Mis veel? Aus ülestunnistus: olen väljakujuned Hargla loomingu fänniks...
(jutt aastast 1999)
https://algernon.ee/node/416
eesti keeles: Indrek Hargla «Pan Grpowski üheksa juhtumit» 2001
Mis veel? Aus ülestunnistus: olen väljakujuned Hargla loomingu fänniks...
Kolmandana loetud, ning minu teada ka kirjutaud grpowskikas mõjus niisiis kirjanduslikult hoomatavalt küpsemana ja kihilisemana kui kaks sellele eelnenud ülestähendust võimeka pan`i tegemistest, kuigi ka need oli igati nauditavalt kirja pandud, ning tavaline "hea-heam-kõige heam"-vormis rittaseadmine ei tundu mulle sugugi vajalikuna. Ega võimalikunagi.
"Kindlas linnas" meeldis mulle eriti see, kuidas pan Grpowski kogu tavapäraste vampiirilugude sümbolitest (puust ristid, jne.) teadmatusest ja ebausust tuleneva kasutu atribuutika tegi. Too "kohustusliku" krempli arutu kokkukuhjamine pluss vampiirikatele ülimalt omane seksuaalhälbeline iseloom on reeglina põhjuseks, miks ma sedalaadi kirjandusest midagi ei arva.
Südamelähedane on mulle ka see, kohati suisa teadusmehelik kainus ja ratsionaalsus, mida Grpowski oma juhtumeid lahendades kasutab ning mis ka loole tervikuna sellise protokollilikult asjaliku meeleolu annab. Ei mingit King`ile omast lõputu-tüütut lugeja lapsepõlvehirmudele panuse tegemist ega äkk-böösid nõrganärviliste tarbeks, mis üksnes totaka teatritegemisena mõjub. Hea ulme ei tundu ulmena, vähemalt lugemise ajal. Hargla juttude õuduslikumast poolest tõelise elamuse saamine eeldab ehk teatud asjade loomuse sügavamat mõistmist, kuid kui sellega hakkama saadakse, siis ei ole ka nood eksortsisti-lood enam lihtsalt "teater", vaid miski, mis on vägagi realistlik ning leiab aset kuskil vägagi lähedal lugejale. Täiskasvanud inimesele igati jõukohane ja sobiv lugemisvara – "5" ("viis").
Ei jää muud üle kui aga luhvtitada jälle oma viielisi... muidu löövad veel koid sisse...
Mulle ei meeldi vampiirid, nad on igavad ja tüütud.