Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Barry B. Longyear ·

Enemy Mine

(lühiromaan aastast 1979)

ajakirjapublikatsioon: «Isaac Asimov`s Science Fiction Magazine» 1979; september [toimetatud versioon]
Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
4
3
1
0
0
Keskmine hinne
4.375
Arvustused (8)

Najah... see on 1ks teos, mille p6hjal on tehtud ulmefilm. Ehk on m6ni seda isegi n2inud, meil jooksis kinodes nime all "Minu vaenlane". Film oli hindamisel-lugemisel v2gagi m6jutav tegur - m6jutades k1ll seda hinnet negatiivsema poole peale h1plema. On ju film siiski suhteliselt hea, romaan aga v6ib ka hea olla, ent j22b filmile alla. Esiteks on film pikem, efektid paremad, planeet loomutruumalt kujutatud, isegi l6pplahendused olid seal efektsemad. Raamat oli aga lihtsalt nagu reisikiri... seda, et seal keegi ohtude m6jul s6braks saaks, nagu planeedil Fairine filmis juhtus, ei kipu meel lihtsalt uskuma. Seega ehk muidu eha lugu on j22nud alla filmile ja kinokunst saab paar v6idupunkti juurde.Sisust nii palju, et k2ib s6da inimeste ja yhe teise rassi, sisalikulaadsete dracode vahel. Kaks s6jardit tulistavad teineteist asustamata - uurimata planeedi kohal alla ja j22vad kadunuks, j22des ellu vaid teineteist aidates.Seal planeedil istudes tutvuvad nad siis teineteise m6tteviisidega ja saavad osa v66ra rassi filosoofilistest vaatepunktidest. Ilus ju, v6i mis?
Teksti loeti inglise keeles

Kasutan siinkohal järjekordet võimalust eelkirjutanuga mitte nõustumiseks. Tolle loo järgi tehtud film oli võrdlemisi õnnetu. Jutt ise aga tõsiselt mõnus.

Asustamata planeedi kohal lasevad yksteist alla kaks pilooti inimene ja ennast Drakadeks kutsuva reptiloidse rassi esindaja. Mõlemad sooritavad hädamaandumise mingil tillukesel kaljunukil, mis vaevu merest välja ulatub. Alguses on vaenlased teineteise vastu võrdlemisi agressiivselt meelestatud. Siis aga jäävad eluspysimist tagavad instinktid peale, ning lõppkokkuvõttes synnib tegelaste vahel tõeline sõprus.

Edasi tuleb jupp maad ellujäämist ja suhete arengut kirjeldavat teksti.. Siis, mõni aeg hiljem hakkab Draka äkitsi kuidagi kahtlaselt käituma. Selgub nimelt, et ta on mõnevõrra rase..

Ehkki asi on täiesti loetav ka iseseisva kirjatykina, on teda mõistlik käsitleda Longyeari kogumiku "Manifest Destiny" yhe osana. Nimetatud kogumikus oli ka muid häid lugusid.. kui "Enemy Mine" oli nendest siiski parim. Kindel viis.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Olen seda südamlikku lugu kahest vaenlasest, kellest asjaolude sunnil said saatusekaaslased ja sõbrad, päris mitu korda lugenud. Ikka mõjub. Kindel viis.
Teksti loeti soome keeles

Lugu on sarjast "Manifest Destiny", mis jutustab inimkonna ekspansioonist galaktikas. Planeetide hõivamisele jäävad aga jalgu mõned teised rassid.
Hindan seda lugu "4"-ga, sest see lugu on nõrgem, kui kogumiku teised lood.
Teksti loeti inglise keeles

80ndate lõpul nõukogude filmilevisse jõudnud lühiromaani põhjal vändatud linateosele (sellega seoses kerkib silme ette millegipärast kunagise Tallinna kino "Eha" interjöör) ei osanud tollal midagi ette heita, pigem vastupidi. Allikteos lahkneb just oma teises pooles filmist otsustavalt, aga selle üle, kumba eelistada, ei viitsi küll pead murda, üsna selge on, et kirjandus- ja linateos arendavad eri teemasid (filmide n.-ö. lõpplahendused tõstatavad niikuinii tihti rohkem küsimusi kui ära vastavad).

Võõraste ja algselt vaenupositsioonidel asuvate kultuuride kommunikatsioonihäireid ja rahumeelse kooseksisteemise võimalusi lahkav tekst viitab pigem sellele, et lahendust ei olegi. Liiga suur intiimsus oletatava vaenlase ja läbinisti võõra kultuuriga viib võõrandumiseni oma ühiskonnast ja ega seal teisel pool sind ka keegi avasüli ei oota, hea kui kividega surnukspildumisest pääsed. Ja mul tuleb siinkohal meelde Jaan Kaplinski tütar, kes mõni aeg tagasi ajakirjanduse vahendusel teavitas üldsust oma läbematust vajadusest kuulda koduakna avamisel idamaise kultuuriga kaasnevat taustamüra.

Paar asja selles teoses mõjusid veidratena - esiteks, et lühikese aja vältel suudeti koguda pika talveperioodi üleelamiseks piisavad toiduvarud, mis peaasjalikult mingitest kuivatatud marjadest ja ühe teatava maoliigi lihast koosnesid (mitu madu üheks söögikorraks kulub ja kui mitmekesine selline toidulaud oleks?). Teiseks tundub ebaveenvana, et auväärne ja traditsioonidest kinnipidav dracide suguvõsa võtab asja eest teist taga jalad selga ja kolib elama selleks mitte eriti sobivale planeedile. Aga kohtab hullematki ja pole välistatud, et mõned aastad varemilmununa oleks lugu võinud jõuda antoloogiasse "Lilled Algernonile", näiteks "Inetu poisikese" ja "Uurimismeeskonna" vahele.

Tegu on autori selgelt kõige väljapaistvama teosega, lisaks "Manifest Destiny" nimelisele kogumikule on mh. nii Hugo kui Nebula võitnud tekst ilmunud Tor Booksi 80ndail väljaantud kaksikraamatute sarjas (selgapidi kokkuköidetuna John Kesseli lühiromaaniga "Another Orphan" (ka see on Nebula laureaat), Tor Double #06), veidi hiljem on ilmunud (David Gerroldiga kahasse kirjutatud) kinopubliku kirjaoskavat osa püüdev tie-in ning tekstil on ka kaks järge, mis on koos käesoleva laiendatud versiooniga ja muu juurdekuuluva materjaliga koondatud kogumikku "The Enemy Papers". No nii vinge see tekst ka nüüd pole, et viimase vastu huvi tekiks.

Teksti loeti inglise keeles

Andri juba märkis ära, et jutt usutavuse koha pealt logiseb. Tõepoolest logiseb: robinsonaad on abitu ning Maale tagasi pöördunud peategelasel olid sõja ajal võõra kultuuriga tuttavaks saanuna ju täiesti unikaalsed teadmised. Raamatus teatavasti tõlkis ta pool aastat drakkide pühakirja inglise keelde ja müüs selle 24k kohaliku rahaühiku eest nurgakirjastusele maha. Tema teadmiste ja keeleoskusega oleks talle reaalses maailmas tehtud pakkumisi, mille kuupalk oleks alanud suuremast summast. Seda nii luure kui suurkorporatsioonide poolt.
 
Kui see on autori parim tekst nagu ülal väidetakse, siis peab tegemist olema väga keskpärase kirjamehega.
Teksti loeti inglise keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Keskpäraselt fantaasiavaene märulikirjanik Alastair Reynolds üritab käsitleda niiöelda suuri teemasid: kultuurimälu ja kirjaliku teksti rolli selle hoidmisel, kättemaksu ja andestust, uue alguse ja senistest traditsioonidest loobumise võimalikkust, religiooni kohta ajaloos. Ootuspäraselt on tulemus mannetu, väheveenev ja loogikavaba. Minu poolt seni loetuist on "Aeglased kuulid" kindlasti üks õnnetumaid Reynoldsi jutte ja tõenäoliselt läks see nii rappa just pretensiooni pärast märuližanrist välja murda ja öelda midagi sügavamat inimkonna ajaloo või saatuse kohta. Kõigil lihtsalt ei ole selleks ummi, proovigu palju tahavad...
 
Järelsõnas väidetakse (lk. 131), et "Reynoldsi tulevikutehnoloogiad püüavad üldiselt arvestada teadusliku võimalikkusega. Kirjanik ise on rõhutanud, et püüab oma fantaasiaga jääda tehnoloogilise arengu piiridesse, mida ta ise võimalikuks ja reaalseks peab." See võib ju muidugi täiesti nii olla, et kirjanik ise peab enda poolt kirjeldatud kauge tuleviku tehnoloogilisi lahendusi võimalikuks ja reaalseks, kuid paraku on paljud neist erakordselt äbarikud isegi tänapäeva mõistes, rääkimata ajast, kui tähelaevadega sadade koloniseeritud maailmade vahel ringi hüpatakse ja sõdu peetakse.
 
Konkreetselt "Aeglastes kuulides" tekib näiteks probleem, et tähelaeva muutmälu on pihta saanud ja ta peab hakkama oma püsimälu üle kirjutama, et oleks, kus jooksvaid andmeid hoida. Tulemusena läheb kaotsi kõik, mis selles on inimkonna kultuuri või teaduse kohta salvestatud ning robinsonaadi osalised üritavad midagigi päästa seintele kribades ning tükikaupa oma implantaatidesse salvestades. Kontseptsioon on häbiks nii tõsiteadusliku ulme žanrile kui ulmekirjandusele kui visionäärlikule või ideede kirjandusele üldse.
 
Esiteks näib kauge tuleviku tähelaeva infosüsteemi kirjeldus olevat inspireeritud sellest, mida kokkujooksva Windowsiga arvutirondi kasutaja näeb ja kuuleb - hanguvad aknad, kõvaketta lõputuna tunduv krabin. Teiseks, suurusjärgud ei klapi. Kõigi praeguseni maailmas avaldatud raamatute, ajakirjade jne. mahu suurusjärk on 100 TB. 30 TB SSD võib praegu igaüks poest osta mingi 12k euro eest. Kui üldse maailmas miski kiiresti odavamaks läheb, siis on see bait andmekandjal ning ammu enne tähelaevade ajastut võiks salvestusmahu poolest igaüks inimkonna kirjalikku pärandit taskus kaasas kanda. Neil seal olid kaasas seadmed, kust tuli paar fotot ära kustutada, et mõnele raamatule ruumi teha. Kolmandaks, igasuguse vähegi kriitilise infosüsteemi juurde käib dubleerimine ja varundamine. Reynoldsi tähelaev suudab küll oma sadadele asukatele aegade lõpuni süüa teha, aga kuskile nurka sama kaua kestev hävimatu vabrikuseadistustega mälublokk tekitada oli liiga keeruline.
 
Niiöelda ulmekirjanik, kes ei suuda arvestada isegi kirjutamisaegse tehnoloogiaga, on lihtsalt hale. Ja see oli ainult üks näide lühiromaani paljudest totrustest; jääaegade või niinimetatud keskaegse põllumajanduse kohta ma parem ei hakkagi...
Teksti loeti eesti keeles

Väga hästi ja sujuvalt kirjutatud, küllaltki põnev.
 
Jah, nagu eelpool öeldud, oli peategelasel vahel ka lihtsalt õnne - kuid minu arust siiski veel enam-vähem mõistlikkuse piirides. Tema ja tema sõbrad kuulusid kindlasti tehisuniversumis kõige paremini orienteeruvate inimeste hulka ja tõenäosus, et keegi neist võinuks 5 või rohkema aasta jooksul kõige muu hulgas ka ideaalse PacMani ära mängida, on siiski võrdlemisi suur. Väga tõenäoliselt oli seda teinud ka suur hulk teisi mängijaid, sh. 6ikuid. Usutavuse säilitamiseks olekski võinud PacMani auhind lisaks peategelasele veel kellelgi taskus olla.
 
YA kui žanri üldtuntud omapära on hillitsetud romantika. Paljudel juhtudel ei suuda autor seda tegelastepäraseks teha - sel ajal, kui tegelased esimest arglikku suudlust vahetavad, oleksid reaalsed teismelised ammu juba kuskil nahistanud. Cline'i romaanis seda probleemi ei ole, sest tegelased istuvad kogu vaba aja kuskil koopas ja mängivad arvutimänge - loomulikult ei ole neil päriselus midagi ega saagi olla (erandiks oli paks must tibi, kes oli ka päriselus üsna iseseisev). OASIS-e küberbordelle oli mainitud, kuid olnuks loogiline, kui samadel alustel saanuks ka kasutajad omavahel ühtida. Selle võimaluse kõrvalejätt on ilmselt tõesti lõiv alamžanri reeglitele, kuid norida selle kallal ei viitsi.
 
Sündmustik oli üldjuhul loogiline, väikeste konarustega. Koos mängukonsooliga oleks võinud peategelane ka uued riided võrgust osta. Suur Punane Nupp muidugi on jama, selle jaoks on varukoopiad.
Teksti loeti eesti keeles

Veikol oli juba 2002. aastal sarnase ideega jutt: http://baas.ulme.ee/?autor=94&teos=47750
 
Veiko oma sai maksimumhinde, paneme sellele siin siis palli võrra vähem. Loginovi oma viga, et "Algernoni" ei loe ja eesti ulme klassikat ei tunne.
Teksti loeti eesti keeles

Loginov on muidugi tubli nobenäpp-jutukirjutaja, seda on stiilistki tunda, aga käesolev tekst on paraku jama. Alates tegevuskohaks valitud pensionile läinud pätiide planeedist, mis on ühiskonnana täiesti ebausutav, on jama ja hiljem mandub kõik selle üle ohkimiseks, kui tore ikka on raamatuid lugeda. Võib muidugi mõista, et see on kirjanikele südamelähedane motiiv, mis teosest teosesse kordub, aga siiski, saagem üle, et suur osa inimkonnast sellest essugi ei hooli... Ainuke helge hetk oli see, kuidas peategelast telefoni teel mõnitatakse ja see päästab ka hinde rahuldavaks.
Teksti loeti eesti keeles

Mõni mõte on selline, et selle teostamise katsetest võiks pigem loobuda kui ilmselget vägistama hakata. Siin siis mees, kes on aastaid otsinud maailma päästmiseks vajalikku vidinat ja selle ennast suurtesse ohtudesse pannuna lõpuks leidnud, keerab 30 km enne omade juurde jõudmist sisse kuhugi linnakesse, kus tal tekivad igasugused probleemid. Probleemid ei lahenegi ja lõpuks saadab ta enda eest 6-aastase kohaliku jõmpsika vidinat ära viima õigesse kohta. Paraku ei ole seda mõtet võimalik niimoodi teostada, et see nõmedalt välja ei tuleks: 30 km on heas vormis täismehe jaoks kõige rohkem päevateekond ja keegi ei ole nii idioot, et enne seda viimast otsa kolmeks päevaks kuhugi molutama jääb. Pikemat vahemaad oleks jällegi 6-aastasel lootusetu läbida. Enda niimoodi nurka värvimise ja kangekaelselt selle juurde jäämise eest ei saa autorile üle 3 punkti kuidagi anda.
 
Jutt vene keeles siin koos aastaga 2010: https://lleo.me/arhive/fan2010/magic.html
Teksti loeti eesti keeles

Mõte, et ajas saab ükskõik kui kaugele hüpata umbes telefonikõne energiakuluga on nii totter, et vajutab paraku oma jälje ka kõigele ülejäänule. Ajamasin on muidugi üleüldse kontseptsioon, mille üle ei tasu tõsiselt arutada, aga mingi sündsustunne võiks ikkagi ka selle juures säilida.
Teksti loeti eesti keeles

Kirjutan Eesti ulmeantoloogiatest natuke värskes "Algernonis": http://www.algernon.ee/node/1149
 
Et siis peamiselt "Kaarna" mõtteline järg ning autorid, kellega lugeja varasemate "Skarabeuse" analoogiate kaudu juba tuttav on. Kahelt autorilt on lühiromaanid ning ülejäänud kahelt siis kummaltki kaks juttu. Niisugust mahtude ühtlustamise soovi võib mõista, aga antoloogia oleks siiski huvitavam, kui oleks kuuelt autorilt kuus teost.
 
Mulle isiklikult oli kõige huvitavam tekst Galina "Pööripäev", Divovi "Reeturil" polnud ka väga viga. Lühikesed jutud olid paraku kõige rohkem keskpärased.
Teksti loeti eesti keeles

Ei ole seal mingit Dicki ega Strugatskeid... Kliiniline soga on...
 
Ehk siis olematu lugu, pretensioonikas ja kenitlev stiil, autori arvates filosoofiline maailmakäsitlus. "Existerion" 17 aastat hiljem.
Teksti loeti eesti keeles

Jah, nagu eespool öeldud, täiesti normaalne Kuldajastu stiilis lugu. Kahju, et autor nii harva ulmet kirjutab (või avaldab?).
Teksti loeti eesti keeles

Autor on tõenäoliselt intelligente inimene, aga jutt on jamps. Mis akadeemia, mis preester... Kui ta juba nii kange akadeemik oli, et taimi ja inimesi võtva katku konstrueeris, siis näiteks jalgsi ringi tuterdamise asemel helikopteriga ringi lennata oleks selle kõrval pisiasi olnud.
Teksti loeti eesti keeles

Nagu ülal öeldud: on lugu, on karakterid. Miinusteks on mõningane hõredus rabeluste kirjeldamisel (alati polnud nii väga selge, kes kuhu mis suunast liigub) ning mõned loogikavead. Alguses tundub, et mingi liikumisandur reageeris rotile - sellisel juhul oleks seal pidanud need masinad 24/7 ringi lõgistama ja põmmutama, sest linn pidi rotte täis olema. Liikumisandurid sätitakse ikka vastavalt soovitava saagi kaalule paika. Ja lõpus siis heidavad tegelased pilke "ööhämaruses laiuvale lagendikule", kusjuures kell on midagi kolme paiku öösel ja aastaaeg hilissügis... Ja juhtmerulli Triinu juba mainis.
Teksti loeti eesti keeles

Kõik Hollywoodi elemendid on olemas:
* väga hästi kirjutatud ja stiilne algus, mis suubub aga tavapärasesse tõmblemisse;
* cliffhanger'id;
* väga paha pahalane;
* abitult tema võimusesse sattuvad head;
* üks neist süütult süüdi mõistetud, teine tehnikat täis topitud eriagent;
* ebatõenäoliselt õnnelik pääsemine ja võitlussteen, kus paha oma palga saab;
* rassismiteema ning sellega haakuv vasakpoolne noot (inimesed kardavad seda, mis meenutab neile nende endi sisemuses peituvat deemonit);
* lõpusuudlus.
 
Põhimõtteliselt makulatuur. Kahju, et kultuurinormid panevad andekaid inimesi niisugust põhku tootma.
Teksti loeti eesti keeles

Pseudodokk. Autori poolt käsitletud teema - II maailmasõja õuduste mäletamine, konkreetsemalt Jaapani "Üksuse nr. 731" tegevus Mandžuurias - on vaieldamatult oluline ja ma jagan täiesti tema hoiakut. Fabritseeritud nn. diskussioon koos "tavainimeste" ignorantsete ja hoolimatute arvamustega on veenev ja hästi komponeeritud. Tulemus kipub siiski ilukirjandusest kaugemale jääma, sellele hämarale piirialale, mida nimetatakse "ilukirjanduslikuks esseeks". Võrdluseks, Carl Sagani "Contact" läheneb ka sellele piirile, jäädes IMHO siiski ilukirjanduse poolele, kuid ka seda peavad mõned inimesed igavaks. Mart Laari "Sügissõda" asub žanripiiride mõttes umbes samas kohas kui Liu teos.
 
Ulmekirjandusena on lühiromaan aga kehv. Autoril on vaja käsitleda sündmuste pealtnägijate usaldusväärsuse teemat ning selleks püstitab ta loogikavaba konstruktsiooni. Nimelt leiutatakse viis minevikku vaadata, kuid kvantmehhaanika seaduspärasuste tõttu kaob vaadeldud muster pärast vaatlemist ära, mis tähendab, et üht aega ja kohta saab vaadata vaid ühe korra. Kuna kogu sisendi töötlemiseks pole arvutus- ega salvestusvõimsust, suunatakse sisend inimajju, mille tagajärjel muutub keegi vaadeldava sündmuse ainsaks elusolevaks pealtnägijaks. See kontseptsioon on ilmselge jama.
 
Kokkuvõtteks siis hea essee vajalikul teemal, dokumentaalsele käsitlusviisile alla jääv ilukirjandus ja vilets ulme.
Teksti loeti inglise keeles

Alternatiivajalugu, milles Jaapani ja USA valitsused saadavad Suure depressiooni tõttu töötuks jäänud mehed Vaikse ookeani alla tunnelit kaevama. 1922. aasta Washingtoni leping ning Saksamaale Versailles' rahulepinguga kehtestatud piirangud kaotatakse 1930. aastal ning see rahustab sealse elektoraadi maha ning hoiab ära natside võimule pääsu. Kokkuvõttes jääb II ms ära,  1960-ndatel on Jaapani koloniaalimpeerium täie tervise juures, Hiina kommunistid lüüakse kasti ning CCCP hoitakse ühiste jõupingutustega enam-vähem kontrolli all.
 
Tegelased on täiesti olemas ja loos ei puudu inimlik (traagiline) mõõde, kuid tulemus on ikka kuivapoolne.
Teksti loeti inglise keeles

Ken Liul on küll nii mõnigi pisarakiskujast halemeelne jutt, mis suurt kuhugi ei sünni, kuid kindlasti ei saa nii öelda "Mono no Aware" kohta. Määratlus "Ida-Aasia Bradbury" võib kõlada tobedalt, aga siiski: autoril on õnnestunud kokku sulatada kaht kultuuritraditsiooni, Jaapani kirjanduse ja Anglo-Ameerika SF oma, võttes viimasest vaid seda, mida selles on ilusat ja mõtlikku. Hugo auhind tuli kindlasti teenitult.
 
Jutt ise on siin: http://www.lightspeedmagazine.com/fiction/mono-no-aware/
Teksti loeti inglise keeles