Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Neal Stephenson ·

Cryptonomicon

(romaan aastast 1999)

Hinne
Hindajaid
8
2
0
0
0
Keskmine hinne
4.8
Arvustused (10)

Raamat, mis vähemasti mahu poolest on oma intrigeeriva pealkirja vääriline - tegemist on keskmise ENE köite mahus, ca 900 lehekyljelise mammutromaaniga, soliidses mustas köites. Sellisest teosest oleks esmapilgul eeldanud midagi tõsimeelse kryptoloogia-teemalise monograafia laadset. Õnneks osutusid säärased kartused alusetuteks.

Raamatu tegevus on edasi antud terve rea veidrat sorti vahvate tegelaste silme läbi nähtud pildikestena. Umbkaudu pooled neist pildikestest on 40ndatest aastatest, II MS perioodist. Teise poole moodustavad põhiliselt esimeste järeltulijad. Vaatepunkt pendeldabki II MS ja tänapäeva, ning erinevate tegelaskujude vahet. Üks pildike andekam kui teine.

Hoolimata monumentaaksest mahust ei saa ka parima tahtmise juures öelda, et lugemise ajal kordagi igav oleks hakanud. Stephenson sindrinahk kirjutab ikka neetult hästi. Nii peatykk kus kolm jaapanlast põhja lastud transpordilaevalt läbi kottpimeda öö ja haidest kubiseva ookeani naabruses asuva kannibalidega asustatud saare poole ujuvad.. Kui teine peatykk mis kõneleb peaasjalikult sellest kuidas yks tegelastest lihtsalt mööda teed edasi kõmbib ja ymbrust silmitseb - kõik olid enam vähem yhtemoodi andekad.

Kui midagi kritiseerida, siis ehk romaani lõppu, mis jäi võrdlemisi lahtiseks ning tundus olevat pisut kiirustatult kirjutatud. Samas, kui peaksid tõele vastama kuuldused, et Cryptonomiconile on järge oodata, siis võimalik et need lahtised otsad leiavad lahendust tulevikus..

Kokkuvõtteks: Igati vinge raamat. Samas, esmatutvuseks autori loominguga on ta ilmselt pisut.. liiga kopsakas. Nagu siinsed arvustused näitavad, ei meeldi Stephensoni techno-thriller stiil mitte just kõigile lugejatele.

Teksti loeti inglise keeles

Suurelt m22ralt yhinen eelpoolkirjutaja arvamusega. Selle raamatule peab madalamat hinnet ikka pastakast v2lja imema. T6si, hinne viis ei tulnud p2ris puhtalt ja on seega v2ikese miinusega. Nimelt raamatul puudub peaaegu t2ielikult syzhee.Nii imelik, kui see ka pole n6ustuvad peaaegu k6ik sellega ja keegi ei kurda. Kogu asja siduv kylg on mingi sakslaste kulla jahtimine, kusjuures seda tehakse nagu muuseas ja siis, kui t6epoolest muud targemat teha pole. Kogu tegevus koosneb (peaaegu, et Balzacilikest) olukirjeldustest ja pisikestest kildudest v6i episoodidest, mis omakorda jagunevad mitme ajaliini ja tegelase vahel.Ajaliine on yldjoontes kaks: Teine Maailmas6da (v6i nagu Kurt Vonnegut selle kohta l2bi Kilgore Trouti suu ytles: Inimkonna Teine Ja Taas Eba6nnestunud Katse Sooritada Enesetapp) ning ebam22rane l2hitulevik. L2hitulevik selles m6ttes, et praktiliselt t2nap2ev, mingeid uforidasi ei ole ja k6ik mis toimub on kaasaja kaanonitega koosk6las. Arvutiinimesed saavad aru millest jutt k2ib.Huvitav on ka see, et asja vaadatakse l2bi p6imuvate inimeste silmade, kes n2iteks s6ja k2igus v6itlesid lausa eri pooltel.Tegevus toimub muidugi mitmel mandril, peamiselt Aasias (eriti Filipiinidel) ja Euroopas. Ja l2bi s6ja tutvustatakse inimestele ka teist siduvat faktori kogu raamatu jooksul: kogumiku nimega Cryptonomicon, kuhu krypteloogia spetsid tegid m2rkmeid k6ikide v6imalike ja v6imatute kryptosysteemide kohta, mis neile k2tte sattusid.Yldiselt tegemist on ylimalt nauditava ja h2sti kirjutatud raamatuga. Kes k6va actionif2nn ei ole v6i tahab eelpoolnimetatud zhanrist puhkust v6tta, sellele on see raamat kulda v22rt teos.
Teksti loeti inglise keeles

Esimesel katsel suutsin lugeda vaid 100 lehekülge ja siis olin sunnitud raamatu kõrvale panema. Keelelise ja situatsiooni kirjeldusliku koha pealt küll ääretult andekalt kirjutatud aga lihtsalt ei paelunud. Teine kord võtsin kätte kuna polnud midagi targemat teha. Pean nentima et siis ei pannud raamatut praktiliselt 4 päeva käest ära ja läbi ta saigi (920 lk). Kokkuvõtvalt võiks öelda, et selle aasta üks parimaid raamatuid mida lugenud olen. Neile kes lugema hakkavad, soovitus - ärge laske end heidutada sellest, et paljud suzeelised käigud tunduvad mõttetud ja absurdsed. Mingist hetkest alates lisavad need eelnevad süzeelised kõrvalhüpped raamatu sisule hoopis uue mõõtme ning raamatule lisandub täiesti uus väärtus. Ehk siis - paljud hilisemad peatükid sellevõrra köitvamad, et iga loetav lõik ja kasvõi hetkeliselt läbi jookseb persoon omab ajalugu, mis on eelnevalt tükikestest kokku pandud. Raamat on oma hinnet väärt.
Teksti loeti inglise keeles

Olles üldjoontes nõus eelnevate arvustajatega, pean ma sellele teosele siiski palli võrra madalama hinde panema. Miks? Kahe asja pärast. Algus ja lõpp.

Hakkasin lugema ning esimesed ~200 lehekülge olid igavad ning ma imestasin kogu aeg, mida nad sellest raamatust nii väga kiidavad. Hambad ristis lugesin edasi ja peab tõele näkku vaatama, ei kahetse. Oli väärt. Eriti siis, kui kogu jutt hakkas seoseid tekitama, tekkisid võimalikud ennustused, kes, kuidas ja miks on omavahel seotud. See oligi parim osa ning kogu selle eest oleks võinud kerge käe ning südamega kõige kõrgema hinde ära panna. Crypto ja matemaatika olid – kuidas seda öelda? – väga nauditavad. Aga...

Lõpus hakkab sisse tulema mingisugune veider sõbralik-dotseeriv toon, tegelased hakkavad üha rohkem hüpiknukkudena käituma, nad on ette ära määratud ning meeldivaid üllatusi tekst enam ei paku (umbes viimased 200 lk.). Pigem vastupidi – paar stseeni käisid mulle oma standardsuses närvidele. Aga eks elu ongi selline (mida siiski ei pea meile ju kogu aeg meenutatama, eksole?) See Crypto... on esimene minu loetud raamat Stephensonilt ning ma ei tea, kuidas tal tavaks on, aga selle ainukese veidigi esile kerkiva naistegelase portree on ka veidi napakas. Andke mulle andeks. Ei uskunud ja ei meeldinud eriti. Pigem meenutas see fantasysaagade ettekujutust positiivsest naistegelasest. Aga see selleks, lõpuks _võis_ see olla isegi niimoodi mõeldud. Sõnakasutus oli tihtipeale tuim ning situatsioonile mittevastav. Aga see väga ei häirinud. Oeh.

Lõppjäreldus on, et soovitan tingimata lugeda, kuigi vahel peab võitlema sellega, et on igav, ja vahel sellega, et ei saa normaalselt magada, sest on liiga huvitav. Neli.

Teksti loeti inglise keeles

väga hea! üks parimaid nende raamatute seas, mille autoriks ei ole gibson :)

kahetsust tekitas vaid asjaolu, et sellist raamatut polnud siis olemas, kui ma matemaatikat õppisin - sest nagu nüüd selgus, on siiski täiesti võimalik rääkida näiteks 1930 aastate matemaatika põhiprobleemidest arusaadavalt ja peaaegu ilma valemiteta. igasugustele bioloogilistele nippidele rajatud sf jätab mind suht külmaks, aga matemaatika ja algelised suurarvutid mõjusid südantsoojendavalt :)

on suht teisejärguline küsimus, kui palju on romaanis ulmet. autor on lisanud gloobusele kaks saarekest, kindral mcarthur tegutseb ja ilmub pigem maagilisele realismile omasel moel ning üks tegelane osutub pärast ametlikult surnuks kuulutamist mõne aja pärast siiski jälle elus olevaks - aga see lisab lihtsalt hüpoteesi tema mittemaisest päritolust... ütleme - autor ei ole lasknud reaalsusel oma teose kulgu häirida.

stephensonile omastest teemadest on jälle pisut juttu religiooni häkkimisest. meeldiv oli aga tõdeda, et "zodiacis" positiivsena kujutatud ökoterroristist on autori maailmavaate küpsedes saanud negatiivne, ohtlik ja pisut naeruväärne tegelane.

nagu eelkirjutajad märkinud, koosneb romaan erinevate tegelaste omavahel seotud arengulugudest. läbivaks teemaks paljude tegelaste jaoks on - mida teha siis, kui on võimalik valida. kui tõepoolest kõik teed on lahti - sest juba pool tonni kulda võimaldab üsna paljut, rääkimata siis mitmekümnest autokoormast. kenaks kontranäiteks on kõrvaltegelane, tööga jõukaks saanud häkker. tahtis voodis pikutades lennukit vaadata - ja lasi endale ehitada sobiliku maja, kuhu sai avariilise 747 lakke riputada. peategelaste ambitsioonid on õnneks mitmekülgsemad. üldiselt jääb kõlama, et tuleb hästi oma tööd teha ja kui aega üle jääb, siis ka inimkonna käekäigule kaasa aidata. kummaline küll, aga 900 lk järel ei kõla see üldse pateetiliselt.

jah, ja muidugi see suurepärane ning tähendusterohke tsitaat: gxnn bhldh sqrd m!

üks neist raamatutest, mille otsasaamisest on kahju ja siis tahaks nagu uuesti otsast alata. või siis peaks hankima "quicksilveri" ja tutvuma tegelaste kaugete esivanematega.

Teksti loeti inglise keeles

Fantastiliselt hea technothriller, mis väga omapäraselt kajastab II maailmasõja sündmuseid. Maksimaalset hinnet ei raatsi aga panna kolmel põhjusel: esiteks ei ole tegu ulmega, teiseks on ta liiga "crichtonlik" ja kolmandaks ei meeldinud mulle lõpp. Aga lugeda soovitan ikka :)
Teksti loeti inglise keeles

"Cryptonomicon" käivitub närvesööva aeglusega nagu Tiger II lahingutank, aga hoo sisse saanult ragistab suure ja kindlana lõpuni välja. Tegelikult on siin olemas kõik, mille eest 5 panna: huvitav süzhee ("huvitav" kui kõige tagasihoidlikum omadussõna), uskumatult põhjalik töö taustandmete ja nende märkamatu põimimisega jutusse, usutavad tegelased selgete motiividega ning kohati pöörane situatsioonikoomika. Ühtlasi on see kiirkursus krüptosse, mis peaks olema mõistetav ka sellega mitte kokku puutunud lugejaile. Samas on Stephensoni tordis ka mõned hapud jõhvikad, nt raamatualguse metafooriuputus, mis pidanuks vist sisseelamisel aitama, aga muutus lõpuks lämmatavaks. Teiseks jättis indianajonesilik lõpp kiirustatud mulje ja tühjavõitu tunde, ega polnud see ka pika algusega proportsioonis. Mõningate kõhklustega siiski 5-.
Teksti loeti inglise keeles

Minu esmatutvus Stephensoni loominguga ja alguses pidin pisut pettuma. Eelreklaami põhjal ootasin sellest raamatust üht raju küberpunki (umbes nagu "Snow Crash""), kuid osutus see hoopis väga heaks techno-thriller-iks, kus ulmet väga vähe, või üldsegi puudub.

Kuigi raamat algab väga aeglaste tuuridega ja saavutab täistuurid alles pärast paarisadat lehekülge, on lugemine algusest peale nauding. Raamatus vahelduvad kiiremad, tänapäeval toimuva sündmustikuga lõigud aeglasemate, Teise Maailmasõja ajal toimuvate lõikudega.

Selline tempomuutus on igati hea, muidu oleks raamatu tempo lugejal kindlasti üle pea tõusnud ning järg käest ära libisenud. Samuti on minu arvates need Teise Maailmasõja aegsed lõigud ühed raamatu parimad ja ainuüksi nende eest saaks see raamat viie. Kuid ka kõik muu on viie vääriline.

Lõpp küll tundus natuke kiirustatud ja ma oleksin hoopis midagi muud oodanud, kuid see ei muuda eriti üldpilti. Mis on väga hea. Soovitan!

Teksti loeti inglise keeles

Üks parimaid romaane, mida olen lugenud. Stephenson kirjutab ikka väga hästi -- kuigi sõnakasutus ja lauseehitus ei ole just päris sama hea kui näiteks Gibsonil, siis kohati esineb ikka päris korralikke pärle ja mulle meeldis üldiselt rohkem kui Gibson.
Lõpp oli aga kehv.
Teksti loeti inglise keeles
x
Erkki Lindpere
05.10.1979
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Mulle meeldisid ka lühijutud veidi rohkem. Millegipärast jõudsin Sapkowski lugemiseni alles nüüd, kuigi Witcheri mängud mitu korda läbi mängitud. Hea teada, et ka teisted on kõrgelt hinnanud, mitte pole ma mängude fännina väga erapoolik.Sapkowski stiil meeldib -- kirjeldused on piisavad aga mitte liigsed ja rohkelt dialoogi.Sari läheb tegelikult veel paremaks, kuigi antud romaani järg on veidi igav.
Teksti loeti inglise keeles

Üks parimaid romaane, mida olen lugenud. Stephenson kirjutab ikka väga hästi -- kuigi sõnakasutus ja lauseehitus ei ole just päris sama hea kui näiteks Gibsonil, siis kohati esineb ikka päris korralikke pärle ja mulle meeldis üldiselt rohkem kui Gibson.
Lõpp oli aga kehv.
Teksti loeti inglise keeles

Ma ei tea kas asi on tõlkes või on see lugu tõesti nii lihtsakoeline ja lihtlausetes kirja pandud. Härjapõlvlaste kaitseala jättis igatahes kordades parema mulje Simakist. Lõpupoole läks minu jaoks natuke huvitavamaks aga päris nelja ei taha panna nende lihtlausete pärast.
Teksti loeti eesti keeles

Sattusin just vaatama intervjuud autoriga kus ta räägib, et teda on tüüdanud fantasy üksluisus ja paistab suht veendunud, et ta ise suutis teha "something different". Njah, minu arust oli siin klišeesid küll, aga mingi omapära selles raamatus on. Õnneks pole ma Rowling`ut lugenud, võib-olla seepärast nägin vähem klišeesid kui teised. Maailma päästmiseni lugu igatahes ei jõudnud, loodetavasti ei jõua ka järgmistes osades, mida kavatsen igatahes lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

See on esimene Abercrombe raamat, mida lugesin. Meeldis igal juhul rohkem kui Martin. Martini künism hakkas tegelikult juba natuke tüütama. Abercombe esimene teos on vaheldusrikkam ja humoorikam, kuigi ka jõhkram; ta ei võta ennast nii tõsiselt (ja see on hea).
Teksti loeti inglise keeles

Viit ei tõuse käsi panema põhiliselt selle pärast, et tean kui pikk see seeria on, kuigi lugemisel on alles kolmas osa. Suhteliselt väiksemastaabilistest sündmustest -- võrreldes teiste sama žanri romaanidega -- suudab Robert Jordan kuidagi ülipikalt ja detailselt kirjutada. Lugemise ajal see ei häiri ja kohati on isegi päris mõnus, küll aga tundub tagantjärele, et eriti midagi olulist nagu ei toimunudki ja Randi ja tema kaaslaste loo lõpplahendusele pole väga oluliselt lähemale liigutud.
Teksti loeti inglise keeles

Mulle meeldis. Pikkusest hoolimata oli romaan päris tempokas, eriti lõpu poole, kui Caemlynis kõik jälle kokku said, ei toimunud mingit venitamist, mis oli meeldivalt üllatav.Tolkieniga mõjutused on täiesti tuntavad, aga siiski pole tegu koopiaga. Päris Tolkieni põhjalikkust ja süstemaatilisust siin ei tunne, küll on aga maailm meeldivalt keerulisem -- eriti hea ja kurja piiride suhtes.
Teksti loeti eesti keeles

Olen natuke nõus Andreiga. Venimise tunne oli küll ja vahepeal jäi raamat mitmeks päevaks seisma, kuigi esimene osa põhjustas unepuudust. Lõpp ei meeldinud. Jäi ka natuke arusaamatuks, miks just Lyra ja Will nii olulised olid ("mother of all" jne.).
Teksti loeti inglise keeles

Lugemist alustades lappasin kohe raamatut edasi, et vaadata millal siis Aslevjali saarele jõutakse. Ei rõõmustanud eriti, et alles 280. leheküljel. Ei rõõmustanud ka see, et sealt lahkumine toimus alles 300 lk. pärast. Terve selle triloogia juures häirib mind, et iga üksik raamat on keskendunud ainult ühele tähtsale sündmusele, kuigi vahepeal toimub palju väiksemaid Fitzi jaoks olulisi asju. Farseeri seeria puhul see päris nii ei olnud.Lõpp tundus kuidagi liiga läila, ja viimased leheküljed rikkusid terve triloogia ära. Teisest küljest mulle meeldis, et kunagi ei suutnud kõike ära arvata, mis ikkagi edasi juhtub. Alati segas Fitz-Changer vahele ja tegi midagi teisiti.Kokkuvõttes päris hea; kuna ma süvenesin raamatutesse ja vast ka samastusin Fitziga rohkem kui ühegi teise raamatutegelasega kunagi varem, siis ärritasid ka mõningad vead rohkem kui kunagi varem.
Teksti loeti inglise keeles

Kuskil keskel tekkis õudne tahtmine raamat pooleks rebida ja ära põletada. Eriti siis kui Fitz mõtiskles asjade üle, mis tundusid mulle kui lugejale ilmselged, aga Fitz ei jõudnud kuidagi järelduseni. Seda on ka teistes raamatutes olnud, aga siin häiris eriti. Ka oli vastik kuulda mingi sündmuse toimumisest lähiajal ja siis oodata 300 lk. selle toimumiseni, kusjuures vahepeal nagu midagi erilist ei juhtunudki.Aga muidu mulle meeldis.
Teksti loeti eesti keeles

Farseeri triloogia on selle raamatuga saanud üheks minu lemmikutest. Keskmine osa on kahjuks veel küll lugemata (kolmas jõudis enne kohale ja ei jõudnud oodata).Triloogia on minu vähese lugemuse jaoks paljuski mõttes väga erinev kõigist muudest fantasy romaanidest. Siin kirjeldatakse sama palju seda, mis peategelase peas toimub, kui seda mis temaga juhtub või mida ta teeb. See vist ongi, mis muudab ka kõik kirjeldused huvitavaks, kuigi need on vahel päris pikad.Päev tagasi lõpetasin lugemise, aga siiani hõljub see maailm veel pidevalt kuskil mu mõtetes ringi.Kahte asja heidaks ette. Esiteks draakoneid, kuigi nende käsitlus vähemalt tundus mingil määral originaalne. Teiseks läks, nagu enne juba teised on maininud, mägedesse saabumise ja Verity leidmise vahepeal natuke igavamaks. Aga hinnet see alla ei kisu -- just siis kui tundus päris käest ära minevat tuli mingi uus pööre ja läks jälle huvitavaks.
Teksti loeti inglise keeles

Mulle meeldis. Strugatskeid jäljendas tõesti hästi. Kui palju selle nõukogude õhustiku loomises loogikat oli on tõesti küsimus, kuid see ei häirinud piisavalt, et hinnet alla viia. Lõpp oleks võinud parem olla.
Teksti loeti eesti keeles

Tahaksin väga 5 panna, aga esimene osa tundus mõttetult pikaks venitatud sissejuhatusena. Üldse ei meeldinud. Aga õnneks lugesin edasi ja teine ning kolmas osa olid tõesti tunduvalt paremad, viie väärilised. Kokku neli.
Teksti loeti eesti keeles

Muidu igati hea romaan, kuid mind häirisid ikkagi liiga palju need ebaloogilisused. Ei tundunud eriti usutav. Näiteks seda asja, et ahvid ja inimesed käitumise osas vahetavad kohad kuid välimuselt jäävad samaks. Ahvid endiselt oma riiete all karvased, inimesed see-eest alasti kuid ilma karvkatteta.Seega siis päris viite ei pane.
Teksti loeti eesti keeles

Ühinen eelpool Öelduga (negatiivsega). Mulle käis Kõige Rohkem Närvidele see, et mingit Lapsikut Targutamist esitatakse kui "Universumi Mõistust" ja See, Et Igal Pool Kasutatakse Suuri Algustähti. See oli lausa Vastik.Päris Ühe Vääriliseks ma Seda Raamatut siiski Ka Ei pea, nii Et Kaks.
Teksti loeti eesti keeles

Paar lugu olid nõrgapoolsed, aga Pan Grpowski tegelaskuju on väga hea ja enamik juttudest samuti. Täiesti võrreldav Agatha Christiega minu arvates.
Teksti loeti eesti keeles