpp oleks võinud parem olla.
Teksti loeti eesti keeles

Tahaksin väga 5 panna, aga esimene osa tundus mõttetult pikaks venitatud sissejuhatusena. Üldse ei meeldinud. Aga õnneks lugesin edasi ja teine ning kolmas osa olid tõesti tunduvalt paremad, viie väärilised. Kokku neli.
Teksti loeti eesti keeles

Muidu igati hea romaan, kuid mind häirisid ikkagi liiga palju need ebaloogilisused. Ei tundunud eriti usutav. Näiteks seda asja, et ahvid ja inimesed käitumise osas vahetavad kohad kuid välimuselt jäävad samaks. Ahvid endiselt oma riiete all karvased, inimesed see-eest alasti kuid ilma karvkatteta.Seega siis päris viite ei pane.
Teksti loeti eesti keeles

Ühinen eelpool Öelduga (negatiivsega). Mulle käis Kõige Rohkem Närvidele see, et mingit Lapsikut Targutamist esitatakse kui "Universumi Mõistust" ja See, Et Igal Pool Kasutatakse Suuri Algustähti. See oli lausa Vastik.Päris Ühe Vääriliseks ma Seda Raamatut siiski Ka Ei pea, nii Et Kaks.
Teksti loeti eesti keeles

Paar lugu olid nõrgapoolsed, aga Pan Grpowski tegelaskuju on väga hea ja enamik juttudest samuti. Täiesti võrreldav Agatha Christiega minu arvates.
Teksti loeti eesti keeles