Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Indrek Hargla ·

Nad tulevad täna öösel! (1)

(jutt aastast 2000)

ajakirjapublikatsioon: «Algernon» 2000; jaanuar [pealkirjaga «Nad tulevad täna öösel»]
♦   ♦   ♦

eesti keeles: Indrek Hargla «Nad tulevad täna öösel!» 2000

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
6
8
1
0
0
Keskmine hinne
4.333
Arvustused (15)

Nigel. Aga miks? Sest minu jaoks lugu ei olnud!See, kui teoses pole ko~ik lo~puni selge, kui osa on jäänud ytlemata, see muudab tavaliselt teose paremaks. See on aga siiski yks libe tee, mida mo"o"da liikudes vo~ib lugejaid kaotada. Alguses läheb yks, siis teine, kauemaks jäävad samasuguse taustaga isikud... ja lo~puks jääb autor yksi, ainsaks isikuks, kes teost mo~istab, ylejäänute jaoks on aga tegemist absurdsusega, hunniku sisutute so¤adena, mis miskipärast järjestikku lykitud. Nii oli ka selle looga - so~na järgnes so~nale, lause lausele - juttu aga ei tekkinud. Alles lo~pus tekkis selline ähmane tunne, et mine sa tea, äkki tahtis autor jutustada sellest ja sellest, et ehk oli loo olemus selline ja selline. Tekkis tunne, nagu oleks ma libedal rajal ko¤dinud, libisenud, kuristikku kukkunud ja siis veel millestki kinni haarata jo~udnud - aga kas oli see nyyd kuristiku serv vo~i midagi allpool asuvat, mingi terrassike, millelt yles vinnata enam vo~imalik pole, see jäi mulle teadmata. Hiljem arvustusi lugedes sai selgeks, et oli jah serv kyll. Aga see ei vo~tnud ebamugavustunnet kohe kuidagi vähemaks. Sisemusse jäi ikka veel närima see pahaendelisuse eelaimdus, kahtlus... yheso~naga, see lugu pani mind tundma ebamugavalt ka hiljem ja see ei meeldinud mulle. Jah, jutt muidu jookseb ju ilusasti, teksti on kena lugeda - aga see on midagi, mis peaks olema elementaarne, ilma milleta jutul pole mo~tet. Ilma selleta oleks lugu kui rikkis valgusfoor - vaadata teda ju vo~ib, aga kasu pole sellest mitte vähematki.Sellist lugu, mis ko~igile meeldiks, ei ole sugugi lihtne kirjutada. Ja Indreku lugudega kipubki nii olema, et mis meeldib yhele, ei meeldi teisele. See, kuhu ta oma tekstidega liigub, on tema oma valik. Ja mina kui lugeja ytlen selle peale, et ennäe - see konkreetne valik minule kyll ei meeldi. Mo~nele meeldib kindlasti, seda ma usun, lugu on juba sedamoodi kirja pandud. Aga ma usun, et on ka suhteliselt suur hulk inimesi, kes selle loo peale lihtsalt o~lgu kehitavad ja peale lugemist lihtsalt unustavad, et on olemas selline autor, nagu Indrek Hargla. Nende jaoks ei ole selles loos midagi, mitte mingisugst toetuspunkti. Ja nii jääbki see vaid yheks pisikeseks laastuks paljude seas, ilma näo ja teota - v6i mis halvemal juhul lausa halvasti meelde jääb ning lugeja eemalegi peletab. Nyyd sai hinde kohta palju kirja pandud - esimese arvustajana peaks ytlema, et tegemist on vahetuslapse loo kaasajastatud variandiga, mille tegevus toimub haigla seinte vahel.
Teksti loeti eesti keeles

See, et mingi lugu ühele meeldib ja teisele mitte, on täiesti normaalne seaduspärasus, mille kehtivusala ei piirne kindlasti ainult Hargla lugudega, vaid sisaldub kõigis tekstides, milliste ülestähendajaks inimsugu kirjaoskuse tekkest alates on olnud. Sellise loo kirjutamine, mis kõigile meeldiks, ei ole mitte ainult keeruline, vaid see on lihtsalt võimatu, ja rumal on kirjanik, kes seda üritades oma annet asjatult raiskab.

Erinevalt eelmisest arvustajast kuulun ma ilmselt nö. sihtgruppi, kellele lugu ja kirjaniku poolt valitud viis selle edastamiseks igati vastuvõetavad on. Jutt meeldis, isegi väga - puudu ei olnud midagi, üle ei jäänud midagi, kõik kenasti arusaadavalt kirja pandud. Soovitan lugejatele lugemiseks ja kirjutajatele kirjutamisalase hariduse täiendamiseks.

Teksti loeti eesti keeles

Üks peamisi pretendente Hargla 2000. aasta parima lühijutu tiitlile, ehkki tipus on kitsas.

Esiteks on lugu haarav, teiseks ilmutab autor harukordset osavust nii sõna (nt. jutu viimane lause) kui stseenide kavandamise osas, kolmandaks on välditud õuduse puhul tavalist nihilismi ja resultaat on meeldivalt humaanne. Huvitav on märkida, et loo "järg" ("Nad tulevad täna öösel! (2)"), n.-ö. negatiivne stsenaarium, on vastupidi hästi sünge ja minu meelest ka pisut kangutatud esialgse variandi kõrval, kuigi sugugi mitte halb lugu.

Kokkuvõttes: jutt ei ole võib-olla eriti originaalne kuid mõjub väga kaasaegselt.

Teksti loeti eesti keeles

See on kuidagi uudne lähenemine rahvajuttudest tuntud vahetatud lapse teemale. Tänapäeval muidugi on vahetatud lapsed hullumajas, kus neid püütakse ravida -- tõsi, tagajärjetult. Aga kui neid on kord juba vahetatud, siis saab neid ka tagasi vahetada.

Potentsiaalselt saanuks sellest kirjutada õudusjutu. Hargla pole seda teinud. Mõni kritiseerib seda, aga mina kiidan.

Teksti loeti eesti keeles

Kui läks käima Stalker 2001 küsitlus, siis istusin 2000. aastal ilmunud ulmetekstide ja -raamatute nimekirjaga maha ja lasksin pilgu üle käia. Igasuguseid mõtteid tuli pähe, kui seda nimekirja vaatasin... üks oli kindel, et lühijutu kategooria esikoha saab minult käesolev tekst. Miks? Keeruline öelda, ilmselt oli põhjus selles, et kui seda nimekirja vaatasin, siis antud loo pealkirja nägemine tõi kohe meelde kogu selle emotsioonidetulva, mis mind valdas jutu esmakordse lugemise järel. See on minuarust kõva argument, millele annab kaalu ka see, et hilisematel ülelugemistel pole jutt kuigivõrd kehvemini mõjunud.

Ilmselt on tegu esimese omamaise autori kirjutatud vahetuslapse (changeling) looga. Okay, Tiit Tarlapi «Haldjatants» käsitleb kah pisut seda teemat, kuid hoopis teisiti ning Tarlapil ei vahetatud lapsi...

Aga Indrek Hargla loomingus on käesolev lugu minu jaoks tõesti üks tipptekst!

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin teist korda. Sama palju meeldis. Tegevus (võib-olla liigagi) kiire, võib-olla seepärast, peale poolt aastat tekst kipubki meelest minema.
Teksti loeti eesti keeles

Igasusgust imelikku kraami oli selles jutus küll. See meeldis mulle rohkem kui järg. Oli paremini kirjutatud. Lugu oli ulmevallas normaalne. Mulle isiklikult meeldis. Kuigi kõigi kohta seda öelda ei saa...
Teksti loeti eesti keeles

Keegi tuleb täna öösel ning midagi väga kurja hakkab juhtuma. Niimoodi võib jutu laias laastus kokku võtta. Hullumaja teema mulle endale väga ei istu. See on nii läbi kirjutatud, et mõjub juba lausa tüütavalt. Õnneks suudab autor enamus klišeesid vältida ning pakkuda isegi mõningaid üllatusi. Selle eest väärib ta ainult kiitust. Laitus tuleb aga liigse kiirustamise eest. Antud teemast oleks olnud võimalik ka pikemalt kirjutada. Luua atmosfääri, pinget, mängida rohkem mütoloogiaga. Muidugi, ega tekstil sellisel kujul ka väga viga ei ole. Neli
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Keskpäraselt fantaasiavaene märulikirjanik Alastair Reynolds üritab käsitleda niiöelda suuri teemasid: kultuurimälu ja kirjaliku teksti rolli selle hoidmisel, kättemaksu ja andestust, uue alguse ja senistest traditsioonidest loobumise võimalikkust, religiooni kohta ajaloos. Ootuspäraselt on tulemus mannetu, väheveenev ja loogikavaba. Minu poolt seni loetuist on "Aeglased kuulid" kindlasti üks õnnetumaid Reynoldsi jutte ja tõenäoliselt läks see nii rappa just pretensiooni pärast märuližanrist välja murda ja öelda midagi sügavamat inimkonna ajaloo või saatuse kohta. Kõigil lihtsalt ei ole selleks ummi, proovigu palju tahavad...
 
Järelsõnas väidetakse (lk. 131), et "Reynoldsi tulevikutehnoloogiad püüavad üldiselt arvestada teadusliku võimalikkusega. Kirjanik ise on rõhutanud, et püüab oma fantaasiaga jääda tehnoloogilise arengu piiridesse, mida ta ise võimalikuks ja reaalseks peab." See võib ju muidugi täiesti nii olla, et kirjanik ise peab enda poolt kirjeldatud kauge tuleviku tehnoloogilisi lahendusi võimalikuks ja reaalseks, kuid paraku on paljud neist erakordselt äbarikud isegi tänapäeva mõistes, rääkimata ajast, kui tähelaevadega sadade koloniseeritud maailmade vahel ringi hüpatakse ja sõdu peetakse.
 
Konkreetselt "Aeglastes kuulides" tekib näiteks probleem, et tähelaeva muutmälu on pihta saanud ja ta peab hakkama oma püsimälu üle kirjutama, et oleks, kus jooksvaid andmeid hoida. Tulemusena läheb kaotsi kõik, mis selles on inimkonna kultuuri või teaduse kohta salvestatud ning robinsonaadi osalised üritavad midagigi päästa seintele kribades ning tükikaupa oma implantaatidesse salvestades. Kontseptsioon on häbiks nii tõsiteadusliku ulme žanrile kui ulmekirjandusele kui visionäärlikule või ideede kirjandusele üldse.
 
Esiteks näib kauge tuleviku tähelaeva infosüsteemi kirjeldus olevat inspireeritud sellest, mida kokkujooksva Windowsiga arvutirondi kasutaja näeb ja kuuleb - hanguvad aknad, kõvaketta lõputuna tunduv krabin. Teiseks, suurusjärgud ei klapi. Kõigi praeguseni maailmas avaldatud raamatute, ajakirjade jne. mahu suurusjärk on 100 TB. 30 TB SSD võib praegu igaüks poest osta mingi 12k euro eest. Kui üldse maailmas miski kiiresti odavamaks läheb, siis on see bait andmekandjal ning ammu enne tähelaevade ajastut võiks salvestusmahu poolest igaüks inimkonna kirjalikku pärandit taskus kaasas kanda. Neil seal olid kaasas seadmed, kust tuli paar fotot ära kustutada, et mõnele raamatule ruumi teha. Kolmandaks, igasuguse vähegi kriitilise infosüsteemi juurde käib dubleerimine ja varundamine. Reynoldsi tähelaev suudab küll oma sadadele asukatele aegade lõpuni süüa teha, aga kuskile nurka sama kaua kestev hävimatu vabrikuseadistustega mälublokk tekitada oli liiga keeruline.
 
Niiöelda ulmekirjanik, kes ei suuda arvestada isegi kirjutamisaegse tehnoloogiaga, on lihtsalt hale. Ja see oli ainult üks näide lühiromaani paljudest totrustest; jääaegade või niinimetatud keskaegse põllumajanduse kohta ma parem ei hakkagi...
Teksti loeti eesti keeles

Väga hästi ja sujuvalt kirjutatud, küllaltki põnev.
 
Jah, nagu eelpool öeldud, oli peategelasel vahel ka lihtsalt õnne - kuid minu arust siiski veel enam-vähem mõistlikkuse piirides. Tema ja tema sõbrad kuulusid kindlasti tehisuniversumis kõige paremini orienteeruvate inimeste hulka ja tõenäosus, et keegi neist võinuks 5 või rohkema aasta jooksul kõige muu hulgas ka ideaalse PacMani ära mängida, on siiski võrdlemisi suur. Väga tõenäoliselt oli seda teinud ka suur hulk teisi mängijaid, sh. 6ikuid. Usutavuse säilitamiseks olekski võinud PacMani auhind lisaks peategelasele veel kellelgi taskus olla.
 
YA kui žanri üldtuntud omapära on hillitsetud romantika. Paljudel juhtudel ei suuda autor seda tegelastepäraseks teha - sel ajal, kui tegelased esimest arglikku suudlust vahetavad, oleksid reaalsed teismelised ammu juba kuskil nahistanud. Cline'i romaanis seda probleemi ei ole, sest tegelased istuvad kogu vaba aja kuskil koopas ja mängivad arvutimänge - loomulikult ei ole neil päriselus midagi ega saagi olla (erandiks oli paks must tibi, kes oli ka päriselus üsna iseseisev). OASIS-e küberbordelle oli mainitud, kuid olnuks loogiline, kui samadel alustel saanuks ka kasutajad omavahel ühtida. Selle võimaluse kõrvalejätt on ilmselt tõesti lõiv alamžanri reeglitele, kuid norida selle kallal ei viitsi.
 
Sündmustik oli üldjuhul loogiline, väikeste konarustega. Koos mängukonsooliga oleks võinud peategelane ka uued riided võrgust osta. Suur Punane Nupp muidugi on jama, selle jaoks on varukoopiad.
Teksti loeti eesti keeles

Veikol oli juba 2002. aastal sarnase ideega jutt: http://baas.ulme.ee/?autor=94&teos=47750
 
Veiko oma sai maksimumhinde, paneme sellele siin siis palli võrra vähem. Loginovi oma viga, et "Algernoni" ei loe ja eesti ulme klassikat ei tunne.
Teksti loeti eesti keeles

Loginov on muidugi tubli nobenäpp-jutukirjutaja, seda on stiilistki tunda, aga käesolev tekst on paraku jama. Alates tegevuskohaks valitud pensionile läinud pätiide planeedist, mis on ühiskonnana täiesti ebausutav, on jama ja hiljem mandub kõik selle üle ohkimiseks, kui tore ikka on raamatuid lugeda. Võib muidugi mõista, et see on kirjanikele südamelähedane motiiv, mis teosest teosesse kordub, aga siiski, saagem üle, et suur osa inimkonnast sellest essugi ei hooli... Ainuke helge hetk oli see, kuidas peategelast telefoni teel mõnitatakse ja see päästab ka hinde rahuldavaks.
Teksti loeti eesti keeles

Mõni mõte on selline, et selle teostamise katsetest võiks pigem loobuda kui ilmselget vägistama hakata. Siin siis mees, kes on aastaid otsinud maailma päästmiseks vajalikku vidinat ja selle ennast suurtesse ohtudesse pannuna lõpuks leidnud, keerab 30 km enne omade juurde jõudmist sisse kuhugi linnakesse, kus tal tekivad igasugused probleemid. Probleemid ei lahenegi ja lõpuks saadab ta enda eest 6-aastase kohaliku jõmpsika vidinat ära viima õigesse kohta. Paraku ei ole seda mõtet võimalik niimoodi teostada, et see nõmedalt välja ei tuleks: 30 km on heas vormis täismehe jaoks kõige rohkem päevateekond ja keegi ei ole nii idioot, et enne seda viimast otsa kolmeks päevaks kuhugi molutama jääb. Pikemat vahemaad oleks jällegi 6-aastasel lootusetu läbida. Enda niimoodi nurka värvimise ja kangekaelselt selle juurde jäämise eest ei saa autorile üle 3 punkti kuidagi anda.
 
Jutt vene keeles siin koos aastaga 2010: https://lleo.me/arhive/fan2010/magic.html
Teksti loeti eesti keeles

Mõte, et ajas saab ükskõik kui kaugele hüpata umbes telefonikõne energiakuluga on nii totter, et vajutab paraku oma jälje ka kõigele ülejäänule. Ajamasin on muidugi üleüldse kontseptsioon, mille üle ei tasu tõsiselt arutada, aga mingi sündsustunne võiks ikkagi ka selle juures säilida.
Teksti loeti eesti keeles

Kirjutan Eesti ulmeantoloogiatest natuke värskes "Algernonis": http://www.algernon.ee/node/1149
 
Et siis peamiselt "Kaarna" mõtteline järg ning autorid, kellega lugeja varasemate "Skarabeuse" analoogiate kaudu juba tuttav on. Kahelt autorilt on lühiromaanid ning ülejäänud kahelt siis kummaltki kaks juttu. Niisugust mahtude ühtlustamise soovi võib mõista, aga antoloogia oleks siiski huvitavam, kui oleks kuuelt autorilt kuus teost.
 
Mulle isiklikult oli kõige huvitavam tekst Galina "Pööripäev", Divovi "Reeturil" polnud ka väga viga. Lühikesed jutud olid paraku kõige rohkem keskpärased.
Teksti loeti eesti keeles

Ei ole seal mingit Dicki ega Strugatskeid... Kliiniline soga on...
 
Ehk siis olematu lugu, pretensioonikas ja kenitlev stiil, autori arvates filosoofiline maailmakäsitlus. "Existerion" 17 aastat hiljem.
Teksti loeti eesti keeles

Jah, nagu eespool öeldud, täiesti normaalne Kuldajastu stiilis lugu. Kahju, et autor nii harva ulmet kirjutab (või avaldab?).
Teksti loeti eesti keeles

Autor on tõenäoliselt intelligente inimene, aga jutt on jamps. Mis akadeemia, mis preester... Kui ta juba nii kange akadeemik oli, et taimi ja inimesi võtva katku konstrueeris, siis näiteks jalgsi ringi tuterdamise asemel helikopteriga ringi lennata oleks selle kõrval pisiasi olnud.
Teksti loeti eesti keeles

Nagu ülal öeldud: on lugu, on karakterid. Miinusteks on mõningane hõredus rabeluste kirjeldamisel (alati polnud nii väga selge, kes kuhu mis suunast liigub) ning mõned loogikavead. Alguses tundub, et mingi liikumisandur reageeris rotile - sellisel juhul oleks seal pidanud need masinad 24/7 ringi lõgistama ja põmmutama, sest linn pidi rotte täis olema. Liikumisandurid sätitakse ikka vastavalt soovitava saagi kaalule paika. Ja lõpus siis heidavad tegelased pilke "ööhämaruses laiuvale lagendikule", kusjuures kell on midagi kolme paiku öösel ja aastaaeg hilissügis... Ja juhtmerulli Triinu juba mainis.
Teksti loeti eesti keeles

Kõik Hollywoodi elemendid on olemas:
* väga hästi kirjutatud ja stiilne algus, mis suubub aga tavapärasesse tõmblemisse;
* cliffhanger'id;
* väga paha pahalane;
* abitult tema võimusesse sattuvad head;
* üks neist süütult süüdi mõistetud, teine tehnikat täis topitud eriagent;
* ebatõenäoliselt õnnelik pääsemine ja võitlussteen, kus paha oma palga saab;
* rassismiteema ning sellega haakuv vasakpoolne noot (inimesed kardavad seda, mis meenutab neile nende endi sisemuses peituvat deemonit);
* lõpusuudlus.
 
Põhimõtteliselt makulatuur. Kahju, et kultuurinormid panevad andekaid inimesi niisugust põhku tootma.
Teksti loeti eesti keeles

Pseudodokk. Autori poolt käsitletud teema - II maailmasõja õuduste mäletamine, konkreetsemalt Jaapani "Üksuse nr. 731" tegevus Mandžuurias - on vaieldamatult oluline ja ma jagan täiesti tema hoiakut. Fabritseeritud nn. diskussioon koos "tavainimeste" ignorantsete ja hoolimatute arvamustega on veenev ja hästi komponeeritud. Tulemus kipub siiski ilukirjandusest kaugemale jääma, sellele hämarale piirialale, mida nimetatakse "ilukirjanduslikuks esseeks". Võrdluseks, Carl Sagani "Contact" läheneb ka sellele piirile, jäädes IMHO siiski ilukirjanduse poolele, kuid ka seda peavad mõned inimesed igavaks. Mart Laari "Sügissõda" asub žanripiiride mõttes umbes samas kohas kui Liu teos.
 
Ulmekirjandusena on lühiromaan aga kehv. Autoril on vaja käsitleda sündmuste pealtnägijate usaldusväärsuse teemat ning selleks püstitab ta loogikavaba konstruktsiooni. Nimelt leiutatakse viis minevikku vaadata, kuid kvantmehhaanika seaduspärasuste tõttu kaob vaadeldud muster pärast vaatlemist ära, mis tähendab, et üht aega ja kohta saab vaadata vaid ühe korra. Kuna kogu sisendi töötlemiseks pole arvutus- ega salvestusvõimsust, suunatakse sisend inimajju, mille tagajärjel muutub keegi vaadeldava sündmuse ainsaks elusolevaks pealtnägijaks. See kontseptsioon on ilmselge jama.
 
Kokkuvõtteks siis hea essee vajalikul teemal, dokumentaalsele käsitlusviisile alla jääv ilukirjandus ja vilets ulme.
Teksti loeti inglise keeles

Alternatiivajalugu, milles Jaapani ja USA valitsused saadavad Suure depressiooni tõttu töötuks jäänud mehed Vaikse ookeani alla tunnelit kaevama. 1922. aasta Washingtoni leping ning Saksamaale Versailles' rahulepinguga kehtestatud piirangud kaotatakse 1930. aastal ning see rahustab sealse elektoraadi maha ning hoiab ära natside võimule pääsu. Kokkuvõttes jääb II ms ära,  1960-ndatel on Jaapani koloniaalimpeerium täie tervise juures, Hiina kommunistid lüüakse kasti ning CCCP hoitakse ühiste jõupingutustega enam-vähem kontrolli all.
 
Tegelased on täiesti olemas ja loos ei puudu inimlik (traagiline) mõõde, kuid tulemus on ikka kuivapoolne.
Teksti loeti inglise keeles

Ken Liul on küll nii mõnigi pisarakiskujast halemeelne jutt, mis suurt kuhugi ei sünni, kuid kindlasti ei saa nii öelda "Mono no Aware" kohta. Määratlus "Ida-Aasia Bradbury" võib kõlada tobedalt, aga siiski: autoril on õnnestunud kokku sulatada kaht kultuuritraditsiooni, Jaapani kirjanduse ja Anglo-Ameerika SF oma, võttes viimasest vaid seda, mida selles on ilusat ja mõtlikku. Hugo auhind tuli kindlasti teenitult.
 
Jutt ise on siin: http://www.lightspeedmagazine.com/fiction/mono-no-aware/
Teksti loeti inglise keeles