Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Lew R. Berg ·

Viimane karje

(jutt aastast 1999)

eesti keeles: antoloogia «Mardus 2/99»

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
0
7
5
2
0
Keskmine hinne
3.357
Arvustused (14)

Guy N. Smithi "The Campi" stiilis õudukas, ent mitte nii hästi kirjutatud. Esindab lugusid, milles mingisse kitsasse ruumi suletud isendid lolliks lähevad ning üksteist ära tapavad - väärtusetu jutuke.
Teksti loeti eesti keeles

Hästi kirjutatud allveelaeva õudukas, aga...

See aga on üks suur ja oluline! Miks pidi see eriteenistuse tegelane selle sheifi allveelaevas lahti katkuma... selliseid asju tehakse korralikult sisustatud laboris. Kõik muu oli jutus tasemel, aga see loogikakala rikub kogu jutu ära... ning kui sheifi allveelaevas mitte lahti teha, siis jääb ka jutt ära? Absurdne situatsioon, mis tuletab mulle meelde Matt Barkeri jutu «Siis nad usuvad» raamatukoguvestluse absurdi... aga kui Barker vaid komistas rehale, siiis Berg kargas kahe jalaga ja täie hooga...

Jutt ise on mõnus, stiilne kollane kirjandus... poleks seda prohmakat oleks ilmne viie noos... aga et sedavõrd hästi on teostatud, siis panen hoolimata prohmaka suurusest siiski nelja!

Teksti loeti eesti keeles

Millegi uuega see lugu nüüd just ei hiilga, on ju Bergil taolise ülesehitusega lugusid veelgi (näiteks "Miski" ja "Mikroob Altairilt" tulevad meelde, tegevuspaigaks ainult kosmoselaeva asemel selles jutus allveelaev ja muude eluvormide asemel mingi leiutis), see ka pisikeseks miinuseks asja juures. Peale selle tundus asi lõpus natuke ära vajuvat, igal juhul ootasin huvitavamat lahendust asjade käigule, on ju säändse lahendusega lugusid palju.

Kuid vaatamata nondele väikestele miinustele siiski hea lugu... neist eelnimetatud paladest igal juhul klass kõrgemal.

Teksti loeti eesti keeles

Tasub äramärkimist. Korralikult kirjutatud, talutava tekstiga, minu meelest tundusid ka tegelased rohkem inimestena kui Bergi puhul tavaliselt. Nii et neli, sama loogikavea pärast, mida Jyrka juba mainis.
Teksti loeti eesti keeles

Nagu halva filmi stsenaarium, mingi tegevus jne. Bergi lugudel kui sellistel pole suurt viga, lugeda kõlbavad, aga närvidele käib, kui tegelast eristab teisest ainult nimi. Viiendal leheküljel unustad juba ära, kes oli kes ning mille poolest oluline. Siis keerad jälle paar lehekülge tagasi, et järgi vaadata. Jumala ära tüütab! Võiks ju kas või algelisi karrakteri "kontuure" tekitada ja lugu veidigi sümpaatsemaks muuta. Isikupärased detailid muudaksid loo vast hubasemaks, tekiksid sümpaatiad ja antipaatiad, väike huvigi, kuidas lugu võiks lõppeda. Proovi!
Teksti loeti eesti keeles

Ameerika allveelaev läheb otsima salapäraselt uppunud Jaapani kullerallveelaeva kapteni sheifi,mis olevat seotud ülirelva (mitte aatomipommi!) loomisega.Pärast selle pardale toomist, hakkavad allveelaeval toimuma mõrvad...
Teksti loeti eesti keeles

Midagi eriti ulmelist ma seal tekstis nüüd küll ei leidnud. Mõnel vennal oli lihtsalt probleeme kõrge õhurõhu talumisega ja läksidki teised hulluks kätte. Muidugi olid seal veel need loogikavead, millele kahjuks kogu jutt üles ehitatud oligi. Selle teksti oleks kenasti ka lühemalt kirja saanud panna.
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi (mida ma nüüd kahetsen) lugesin "Salatoimikuid". Berg on suutnud kenasti (aga kahjuks) midagi sarnast kirjutada. Jutt oleks nagu mingi ameerika "põnevus"film meresügavustest. Aga võiks ju kirjutada sellistest asjadest, millest ise rohkem teab? Kui teadmised puuduvad, tuleb neid hankida, spetsialiste ja eksperte peaks meil Eestis ju leiduma?
Karakterid võiksid olla rohkem inimesesarnased, mitte kui hüpiknukud, mida vastavalt südmustiku arendamisele autor liigutab. Aga kuna on tegemist "filmi kiirülevaatega", siis vist kurtmiseks pole põhjust. Põnevus oli taotuslik (ja esikohal)ja see saavutati: pidevalt keegi suri. Oi, kui põnev. Aga ulmejutu mõõtu küll välja ei andnud. Leitakse must tellis ja põnevad, aga karmid sündmused hakkavad aset leidma...
Bergi puhul hindaksin enim seda, kui ta suudaks luua olustiku selliseks, et lugeja tunneb, et ta on sealsamas, kus ta tegelased. Veelgi parem -- kui lugeja tunneks, et ta on üks tegelastest, olgu ta siis vapper kangelane või süütu pealtvaataja, kes leiab kiirelt oma otsa -- nagu Bergi juttudes ikka.
Teksti loeti eesti keeles

Tubli hulk teksti ja vaeva raisatud eimillekski. Sellest on kahju, sest kirjutatu jättis ysna sympaatse mulje - kirjaoskus on olemas. Mida aga ei olnud oli kandev idee. 6igemini oskamatus sellega midagi m6istlikku peale hakata ja seda vähekenegi p6hjendada. Laadna, must tellis, tore on. Aga piizikenegi vihje sellele, et millega tegu v6i milliseid radu pidi see jaapanlaste uurimus tegelikult liikus.
Teksti loeti eesti keeles

Loos on üks asi puudu, nimelt vähemalt 200-300 lehekülge. Ma olen sarnaseid asju kirjutanud näiteks lõpukirjandi mustandisse: skemaatiline kirjutise kava; kaart, mille järgi joondudes kirjutada midagi pikemat, suuremat.

Jutt ise on hirmus hästi kirjutatud, terminoloogia, grammatika - kõik on paigas. Mida ei ole, on pikk, kandev, mahlane jutt. On vaid skeem: A tapab B, C näeb seda pealt ja tormab hüsteeriliselt röökides mööda ülemist tekki edasi-tagasi ja lööb kirvega maha D ning K ja L löövad C lõpuks ise maha. The End.

Teksti loeti eesti keeles
x
Triin Põldra
28.02.1988
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kõik kiidavad, mina keeran pea natuke viltu ja hakkan irisema settingu üle. Tähendab, see lugu mõjus mulle tegelikult nii, et peale läbilugemist ma talle rohkem ei mõelnud, kuid öösel suutsin unes näha musta lima, mida ei peata ookeanid ega mäestikud ja mis mulle kogu aeg järele jõuab... Seega oli lugu hea ja meeldejääv ja alateadvust mõjutav, kuid...

Võib-olla on see lugu mõeldud aset leidma sellises alternatiivses maailmas, kus Vahemeri on tõesti praktiliselt inimtühi ja Põhja-Aafrika rannik on tõesti lage ning kus Niilus voolab valgetest inimestest puutumata läbi kõrbe ja inimasustus on koondunud Põhjamaadesse. Kuid see ei "tulnud tekstist välja". Miks peaksid viikingid üldse põhjapoolsematest vetest välja sõitma, kui seal nagunii mitte midagi pole peale primitiivsete nuubialaste...?

Võib-olla oli autoril tõesti mõeldud valmis mingi taustsüsteem, mis erineb kardinaalselt sellest maailmast, kus meie elame. Aga miks siis polnud sellest räägitud? See ei ole loogiline, et niivõrd viljakas ja rikas kant nagu Vahemeri täiesti inimtühi on ja inimesed on kogunenud elama karmide kliimatingimustega maadesse, eriti arvestades seda, et viikingite retkede üheks eesmärgiks oligi uute, viljakamate alade avastamine ja koloniseerimine (Island, Põhja-Ameerika).

Meie maailmas on asi nii, et inimene arenes välja Aafrikas ja liikus sealt mitme erineva kolonisatsioonilainena üle kogu Maa ning esimesed kultuurid tekkisid just Vahemere ääres või läheduses. Foiniiklased, egiptlased, pärslased, hetiidid...

Selle kõige taustal on naljakas lugeda pikki kirjeldusi inimtühjast Põhja-Aafrikast ja suurest krokodille täis jõest (Niilusest), mille kaldal ei elanud kedagi (peale nuubialaste, eks).

Ulme ei tähenda ju, et kogu loogika peaks maailmast hajuma üksnes sel põhjusel, et tegu on ulmega.

Teksti loeti eesti keeles

Loos on üks asi puudu, nimelt vähemalt 200-300 lehekülge. Ma olen sarnaseid asju kirjutanud näiteks lõpukirjandi mustandisse: skemaatiline kirjutise kava; kaart, mille järgi joondudes kirjutada midagi pikemat, suuremat.

Jutt ise on hirmus hästi kirjutatud, terminoloogia, grammatika - kõik on paigas. Mida ei ole, on pikk, kandev, mahlane jutt. On vaid skeem: A tapab B, C näeb seda pealt ja tormab hüsteeriliselt röökides mööda ülemist tekki edasi-tagasi ja lööb kirvega maha D ning K ja L löövad C lõpuks ise maha. The End.

Teksti loeti eesti keeles

Chuck Palahniuki raamatuid lugedes ei ole ma kunagi varem tegelikult mõelnud sellele, et mis see siis täpselt on, mida ma loen. Kas on tegu suurepärase horroriga? Igastahes paljud Chucki raamatud ja jutud tekitavad peale läbilugemist eriliselt trööstitu ja vaimselt läbipekstud tunde, kuid enamasti pole neis midagi üleloomulikku. "Lullaby" eristub muust Palahniuki loomingust väga selgelt sellega, et autor on teadlikult kasutanud ulmelisi-üleloomulikke elemente ja panebki kogu loo tiirlema eeldusel, et siin maailmas leidub rohkem, kui esmapilgul tundub.

Romaani peategelane on Carl Streator, väga morbiidne ja häiritud psüühikaga ajakirjanik, kelle ülemus suunab ta uurima imikute äkksurmasid ning kirjutama sellest lugu. Loo teeb tema jaoks isiklikuks ja valusaks see, et tema enda naine ja imik surid samamoodi aastaid tagasi salapärastel asjadoludel une pealt. Aastatega väga detailemärkavaks ja kõike meeldejätvaks inimeseks kujunenud Streator sõidabki kiirabidega kaasa ning paneb tähele ühte huvitavat tõsiasja - kõigis majapidamistes leidub üks kindel luulekogu, mis on avatud ühe kindla lehekülje pealt, millest siis lastele unejutuks nii-öelda luuletus on loetud.

Streator õpib selle luuletuse poolkogemata pähe ning tema stress ja häiritud psüühika võimendavad luuletuse-loitsu võimu nii suureks, et ta suudab praktiliselt ainult loitsule mõtlemisega tappa inimesi, näiteks raadiodiktoreid, suvalisi liftis trügivaid jörsse ja nii edasi. Kuna ta pole loll inimene, siis ta saab lõpuks kenasti aru, et surmade ja loitsu vahel on otsene seos ning otsib abi kinnisvarapetisest Helenilt, kes teenib kummitavate majade müügiga suuri kasumeid, tema okultistlikult assistendilt Monalt ja tolle ökohullult poiss-sõbralt Oysterilt.

Nelik suundub omalaadsele nõiajahile mööda maad, otsides ja hävitades nimetatud luulekogu kõiki eksemplare ning otsides ühte grimuaari, kust luulekogusse sattunud loits pärit on. Streator soovib seda grimuaari hävitada, ülejäänud nelik (eriti ökohullust-terroristist Oyster) soovivad aga seda omaks otstarbeks pruukida ning see valmistab Streatorile muidugi kõvasti meelehärmi.

Ei soovita raamatut lugeda minimalismivihkajatel, nõrga närvikavaga inimestel ja madala valulävega inimestel, sest see raamat oskab omal kombel väga haiget teha. Palahniuki edu võtmeks ongi minu arvates oskus mängida väga võimsate ja tundetiinete sümbolite ja kujunditega, millega lugeja otsekohe suudab ühenduda. Hirm, abitus, viha, raev, surmahirm, elujanu... Kõik see lausa kisendab nende süngete ja williamgibsonlikult lakooniliste ridade vahelt otse näkku, põrutab hinge sees segamini ja lõpuks sa lähened kõigile luuleraamatutele suletud silmadega, sest see emotsioon, hirm et "Mis siis, kui sõnadel on vägi ja meelevald minu üle?" jääb ikka tükiks ajaks kummitama.

Suurepärane raamat. Satiiriline, musta huumoriga vürtsitatud ning kuna Palahniuki raamatutes peab alati olema trademark, siis selle raamatu trademarkiks on detailne olustikukirjeldus, mille ajakirjanikust Streator lugejani toob. "Nähtamatutes koletistes" kasutas Palahniuk näiteks moefotograafide Give me happy! Give me deathwishing maniac!-hüüdeid ja muud moebutafooriat, siis siin saab läbivaks jooneks ja sümboliks ajakirjanduslik lakoonilisus ja täpne, detailne kirjeldus ruumidest, inimestest.

Soovitan soojalt.

Teksti loeti inglise keeles

Raul Veedele:

Pastakas äkki? :)

Enda arvamus kattub enam-vähem Kalju Maapoja omaga. Liiga palju tegelasi. Samas pahandan tugevalt väljendiga "arvutimängulik". Vähemalt tänapäevased RPG-d ei ole küll sellised, et tegelased on tundetud ja tuhmid. Mängige näiteks mänge "Star Wars: Knights of the Old Republic" I ja II osa ning siis räägime ehk edasi karakterite arvutimängulise pinnapealsuse teemadel. :/

Teksti loeti eesti keeles
4.2008

Richard Brautigan oli üks väga kummaline mees ja suurepärane näide selle kohta, mismoodi asjad ei ole ealeski sellised nagu nad tunduvad või vähemalt head asjad ei ole. Kui alustada raamatu "Arbuusisuhkrus" lugemist, siis kõige esimesed katsed autorit silme ette manada lõppevad sellega, et kuskil vaimusilmas hõljub mingisuguses kirevas hõlstis kanepiaurudes mahe ja malbe Jeesuse moodi hipivanamees, näol õnnis naeratus.

Kõige parem ja õigem ongi seda raamatut lugedes endale kõigepealt vaimusilma ette manada selline arbuusiroosa ja armas keskkond ja võtta seda millegi ohutu ja toredana, näiteks lasteraamatuna.

See on vajalik sellepärast, et kuna tegu on Brautiganiga ning miski pole see, millena ta näib, siis on raamatu lõpust saadud mulje ja võib-olla isegi teatud šokk märksa võimsam. Kui raamatule läheneda teadmisega, et selle kirjutas iseenda ja maailmaga pahuksis olev mees, kes aastaid alkoholismi ja depressiooni käes vaevelnuna otsustas enesetapu teha, kaotab raamat esmakordsel lugemisel oma mõju. Peale raamatu lugemist tuleks tutvuda põhjalikult autori teiste teostega, tema eluloo ja maailmakäsitlusega ja siis see teist korda läbi lugeda. Ja siis paar aastat hiljem see kolmandat korda läbi lugeda. Siis saab enam-vähem sellele pihta.

Minule soovitatigi seda lihtsalt kui "ühte armast raamatukest". Tõin selle raamatukogust koju, muigasin armasroosat kujundust nähes sardooniliselt ja asusin lugema, esimeste lehekülgedega üleni suhkrustudes, täiesti ette valmistamata selleks sümbolistlikuks surmasõiduks, kuhu mind kiiresti paisati.

Mu silme all hargnes lahti üsna kummaline ja omanäoline lugu ühest lausa imetabaselt veidrast kogukonnast, mille asukad veedavad oma aega arbuuse kasvatades ning arbuusidest erinevaid produkte valmistades. Nimetuks jääv minategelane jutustab natuke naiivselt nende linna keskusest iDEATHist, oma suhetest naistega ja teiste inimestega, ideathlaste elu-olust. Üldiselt turvalise ja ohutuna tunduvat elu segavad üksnes vaikselt, ent kindlalt mõned asjad, näiteks peategelase endise tüdruksõbra Margareti jõuline otsing millegi järele, millele ta isegi nime anda ei oska ja mehe nimega InBoil katsed seda hulluksajavalt rahulikku ja magusat maailma tükkideks rebida, vastuvoolu ujuda. Mõlemal juhul lõppevad katsed sellest magusast ja suhkrusest maailmast välja astuda enesetapuga. Usun, et Brautigan väljendas sellega oma arvamus massidest erinemise kohta. Kui sa mõtled teisiti kui kõik sinu ümber, siis sa lähed lolliks ja parem oleks juba surnud olla...

Mis teeb Brautigani nii heaks kirjanikuks ja "Arbuusisuhkrus" üheks suurepäraseks raamatuks, mida lugeda? Raamat on ju iseenesest suhteliselt õhuke ja süžee esmapilgul väga lihtne, lausa lapsikki?

Esiteks on "Arbuusisuhkrus" sürreaalsest sümbolismist nii pööraselt tiine, et Arhtur Rimbaud`le tuleks seda lugedes ilmselt meeleliigutusest pisar silma. Seda raamatut ei ole lihtsalt võimalik üheselt mõista, iga sõna, iga tegu, iga objekt, iga süžeepööre võimaldab enese lahtimõtestamist sajal erineval moel ja nõnda ongi seda raamatut võimalik lugeda sada korda ja saada sada erinevat muljet.

Ise näen seda romaani pigem ühiskonnakriitikana kui ulmena. Sümbolism ei mahu paljude arvates otseselt ulme alla, kuigi need mõisted on tegelikult üksteisest lahutamatud. Hea ulme ei saa minu arvates valmida ilma hästi läbimõeldud sümbolismita. Sümbolid on lihtne, universaalne ja hästimõistetav keel, mille abil on vähegi mõtlemisvõimelisele lugejale võimalik paari leheküljega öelda rohkem, kui mõni realistlik mämmerdaja 10 tellisepaksuse mammutteosega öelda suudab.

Ja kui lugeja ei ole veel eriti mõtlemisvõimeline (nagu mina seda raamatut esmakordselt lugedes, miskine 17-aastane plikake nagu ma olin), siis on suured šansid, et ta mõtlemisvõime areneb kõigi nende sümbolite ja seoste üle järele mõeldes valguskiirusel. Brautigan õpetas mulle, et suhkur pole kunagi lihtsalt särav magus ja vigadeta substants ja mitte miski pole mitte kunagi jääv, isegi mitte selle lause mõte.

Brautigan ja tema "Arbuusisuhkrus" on krestomaatiline teos neile, kellele meeldib raamatut lugedes ise mõelda ja kes on võimelised lahti mõtestama sümboleid ja nägema väikeste ja esmapilgul tähtsusetute pisiasjade taga suurte abstraktsete mõistete üldistusi.

Ja sellepärast tulebki seda raamatut lugema asudes kõigepealt omaks võtta peategelase naiivne ja kohtlasevõitu maailmakäsitlus, sest realismi ja kliiniliselt puhtakoelise teadusulme austajatel ei ole siit mitte midagi leida. See raamat on nagu Richard Kelly filmid - hirmus segased ja mõistetavad üksnes siis, kui õppida väikeste asjade taga nägema suuri ja suurte taga väikseid ja...

5 :)

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Lugu on hästi ja ladusalt kirjutatud nagu Poe jutud ikka.

Peategelane on rikkast ja auväärsest suguvõsast pärit noormees William Wilson, kes saadetakse kodust ära aadlipoiste internaatkooli õppima. Internaatkoolis "kohtub" ta poisiga, kes on tema nimega, tema välimusega, kuid siiski teatud erinevustega, näiteks pärit proletariaadi seast.

Narratiiv viib lugejat läbi lapsepõlve, noorukiea otse dekadentsist ja kombelõtvusest tiinesse täiskasvanuikka.

Leian, et ulmet loos ei ole ning novelli koht ei ole Ulmekirjanduse BAASis - puudub nii üleloomulikkus kui ka horror. Sellegipoolest on tegu suurepärase ja köitva looga hirmudest, skisofreeniast, südametunnistusest.

Teksti loeti eesti keeles

See Neetud Suurte Algustähtede Katk, Võeh, Mitte Ei Ole See Tore Asi! Vallutab Jutte Ja Lugusid! Lihtsate Sõnade Algustähed Hakkavad Paisuma!

Ühesõnaga minus tekitavad jälestustunnet lood, kus Kangelane läheb otsima Aaret ning peab seejuures tapma Vaenlase. Mitte, et eelmine lause loo sisuga haakuks, aga lihtsalt ülemäärane ja ülepingutatud suurte algustähtede pruukimine, et jutule mingit sügavust anda.

Teksti loeti eesti keeles

Meeldis... Ei tea miks, aga meeldis. Meeldis see jutustav stiil ja meeldis see tobearmas lõpp, mis oli lihtsalt lõpu enda pärast kirjutatud.

Naised on alati hukatust toonud :)

Teksti loeti eesti keeles

Kõik raamatu põhilised vead on eespool juba kenasti lahti räägitud. Raamat oli loetav, aga jäi kuidagi lahjaks.

Silma torkas raamatu hämmastav ülesehituslik ja sisuline sarnasus Robin Hobbi "Salamõrtsuka"-seeriaga. Mingisugune emotsionaalne ja orvustunud assassiiniõpilane, kellel on mingeid imelikke maagilisi võimeid.

Kõlab sarnaselt, eks?

Teksti loeti eesti keeles

Lugu ise on lühike, aga mõjuv. Kirjeldused on napid, ent annavad toimuva väga hästi edasi. Dialoog on suurepärane.

http://gaslight.mtroyal.ab.ca/mnkyspaw.htm

Teksti loeti inglise keeles

Geniaalne teos, minu arust on see pigem huumorina kirjutatud kui tõsiuskselt fantasyna. Kõik need stseenid Carathise ja tema neegritega, kes aluspükste väel soorohtu korjavad...

Puhas kuld! Ja maailm on muidugi köitvalt kirjeldatud.

Teksti loeti eesti keeles

Eelmisele: ulme alla kuulub ka horror. Kes väidab, et "Guts" ta külmaks jättis ja õudust ja vastikust ei tekitanud, sellele vaatan pungissilmselt otsa. Mille poolest on igav tondijutt rohkem horror kui see?

Suurepärane, perversne, haiglane, nilbe, nauditav lugu!

Teksti loeti inglise keeles

Enamasti muutuvad sellised kosmoselaevu ja sõjaväelasi täis kosmoseooperid mulle mingil hetkel arusaamatuks ja segaseks (nimed, auastmed, rühmade paigutused ja eesmärgid lähevad segi), kuid see oli mulle väga huvitav lugeda, ma suutsin kuni lõpuni teksti mõttega jälgida.

Plusspunkt kaisukarude eest. ^_^

Miinuspunkt "valkjate taimede" eest. Kaldun arvama, et planeedil kasvavad taimed oleksid olnud pigem punased või roosad, sest just seda värvi on näiteks kuni 200 meetri sügavusel kasvavate punavetikate värvus - selle värviga taimed suudavad elutseda väga vähese valgusega paikades.

Kaisukarude ja zooride seos jäi veidi segaseks. Alguses ma lootsin, et kaisukarud olidki zoorid, aga nüüd arvan, et hoopis see kombitsatega muna oli zoori.

Teksti loeti eesti keeles

Vahetult peale lugemist tehtud märkmed:

Kui too hädamaandumise teinud eit Maybelle`iks nimetati, siis ma mõtlesin esimese kihvatusega, et panen kogu sellele neetud kremplile ühe. Maybelle!!!

Lisaks oli Maybelle`i nimi ka pidevalt valesti käänatud, kui eelduseks võtta, et nimi hääldub [meibell].

Dialoog oli ka üsna naljakas lugeda, see sarnanes Oscar Wilde`i raamatute kõrgseltskonna vestlemisele - väljapeetud, kammitsetud ja surnud.

Aga tegelikult mulle lugu meeldis. Meeldis ka see, et naine jäi lõpuni pearahakütiks, mitte ei kahetsenud vahepeal pattu ega tormanud oma metsiku kütiga päikeseloojangusse, üdini õilsana.

Teksti loeti eesti keeles

Kõigepealt jutustatakse natuke, siis kirjeldatakse natuke ja siis tapetakse kõik, mis liigutab, maha. Lugu kulgeb just nii nagu võib arvata, et ta kulgeb. Kõik võimalused, mis lubavad originaalset lahendust, hävitatakse. "Pahad" saavad haledalt peksa.

Kolme saab jutt humoorika joodikpapi eest, kelle kirjeldamine suunurka muige tõi.

Kui maagia toimib, oleks pidanud ka Serafimi maagia toimima.

Teksti loeti eesti keeles

Lühike, jah, aga meeldis. Kurb on näha, et paljud hindavad tekste üksnes pikkuse järgi. Tsitaadid on vist ülim mõttetus...?
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugu, tõesti hea lugu... Mõned loogikavead on sees muidugi või vähemalt kohad, mis minu jaoks vajaksid lisaselgutusi... Liiga kiiresti kulges jutt minu jaoks lõpus, oleks tahtnud sarnast heietamist nagu alguses.

Näiteks: miks vananeb too naine elu lõpu poole kiiremini kui elu alguses? Kolme tunniga sai imikust väikelaps, aga paari minutiga elu lõpus vananes naine 30-40 aastat? Maagia, ilmselt...

Loeks meelsasti loo eellugu.

Teksti loeti eesti keeles

Inimene, kes selle loo kirjutas, oskab ilmselgelt kirjutada, sest tekst voolab ladusalt, mis sest et kummalisi radu mööda.

Idee ise ei ole ka minu arvates kuigi halb - kui see Daniel ikka nii meeletu tahtejõuga oli... Samas oleks soovinud tema saarekesel viibimise pikemaid kirjeldusi. Kuidagi väga lihtsalt jõuti selle jala küljest tüki söömiseni. Enne oleks ta võinud ju oma riideid püüda süüa, juukseid kiskuda peast ja nätsutada, vetikaid süüa (sukelduda vetikate järele, karpide järele - veest välja ulatuv kaljutükk ei lähe püstloodis sügavikku).

Lootsin sellest rohkem "Pii elu" sarnast asja, aga ei saanud. Samas kõige hullem saast ka ei ole. Paneksin 3- hea meelega, aga ei saa. Panen siis kolme.

Teksti loeti eesti keeles