Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Indrek Hargla ·

Kindel linn

(jutt aastast 1999)

ajakirjapublikatsioon: «Algernon» 1999; august
♦   ♦   ♦

eesti keeles: Indrek Hargla «Pan Grpowski üheksa juhtumit» 2001

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
10
1
0
0
0
Keskmine hinne
4.909
Arvustused (11)

Grpowski sarjas seni ilmunud lugudest parim. Poola vanahärral on seekord päris vintske vastane, aga hakkama ta saab (sari peab ju jätkuma!). Väga hea on idee vampiirist paavsti nahas, see võtab küll itsitama...

Mis veel? Aus ülestunnistus: olen väljakujuned Hargla loomingu fänniks...

Teksti loeti eesti keeles

Mis siin rääkidagi, iga Grpowski looga läheb asi yha paremaks. Nyyd juba kahetsen, et "Nokturnile" viie panin. Mitte selle pärast, et see viit väärt poleks, vaid sellepärast, et see võtab mult võmaluse "Kindlale linnale" veelgi paremat hinnet panna. Tänu Grpowskile olen ma revideerinud põhjalikult oma arvamust Harglast kui ulmekirjanikust ja luban, et võtan lähemal ajal ette ja loen ka tema varasema loomingu uuesti ilma igatsugu eelarvamusteta yle.
Teksti loeti eesti keeles

Hargla, oma tuntud ja üha paranevas headuses. Just too ühtlane, loost loosse jätkuv areng, mis veel aasta tagasi tundmatuna alustanud autorist tänaseks siinsete kirjutajate seas vaieldamatu liidri ja suure osa lugejate soosiku teinud, on asi, mis mind isiklikult kõige enam rõõmustab. Senise arengutempo jätkumise korral ei tohiks Hargla kasvamine jutuvestjast romaanikirjanikuks enam teabmis kaua aega võtta. See aga tähendaks, et maarjamaise väärtulme auriiulil hetkel nukra üksinduse all kannatav, Markus Vetemaa kirjutatud tõeline tippteos (vt. arvustust M.V. "Valgelinnu maailm" kohta) võib juba õige pea väärilist seltsi leida. Igatahes annavad Hargla senine produktiivsus ja tema juttude praegu veel lühiromaani määratluse alla mahtuv pikkus sellisteks oletusteks piisavalt alust.

Kolmandana loetud, ning minu teada ka kirjutaud grpowskikas mõjus niisiis kirjanduslikult hoomatavalt küpsemana ja kihilisemana kui kaks sellele eelnenud ülestähendust võimeka pan`i tegemistest, kuigi ka need oli igati nauditavalt kirja pandud, ning tavaline "hea-heam-kõige heam"-vormis rittaseadmine ei tundu mulle sugugi vajalikuna. Ega võimalikunagi.

"Kindlas linnas" meeldis mulle eriti see, kuidas pan Grpowski kogu tavapäraste vampiirilugude sümbolitest (puust ristid, jne.) teadmatusest ja ebausust tuleneva kasutu atribuutika tegi. Too "kohustusliku" krempli arutu kokkukuhjamine pluss vampiirikatele ülimalt omane seksuaalhälbeline iseloom on reeglina põhjuseks, miks ma sedalaadi kirjandusest midagi ei arva.

Südamelähedane on mulle ka see, kohati suisa teadusmehelik kainus ja ratsionaalsus, mida Grpowski oma juhtumeid lahendades kasutab ning mis ka loole tervikuna sellise protokollilikult asjaliku meeleolu annab. Ei mingit King`ile omast lõputu-tüütut lugeja lapsepõlvehirmudele panuse tegemist ega äkk-böösid nõrganärviliste tarbeks, mis üksnes totaka teatritegemisena mõjub. Hea ulme ei tundu ulmena, vähemalt lugemise ajal. Hargla juttude õuduslikumast poolest tõelise elamuse saamine eeldab ehk teatud asjade loomuse sügavamat mõistmist, kuid kui sellega hakkama saadakse, siis ei ole ka nood eksortsisti-lood enam lihtsalt "teater", vaid miski, mis on vägagi realistlik ning leiab aset kuskil vägagi lähedal lugejale. Täiskasvanud inimesele igati jõukohane ja sobiv lugemisvara – "5" ("viis").

Teksti loeti eesti keeles

Nüüd tegutsab vampiir Igaveses Linnas. Kurilane tahab saada maailma valitsejaks -- nagu Hollywoodi õudukates! Aga lugu ise on palju parem Hollywoodi õuduka stsenaariumist.
Teksti loeti eesti keeles

Lugedes neid Grpowski-jutte, mis kõik toimuvad erinevates Euroopa nurkades, jääb mulje nagu ei oleks autor neis kohtades mitte lihtsalt isiklikult kohal käinud vaid seal ka mõnda aega elanud. Kuna ma Indrek Harglat ei tunne, siis mine tea - äkki ongi! Igatahes kipuvad Grpowski-lood minult boonuspunkte saama ka suurepäraselt edasiantud olustiku eest, mis lugejas tekitab sellise mõnusa tunde, justkui istuks seal Rooma tänavakohvikus kõrvallauas ja kuulaks Grpowski ning tema kolleegi vestlust pealt.

Ei jää muud üle kui aga luhvtitada jälle oma viielisi... muidu löövad veel koid sisse...

Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldib viis, kuidas Hargla mõnele fraasile või mõttele läheneb. Eriti veel läbi Grpowsky silmade. Aga mõtlemisainet võiks lugejale rohkem jääda.
Antud arvustus siiski on vale koht, kus Hargla plusse/miinuseid välja tuua. Lihtsalt tahan öelda, et kõva lugu oli... "Kindel linn" on kindel jutt, mis väärib kindlalt viit.
Teksti loeti eesti keeles

Ei hakka mina ka virisema, kuigi mulle tundus, et see dramaatika jutu lõpus oli pisut otsitud. Aga see ei seganud, võib-olla muutis asja isegi natuke paremaks. Kindel jutt, kindel viis, mis muud
Teksti loeti eesti keeles

Mu jaoks märksõna "vampiir" muudab teose automaatselt tüütuks, jamaks, ettearvatavaks, klišeeks ja nii edasi. No ei suuda keegi seda igivana stampi kuidagimoodigi huvitavamaks muuta, vampiirlus per se on sama seksikas kui Tallinna linnapea: mingit vähegi huvitavat nüanssi sinna juurd emõelda ei õnnestu isegi relva ähvardusel. Selles mõttes oli loos kohe üks suur miinus, mis (minu jaoks vähemalt) tõmbas punkte maksimumist vähemaks. Aga siis astus mängu Hargla jumalast antud jutuvestjaanne, hoolikus ja täpsus loo väljatöötamisel ning pädev taustatöö, ning välja kukkus päris mõnus õuduk ja asjakohane täiendus pan Grpowski - sarja. Meeldis ja ei meeldinud kah, hindeks tugev "neli".

Mulle ei meeldi vampiirid, nad on igavad ja tüütud.

Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Tondijutu elementidega ajalooline jutt. Aasta on 455 ja vandaalide laevastik kuningas Genserici juhtimisel seilab Kartaagost Rooma poole, sekkumaks laguneva impeeriumi südames toimuvasse võimuvõitlusse. Ootamatult ilmub Genserici galeeri kajutisse salapärane võõras, kes teda hoiatada soovib...
Loo "puänt" on suhteliselt ettearvatav ja eks ka ajalooteema käsitluses ole mitmeid küsitavusi. Plussideks on aga kahtlemata Howardile omane poeetilis-vitaalne stiil ja hea õhustikuloomine.
Teksti loeti inglise keeles

"Harry Dresdeni" sarja kolmas romaan kaldub võrreldes eelnevatega natuke rohkem gootilikku õudusse, mis avaldub ka (originaalis tõlkimatut sõnamängu sisaldavas) pealkirjas. Nagu esmaarvustajagi maininud, ei kisu õudusteema siin siiski väga karmiks ja hoolimata fantaasiarohkest sündmustikust ning minategelast (traditsiooniliselt) tabavatest jõhkratest väntsutustest lööb romaanis välja teatud südamlik alatoon, mis kohati isegi veidi sentimentaalseks kisub. Huumorit on muidugi ka.
Õudusteemaga seoses tuleks ka taaskord kiita raamatu eestikeelse tõlke kaanepilti Meelis Krošetskinilt, mis teose õhustikku väga hästi edasi annab.  Sarja kolmanda romaani lugemise järel tundub, et nende raamatute sündmustik on äärmiselt sarnaselt, justkui ühe malli järgi üles ehitatud. Spoilerdamata võib vast öelda, et kolmanda osa lõpp jätab võrreldes eelmiste romaanidega mõned teemad veidi lahtisemaks ja tundub, et need "lahtised otsad" võiksid peegelduda ka sarja hilisemates romaanides. 
Teksti loeti eesti keeles

"Vürstkaupmeeste" esimene alasari muutub lõpupoole järjest süngemaks, poliitilisemaks ja apokalüptilisemaks. Huvitava detailina tasuks ära märkida reaalsete USA poliitikute (eelkõige Dick Cheney ja Donald Rumsfeldi) ilukirjanduslikku konteksti pahalastena sissetoomist nende õigete nimede all. 
Kokkuvõttes päris kahju, et see sari eesti keeles pooleli jäi. Ilmselt tuleks mingil hetkel ka teise alasarja raamatud ette võtta...
Teksti loeti inglise keeles

Lõpule (või täpsemalt esimese alasarja lõpule) läheneva "Vürstkaupmeeste"-sarja sündmustik läheb järjest põnevamaks ja peab tunnistama, et pinget üleval hoida autor oskab. Ja erinevalt tüüpilisest põnevikust pole selles raamatus ühtki kangelast, kes kokkukeerdunud jama ära lahendaks ning maailma päästaks - autor laseb sündmustel hoopis kiiruga katastroofi poole galopeerida...
Esmaarvustajaga selles osas nõus, et Uus-Britannias toimuv (mis mõnevõrra 1917. aasta Venemaa sündmusi meenutab) on feodaalse Gruinmarkti intriigide ja terroriparanoiast haaratud Bushi-aegses USA-s toimuvaga võrreldes selles romaanis veidi unarusse jäänud... 
Teksti loeti inglise keeles

Veidi "Trifiidide päeva" meenutab see romaan küll, eriti lõpuosa. Ülesehitus on neil raamatutel siiski üsna erinev: kui "Trifiidide päev" algas katastroofiga, siis enamiku käesoleva romaani mahust võtavad enda alla inimkonna võitlus meresügavustes peituvate salapäraste tulnukatega ja aeglane liikumine katastroofi poole. 
Pinget kruvida oskab autor küll - ja seda ka hoolimata sellest, et suur osa romaani sündmustikust on tegelikult lugejale üldjoontes ette teada, kasvõi eestikeelse väljaande tagakaane-teksti põhjal. Meresügavuste ja tulnukate salapärase olemusega seonduv aitab põnevuse loomisele kaasa. Maksimumhinnet sellele romaanile siiski anda ei taha - midagi jääks nagu puudu. 
Eestikeelse väljaande puhul tuleb kiita efektset kaanepilti. 
Teksti loeti eesti keeles

Minu suhtumine Le Guini loomingusse on vastuoluline. Kui tihti absoluutseks fantasyklassikaks peetav "Meremaa"-tsükkel pole mind kunagi eriti kõnetanud, siis Haini-tsükli raamatutest (mille hulka kuulub ka käesolev romaan) on mul vastupidiselt head mälestused.
Siin Baasis on Arvi ja Reidar sellest raamatust juba üsna põhjalikult ning hästi kirjutanud, nii et paratamatult tekib kiusatus vaid hindega piirduda. Kuna tegu on aga vastuoluliselt mõjuva romaaniga olulisel teemal, peaksin arvustustele ikkagi omalt poolt midagi lisama. 
"Ilmajäetud" on hea SF selles mõttes, et see paneb kirjeldatud teemade üle  mõtisklema. Anarhistlike ühiskondade (ja nende võimalikkuse) teema on mulle pikemat aega huvi pakkunud, seda sõltumata ühiskonna parem- või vasakpoolsest sotsiaalmajanduslikust suunitlusest (näiteks Heinleini "Kuu on karm armuke" kuulub kindlalt mu lemmikraamatute alla... niipalju kui mul selliseid asju nagu lemmikraamatud üldse on). Ja erinevalt Kristjani arvustuses mainitust on Le Guini kirjeldatud anarhosündikalistlik ühiskond hoopis midagi muud kui nõukogude kord... ka poleks samasugust teost saanud kirjutada mitteulmena, sest tegelikus maailmas lihtsalt ei eksisteeri päris selliseid olukordi ja jõudude vahekordi... ega eksisteerinud ka romaani kirjutamisajal. Kohati mõjuvad kirjeldatud olukorrad lausa stereotüüpselt (näiteks Urrase kapitalistlik ühiskond tundub veidi nõukogudeaegse karikatuurina Läänest, kus 20. sajandi keskpaiga tehnoloogiline arengutase on kombineerunud tööstusrevolutsiooniaegsete sotsiaalsete vastuoludega). Samas on tegu ikkagi väljamõeldud maailmadega ja midagi Anarrese ühiskonna laadset pole meie maailma ajaloos kunagi pikema aja jooksul eksisteerinudki (kui ehk mõningad Hispaania kodusõja aegsed seigad ja teised sarnased asjad välja arvata.
Maksimumhinde andmise kiuste ei tea ma, kas seda raamatut kõigile kaasulmikutele soovitada julgeksin. Kõigile ei pruugi Le Guini stiil ega romaanis käsitletud teemad meeldida. Siiski pean ma ise selle raamatu eesti keeles ilmumist positiivseks sündmuseks. 
Teksti loeti eesti keeles

 Antoloogia puhul torkab silma üks kummaline asjaolu-kaaneteksti järgi sisaldab see Reaktori parimaid jutte perioodist sügis 2016-talv 2017. Samas on nii mõnedki lood ilmunud tegelikult Reaktoris märksa varem, vanim lugu (Andresoni oma) pärineb detsembrist 2014...
Teksti loeti eesti keeles

Loo meeleolu meenutab veidi Paasilinna "Maailma parimat küla". Või siis üleloomuliku õuduse žanrist Lätte "Udriku küla naisi". Ehk siis lugu praktilise mõtlemisega maakatest, kes ei lase kõiksugu eriskummalistel juhtumistel oma harjumuspärast mõtteviisi häirida... ja selle teemaga seonduv koomika. 
Palju muud eelarvustajatele lisada polegi ja Mandi ning Rauxi kiidusõnadega tuleb ühineda. 
Teksti loeti eesti keeles

Paralleelmaailmade-teemaline hoogne märul, milles sisaldub vihjeid erinevatele Weinbergi teostele, osa tegevust toimub ka "Tõrkeotsingu" maailmas.
Näib, et kiire ja hoogsa sündmustikuga teosed (ilma kõiksugu tagasivaadeteta vms) tulevad Weinbergil kõige paremini välja. Miinuseks on käesoleva loo puhul vast see, et tegu oleks justkui mingi pikema saaga algusega ja paljud otsad jäävad lahtiseks. Samas näib olevat mingitpidi tegu aasta varem ilmunud lühiromaani "Kes varju püüab" eellooga, täpsemalt öeldes on teatud kattuvused tegevusmaailma ja tegelaste osas...
Teksti loeti eesti keeles

Kummaline lugu pratchettilikust fantaasiamaailmast, kus elavad kõiksugu mütoloogilised võluolendid....
Nagu ei saanudki selle loo mõttest aru. Lastekirjanduse jaoks liiga täiskasvanulike ja süngete elementidega, koomilise fantasy jaoks liiga vähenaljakas. Samas nii paha ka polnud, et "kolmest" madalamat hinnet anda. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo märksõnadeks on bioprintimine, teaduslikud eksperimendid ja ühe naisterahva unistused...
Idee oli päris huvitav, aga lugu tervikuna jättis kuidagi külmaks. See peegeldub ka hindes. 
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi Jekimovile tüüpiline lugu kosmosegängsterite (või antud juhul siis pigem poolkriminaalse elemendi) arveteklaarimistest kaugtuleviku maailmas. Võrreldes mõnede teiste minu loetud Jekimovi lugudega on "Õnnepäev" küll mõnevõrra süngem ja lohutum, seda eelkõige sündmustiku poolest...
Teksti loeti eesti keeles

Jumalataoliste kosmiliste üliolendite elust rääkiv laast on liiga lühike, et selle sisust midagi olulist väljalobisemata pikemalt pajatada...
Teksti loeti eesti keeles

Õudusloo peategelaseks on pereisast krematooriumiomanik, kes oma äri päris eetiliselt ei aja ja seetõttu tumedate jõudude küüsi langeb...
Lugu tükkis oma teostuse ja õhustikuga mulle meeldis. Mida võiks ette heita, on vähene toimetatus. Dialoog mõjub kohati imelikult: kust Aldo teadis, et Sulev läks just jahile, kui Sulevi naine oli talle lihtsalt öelnud, et mees on kodust ära? Või miks imestab Aldo loo lõpus, et Magnus on oma ema Liiaks nimetanud, kui sellist kohta eelnevas dialoogis polnud. Lisaks kohatine kummaline lauseehitus ("Leekide valgus mängis tema näol ja raske oli mehe ilmest aru saada, kui naine seda vaadanud oleks"). Puudulikust toimetamisest tulenevate asjaolude tõttu ma loo hinnet siiski langetama ei hakka. 
Teksti loeti eesti keeles

Omapärane segu kosmoseulmest, jaapanipärasest küberpungist ja krimiloost. Veenuse atmosfääris hõljuvas inimkoloonias leiab aset kummaline terroriakt - depressioonis Jaapani päritolu insener korraldab nanorobotite abil ohvriterohke suitsiidirünnaku. Toimunu põhjusi otsima saabunud uurija satub aga ootamatult mastaapsete saladuste otsa...
Mulle see lugu meeldis. Põnev ja ootamatuid pöördeid tulvil sündmustik ning väga põnevalt loodud maailm, mille mõnevõrra orientaalset õhustikku ei saa autori Jaapani-huvist teadlik olles üldse imeks panna. 
Teksti loeti eesti keeles

Tegevus toimub samas alternatiivajaloolises maailmas, mida kirjeldas Maniakkide Tänav oma loos "Kolmanda Reichi triumf!" Ehk siis maailm, kus sakslased on võitnud Teise maailmasõja ja alustanud kosmosevallutusega, jätkuvalt okupeeritud Eestis aga kisuvad suhted põliselanike ning natsidest uute peremeeste vahel järjest hapumateks... Metsavana loo sisuks on sakslaste Kuu-lennu teema ja eestlaste roll selles, mida ka Mandi loos mõnevõrra käsitleti.
Üldiselt mulle meeldis. Kuidagi terviklikum ja vähem vasturääkivusi sisaldav kui Mandi lugu samast maailmast. "Saladusliku tsaari" tsüklist tuttava sõna "estronaut" kasutamine käesoleva loo tegevusmaailmas tundus küll veidi kummaline...
Teksti loeti eesti keeles

Samoldinile näib meeldivat kirjutada lugusid lähituleviku-Eestist ja provokatiivsetel teemadel. Kui "Joroski öö" sisuks oli setude Donbassi-stiilis hübriidsõda eestlaste vastu, siis käesolevas loos... See kirjeldatud müür jooksis ju üsna mööda praegu kavandatavat Rail Balticu trassi. Ja mingid rongid käisid seal ka. Selline, et milline võiks välja näha "Rail Balticuga poolekslõigatud Eesti" postapokalütilistes tingimustes, olen isegi mõtisklenud. Samoldin kirjeldab oma loos midagi sarnast ja tulemuseks on veidi mõningaid vene ulmeteoseid meenutav  rõhuv-absurdseks kiskuv maailm. 
Sarnaselt Indrekule võtab ka minu jaoks  hinde "4" peale just see stiil. Idee on hea, aga loo võinuks veidi teises võtmes kirja panna...
Teksti loeti eesti keeles

Absurdihõnguline lugu tuleviku-Eestist, kus kehtib veganite diktatuur, lihasöömine on keelatud ja metsikus looduses elavad biorobootilisel teel loodud inimhübriidid...
Ilmselt mitte ülemäära tõsisena mõeldud lugu, mis kõlbab täitsa lugeda. 
Teksti loeti eesti keeles

"Anno Dracula" näol on tegu metakirjandusliku alternatiivajalooga. Mis siis, kui Stokeri klassikalises romaanis kirjeldatud sündmused läinuks teisiti - kui Van Helsingilt ja ta sõpradel poleks õnnestunud kurikuulsast vampiirist jagu saada ega teda isegi Inglismaalt välja kihutada? Ja kui Dracula haaranukski järgnevalt Briti saared oma isikliku kontrolli alla - milline siis 19. sajandi lõpu Inglismaa oleks välja näinud?
Eelarvustajaga võib nõustuda selles osas, et tegevus käivitub üsna aeglaselt, ehkki ma ise ei täheldanud ka tegevuse tempo olulist kiirenemist romaani teises pooles. Tegelikult juhtub romaani jooksul üsna palju, ent sündmustik ei mõju vast väga kaasahaaravalt. Paremini on autoril välja tulnud teose üldine õhustik, samuti detailsed kirjeldused sellest, kuidas sajanditevanuste verdimevate ebasurnute hirmuvalitsus viktoriaanlikku ühiskonda täpsemalt mõjutama hakkab. Newmanile omaselt on siin ka kamaluga kõiksugu intertekstuaalseid vihjeid kirjandusele, filmidele ja muule. Osa neist vihjetest seletab autor ka raamatu lõpus olevas lisas lahti. 
Maksimumhindest jääb nagu midagi puudu, samas on tegu päris huvitava ja omapärase raamatuga. Oma rolli mängib siinkohal ilmselt ka see, et vampirismi ja igavesse ellu puutuvad teemad on mulle alati huvi pakkunud, ehkki ma muidu suur õudusfänn pole. Seda, kas ka järgede lugemise ette võtan (praeguseks on "Anno Dracula" sarjas ilmunud seitse romaani), ma praegu pigem otsustama ei hakka. 
Teksti loeti inglise keeles

"Back in the USSA" on seitsmest pikemast tekstist koosnev alternatiivajalooline kollaažromaan, mida võiks pidada ka jutukoguks. Romaani seitse "peatükki" on varem ilmunud eraldi lugudena Briti ulmeajakirjas Interzone ja nende tegevus toimub erinevates kohtades ning aegadel, ka peategelased on erinevad. Lugusid ühendab kummaline alternatiivajalooline maailm, milles USA-d tabab 20. sajandil Venemaa saatus. 
Kirjeldatud maailmas kasvavad 20. sajandi alguse USA-s sotsiaalsed vastuolud märksa kiiremini kui tegelikus ajaloos (veidi meenub Jack Londoni "Raudse kanna" tulevikunägemus). Theodore Roosevelt valitakse teiseks ametiajaks USA presidendiks, ent mõrvatakse 1912. aastal sotsialistide poolt. Pärast Roosevelti surma kehtestatakse USA-s suurärimeeste toetusel diktatuur. Asja teeb hullemaks uue presidendi Charles Foster Kane'i ennatlik sekkumine Esimesse maailmasõtta (sest Saksa allveelaev on uputanud Titanicu USA rahvuskangelase Buffalo Billiga pardal) ja kurikuulsa inglise okultisti Aleister Crowley tegevus, kes end "isikliku astroloogina" president Kane'i ning esileedi lähikonda sokutab, hakates USA valitsemise üle olulist mõju avaldama. Lõpptulemusena keeb töölisklassi raev Kane'i režiimi vastu üle ja puhkeb revolutsioon. Kesk-Ameerikast saabub kinnises rongis Washingtoni sotsialistide juht Eugene V. Debs ja võtab riigis juhtimise üle. Kõik see päädib aga üsnagi rõlge kommunistliku diktatuurirežiimiga, mida pärast Debsi surma juhib tema parteikaaslane Al Capone...
Teatud määral on romaanis kirjeldatu reaalse ajaloo peegelpilt: USSA (Ameerika Sotsialistlikud Ühendriigid) täidab siin Nõukogude Liidu, Suurbritannia ja Venemaa aga USA rolli. Päris peegelpildiga tegu muidugi olla ei saa, ent autorid tõmbavad ilmselge mõnuga kõikvõimalikke ja -võimatuid paralleele reaalse 20. sajandi ajaloo ning kultuuriga (kirjanduse, filmide ja muusikaga). Need, kes on lugenud ulmeantoloogiast "Aphra" Newmani loo  "Übermensch!" eestikeelset tõlget, teavad, kuiväga sellele kirjanikule meeldib intertekstuaalsus. Ilmselt on lugematud ajaloo- ja (pop)kultuuri teemalised vihjed romaani suurimaks väärtuseks. Vihjed mõjuvad ka üsna humoorikalt, ehkki kohati on lugude stiil naljast üsna kaugel (näiteks CIA kommunistliku versiooni korraldatud veresaunade kirjeldustes kolmekümnendate aastate puhastuste ajal). Mõnede lugude stiil sisaldab küll musta huumorit ja lausa rupskiooperlikke elemente. Mitmed lood on küll esitatud kellegi minavormis noorpõlvemälestustena, mistõttu neid lugema hakates tekib kartus, et tegu võib olla tüütu vanainimeseliku heietamisega. See mulje on siiski petlik ja autorite hoogne ning vahe stiil tuleb üsna kiirelt ilmsiks. 
Soovimata romaani "peatükke" eraldi arvustada, mainin siiski, et minu meelest oli neist igavaim "Teddy Bear's Picnic" - venima kippuv heietus tagurpidisest Vietnami sõjast, milles Briti impeeriumi ja Vene keisririigi väed võitlevad džunglis USSA toetatud kommunistlike geriljade vastu. Kui kolm esimest "peatükki" (Baasis olev järjekord pole päris õige) olid väga head, siis alates mainitud loost kiskus teose tase veidi allapoole, mistõttu vahepeal kaalusin ka hinde langetamist "nelja" peale. Hinde päästis mu jaoks viimane peatükk "On the Road" - kirjeldus 1990. aastatest, mil kommunistlik režiim on kokku varisenud ja USA aladel toimuv meenutab segu Metsikust Läänest ning Jeltsini-aegsest maffiasõdadest haaratud Venemaast.     
Teksti loeti inglise keeles

Kummaline raamat. 
Alustuseks see maailm. Huvitav ja detailselt kirjapandud, ehkki tundub nagu veidi väheusutav, et suures osas paganlikuks jäänud Euroopas (sealhulgas Briti saartel) oleks nii suur osa ülejäänud ajaloost toimunud sarnaselt reaalse ajalooga. Aga ilmselt polegi viimatimainitud asjaolu niiväga oluline. 
Põhiliseks probleemiks oli minu jaoks see, et autori jutustamisviis ei suutnud mind kuidagi kaasa tõmmata. Suhteliselt õhukest romaani lugedes kipuvad tegelased ja nende motivatsioonid ning sündmustiku arengud pidevalt segamini minema ning autor ei suuda pinget üleval hoida. (Ilmselt pole probleem mu tähelepanuvõimes, sest näiteks Martini "Jää ja tule laulu" lugedes pole tuhandetel lehekülgedel kulgevate rohkearvuliste tegevusliinide jälgimine olnud mu jaoks eriti keeruline). 
Idee ja maailm tõstavad siiski mõnevõrra raamatu hinnet, nii et kokku "3" tugeva plussiga. 
Teksti loeti inglise keeles