Andrzej Sapkowski

Mis eristab romaane juttudest?
Monstrumeid on vähem... ning allesjäänud monstrumid on (enamvähem) kõik inimnahas. Poliitilisi intriige on rohkem. Sündmused keerlevad Geralti ja temale ettemääratud tüdrukutirtsu Ciri ümber.

Järsku selgub, et kõigile on seda plikanatti vaja... õnneks on Geraltil veel pisut aega... Ciri saab tapakunsti alase ettevalmistuse Geralti ja tema kambajõmmide käest ning maagiaalased eelteadmised Yenneferi käest.

Põhiliselt ongi romaan Ciri kasvamise ja kasvatamise lugu. Geralt tegeleb põhiliselt sellega, et notib Ciri võimalikke püüdjaid ning ajab taga kedagi Riensi – Nilfgraadi käsilast ning muidu lurjust.

Raamat on suhteliselt masendava alatooniga: suur inimeste ja vanema rahva ühtsus on lagunemas: metsades tegutsevad elfidest röövlibrigaadid (nn. «oravad»), linnades korraldatakse aga aegajalt pogromme paiksete vanema rahva esindajate vastu. Valitsejate ja maagide sõprus hakkab taas ümber saama. Näib, et kõik on unustanud Soddeni lahingu... Nilfgraad aga kogub jõudu.

Ärev avatakt kõigele mis on tulemas... aga tulemas on palju!

Raamat võitis aasta parima poola romaanina hulga auhindu: fändomi poolt väljaantava Janusz A. Zajdeli nimelise auhinna, aga samuti ka mingi lugejate auhinna SFINKS ning sai ka Tshehhi Science Fictioni, Fantasy & Horrori Akadeemia aastaauhinna kui parim tõlge mitte angloameerika keelest.

Sellest ei maksa järeldada, et romaanile midagi otseselt ette heita saaks. On mõnu ja põnevusega loetav; kuigi ka minule meeldisid eelnenud jutukogud veidi enam. Siin Sapkowski nagu väga ei üllata - on lihtsalt oma heal tasemel, kuigi see kõik on ka juttudes juba olemas. Oluliselt midagi rohkem juurde ei tule.

Veidi sisust: Geralt on Nilfgaardi rünnaku käest päästnud Ciri, tema sugulased kõik tapetud; tüdruk viiakse wiedzminite treeninbaasi, kus ta saab algväljaõppe. Selgub, et tal on maagivõimeid ja Geralt pöördub tuttavate võlurinnade poole Ciri olemuse selgitamiseks.

Kui tüdruk Melitele kloostris Yenniferi hoole all, suundub Geralt ise Ciri jahtijaid jahtima...ja nendest juba puudus ei ole. Tagaplaanil tutvustatakse ka pisut neid, kel veel Cirit vaja - mõnel elusana, mõnel ainult surnuna. Ühtlasi rullub geopoliitilisel maastikul ettevalmistus suuremaks sõjaks Nelja Kuningriigi ja Nilfgaardi vahel; paralleelselt inimeste uus ofensiiv Vanema Rahva vastu. Laulik tegutseb teatava topeltagendina; Oxenfurti Akadeemias pesitseb spionaazhikeskus; tapeldakse merekoletistega; teleporteerutakse... Lugemist kuipalju.

Ciri on jõudnud teismeliseikka; tekivad esimesed intiimprobleemid, mida ta Geralti ja Yenniferi traagiliste suhete taustal lahti mõtestab.

Kuigi ei kahtle, et edaspidi läheb sari paremaks, pole põhjust alla "viie" panna.

Jutukogus võitles Geralt igas loos erineva peletisega. "Romaanist" olid peletised kuhugi kadunud, v.a. see jõeelukas ja rohkem tegeleti ähvardava sõjaga. Läbi peatükkide ajas Geralt taga - või õieti ajas teda ennast taga Nilfgaardi agent Rience, aga seegi liin ei viinud ka õieti kuhugi, Rience kadus läbi portaali kuhugi minema ja jättis lugeja pettunult ootele. Selliseid poolikuid lahendusi oli teisigi, seega ei ole see romaan tegelikult eriti iseseisev. Maailm oli võrdlemisi läbimõeldud ja tõi kõige rohkem silme ette Steven Brusti Vlad Taltose - samasugune teaduse ja tehnika ja fantasy segu. Sapkowski oma on siiski kuidagi süngem ja paneb rohkem järge ootama.

Hindeks tuleb "neli" ja see on veel avansina antud, kui lugeda korüfeede kiidulaulu nii sellele Geralti-sarja avaosale, kui järgmistele romaanidele. Ootame ära.

Need marssal Milan Raupennecki sõnad on küll motoks romaani neljandale peatükile, aga väljendavad üsna hästi Neljas kuningriigis valitsevat meelsust Vanema Rahva suhtes.

Andrzej Sapkowski wiedzmin Geralti saagale ei saa kunagi kiitust ülearu. Kahte kogumikku koondatud 12 jutustusest koosnevale tsüklile, kus Geralt madistas suures osas erinevate poolüleloomulike monstrumite ja koletistega, järgneb viiest romaanist koosnev wiedzmini saaga, millele Sapkowski esikromaan «Elffide veri» ärevaks avataktiks on, nagu arvustajad varemgi juba märkinud.

Romaanipentaloogia keerleb Cintra kuninganna Calanthe tütretütre Ciri kujunemise ümber. Tüdrukul on erilised võimed, ta on Allikas, ta on Saatus. Geralti saatus ja talle määratud juba enne oma sündimist. Esimese romaani alguses on Geralt päästnud väikse Ciri Cintra okupeerinud Nilfgaardi vägede käest ning viinud ta wiedzminite kantsi nende elukutset õppima, hiljem saab tüdruk veel Yenneferilt Melitele kloostris võlukunsti alast koolitust.

Ehk siis kui ühest küljest on tegu Ciri kasvamise ja enese tundmaõppimise looga, siis teisalt näitab romaan järjest ära kõik need, kes Cirile eri põhjustel jahti peavad, lisaks kaardistab Sapkowski siin üsna hästi ära kogu tegevuspaiga poliitilise ja etnilise geograafia, faunaga oleme kursis juba jutukogudestki :)

Mulle meeldis väga, et tegevust eri peatükkides eri tegelaste kaudu näidati, see kaameramehe positsiooni muutumine mõjus hea vaheldusena, kuigi romaani kompositsiooni see terviku mõttes ehk pisut lõdvendas. Samas ei ole kindlasti tegu sellise lugemismaterjaliga, mida võiks kerge vaevaga mitmeks päevaks pooleli jätta. Pigem on see ikka raamat, mis loeb ennast ise.

Poola ja kogu Mandri-Euroopa ilmselt populaarseima fantaasiakirjaniku Sapkowski Geralti-maailm on selline pseudokeskaegne ja poliitiline, et tõesti meenutab paljuski vendade Strugatskite meistriteose «Raske on olla jumal» tegevuspaika Arkanari, nagu on osutatud.

Lisaks mõnusalt süngele, ängistavale ja justkui äikese-eelsele maailmamiljööle tuleb Sapkowski suureks plussiks ja oluliseks uuenduseks fantasykirjanduses lugeda sellisel määral sisse toodud küüniliste, sarkastiliste ja irooniliste - ning tihti omakasupüüdlike et mitte rohkem öelda... - tegelaste hulka. Olgu, juba 1970. aastate lõpust ja olulisel määral 1980. aastail muutsid fantaasiakirjandust ses suunas juba ka Stephen R. Donaldson ja Glen Cook, näiteks...

Aga kui new fantasy loojateks peetakse suuresti siiski Robin Hobbi, George R. R. Martinit ja Steven Eriksoni, siis tegelikult tõi mitmeid neid elemente, mille lisamise ja kokkusulatamisega nimetatud autorid 1980. aastateks ära kopitanud ja suhte- ning rännakuseebiks muutunud fantasyžanri 1990. aastail reanimeerisid ning 21. sajandi alguseks moodsaks ning elujõuliseks kirjandusliigiks voolisid, žanrisse tegelikult 1990. esimesel poolel just poolakas Andrzej Sapkowski.

Igatahes kui Martin suudab oma 800-leheküljelise romaani kohta luua umbes ühe küünilise ja poolteist iroonilist tegelast ning kolm sarkastilist nalja ning Robin Hobb osalt siiski «tädikirjanduse» (Varrak, noh :)) esindajana on sellest patust hoopis puhas, siis alles 1999. aastal debüteerinud Steven Erikson suutis ingliskeelsesse fantaasiakirjandusse tuua selles kontsentratsioonis julmküünilist ja kuivkibedat huumorit, millega Sapkowski euroopa keeltes juba mitmeid aastaid vabalt žongleeris.

Sapkowski romaani meeldejäävaimad tegelased on igatahes küünilised, iroonilised, sarkastilised, sapised ja teravkeelsed naisvõlurid Yennefer ning Triss Merigold - kes mõlemad on sunnitud oma südames Geralti kõrvale ruumi tegema ka Cirile. Igatahes viimaste aastate lugemusest nii lahedaid naistegelasi õieti ei mäletagi.

«Elffide vere» headus on igati äraproovitud - romaan on ilmunud lisaks mitmele poolakeelsele väljaandele tšehhi (1995), vene (1996), hispaania (2003), leedu (2006), bulgaaria (2008), prantsuse (2008), saksa (2008) ja inglise (2008 Suurbritannias ja 2009 USAs) keeles. Teisi tõlkekeeli ei tea, aga vene keeleski on teosest ilmunud mitu trükki. Inglise keeles on romaan olemas brittide kõvakaanelise, suure pehmekaanelise ja keskmise pehmekaanelise ning ameeriklaste taskuformaadis pehmekaanelisena, mida minagi lugesin.

Moraaliks võiks vist öelda, et hea asi tuntakse lõpuks ära ning võtab aega, mis ta võtab, aga see jõuab teenitud tunnustuse ning tänulike lugejateni.

Romaani on ka rohkelt auhinnatud - alates ilmumisjärgselt võidetud poolakate Janusz A. Zajdeli auhinnast aasta parimale ulmeromaanile ning tšehhide ulmeakadeemia tõlkekategooria auhinnast kuni nüüd ingliskeelsesse ulmeruumi jõudnuna (lugejahääletuse tulemusel!) saadud David Gemmelli Legendi auhinnani 2008 aastal. Muide, finaalhääletusel alistas Sapkowski siin näiteks Joe Abercrombie, Brent Weeksi ja Brandon Sandersoni - kolm uue põlve menukirjanikku!

Igatahes kui vene keelt lugevate eesti ulmefännide seas puhkes Sapkowski-buum eelmise sajandi lõpuaastail, mil siin jõudsid müügile Geralti-seeria kogumikud ja romaanid Jevgeni Vaisbroti (1923-2006) väga heas tõlkes, siis nüüd on võimalik ka kõigil ainsa võõrkeelena inglist valdavail fantasyfännidel Sapkowski suurepärase maailma ja jutuvestmisoskusega Danusia Stoki täitsa heas tõlkes tutvust teha. Muide, Sapkowski hindas Vaisbroti tõlkeid ja teda nende kaudu ka kirjaniku pöörasele venemaisele menule kaasaaitajana sedavõrd, et pühendas tema surma järel ilmunud romaani «Lux perpetua» just Vaisbroti mälestusele.

Ei ütleks, et "Krew elfow" kuidagi kahele jutukogule alla jääks, "Ettemääratuse mõõgast" meeldis see mulle tegelikult rohkemgi. Jah, tegevusliine on tõesti üsna mitmeid ja osad neist ei vii käesoleva romaani jooksul õieti kuhugi, ent tegu ongi ju viieköitelise sarja esimese raamatuga. Ka on Ciri kasvatamisele vast liiga palju tähelepanu pööratud, ent see tendents pidi kuuldavasti järgmistes köidetes muutuma. Romaani sisust on eelmised arvustajad juba piisavalt rääkinud, minu poolt saab see igatahes kindla "5" ja ma jätkan Wiedzmini-sarja inglise keelde tõlgitud köidete lugemist.

Pole seda autorit varem lugenud. Algul mõtlesin, et ostan kõik eestikeelsed “Nõiduri” osad ära, ning loen siis ühekorraga. Aga siis tegi sõber täiesti õige märkuse - aga mis saab siis kui see paljukiidetud autor ja sari mulle tegelikult ei meeldi? Hetkeseisuga on kaks osa viiest ilmunud kolme aasta jooksul (äkki tulevad uuesti ka toetavad jutukogud, kes teab), võtsin siis esimese ette. Loodetavasti ilmub vähemalt sari eesti keeles lõpuni, ei tahaks inglise keeles tõlkekirjandust hakata lugema, liiga mitu konvertimist on siis mu enda peas ning tea, kas algmaterjalist midagi üldse alles jääbki.  

Nõidurid on algselt olnud inimesed, keda on siis koolitatud ja treenitud, geenmanipuleeritud, lisaks visatud “potti” paras sorts maagiat ning tulemuseks on nö. superinimesed. Mitte siis Hollywoodi superkangelased, pigem jah eriliste võimetega inimesed, kes on kunagi välja aretatud Kontinendil pealetungivate kollidega võitlemiseks.  

“Haldjate veri” kulgeb peamiselt nõidur Geralti, Cintra kuninganna Calanthe tütretütre Ciri ja võlur Triss Merigoldi silme läbi. Taustal on olnud suur sõda ja lahingud, Geralt ongi Ciri mõõkade ja leekide vahelt päästnud ning varjab teda maailma eest. Autori stiil on pigem hakitud, vahepeal saame teada midagi nõidurite kohta, siis räägitakse, mida on Ciri üle elanud ning kuidas temal on kogu selles supis üks väga oluline roll mängida. Selles fantasy mõttes vihikus on sisuliselt seitse peatükki/lühijuttu, mis on omavahel ühiste tegelaste, maailma ning ajateljega kokku traageldatud. See on tegelikult päris hea võte ja mõte, kui oleks klassikaline “hea lugeja, nüüd võtame ja räägime kuussada lehekülge tegelaste tausta lahti” avatellis siis… neid on niigi palju.  

Teisalt noh, eks ta esmamuljena üks fantasy ole, viieosalise sarja avapauk jääb pigem sissejuhatavaks ja üldiseks. Kusjuures see pole üldsegi halb, Sapkowski kirjutab hästi, ning ka sellist “tavalist” tüdruku sirgumist sõdalaseks lugu on nauding lugeda. Lisaks on ta tegelased läbivalt mõnusalt kuivad, sapised, iroonilised, näriv-norivad, kelle tegevust on nauding jälgida ning neile kaasa elada.  

Samas pole see raamat kaugeltki tavaline pseudokeskaegne fantasy, kuna viskab vahele sisse ka “kaasaegseid” jooni. Seega ühel hetkel on juttu mõõgast, keebist ning poliitikast, siis järgmine hetk on võlukunsti aeg ning äkki viskab sisse geenimutatsioonide temaatika. Vähemalt sarja alguses ei ole veel olnud juttu, et KUS kogu see värk nagu TEGELIKULT ka aset leiab. Mis on ausalt üteldes väga hea, las jääbki lugejale ka midagi enda peas välja mõtelda. Las ollagi “A long time ago in a galaxy far, far away....”  

Lahe raamat, tore kirjanik, sümpaatne sarja algus. Vaatame, mis saab edasi. “Põlguse aeg” on veel riiulis ootamas, edasine on Varraku kätes.  

Raamatusarja järgi on tehtud ka “Witcher” nimelisi arvutimänge, lisaks Netflixi sari. Üldiselt on ikka äärmiselt äge, et poola ulme on saanud niimoodi maailmas tähelepanu.