Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Indrek Hargla ·

Nad tulevad täna öösel! (1)

(jutt aastast 2000)

ajakirjapublikatsioon: «Algernon» 2000; jaanuar [pealkirjaga «Nad tulevad täna öösel»]
♦   ♦   ♦

eesti keeles: Indrek Hargla «Nad tulevad täna öösel!» 2000

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
6
8
1
0
0
Keskmine hinne
4.333
Arvustused (15)

Nigel. Aga miks? Sest minu jaoks lugu ei olnud!See, kui teoses pole ko~ik lo~puni selge, kui osa on jäänud ytlemata, see muudab tavaliselt teose paremaks. See on aga siiski yks libe tee, mida mo"o"da liikudes vo~ib lugejaid kaotada. Alguses läheb yks, siis teine, kauemaks jäävad samasuguse taustaga isikud... ja lo~puks jääb autor yksi, ainsaks isikuks, kes teost mo~istab, ylejäänute jaoks on aga tegemist absurdsusega, hunniku sisutute so¤adena, mis miskipärast järjestikku lykitud. Nii oli ka selle looga - so~na järgnes so~nale, lause lausele - juttu aga ei tekkinud. Alles lo~pus tekkis selline ähmane tunne, et mine sa tea, äkki tahtis autor jutustada sellest ja sellest, et ehk oli loo olemus selline ja selline. Tekkis tunne, nagu oleks ma libedal rajal ko¤dinud, libisenud, kuristikku kukkunud ja siis veel millestki kinni haarata jo~udnud - aga kas oli see nyyd kuristiku serv vo~i midagi allpool asuvat, mingi terrassike, millelt yles vinnata enam vo~imalik pole, see jäi mulle teadmata. Hiljem arvustusi lugedes sai selgeks, et oli jah serv kyll. Aga see ei vo~tnud ebamugavustunnet kohe kuidagi vähemaks. Sisemusse jäi ikka veel närima see pahaendelisuse eelaimdus, kahtlus... yheso~naga, see lugu pani mind tundma ebamugavalt ka hiljem ja see ei meeldinud mulle. Jah, jutt muidu jookseb ju ilusasti, teksti on kena lugeda - aga see on midagi, mis peaks olema elementaarne, ilma milleta jutul pole mo~tet. Ilma selleta oleks lugu kui rikkis valgusfoor - vaadata teda ju vo~ib, aga kasu pole sellest mitte vähematki.Sellist lugu, mis ko~igile meeldiks, ei ole sugugi lihtne kirjutada. Ja Indreku lugudega kipubki nii olema, et mis meeldib yhele, ei meeldi teisele. See, kuhu ta oma tekstidega liigub, on tema oma valik. Ja mina kui lugeja ytlen selle peale, et ennäe - see konkreetne valik minule kyll ei meeldi. Mo~nele meeldib kindlasti, seda ma usun, lugu on juba sedamoodi kirja pandud. Aga ma usun, et on ka suhteliselt suur hulk inimesi, kes selle loo peale lihtsalt o~lgu kehitavad ja peale lugemist lihtsalt unustavad, et on olemas selline autor, nagu Indrek Hargla. Nende jaoks ei ole selles loos midagi, mitte mingisugst toetuspunkti. Ja nii jääbki see vaid yheks pisikeseks laastuks paljude seas, ilma näo ja teota - v6i mis halvemal juhul lausa halvasti meelde jääb ning lugeja eemalegi peletab. Nyyd sai hinde kohta palju kirja pandud - esimese arvustajana peaks ytlema, et tegemist on vahetuslapse loo kaasajastatud variandiga, mille tegevus toimub haigla seinte vahel.
Teksti loeti eesti keeles

See, et mingi lugu ühele meeldib ja teisele mitte, on täiesti normaalne seaduspärasus, mille kehtivusala ei piirne kindlasti ainult Hargla lugudega, vaid sisaldub kõigis tekstides, milliste ülestähendajaks inimsugu kirjaoskuse tekkest alates on olnud. Sellise loo kirjutamine, mis kõigile meeldiks, ei ole mitte ainult keeruline, vaid see on lihtsalt võimatu, ja rumal on kirjanik, kes seda üritades oma annet asjatult raiskab.

Erinevalt eelmisest arvustajast kuulun ma ilmselt nö. sihtgruppi, kellele lugu ja kirjaniku poolt valitud viis selle edastamiseks igati vastuvõetavad on. Jutt meeldis, isegi väga - puudu ei olnud midagi, üle ei jäänud midagi, kõik kenasti arusaadavalt kirja pandud. Soovitan lugejatele lugemiseks ja kirjutajatele kirjutamisalase hariduse täiendamiseks.

Teksti loeti eesti keeles

Üks peamisi pretendente Hargla 2000. aasta parima lühijutu tiitlile, ehkki tipus on kitsas.

Esiteks on lugu haarav, teiseks ilmutab autor harukordset osavust nii sõna (nt. jutu viimane lause) kui stseenide kavandamise osas, kolmandaks on välditud õuduse puhul tavalist nihilismi ja resultaat on meeldivalt humaanne. Huvitav on märkida, et loo "järg" ("Nad tulevad täna öösel! (2)"), n.-ö. negatiivne stsenaarium, on vastupidi hästi sünge ja minu meelest ka pisut kangutatud esialgse variandi kõrval, kuigi sugugi mitte halb lugu.

Kokkuvõttes: jutt ei ole võib-olla eriti originaalne kuid mõjub väga kaasaegselt.

Teksti loeti eesti keeles

See on kuidagi uudne lähenemine rahvajuttudest tuntud vahetatud lapse teemale. Tänapäeval muidugi on vahetatud lapsed hullumajas, kus neid püütakse ravida -- tõsi, tagajärjetult. Aga kui neid on kord juba vahetatud, siis saab neid ka tagasi vahetada.

Potentsiaalselt saanuks sellest kirjutada õudusjutu. Hargla pole seda teinud. Mõni kritiseerib seda, aga mina kiidan.

Teksti loeti eesti keeles

Kui läks käima Stalker 2001 küsitlus, siis istusin 2000. aastal ilmunud ulmetekstide ja -raamatute nimekirjaga maha ja lasksin pilgu üle käia. Igasuguseid mõtteid tuli pähe, kui seda nimekirja vaatasin... üks oli kindel, et lühijutu kategooria esikoha saab minult käesolev tekst. Miks? Keeruline öelda, ilmselt oli põhjus selles, et kui seda nimekirja vaatasin, siis antud loo pealkirja nägemine tõi kohe meelde kogu selle emotsioonidetulva, mis mind valdas jutu esmakordse lugemise järel. See on minuarust kõva argument, millele annab kaalu ka see, et hilisematel ülelugemistel pole jutt kuigivõrd kehvemini mõjunud.

Ilmselt on tegu esimese omamaise autori kirjutatud vahetuslapse (changeling) looga. Okay, Tiit Tarlapi «Haldjatants» käsitleb kah pisut seda teemat, kuid hoopis teisiti ning Tarlapil ei vahetatud lapsi...

Aga Indrek Hargla loomingus on käesolev lugu minu jaoks tõesti üks tipptekst!

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin teist korda. Sama palju meeldis. Tegevus (võib-olla liigagi) kiire, võib-olla seepärast, peale poolt aastat tekst kipubki meelest minema.
Teksti loeti eesti keeles

Igasusgust imelikku kraami oli selles jutus küll. See meeldis mulle rohkem kui järg. Oli paremini kirjutatud. Lugu oli ulmevallas normaalne. Mulle isiklikult meeldis. Kuigi kõigi kohta seda öelda ei saa...
Teksti loeti eesti keeles

Keegi tuleb täna öösel ning midagi väga kurja hakkab juhtuma. Niimoodi võib jutu laias laastus kokku võtta. Hullumaja teema mulle endale väga ei istu. See on nii läbi kirjutatud, et mõjub juba lausa tüütavalt. Õnneks suudab autor enamus klišeesid vältida ning pakkuda isegi mõningaid üllatusi. Selle eest väärib ta ainult kiitust. Laitus tuleb aga liigse kiirustamise eest. Antud teemast oleks olnud võimalik ka pikemalt kirjutada. Luua atmosfääri, pinget, mängida rohkem mütoloogiaga. Muidugi, ega tekstil sellisel kujul ka väga viga ei ole. Neli
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Kristjan-Jaagul on õigus: seda teost poleks saanud kirjutada mitteulmena. ULG oli tark inimene ja sai suurepäraselt aru, et Maal on kõik kohalike utoopiate loomise katsed ette läbi kukkuma määratud, sest nendes ei suudeta tagada julgeolekut. Kui piiri taha koonduvad röövlid või vaenulik armee (oleneb utoopia suurusest), siis tuleb ka endal hakata kaitsejõude looma, see eeldab kindlat juhtimismudelit ja läinud see riigita ühiskond ongi. Samuti ei ole võimalik teha kellestki revolutsionääri, kes seda sisimas ise ei ole.
 
ULG annab retsepti, mis võiks mõneks sajandiks toimida: füüsiline eraldatus tagab julgeoleku ning utoopiasse kolivad ainult inimesed, kes on ise väga motiveeritud selles elama. Kui lisada ajupesu korraldav haridussüsteem ning infosulg, võibki vist saada stabiilse süsteemi. Lõpuks käib muidugi ka see maha, nagu autor veenvalt näitab.
 
Hoolimata mõnest naiivsest mõttekäigust - Einstein näiteks küll andis meile uuel tasemel teadmise gravitatsiooni olemusest, aga antigravitatsiooni pole ikkagi; miks peaks Sheveki teooria aja olemusest kaasa tooma rakenduse ansibeli näol? - on muidugi tegu väga hea raamatuga.
Teksti loeti eesti keeles

Mind teevad tigedaks kaht liiki lood. Esimene liik on lihtne: ilukirjanduslikuks tegevuseks võimetu isend on mingi jampsi kokku keeranud ja vastutustundetu toimetaja või kirjastaja selle avaldanud. Kui küpsisekarbist küpsiste vahelt koerajulk leida, siis see on mõnevõrra häiriv, eks ole.
 
Teise liigiga on keerulisem. Siia kuuluvad suurepäraselt arendatud tekstid, mis lõpuks keeratakse täielikult kraavi. "State Change" on teist liiki käkk. Peaaegu 13 meisterlikku lehekülge ja siis 14., millega kõigele eelnevale vesi peale tõmmatakse.
 
Sisust: inimesed sünnivad koos nende hinge sisaldavate esemetega. Kui hing otsa saab, siis inimene sureb. Nii näiteks sündis tuntud ameerika luuletaja Edna St. Vincent Millay koos küünlaga, mille pani iga kord, kui luuletust kirjutas, mõlemast otsast põlema. T. S. Eliot sündis koos kohvipulbri topsiga, kust lonkshaaval kohvi keetis. Peategelase kolledžiaegne toakaaslane sündis koos sigaretipakiga. Peategelane ise sündis jääkuubikuga, mida pidi iga hinna eest külmikus hoidma või siis vähemalt termoses. Hing peab igal juhul inimese ligidal püsima ning tööle minnes veab ta termost kaasas ja torkab kuubiku selleks otstarbeks tema kabinetti üles pandud külmkappi.
 
Konks seisneb selles, et oma hinge kujutavat asja tarvitades löövad inimesed neile ainuomaselt särama. Nii et valik on lihtne: kas elada pikk ja väga hall elu (vist mitte siiski igavene?) või siis võtta aeg-ajalt lonks kohvi või sigaret ja teha midagi võimast, mida ainult sina suudad teha. LeGuinil on üks jutt sama liini pidi, kus esinevad lendavad inimesed, kes aga võivad keset lendu taevast alla kukkuda. Turvalisem oleks kogu elu maad mööda ronida.
 
Aga Liu juurde tagasi. Nagu öeldud, on kõik see väga kõrgel tasemel kirja pandud. Lõpuks juhtub aga kaks asja: jääkuubik sulab ära ning sigaretikarbi tibi saadab peategelasele kirja, milles informeerib teda, et suitsud on küll otsas, aga karp alles ja tema elab edasi - muutununa, täiskasvanuks saanuna. Võib aru saada, et sama võiks juhtuda ka peategelasega, kelle kuubikust jäi ka vesi ju alles.
 
Paraku aga jääb see viimane lehekülg eelnevaga täielikult seostamata. Need teised tüübid, Edna Millay ja T. S. Eliot, need ju surid ära? Või alustas T. S. Eliot vapralt uut ja hoopis sisukamat elu, kui kogu ta kohv oli kuseks muutunud ja kui vahepeal surnud pole, elab tänapäevalgi??
 
Kõige nõmedam lugupidamatus lugeja vastu on oma teoses loodud maailmasüsteem või mängureeglid niimoodi lihtsalt laiali lükata. Võrreldav sellega, kui mõne Agatha Christie romaani lõpuks maanduks häärberi ette murule lendav taldrik, kust väljuks roheline mehike ja mõrva omaks võtaks.
 
Ja selle eelneva 13 lehekülje pärast ei saa rahuldavast nõrgemat hinnet ka panna...
Teksti loeti inglise keeles

LeGuin nimetas selliseid jutte psühhomüütideks, Lemil on neid omajagu ja veel hulgal teistelgi. Seesinane ei paista eriti millegi poolest silma: keskpäraselt hea või hästi keskpärane, kuidas võtta.
Teksti loeti inglise keeles

Valik lühiproosat kogumikust "Mortal Engines" (1977). Sarja "Penguin Modern" 9. anne - üks 50-st märkmikuformaadis vihikust klassikutelt üle maailma, 1 £ tükk. Formaat meeldib mulle ning tekstid on ka sümpaatsed (kuigi mitte kõik viit väärt) ja suurepäraselt tõlgitud. Lemilikud mõistujutud, millesarnaseid LeGuin psühhomüütideks nimetas.
Teksti loeti inglise keeles

Mida keerulisemate aktsioonideni lugu jõuab, seda reljeefsemalt ilmneb autori võimetus. Alguses, kui ainult poiss, vanaisa ja metsaonu ringi tuterdasid, suutis autor lugeja mingil määral ära petta - et äkki oskabki natuke kirjutada. Kui tegelased suurde maailma jõudsid, sai selgeks, et ei oska.
Teksti loeti eesti keeles

Pika talve ilgus... Nagu ülal öeldud, kehva, trafaretse ning pooliku romaani avapeatükk. Vaevalt seda asja enam juurde tuleb ja senise põhjal võib öelda, et hea ongi.
Teksti loeti eesti keeles

Nagu Jyrka ütles, miinuseks on sisu või siis selle puudumine... Väga nõrk rahuldav. Kuidagi halb tunne on sellele tükile sama hinnet panna kui samas kogumikus ilmunud Veskimehe tekstile, aga mis seal ikka.
Teksti loeti eesti keeles

Rahuldava hinde saab lühiromaan kahel põhjusel. Esiteks Veskimehele omane kohmakas jutustamisstiil ning kalduvus lehekülje või poolteise pikkuseid pseudofüüsika või -inseneeria loenguid pidada. Teiseks kergus, millega Viiekümnetunnine sõda võidetakse. Kui asi on läinud juba tuumapommide loopimiseni, siis ei anna suurriigid alla lihtsalt selleks, et mõnd tuhandet meremeest veest hulpimast ära päästa. Sõja realistlik kulg pidanuks kirjeldatud jõudude vahekorra juures olema selline, et kõik Ordu tugialad Maal vallutatakse ning selle liikmetest suurem osa tapetakse või vangistatakse. Osa jääb põrandaalustes võrgustikes ellu, aga see on juba teine teema. Peategelased tegid satelliitide hävitamisega kindlasti tubli tüki tööd ära ning põhjustasid vaenlasele suurt kahju, aga nende likvideerimine ei muuda ühtegi armeed kurdiks ega pimedaks.
Teksti loeti eesti keeles

Jah, jutustus on väga hakitud ja kõige paremat hinnet ei vääri seepärast kuidagi.
 
Antakse edasi kaks alternatiivset 1997. aasta 7. novembri pildikest. Esimeses saab minategelane kokku USA ülikoolist laekunud ammuse sõbraga, võtab temaga koos öö otsa viina ja targutab. Sõbral on kaasas aspiranditibi, kes jääb episoodiliseks tegelaseks. Teises (palju paremas) läheb minategelane sama sõbra juurde, kes töötab sotsialistlikul kodumaal instituudi juhina, palub talt veidi tööalast abi ning osaleb pärast revolutsiooni aastapäeva tähistamises. Tutvub seal aspiranditibiga ja läheb tollele ööseks külla.
 
Lisaks jutustatakse ümber Tolkieni pilastavat arvutimängu, mille erinevaid salvestusi (ja sellega koos süžeeliine) minategelane lappab. Kui nüüd selle loogikaga kaasa minna ja arvata, et kaks väga erinevat revolvripüha on ühe ja sama väga komplekse arvutimängu erinevad süžeeliinid, tekib küsimus mängijast. Ju selleks on aspiranditibi ning ringi kuukavad teaduste kandidaadid ja doktorid NPC-d.
Teksti loeti eesti keeles

Jutt on kobe, kuigi autorile omaselt kohati veidi raskesti jälgitav.
 
Veskimees pole muidugi George R. Martin. Kui bahaduri pärast tibi päästmist mitmetunnine nõrkusehoog tabaks ja ta tibi selleks ajaks enda tuppa jätaks, siis intriigide ja alatuste peale maiama autori jutus saaks ta surma. "Kuldhordi teine tulek" on kõigest hoolimata siiski üsna lihtsameelne tekst. Stalker oli sel aastal ilmunut vaadates siiski ära teenitud: "Inglist ja kvantkristallist" on jutustus tõesti palju parem.  
 
Evolutsiooniga pole sel kõigel aga vähimatki pistmist.
Teksti loeti eesti keeles

Ülal on hoolega sakitud... Minu meelest on see aga üks VB paremaid jutte ja talle pigem ebatüüpiline. Üsna üllatuslik leid.
Teksti loeti eesti keeles

Jama see muidugi on, alustades kasvõi sellest, et nood minevikku siiratud aparitsioonid ei saanud küll midagi katsuda ega uksele koputada, kuid kohalikele kuuldavalt rääkida millegipärast said. Või siis sellest, et kui neist särtsu sai, pidanuks neil rahvarohkemates kohtades liikudes igasuguseid probleeme tekkima.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene, topistega lugu oli lahedam. See siin oleks võinud niisama hästi ka olemata olla.
 
Aga kahju ikkagi, et autor kopsuvähki suri. Eeldusi oli.
Teksti loeti eesti keeles