Kasutajainfo

Andrzej Sapkowski

21.06.1948-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Andrzej Sapkowski ·

Czas pogardy

(romaan aastast 1995)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
7
3
1
0
0
Keskmine hinne
4.545
Arvustused (11)

Kuigi see raamat ei võitnud Poolas mitte ühtegi auhinda (oli küll mitme auhinna nominant), pean ma romaani «Põlguse tund» sarja eelmisest raamatust paremaks. Ilmselt jääb see võrdlus minu südametunnistusele, aga mulle meeldis ikka ilgelt. Noh, Tshehhi Science Fiction, Fantasy & Horror Akadeemia andis oma aastaauhinna ikkagi sellele romaanile, kui parimale mitte angloameerika tõlkele ning romaan jõudis ka samas viie parima fantasyraamatu hulka koos Terry Pratchetti, Robert Holdstocki ja Tim Powersi romaanidega – väärt seltskond, mis!

Romaanist endast ka.
Kui «Krew elfow» oli justkui sissejuhatus ja Ciri arenemise lugu, siis nüüd läheb madinaks ning suuremat sorti soolikalaskmiseks. Otsa teevad lahti võlurid ja maagid, kes oma suurkogunemisel üksteisele kõrri kargavad... räme ja võigas kirjeldus. (Sapkowskil on üldse need maagiaga tegelejad suht tujukate ja üleolevatena kujutatud ning selline on ka nende omavaheline tapatalg.) Iseäranis mõjuv on stseen ühest maagist, kes nutab pärast pisemat kõrilõikust... on küll üleolev paarisaja-aasta vanune maailma saatuse määraja, aga reaalne veri ja surm lööb ka sellise liimist lahti... ning seal aknaorvas nuuksub lihtsalt üks tujukas ja ärahirmutatud suur laps.

Ka Nilfgraad alustab uut sõjakäiku... maa on tules, inimesed põgenevad ning Nilfgraad röövib, tapab ja orjastab.

Ning kõik otsivad Cirit... Ciri põgeneb võlurite/maagide tapatalgusaarelt Kajaka Tornis asuva teleportvärava kaudu. Kahjuks on Kajaka Torni portaal vigane ning viib sinna kuhu juhtub. Ciri maandub kuhugi kõrbesse, Nilfgraadi aladele.

Sünge ja painav (aga superhea) romaan, mille tõttu näen ma juba kolmandat ööd unes sõdu ja laastamist, verd ja tuld.

Teksti loeti vene keeles

Otsene järg sarja eelmisele romaanile. Soolikalaskmisest, sõjast ja laastamisest Jyrka juba rääkis. Ekspluatatsiooni käigus pekstakse muuhulgas ka peategelane Geralt sedavõrd poolvigaseks, et ta ennast Brokilloni laanes järgmise raamatu alguseni ravima on sunnitud. Ciri liitub Nilfgaardis kohalike retsidivistide bandega. Hindeks paneks sedapuhku viie väikese miinusega. Mitte et ta halb oleks, lihtsalt sarja seniloetud osadest kõige vähem ylivõrdeid vääriv.
Teksti loeti vene keeles

"Põlguse tunnnis" tuleb ehk kõige teravamalt välja, mispärast Sapkowski loodud Sortsi-seeriate maailm nii vihkamist täis on. Inimestest vallutajad, röövijad ja marodöörid on kunagi ammu-ammu tulnud merelt elfide maale ja selle üle võtnud. Iga suurema asula juures turritab mõni elfideaegne varemekönt, võlurite saare hunnitud ehitised osutuvad lähemal vaatlusel illusoorselt restaureeritud varinguohtlikuks ahervareks, kusjuures teleport on kas inimeste lollusest lõhutud või elfide poolt enne maha jätmist tahtlikult rikutud. Lühidalt, tüüpiline inimtsivilisatsioon, mis on rajatud agressioonile ja võimujanule.Mispoolest siis see autor parem on kui sajad teised. On ju pea igas fantasy-loos mõni koht, kus jäle palgamõrtsuskas (näiteks siniseid kristallprille kandev Professor) laibana kõrtsipõrandale kukub, nii et põrandapragudest tolm üles põrub. Või eksleb kangelanna (Ciri) üksi surmakõrbes, kõrvetav päike peakohal, saatjaks vaid ükssarvik ning sööb sipelgaid. Stiili- ja kontseptsioonitunnetuse järjepidevust igal autoril tõepoolest ei ole. "Põlguse tunni" realistlikkus (usutavus) tuleb tegelaste kannatuste ja tapmissteenide naturalistlikust kujutamisest. Maailm, mille eksistents kulgeb ühest kataklüsmist teise ilma igasuguse lootuse ja tahtmiseta asju muuta, millel on vaid kaks tasandit (tavareaalusus ja põrgu), ei saagi midagi muud pakkuda. Geralti jaoks on Ciri laps, keda tuleb kaitsta, ümritsevale kirjule ühiskonnale on ta järjekordne hävitaja, keda saab oma huvides ära kasutada - iidse inimeste- ja elfidevahelise vaenu, aga ka võimatu armastussuhte kehastus.See sari võiks ju kanda Ciri, mitte Geralti nime. Miks ka mitte? Maailmas, kus võimust midagi ülemat pole, on üksik paratamatult hukule määratud. Kõigi poolt naiivseks tunnistatud Geralt saab jälle peksa, aga jääb ellu. Miks ja mille jaoks? Üks võimalik vastus on: et oleks, mida edasi lugeda, sest alati on Geralt see, kes lugejalegi ilmselged räpaste inimeste ja tigedate elfide mõttekäigud ja tegevusplaanid kuhugi võimatusse ilmakaarde ära väänab.
Teksti loeti vene keeles

Lugesin romaani kohe pärast Geralti juttude kogumikke. Asudes arvustama, avastasin üllatusega, et üks romaan jäi mul vahelt lugemata, aga lugemisel küll millegi puudumist ei märganud. Seda effekti (et mingi osa vahelejäämine ei häiri) on Sapkowski juures juba märkinud teisedki arvustasjad ja juba see näitab imho autori meisterlikkust.

Järjestikusel lugemisel oli ka teine effekt - romaan mõjus kogumikest tagasihoidlikumalt, kuigi (veidi ette rutates) on ta ikkagi viit väärt.

Sisust on siin juba eelnenud arvustustes juttu olnud, ei hakka kordama. Kuigi Sapkowski lood on kõik mitmeplaanilised, on igal lool siiski mingi põhiline teema. Ja minu jaoks oli antud juhul selleks sõda. Olgu Cyri arenemisega ja Geralti ning Yenniferi armulooga kuidas on (ka need on siin olulised), aga vihkamine ja sõja julmused jätsid väga sünge ja painava mulje.

Lõpetuseks häiriv pisidetail, millest siin arvustustes ennegi juttu olnud - wiedzmin EI OLE SORTS!!!

Teksti loeti vene keeles

"Elfide veres" sätiti malendid lauale, nüüd hakatakse kombineerima ja tuld andma. Algab sõda, mis üsna maailmasõja mõõdu välja annab. Võlurid kogunevad konsiiliumile, sinna liigub ka Yennefer koos Ciriga, et tüdruk pärast võlurite kooli anda. Geralt julgestab neid eemalt, tapab muuhulgas kolm palgamõrtsukat ja palkab eranuhid Ciri päritolu välja selgitama. Kogu lugu on läbi põimitud rohkete poliitiliste intriigidega, keegi ei usalda kedagi, igalühel on omad motiivid. Vihkamisest ja kahtlustusest on ainult üks samm Põlguseni, mis siis valla pääseb. Sõna "halastus" on unustatud.

Geralt tapab ka siin paar peletist (mantikori), sest tal on raha vaja. Nüüd aga ainult Ciri päästmiseks ja tema eest hoolitsemiseks. Geralti motivatsioon on Ciri; jäädes küll anakronistlikuks üksikuks hulkuriks, ei tee ta enam midagi, mis pole seoses Ciri heaoluga. Kuhugi on Geralt kohale jõudnud. Ühtlasi avaneb ka võimalus Yenneferiga suhted selgeks rääkida...nagu alati saab nende õnneaeg olema üürike.

Ciri saab oma esimesed vereristsed; Yennefer kaob kuhugi; Geralt pekstakse poolsurnuks; suurem osa võlureid notivad üksteist maha; maad laastab räige sõda. Tundub, et kogu maailm on peast lolliks läinud ja ainult vägivallaga on võimalik midagi saavutada. Mõistust ei paista kuskilt. Kõik valitsejad tahavad ainult sõdida, kusjuures sõja tegelikke põhjuseid - peale laastava Põlguse, mis kõike varjutab, nagu polekski.

Hea nagu Sapkowski ikka. Ja võib kindel olla, et päris ilmaasjata pan midagi ei kirjuta. Siiski jäid mõned kohad romaanist nagu veidi logisema. Eriti just kaks viimast peatükki, kus Ciri kõrbes ellujäämisega tegeleb ja hiljem vangi võetakse. Päris lõpp ise - Ciri sattumine Rotibandesse oli aga küll hea.

Hindeks jääb väga tugev "neli".

Teksti loeti vene keeles

Kui GRRMartin loeks poola keeles, siis võiks ju arvata, et ta on oma rahavamassidele pealemineva meinstriim-epopöa maha viksinud Sapkowski pealt. Tõsi küll, ehedat (lääne)slaavi jõhkrust, metsikust ja süngust tema lugudes pole või kui ongi midagi sinnapoole, siis Sapkowski ületab Martinit suht lõdvalt. Tea kas kellelegi veel meenutas elfide taandumine järjest jõudsamalt laieneva inimasustuse ja loodavate kuningriikide eest esimeste Uus-Inglismaa indiaanihõimude kokkupuudet valgete kolonistidega? Ja noh, Nilfgaardi rünnaku põhjuseks olnud mingi küla vallutamine ja paralleelid Poolaga olid sama ilmsed.

Väga, väga tahaks juba kolmandat osa lugeda. Mõnusalt pooleli jäi kõik.

Ja kuhu see Yennefer üldse kaduski...?

Teksti loeti inglise keeles

Kuna "Krew elfow" meeldis mulle väga ja olin kuulnud, et sarja teine romaan on veelgi parem, olid mu ootused suhteliselt kõrged. Petetud need ootused ei saanud, ehkki ei ütleks, et "Czas pogardy" oleks nüüd sarja esimesest osast kõvasti parem olnud. Käesoleva romaani sündmustik käivitub nagu veidi aeglasemalt, ajapikku aga muutub lugu tõeliselt võimsaks, sisaldades mitmeid meeldejäävaid episoode (nagu Ciri eksirännak kõrbes).

Vaadates Baasi eelmisi arvustusi (millest vanim pärineb aastast 1998) võib näha, et fantasy-teksti kirjutamine sünges ja verises võtmes avaldas vanasti lugejatele hoopis suuremat mõju. Tänaseks on sarnased teemad tänu Martinile juba ammu laiade massidena jõudnud ja Abercrombie on neil teemadel vindi nii üle keeranud, et Sapkowski tegelaskujud mõjuvad keskmiselt vägagi südamlike ning inimlikena. Mis ei vähenda kaugeltki Sapkowski Geralti-sarja väärtust. Muide, Ciri tegelaskuju ja tema eksirännakute kirjeldused hakkavad mulle järjest enam "Troonide mängu" Aryat meenutama.

Teksti loeti inglise keeles

Sapkowski on väga andekas kirjanik. Andekas just eelkõige sellepoolest, et jutustab lugu väga mõnusal viisil: ta põimib erinevaid loosiseseid niite omavahel väga sujuvalt ja elegantselt, andes jutustamise käigus edasi ka päris palju ümbritseva maailma kohta. Iga peatükk moodustab terviku.
Teine kiiduväärt asi on Sapkowski huumor, mida pole küll eriti palju, aga see-eest on see väga nauditav. Näiteks väikestes tekstilõikudes, mida võib leida enne igat peatükki.
 
P. S. Soovitan Geralti saagat lugedes kõrvale võtta mõni internetist leitav tolle maailma kaart. See aitab hästi luua seoseid ja mõista, kustpoolt need nilfgaardlased siis õieti tulevad.
Teksti loeti inglise keeles
4.2022

Hm.
HMMMMMMMM!
Ehk: järgneb lumehelbekese seisukoht. 

 

Raamatu originaal ilmus 1995 aastal. Ehk mitte nii hirmus ammu ja samas - samas just parasjagu ammu, et veider segu äärmuslikust seksismist, "naine on täiesti teistmoodi isik kui mees" ja samas märkamisest, et menstruatsioon on olemas, kreeme kasutatakse vahel asja pärast ning vägistamine on nõme, ei tunduks arusaamatu ja hirmus, vaid on just nimelt arusaadav.
meeskirjaniku looming. Meeskirjaniku, kelle teadvusse on jõudnud, et naised võivad olla lahedad, ent kes samas on üles kasvanud "naised veenuselt, mehed marsilt" õhkkonnas. 
"Lesbid on nunnukad, peded ebanormaalsed"-õhkkonnas.
"Naistele meeldib ka seks, aga üksteisega on nad aina ussid"-õhkkonnas. 
Ja siis ta on kõik selle kirja pannud ausalt ja ilustamata, sest tema nägi tollal maailma sedasi ning kirjutas ka sedasi.
See jättis mulle peamise mulje raamatust.
Jah, toimub igasugu muid asju. Poole raamatut võtab enda alla hiiglaslik võlurite vaheline reetmiste ja topeltreetmiste karussell, milles mina ei saanud kuni lõpuni päriselt aru, kes ja miks mida saavutada tahtis, mille või kelle poolt oli ja mis õieti juhtus. Aga kuna mul ei olnud ka tunnet, et ma peaksin aru saama või pooli valima, madistasid nad seal omavahel ja ma elasin kaasa Geraltile ja Cirile.
Yennefer kadus ära ja ülejäänud raamatuski ei selgunud päriselt, kuhu ta kadus ja mida tegi. 
Jasker oli selles raamatus tõlgitud Tulikaks ja kui mul õnnestus aru saada, et see on tema, ma lihtsalt leppisin selle nimega. Kuna ma ise poola keelt ei oska, võin ainult öelda, et ARVASIN Jaskieri Võilille tähendavat, aga võisin ka eksida. Äkki ongi Tulikas. 
Lihtsalt sarja vaadanud ja ennegi eesti keelde tõlgitud raamatuid lugenuna oleks mul lihtsam olnud, kui nimede osas oleks järjekindlus valitsenud.
Pluss on mul kahtlus, et kui tõlkija ei ole viitsinud varasemaid tõlkeid sirvidagi, ei ole ta väga professionaalne.

Raamatu sisulisest sisust siis samuti lõiguke: ülesehituselt on see teos erinev fantaasiakirjanduse tavalisest. Üldiselt toimub erinevate liinide ülesehitus ja lõpus on suur lahing ja andmine. Selles on natuke ülesehitust, suur andmine (mitte päris lahing, aga peaaegu) ja siis ühe tegelase teekond pärast seda. 
Too ühe tegelase teekond võtab kolmandiku raamatu lõpust ja kuigi see pole otse igav,  on kuidagi vaene tunne. Tulevärk oli juba ära, nüüd roomatakse mööda kõrbe või jälgitakse kõrvalt piinava aeglusega toimuvat võitlust. Jah, mõned napid põiked mujale teiste tegelaste kogemustesse on samuti, aga neid on vähe ja nad on lühikesed. 

Kokku jäi raamatust meelde niisiis nõme naistessesuhtumine ning kõrbes ekslemine. Ja jube idee, et naine ei vägista naist, kui see teine otse vastu ei pane, on tegu konsensusliku seksiga. Aga mees sarnases olukorras oleks küll vägistaja. 
Nagu MIDA. 
NAGU MIDA?????

Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Ruumet
1974
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
Viimased 25 arvustused:

Sarja neljas osa on omakorda veel rohkem alla käinud, kui kolmas osa. Lugedes oli tunne, et autor on oma valdusesse saanud maagilise loheloba sule ja kasutanud seda peaaegu igas peatükis.
Sarja esimesed kaks raamatut ja lühiromaan "Edgedancer" olid aga tasemelt kõvasti üle keskmise. Nende lugemist ei kaheste. Hetkel aga on meeleolu selline, et seda sarja ja autorit rohkem edasi ei loe.
Teksti loeti inglise keeles

"Tiffany Aching" + "Kärbeste jumal" + "Pipi Pikksukk" + "Aarete saar" + "Rapanui vabastamine..."
Mõnus lugemine, kuid tegelikult ei saanudki hästi aru, mida kirjanik selle raamatuga saavutada tahtis. Ootused olid palju suuremad.
 
Teksti loeti eesti keeles

See jutt oli Matthew Hughesi poolt kirjutatud kogumikku "Rogues" (mis anti välja George R.R. Martini ja Gardner Dozoisi poolt). 
Wikipedia andmetel mõeldi tegelaskuju (hädavaresest varas) algselt vaid "Rogues" kogumiku jaoks, kuid autor nägi selles tegelases potentsiaali ja kirjutas talle hiljem lisaks veel 8 juttu. Koos on nad ilmunud kogumikus "9 Tales of Raffalon". Võibolla loeks millalgi ka neid.
Jutu stiil ja maailm on midagi Pratchetti kettamaailma ja Abercrombie "Esimese seaduse" maailma vahepealset.
 
Teksti loeti inglise keeles