Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Robert A. Heinlein ·

Double Star

(romaan aastast 1956)

ajakirjapublikatsioon: «Astounding Science Fiction» 1956; veebruar - aprill
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
9
4
1
0
0
Keskmine hinne
4.571
Arvustused (14)

Töötu näitleja palgatakse tuntud poliitiku asendajaks. Asendatav on ise röövitud ning näitleja peab oma rolli täie pingega suhtuma, sest keegi ei tohi vahetusest aimu saada. Mida enam näitleja oma rolliga tegeleb, seda enam saab elu üsna kergelt võtvast tegelasest kodanik. Meeldiv ja inimlik romaan, millele on üsna raske mingit analoogi leida. Ka on ideloogilis poliitiline osa ilusasti tasakaalus inimliku materjaliga. Huvitav on ka marslaste tarulaadne ühiskond.Tõtt öelda ei saa ma aru miks allpool heidetakse romaanile ette lapsikust ja ebausutavust... kui on olemas ebausutavaid ja inimmõistusele mittevastuvõetavaid ühiskondi, siis on seda praegune EW (loomulikult oli seda ka kunagine Nõukogude Liit)... kas me oleme tõesti sedavõrd värdjastunud, et iga vähegi normaalne ühiskond tundub meile tobe ja usutamatu!?!
Teksti loeti inglise ja vene keeles

Teos, mida spetsialistid peavad Heinleini 50-ndate aastate "täiskasvanuromaanidest" parimaks. Järjest enam tundub mulle aga Heinleini suurema osa teoste otseseks sihttarbijaks olevat mõeldud siiski alaealine. Kuigi tegelasteks on täiskasvanud, kaalukausil on planeedisüsteemi saatus ja rahu, on intriig umbes samal tasemel nagu üleannetu õpilase heitluses miilitsa lastetoaga. Vältimatu on muidugi, et romaani lõpuks on õpilasest inimene saanud. Tahes-tahtmata tulevad meelde Holger Puki kunagi väga populaarsed didaktilise suunitlusega noorsooraamatud ("Rein ja Riina" jms). Hinne kajastab lihtsalt seda, et raamat ei suutnud absoluutselt köita.
Teksti loeti inglise keeles

Yks Heinleini neljast Hugost. Minuarvates oleks nii mõnigi tema teistest teostest toda Hogot rohkem väärinud aga see ei tähenda sugugi seda, et raamat halb oleks. Hea, lihtne lugeda. Ainuke mis natuke järele mõtlema pani on kohalik poliitiline systeem - sisuliselt konstitutsiooniline monarhia. Täpsemalt pööbli vajadus kulla ja karraga pärjatud kuninga järele. Yhest kyljest meeliylendav vaatepilt telekaekraanil, teisest kyljest keegi, kelle *ametikohustus* on linte läbi lõigata ja tribyynilt rahvale lehvitada, kolmandast kyljest poliitilise järjepidevuse illusioon kriiside ja valitsusevahetuste korral. Niiet sisutyhjaks seda raamatut nimetada ei anna. Peale kõige muu oli too kuningas (vahva nimega - Willem) tõeliselt andekalt kujutatud - vaatab 8 tundi oma troonilt kõrgi näoga ringi sebivaid ylikuid ja siis läheb tegeleb rahus ja vaikuses oma hobiga - mängurongidega ;)
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Minu arvates on selle raamatu nimi küllaltki hästi valitud. Topeltstaar ("Double Star") iseloomustabki sundpalgatud näitleja rolli. Nimelt oli näitleja ise andekas ning kahtlemata staar (kellega aga keegi ei tahtnud koostööd teha üsnagi ilmselt tema kõrgi ja ääretult erapooliku suhtumise tõttu maailmaasjadesse) ning roll, mida ta pidi kehastama (tuntud poliitik ning ekspansionistide liider) oli samuti staar - tegemist oli tõelise tähtpoliitikuga. Ma ise olen kahe käega nõus sellele raamatule antud Hugoga, sest ma ise ootan raamatult alati mingit mõtlemisainet ning ei viitsi lugeda ainult ajaviiteks (mulle ei meeldi eriti inimesed, kes kalduvad aega lihtsalt surnuks lööma). See raamat iseenesest on küllalt eba-Heinelinilik: ei ole tormakat actionit, kuna karakter ise peab olema erinev meie peakangelase tegelikus karakterist, siis on RAH suurt vaeva näinud uut tüüpi isiku loomisega (ning ma ise arvan, et poliitiku kuju, mille ta lõi on tunduvalt parem tema tüüpkangelastest). Enamus raamatust räägib näitleja valmistumisest oma rolliks (antud juhul röövitud poliitiku duublina töötamiseks), tema elamist sisse oma uute rolli ning seoses järjest esile kerkivate viitustega ajapikku tegelikult muutumisega inimeseks, keda ta kehastas. Raamatu tippmoment on tegelikult see, et pärast tipp-poliitiku surma tekib olukord, kus ta ise tegelikult ongi originaal, isegi parem ning isik, kes ta tegelikult kunagi oli lakkas olemast. Ma hakkasin seda raamatut õhtul lugema, mõteldes, et loen paar peatükki ja heidan siis magama aga ei suutnud kuidagi lõpetada ning viimase lehe keerasin varahommikul.
Teksti loeti inglise keeles

Teoses esineb üks paremini kujutatud Heinleini karaktereid- töötu näitleja Lawrence Smith. Viimane palgatakse esitama röövitud poliitiku Joe Bonforte’i osa. Raamatu algul Smith räägib nagu näitleja ja tegutseb nagu näitleja, ta ei hooli poliitikast ja mõtleb vaid enesest. Vastupidiselt Bonforte’ile jälestab ta marslasi. Smithi iseloom saab mõistetavaks tema lapsepõlvemeenutuste kaudu ning just see teeb peategelasest elava. Aja jooksul näitleja muutub ning kui Smith astub lõplikult Bonforte’i saabastesse, on transmutatsioon lõppenud. Smith kõneleb nagu poliitik, mõtleb nagu poliitik. Seda muutust on autor kujutanud väga kindlakäeliselt. Teose teiseks tugevaks küljeks on sündmuste otstarbekohasus. Romaanis ei ole midagi liigset- kõik sündmused on hädavajalikud teose arengule. Hästi on kujutatud ka marslased. Paljudes Heinleini teostes on võõrad rassid ebameeldivad ning agressiivsed. Siin mitte. Kuigi kirjutamisest on möödunud üle 40 aasta, on raamatut lahe lugeda.
Teksti loeti soome keeles

Voldemar Panso.HuvitavMitte just see Heinlain keda ootasin ( a. la Starship Troopers või Nukkude isand ) Aga haarab - tõepoolest sihuke ühe hingetõmbega läbiloetav teos. Nobe.
Teksti loeti vene keeles

Suuepärane raamat, kuigi ehk mitte nii haaravalt terav ja kaugelenägelik kui paljud teised autori teosed. Vaidlustamata tema Hugo-väärilisust, on teoses muidugi palju asju, mis häirivalt mõjusid, eelkõige muidugi lõpp, mida oli haista juba esimesest kolmandikust ja ei tahaks hästi uskuda, et mees nii väljapaistev oli, et isegi imitaator veerand sajandit esikohal püsiks (?) Samas on tegemist usutava karakteriga ja väga hästi teostatud nign tasakaalustatud jutuga. Väikse etteheitena veel võib-olla, et kohati läheb seletamine üsna deklaratiivseks ja on lõike, mille vajadusest on raske aru saada (võib-olla pole nad siin ja nüüd lihtsalt enam päevakajalised, aga 50-ndate USA-s olid?). Igal juhul teos, mille lugemist ei kahetse.
Teksti loeti inglise keeles

Haarav teos, mida on raske käest ära panna.

Lisaks veel seda, et näitleja ja tema poolt mängitava rolli teemal on hiljemgi toeseid kirjutatud. Näiteks S.R.Greeni "Blood and Honour". Greeni teos käsitleb asendamist siiski hoopis teisest aspektist ja väga erineva rõhuasetusega.

Tõenäoliselt on sarnaseid teoseid kirjutatud rohkemgi, nii enne kui ka pärast Heinleini, mis aga sugugi ei vähenda Heinleini teose väärtust.

Teksti loeti inglise keeles

Kuigi romaani lõpplahendus oli juba pea poole pealt ette aimatav, oli lugu hea. Ka lõpplahenduse teostus oli hästi kirja pandud, kuna ma juba poole peal arvasin, et õige mr. Bonforte on juba ammu terroristide poolt tapetud. Lool endal on hea ideestik, mis on hästi välja kirjutatud. Lugu on hoogne, sai see ühe jutiga läbi loetud. Kokkuvõttes midagi eriti negatiivset meelde ei tule, seega tugev viis.
Teksti loeti inglise keeles

Minu jaoks paigutub see loetud Heinleinidest teisele kohale (esikoht "Kuu on karm armuke") ja üsna samadel põhjustel - tegemist on hea õpikuga. ;) Aga palun mind mitte valesti mõista, ka lihtsalt ajaviitena on see muidugimõista hea ja kaasahaarav. Lugesin üsna ühe soojaga läbi.  
 
Ainuke, mis sisseelamist veidi takistas, olid need 60-ndate "marslased" ja "veenuslased". Aga kui suutsin nende asemele mingid kaugemad tulnukrassid mõelda ning Impeeriumi Päikesesüsteemist laiemaks, siis sain hakkama.
 
Eestikeelsest tõlkest kraapis silma üks sisse lipsanud otsetõlge: "liiliavalge" (lily white - without fault or corruption; totally innocent or immaculate), mis oleks pidanud tõlgitama hoopis "puhas kui prillikivi" vms.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Tuumasõja-järgne hullunud maailm, nähtuna kahe oma elu eest võitleva armastaja silme läbi...
"Ökokeskus" pole kindlasti halb lugu, hinne peegeldab lihtsalt mu isiklikke maitse-eelistusi. Selliste agooniliste ja depressiivsete maailmalõpu-teemaliste tekstide lugemine on minu jaoks üsna väsitav tegevus. 
Teksti loeti eesti keeles

Süngetes toonides postapokalüptiline lugu maailmast, kus inimkonda oma praegusel kujul enam ei eksisteeri... ja sellest, mis tuleb pärast inimesi. Spoilerdamata ülemäära palju sellest loost rääkida ei saagi.
Omapärane idee ja lugeda kõlbas, ent "viieväärilist" muljet siiski ei jätnud.
Teksti loeti eesti keeles

Tulevikumaailm, milletaolist Nõukogude ulmes sageli kirjeldati: tähtedevahelised kosmoselennud on saanud igapäevareaalsuseks, inimeste vahel valitseb rahu ja vägivald on vajunud unustusse. Erandiks on siinkohal Astrofloti Päästeteenistuse eriosakond "Dingo", mille karmide eriolukordadega harjunud liikmed oma käitumiselt ja kommetelt justkui muistseid sõdalasi meenutavad. Kui aga ühel päeval algavad kosmoselaevade salapärased kadumised, milles kahtlustatakse tundmatut tulnukrassi, jääb probleemi lahendamine ja esimese kontakti loomine just "Dingo" meeskonna õlule...
Huvitava idee ja üllatava lõpplahendusega lühiromaan. Kohati kiskus küll Vene ulmele omaselt ülemäära filosofeeriv-heietavaks ja kippus natuke venima, ent lõpupoole üldmulje tekstist paranes. "Ja nad püüdsid loomi seal" mõjub päevakajaliselt ka kolmkümmend kolm aastat pärast esmailmumist, mil inimkonna suhted loodusega ja kõikvõimalikud sellega seonduvad süüd ning süükompleksid teravalt päevakorras on...
Teksti loeti eesti keeles

Jõhker-humoorikas lugu tulnukate rünnaku järgsest Vene maakolkast, kus kohalike jaoks on tulnukatest suuremaks probleemiks rahvusvaheliste tulnukavastase võitlusega tegelevate relvajõudude tegevus...
Ei midagi ülemäära vaimustavat, aga lugeda kõlbas. Lõpupuänt (koos loo viimase lausega) oli muidugi hea. 
Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest võimsalt ja hästi kirjapandud lugu - kasvõi see koht, kus peategelased sõjast laastatud planeeti kui "maist paradiisi" imetlevad. Livadnõi lühiromaan on andnud inspiratsiooni ka antoloogia "Raevu päevad" kaanepildile ja sellest pärineb tsitaat raamatu tagakaanel. Natuke meenusid nii Strugatskite "Asustatud saar" kui ka Gromovi "Arvestaja". Lõpuosa kiskus vast veidi ülemäära "juustuseks", aga hinnet see ei mõjuta. 
Teksti loeti eesti keeles

Noah' nimeline kosmoseseikleja ja transpordilaeva Ignis Sanat kapten võtab vastu salapärase tellimustöö: hävitada Naabriteks kutsutud müstiliste tulnukate mõjusfääri piirialal vigastada saanud ja avakosmosse triivima jäänud kosmoselaev. Kolmeliikmelise meeskonnaga Ignis Sanat suundubki ülesannet täitma...
Loo juures meeldis mulle autori oskus aeglaselt põnevust kruvida ja lugejaid üllatada. Natuke meenutas S. A. Corey' romaani "Leviathan Wakes" - seda nii kosmosehulgustest meeskonna kui ka muude detailide poolest. 
Teksti loeti eesti keeles

Siuke poliitkorrektsuse vastane paskvill. Lugeda kõlbas, aga väga naljakas minu meelest polnud. Võimalik, et see teema tundub viimasel ajal lihtsalt natuke äralaierdatuna või läks osa sõnaloomest ja sellega seotud naljadest tõlkes kaduma. 
Teksti loeti eesti keeles

Umbkaudu keskaegsele arengutasemele tagasilangenud postapokalüptilises maailmas elavad sisuliselt surematud inimesed, kes pärast iga surma uuesti ellu ärkavad. Enda ega teiste eludest nad seetõttu eriti ei hooli ja võimurite ning nende käsilaste omavahelistes konfliktides lähevad käiku nii külmrelvad, arbaletid kui ka julmad piinamisvõtted. Lisaks on selles maailmas kombeks kõrgete panuste peale piljardit mängida ja minategelane on vastavas spordis tšempion...
"Revanši" võiks žanriliselt vist science-fantasyks liigitada. Lugedes kargasid mõttesse ka märksõnad "pätiromantika" ja "grimdark". Küüniliselt ja jõhkralt kirjapandud surematute aadlike ja gängsterite tegutsemine pealtnäha keskaegse õhustikuga maailmas meenutas kergelt Brusti "Vlad Taltose" sarja. Kirjeldatud kummalisest ja veidrast maailmast ei saa lugeja kahekümne nelja lehekülje pikkusest loost just kuigi palju teada. Samas on Skorenko loo näol tegu suhteliselt infotiheda ning tähelepanelikku lugemist nõudva tekstiga, milles blatnoiliku jõhkrutsemise kirjeldused segunevad infokildudega tegevusmaailma ja tegelaste kummaliste motiivide kohta. 
Maksimumhindest jääb selle loo puhul nagu midagi puudu... olgu siis "4". 
Teksti loeti eesti keeles

Mäletan et kunagi ammu (vähemalt viisteist aastat tagasi) oli mul plaanis eelarvustajate poolt mainitud 1974. aasta Nooruse numbrid kuskilt raamatukogust üles otsida ja loo eestikeelne tõlge läbi lugeda. Mingil põhjusel sellest kavast siiski asja ei saanud (ehkki teine Gansovski eesti keelde tõlgitud teos "Vincent van Gogh" sai Horisondist läbi loetud küll) ja ajapikku kadus "Raevu päev" mul meelest... kuni eestikeelse uustõlke ilmumiseni käesoleval aastal.
Jah, on hea lugu küll. Kerge vesternlikkus tuli 1964. aastast pärineva Vene autori loo puhul mõninga üllatusena, sobitudes samas tegevuse toimumisega "täpsustamata lääneriigis" (meenutades natuke Tiit Tarlapi loomingut). Tegevuskohast ja märulist olulisem on siiski arutlus otarkide inimlikkuse/ebainimlikkuse ning selle põhjal ka inimolemuse üle tervikuna. Need arutlused moodustavadki hoogsa seiklusjutuna vormistatud loo tuuma. 
Teksti loeti eesti keeles

Mulle teadaolevalt on Kripsi lugu esimene eesti autori alternatiivajalooline tekst teemal "Mis saanuks, kui 1918. aastal plaanitud Balti Hertsogiriigist oleks asja saanud ja Eesti ning Läti jäänuksid selle koosseisu?" Kripsi kirjeldatud maailmas püsis Balti Hertsogiriik 1970. aastani, mil loo minategelase, aadlisoost Mereakadeemia kadeti, uljas aktsioon selle langemisega lõppenud sündmusteni viis. Eesnimeks on tal Matthias - ja sellega ei piirdu ta sarnasused ühe reaalses ajaloos lennukiga Punasel Väljakul maandunud isikuga. Ja nagu ka eelarvustajad maininud, toimib Kripsi kirjeldatud maailmas ka maagia - nii et tegelikult on tegu alternatiivajaloolise fantasyga.
Mulle meeldis. Suhteliselt pretensioonitu (ent samas rohketest ajalooteemalistest viidetest tulvil) hoogne seikluslik lugu, mis on omas vormis hästi teostatud. 
Teksti loeti eesti keeles

Omapärase ülesehitusega lugu. Loo algus on kirja pandud justkui sajanditaguse trööstitu õhustikuga külarealismi võtmes. On mingi lumine maakolgas, alkohoolikust isa, enesetapu läbi maailmast lahkunud ema ja esimeste tõsiste eluvalikute ees seisev varateismeline poeg. Ajapikku aga selgub, et kirjeldatud maailm on hoopis mingi võõras ja fantastiline koht, mille olemust lugejale järk-järgult avatakse. Kirjeldatud maailma on autor pannud ka mõnevõrra endale iseloomulikku vastumeelsust talve kui aastaaja suhtes - boreaalset tegevuskohta on kujutatud üsna rõhuva ja masendava paigana. 
Iseenesest huvitav lugu, aga maksimumhinde jaoks jääb nagu midagi puudu.
Teksti loeti eesti keeles

Loo tegevusmaailm oma ideedega mõjus tõesti võimsalt, tekitades samas ka kerge deja vu tunde: üldises õhustikus on teatud sarnasusi mõnede moodsamate inglise keeles kirjutavate ulmekirjanike, sealhulgas näiteks Alastair Reynoldsi, loominguga. Maksimumhindest jäi minu jaoks siiski midagi puudu... ehk häiris just see Indreku arvustuses kiidetud hakitus, mis loo struktuuri kuidagi tarbetult segaseks muutis. "4" tugeva plussiga on Rajasalu jutt minu silmis aga kindlalt ära teeninud. 
Teksti loeti eesti keeles

Jah, võimsalt ja süngelt kirjapandud lugu. Ning nagu ka Ander Skarpi arvustuses mainitud, on siin ulmet tegelikult vähe - nagu autor isegi lühikeses saatesõnas tunnistab, on Teise maailmasõja lõpus Okinawal toimunud sündmused selle loo tarbeks ulmekuube pandud (mulle isiklikult meenus ürgammu nähtud mustvalge Jaapani sõjafilm "Okinawa liiliad" koolitüdrukutest koosneva meditsiiniüksuse ohverdamisest sõjategevuse käigus).
Mainitud asjaolu hakkas Umbleja juttu lugedes ka natuke häirima, sest kogu see sõdivate kosmosetsivilisatsioonide maailm meenutas oma tehnoloogiliselt arengutasemelt ülemäära 20. sajandi keskpaika (suurimateks tsiviilkasutuses tehnikaimedeks taskulambid ja raadiovastuvõtjad - ning loo lõpus veel see kõnekujund "nagu rikkis grammofon"). Sellised surmsünged düstoopilised lood pole ka päriselt minu maitse, aga kokkuvõttes on "Siis, kui nad tulid..." hinde "4" auga ära teeninud. 
Korra riivas silma ka see, et preili Makinost sai hetkeks inglispäraselt miss Makino, aga loo hinnet see muidugi ei mõjuta. 
Teksti loeti eesti keeles

Natuke muinasjutulaadne, aga kokkuvõttes vägagi lõbus lugu omapärase ideega. Lastekirjanduse jaoks vast ülemäära karm ja naturalistlik - sest ehkki loo sündmusi käivitav idee pärineks justkui mõnest lastemuinasjutust, liigitub sellest tulenev sündmusteahel pigem musta huumori valdkonda. Taaskord üks maksimumhinde ära teeninud lugu viimaselt ulmejuttude võistluselt. 
Teksti loeti eesti keeles

Mulle see lugu meeldis. Nagu ka eelmistes arvustustes rohkemal või vähemal määral mainitud: "Riisirahvas" on nii koloniaalajastu seiklusjuttudele omaseid pikki ja detailseid kirjeldusi eksootilistest paikadest kui ka jälki ning naturalistlikku õudust. Lisaks veel (lõpupoole hoogsamaks kiskuv) seikluslik süžee ja päris omanäolised kollid. Kõik see kokkupanduna moodustab nauditava koosluse, mis on maksimumhinde igati ära teeninud. 
Teksti loeti eesti keeles

Stiilipuhas seikluslik aurupunk-lugu, milles tegelastest ja sündmustikust olulisemgi on tegevusmaailm oma üldise õhustiku ning anakronistlike leiutistega. Maksimumhinde on käesolev jutt minu meelest igati ära teeninud. 
Teksti loeti eesti keeles

Eelarvustajale täienduseks: need kosmoses teisi valitsevad rahvad (keda tuntakse äärmiselt originaalselt kõlava nime "tyranlased" all) on pigem mongolite kui türklaste moodi ja väidetavalt olevat romaanis kirjeldatud maailm mõnevõrra inspireeritud olukorrast mongoli-tatari ikke alla langenud Vene vürstiriikides 13.-15. sajandini.
Minu poolt loetud Asimovi teostest on "Tähed kui tolmukübemed" ilmselt kõige pulpilikum - romaan on keskendunud põhiliselt kosmosearistokraatide intriigidele ja omavahelistele madistamistele ning katsetele kurjade mongoliidsete tõutunnustega tyranlaste galaktilise ulatusega iket kukutada. Hinde tõmbab kindlalt "3" peale see USA konstitutsiooni teema, mis on ideena tõeliselt totter. Selle "puändi" tagamaid valgustab mõnevõrra ka romaani eestikeelse tõlke kaheleheküljeline saatesõna, mis kohatiste kummaliste võrdluste ja muude ekstsesside kiuste selles küsimuses üsnagi informatiivne on. 
Teksti loeti eesti keeles

Hiina päritolu Ameerika ulmeautori Ken Liu (kes on tuntud ka hiina-inglise tõlkijana ja Liu Cixini teoste ingliskeelsetele lugejatele kättesaadavaks tegijana) fantaasiaromaanide tsüklis "Dandelion Dynasty" ("Võililledünastia") on praeguseks ilmunud kaks romaani, millest käesolev on esimene. Mainitud romaanisari äratas mu huvi juba mõne aasta eest, ent veebis leviva väärinfo tõttu, nagu oleks tegu noortekaga, otsustasin tookord Liu romaane siiski mitte lugeda.
Tegelikult "Võlilledünastia"-tsükkel noortekirjanduse alla ei liigitu, tegu on idamaise õhustikuga ja sarnaselt paljudele teistele moodsatele fantaasiaromaanide sarjadele keskaegses õhustikus toimuvale sõjapidamisele ning paleeintriigidele keskendunud "kõrgfantaasiaga". Sarja on liigitatud ka uue aurupungi alamžanri - "siidipungi" - rajajaks, sest see sisaldab lisaks maagiaelementidele, jumalate ja müütilistele koletistele ka muistse Hiina leiutisi meenutavaid anakronistlikke tehnikaimesid: õhulaevu, mis liiguvad taevalaotuses hiidlindude sulgedest tehtud aerude toel, mehitatud tuulelohesid jne. 
"Võililledünastia" tsükli tarbeks on Liu loonud õhustikult Ida-Aasia maid meenutava Dara saarestiku. Dara saared meenutavad natuke muistset Hiinat, ent sealne keel koos isiku- ja kohanimedega erineb kohati tugevalt hiina keelest. Käesoleva romaani tegevus algab ajal, mil Mapidere-nimeline isevalitseja on Dara saared eduka vallutussõjaga ühendanud. Keiser Mapiderele leidub tema järjest türanlikumaks muutuva valitsusviisi tõttu aga ka rohkelt vastaseid ja romaani sündmustik keskendubki neist kahele, kelle saatuseks on temavastast ülestõusu juhtida: looderliku, ent heatahtliku iseloomuga kergelt pätistunud napsu- ja naljamees Kuni Garu ning Mapidere poolt peaaegu täielikult hävitatud Zyndu klanni viimane võsu Mata Zyndu, keda iseloomustavad lisaks kahekordsete pupillidega silmadele ka ennastohverdav vaprus, julmus ja jäigalt paindumatu konservatiivse aristokraatlike sõdalaste aukoodeksi järgimine. Neist kahest kuulub autori sümpaatia siiski Kunile, keda võib pidada ka romaani peakangelaseks. 
Liu romaani tegelaskujud pole kaugeltki mustvalged ja kohati muutub sündmustik üsna veriseks ning julmaks. Siiski on käesolev romaan pandud kirja märksa leebemates toonides kui näiteks Martini "Jää ja tule laul" või mõni teine moodne fantasy-tellis. Kahe erineva iseloomuga sõbra ühine võitlus keskaegses maailmas, mis lõpuks paratamatult omavahelise konfliktiga päädib, tõi meelde Jaapani joonisfilmisarja "Berserk" (võib-olla ka ühise Aasia tausta tõttu), ent ka tolle sarjaga võrreldes on Liu stiil vägagi pehme ja leebe. Liu paneb suurt rõhku tegelaste iseloomude ja motiivide kirjeldustele, seletades ka lahti põhjused, miks neist on arenenud just sellised isikud nad seda parajasti on. 
Kokkuvõtteks: käesolev romaan oli omapärase õhustiku ja maailmaga põnev ning ladus lugemine, millele maksimumist madalamat hinnet panna ei soovi. Ilmselt võtan mingil hetkel ette ka "Võililledünastia"-tsükli teise romaani "The Wall of Storms". 
Teksti loeti inglise keeles

Dukaj looming (täpsemalt tema alternatiivajaloolised teosed) on mulle juba mõnda aega huvi pakkunud, ent siiani on see huvi keelebarjääri taha kinni jäänud. Nii kujuneski mu esimeseks tutvuseks käesoleva autori loominguga hoopis see postapokalüptilises keskkonnas toimuva sündmustikuga küberpungilik romaan.
Jah, romaanis sisalduvad ideed ja filosoofilised arutlused inimolemuse üle on huvitavad, samas on Starosc aksolotla (eestikeelses tõlkes kõlaks see pealkiri ilmselt kui "Vana aksolotl" või "Vana Mehhiko tömpsuu") üsna raskepärane ning lõpupoole ka segasevõitu tekst. Üks neid ulmes aeg-ajalt ettetulevaid tekste, kus peategelasega seotud pool-metafüüsilised transformatsioonid ajas ja ruumis võimsaid ning suuresti mõistetamatuid mõõtmeid omandavad. 
Romaani ingliskeelse tõlke e-väljaanne on varustatud rohkete ja osalt ka värviliste illustratsioonidega, mille imetlemiseks väikeseekraaniline mustvalge luger küll eriti sobilik pole. 
Teksti loeti inglise keeles