Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Marion Zimmer Bradley ·

Stormqueen!

(romaan aastast 1978)

eesti keeles: «Tormikuninganna»
Tartu «Fantaasia» 2009 (Sündmuste horisont)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
1
1
2
2
0
Keskmine hinne
3.167
Arvustused (6)

Lühidalt võiks kokku võtta: George R. R. Martin meets Robin Hobb, 20 aastat varem.

Tegelikult on Marion Zimmer Bradley üks peateoseid ja Darkoveri sarja esmatutvustus siinmail emakeelsena ilmunud kuidagi poolsalaja ja märkamatult. Ise arvan siiani, et just seda Darkoveri-seeria romaani esimese pääsukesena eesti lugejale pakkuda oli igati õige soovitus. Ma ei oskagi hinnata “Avaloni udude” retseptsiooni Eestis, aga mingi selline naistefantasy, et mitte öelda feministliku fantaasiasaaga mulje vist jäi. Igatahes oleks sarnane mulje Darkoveri puhul väga ekslik.

Darkoveriga seoses meenub mulle 1993. aasta sügis, kui tollal 16-aastane Raul TÜ raamatukogu lugejaks sai ja sealses inglisekeelse ulme varasalves tuuseldama hakkas. Ei mäletagi, millise raamatu tagakülgedel reklaamituna Bradley nimi esimest korda silma jäi, aga kataloogist kontrollides selgus, et on olemas küll! Eks kõik need “Sword of Aldones”, “Stormqueen!”, “Hawkmistress!”, “The Bloody Sun”, “The Forbidden Tower”, “The Planet Savers” jm kõlasid just täpselt nii maagiliselt kui 16-aastasele vaja, et varsti neid üksteise otsa läbi neelama sai asutud.

Siis õnnestus Darkover kuidagi aastateks peast ja lugemislaualt eemale tõrjuda nii, et nüüd eestikeelset “Tormikuningannat” üle lugedes avastasin justkui ähmaselt tuttavat territooriumi uuesti. Omaaegsel lugemisel ei saanudki tekkida seost, mis nüüd esimestest lehekülgedest, dekoratsioonidest, tegelastest ja nendevahelistest suhetest alates kohe paralleele silme ette lõi... siit on Robin Hobb võtnud selle ja selle asja, hämmastavalt sarnaselt on GRRM lahendanud seal tolle asja - ilmselt siis Bradley mõjul jne.

Darkover on planeet, millel on ammu-ammu avarii tõttu maandunud maalaste kosmoselaev, ning nüüd, sajandeid hiljem on maalased ja planeedi üsna inimesesarnased asukad chieri’d teataval määral segunenud ning nende järeltulijad, kellel on erinevad psi-võimed, kuuluvad ühiskonna valitsevasse klassi. Oma umbkaudu 20 romaanis kujutab Bradley Darkoveri lugu alates ruumilaeva avariist läbi feodaalsete kaose-sajandite kuni uue kontaktini maalastega koos sellest tekkinud konfliktidega. Romaanid on väga erinevad, kui keskaegse miljööga teostes domineerib ehk fantasy-element, siis hilisemat perioodi kujutavad raamatud on rohkem SFilikumad. Tervikuna peetakse Darkoveri tsüklit aga suurepäraseks näiteks science fantasy’st ja moodsast planetary romance’ist.

Romaani algust näeme sohipoja klassikalises rollis oleva tegelase Rockraveni Donali silme läbi, kelle poolõde, Aldarani valduse pärijanna, suudab oma psi-võimetega kontrollida ilmastikunähtuseid. Temale sobiva abikaasa ja valduse pärija otsimisest algab lugu ja konflikt, mille suuremaks fooniks on kogu Hasturi soo valitsetava Thendara kuningriigi dünastia pealiini lõpp, kuna vana valitseja poeg on sigimisvõimetu androgüün/hermafrodiit (psi-võimete aretamiseks mitmete põlvkondade jooksul korraldatud inbreeding-abielude tulemus).

Feodaalset võimuvõitlust, ootamatuid süžeekäänakuid, veel ootamatumaid tegelaste surmasaamisi, armumisi, mis poliitskeeme vaid segama hakkavad, jpm seiklusi mahub nende 300 lk peale ohtralt. 1970. aastail ei olnud ulmes üldiselt veel kombeks tänase päeva telliskiviromaanide moodi tegevuse arendamisega molutada ja venitada, kõik juhtus kiiresti.

Hardcore fantasy fännides võib ehk võõristust tekitada teatava tehnoloogia olemasolu ja selle käsitlemine, aga minu jaoks see segavaks faktoriks ei saanud. Fantaasiana on see muidugi eelkõige ikka feodaal-poliitiline fantasy. Trollipoisse ja teravakõrvalisi päkapikke ning majesteetlikke lohesid pole. Sõidetakse ratsa, aga lennatakse kas teatavat biplaani meenutavate tiibade-agregaadi või siis jõukamate inimeste puhul ka juba hõljukitega. Psi-võimete keskustes - tornides - on leiutatud ka “kleeptuli”, mis sõjategevuses üsna napalmi kombel töötab.

Üks naljakas pisiasi, mis äravahetamiseni Martini ja Hobbi Winterfell’e ja Buckkeep’e meenutab, on kohanimed. Praktiliselt vallutamatu mäetipu otsas asuv Aldaran (paralleeli leiate Martini loomingust ise), Scathfell, Aillard, Valeron, Elhallyn, Rockraven jne. Tegelaste psi-võimete pealt, nagu ilmastikunähtuste kontrollimine, telepaatiline suhtlemine kaugete distantside tagant, võime loomadega suhelda, on Robin Hobb oma tegelaste mentaalsed võimed üsna puhtalt maha kirjutanud - tõsi, neid veidi mastaapsemalt kasutades.

Bradley loominguperioodi, millesse kuulub see teos, ei varjuta õnneks ka liigne naisõigusluse element, mida mõnes hilisemas romaanis ehk veidi ülemäära on. Siitki saame aru, et autor on bi-/lesbiliste kalduvustega feminist, aga temas on ka midagi naljakalt mehelikku - sel määral, et meestegelased mõjuvad meesterahvaste ja mitte naistena, nagu pahatihti naiskirjanike tekstides näeme.

Ja see naismõte, mida autor siin väljendab, ei ole õnneks võitlev/räusklevat laadi, vaid õigusele üldinimlikule õnnele apelleeriv. Õnnele, mida ühiskonna- ja soorollide jäikuse tõttu me naljalt ei kohta. Väga õnnelikuna selles raamatus keegi eriti ei lõpeta.

Mis ma ikka oskan öelda - viimase aja üks võimsamaid lugemiselamusi, millegipärast 16 aasta tagusest ajast nii eredat mälestust pole, kuigi süžee lugedes järjest tasapisi meenus.

Kõigile fantasy ja hea ulme sõpradele võib romaani kindlasti soovitada! Kellele üldiselt istuvad Martin ja Hobb, peaks ka (see konkreetne) Bradley sobima.

Kuna mult on küsitud, siis vastan: jah, minu arusaam ulmeraamatute kaanekujundusest ja sarja “Sündmuste horisont” kaanekujunduste üldine laad asuvad üsna skaala vastasäärtes. Nii kaanepiltide, kirjade kui paigutuste osas. Ka “Tormikuninganna” puhul ei oska ma öelda, millist sihtgruppi selle pastelse-pastoraalse kaanpildiga püütakse, millel romaani nimitegelannat mitte eriti meenutav üsna euroopaliku 20. sajandi kübaraga neiu poseerib.

Aga no, mis teha, Michael Whelani “Tormikuninganna” kaanepildi avaldas kirjastus Fantaasia juba Bradley “Avaloni udude” esimese köite eestindusel ära. Vaadake sealt ;)

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kolm pluss.

Romaani esimesed 2/3 koosnesid peamiselt dialoogidest siseruumides ja meenutasid tükkis aretusprogrammi-temaatikaga ebameeldivalt "Düüni" järgesid. Lisaks hunnik tundlemist tegelaste vahel, keda autor polnud jõudnud veel sümpaatseks kirjutada, nii et väga see korda ei läinud. Erinevalt eelarvustajast ei meenunud mulle mitte Martin ega Hobb, vaid justnimelt "Avaloni udud" (mis sisuliselt on ühe inglise keeleruumi kopitanuima müüdi naistekeskne ümberjutustus).

Viimane kolmandik aga lummas oma sünge fataalsuse ja kiirema tegevusega. See, kuidas Donali arg ja ebaaus käitumine katastroofini viis, oli väga mõjuv ning mõtlemapanev... ehkki tragöödia seemned olid külvatud juba ammu enne seda ebardliku aretusprogrammi käigus. Vastu tahtmist mõrtsukaks muudetud Dorilysest oli aga lausa kahju. Kohati meenus Stephen Kingi "Carrie", ent see selleks.

Teksti loeti eesti keeles

seda arvustust julgustas kirjutama äsja kuu arvustuse tiitli saanud arvamus, milles kinnitati, et lääget naistekat ei pea lõpuni lugema. ma olen harva kohanud nii igavat raamatut - kuigi üks halb kogemus mul ju MZB-ga oli juba. ma olen selle lugemist alustanud vähemalt viis korda ja jõudnud viimaks umbes kahe kolmandikuni. ma olen vahepeal lugenud häid raamatuid ja kassimuinasjutte, ühesõnaga, igasuguseid asju, aga seesinane kukub mul alatasa käest ja mattub kultuurikihi alla.

võimalikke seoseid tekkis küll. kõigepealt eesti ulme suuräparduse, Eiv Elooni Kaksikliigiga, mis pikalt ja laialt frigiidse naisterahva seksuaalseid segadusi ulmevormis lahkas. (kellele see meeldis, lugegu tingimata!) teiseks Wilhelm Reichiga, kel psühhoanalüütikuna oli huvitavaid mõtteid, aga kui ta hakkas seksuaalenergiaga laetud purke müüma, pandi ta kinnimajja, kus ta ka suri. teoreetiliselt on võimalik, et MZB jõudis tema käest samuti purgikese osta.

suurimaks õnnetuseks on meestegelaste puudumine. on mõned halva isase klisheed ja paar kohipoissi oma noore värteri kannatustega. teiseks on kursiivis võõrsõnu jäänud sisse rohkem, kui neid õigupoolest vaja. kui ikka tegemist suhete või nähtustega, mis selles maailmas elavatele inimestele igapäevased - kõik need barraganad, catenad jne - siis mõjub võõrsõnade kasutamine asjatu peenutsemisena, nö kadakasakslusena. muidugi on need niiviisi juba autoritekstis, tõlkijale pole midagi ette heita.

Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldisid "Avaloni udud". Mitte just üleni ja üdini, aga seal olid mõned väga nutikad momendid ja ma sain tegelastest (eriti naistegelastest) aru. Nende tegevuses oli loogikat ja see ühtis ka mu isiklike teadmistega. Nt see, kuidas üks M-idest (Morgause?) teise (Morgana?) lapse ära vinnas - täpselt teades, et kui naine ei hoia last süles esimestel tundidel-päevadel pärast sünnitust, on tõenäosus suure loomaliku instinktiivse kiindumuse tekkeks oluliselt madalam, ja mõistusele appelleerides saab sellist naist last maha jätma veenda hulga tõenäolisemalt. See tõesti toimib, uurige oma Nõukogude sünnitusmajades sünnitanud emade esimesi emaduskogemusi.

"Tormikuninganna" oli seega paras pettumus. Kõik naistegelased on skemaatilised, mõnevõrra ebausutavad ja õudselt palju on siukest "oo!, OO!" visklevat romantilist armumist.
S.t. ma olen armunud olnud küll, palju kordi, ja nii see küll ei käinud.

Siis häiris tugevalt see seksiasi: ma ise ei ole mees, aga juba mitmenda seksi mehe seisukohast niimoodi kirjeldava raamatu lugemise järel tekib küsimus: kas tõesti lakkab meestel enamasti seksi ajal igasugune mõttetegevus? Mis värk sellega on, et "...ja siis ta ei mõelnud enam midagi"? On ka päriselt nii või?
Seda on igatahes kuidagi veider lugeda, sest minuga juhtub midagi sellist (mõtlemine lakkab) ainult täiesti ja silmini purjus olles, ja sel juhul ma enam hiljem ei mäleta, mida ma tegin, ei meeldival ega ebameeldival moel. Nemad ikkagi mäletavad, nii et mul on kirjelduse pädevuse osas teatud kahtlusi.

Järgmine pretensioon: mu jaoks oli raamatu lõpuosa liiga kiire. Põmm-põmm-põmm, üks draamatiline pauk järgnes teisele ja midagi polnud mahti sisse võtta. Nagu Ladina-Ameerika seebiooperi viimane osa.
Maailm on teoses päris põnev ja kohati õõvastav, aga inimsuhted ja -psühholoogia esitatakse kuidagi väga pealiskaudselt ja rabelevalt. Pidev "On nii - ei, tegelt on teisiti - ei, krt las olla ikka nii" mitte ainult ühe vaid paljude tegelaste meeltes muutub häirivaks. Ning lõpusündmusted: vaevalt jõuan ma sisse võtta ühe mõrva ja teise enesetapu kui lükatakse mulle muudkui ette järgmine ja veel järgmine. Nii ei ole mul enam vaimset ressurssi ei eelnevate tragöödiate tõsiseltvõtmiseks ega ka uute vastu tõsise huvi tundmiseks. Tunne jäi nagu doominoklotside ümberkukkumisest.

Väga halb raamat see ei ole, aga "avaloni ududega" võrreldes kuidagi nagu kohmakalt ja hoolimatult kirja pandud küll.
Teksti loeti eesti keeles

Selle raamatu puhul valdavad mind kahetised tunded. Ühest küljest see justkui meeldis mulle, teisest jällegi mitte eriti. Hea mulje jättis eelkõige maailm, mis oli mitmekülgne ning keeruline. Kohati võib-olla isegi natuke liiga, kuid sellest hoolimata või just selle tõttu igasuguste lugude jutustamiseks just sobilik paik. Samuti oli huvitav lugeda planeedil valitseva ühiskonnakorralduse kohta. Ei kujuta külle eriti ette, et sellised süsteemid päriselt toimida võiksid, kuid kui autor need vähegi usutavalt kirja suudab panna, siis mina vaidlema ei hakka. Autori kiituseks võib öelda, et selle ülesandega tuli ta enam-vähem toime. Raamatu põhiliseks puuduseks on nõrgad tegelased. Juba "Avaloni ududest" oli selge, et meeste kujutamine valmistab autorile probleeme. "Tormikuningannas" leiab see ainult kinnitust, mis polekski eriti hull, kui naistega oleks kõik korras. Kahjuks ei ole. Kõik tegelased moodustavad üsna ühtse massi, milles sugu ei oma tähtsust, ning kogu võimalik põnevus, mis hästi üles sätitud maailmast tulla võiks, sumbub segasesse tundlemisse, millel pole saba ega sarvi. Kõige selle põhjal ei saa ma siiski välistada, et ma seda sarja tulevikus üldse ei puudutaks. Midagi selles ikkagi oli, sellepärast ka kolm
Teksti loeti eesti keeles
x
Triinu Meres
1980
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Mitte ühtegi miinust.
Jah, muidugi on veel paremaid raamatuid, aga no -isegi magusa lõpu neelasin alla ja mul on nüüd niiiiiiiiiiiiiiiii hea olla =)
Teksti loeti eesti keeles

Lugu oli huvitav ses osas, et LUGU oli huvitav - inimkaubandus, orjaks või sõduriks toodetud röövitud lapsed, mis saab, tüüpilised korrumpeerunud juhid, kas nende vastu on rohtu jms.
Aga tegelased olid mul pohh, läksid omavahel segamini ja lõpuks ma loobusin endale lehekülgi ettepoole lapates meenutamast, kes on kes, kes on naine, kes on mees, kes millega tegeles, kes see noor oli, kes alles tuli ... pohh ju!
Teksti loeti eesti keeles

Aww, minu kuningad on ka sees =)
Selline uljas "miksin kümmet loetud teksti ja näe, see tuli kokku" lugu, sügavama mõtteta, aga üpris hoogne ja huvitav lugeda. 
Teksti loeti eesti keeles

SENTIMENTAALNE? 
Ma ei saa aru, kuidas teie aru töötab, kodanikud, aga Saaraga aastast 2000 üleni nõus - ei ole sentimentaalne, on lihtsalt inimlikkust rõhutav ja eluline. 
Teksti loeti eesti keeles

Minu "kolm" on positiivne hinne, et selge oleks. Lugu rahuldas täiesti. 
Lihtsalt natu Sapkowski ja no - et mu käest "väga head" pälvida, peab lühijutt ikkka hirmus hea olema =) Hinge liigutada mõne leheküljega on raske =)
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav, mida teised arvustajad selles loos nägid?
Ei, kirjatehnika on kombes, õhustik ka, aga mul on lihtlabaselt igav jälgida peategelase otsuseid, tegusid, valikuid ... Need ei ole üldse loogilised. Ta on kolmveerand ajast abitu, hädine, napilt oskusest jagub, et ta ellu jääks. Ja siis korraga arutult enesekindel, "halvim, mis saab juhtuda, on, et ma pean põgenema" - nagu - nagu - sel hetkel tal ei tule pähe, et võibolla saab surma? Kuigi kaaslane korrutab talle seda võimalust veel ja veel? Nagu ... ah?!
Ja no mul on igav. Ei ole äärmuseni pingul heitlust elu eest, ei ole ka enesekindlat teadlikkust ja kartmatust rännakus-võitlus(t)es, on lihtsalt NÕMEDUS. 
Võeh.
Teksti loeti eesti keeles

Mõõdukalt põnev.
 
Ettearvatav (sestsaati, kui ma sain aru, et Iva on naissoost ja loos hakati otsima võimalikku reeturit, olin kogu aeg autori tempost kaks sammu ees ja "jah, ma teadsin ju seda juba"). Ülepakutud emotsioonidega, kõik tuleb kaks palli kangemana (viiepallisüsteemis), kui minu kogemuse järgi elus oleks ja olla võiks, inimesed on lihtsalt nukud, tunnete pillutada.
 
Aga samas just see emotsionaalsus, just see arutus on selle jutu sees ja juures sümpaatne. Et tegelased võivad küll olla tobedad, aga nad on elus, ja autor julgeb panna nad toore ja vabisevana pannile meie ette. Liiga palju on neid ülemäära tarku, ülemäära loogilisi isikuid kirjanduses, ja huumorit ja ülelibisemist kohtades, kus iga normaalne inimene midagi tugevat tunneks. 
 
Draama, mis väärib draama nime. Inimsüdamed ja nende rumalus. Need on siin jutus - ja see on HEA asi, mitte halb. 
 
Aa, mis jutus veel on? Võimulklass Pahad, Vastupanuliikumine, reeturi otsimine ja leidmine Vastupanijate killast, reeturi sisekaemus. 
 
Kõik.
Teksti loeti eesti keeles

See oli ideaalne.
Pädev teaduslik loogika nii keevitamise kui kuuelu (6 korda pisem gravitatsioon, mis teeb vaakumis plahvatamise meie jaoks eriliseks - heli ei ole, tuleohutus ja kiirguskaitse ja ...) kui ilmselt kõige muuga seotult.
Ja peategelanna oli nii kompentetne, nii usutav, nii ehe! 
Ja põnev lugu.
Ja head emotsionaalsed detailid.
Ja neetult hea tõlge samuti!
Ideaalne.
Teksti loeti eesti keeles

Ma arvasin, et mõned eelnevalt loetud jutud olid halvad.
Aga SEEEEEEE ...
Jah, muidugi jätsin pooleli. Lõpu lugesin ka läbi, lihtsalt kinnituse saamiseks, et läbi ja läbi mäda.
Nagu - miks sellele punkte anti? MIKS?!?!?!
Teksti loeti eesti keeles

Väga vähe parem lugu kui "Meie külas nähti imet".
Miinused:
* Arvasin algul, et peategelane on umbes 12. No et "poiss". 
Siis selgus, et ta pole laps, vaid siiski tudeng juba. Ent tema mõttekäigud, isegi tema valed, tema jutt ja mõtted oli nii neetult lapsikud, et 12 tundub siiski õigema vanusena.
* "Matkaseltskonna" eristatavaks tegemisega oli natuke vaeva nähtud, aga mitte edukalt. Eristamatu kamp mehi, 0 naist.
* Kindlasti eriteenistused viitsiksid natukenegi tähelepanu pöörata mingile pildile noorukist fb-s uskumatu taustaga. Jap, photoshopid on tänapäeval pingsa tähelepanu all ja keegi ei julge neid avaldada!
* Kõik räägivad (vist mainiti, et vene?) keelt sujuvalt ja probleemideta, k.a. kauge tuleviku universumihävitajast tulnukas.
* Kirjutamistehnika ei ole päris nõrk, aga no puudulik on ta kohe kindlasti - 100 veidrat kohta vähemalt. 
* Peategelast tahaks korduvalt ja korduvalt ka jalaga lüüa täiesti ajuvaba kergeusklikkuse ja suvalise pläma "suveülikoolina" tajumise eest. 
* Teetegemine oli ka pff. =P
* Tegevustik venis kohutavalt. Sisse oli topitud nii palju korraga teaduslikku, väga pseudoteaduslikku ja absurdselt esoteerilist infot kui sai (inimesed on samas ainest kui tähed? Eeee ... no tänapäeva keemia vaates jah, me oleme kõik universumis suht samadest asjadest, v.a. see osa, mis on millestki muust) ja selle + lookulu loogiliseks tegemise oli jutt nii aeglaseks tehtud, et suur vaev oli teda rida realt lugeda, tahtnuks ikka paar lk vahele jätta.
* kõik ajaülest kirjeldavad jutud on libe tee - alati tekib küsimus, miks see praegune lugu lugema peaks, äkki teeb keegi asja uuesti - ja uuesti - ja uuesti - ja uuesti - ja uuesti - ja uuesti...
Rohkem ei viitsi kirja panna, aga oigeid ja ohkamisi tuli lugemisel veel ette.
Aga plussid:
* Hea lõpp. Peale venitamist ja tuterdamist ometi üks konkreetne selge, vähemate sõnade ja rohkemate mõtetega koht ses jutus!
* osad teaduslikud momendid mõjusid pädevalt. Ma ei tea, kas ka olid, pole minu eriala, aga vähemalt mõjusid nii. 
* Intriig on küll üleni absurdne - aga vähemalt mitte halvas mõttes naeruväärne. 
Kokku ikkagi - oeh.
Mõtlen natu, kas ma ise nelja aasta eest andsin samaväärsele asjale punkte v? Täiesti võimalik, kusjuures. Mulle võis mõni asi mõjuda tahtliku naljana, mis lugejale täiesti ilmse nõmedusena tundub nt. 
Teksti loeti eesti keeles

Vastukaal eelmisele. 
NIIIII halb lugu.
Mitte ühtegi vähegi sümpaatset tegelast. Üks nõrgalt usutav (Kerttu), teised ka täiesi ebausutavad. Vanad mehed teevad sellist huumorit, nagu nõdramõistuslikud teismelised. Vahet oli tegelastel võimalik teha, aga miks peaks, kõik olid ühtemoodi vastikud.
Loogikavaba süžeekulg (jap, kindlast suudab mingi poetagune Kustas teha päeva-paariga nii pädeva jumalapojakuju, et lust näha, kindlasti on see isegi nii detailne, et näo järgi on võimalik ära tunda, et sama nägu inimest ennist nähtud, kindlasti tehakse kuju toorest just mahavõetud puust ja ...) ning no mitte midagi laheda detaili moodi ka ei olnud.
Öäkk.  Miks siiski puudulik, mitte nõrk - keeleliselt suht ok ja paar momenti dialoogi olid üpris muhedad.
Teksti loeti eesti keeles

Nii hea jutt!
Mul tekkis endal ka muutuvate reaalsuste tunne lugedes, ei olnud enam päris kindel, kus ja miks ma olen, mis toimub.
Kõik oli hea: peategelene usutav ja meeldiv, sündmustik huvitav, areng toimus, lõpp olemas ja väga rahuldav. Mul ei ole muud öelda kui OIVALINE.
Teksti loeti eesti keeles

Päris tore lugemine. Jah, karikatuurselt paha tegelane peategelasena on natuke küsimärgiga asi (kas tal tõesti ühtegi lunastavat kvaliteeti pole? Ma ei tea, armastab chihuahuasid? Annetab vahepeal nende hoiukodudele?), aga findi findi findid oli toredad, et topeltmängu ei mänginud ainult tema, vaid ka Cara ja noh - tegelt ma peaaegu usukusin ikkagi paha ka. Et selline inimene tõesti VÕIB olemas olla. Kelle jaoks raha on eesmärk omaette, mitte millegi saamiseks vajalik vahend. Aga ikkagi, IKKAGI on lõpp karm. Niimoodi inimesega teha ... 
Teksti loeti eesti keeles

Lugu, mida kannavad tegelased ja nende omavahelised suhted. Mõnes mõttes armas, aga mul tekkis kohe hulganisti küsimusi: miks on "beebi" ja kolm (peaaegu?) täiskasvanud last peres, kusjuures ema+isa on mõlemad täiesti samad? Miks nii otsustati? Mis naisele seks üldse huvi ei paku, et ta modifitseeris oma keha vitutuks ja alles mehe hädalduste ja  virtuaalbordellides enda (mehe ikka) ärarikkumise peale leebus ja midagi seksilubavat ikka korraldas enda juurde? Mis VÄRK?
Aga üldiselt hoogne, rõõmus ja kerge lugeda, tunnustan veidrustest hoolimata. Et pole üleni tunnetatavad keskkonnad vms? Kuni ei sega (elik võikalt ebaloogiline ei tundu), on kõik hea. 
Teksti loeti eesti keeles

Kummaline lugu. 
Miinused ja plussid minu arveraamatus:
Miinused:
- Lõpus oli peategelane haavadest ja valust ja segadusest kurnatud: olgu. Ta näeb asju kaleidoskoopselt, ei suuda päriselt vastu võtta: olgu. Aga see ei õigusta ebaloogilisusi. Et vana mees kolmkümmend aastat korrutab tuimalt ühte ja sama, olles samas piisavalt mõistuse juures, et seletada, kuidas kohalik võrk välja lülitada, on SELGELT võimatu. Ja see on minu jaoks VÄGA suur miinus. Pali läks kohe alla hinnangus.
- Ma unustasin ära, kes on Hank. Kui ta uuesti välja ilmus, läks mul pea kaks lehekülge, et meelde tuletada, kes ja mis tingimustel ta varem seal loos tegutses. Väike välimusekirjeldus, vihje möödunule äkki? Sest arvasin siiralt, et seeHank  on mingi uus tegelane ja tema tseremoonitsematu sissejuhatus oli osa peategelase ajus toimunud tükkidekslagunemisest.
- Oot, olgu, imelised masinad ja värk - aga inimkeha on ikka inimkeha ju? Amputatsiooniga kaasnev verekaotus ei mõjuta üldse või? Et kui veri ära taastati, mingid vahepeal kehvemini töötanud funktsioonid ei kahjustunud üldse, ei mingeid natukenegi pikaajalisi mõjusid, peategelase ainus mure on "kas küljestkistud käega saab veel midagi peale hakata?" 
Plussid:
+ Ernesto tegelane. Õekesed. Xing - ma tunnetasin, et tegelastel on elu sees, omad motiivid, omad toimismeetodid.
+ Õhustik - tunnetatav, ehe, mul ei olnud lugedes kordagi "see ei sobi ja sinna"-muljet
+ Põhiidee - et kas tunded on tõelised, mis iganes nende taga on, või mitte.
+ Päris põnev oli siiski ka
Kokku on tugev kolm. Kui lõpp oleks natuke loogilisem olnud, oleks neli, aga ei olnud.  Viis? Hei, ma panen viit ainult kohutavalt väga meeldinule!
Teksti loeti eesti keeles

Hakkasin lugema ja jupp aega oli kuidagi gaimanlik - "Eikusagi"-maik oli man tänavatel, mida nagu ei ole, aga samas ka on, inimestel, kes nagu teavad midagi, aga mitte piisavalt, ja kuidagi ka pättidel, kes ajavad mingit oma aukoodeksiga põimitud ellujäämiseasja.
Aga koos Õnneliku Morri ja ronkadega tekkis mingi teine, uus tunnetus, millele ei ole nime mu sees.  Mulle VÄGA meeldisid peategelase (mis me teame ta nime v? Mina küll ei mäletanud - alles kontrollides meenus, et Sleiknir) tunded, nende muutumine, nende loogika. Kõik muu - loogilised maailmadetailid läbi nii mitme kihi, oivaline! Arusaadavad tegelased, arusaamatud unenäod, mis samas vist polnudki unenäod, ja jutu väga lahtine lõpp - meeldisid mulle suhtkoht ka, aga peategelase tundemaailm ikka kõige rohkem. See meeldis eriti, et nii palju jäi ses loos lahtiseks, ise mõelda. 
Ja nüüd tahaks suitsu.
Teksti loeti eesti keeles