Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Marion Zimmer Bradley ·

Stormqueen!

(romaan aastast 1978)

eesti keeles: «Tormikuninganna»
Tartu «Fantaasia» 2009 (Sündmuste horisont)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
1
1
2
2
0
Keskmine hinne
3.167
Arvustused (6)

Lühidalt võiks kokku võtta: George R. R. Martin meets Robin Hobb, 20 aastat varem.

Tegelikult on Marion Zimmer Bradley üks peateoseid ja Darkoveri sarja esmatutvustus siinmail emakeelsena ilmunud kuidagi poolsalaja ja märkamatult. Ise arvan siiani, et just seda Darkoveri-seeria romaani esimese pääsukesena eesti lugejale pakkuda oli igati õige soovitus. Ma ei oskagi hinnata “Avaloni udude” retseptsiooni Eestis, aga mingi selline naistefantasy, et mitte öelda feministliku fantaasiasaaga mulje vist jäi. Igatahes oleks sarnane mulje Darkoveri puhul väga ekslik.

Darkoveriga seoses meenub mulle 1993. aasta sügis, kui tollal 16-aastane Raul TÜ raamatukogu lugejaks sai ja sealses inglisekeelse ulme varasalves tuuseldama hakkas. Ei mäletagi, millise raamatu tagakülgedel reklaamituna Bradley nimi esimest korda silma jäi, aga kataloogist kontrollides selgus, et on olemas küll! Eks kõik need “Sword of Aldones”, “Stormqueen!”, “Hawkmistress!”, “The Bloody Sun”, “The Forbidden Tower”, “The Planet Savers” jm kõlasid just täpselt nii maagiliselt kui 16-aastasele vaja, et varsti neid üksteise otsa läbi neelama sai asutud.

Siis õnnestus Darkover kuidagi aastateks peast ja lugemislaualt eemale tõrjuda nii, et nüüd eestikeelset “Tormikuningannat” üle lugedes avastasin justkui ähmaselt tuttavat territooriumi uuesti. Omaaegsel lugemisel ei saanudki tekkida seost, mis nüüd esimestest lehekülgedest, dekoratsioonidest, tegelastest ja nendevahelistest suhetest alates kohe paralleele silme ette lõi... siit on Robin Hobb võtnud selle ja selle asja, hämmastavalt sarnaselt on GRRM lahendanud seal tolle asja - ilmselt siis Bradley mõjul jne.

Darkover on planeet, millel on ammu-ammu avarii tõttu maandunud maalaste kosmoselaev, ning nüüd, sajandeid hiljem on maalased ja planeedi üsna inimesesarnased asukad chieri’d teataval määral segunenud ning nende järeltulijad, kellel on erinevad psi-võimed, kuuluvad ühiskonna valitsevasse klassi. Oma umbkaudu 20 romaanis kujutab Bradley Darkoveri lugu alates ruumilaeva avariist läbi feodaalsete kaose-sajandite kuni uue kontaktini maalastega koos sellest tekkinud konfliktidega. Romaanid on väga erinevad, kui keskaegse miljööga teostes domineerib ehk fantasy-element, siis hilisemat perioodi kujutavad raamatud on rohkem SFilikumad. Tervikuna peetakse Darkoveri tsüklit aga suurepäraseks näiteks science fantasy’st ja moodsast planetary romance’ist.

Romaani algust näeme sohipoja klassikalises rollis oleva tegelase Rockraveni Donali silme läbi, kelle poolõde, Aldarani valduse pärijanna, suudab oma psi-võimetega kontrollida ilmastikunähtuseid. Temale sobiva abikaasa ja valduse pärija otsimisest algab lugu ja konflikt, mille suuremaks fooniks on kogu Hasturi soo valitsetava Thendara kuningriigi dünastia pealiini lõpp, kuna vana valitseja poeg on sigimisvõimetu androgüün/hermafrodiit (psi-võimete aretamiseks mitmete põlvkondade jooksul korraldatud inbreeding-abielude tulemus).

Feodaalset võimuvõitlust, ootamatuid süžeekäänakuid, veel ootamatumaid tegelaste surmasaamisi, armumisi, mis poliitskeeme vaid segama hakkavad, jpm seiklusi mahub nende 300 lk peale ohtralt. 1970. aastail ei olnud ulmes üldiselt veel kombeks tänase päeva telliskiviromaanide moodi tegevuse arendamisega molutada ja venitada, kõik juhtus kiiresti.

Hardcore fantasy fännides võib ehk võõristust tekitada teatava tehnoloogia olemasolu ja selle käsitlemine, aga minu jaoks see segavaks faktoriks ei saanud. Fantaasiana on see muidugi eelkõige ikka feodaal-poliitiline fantasy. Trollipoisse ja teravakõrvalisi päkapikke ning majesteetlikke lohesid pole. Sõidetakse ratsa, aga lennatakse kas teatavat biplaani meenutavate tiibade-agregaadi või siis jõukamate inimeste puhul ka juba hõljukitega. Psi-võimete keskustes - tornides - on leiutatud ka “kleeptuli”, mis sõjategevuses üsna napalmi kombel töötab.

Üks naljakas pisiasi, mis äravahetamiseni Martini ja Hobbi Winterfell’e ja Buckkeep’e meenutab, on kohanimed. Praktiliselt vallutamatu mäetipu otsas asuv Aldaran (paralleeli leiate Martini loomingust ise), Scathfell, Aillard, Valeron, Elhallyn, Rockraven jne. Tegelaste psi-võimete pealt, nagu ilmastikunähtuste kontrollimine, telepaatiline suhtlemine kaugete distantside tagant, võime loomadega suhelda, on Robin Hobb oma tegelaste mentaalsed võimed üsna puhtalt maha kirjutanud - tõsi, neid veidi mastaapsemalt kasutades.

Bradley loominguperioodi, millesse kuulub see teos, ei varjuta õnneks ka liigne naisõigusluse element, mida mõnes hilisemas romaanis ehk veidi ülemäära on. Siitki saame aru, et autor on bi-/lesbiliste kalduvustega feminist, aga temas on ka midagi naljakalt mehelikku - sel määral, et meestegelased mõjuvad meesterahvaste ja mitte naistena, nagu pahatihti naiskirjanike tekstides näeme.

Ja see naismõte, mida autor siin väljendab, ei ole õnneks võitlev/räusklevat laadi, vaid õigusele üldinimlikule õnnele apelleeriv. Õnnele, mida ühiskonna- ja soorollide jäikuse tõttu me naljalt ei kohta. Väga õnnelikuna selles raamatus keegi eriti ei lõpeta.

Mis ma ikka oskan öelda - viimase aja üks võimsamaid lugemiselamusi, millegipärast 16 aasta tagusest ajast nii eredat mälestust pole, kuigi süžee lugedes järjest tasapisi meenus.

Kõigile fantasy ja hea ulme sõpradele võib romaani kindlasti soovitada! Kellele üldiselt istuvad Martin ja Hobb, peaks ka (see konkreetne) Bradley sobima.

Kuna mult on küsitud, siis vastan: jah, minu arusaam ulmeraamatute kaanekujundusest ja sarja “Sündmuste horisont” kaanekujunduste üldine laad asuvad üsna skaala vastasäärtes. Nii kaanepiltide, kirjade kui paigutuste osas. Ka “Tormikuninganna” puhul ei oska ma öelda, millist sihtgruppi selle pastelse-pastoraalse kaanpildiga püütakse, millel romaani nimitegelannat mitte eriti meenutav üsna euroopaliku 20. sajandi kübaraga neiu poseerib.

Aga no, mis teha, Michael Whelani “Tormikuninganna” kaanepildi avaldas kirjastus Fantaasia juba Bradley “Avaloni udude” esimese köite eestindusel ära. Vaadake sealt ;)

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kolm pluss.

Romaani esimesed 2/3 koosnesid peamiselt dialoogidest siseruumides ja meenutasid tükkis aretusprogrammi-temaatikaga ebameeldivalt "Düüni" järgesid. Lisaks hunnik tundlemist tegelaste vahel, keda autor polnud jõudnud veel sümpaatseks kirjutada, nii et väga see korda ei läinud. Erinevalt eelarvustajast ei meenunud mulle mitte Martin ega Hobb, vaid justnimelt "Avaloni udud" (mis sisuliselt on ühe inglise keeleruumi kopitanuima müüdi naistekeskne ümberjutustus).

Viimane kolmandik aga lummas oma sünge fataalsuse ja kiirema tegevusega. See, kuidas Donali arg ja ebaaus käitumine katastroofini viis, oli väga mõjuv ning mõtlemapanev... ehkki tragöödia seemned olid külvatud juba ammu enne seda ebardliku aretusprogrammi käigus. Vastu tahtmist mõrtsukaks muudetud Dorilysest oli aga lausa kahju. Kohati meenus Stephen Kingi "Carrie", ent see selleks.

Teksti loeti eesti keeles

seda arvustust julgustas kirjutama äsja kuu arvustuse tiitli saanud arvamus, milles kinnitati, et lääget naistekat ei pea lõpuni lugema. ma olen harva kohanud nii igavat raamatut - kuigi üks halb kogemus mul ju MZB-ga oli juba. ma olen selle lugemist alustanud vähemalt viis korda ja jõudnud viimaks umbes kahe kolmandikuni. ma olen vahepeal lugenud häid raamatuid ja kassimuinasjutte, ühesõnaga, igasuguseid asju, aga seesinane kukub mul alatasa käest ja mattub kultuurikihi alla.

võimalikke seoseid tekkis küll. kõigepealt eesti ulme suuräparduse, Eiv Elooni Kaksikliigiga, mis pikalt ja laialt frigiidse naisterahva seksuaalseid segadusi ulmevormis lahkas. (kellele see meeldis, lugegu tingimata!) teiseks Wilhelm Reichiga, kel psühhoanalüütikuna oli huvitavaid mõtteid, aga kui ta hakkas seksuaalenergiaga laetud purke müüma, pandi ta kinnimajja, kus ta ka suri. teoreetiliselt on võimalik, et MZB jõudis tema käest samuti purgikese osta.

suurimaks õnnetuseks on meestegelaste puudumine. on mõned halva isase klisheed ja paar kohipoissi oma noore värteri kannatustega. teiseks on kursiivis võõrsõnu jäänud sisse rohkem, kui neid õigupoolest vaja. kui ikka tegemist suhete või nähtustega, mis selles maailmas elavatele inimestele igapäevased - kõik need barraganad, catenad jne - siis mõjub võõrsõnade kasutamine asjatu peenutsemisena, nö kadakasakslusena. muidugi on need niiviisi juba autoritekstis, tõlkijale pole midagi ette heita.

Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldisid "Avaloni udud". Mitte just üleni ja üdini, aga seal olid mõned väga nutikad momendid ja ma sain tegelastest (eriti naistegelastest) aru. Nende tegevuses oli loogikat ja see ühtis ka mu isiklike teadmistega. Nt see, kuidas üks M-idest (Morgause?) teise (Morgana?) lapse ära vinnas - täpselt teades, et kui naine ei hoia last süles esimestel tundidel-päevadel pärast sünnitust, on tõenäosus suure loomaliku instinktiivse kiindumuse tekkeks oluliselt madalam, ja mõistusele appelleerides saab sellist naist last maha jätma veenda hulga tõenäolisemalt. See tõesti toimib, uurige oma Nõukogude sünnitusmajades sünnitanud emade esimesi emaduskogemusi.

"Tormikuninganna" oli seega paras pettumus. Kõik naistegelased on skemaatilised, mõnevõrra ebausutavad ja õudselt palju on siukest "oo!, OO!" visklevat romantilist armumist.
S.t. ma olen armunud olnud küll, palju kordi, ja nii see küll ei käinud.

Siis häiris tugevalt see seksiasi: ma ise ei ole mees, aga juba mitmenda seksi mehe seisukohast niimoodi kirjeldava raamatu lugemise järel tekib küsimus: kas tõesti lakkab meestel enamasti seksi ajal igasugune mõttetegevus? Mis värk sellega on, et "...ja siis ta ei mõelnud enam midagi"? On ka päriselt nii või?
Seda on igatahes kuidagi veider lugeda, sest minuga juhtub midagi sellist (mõtlemine lakkab) ainult täiesti ja silmini purjus olles, ja sel juhul ma enam hiljem ei mäleta, mida ma tegin, ei meeldival ega ebameeldival moel. Nemad ikkagi mäletavad, nii et mul on kirjelduse pädevuse osas teatud kahtlusi.

Järgmine pretensioon: mu jaoks oli raamatu lõpuosa liiga kiire. Põmm-põmm-põmm, üks draamatiline pauk järgnes teisele ja midagi polnud mahti sisse võtta. Nagu Ladina-Ameerika seebiooperi viimane osa.
Maailm on teoses päris põnev ja kohati õõvastav, aga inimsuhted ja -psühholoogia esitatakse kuidagi väga pealiskaudselt ja rabelevalt. Pidev "On nii - ei, tegelt on teisiti - ei, krt las olla ikka nii" mitte ainult ühe vaid paljude tegelaste meeltes muutub häirivaks. Ning lõpusündmusted: vaevalt jõuan ma sisse võtta ühe mõrva ja teise enesetapu kui lükatakse mulle muudkui ette järgmine ja veel järgmine. Nii ei ole mul enam vaimset ressurssi ei eelnevate tragöödiate tõsiseltvõtmiseks ega ka uute vastu tõsise huvi tundmiseks. Tunne jäi nagu doominoklotside ümberkukkumisest.

Väga halb raamat see ei ole, aga "avaloni ududega" võrreldes kuidagi nagu kohmakalt ja hoolimatult kirja pandud küll.
Teksti loeti eesti keeles

Selle raamatu puhul valdavad mind kahetised tunded. Ühest küljest see justkui meeldis mulle, teisest jällegi mitte eriti. Hea mulje jättis eelkõige maailm, mis oli mitmekülgne ning keeruline. Kohati võib-olla isegi natuke liiga, kuid sellest hoolimata või just selle tõttu igasuguste lugude jutustamiseks just sobilik paik. Samuti oli huvitav lugeda planeedil valitseva ühiskonnakorralduse kohta. Ei kujuta külle eriti ette, et sellised süsteemid päriselt toimida võiksid, kuid kui autor need vähegi usutavalt kirja suudab panna, siis mina vaidlema ei hakka. Autori kiituseks võib öelda, et selle ülesandega tuli ta enam-vähem toime. Raamatu põhiliseks puuduseks on nõrgad tegelased. Juba "Avaloni ududest" oli selge, et meeste kujutamine valmistab autorile probleeme. "Tormikuningannas" leiab see ainult kinnitust, mis polekski eriti hull, kui naistega oleks kõik korras. Kahjuks ei ole. Kõik tegelased moodustavad üsna ühtse massi, milles sugu ei oma tähtsust, ning kogu võimalik põnevus, mis hästi üles sätitud maailmast tulla võiks, sumbub segasesse tundlemisse, millel pole saba ega sarvi. Kõige selle põhjal ei saa ma siiski välistada, et ma seda sarja tulevikus üldse ei puudutaks. Midagi selles ikkagi oli, sellepärast ka kolm
Teksti loeti eesti keeles
x
Andres Septer
1974
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Kui Da Vinci kood oleks kirjutatud nagu päris kirjandus, siis oleks see Lempriere`i Sõnaraamat.Tegemist on ajaloolise põnevikuga, aga raskekaalulisega. Kohati nii raskekaalulisega, et lugemine kipub takerduma. Algus on igati tavapärane, on nohikust kirjamees, kes, 1788 aastal, otsustab koostada sõnaraamatu (meie mõistes entsüklopeedia). Igati süütust harrastusest hakkab lahti hargnema 2 sajandit vana müsteerium, kust ei puudu korruptsioon, poliitilised intriigid, veresaunad... aga ka robotid, kummituspiraadid ja muu ulmeline element. Tavalise põnevikuna alanud lugu lõppeb õige müstiliselt. Lugeja varugu kannatust, sest nagu "päris kirjanduse" teostega ikka kipub olema, ei juhtu esimesed sadakond lehekülge õieti midagi.
Teksti loeti eesti keeles

Ohtralt absurdihuumoriga pikitud road-movieliku raamatu tegevus toimub ühes korteris absurdsete tegelaste ja ogarate situatsioonide kireva kaleidoskoobina. Pidurit ei tõmmata hetkekski, kinnitage oma täiskasvanutemähkmed. Stoorit aga hoiab koos Kogujate Koguja, mõistuslik savipott, kes kogub inimeste mälestusi. Paralleelselt tänapäevas toimuva jandiga esitab Koguja oma mälestusi (pseudo)ajaloost. Lugu neile, kellele meeldib terrypratchetilik huumor ja sitcom.
Teksti loeti eesti keeles

Muu on eelnevate arvustajate poolt juba ära öeldud. Lisaks vaid selle, et autori loodud maailm ja kirjeldatud tsivilisatsioon oma ülipeente etiketi-nüanssidega oli äärmiselt nauditav. Ülimalt hõrk palake. Tundub, et autor on idamaade etiketi ja tavadega hästi kursis. Järgmistest osades ootaks, et need peened etiketinüansid looga tugevamini kokku kirjutataks ja intriigiga orgaanilisema seose omandaks. Üle tüki aja üks selline raamat, mida loed ja tunned -- sellises kultuuris tahaks ise elada.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle isiklikult see deemonite idee täitsa meeldis.Tekitas igasugu mõtteid teemal: "Mis võis enne olla"?Kas need nn. "deemonid" olid tegelikult hävinud tehilise tsivilisatsiooni looming. Või oli tegemist energiaolenditega, keda tehniline tsivilisatsioon kasutas jõhkralt energiaallikatena kuni "orjad" mässu tõstsid? Või olid "aegade alguses" inimesed ja deemonid legunilikult "üks" ja lahknesid alles hiljem "nendeks, kes kannavad kehasid" ja "deemoniteks". See on hea raamatu tundemärk, kui tekivad küsimused ja mõtted. Täitsa mõnuga loeks trilooga eel v. järelloona a la "1000 aastat hiljem (3000 aastat varem)", kui lisaks inimestele ja deemonitele askeldavad "inimese-deemoni-hübriidid" a la "maalingutega mees" ja tehniline tsivilisatsioon kasutab loitsumärke ja deemonienergiat, et tehnoloogiat käigus hoida.
Teksti loeti eesti keeles

üldiselt -- saast! Ulme oli kogu loos suht vähetähtis ja "juurde kleebitud" -- sama hästi oleks sündmused võinud toimuda mõnes "välja mõeldud Ladina-Ameerika v. Lähis-Ida riigis" ja kurikaval sisseimbuja olla CIA/FSB vastavalt maitsele.Terve selle õnnetu raamatu jooksul EI JUHU mitte midagi. Sisuliselt mitte midagi. Süžee plaanis mingit arengut ei toimu. Võime ainult "nautida" peategelase (taand)arengut lihsast tänavakaklejast marodööride jõugu pealikuks. Kui teile mingil kombel peaks tunduma nauditav ühe karistussalga märatsemise kirjeldused, siis miks mitte. Aga sellisel juhul soovitaks ka pigem ajaloolisi teoseid SS v. NKVD tegemistest.
Teksti loeti eesti keeles

Saab kolme triloogia kui terviku, mitte kui viimase osa eest. Kogu selles 3 tellises kirjeldatud üüratu sündmustejada viib lõpuks... EIKUHUGI. Midagi tegelikult ei lahene midagi ei muutu. Needsamad vanad Nukkude Isandad liigutavad lihtsalt kulisside tagant uusi mängunupukesi.Vägisi jääb mulje, et autoril on plaanis veel nii mõnigi tellis sulepeast välja imeda, enne kui vana rajakas (ei hakka spoilima kes) lõpuks mättasse lüüakse ja inimesed võiks midagi vabaduselaadset oodata. (Tegelikult on viimastes peatükkides lausa selged vihjed tulevastele järgedele) Jah, põnev oli ja see ja teine... lugesin kõik kolm osa üsna ühe hingetõmbega läbi. Aga mingit lõpplahendust ei tulnud. Midagi sisuliselt ei muutunud.
Teksti loeti eesti keeles

Milleks nii pikalt targutada. Tegemist on peaaegu sama ohtlike vaimselt radioaktiivsete jäätmetega nagu Uido Truija "teosed". Kapitaalselt küündimatu "eesti sõnad inglise lauseehitusega" "tõlge" annab asjale veel oma "taseme" juurde. Kokkuvõttes, ärge raisake aega, ärge raisake riiuliruumi. Viige see sõnnik jäätmejaama. Raamatu nime see ei vääri. Teie aega ja tähelepanu samuti mitte.
Teksti loeti eesti keeles

Ütleme nii, et idee oli hea: viis pluss, teostus aga erakordselt armetu: sõnavaht, puine tekst, vanad anekdoodid -- kaks miinus. Kokku siis kaks. Pettumuse eest. Kirjelduse järgi ootasin šedöövri.
Teksti loeti eesti keeles

Kellegi ei anna Douglas Adamsi ja Terry Pratchetti loorberid sugugi rahu.Üldiselt saab noormees ülesandega hakkama hindele 2 pluss. Paar naljakat kohta isegi oli. Aga toimetajal oleks tulnud tõsiselt sekkuda... lauseehitus on kohta ikka väga abitu... Siim Susi Kolmas Bee tasemel.Isenesest on ulmesopakas tore žanr ja peale kadunud Bergi polegi Eestis seda keegi tõsisemalt viljelenud. Kadunud Maa lõpp annab vihje, et autoril on plaanis veel palju palju halba, punnitatud killurebimist järjeks venitada.
Teksti loeti eesti keeles

Esimese arvustajana on ilmselt minu kohus raamatu sisu kohta väike "spoiler" kirjutada.Raamatu algusest hakkab hargnema 2 süžeeliini, mis kusagil raamatu keskel kenasti kokku saavad. Lisandub veel kolmas liin ja päris raamatu lõpus sõlmib autor kõik otsad kenasti kokku ja ei jäägi muud üle kui järgmist osa ootama hakata.Algab, niisiis, lugu intrigeerivalt, sõjaväe poolt finantseeritud, teadusekspeditsiooniga kusagile Lõuna-Ameerika džunglisse. Kui ekspeditsioon raporteerib oma sihtkoha lähedale jõudmisest vajub laagrisse kohale terve eriüksus. Öösel aga ründavad laagrit salapärased elukad ja korraldavad seal totaalse veresauna.Järgnevalt hakkab lugu jutustama väikesest tüdrukust, keda õnnetu saatusega üksikema kuidagiviisi prostitutsiooniga tegeledes elatada püüab. Paraku juhtub emale ette vägivaldne klient, ema kütaab tollele .32 kaliibrlisest kuuli pähe, jätab pisitüdruku ühte kloostrisse nunnade hooleks ja kaob teadmata suunas. Samal ajal ajavad kaks FBI agenti üle USA kokku surmamõistetuid, mingite salapäraste katsete tarbeks. Tegevus koondub: saame teada, et salapärased katsed on kuidagi seotud raamatu alguses džunglist leitud elukatega. Elukad on nimelt mingi salapärase viiruse tõttu "vampiirideks" muutunud inimesed. Härrased teadlased püüavad viiruse baasil luua surematust, härrased sõjaväelased hoopis super-sõdurit. (Nats klišeemaiguline, aga pole hullu). Paraku muutuvad kõik nakatatud küll sisuliselt surematuteks, haavamatuteks ja ülivõimetega "vampiirideks", aga paraku pole neil mingit kavatsust sõjaväe-härraste käske kuulata, ega üldse mingit moodi viimastega suhelda.FBI vennikesed saavad käsu leida plika (jah, seesama sealt nunnakloostrist) ja tuua järjekordseks katsealuseks. Siis tuleb pikalt juttu, kuidas vennikesed salaja plikat läbi USA tirivad. Umbes selleks ajaks on kui plika kohale jõuab ja oma süsti kätte saab on vampiirid suutnud paar koristajat unenägudega piisavalt lolliks ajanud, et nood laboriuksed avavad ja kõik 12 vampiiri välja lasevad. (Jah, see seltskond on veel telepaatiline kah, suhtleb omavahel ja inimestega magamise ajal)Vampiiride punt korraldab baasis pikema jututa täieliku massacre. Plika, kes on saanud "moondnakkuse" viimase, "hea" versiooni, mis muudab ta küll surematuks ja füüsiliselt ülivastuipidavaks, kuid ei muuda teda pimedas helendavaks segaseks tapamasinaks, põgeneb koos ühe FBI agendiga kusagile Oregoni metsadesse, et seal hullem üle elada.Järgneb täiemahuline, episoodiliselt kirjeldatud maailmalõpp koos veresauna, meeleheitlike katsetekag nakkust tuumapommidega "kauteriseerides" kontrolli alla saada, põgenemiste, evakuatsiooni ja kõige muu juurde kuuluvaga.Lõpuks hüüpavad sündmused üle 100 aasta edasi. Maailm on ilusti ära lõppenud, üks väike koloonia ellujäänuid elab kusagil Calofornias ja püüab kuidagi eluga toime tulla. Elu keerleb peamiselt ümber tuulikupargi ja prožektoritega varustatud müüride, sest valgus on ainus mis nn. "vampiire" vähegi ohjes hoiab. Põnevust lisavad luutimisretked varemetesse, et koloonia püsimiseks vajalikku nodi koguda.Ühel veidi kiiva kiskunud "lootimise" retkel saavad koloonia elanikud kokku -- üllatus, üllatus, meie surematu neiukesega, kes senimaani on mööda laastatud maad ringi lonkinud. Ja sellega saab esimene raamat ka enam-vähem otsa. Lõpupeatükid on täis vihjeid sellele, et "kõik muutub" ja "vanaviisi koloonia enam edasi ei saa". Eks jääme huviga järge ootama.Kuna Cronin on nn. "päris" kirjanik, siis tehniliselt on asi igati hästi teostatud. Sihuke mõnus post-apo tellis. Paar pisikest klišeed jäi silma, aga isenesest ei midagi hullu. Sellega on autor muidugi veid ämbrisse astunud, et nimetab oma moondnakkuse kandjaid kohati "vampiirideks". Inglise-keelses meedias on seda raamatut seettõttu "vampiiriromaaniks" nimetatud. Ärge laske sellest ennast eksitada. Kuigi "vampiiriromaan" toob kohe meelde Twilighti-saaga nimelise õnnetuse, mida ei tohiks kirjanduseks nimetada, pole Croninil nimetatud sõnnikuga mitte migeid puutepunkte.See on korralik aus post-apo, parimas Fallouti stiilis.
Teksti loeti eesti keeles

Kuigi mõnus lugemine, hakkas see pikapeale üha enam ja enam meenutama RPGs seda kohta, kus sa oled otsustanud kõik sub-questid ära teha. Kõik need kõrvalepõiked on kahtlemata huvitavad, aga kogu tellise süžee pealiin liigub edasi teosammul umbes 5 millimeetrit.Paneks siiski 5 miinusega, sest mõnus lugemine oli ja seda leiab viimasel ajal eesti keeles harva.
Teksti loeti eesti keeles

Veskimehe opus on tehniliste detailide kirjeldamisel täiesti pädev, aga inimesed ja ühiskond. No vabandage väga! Kõige hullemad on inimeste vahelised suhted ja seks. Sellel pole mitte mingit seost reaalsusega. See on mingi teismelise teaduspreemia laureaadist nohiku erootiline unistus.Naised kõik on eranditult, lausa silmi pimestavad, raha pakkumise peale kõik nad siiralt imestavad, kui tsiteerida punkbändi Müstika. Veskimehe maailmas on naised kõik ilusad ja heas vormis ja niipea kui nad vabanevad "poliitkorrketsuse kammitsast" kukuvad nad valimatult keppima kõigega, mis liigub.Hallooo, teate, reaalses maailmas on inimestel ikka mingid tunded ka üldjuhul.Nagu mingid teismelise koolipoisi pihkurifantaasiad.Lisaks saab nohikust tuumateadlasest Kuu Orduga liitumisel üleöö järsku alfaisane, kes vasaku käega neegergängstereid notib ja keda ülalmainitud nümfomaanid karjade kaupa piiravad. Ja mitte niisama, alfaisane vaid alfaisane teiste alfaisaste seas. Vot selline tore värk: käik on alfad, üks isasem kui teine. Ja ei mingeid konflikte? Mitte mingit võimuvõitlust? Ühesõnaga, Veskimehe kommunism on kohati kommunistlikum kui Strugatskite tulevikühiskond. Kuigi see tundub võimatu, suudab Veskimees konstrueerida veel usutamatumaid ühiskondi ja sotsiaalseid formatsioone, kui Heinlein.
Teksti loeti eesti keeles

Kohati oli suurepärane, eriti totalitaarse ühiskonna kirjeldused. Kohati oli palju jahumist. Kokku tuleb selline keskmine. Härra kirjanik oleks võinud veidi vähem isenesest vaimustuses olla ja materjali kriitilisemalt suhtuda. Kui 2/3 teose mahust minema visata, saaks tõesti, mitte ainult viieväärilise vaid lausa tähtteose!
Teksti loeti eesti keeles

Oh jah... ja saigi see pikk armastus -- püi! ma tahtsin öelda sõjalugu -- läbi!Sisu on eespool risti põiki läbi nämmutatud, pole midagi kobiseda - igati korralik kosmoseooper. Kahjuks on autor otsustanud teha mõned stilistilised värdotsused: Ellen Ripley, John Connor ja Weyland Yutan. Ei no KUULGE! Esiteks - allusioon peab olema peenelt maskeeritud, mitte sulle näkku karjuma. Selle üles leidmiseks peab olema veidi lugemust ja intelligentsi. Nii nagu selles raamatus oli see lihtsalt labane.Teiseks - viide peab olema originaaliga kuidagi sisuliselt SEOTUD. Lihsalt suvalistele tegelastele kuulsate filmitegelaste nimesid laduda on lihtsalt LAME. Weyland-Yutan as Evil Corporation oli ainuke erand siinkohas. Leo ära enam sedasi tee.
Teksti loeti eesti keeles

Üks parimaid lühiromaane, mida ma kunagi lugenud olen. Laevahukk, vaenulik planeet, võitlus ellujäämise eest. Kõlab üsna tavaliselt? Aga ei! Inimeste suurimaks vaenlaseks pole mitte külm ega nälg, "šaakalid","karud" või haigused vaid hoopis degeneratsioon. Juurte kaotamine. Inimesed unustavad Maa ja lakkavad olemast inimesed, muutuvad paari põlvkonnaga "kohalikeks" -- aborigeenidest. Ajaloost saavad müüdid, müütidest legendid. Teadmised muutuvad maagiaks ja hookuspookuseks. SEE on tõeline oht mis robinsone sellel planeedil ähvardab!Sidemeks Maaga, juurtega, inimsusega, saab noorema põlvkonna ränkraske teekond läbi erakordselt vaenuliku maastiku kosmoselaeva vraki juurde. Üldiselt süngetes toonides lugu saab veidi helgema lõpu läbi ühe peategelase - Olegi katarsise, kes taastab vaimse sideme oma tegeliku päritoluga. Veel üheks põlvkonnaks on unustusse vajumine edasi lükatud. Veel on võimalus parandada saatja ja võtta ühendust kauge Maaga.Jah loos oli nõrku kohti. Kristjani mainitud paberipuudus ntx. Lisaks siia veel radiatsiooni, mille suhtes alguses hoiatati, laeva juurde jõudes, aga ei vaevunud keegi muretsema mingi radiatsiooni pärast v.a. mootorisektsioon. Tervikuna väga võimas ja muljetavaldav lugu - puhas viis!
Teksti loeti eesti keeles

Halb halb. Pikk ja lohisev Western. Korraks üles keritud tempo takerdub igavasse ja stoori seisukohalt väheolulisse jahumisse Rolandi noorpõlvearmastusest. Kui seda kräppi oleks vähem olnud, siis oleks andeks andnud. Kolm!
Teksti loeti eesti keeles

Äärmiselt mitmekülgne raamat, mis suudab saast olla umbes seitsmel erineval moel. Mitte päris nii halb kui Uido Truija, aga no enam vähem. Vähemalt mingil määral on tegelaste sekeldamine kohati isegi huvitav. Päris ühe vääriliseks lugeda ei saa. Kaks. Raha Raamat parseldab seda 25 krooniga, aga mina soovitan kõigile: "ostke selle 25 krooni eest parem üks ilus koorejäätis ja unustage see üllitis."
Teksti loeti eesti keeles

Mina isiklikult lugesin seda raamatut kui HUUMORI mitte ULME teost. Naera või vigaseks, ütleks. See raamat pole ulme ja baasis pole tal midagi teha.
Teksti loeti eesti keeles

Ma olen tähele pannud, et teatud kirjanikud püüavad ajada umbes 100 lk. "jahu", et raamat piisavalt intellektuaalne välja paistaks. Ei saa ju sündmusi kohe käima tõmmata, tekib veel oht, et sinu teost haktakse "kerge ajaviitekirjanduse" alla liigitama. Isand Lint on selle asja viimase võimaliku äärmuseni viinud. Eestikeelses väljaandes lõppes tegelaste ja tegevuspaikade tutvustamine ja hakkas midagigi juhtuma umbes 220 (kahesaja kahekümnenda!) lehekülje paiku. Kuni selle ajani oli raamati lihtsalt igav. I.G.A.V.Okei, siis tõmmati tegevus käima, "head" võitsid, "pahad" kaotasid, lõpp oli isegi veidi ebaorotdoksne. Ja siis. Siis võeti vaevaks veel tohutu pikk ja lohisev epiloog kirjutada. See on kindlasti kõige igavam raamat F-sarjas. Isegi igavam kui "Hiidkoerte Elud" (kuigi seda on raske usukuda) ja "Prospero Lapsed". Kellele just sarja terviklus oluline pole, soovitan soojalt -- ärge ostke. Äkki siis proad Varrakust enne mõtlevad, kui järjkordse surmigava saasta avaldavad.
Teksti loeti eesti keeles

Sisu ümber jutustama ei hakka, seda on eelpoolarvustajadtublisti teinud. Tahaksin vaid juhtida (tulevase) lugeja tähelepanusellele, et raamat lausa kubiseb kõikvõimalikestallusioonidest. Võrdlus Pratchettiga on tõepoolestmõnevõrra kohatu, pigem võiks raamatut võrreldaJerofejevi „Moskva-Petuškiga“. Muidugi pole Li Kaoja Kümnenda Härja teekond alluisoonidega nii üleküllastatud kui kui Venitška Petuški otsingud,kuid viiteid lääne kultuuriruumi kirjandusteostele,muinasjuttudele, filmidele, mängudele jne. leiab igastpeatükist. Seda raamatut võib teist korda lugeda kasvõiainult avastamisrõõmu: „Aaaa, see on sealt!“nautmiseks.

Suurepärane raamat, panen mõnuga välja justselliste raamatute jaoks varuks hoitud viie!

Teksti loeti eesti keeles

Avastasin üllatuseks, et polegi isand Kunnast veel karvustanud. Noh, selle vea parandame nüüd ära.Raamatust on kohe, esimestest lehekülgedest tunda, et autor on elukutseline sõjaväelane. Tegevuse loogika ja motivatsioon on paigas. Poliitika on paigas, strateegia on paigas, taktika on paigas. Midagi otseselt ebaloogilist v. vastukäivat raamatus ei ole. Mingi pisike viga oli, pomm millega isand Kunnas terve planeedi õhku laseb sai tema raamatus umbes suurusjärgu v. 2 liiga nõrk (Jah, ma tegin arvutused). Hard SFi ja militaarulme austajale meeldiv ja igati asjalik lugemine. Üldise eesti tasemega võrreldes: kõigepealt tuleb Siim Veskimees, siis tuleb Kunnas, siis tuleb tükk tühja maad ja siis tulevad kõik ülejäänud. See konkreetne pingerida ja on siis ikka hard SF ja kosmoseulme sektoris kehtiv. Tugevale raamatule tugev 4 pluss. Jääme järgesid ootama.
Teksti loeti eesti keeles