Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Barry B. Longyear ·

Enemy Mine

(lühiromaan aastast 1979)

ajakirjapublikatsioon: «Isaac Asimov`s Science Fiction Magazine» 1979; september [toimetatud versioon]
Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
4
3
1
0
0
Keskmine hinne
4.375
Arvustused (8)

Najah... see on 1ks teos, mille p6hjal on tehtud ulmefilm. Ehk on m6ni seda isegi n2inud, meil jooksis kinodes nime all "Minu vaenlane". Film oli hindamisel-lugemisel v2gagi m6jutav tegur - m6jutades k1ll seda hinnet negatiivsema poole peale h1plema. On ju film siiski suhteliselt hea, romaan aga v6ib ka hea olla, ent j22b filmile alla. Esiteks on film pikem, efektid paremad, planeet loomutruumalt kujutatud, isegi l6pplahendused olid seal efektsemad. Raamat oli aga lihtsalt nagu reisikiri... seda, et seal keegi ohtude m6jul s6braks saaks, nagu planeedil Fairine filmis juhtus, ei kipu meel lihtsalt uskuma. Seega ehk muidu eha lugu on j22nud alla filmile ja kinokunst saab paar v6idupunkti juurde.Sisust nii palju, et k2ib s6da inimeste ja yhe teise rassi, sisalikulaadsete dracode vahel. Kaks s6jardit tulistavad teineteist asustamata - uurimata planeedi kohal alla ja j22vad kadunuks, j22des ellu vaid teineteist aidates.Seal planeedil istudes tutvuvad nad siis teineteise m6tteviisidega ja saavad osa v66ra rassi filosoofilistest vaatepunktidest. Ilus ju, v6i mis?
Teksti loeti inglise keeles

Kasutan siinkohal järjekordet võimalust eelkirjutanuga mitte nõustumiseks. Tolle loo järgi tehtud film oli võrdlemisi õnnetu. Jutt ise aga tõsiselt mõnus.

Asustamata planeedi kohal lasevad yksteist alla kaks pilooti inimene ja ennast Drakadeks kutsuva reptiloidse rassi esindaja. Mõlemad sooritavad hädamaandumise mingil tillukesel kaljunukil, mis vaevu merest välja ulatub. Alguses on vaenlased teineteise vastu võrdlemisi agressiivselt meelestatud. Siis aga jäävad eluspysimist tagavad instinktid peale, ning lõppkokkuvõttes synnib tegelaste vahel tõeline sõprus.

Edasi tuleb jupp maad ellujäämist ja suhete arengut kirjeldavat teksti.. Siis, mõni aeg hiljem hakkab Draka äkitsi kuidagi kahtlaselt käituma. Selgub nimelt, et ta on mõnevõrra rase..

Ehkki asi on täiesti loetav ka iseseisva kirjatykina, on teda mõistlik käsitleda Longyeari kogumiku "Manifest Destiny" yhe osana. Nimetatud kogumikus oli ka muid häid lugusid.. kui "Enemy Mine" oli nendest siiski parim. Kindel viis.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Olen seda südamlikku lugu kahest vaenlasest, kellest asjaolude sunnil said saatusekaaslased ja sõbrad, päris mitu korda lugenud. Ikka mõjub. Kindel viis.
Teksti loeti soome keeles

Lugu on sarjast "Manifest Destiny", mis jutustab inimkonna ekspansioonist galaktikas. Planeetide hõivamisele jäävad aga jalgu mõned teised rassid.
Hindan seda lugu "4"-ga, sest see lugu on nõrgem, kui kogumiku teised lood.
Teksti loeti inglise keeles

80ndate lõpul nõukogude filmilevisse jõudnud lühiromaani põhjal vändatud linateosele (sellega seoses kerkib silme ette millegipärast kunagise Tallinna kino "Eha" interjöör) ei osanud tollal midagi ette heita, pigem vastupidi. Allikteos lahkneb just oma teises pooles filmist otsustavalt, aga selle üle, kumba eelistada, ei viitsi küll pead murda, üsna selge on, et kirjandus- ja linateos arendavad eri teemasid (filmide n.-ö. lõpplahendused tõstatavad niikuinii tihti rohkem küsimusi kui ära vastavad).

Võõraste ja algselt vaenupositsioonidel asuvate kultuuride kommunikatsioonihäireid ja rahumeelse kooseksisteemise võimalusi lahkav tekst viitab pigem sellele, et lahendust ei olegi. Liiga suur intiimsus oletatava vaenlase ja läbinisti võõra kultuuriga viib võõrandumiseni oma ühiskonnast ja ega seal teisel pool sind ka keegi avasüli ei oota, hea kui kividega surnukspildumisest pääsed. Ja mul tuleb siinkohal meelde Jaan Kaplinski tütar, kes mõni aeg tagasi ajakirjanduse vahendusel teavitas üldsust oma läbematust vajadusest kuulda koduakna avamisel idamaise kultuuriga kaasnevat taustamüra.

Paar asja selles teoses mõjusid veidratena - esiteks, et lühikese aja vältel suudeti koguda pika talveperioodi üleelamiseks piisavad toiduvarud, mis peaasjalikult mingitest kuivatatud marjadest ja ühe teatava maoliigi lihast koosnesid (mitu madu üheks söögikorraks kulub ja kui mitmekesine selline toidulaud oleks?). Teiseks tundub ebaveenvana, et auväärne ja traditsioonidest kinnipidav dracide suguvõsa võtab asja eest teist taga jalad selga ja kolib elama selleks mitte eriti sobivale planeedile. Aga kohtab hullematki ja pole välistatud, et mõned aastad varemilmununa oleks lugu võinud jõuda antoloogiasse "Lilled Algernonile", näiteks "Inetu poisikese" ja "Uurimismeeskonna" vahele.

Tegu on autori selgelt kõige väljapaistvama teosega, lisaks "Manifest Destiny" nimelisele kogumikule on mh. nii Hugo kui Nebula võitnud tekst ilmunud Tor Booksi 80ndail väljaantud kaksikraamatute sarjas (selgapidi kokkuköidetuna John Kesseli lühiromaaniga "Another Orphan" (ka see on Nebula laureaat), Tor Double #06), veidi hiljem on ilmunud (David Gerroldiga kahasse kirjutatud) kinopubliku kirjaoskavat osa püüdev tie-in ning tekstil on ka kaks järge, mis on koos käesoleva laiendatud versiooniga ja muu juurdekuuluva materjaliga koondatud kogumikku "The Enemy Papers". No nii vinge see tekst ka nüüd pole, et viimase vastu huvi tekiks.

Teksti loeti inglise keeles

Andri juba märkis ära, et jutt usutavuse koha pealt logiseb. Tõepoolest logiseb: robinsonaad on abitu ning Maale tagasi pöördunud peategelasel olid sõja ajal võõra kultuuriga tuttavaks saanuna ju täiesti unikaalsed teadmised. Raamatus teatavasti tõlkis ta pool aastat drakkide pühakirja inglise keelde ja müüs selle 24k kohaliku rahaühiku eest nurgakirjastusele maha. Tema teadmiste ja keeleoskusega oleks talle reaalses maailmas tehtud pakkumisi, mille kuupalk oleks alanud suuremast summast. Seda nii luure kui suurkorporatsioonide poolt.
 
Kui see on autori parim tekst nagu ülal väidetakse, siis peab tegemist olema väga keskpärase kirjamehega.
Teksti loeti inglise keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Liblikad on head, krematooriumil polnud ka viga. Autorile on aga kuskil külge hakanud paha komme sõnarohkelt seletada, kui hirmus õudne see ikka on, millest ta kirjutab. Näiteks järgmine lõik:
 
 
"Koeri oli kokku kuus. Nad … Mitte nad, elusolendi kohta käivat sõna ei saanud nende kohta kasutada – need - kujutasid endast suuri, hundisarnaseid ja vasikasuurusi koletisi, kuid, Aldol oli raskusi oma silmade uskumisega – kunagi ehk elavad, kuid nüüdseks täiesti selgelt surnud. Tühjade silmakoobastega ja tuima, ühetaolise raskepärase liikumisega, tekitasid nad Aldos külmi, sisemisi võdinaid. Neis koletistes oli mingi külm aura, mis levis kaugele elukate ümber ja tungis ka läbi akna tuppa, pannes mehe, kes neid sealt vaatas, kananahka. Ta oli millegipärast kindel, et elavad koerad ei olnud teda veel tajunud, kuid surnud juba teadsid, et ta seal on ja neid vaatab. Tahtmatult astus mees aknast eemale, et nende painest vabaneda."
 
 
No mille jaoks kogu seda lora pärast tõdemust, et olid täiesti selgelt surnud, vaja on? Et "Lääne Elus" eraldatud ruum täis saada??
 
 
Järgmisel lausel ei saa aga sedagi vabandust olla: "Valguseta aknad kumasid pimedust ja õõva." Sulaselge jamps.
Teksti loeti eesti keeles

Neid pildi sisse mineku jutte on ilma Kivastikutagi maailmas juba nii palju et...
 
Võiks öelda "ebaoriginaalne" või "andevaene", aga tegelikult pole kumbki neist õige sõna. Õige sõna selle nähtuse kohta on "kolklus". Ainult kirjanduslikus kolkas avaldatakse ja antologiseeritakse ("Eesti novell 2018") niisuguseid tekste. Sama käib näiteks ka Ülo Mattheuse ulmejutu "Minu isa luulud" kohta (1984), mille eest ta Tukla preemiagi sai.
Teksti loeti eesti keeles

Võimalik tõesti, et autoril oli kavas Lovecraftile kummardada - oma nõmeduses ja saamatuses näitas ta aga meistrile paljast pragumenti. Nii läheb, kui inime oma mõõtu ei tunne :(
Teksti loeti eesti keeles

Andekspalumise rituaal on tugev kujund, aga jutu kirjaviis on mõneti raskepärane, nagu ka eelarvustaja märgib.
 
Minu arvates ei ole mõne varasema autori poolt loodud maailma asetatud sündmustiku puhul tema maailmapildi jagamine tingimata kohustuslik. Pastišši puhul oleks, aga pastišš tähendab ka truud stilistilist jäljendamist, mis SV eesmärk ilmselt ei ole.
Teksti loeti eesti keeles

Kitzberg ja Tammsaare siiski küll mitte, aga "Reaktoris" tavaliselt ilmuvate tekstide hulgas paistab silma küll.  Kui see jutt oleks Hargla "Õudse Eesti" koostamise ajal olemas olnud, oleks sinna ka sobinud.
Teksti loeti eesti keeles

Stiilipuhas tekst - peategelane tuleb vanasse talumajja puhkama, hakkab endisaegset rahvast nägema, lõpuks löövad kooljad ümbruskonnas lusti... Ime kohe, et seda seni arvustatud ei ole.
 
Mulle meeldis ühe detaili pärast, lk. 37: "Koolnud kaimud tulid kõik tervitama, hauanaabrid ka. Vanamemm Marie kargles oma pisikese õe Emiliaga ringiratast minu ümber." Sellest, et surnud jäävadki sellesse ikka, milles nad surevad ning mida see nende jaoks tähendada võiks, polegi eesti kirjanduses vist suurt midagi.
Teksti loeti eesti keeles

Nojah, nii kahetsusväärselt sageli läheb, kui tavakirjanik enda arust ägedat ulmet kirjutab. Totalitaarses tulevikuühiskonnas on üliväga pronataalne perepoliitika - elus edasi jõudmist näitab see, mitmendal korrusel sa elad ja korruseid vahetada saad ainult siis, kui lapsi teed. Kui paar mingi aja jooksul lapsi ei saa, on tulemuseks sundlahutus või siis saavad nad võimaluse ennast koos ära tappa. Kogu skeem on totter jama muidugi paljudel põhjustel, aga üks paistab eriti silma: reproduktiivmeditsiini puudumine.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmselgelt rollimängust tõukunud tekst. Sisu poolest trafaretne, kuid autor vähemalt üritab atmosfääri loomisega tööd teha. Ning lõpp vähemalt pole päris selline, nagu eelneva skeemi põhjal arvata võiks. Kolmpluss debüüt ja loodetavasti võtab autor millalgi ette midagi keerulisemat kirjutada.
Teksti loeti eesti keeles

Eks sellistel tekstidel ole oma seltskonnas suurem väärtus kui laia publiku hulgas. Kirjaoskus on autoril täiesti olemas.
 
 
Üldiselt on aga ammu juba tähele pandud, et selleks, et juttu lugeda oleks põnev ja huvitav, peab olema gradatsioon. Tegelased peavad sattuma uutesse ja eelmistest ägedamatesse olukordadesse ning siis need varasemast nutikamalt või brutaalsemalt vms. lahendama. 2018. aasta oktoobrikuu "Reaktoris" on kaks rappimislugu (see siin ja J. J. Metsavana oma), milles kummaski vaid ühtlases tempos rapitakse ja mis seetõttu tüütuks muutuvad. Kolmandiku või isegi poole võiks rahulikult maha lõigata ja tekst sellest vaid võidaks.
 
 
Hea keelevaldamise pärast käesolevale loole punkti võrra kõrgem hinne.
Teksti loeti eesti keeles

Kuna tegu on debüüdiga, siis veidi pikemalt. Eespool on öeldud hulk asju, millega võib nõustuda - jah, otsene kõne on vähe usutav, jah, pseudodokumentalistlik lõpumärkus võinuks ära jääda. Aga kirjutaja suutis oma teksti koos hoida, ei muutunud ülearu sõnaohtraks ega visanud liiga labast kildu. Lõppki on olemas - mitte küll ülearu vaimukas, kuid siiski lõpp. Kuskilt "Years Best of..." kogumikust mäletan juttu, milles tulnukad samamoodi kõigile pasunasse andsid, kuni keegi vapper isehakanud partisan avastas, et neid saab printeritahmaga tappa. No mille poolest siis too parem on...
Teksti loeti eesti keeles