Andrzej Sapkowski

Aegunud emolik sonimine. Enamus loo sisust on tühi, tapvalt uimane ja mittemingit kriitikat kannatav heietus, emoheebel keeratakse 11 peale alles loo viimases peatükis. Tehnilised üksikasjad ei kannata eriti terava pilguga lugemist. Kosmonautide laev on suur nagu loss, täis igasugu koosolekuruume, koridore ja kabiine. Kosmonaudid võtavad võõral planeedil hommikusöögiks soolaga võileiba ja piima. Seda küll ei öelda, kuid vaikimisi võib aru saada, et pudeliteread "Pšenitsnaja" , "Sibirskaja" ja "Stolitšnajaga" on kuskil kapi all ooterežiimis, koos 3-liitriste hapukurgipurkide ja stakannide reaga. Kahjuks jääb puudu ka stseen kus tüüakas, päevitunud, sorgus vuntsidega komandör kaitseb ülemuste ees pahateo teinud alluvat, rebib sealjuures lõhki oma komandörikuue, paljastades selle all madrusesärgi ja selle all omakorda oskamatu väriseva käega tehtud tätoveeringu "MAMA". Loo seisukohalt kandvana olnud fakti, et Vaba Otsingu Grupi, ehk siis lihtsalt kosmosest elu otsivaid meeskondi moodustab perekond mehest, naisest ja lapsest saab paremaks panna ainult lasteaiakasvatajatest koosneva otsingugrupiga. Aga mis siin imestada, eks alanud juba minule arusaamatutel põhjustel kultusmaine saanud "Asustatud saar" stseeniga, kus just võõrale(!) planeedile maandunud Maa agent kargab raketist välja miskipärast trussikute väel.

Ühesõnaga, vendadel Struguraššidel oleks ilmselgelt palju paremini välja kukkunud kui nad oleks ulme kus seda ja teist jätnud ja oma liistude juures püsinud - see oleks siis nõukogude vene inimese kujutamine miskites piirsituatsioonides kus ta vaatamata raskustele jääb ikka sellekssamaks nõukogude inimeseks kes armastab kodus olles kitarri plõnnida, ennast viinast oimetuks juua, sihvkasid süüa ja maha tatistada.

Emot nad oskavad küll, mäletan et juba "Hukkunud Alpinistis" keerati emolüliti ikka päris põhja ja "Väikemehes" samuti. Tõsi küll, alati on see lõpus ja selleni jõudmiseks peab end eelnevast puisest ködist läbi mäluma. Lõpplahendus ka, nomaitea. Väikemees jäeti üksi planeedile, nüüh nüüh. Oot-oot, kus siis üksi, vähemalt robot ka. Aga kui juba robot, miks siis mitte meelelahutus-õppekeskus. Miks väikemehega tehtud muutusi uurima ei hakatud? Miks kogu side temaga seisnes 200 kildi pealt orbiidilt laulukeste ettelaulmisel ja juttude jutustamisel? Äh, eks igaüks mõtle ise oma rikutuse tasemel. Asimovi "Inetu poisike" oli emo mõttes mäekõrguselt üle, "võõrastele oma, omadele võõras"-tsivilisatsioonikonflikti kirjeldab kirjeldamatult paremini A. Jürgens "Sinises Linnus" ja Vendade tehnikavisioon on ka tänaseks lootusetult aegunud. Lugeja peab end läbi nämmutama tervest hulgast "radiogrammidest", "mälukristallidest" ja "mikrofilmidest". Aga noh, see käib asjaga kaasas, selle üle pole viisakas naerda, umbes nagu Jules Verne omaaegsete kuureiside ja muude üle.Rohkem ei viitsi tõepoolest enam ennast Struguratskitega piinata, see jääb minu poolt nende viimaseks loetud teoseks, rahu nende põrmule.

Väga kaua pidi seda kolmandat osa ootama. Sarja algus oli ülihiilgav - julgen The Lies of Locke Lamora`t soovitada kõigile moodsast fantasyst lugupidavatele. Teine osa oli ka selline "päris hea" klassi langev, kolmanda valmimine aga võttis juba peaaegu samakaua aega kui Jorge Martini saaga järjekordsel osal ja kvaliteedi langus oli märgatav. Kuulu järgi oli kirjutamisprotsess nii pingeline, et Lynch käis vahepeal lausa hullaris jalga puhkamas...Ei tea, see pole siinkohal ka üldse oluline, oluline on see, et kolmas osa oli nõrk!

Kusjuures, mitte kirjutamisoskuse languse poolest, oh ei...Lihtsalt teema kiskus kõvasti lappama, ja seda juba päris algusest. Tähendab, mulle meenutas lääneliku "demokraatia" võikamaid osiseid - valimisprotsess ja häälterabamiskampaaniad sealjuures meie või siis ükspuha millise lääneriigi valimiskampaaniaid. Sellise elemendi kohtamine fantasyraamatus on aga võrdne sellega kui Martini saagas tossutaks kuskilt nurga tagant korraga välja miski automobiil - täiesti konteksti mittekuuluv, võõrkeha ja sobimatu muljerikkuja.

Pisiasjad nagu geniaalse ja vahedamast vahedama mõistusega Locke ootamatu debiilsuseilming ettesöödetud narkomaani oma paremaks käeks võtmine ja siis terve raamatu vältel mitte arusaamine, kes küll vastasele infot ette söödab samas kui lugejale oli see asjaolu juba alguset peale selge...Või kogu totaalselt ebausutav "võitlus" Sabetha ja vastaste parteiga...Või kõige ebausutavam asjaolu üldse - Bondmagi`de kummaline mittesekkumispoliitika... jne jne.

Ühesõnaga - ma polnud rahul ei ebausutava teemaga, kusjuures ma ei neelanud ka alla vanade armukeste omavahelist võitlust mis kohati taas sai erootilise laengu ja kohati muutus vaat et letaalseks. Ei usu! Mis puutub lõpus toimuvasse (SPOILER!)Falconeri ülesärkamisse, siis selle jumal masinast triki ülesandeks oli nii selgelt neljandale köitele juba ette eelvurtsu andmine, et ei ajanud haigutamagi...

Aga no ootame, vaatame selle The Thorn of Emberlaine ka ära ja siis ka selgub, kas sari kannab (planeeritud) seitsme köite lõpuni ilusti välja või sumbub millekski pahalõhnaliseks juba köiteid enne lõppu. Eelpoolnimetatud "Thorn" on hetkel niikuinii ainult läige kirjaniku silmis, ilmumiskuupäevast (ega isegi mitte -aastast) pole seni veel juttu olnud.

Keskmine "kolm".

Kogumik on hea, annab järjekorranumbrit 1 kandvale vanemale vennale silmad kõvasti ette. Boris Hurtta avapauk kolme lühikese jutu näol jäi minu jaoks kõige nõrgemaks, ma kuidagi ei suutnud ühegi loo headust ära tabada. Õnneks olen ma Hurttalt lugenud paari romaani ja mõnda lugu veel, muidu oleks Soome ulme vanameistri maine mu silmis mitte just teab mis kõrgeks kujunenud. Nüüd lihtsalt piirdusin tõdemusega, et on kah lood.

Johanna Sinisalo lühiromaan oli mulle samuti juba enne tuttav ja olgugi et ma jälestan automaatselt iga lugu mis ekspluateerib kopitanud ja paha haisu levitavat Lovecrafti suhteliselt naeruväärset mütoloogiat, tegi sellesama tobeda ja infantiilse mütoloogia Soome - ilmselt Helsinki - kontorioludesse viiduna hoopis parema tulemuse, mõjus usutavama ja tõetruumana. Mulle meeldis juba aastaid tagasi originaalis lugedes, meeldis ka nüüd.

Jääskeläinen hämmastas mind oma autorikogumikus ja selle kogumiku üks meeldejäävamaid jutte "Minu elu raamatukoguhoidjaga" meenutas mingis mõttes seda "Kirja Lethele" siin. Samasugune suht hullumeelne setting ja väga nauditav teostus. Arvustustest tundub, et Jääskeläise nautimiseks läheb vaja pisut enam süvenemist ja ilmselt miski soomeliku melanhoolia nautimiseks vajalikku geeni kah.

Aurupungi-triloogia oli vaatamata asjaolule et seesama aurupunk hakkab juba ammu ära tüütama, maha käima ja põhjani küntud olema ikkagi väga nauditav lugemine. Ma tõstaksin eriti esile seda hullu teadlase ja elumehest vanema venna ja nende ühise mõrsja juhtumit. Vaimustav inglise viktoriaanlik atmosfäär, mida ei olegi nii kerge tabada. Eluiga pikendav ratas peas ja Oliver(Twist)i raamat ei jätnud päris nii head muljet. Nukker on, et meil Eestis pole neile midagi sarnast vastu panna, enamus auru kulub mingite seksikate zombide või ma ei tea kellede kujutamisele.

Pseudo-Hiina fantaasia "Terrakota" meeldis mulle väga, vaat et kogumiku parim jutt. Eks neid Hiina teemalisi fantaasiaid jutte ole ka igasuguseid loetud, Hughartist alates, see siin aga oli hea ja veenev.

Mõni suvi on Skarabeuse kogumik jätnud sellise tühja koha, pole täitnud ootusi - meenutame siinkohal seda kummalist saksa-itaalia kogumikku... "Soome ulme II" võtab aga koha sisse Skarabeuse klassikute nagu "Muumia", "Aphra" või "Munk maailma äärel" kõrval.

Tegelikult siinkohal polegi suuremat tähtsust, et lühiromaani esimene kolmandik kus räägiti mõnede tegelaste taustadest oli oluliselt huvitavam kui päramine kolmandik, kus noodsamad tegelased juba selles maamõisas seiklesid. Ja noh, eks ole maailmaajaloos litse ennegi salakuulajatena kasutatud ja seda sugugi mitte aurupunklikul 19. sajandi lõpu Inglismaal vaid kuni meie päevini välja. Iseasi kas neil litsidel peale sugulise rahulduse saamist vallanduva jutuvoo salvestamise ja õiges kohas edastamise ka muud rakendust oli, siin romaanis olid nad kehaliselt osavad peale voodi veel ka igasugu kaklustes ja luuramistes. Aga lühiromaan oli tõsiselt hea tõepoolest, ühinen esimese arvustajaga.

Mu jaoks tõlkejuttude Stalkeri kandidaat 2015ks aastaks hetkel olemas igatahes.

Päris "viite" ei paneks, aga tugeva "nelja" on ära teeninud küll.

Ülejäänud lood oli minumeelest paras ballast, sealjuures vananenud ballast. Tegelikult kui järgi mõtlema hakata, siis "The Man Who Traveled in Elephants" oli ka selline enam-vähem, lüüriline ja kergelt selline magusvalus. Pealkiri ei tähenda mitte meest kes reisib elevantide sees, vaid meest kes reisib elevantide tõttu. Peategelased oli mingi abielupaar, kes leidis oma reisiharrastuse kattevarjuks elevantidega tegelemise ja nad käisid mööda laate, turge ja messe üle kogu USA justkui mingite tsirkuse- ja muude elevantide asjus.Aga jah, nimilugu on päris vinge. Kui keegi teab siis selline film nagu sünge, paranoiline ja gooti ja film noiri segu "The Dark City" meenus kohe...

Et siis aurupunk koos oma kohustusliku tiheda tagaajamise, vandenõude, hullude maniakaalsete teadlaste, imetabaste, ajastule mitteomaste vidinate ja muu butafooriaga. Tegelikult pole sugugi pahasti välja kukkunud, asi on pigem selles et ma olen kõike seda juba suht tüdimuseni lugenud, paremini ja põhjalikumalt kirjutatuna. Hinne "4" väljendab pigem mu austust lahkunud kirjaniku vastu, kuigi lugu nagu öeldud polnud sugugi paha.

Nagu öeldud, selline suht kõva pisarakiskuja, aga Kage Bakeri tuntud kvaliteedis, mistap ei näe põhjust alla kõrgeima hinde anda.

Viited "Enderi mängu" sarnasele lõpule magasin ma südamerahuga maha, kuna lugesin "Enderi mängu" ühe korra paarkümmend aastat tagasi ja olen selle keskpärase või keskpärasest natuke halvema poisteka nüüdseks juba ammu unustanud. Seega tuli süžeele 180 kraadise käänaku andev lõpplahendus mulle mõnevõrra üllatusena.

Loodetavasti müüb see raamat nii palju, et kirjastus peab vajalikuks ka järjed ilmutada. Eesti(keelses) ulmekirjanduses teadupärast on sarja lõpuni ilmutamine väga harukordne nähtus...

Lugu algab sellega, et silmapaistmatu, kergelt ebameeldiva olemusega mehike Jonathan Hoeg pöördub arsti poole, et lasta uurida tundmatut substantsi mille ta on leidnud oma sõrmeküünte alt ja mille kohta ei mäleta ta mitte midagi. Arst viskab ta seletuseta välja, kuid Hoeg avastab et ta üleüldse enda kohta suurt midagi ei mäleta ega tea - näiteks kus ta tööl käib ja millega üldiselt päevi mööda veeretab. Selles asjas selguse saamiseks pöördub ta detektiividest abielupaari Randall ja Cynthia Craigi poole. Detektiivid asuvad Hoegi tema enese nõusolekul jälitama. Siitpeale läheb juhtum segaseks ja keeruliseks. Kohati tundub Hoegi olevat mitu, ta tundub tööl käivat miskis majas 13. korrusel, mida aga pärast ei suudeta üldse leida ja Randall näeb öösel unes vägagi kurjakuulutavaid inimesesarnaseid olevusi kes kutsuvad ennast Linnu Poegadeks (Sons of the Bird) ja kes tunduvad eksisteerivat miskis teises ruumis või dimensioonis kui meie oma, meie omasse sisenevad nad peeglite kaudu.

Lõpp toob miskitlaadi seletuse, kuid nagu eelnevalt öeldud, asi on palju, palju suurem kui lihtlabane amneesiavaevustes mehikese töökoha otsimine. Mõningaid paralleele võib näha - ja mõningad detailid langevad kokku - hilisema meistritööga "By His Bootstraps", eesti keeles nagu kõik teavad, "Enese ees ja järel" kogumikust "Lilled Algernonile".

Sünge, väga hea lugu. Julgen soovitada. Tegelikult oleks hea see kunagi isegi eesti keeli kuhugi saada kuigi Heinleini autoriõigustega on nagu on (kuulu järgi ilgelt kallis).

Gabbleduckide uuestisündi hakkavad organiseerima skorpionikujuline sõjadroon Amistad (tuttav agent Cormaci eelloost "Shadow of the Scorpion"), hull "must" AI Penny Royal ("Alien Archaelogyst") ja paar kolm inimest, nende hulgas ainukese elusolendina hoodersi rünnaku üle elanud endine Proctor Jeremiah Tombs, kes langes hiigelalbiino hoodersi Tehniku kätte, kes tegi temaga midagi kirjeldamatult jälki.

Tüüpiline Asher üldiselt. Veits raskepärane stiil vaheldub tapva huumori ja kiire actioniga, lehekülgede kaupa tehniliste ulmevidinate kirjeldusi sama imetabaste kaugete planeetide elukate omaga. Eks fännid loe niikuinii, teised ei pruugi ehk suurt midagi aru saada.

Tahtmata kuidagi halvustada vanameistrit ja kummardades tema panuse ees ulmekirjanduse arengusse jään ma siiski seisukohale et tegu on võrdlemisi halva kirjanikuga kes on juba ammu aegumistähtaja ületanud.

Lugu iseenesest polegi teab mis paha, vähemalt alguses. Keskpaigas kus peategelane sattus mässajate maa-alusesse hiigelsuurde lubjakivikoopasse, õieti tervesse koobaste süsteemi oli ka päris hea. Ainult see lõpp kus hakati Prohvetit kukutama nõudis läbimälumiseks päris hea portsu tahtejõudu - ma pole nii tuima ja nüri võitlusekirjeldust pikemat aega lugenud. Kogu lühiromaani kõrghetkeks jääb minu jaoks kirjutamise ajal kahtlemata riivatuse tippu ja moraalse šokiga koheselt koomasse löövat pornograafiat kujutav öine kahe mehe ja kahe naise alasti ujumaskäik. Kusjuures riietuti siivsalt suure kaljurahnu taga eraldi ja tumedas maa-aluse koopa vees paistis ujudes ainult veest väljaulatuv pea välja, kuid ikkagi. Kujutan juba ette neid 1940. aastal näost punaseks minevaid ja kiljatusega minestusse langevaid ajakirja "Astounding Science-Fiction" lugejaid, kes säherdust roppu perversset porri pidid tarbima...

Aga jah, puine on see Heinlein, puine. Minu arust on juba käes aeg kus ta kujutab endast ainult museaalset väärtust ja kirjandusliku naudingu jaoks tuleks valida mõni teine autor.

Tundub et ka teine osa on eesti keeles täitsa ilmunud, tuleb ilmselt muretseda...

Istuvad kaks küborgi 1951. aastal kuskil kõrbes maantee ääres ja justkui ootavad midagi. Üks neist on Porfirio, kes on The Company-sarjaga rohkem tuttavatele inimestele tuttav: ta on läbi käinud päris mitmest jutust ja vilksatanud ka romaanides siin-seal. Jutu sisu moodustab Porfirio meenutus miks nad õieti seal maantee ääres istuvad ja keda nad ootavad.

Selgub, et 1951. aastal (aga The Company-sarjas ei ole aeg lineaarne, käiakse edasi ja tagasi, see tähendab, peamiselt käiakse tagasi, edasi ei ole justkui võimalik) hukkus sealsamas kohas autoõnnetuses 5-liikmeline perekond, isa-ema ja kolm last. Auto veeres järsaku pealt alla, süttis põlema ja põles koos seesviibijatega söestunud vrakiks. Jäänused maeti ühishauda.

The Company agendid - küborgid - ent sellised ajast välja rebitud indiviidid ongi, kes võetakse oma ajast kus nad oleksid niikuinii hukkunud, viiakse Company koolituskeskusesse sadu tuhandeid aastaid tagasi ja tehakse neist küborgid. Selgub, et sealt autost tegelikult üks poiss kukkus hetk enne õnnetust välja, tema väljakukkumine tegelikult panigi pereisa kallakust alla sõitma. Poiss pääses luumurruga, kohale tulid ufonautideks maskeerunud Company agendid,kes võtsid poisi "lendavasse taldrikusse" ja viisid ta küborgiks saama.

Ainult et ta oli esimene sellelaadne katsetus, kõik teised küborgid, Mendozad, Josephid, Lewised jne. tulid palju hiljem, ja Company ei osanud õigesti veel küborge teha. Midagi läks põhjalikult nässu ja tulemuseks oli ülivõimetega, kuid vigane olend. Ülimalt intelligentne ja geeniuse teadmistega sealjuures.

Poiss - Robert Ross - kasvab targaks, kuid füüsiliselt avalduvad temasse sisestatud nanobottide vildaka töö tagajärjed pidevate kasvajatena, tal on üks jalg teisest lühem jne. Noormehena avalduvad temas samas järjest võmsama mõistuse ilmingud, kuni ühel heal päeva ta lihtsalt kaob. Company taibud oletavad et Ross lahkus lihtsalt Aega. Ajujaht käivitub, ja Porfirio koos kaaslasega luurabki tegelikult õnnetuse toimumise hetkel, kas Robert Ross naaseb seda vaatama või proovib ta oma peret päästa.

Päris julgelt üks vingemaid Company-lugusid, mida ma üldse lugenud olen - ja ma olen nüüdseks juba peaaegu kogu Company sarja läbi lugenud, nii romaanid kui lühiromaanid kui jutud.

Ei, aga hea oli. See pole muidugi eriline üllatus, mulle Asheri grotesk-überfantastiline, mõningase musta huumori ja võika vägivalla seguga maitsestatud ülitempokas ja -põnev stiil väga meeldib. Eks ta natuke lühikeseks jäi, kandvast intriigist ühe runcible juures pradorikapten Immanence`i lõksu meelitamise näol ja pilguheidust AIsid vihkavate separatistide maailma oleks saanud veel kirjutada küll ja küll. Cormaci-sarjaga tuttavale lugejale pakub kindlasti huvi seal mõned korrad mainitud legendaarse kangelase Jebel U-cap Krangi nime osa "U-cap" päritolu ("up close and personal" ja see viitas tolleaegse Polity nõrgalt arenenud tehnika tõttu enam-vähem ainukesele efektiivsele pradoritapmise meetodile - geko-CTD (contra terrain device, antiainet sisaldav pomm) plaksti kuhugi seljasoomuse külge ja ise minema. Meenuvad mingid tobedad jutukesed kaugest lapsepõlvest mingitest ilgetest kangelaspioneeridest Moskva all saksa tankide vastu...

Aga jah, julgeks soovitada, kuigi Asheril on ka mastaapsemaid, üksikasjalikumaid ja palju rohkem gore, übervägivalla ja tempoka actioniga maitsestatud romaane. Ega siin ka gore`st puudu jäänud, kohta kus pradorid teevad katseid vangilangenud inimestega soovitan lugeda tühja kõhuga :)

Üldiselt ei istunud mulle see jumalik Edward Alton Bell-Fairfax juba suht algusest saati, eelmise osa (The Machine`s Child) lõpust aga on nimetatud härrasmees mulle eemaletõukavalt vastik.

Mis Mendozasse puutub, siis käesolevas romaanis paljastunud elukorraldus "perekonnast", mille moodustavad mees, naine ja veel 2 meest, kusjuures esimesed 2 on tagumiste kahe vanemad panevad isegi küünilise ja paljunäinud-kogenud lugeja kulmud keskele kokku jooksma, kust nad sugugi kergesti enam lahti ei taha tulla. Ma rõhutan, et kõik 3 meesosapoolt elasid naisosapoole, Mendozaga, rõõmsat suguelu...Kuidas kellelegi, on ju igasugu "Serbia filme" ja muid perversseid jälkusi, millel kõigil on tänulik vaatajas-austajaskond...

Üldse oli lõpuosa deus ex machina`dest tiine, särav, õnnelik, roosa ja magus nagu suhkruvatt. Ookeani põhjast tuuakse välja seal 250 aastat allveelaeva vrakis veealuse kuumavee ja muda geisri ("black smoker") väljapaisatud setete alla mattunud Kalugin, kellega viimati kohtusimegi loos "Black Smoker". Homo Umbratiliste künka seest päästetakse ja remonditakse ideaalsesse korda Lewis, kogu tsükli algatanud Nicholas Harpole`st rääkimata. Lõpus on üleüldine õnn, jumalik kõikvõimas Edward Alton Bell-Fairfax vaatab raugel pilgul õnnes ja harmoonias ajaülesteks tõusnud lustivaid cyborge (ainult positiivseid mõistagi, kurjad Aegius, Labienus, Nennius ja teised saavad teadagi karmi aga õiglase karistuse), minul aga ajas taoline roosamanna maosisu kergelt ülespoole...

Eks kogu sarja julgeks ikka soovitada. Algus oli enam kui nõrk, kuskil "Mendoza In Hollywood`ist" alates läks aga maailma kultuuripärandite päästmisel ime- ja kangelastegusid tegevatest surematutest cyborgitest rääkiv saaga erakordselt heaks.

Tegelikult mul terve sari veel päris läbi ei ole, kaks kogumikku kolmest on veel riiulil ootamas, aga jutud kohati ongi mõnusamad kui sari - eriti selle lõpuosa. Seega lugemismõnu veel jätkub ja sellest küllaltki lahedast maailmast veel päris loobuma ei pea. Hinne tuleb siiski sarja konkreetselt viimasele romaanile, millega ma, nagu eelnevast aru saada, ei olnud eriti rahul.

Lugu ise oli selline...mitte just otseselt igav aga mitte eriti kaasahaarav ka. Nagu öeldud, põhiintriigi absurdsus võttis punkte maha. Keskmine "kolm".

Lugu ise teenib mult "viie" eheda paari-kolme inimpõlve taguse sugugi mitte ülearu kopitanud pahvaku eest...

Aga Grin ei meeldi mulle ka sugugi, nii et müüsin need eesti keeles väljaantud kaks topeltromaani mingil Estconil vist kellelegi huvilisele maha. Grini maavillane koopia on aga juba üsna võimete piire kompav.

Kõige sogasem osa jutus olid "suure käe muljumisjäljed" rinnal ja seljal. Hea et mingeid "suure kara penetreerimisjälgi" aanuses polnud :)

Üldiselt üks läinud aasta (jah, tiitellehel on aastanumber 2013, miska läheb see eelmise aasta Stalkrinimekirja) tõlkekogumike pärle, minu isiklik nr. 1 kindlasti kohe. Soovitan julgelt kõigile kellel herr GRRM juba ammu ainult paha maitset suus ja okserefleksi esile kutsub...