Vat see oli üks kena maakeelne üllitis. Minu komplimendid, oli mõnuga loetav, idee oli olemas ja väga kenasti on osatud uut ja vana siduda. Meeldis tunduvalt rohkem kui "Kliendi soov", kuigi stiil ja ka üks tegelane on sama. Viis igal juhul.
1.
36
3.889
2.
15
4.267
3.
24
4.208
4.
25
4.6
5.
12
3.333
6.
8
3.75
7.
5
4.4
8.
5
4.6
9.
1
4.0
10.
6
4.667
11.
4
2.5
12.
1
4.0
1.
15
4.2
2.
15
4.667
3.
24
4.625
4.
18
4.778
5.
13
3.923
6.
6
4.333
7.
8
3.875
8.
19
4.737
9.
13
3.923
10.
10
4.0
11.
7
4.714
12.
7
3.714
13.
3
4.333
14.
6
4.333
15.
3
4.667
16.
6
3.833
17.
5
4.8
18.
3
3.667
19.
7
4.857
20.
8
4.875
1.
4
3.75
1.
11
4.636
2.
10
4.0
3.
8
4.5
4.
19
4.263
5.
14
4.714
6.
11
4.909
7.
10
3.2
8.
14
3.857
9.
15
4.333
10.
15
4.667
11.
10
3.7
12.
7
3.571
13.
18
4.722
14.
15
4.2
15.
15
3.467
16.
11
4.364
17.
12
3.083
18.
12
3.917
19.
12
2.917
20.
10
4.0
21.
9
4.0
22.
18
4.333
23.
8
4.375
24.
7
4.143
25.
8
3.875
26.
7
4.429
27.
7
4.0
28.
5
4.2
29.
6
4.833
30.
6
3.833
31.
8
4.5
32.
5
2.8
33.
7
4.429
34.
14
4.357
35.
7
2.571
36.
17
4.059
37.
12
4.25
38.
14
4.429
39.
8
3.875
40.
8
4.75
41.
15
4.267
42.
9
3.111
43.
7
4.286
44.
1
3.0
45.
2
3.5
46.
2
3.5
47.
5
4.4
48.
9
3.889
49.
10
4.0
50.
7
3.714
51.
10
4.5
52.
6
4.333
53.
6
2.667
54.
5
4.6
55.
5
4.0
56.
4
3.25
57.
4
3.0
58.
4
1.75
60.
4
4.25
61.
7
4.143
62.
1
4.0
63.
4
2.75
64.
3
3.667
65.
5
4.4
66.
4
3.5
67.
3
3.0
68.
3
4.667
69.
5
3.6
70.
1
5.0
71.
2
3.0
1.
13
4.231
2.
23
4.913
3.
15
4.4
4.
6
4.333
5.
4
3.75
6.
5
4.4
1.
5
4.0
2.
2
4.0
3.
6
3.667
4.
1
4.0
5.
1
3.0
(jutt aastast 1999)
http://algernon.ee/spitzbergeni_nokturn
eesti keeles: Indrek Hargla «Pan Grpowski üheksa juhtumit» 2001
antoloogia «Eesti ulme antoloogia» 2002
Ei tahaks öelda, et see jutt esimesest parem oli, kuid kirjanduslikult kindlasti küpsem ja kihilisem. Selline järeldus mõjus mulle ehk pisut üllatavaltki, kuna näiliselt oli tegemist sellise "pikk sissejuhatus/kiire lõppmäng/mis siis õieti toimus?" -tüüpi lookesega. Lugeda loomulikult huvitav (veenev üldine õhustik, head looduskirjeldused), kuid see, mil kombel kogu asi veel pärast lugemist edasi töötas, oli ausalt öeldes hämmastav. Vähehaaval hakkas kohale jõudma, kuivõrd loogiline, tõeline ning paratamatuse halastamatusest läbipõimunud kogu see sündmusteahel tegelikult oli. Jutt, mis tagantjärele tundus üha süngemana ja süngemana, ning oma hirmsal moel aimu andis eksortsistitöö äärmiselt karmist loomusest. Hamleti küsimuse õnnestunud kasutamine lugu läbiva ja lõpplahendust määrava jõuna vääriks samuti äramärkimist, sest tavaliselt mõjub see kuidagi justkui kergema vastupanu teed minemisena, ega oma reaalselt toimivat küsimärki, mis Hargla loos alles pan Grpowski riskirohke tegutsemise ja visa mõttetöö tulemusena õige väheke sirgemaks venitus.
Hindepanekul küsimärki ei teki: "5" (hindamisel aluseks võetud parameetrid olid kõik äärmiselt lokaalse loomuga, sest Kõiksuse ja Igaviku suhtes mõõdetult pole olemas midagi, mis ei oleks tühine).
Minu jaoks seisneb jutu põhiline väärtus peamiselt kahes asjas. Eeelkõige tuleb kiita meeleolu, mis on IMHO võrratu põhjamaise räpase meeleolu kajastus... lugedes tulid kohemaid meelde mitmed ilged rootsi kriminaalromaanid oma sünge, lootusetu ning posthipiliku meeleoluga. Teine suur pluss oli Hamleti loo leidlik ja vägagi veenev tõlgendus.
Jutul on ka teatav puudus – «Spitzbergeni nokturn» mõjub mingitmoodi sellise programmilise üleminekutekstina. Pole enam selline puhtalt süzheele ülesehitatud jutuke (nagu oli «Kliendi soov») ning pole veel ka igatpidi läbimõeldud maailma püsiväärtusi raputav kuratlikult painav tipptekst (nagu on seda «Kindel linn»). Ka koll mõjub IMHO kuidagi tiba bamaalselt.
Ja siiski ei tõuse käsi viiest madalamat hinnet panema!!!