Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Marion Zimmer Bradley ·

Stormqueen!

(romaan aastast 1978)

eesti keeles: «Tormikuninganna»
Tartu «Fantaasia» 2009 (Sündmuste horisont)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
1
1
2
2
0
Keskmine hinne
3.167
Arvustused (6)

Lühidalt võiks kokku võtta: George R. R. Martin meets Robin Hobb, 20 aastat varem.

Tegelikult on Marion Zimmer Bradley üks peateoseid ja Darkoveri sarja esmatutvustus siinmail emakeelsena ilmunud kuidagi poolsalaja ja märkamatult. Ise arvan siiani, et just seda Darkoveri-seeria romaani esimese pääsukesena eesti lugejale pakkuda oli igati õige soovitus. Ma ei oskagi hinnata “Avaloni udude” retseptsiooni Eestis, aga mingi selline naistefantasy, et mitte öelda feministliku fantaasiasaaga mulje vist jäi. Igatahes oleks sarnane mulje Darkoveri puhul väga ekslik.

Darkoveriga seoses meenub mulle 1993. aasta sügis, kui tollal 16-aastane Raul TÜ raamatukogu lugejaks sai ja sealses inglisekeelse ulme varasalves tuuseldama hakkas. Ei mäletagi, millise raamatu tagakülgedel reklaamituna Bradley nimi esimest korda silma jäi, aga kataloogist kontrollides selgus, et on olemas küll! Eks kõik need “Sword of Aldones”, “Stormqueen!”, “Hawkmistress!”, “The Bloody Sun”, “The Forbidden Tower”, “The Planet Savers” jm kõlasid just täpselt nii maagiliselt kui 16-aastasele vaja, et varsti neid üksteise otsa läbi neelama sai asutud.

Siis õnnestus Darkover kuidagi aastateks peast ja lugemislaualt eemale tõrjuda nii, et nüüd eestikeelset “Tormikuningannat” üle lugedes avastasin justkui ähmaselt tuttavat territooriumi uuesti. Omaaegsel lugemisel ei saanudki tekkida seost, mis nüüd esimestest lehekülgedest, dekoratsioonidest, tegelastest ja nendevahelistest suhetest alates kohe paralleele silme ette lõi... siit on Robin Hobb võtnud selle ja selle asja, hämmastavalt sarnaselt on GRRM lahendanud seal tolle asja - ilmselt siis Bradley mõjul jne.

Darkover on planeet, millel on ammu-ammu avarii tõttu maandunud maalaste kosmoselaev, ning nüüd, sajandeid hiljem on maalased ja planeedi üsna inimesesarnased asukad chieri’d teataval määral segunenud ning nende järeltulijad, kellel on erinevad psi-võimed, kuuluvad ühiskonna valitsevasse klassi. Oma umbkaudu 20 romaanis kujutab Bradley Darkoveri lugu alates ruumilaeva avariist läbi feodaalsete kaose-sajandite kuni uue kontaktini maalastega koos sellest tekkinud konfliktidega. Romaanid on väga erinevad, kui keskaegse miljööga teostes domineerib ehk fantasy-element, siis hilisemat perioodi kujutavad raamatud on rohkem SFilikumad. Tervikuna peetakse Darkoveri tsüklit aga suurepäraseks näiteks science fantasy’st ja moodsast planetary romance’ist.

Romaani algust näeme sohipoja klassikalises rollis oleva tegelase Rockraveni Donali silme läbi, kelle poolõde, Aldarani valduse pärijanna, suudab oma psi-võimetega kontrollida ilmastikunähtuseid. Temale sobiva abikaasa ja valduse pärija otsimisest algab lugu ja konflikt, mille suuremaks fooniks on kogu Hasturi soo valitsetava Thendara kuningriigi dünastia pealiini lõpp, kuna vana valitseja poeg on sigimisvõimetu androgüün/hermafrodiit (psi-võimete aretamiseks mitmete põlvkondade jooksul korraldatud inbreeding-abielude tulemus).

Feodaalset võimuvõitlust, ootamatuid süžeekäänakuid, veel ootamatumaid tegelaste surmasaamisi, armumisi, mis poliitskeeme vaid segama hakkavad, jpm seiklusi mahub nende 300 lk peale ohtralt. 1970. aastail ei olnud ulmes üldiselt veel kombeks tänase päeva telliskiviromaanide moodi tegevuse arendamisega molutada ja venitada, kõik juhtus kiiresti.

Hardcore fantasy fännides võib ehk võõristust tekitada teatava tehnoloogia olemasolu ja selle käsitlemine, aga minu jaoks see segavaks faktoriks ei saanud. Fantaasiana on see muidugi eelkõige ikka feodaal-poliitiline fantasy. Trollipoisse ja teravakõrvalisi päkapikke ning majesteetlikke lohesid pole. Sõidetakse ratsa, aga lennatakse kas teatavat biplaani meenutavate tiibade-agregaadi või siis jõukamate inimeste puhul ka juba hõljukitega. Psi-võimete keskustes - tornides - on leiutatud ka “kleeptuli”, mis sõjategevuses üsna napalmi kombel töötab.

Üks naljakas pisiasi, mis äravahetamiseni Martini ja Hobbi Winterfell’e ja Buckkeep’e meenutab, on kohanimed. Praktiliselt vallutamatu mäetipu otsas asuv Aldaran (paralleeli leiate Martini loomingust ise), Scathfell, Aillard, Valeron, Elhallyn, Rockraven jne. Tegelaste psi-võimete pealt, nagu ilmastikunähtuste kontrollimine, telepaatiline suhtlemine kaugete distantside tagant, võime loomadega suhelda, on Robin Hobb oma tegelaste mentaalsed võimed üsna puhtalt maha kirjutanud - tõsi, neid veidi mastaapsemalt kasutades.

Bradley loominguperioodi, millesse kuulub see teos, ei varjuta õnneks ka liigne naisõigusluse element, mida mõnes hilisemas romaanis ehk veidi ülemäära on. Siitki saame aru, et autor on bi-/lesbiliste kalduvustega feminist, aga temas on ka midagi naljakalt mehelikku - sel määral, et meestegelased mõjuvad meesterahvaste ja mitte naistena, nagu pahatihti naiskirjanike tekstides näeme.

Ja see naismõte, mida autor siin väljendab, ei ole õnneks võitlev/räusklevat laadi, vaid õigusele üldinimlikule õnnele apelleeriv. Õnnele, mida ühiskonna- ja soorollide jäikuse tõttu me naljalt ei kohta. Väga õnnelikuna selles raamatus keegi eriti ei lõpeta.

Mis ma ikka oskan öelda - viimase aja üks võimsamaid lugemiselamusi, millegipärast 16 aasta tagusest ajast nii eredat mälestust pole, kuigi süžee lugedes järjest tasapisi meenus.

Kõigile fantasy ja hea ulme sõpradele võib romaani kindlasti soovitada! Kellele üldiselt istuvad Martin ja Hobb, peaks ka (see konkreetne) Bradley sobima.

Kuna mult on küsitud, siis vastan: jah, minu arusaam ulmeraamatute kaanekujundusest ja sarja “Sündmuste horisont” kaanekujunduste üldine laad asuvad üsna skaala vastasäärtes. Nii kaanepiltide, kirjade kui paigutuste osas. Ka “Tormikuninganna” puhul ei oska ma öelda, millist sihtgruppi selle pastelse-pastoraalse kaanpildiga püütakse, millel romaani nimitegelannat mitte eriti meenutav üsna euroopaliku 20. sajandi kübaraga neiu poseerib.

Aga no, mis teha, Michael Whelani “Tormikuninganna” kaanepildi avaldas kirjastus Fantaasia juba Bradley “Avaloni udude” esimese köite eestindusel ära. Vaadake sealt ;)

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kolm pluss.

Romaani esimesed 2/3 koosnesid peamiselt dialoogidest siseruumides ja meenutasid tükkis aretusprogrammi-temaatikaga ebameeldivalt "Düüni" järgesid. Lisaks hunnik tundlemist tegelaste vahel, keda autor polnud jõudnud veel sümpaatseks kirjutada, nii et väga see korda ei läinud. Erinevalt eelarvustajast ei meenunud mulle mitte Martin ega Hobb, vaid justnimelt "Avaloni udud" (mis sisuliselt on ühe inglise keeleruumi kopitanuima müüdi naistekeskne ümberjutustus).

Viimane kolmandik aga lummas oma sünge fataalsuse ja kiirema tegevusega. See, kuidas Donali arg ja ebaaus käitumine katastroofini viis, oli väga mõjuv ning mõtlemapanev... ehkki tragöödia seemned olid külvatud juba ammu enne seda ebardliku aretusprogrammi käigus. Vastu tahtmist mõrtsukaks muudetud Dorilysest oli aga lausa kahju. Kohati meenus Stephen Kingi "Carrie", ent see selleks.

Teksti loeti eesti keeles

seda arvustust julgustas kirjutama äsja kuu arvustuse tiitli saanud arvamus, milles kinnitati, et lääget naistekat ei pea lõpuni lugema. ma olen harva kohanud nii igavat raamatut - kuigi üks halb kogemus mul ju MZB-ga oli juba. ma olen selle lugemist alustanud vähemalt viis korda ja jõudnud viimaks umbes kahe kolmandikuni. ma olen vahepeal lugenud häid raamatuid ja kassimuinasjutte, ühesõnaga, igasuguseid asju, aga seesinane kukub mul alatasa käest ja mattub kultuurikihi alla.

võimalikke seoseid tekkis küll. kõigepealt eesti ulme suuräparduse, Eiv Elooni Kaksikliigiga, mis pikalt ja laialt frigiidse naisterahva seksuaalseid segadusi ulmevormis lahkas. (kellele see meeldis, lugegu tingimata!) teiseks Wilhelm Reichiga, kel psühhoanalüütikuna oli huvitavaid mõtteid, aga kui ta hakkas seksuaalenergiaga laetud purke müüma, pandi ta kinnimajja, kus ta ka suri. teoreetiliselt on võimalik, et MZB jõudis tema käest samuti purgikese osta.

suurimaks õnnetuseks on meestegelaste puudumine. on mõned halva isase klisheed ja paar kohipoissi oma noore värteri kannatustega. teiseks on kursiivis võõrsõnu jäänud sisse rohkem, kui neid õigupoolest vaja. kui ikka tegemist suhete või nähtustega, mis selles maailmas elavatele inimestele igapäevased - kõik need barraganad, catenad jne - siis mõjub võõrsõnade kasutamine asjatu peenutsemisena, nö kadakasakslusena. muidugi on need niiviisi juba autoritekstis, tõlkijale pole midagi ette heita.

Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldisid "Avaloni udud". Mitte just üleni ja üdini, aga seal olid mõned väga nutikad momendid ja ma sain tegelastest (eriti naistegelastest) aru. Nende tegevuses oli loogikat ja see ühtis ka mu isiklike teadmistega. Nt see, kuidas üks M-idest (Morgause?) teise (Morgana?) lapse ära vinnas - täpselt teades, et kui naine ei hoia last süles esimestel tundidel-päevadel pärast sünnitust, on tõenäosus suure loomaliku instinktiivse kiindumuse tekkeks oluliselt madalam, ja mõistusele appelleerides saab sellist naist last maha jätma veenda hulga tõenäolisemalt. See tõesti toimib, uurige oma Nõukogude sünnitusmajades sünnitanud emade esimesi emaduskogemusi.

"Tormikuninganna" oli seega paras pettumus. Kõik naistegelased on skemaatilised, mõnevõrra ebausutavad ja õudselt palju on siukest "oo!, OO!" visklevat romantilist armumist.
S.t. ma olen armunud olnud küll, palju kordi, ja nii see küll ei käinud.

Siis häiris tugevalt see seksiasi: ma ise ei ole mees, aga juba mitmenda seksi mehe seisukohast niimoodi kirjeldava raamatu lugemise järel tekib küsimus: kas tõesti lakkab meestel enamasti seksi ajal igasugune mõttetegevus? Mis värk sellega on, et "...ja siis ta ei mõelnud enam midagi"? On ka päriselt nii või?
Seda on igatahes kuidagi veider lugeda, sest minuga juhtub midagi sellist (mõtlemine lakkab) ainult täiesti ja silmini purjus olles, ja sel juhul ma enam hiljem ei mäleta, mida ma tegin, ei meeldival ega ebameeldival moel. Nemad ikkagi mäletavad, nii et mul on kirjelduse pädevuse osas teatud kahtlusi.

Järgmine pretensioon: mu jaoks oli raamatu lõpuosa liiga kiire. Põmm-põmm-põmm, üks draamatiline pauk järgnes teisele ja midagi polnud mahti sisse võtta. Nagu Ladina-Ameerika seebiooperi viimane osa.
Maailm on teoses päris põnev ja kohati õõvastav, aga inimsuhted ja -psühholoogia esitatakse kuidagi väga pealiskaudselt ja rabelevalt. Pidev "On nii - ei, tegelt on teisiti - ei, krt las olla ikka nii" mitte ainult ühe vaid paljude tegelaste meeltes muutub häirivaks. Ning lõpusündmusted: vaevalt jõuan ma sisse võtta ühe mõrva ja teise enesetapu kui lükatakse mulle muudkui ette järgmine ja veel järgmine. Nii ei ole mul enam vaimset ressurssi ei eelnevate tragöödiate tõsiseltvõtmiseks ega ka uute vastu tõsise huvi tundmiseks. Tunne jäi nagu doominoklotside ümberkukkumisest.

Väga halb raamat see ei ole, aga "avaloni ududega" võrreldes kuidagi nagu kohmakalt ja hoolimatult kirja pandud küll.
Teksti loeti eesti keeles

Selle raamatu puhul valdavad mind kahetised tunded. Ühest küljest see justkui meeldis mulle, teisest jällegi mitte eriti. Hea mulje jättis eelkõige maailm, mis oli mitmekülgne ning keeruline. Kohati võib-olla isegi natuke liiga, kuid sellest hoolimata või just selle tõttu igasuguste lugude jutustamiseks just sobilik paik. Samuti oli huvitav lugeda planeedil valitseva ühiskonnakorralduse kohta. Ei kujuta külle eriti ette, et sellised süsteemid päriselt toimida võiksid, kuid kui autor need vähegi usutavalt kirja suudab panna, siis mina vaidlema ei hakka. Autori kiituseks võib öelda, et selle ülesandega tuli ta enam-vähem toime. Raamatu põhiliseks puuduseks on nõrgad tegelased. Juba "Avaloni ududest" oli selge, et meeste kujutamine valmistab autorile probleeme. "Tormikuningannas" leiab see ainult kinnitust, mis polekski eriti hull, kui naistega oleks kõik korras. Kahjuks ei ole. Kõik tegelased moodustavad üsna ühtse massi, milles sugu ei oma tähtsust, ning kogu võimalik põnevus, mis hästi üles sätitud maailmast tulla võiks, sumbub segasesse tundlemisse, millel pole saba ega sarvi. Kõige selle põhjal ei saa ma siiski välistada, et ma seda sarja tulevikus üldse ei puudutaks. Midagi selles ikkagi oli, sellepärast ka kolm
Teksti loeti eesti keeles
x
Johannes Koit
16.12.1982
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Kuigi Vene ulmel on minu reeglina alati oma koht, ei tähenda see veel, et iga sellest kultuuriruumist pärit teos mulle ka meeldib. Käesolev raamat ainult kinnitab seda fakti. "Moskva 2042" peaks olema satiir. Sellest saan ma aru nagu ka teose sõnumist. Kahjuks ei jõua mulle kohale, miks autor seda sellises vormis teeb? Mulle jättis raamat kohutavalt labase mulje. Loomulikult leidus raamatus ka päris vahvaid kohti, kuid neid oli liiga vähe, et üldpilti kuidagi mõjutada. Sarnaselt eelarvustajaga ootasin mina kirjelduste järgi šedöövrit, kuid sain hoopistükis ülimalt lihtsakoelise ning pikale venitatud anekdoodi. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Romaani tegevus toimub renessanssi aegset Itaaliat meenutaval poolsaarel, mille kaks suurvõimu on omavahel ära jaganud. Pärast paarkümmend aastat kestnud okupatsiooni veab vastupanu ainult üks õnnetu seltskond ja seda ka mitte just kõige üllamatel motiividel. Nad püüavad taastada oma kodukoha nime, mille üks anastajatest kättemaksuks oma poja surma eest kõikide inimeste, välja arvatud selle paiga elanikud, mälust kustutas. Ülejäänud on valitseva olukorraga enam-vähem rahul. See aga vabadusvõitlejaid väga ei morjenda. Neil on oma eesmärk, mille nad vahendeid valimata täita kavatsevad.Kuigi suures plaanis mõjub lugu igati eepiliselt, jätavad detailid kohati ikka päris kõvasti soovida. Peategelaste ettevõtmised kulgevad ilma suuremate probleemideta, mistõttu kaob ka igasugune ohutunne ning põnevus. Sellest hoolimata on tegemist väga põneva lugemisega. Autor on hästi tabanud vanakooli seiklusjuttude põhilisi omadusi ning kasutab neid oskuslikult enda tarbeks ära, lisades nendele ka tänapäeva kirjanduses levinud allhoovusi. Selles suhtes üsna mitmekihiline ning nauditav raamat. Ei saa öelda, et päris iga päev sellist kraami lugeda viitsiks, kuid vahete vahel küll. Mõjub täitsa värskendavalt. Kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles

Maailmas, kus maagia kasutamine on kõige kõrgema karistuse ähvardusel keelatud, on just maagia normaalse elu lahutamatuks koostisosaks. Peategelane seisab raske valiku ees, kas päästa seadust rikkudes oma tütar või muuta seaduse rikkumine üldse ülearuseks? Mõlemad variandid kätkevad endas nii varjatud kui varjamata ohte. Nagu hiljem selgub, suuremaid kui ta arvata oleks osanud.Lugu ise just väga originaalne ei ole. See kulgeb üsna etteaimatavat rada pidi algusest lõpuni ning autor ei häbene ka sellist tüüpi jutule omaseid klišeesid kasutada. Õnneks teeb ta seda nii hästi, et see ei muutu kordagi igavaks või tüütuks. Jutu kõige suuremaks miinuseks on loogikale teatav läbi sõrmede vaatamine. Peategelane suudab küll alkeemia toel mingisuguse imetabase aparaadi ehitada, kuid tütre haigusele ta sellest abi ei leia. Väheke kummaline või mis? Ja selliseid pisiasju on veel, kuid ilmselt oleks nende joonde ajamine lõppenud avaldamata jäänud looga. Teisest küljest on selline lihtsustatud lähenemine just vajalik, et autori sõnum mõjule pääseks. Lühiromaan sisaldab ka omamoodi tarbimisühiskonna kriitikat, mis juhib ilusasti tähelepanu sellele, mida arulage raiskamine endaga kaasa võib tuua. Jutus on see kõik väga hästi puust ja punaseks tehtud. Kohati võib-olla isegi natuke liiga, kuid see oli autori valik ning seda ei saa talle ka ette heita, sest lugu ju toimib. Pakub üheaegselt nii põnevust, meelelahtust kui mõtlemisainet. Viis
Teksti loeti eesti keeles

Selle raamatu puhul valdavad mind kahetised tunded. Ühest küljest see justkui meeldis mulle, teisest jällegi mitte eriti. Hea mulje jättis eelkõige maailm, mis oli mitmekülgne ning keeruline. Kohati võib-olla isegi natuke liiga, kuid sellest hoolimata või just selle tõttu igasuguste lugude jutustamiseks just sobilik paik. Samuti oli huvitav lugeda planeedil valitseva ühiskonnakorralduse kohta. Ei kujuta külle eriti ette, et sellised süsteemid päriselt toimida võiksid, kuid kui autor need vähegi usutavalt kirja suudab panna, siis mina vaidlema ei hakka. Autori kiituseks võib öelda, et selle ülesandega tuli ta enam-vähem toime. Raamatu põhiliseks puuduseks on nõrgad tegelased. Juba "Avaloni ududest" oli selge, et meeste kujutamine valmistab autorile probleeme. "Tormikuningannas" leiab see ainult kinnitust, mis polekski eriti hull, kui naistega oleks kõik korras. Kahjuks ei ole. Kõik tegelased moodustavad üsna ühtse massi, milles sugu ei oma tähtsust, ning kogu võimalik põnevus, mis hästi üles sätitud maailmast tulla võiks, sumbub segasesse tundlemisse, millel pole saba ega sarvi. Kõige selle põhjal ei saa ma siiski välistada, et ma seda sarja tulevikus üldse ei puudutaks. Midagi selles ikkagi oli, sellepärast ka kolm
Teksti loeti eesti keeles

Füüsiku haridusega Alastair Reynolds viljeleb põhiliselt hard-SF`i ning modernset kosmoseooperit. Erinevalt paljudest teistest samal suunal tegutsevatest autoritest on tema lugude keskmes eelkõige inimene, mitte tehnoloogia ja/või selle arengust tingitud sotsioloogilised, poliitilised ning ühiskondlikud muutused. Muidugi leiavad tema loomingus käsitlemist ka need teemad, kuid siiski üritab ta rohkem tähelepanu pöörata üksikisikule. Või vähemalt nii mulle tundub."Suur Marsi müür" koondab endast kahte lugu, mis kuuluvad Revelation Space nimelisse sarja. Mõlema peategelaseks on Nevil Calvain. Esimene jutt vormilt pigem seiklusjutt, teine kriminull. Mõlemad on ühtviisi head, kuigi vaimustusest just lakke hüppama ei pane. Põhiliseks puuduseks lugude juures on keskpärane süžee, tugevuseks aga kirjaniku napp ning konkreetne stiil. Lõppkokkuvõttes meeldis. Vahelduseks igasugusele muule sogale. Neli
Teksti loeti eesti keeles

"Suurest Marsi müürist" tuntud Nevil Clavain avastab koos oma ühendujatest sõpradega Diadeemi nimeliselt planeedilt ameeriklaste koloonia, mille asunikud on kõik salapärasel viisil otsa leidnud. Mingil kummalisel põhjusel hakkab ta asja uurima ning avastab selle käigus kohutava tõe. Oma olemuselt üsna tavaline krimka, mida vürtsitavad Reynoldsi tulevikumaailma detailid. Kübeke parem kui "Suur Marsi müür", kuid siiski liiga tavaline. Kõige suuremaks puuduseks on nõrk intriig. Autor näeb küll kõvasti vaeva, et lugu usutavana hoida, kuid sellest hoolimata jääb liiga palju küsitavusi õhku rippuma. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Tulevik. Päikesesüsteemis käib võimuvõitlus mingisuguse koalitsiooni ja ühendujate vahel. Esimestele ei meeldi, et teised (nano)tehnoloogiaga liiga sõbralikud suhted sisse seadnud on. Maha on peetud isegi üks sõda ning järgmine on kohe algamas. Loo peategelane üritab seda ära hoida. Paraku ei sõltu temast suurt midagi. Üldiselt kena lugu, mille kõige nõrgemaks kohaks on peategelane. Probleemiks pole mitte tema tähtsusetus, vaid tuimus. Kuigi ta ise on sündmuste keskmes, annab ta neid edasi justkui kõrvaltvaataja, mille tõttu on talle ka üsna raske kaasa elada. Kui peategelane ei hooli, siis miks peaks seda tegema lugeja? Kui see pole just taotluslik, milles ma kahtlen. Erilist muljet ei jätnud, kuid autori ülejäänud loomingu vastu siiski mingit huvi tekitas. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Üsna stiilipuhas vestern Clint Eastwoodi ning Segio Leone vaimus. Peategelane on tüüpiline Metsiku-Lääne püstolikangelane, üksjagu küüniline ning karmikoeline, kes tuleb peale pikka eemalolekut tagasi oma kodulinna, sest tal on seal veel mõned lõpetamata asjad ajada. Lihtsalt alanud lugu omandab aga üsna pea eepilised mõõtmed ning mängu sekkuvad müstilised jõud ning globaalsed salaorganisatsioonid.Üleüldiselt hea raamat, mille suurimaks miinuseks on liigne venitamine. Kindlasti oleks olnud võimalik kogu sündmustik ka väiksemale lehekülgede arvule mahutada, kuid sellisel juhul poleks tõenäoliselt tegu enam Tarlapiga. Autorile meeldib meeletult lobiseda, lõputult arutleda ning oma seisukohti läbi peategelase lugejateni tuua. Kõik see oleks andestatav, kui ta end teatud maalt kordama ei hakkaks. Õnneks kukub see tal vähe paremini välja, kui mõnel teisel kohalikul (ulme)kirjanikul, kellele sama viga ette on heidetud. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi ammu sai seda lugu "Algernonist" loetud ning see jättis väga hea mulje. Isegi oma lõpetamata kujul ning hoolimata ohtrast positiivsest vastukajast, mis tekst sai, paistis, et autor ei kavatsegi seda kunagi valmis kirjutada. Hiljuti ilmunud Sanderi jutukogu "Õhtu rannal" tõestab, et päris nii see ikkagi ei olnud. "Galahar" ilmus selles põhjalikult ümber töötatud ning lõpetatud kujul. Jutt on endiselt hea, kuid sellist vaimustust, mis mind kunagi valdas, ma endas leida ei suutnud. Ilmselt on selles süüdi vahepeal tarbitud ulme hulk, sest käesolev lugu tekitas ohtralt igasuguseid assotsiatsioone. Eelkõige Poul Andersoni "The Queen of Air and Darknessi" ja kunagi telekas jooksnud seriaaliga "Earth 2". Teisega rohkem kui esimesega. Kuigi need seosed ei räägi otseselt "Galahari" kahjuks, võib neid siiski süüdistada ahha-efekti mitte tekkimises. Muidugi, eks kohtumine tundmatuga olegi üsna raske valdkond, milles uudsusega särada, sest see teema on ulmekirjanike paelunud põhimõtteliselt žanri tekkimisest saati. Sander oma teosega kedagi tõenäoliselt üllatada ei suuda, mis ei tähenda, et see midagi väärt ei oleks. Kohalikul ulmemaastikult on "Galahari" näol tegemist endiselt väga kõva teosega. Sellepärast ka viis
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt olen ma nõus enamuse eelarvustajate hinnangutega, et Sander teab KUIDAS kirjutada, aga MILLEST kirjutada, pole ta veel pihta saanud. Käesolev jutt on selles suhtes natuke erandlik. Lugu algab, kui peategelane jõuab väikesesse allkäigutrepi viimastel astmetel olevasse linna N. kubermangus. Autor näeb suurt vaeva õhustiku loomisega ning laseb sellega ka endale natuke jalga, sest kogu see sõnavaht mõjub eputamisena stiilis: vaadake kui hästi ma sõnu seada oskan. Õnneks kuskil poole peal hakkab ka midagi juhtuma, tempo tõuseb natuke ning tekst omandab mingi mõtte. See päästab ka jutu, muutes tüütuna alanud literatuuritsemise üsna meeldivaks lugemiselamuseks. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles

"Lõputuse piirid" on nii võrmilt kui sisult jutukogumik, mida ümbritseb raamlugu. Iseenesest mitte just kõige halvem idee erinevate tekstide ühtede kaante vahele koondamiseks. Kahjuks see käesoleval juhul väga hästi ei toimi, sest raam on üllatavalt nõrk. Jutud seevastu aga päris head. Kui peaks nüüd objektiivselt tervikut arvustama, siis selline kooslus väga positiivset hinnangut ei saaks. Õnneks seda siin tegema ei pea, mistõttu tuleb hinne ka kõrgem, kui see tegelikult olema peaks, sest koostisosade headus varjutab kenasti terviku nõrkuse ära. Suures plaanis pole Bujoldi Milesi saaga midagi erilist, kuid ajaviitena on see kindlasti kõvasti parem kui mõni suuremate ambitsioonidega sari. Mina igatahes selle lugemisele läinud aega raisatuks ei pea. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Miles siis jälle olukorras, millest esmapilgul väljapääsu ei paista olevat. Loomulikult ainult esmapilgul... Sellist tüüpi vangla, kus peategelane on oma kaaskannatajatega võrreldes ilmselgelt halvemas olukorras, on päris kena nõks põnevuse kasvatamiseks, mis pealekauba ka täiesti toimib. Vähemalt enamasti. Olen nõus, et päästeoperatsioon jätab natuke punnitatud mulje, kuid sellest hoolimata pean ma seda juttu samanimelise kogumiku parimaks. Eelkõige just tempo pärast, mis on peadpööritav põhimõtteliselt algusest kuni lõpuni. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles

Jälle kistakse Miles mingisugusesse afääri, mille tagamaadest tal tegelikult eriti aimu ei ole. See kord peab ta päästma mingisuguse geeniteadlase, kes tahab oma tööandjate juurest plehku panna. Loomulikult pole lugu tegelikult nii lihtne, kui esialgu paistab. Milesile tekkinud jamast välja tulemine muidugi erilisi raskusi ei valmista. Nagu üks eelarvustaja kenasti kokku võttis - tüüpiline Bujold. Hea lihtne lugeda, kohati naljakas, kohati jälle põnev, kuid lõppkokkuvõttes ei midagi erilist. Kindel neli
Teksti loeti eesti keeles

Mina ootasin ka poliitilistest intriigidest kubisevat kosmoseseiklust ning sain hoopistükis täiesti tavalise detektiviloo. Paras üllatus, kuid õnneks mitte ebameeldiv, sest mulle sellist tüüpi krimikirjandus meeldib. Eriti veel kui see on hästi teostatud, mida "Leinamäed" üldjoontes ka on. Negatiivselt mõjub liigne etteaimatavus, mida mingil määral tasakaalustab jutu rõhuasutus. Tähtis ei ole puänt, vaid mida sellega öelda tahetakse. Puudega peategelase tegutsema panemine kohta, kus isegi kõige pisem puue põhjustab väga suuri ebakõlasid, on kena lüke, mis toob autori sõnumi kenasti esile. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles

Mina I see jutt väga meeldis, Mina II pani õlgu kehitama, Mina III üldse mitte. Kokku kolm. Lihtne ja loogiline ju. Tegelikult mitte, sest nii jääb hinnang üsna pealiskaudseks ning skemaatiliseks. Sama asi vaevas ka juttu. Suurepärane idee, kuid nõrk teostus. Liiga episoodiline. Kuigi lõigud olid võrdlemisi lühikesed, nõudsid need pidevat süvenemist, sest erinevatest nimedest hoolimata olid tegelased liiga üheülbalised. Jutule ei tulnud kasuks ka mannetu lõpp, mis nullis hea idee täielikult ära. Loo kõige tugevam külg oli stiil, kuid see ei tule ilmselt kellelegi erilise üllatusena, et autor kirjutada mõistab. Kokkuvõttes kolm
Teksti loeti eesti keeles

Eelarvustaja on raamatu sisu kenasti kokku võtnud, kuigi mõningad asjad, mis talle ebaselgeks jäid, on autor siiski tekstis ära põhjendanud. Muidugi ei pruugi neid tähele panna või ära tunda, sest tegemist on ühe igavama, halvima ja absurdsema raamatuga, mida ma viimasel ajal lugenud olen (ja ma loen üsna palju igavat, halba ja absurdset kirjandust, kuid see on juba omaette teema).Kui ma peaksin seda teost ühe sõnaga iseloomustama, siis oleks see loll. See võtab kokku nii tegelaste käitumise kui sisu. Leidsin end lugedes pidevalt mõtlemas, et peaks kirja panema asjad, mis selles raamatus valesti on, kuid jõudsin järeldusele, et see oleks puhas minu aja raiskamine, sest lõppkokkuvõttes nothing makes any sense.Positiivse poole pealt peaks võib-olla mainima autori kirjaoskust. See on olemas, sest sõnad on kenasti reas ning neist moodustuvad isegi laused. Kui nüüd nali kõrvale jätta, siis stiil oli täitsa olemas, aga kasu polnud sellest grammigi. Hernehirmutist võib ju ehtida kõige ilusama garderoobiga, kuid see ei muuda fakti, et ernehirmutis jääb ikkagi hernehirmutiseks. Selliste raamatute valguses ma ei imesta, et ulmekirjanduse maine tavalugejate silmis nii madal on. Sellepärast ka üks, kuigi objektiivselt võttes oleks ka kahe välja venitanud.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle ka kogumik pigem meeldis, kuig mõned jutud panid tõsiselt õlgu kehitama. Fantasy vastu pole mul midagi, aga kunstmuinasjutud (sisult ja vormilt) ei istu mulle kohe kuidagi. Kuidagi liiga punnitatud mulje jätavad need.Seevastu religioon kui nähtus pakub keskmisest rohkem huvi küll ning erinevalt ühest eelarvustajast ei pea ma seda teemat laibamõnitamiseks. Käesolevas kogumikus on kolm usuga seotud teksti. Kaks Itaalia autorite poolt kirja pandud ning üks Soome. Üsna huvitav oli erinevatest kultuuriruumidest tulnud kirjanike lähenemisi antud temaatikale lugeda. Oli sarnaseid, oli erinevaid jooni.Kõige rohkem meeldis mulle aga "Juuksevaibakudujad" just oma võrdlemisi absurdse idee pärast. Samuti oli minu arust väga tugev tekst "Conan, igavene" ning ka nimilugu täitis kenasti oma eesmärki. Vaieldamatult nõrgim oli "Täiskuusirp".Igatahes on suurepärane, et meil on kirjastus, mis jätkuvalt tegeleb anglo-ameerika keeleruumist välja jäävate riikide ulme tutvustamisega. Kui ei midagi muud, siis vähemalt silmaringi avardab ikka
Teksti loeti eesti keeles

Pensionieelikust Conan lõikab lõpuks seda, mida on terve elu külvanud. Hoolimata Conani tegelaskuju suhtelisest ühekülgsusest, on mulle tema lood alati meeldinud, sest ta ei pea pikalt igasuguste moraaliküsimuste üle aru. Donato Altomare "Conan, igavene" algab üsna samas vaimus, kuid muutub hiljem märksa tõsisemaks. Kangelane pole pelgalt tuim tapamasin vaid inimene, kes peab lõpuks ka oma tegude eest vastutama. See on huvitav lähenemine ning tuleb tunnistada, et mõneti meeldib mulle isegi rohkem kui originaal. Kuigi tegelaskuju on sama, on Howardi ja Altomare stiilid siiski piisavalt erinevad, et neil vahet teha. Mulle meeldivad siiski mõlemad. Viis
Teksti loeti eesti keeles

Naiivsevõitu muinasjutt, mis algab nõrgalt ning lõppeb ka umbes samaväärselt. Kuigi hoogu on loos piisavalt, ei kisu see endaga kaasa, milles on põhiliselt süüdi mitte just kõige originaalsem sisu. Võib-olla kunagi ammu oleks see jutt isegi mulle mingit muljet avaldanud, kuid praegu pani ainult nõutult õlgu kehitama. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Kirjutan alla eelarvustajate seisukohale, et tegemist on ideeskeletiga, millele võiks hulganisti liha luudele kasvatada ning korraliku romaani vormida. Muidugi nõuaks see hulganisti rohkem tööd ja vaeva, kui ühe jutu kirja panek, ning tulemus ei pruugiks enam olla sugugi hea. Lühiduses peitub ka omamoodi võlu ning see lugu on selles suhtes täiesti võluv. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Kuigi ajarändude teemal on huvitav spekuleerida, pole see tegelikult eriti tänuväärne tegevus, sest mingit uut vaatenurka selle juures on väga raske leida. Ometi paljud autorid ikkagi lähevad sellele libedale teele. Enamus ebaõnnestub, kuid mõni siiski suudab midagi lugemisväärset kirja panna. Daniela Piegai "Lugu kadunud lapsest" žanrit ümber ei kujunda, kuid sellest hoolimata on tegu täitsa toreda looga, mis keskendub rohkem emotsioonidele kui tegevusele. Arvestades autori ning peategelase sugu on see ka täiesti mõistetav. Mõneti muutis see mind küll natuke ettevaatlikuks, sest pelgasin liigset tundlemist, kuid õnneks püsis kõik kuni lõpuni kenasti tasakaalus. Natuke häiris küll tegelaste motivatsioon, mille põhjendused olid üsna kahtlase väärtusega, kuid üldmuljet see rikkuda ei suutnud. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Mul kulus ikka päris jupp aega, et pealkirja ning eelmise arvustuse järgi meelde tuletada, millest antud lugu oli. Kuidagi sain sellega igathes hakkama, mis muidugi ei räägi eriti jutu kasuks. Tegelikult muidugi asi nii hull ei ole ning lugu on päris nauditav oma mittemidagiütlevas lihtsakoelisuses. Hea lihtne lugeda, korraks ajas isegi muigama, kuid mitte mingit sügavamat muljet ei jätnud. Meelelahutus, mis muud. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Kolm noort jäävad peopealt kojuminekuga natuke hilja peale ning satuvad selle tõttu Kaku kabeli nimelises kohas kurjade jõududega vastamisi. Õnneks on pundis üks nõiahakatis, kes teab rohkem, kui see loo sisemist loogikat arvesse võttes võimalik on. Loo idee iseenesest paha ei ole. Kuigi see on võrdlemisi kulunud, annab sellest hea tahtmise korral midagi teha. Autor aga otsustab teist teed minna. Ta valib peategelasteks tüübid, kellele on nende lolluse tõttu üsna raske kaasa elada ning paneb nad olukordadesse, kuhu terve mõistusega inimesel on praktiliselt võimatu sattuda. See kahjuks ei ole veel kõik. Lisaks selgub poole jutu peal, et üks tegelane grupist on veel üsna võimekas nõid, kes teab, kuidas kurjaga toime tulla. Niisama lihtsalt... No ei usu ma seda kõike, vähemalt mitte selliselt esitatuna. Mingi teise nurga alt seevastu küll. Kaks
Teksti loeti eesti keeles

Üks eriti karm tüüp avastab hibernatsioonist ärgates, et üks tema neerudest on une ajal tuuri pandud. Vana on vihane ning asub kohe oma puuduvat organit taga ajama. Järgneb ohtralt möllu ja madinat. Üldiselt omal kombel üsna tore jutt, mis oleks võinud olla vähe paremini kirja pandud. Samas sobis esitluslaad jällegi peategelase mentaliteediga parajalt kokku. Igatahes, muljet ei avaldanud, kuid vastu ka ei hakanud. Tugev kolm
Teksti loeti eesti keeles

Täiesti tore lugu, mis teeb seda, mida see tegema peab. Pikaajalisest avakosmoses viibimisest tulenevad foobiad on päris hea mõte, kuidas üsna sirgjooneliselt kulgevale süžeele pisut pinget lisada. Samuti väärivad kiitust detailid. Kiire, pingeline ning põnev. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles