Andrzej Sapkowski

Romaanist endast ka.
Kui «Krew elfow» oli justkui sissejuhatus ja Ciri arenemise lugu, siis nüüd läheb madinaks ning suuremat sorti soolikalaskmiseks. Otsa teevad lahti võlurid ja maagid, kes oma suurkogunemisel üksteisele kõrri kargavad... räme ja võigas kirjeldus. (Sapkowskil on üldse need maagiaga tegelejad suht tujukate ja üleolevatena kujutatud ning selline on ka nende omavaheline tapatalg.) Iseäranis mõjuv on stseen ühest maagist, kes nutab pärast pisemat kõrilõikust... on küll üleolev paarisaja-aasta vanune maailma saatuse määraja, aga reaalne veri ja surm lööb ka sellise liimist lahti... ning seal aknaorvas nuuksub lihtsalt üks tujukas ja ärahirmutatud suur laps.

Ka Nilfgraad alustab uut sõjakäiku... maa on tules, inimesed põgenevad ning Nilfgraad röövib, tapab ja orjastab.

Ning kõik otsivad Cirit... Ciri põgeneb võlurite/maagide tapatalgusaarelt Kajaka Tornis asuva teleportvärava kaudu. Kahjuks on Kajaka Torni portaal vigane ning viib sinna kuhu juhtub. Ciri maandub kuhugi kõrbesse, Nilfgraadi aladele.

Sünge ja painav (aga superhea) romaan, mille tõttu näen ma juba kolmandat ööd unes sõdu ja laastamist, verd ja tuld.

Järjestikusel lugemisel oli ka teine effekt - romaan mõjus kogumikest tagasihoidlikumalt, kuigi (veidi ette rutates) on ta ikkagi viit väärt.

Sisust on siin juba eelnenud arvustustes juttu olnud, ei hakka kordama. Kuigi Sapkowski lood on kõik mitmeplaanilised, on igal lool siiski mingi põhiline teema. Ja minu jaoks oli antud juhul selleks sõda. Olgu Cyri arenemisega ja Geralti ning Yenniferi armulooga kuidas on (ka need on siin olulised), aga vihkamine ja sõja julmused jätsid väga sünge ja painava mulje.

Lõpetuseks häiriv pisidetail, millest siin arvustustes ennegi juttu olnud - wiedzmin EI OLE SORTS!!!

Geralt tapab ka siin paar peletist (mantikori), sest tal on raha vaja. Nüüd aga ainult Ciri päästmiseks ja tema eest hoolitsemiseks. Geralti motivatsioon on Ciri; jäädes küll anakronistlikuks üksikuks hulkuriks, ei tee ta enam midagi, mis pole seoses Ciri heaoluga. Kuhugi on Geralt kohale jõudnud. Ühtlasi avaneb ka võimalus Yenneferiga suhted selgeks rääkida...nagu alati saab nende õnneaeg olema üürike.

Ciri saab oma esimesed vereristsed; Yennefer kaob kuhugi; Geralt pekstakse poolsurnuks; suurem osa võlureid notivad üksteist maha; maad laastab räige sõda. Tundub, et kogu maailm on peast lolliks läinud ja ainult vägivallaga on võimalik midagi saavutada. Mõistust ei paista kuskilt. Kõik valitsejad tahavad ainult sõdida, kusjuures sõja tegelikke põhjuseid - peale laastava Põlguse, mis kõike varjutab, nagu polekski.

Hea nagu Sapkowski ikka. Ja võib kindel olla, et päris ilmaasjata pan midagi ei kirjuta. Siiski jäid mõned kohad romaanist nagu veidi logisema. Eriti just kaks viimast peatükki, kus Ciri kõrbes ellujäämisega tegeleb ja hiljem vangi võetakse. Päris lõpp ise - Ciri sattumine Rotibandesse oli aga küll hea.

Hindeks jääb väga tugev "neli".

Väga, väga tahaks juba kolmandat osa lugeda. Mõnusalt pooleli jäi kõik.

Ja kuhu see Yennefer üldse kaduski...?

Vaadates Baasi eelmisi arvustusi (millest vanim pärineb aastast 1998) võib näha, et fantasy-teksti kirjutamine sünges ja verises võtmes avaldas vanasti lugejatele hoopis suuremat mõju. Tänaseks on sarnased teemad tänu Martinile juba ammu laiade massidena jõudnud ja Abercrombie on neil teemadel vindi nii üle keeranud, et Sapkowski tegelaskujud mõjuvad keskmiselt vägagi südamlike ning inimlikena. Mis ei vähenda kaugeltki Sapkowski Geralti-sarja väärtust. Muide, Ciri tegelaskuju ja tema eksirännakute kirjeldused hakkavad mulle järjest enam "Troonide mängu" Aryat meenutama.

Raamatu originaal ilmus 1995 aastal. Ehk mitte nii hirmus ammu ja samas - samas just parasjagu ammu, et veider segu äärmuslikust seksismist, "naine on täiesti teistmoodi isik kui mees" ja samas märkamisest, et menstruatsioon on olemas, kreeme kasutatakse vahel asja pärast ning vägistamine on nõme, ei tunduks arusaamatu ja hirmus, vaid on just nimelt arusaadav.
meeskirjaniku looming. Meeskirjaniku, kelle teadvusse on jõudnud, et naised võivad olla lahedad, ent kes samas on üles kasvanud "naised veenuselt, mehed marsilt" õhkkonnas. 
"Lesbid on nunnukad, peded ebanormaalsed"-õhkkonnas.
"Naistele meeldib ka seks, aga üksteisega on nad aina ussid"-õhkkonnas. 
Ja siis ta on kõik selle kirja pannud ausalt ja ilustamata, sest tema nägi tollal maailma sedasi ning kirjutas ka sedasi.
See jättis mulle peamise mulje raamatust.
Jah, toimub igasugu muid asju. Poole raamatut võtab enda alla hiiglaslik võlurite vaheline reetmiste ja topeltreetmiste karussell, milles mina ei saanud kuni lõpuni päriselt aru, kes ja miks mida saavutada tahtis, mille või kelle poolt oli ja mis õieti juhtus. Aga kuna mul ei olnud ka tunnet, et ma peaksin aru saama või pooli valima, madistasid nad seal omavahel ja ma elasin kaasa Geraltile ja Cirile.
Yennefer kadus ära ja ülejäänud raamatuski ei selgunud päriselt, kuhu ta kadus ja mida tegi. 
Jasker oli selles raamatus tõlgitud Tulikaks ja kui mul õnnestus aru saada, et see on tema, ma lihtsalt leppisin selle nimega. Kuna ma ise poola keelt ei oska, võin ainult öelda, et ARVASIN Jaskieri Võilille tähendavat, aga võisin ka eksida. Äkki ongi Tulikas. 
Lihtsalt sarja vaadanud ja ennegi eesti keelde tõlgitud raamatuid lugenuna oleks mul lihtsam olnud, kui nimede osas oleks järjekindlus valitsenud.
Pluss on mul kahtlus, et kui tõlkija ei ole viitsinud varasemaid tõlkeid sirvidagi, ei ole ta väga professionaalne.

Raamatu sisulisest sisust siis samuti lõiguke: ülesehituselt on see teos erinev fantaasiakirjanduse tavalisest. Üldiselt toimub erinevate liinide ülesehitus ja lõpus on suur lahing ja andmine. Selles on natuke ülesehitust, suur andmine (mitte päris lahing, aga peaaegu) ja siis ühe tegelase teekond pärast seda. 
Too ühe tegelase teekond võtab kolmandiku raamatu lõpust ja kuigi see pole otse igav,  on kuidagi vaene tunne. Tulevärk oli juba ära, nüüd roomatakse mööda kõrbe või jälgitakse kõrvalt piinava aeglusega toimuvat võitlust. Jah, mõned napid põiked mujale teiste tegelaste kogemustesse on samuti, aga neid on vähe ja nad on lühikesed. 

Kokku jäi raamatust meelde niisiis nõme naistessesuhtumine ning kõrbes ekslemine. Ja jube idee, et naine ei vägista naist, kui see teine otse vastu ei pane, on tegu konsensusliku seksiga. Aga mees sarnases olukorras oleks küll vägistaja. 
Nagu MIDA. 
NAGU MIDA?????