Kasutajainfo

Andrzej Sapkowski

21.06.1948-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Andrzej Sapkowski ·

Krew elfow

(romaan aastast 1994)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
7
1
2
0
0
Keskmine hinne
4.5
Arvustused (10)

Geralti saaga esimene köide: poolakad peavad (sageli) neid kahte eelnevat jutukogu mingiteks nullköideteks. Ning need viis romaani on tegelikult üksainumas pikk lugu.

Mis eristab romaane juttudest?
Monstrumeid on vähem... ning allesjäänud monstrumid on (enamvähem) kõik inimnahas. Poliitilisi intriige on rohkem. Sündmused keerlevad Geralti ja temale ettemääratud tüdrukutirtsu Ciri ümber.

Järsku selgub, et kõigile on seda plikanatti vaja... õnneks on Geraltil veel pisut aega... Ciri saab tapakunsti alase ettevalmistuse Geralti ja tema kambajõmmide käest ning maagiaalased eelteadmised Yenneferi käest.

Põhiliselt ongi romaan Ciri kasvamise ja kasvatamise lugu. Geralt tegeleb põhiliselt sellega, et notib Ciri võimalikke püüdjaid ning ajab taga kedagi Riensi – Nilfgraadi käsilast ning muidu lurjust.

Raamat on suhteliselt masendava alatooniga: suur inimeste ja vanema rahva ühtsus on lagunemas: metsades tegutsevad elfidest röövlibrigaadid (nn. «oravad»), linnades korraldatakse aga aegajalt pogromme paiksete vanema rahva esindajate vastu. Valitsejate ja maagide sõprus hakkab taas ümber saama. Näib, et kõik on unustanud Soddeni lahingu... Nilfgraad aga kogub jõudu.

Ärev avatakt kõigele mis on tulemas... aga tulemas on palju!

Raamat võitis aasta parima poola romaanina hulga auhindu: fändomi poolt väljaantava Janusz A. Zajdeli nimelise auhinna, aga samuti ka mingi lugejate auhinna SFINKS ning sai ka Tshehhi Science Fictioni, Fantasy & Horrori Akadeemia aastaauhinna kui parim tõlge mitte angloameerika keelest.

Teksti loeti vene keeles

Tuleb tunnistada, et sedapuhku meeldisid mulle sarja esimest kahte osa moodustavad jutukogud rohkem kui käesolev romaan. Geniaalsete mõttekildude kontsentratsioon on (kahes esimese romaanis - sarja III ja IV osa) tähelepandavalt väiksem kui juttudes. Seda kyll kaugeltki mitte sel määral, et romaan mult viite ei saaks. Kui jutukogud olid olid omamoodi mõtlik-mõnus-lõbusad, siis romaanide õhustik meenutab Strugatskite lugu "Raske On Olla Jumal".
Teksti loeti vene keeles

Ülesehituselt on tegu kaheksa pikema episoodidga paariaastasest tegevusest, mil Ciri wiedzmini- ja maagiakunsti õpib; taustal saame üht-teist teada tema Ettemääratuse ning vahekorra kohta Vanema verega - krew elfow. Ühtlasi käivituvad sündmused ja põhjused, miks Cirit taga aetakse. Üsnagi lõdvalt seotud lugu...ei saa romaanikaanonite järgi hästi hinnata. Avalöök, proloog, tähiste mahamärkimine ja kaardistamine; ilmselt tulevaste tegelaste tutvustamine. Pole puänti ega ühte kandvat tegelast. Kord on kaamera Ciri juures, siis Triss Merigoldi, Geralti, Lauliku või hoopis muude tegelaste man.

Sellest ei maksa järeldada, et romaanile midagi otseselt ette heita saaks. On mõnu ja põnevusega loetav; kuigi ka minule meeldisid eelnenud jutukogud veidi enam. Siin Sapkowski nagu väga ei üllata - on lihtsalt oma heal tasemel, kuigi see kõik on ka juttudes juba olemas. Oluliselt midagi rohkem juurde ei tule.

Veidi sisust: Geralt on Nilfgaardi rünnaku käest päästnud Ciri, tema sugulased kõik tapetud; tüdruk viiakse wiedzminite treeninbaasi, kus ta saab algväljaõppe. Selgub, et tal on maagivõimeid ja Geralt pöördub tuttavate võlurinnade poole Ciri olemuse selgitamiseks.

Kui tüdruk Melitele kloostris Yenniferi hoole all, suundub Geralt ise Ciri jahtijaid jahtima...ja nendest juba puudus ei ole. Tagaplaanil tutvustatakse ka pisut neid, kel veel Cirit vaja - mõnel elusana, mõnel ainult surnuna. Ühtlasi rullub geopoliitilisel maastikul ettevalmistus suuremaks sõjaks Nelja Kuningriigi ja Nilfgaardi vahel; paralleelselt inimeste uus ofensiiv Vanema Rahva vastu. Laulik tegutseb teatava topeltagendina; Oxenfurti Akadeemias pesitseb spionaazhikeskus; tapeldakse merekoletistega; teleporteerutakse... Lugemist kuipalju.

Ciri on jõudnud teismeliseikka; tekivad esimesed intiimprobleemid, mida ta Geralti ja Yenniferi traagiliste suhete taustal lahti mõtestab.

Kuigi ei kahtle, et edaspidi läheb sari paremaks, pole põhjust alla "viie" panna.

Teksti loeti vene keeles

Eelmisi jutukogusi pole lugenud ja sellepärast vist pole ka eriti eufoorilist suhtumist. Tegevust eriti ei toimu, pinget ei ole, Cirit õpetatakse ja kogu lugu. Väheke nagu igav ma ütleks, muud masendavat selles raamatus polegi kui et ootus oli lugema asudes kõrge ja lõpetades madalam kui muru. Jääb nagu segaseks kuidas mõtles Geralt selle veekolli ära tappa kui too napsas pardalt kähku inimese ja läinud oligi, kuidagi mannetu mulje jäi tema kollitapmise oskustest peale seda kiitlemist mutatsioonide ja kõige muu alal. Üldiselt tunduski kogu värk nagu keskaega pandud kosmosejutt: geenid ja mutatsioonid ja muu tark kõnepruuk, ilusti muidugi kokku sobitatud ja näitab, et keskajal elasid targad inimesed aga tegevusest mis asjasse põnevust tooks jäi puudu. Kõvasti.
Teksti loeti vene keeles

Natuke meeldis isegi rohkem kui "witcher" novellikogumik. Imelik tunne fantaasiat lugedes: pseudokeskaeg ja tänapäev oleks nagu segatud. Ei tea millest see tunne tekkib, natuke sama fiil nagu Strugatski "Raske on olla jumal". Keegi vist seda juba märkis.2010 ilmub inglise keeles järgmine osa. Ei jõua ära oodata.
Teksti loeti inglise keeles

Väheke imelik romaan. Koosnes 7st peatükist ja kõik need peatükid rääkisid jumal teab millest, mingit raskuspunkti või keset nagu polnudki. Ühelt poolt olid nagu witcher Geralti seiklused metsades ja jõe peal, teiselt poolt jälgiti tüdruk Ciri väljaõpet, kolmandalt poolt tegutsesid mitmed erinevad kõrvaltegelased, kellest vist enim aega pühendati Dandilionile ja Triss Merigoldile, lõpus nihkus esiplaanile ka Yennefer. Romaaniks on seda tõesti raske nimetada: polnud siin mingit intriigi, õiget algust ega õiget lõppu. Lihtsalt selline maailma tutvustav mosaiik.

Jutukogus võitles Geralt igas loos erineva peletisega. "Romaanist" olid peletised kuhugi kadunud, v.a. see jõeelukas ja rohkem tegeleti ähvardava sõjaga. Läbi peatükkide ajas Geralt taga - või õieti ajas teda ennast taga Nilfgaardi agent Rience, aga seegi liin ei viinud ka õieti kuhugi, Rience kadus läbi portaali kuhugi minema ja jättis lugeja pettunult ootele. Selliseid poolikuid lahendusi oli teisigi, seega ei ole see romaan tegelikult eriti iseseisev. Maailm oli võrdlemisi läbimõeldud ja tõi kõige rohkem silme ette Steven Brusti Vlad Taltose - samasugune teaduse ja tehnika ja fantasy segu. Sapkowski oma on siiski kuidagi süngem ja paneb rohkem järge ootama.

Hindeks tuleb "neli" ja see on veel avansina antud, kui lugeda korüfeede kiidulaulu nii sellele Geralti-sarja avaosale, kui järgmistele romaanidele. Ootame ära.

Teksti loeti inglise keeles

«Ainus hea elf on surnud elf.»

Need marssal Milan Raupennecki sõnad on küll motoks romaani neljandale peatükile, aga väljendavad üsna hästi Neljas kuningriigis valitsevat meelsust Vanema Rahva suhtes.

Andrzej Sapkowski wiedzmin Geralti saagale ei saa kunagi kiitust ülearu. Kahte kogumikku koondatud 12 jutustusest koosnevale tsüklile, kus Geralt madistas suures osas erinevate poolüleloomulike monstrumite ja koletistega, järgneb viiest romaanist koosnev wiedzmini saaga, millele Sapkowski esikromaan «Elffide veri» ärevaks avataktiks on, nagu arvustajad varemgi juba märkinud.

Romaanipentaloogia keerleb Cintra kuninganna Calanthe tütretütre Ciri kujunemise ümber. Tüdrukul on erilised võimed, ta on Allikas, ta on Saatus. Geralti saatus ja talle määratud juba enne oma sündimist. Esimese romaani alguses on Geralt päästnud väikse Ciri Cintra okupeerinud Nilfgaardi vägede käest ning viinud ta wiedzminite kantsi nende elukutset õppima, hiljem saab tüdruk veel Yenneferilt Melitele kloostris võlukunsti alast koolitust.

Ehk siis kui ühest küljest on tegu Ciri kasvamise ja enese tundmaõppimise looga, siis teisalt näitab romaan järjest ära kõik need, kes Cirile eri põhjustel jahti peavad, lisaks kaardistab Sapkowski siin üsna hästi ära kogu tegevuspaiga poliitilise ja etnilise geograafia, faunaga oleme kursis juba jutukogudestki :)

Mulle meeldis väga, et tegevust eri peatükkides eri tegelaste kaudu näidati, see kaameramehe positsiooni muutumine mõjus hea vaheldusena, kuigi romaani kompositsiooni see terviku mõttes ehk pisut lõdvendas. Samas ei ole kindlasti tegu sellise lugemismaterjaliga, mida võiks kerge vaevaga mitmeks päevaks pooleli jätta. Pigem on see ikka raamat, mis loeb ennast ise.

Poola ja kogu Mandri-Euroopa ilmselt populaarseima fantaasiakirjaniku Sapkowski Geralti-maailm on selline pseudokeskaegne ja poliitiline, et tõesti meenutab paljuski vendade Strugatskite meistriteose «Raske on olla jumal» tegevuspaika Arkanari, nagu on osutatud.

Lisaks mõnusalt süngele, ängistavale ja justkui äikese-eelsele maailmamiljööle tuleb Sapkowski suureks plussiks ja oluliseks uuenduseks fantasykirjanduses lugeda sellisel määral sisse toodud küüniliste, sarkastiliste ja irooniliste - ning tihti omakasupüüdlike et mitte rohkem öelda... - tegelaste hulka. Olgu, juba 1970. aastate lõpust ja olulisel määral 1980. aastail muutsid fantaasiakirjandust ses suunas juba ka Stephen R. Donaldson ja Glen Cook, näiteks...

Aga kui new fantasy loojateks peetakse suuresti siiski Robin Hobbi, George R. R. Martinit ja Steven Eriksoni, siis tegelikult tõi mitmeid neid elemente, mille lisamise ja kokkusulatamisega nimetatud autorid 1980. aastateks ära kopitanud ja suhte- ning rännakuseebiks muutunud fantasyžanri 1990. aastail reanimeerisid ning 21. sajandi alguseks moodsaks ning elujõuliseks kirjandusliigiks voolisid, žanrisse tegelikult 1990. esimesel poolel just poolakas Andrzej Sapkowski.

Igatahes kui Martin suudab oma 800-leheküljelise romaani kohta luua umbes ühe küünilise ja poolteist iroonilist tegelast ning kolm sarkastilist nalja ning Robin Hobb osalt siiski «tädikirjanduse» (Varrak, noh :)) esindajana on sellest patust hoopis puhas, siis alles 1999. aastal debüteerinud Steven Erikson suutis ingliskeelsesse fantaasiakirjandusse tuua selles kontsentratsioonis julmküünilist ja kuivkibedat huumorit, millega Sapkowski euroopa keeltes juba mitmeid aastaid vabalt žongleeris.

Sapkowski romaani meeldejäävaimad tegelased on igatahes küünilised, iroonilised, sarkastilised, sapised ja teravkeelsed naisvõlurid Yennefer ning Triss Merigold - kes mõlemad on sunnitud oma südames Geralti kõrvale ruumi tegema ka Cirile. Igatahes viimaste aastate lugemusest nii lahedaid naistegelasi õieti ei mäletagi.

«Elffide vere» headus on igati äraproovitud - romaan on ilmunud lisaks mitmele poolakeelsele väljaandele tšehhi (1995), vene (1996), hispaania (2003), leedu (2006), bulgaaria (2008), prantsuse (2008), saksa (2008) ja inglise (2008 Suurbritannias ja 2009 USAs) keeles. Teisi tõlkekeeli ei tea, aga vene keeleski on teosest ilmunud mitu trükki. Inglise keeles on romaan olemas brittide kõvakaanelise, suure pehmekaanelise ja keskmise pehmekaanelise ning ameeriklaste taskuformaadis pehmekaanelisena, mida minagi lugesin.

Moraaliks võiks vist öelda, et hea asi tuntakse lõpuks ära ning võtab aega, mis ta võtab, aga see jõuab teenitud tunnustuse ning tänulike lugejateni.

Romaani on ka rohkelt auhinnatud - alates ilmumisjärgselt võidetud poolakate Janusz A. Zajdeli auhinnast aasta parimale ulmeromaanile ning tšehhide ulmeakadeemia tõlkekategooria auhinnast kuni nüüd ingliskeelsesse ulmeruumi jõudnuna (lugejahääletuse tulemusel!) saadud David Gemmelli Legendi auhinnani 2008 aastal. Muide, finaalhääletusel alistas Sapkowski siin näiteks Joe Abercrombie, Brent Weeksi ja Brandon Sandersoni - kolm uue põlve menukirjanikku!

Igatahes kui vene keelt lugevate eesti ulmefännide seas puhkes Sapkowski-buum eelmise sajandi lõpuaastail, mil siin jõudsid müügile Geralti-seeria kogumikud ja romaanid Jevgeni Vaisbroti (1923-2006) väga heas tõlkes, siis nüüd on võimalik ka kõigil ainsa võõrkeelena inglist valdavail fantasyfännidel Sapkowski suurepärase maailma ja jutuvestmisoskusega Danusia Stoki täitsa heas tõlkes tutvust teha. Muide, Sapkowski hindas Vaisbroti tõlkeid ja teda nende kaudu ka kirjaniku pöörasele venemaisele menule kaasaaitajana sedavõrd, et pühendas tema surma järel ilmunud romaani «Lux perpetua» just Vaisbroti mälestusele.

Teksti loeti inglise keeles

Mulle meeldisid ka lühijutud veidi rohkem. Millegipärast jõudsin Sapkowski lugemiseni alles nüüd, kuigi Witcheri mängud mitu korda läbi mängitud. Hea teada, et ka teisted on kõrgelt hinnanud, mitte pole ma mängude fännina väga erapoolik.Sapkowski stiil meeldib -- kirjeldused on piisavad aga mitte liigsed ja rohkelt dialoogi.Sari läheb tegelikult veel paremaks, kuigi antud romaani järg on veidi igav.
Teksti loeti inglise keeles

Alustaks tõdemusest, et minu jaoks on see esimene sellelaadne kogemus-lugeda poola kirjaniku sarja algul eesti ja siis inglise keeles. Eks see veidi kummaline tunne on, sest keel annab tekstile mingile omalaadse, kohati tabamatu ja defineerimatu õhustikulise varjundi, mistõttu tõlkekeele vahetus jätab lugemismuljele tugeva jälje. Üks huvitav detail-luuletajast Jaskierist (kelle nimi peaks poola keeles "tulikat" tähendama), oli ingliskeelses tõlkes saanud Dandelion (Võilill).

Ei ütleks, et "Krew elfow" kuidagi kahele jutukogule alla jääks, "Ettemääratuse mõõgast" meeldis see mulle tegelikult rohkemgi. Jah, tegevusliine on tõesti üsna mitmeid ja osad neist ei vii käesoleva romaani jooksul õieti kuhugi, ent tegu ongi ju viieköitelise sarja esimese raamatuga. Ka on Ciri kasvatamisele vast liiga palju tähelepanu pööratud, ent see tendents pidi kuuldavasti järgmistes köidetes muutuma. Romaani sisust on eelmised arvustajad juba piisavalt rääkinud, minu poolt saab see igatahes kindla "5" ja ma jätkan Wiedzmini-sarja inglise keelde tõlgitud köidete lugemist.

Teksti loeti inglise keeles

Esimese hooga arvasin, et seda raamatut BAAS-is ei olegi, aga mis seal salata, poolakeelset nimetust tõesti ei osanud otsida. Maakeelsena kannab raamat pealkirja "Haldjate veri". Üldiselt ma väldin teoseid, mis on seotud arvutimängude ja muu sarnasega, kuna üldjuhul on need mõeldud lihtsalt tootjale lisatulu tooma, ega oma seetõttu suuremat väärtust. Kingitud hobuse suhu aga ei vaadata ja nii saigi nõiduri seiklused läbi loetud. Erilist muljet kirjatükk ei avaldanud. Hea küll, tegemist on osaga pikemast seeriast, pigem sissejuhatus kui terviklik lugu. Aga peamine, mis häiris oli hoopis kirjutamise stiil. Nõnda võiks kirjutada klassikaline tuupur, kes on endale žanri reeglid selgeks teinud ja siis näpuga "juhendist" ärge ajades kirjutab midagi valmis. Tehniliselt on kõik OK, aga sära ei ole. Ja nii on ka raske sellele raamatule kolmest kõrgemat hinnet anda.
Teksti loeti eesti keeles
x
Erkki Lindpere
05.10.1979
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Mulle meeldisid ka lühijutud veidi rohkem. Millegipärast jõudsin Sapkowski lugemiseni alles nüüd, kuigi Witcheri mängud mitu korda läbi mängitud. Hea teada, et ka teisted on kõrgelt hinnanud, mitte pole ma mängude fännina väga erapoolik.Sapkowski stiil meeldib -- kirjeldused on piisavad aga mitte liigsed ja rohkelt dialoogi.Sari läheb tegelikult veel paremaks, kuigi antud romaani järg on veidi igav.
Teksti loeti inglise keeles

Üks parimaid romaane, mida olen lugenud. Stephenson kirjutab ikka väga hästi -- kuigi sõnakasutus ja lauseehitus ei ole just päris sama hea kui näiteks Gibsonil, siis kohati esineb ikka päris korralikke pärle ja mulle meeldis üldiselt rohkem kui Gibson.
Lõpp oli aga kehv.
Teksti loeti inglise keeles

Ma ei tea kas asi on tõlkes või on see lugu tõesti nii lihtsakoeline ja lihtlausetes kirja pandud. Härjapõlvlaste kaitseala jättis igatahes kordades parema mulje Simakist. Lõpupoole läks minu jaoks natuke huvitavamaks aga päris nelja ei taha panna nende lihtlausete pärast.
Teksti loeti eesti keeles

Sattusin just vaatama intervjuud autoriga kus ta räägib, et teda on tüüdanud fantasy üksluisus ja paistab suht veendunud, et ta ise suutis teha "something different". Njah, minu arust oli siin klišeesid küll, aga mingi omapära selles raamatus on. Õnneks pole ma Rowling`ut lugenud, võib-olla seepärast nägin vähem klišeesid kui teised. Maailma päästmiseni lugu igatahes ei jõudnud, loodetavasti ei jõua ka järgmistes osades, mida kavatsen igatahes lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

See on esimene Abercrombe raamat, mida lugesin. Meeldis igal juhul rohkem kui Martin. Martini künism hakkas tegelikult juba natuke tüütama. Abercombe esimene teos on vaheldusrikkam ja humoorikam, kuigi ka jõhkram; ta ei võta ennast nii tõsiselt (ja see on hea).
Teksti loeti inglise keeles

Viit ei tõuse käsi panema põhiliselt selle pärast, et tean kui pikk see seeria on, kuigi lugemisel on alles kolmas osa. Suhteliselt väiksemastaabilistest sündmustest -- võrreldes teiste sama žanri romaanidega -- suudab Robert Jordan kuidagi ülipikalt ja detailselt kirjutada. Lugemise ajal see ei häiri ja kohati on isegi päris mõnus, küll aga tundub tagantjärele, et eriti midagi olulist nagu ei toimunudki ja Randi ja tema kaaslaste loo lõpplahendusele pole väga oluliselt lähemale liigutud.
Teksti loeti inglise keeles

Mulle meeldis. Pikkusest hoolimata oli romaan päris tempokas, eriti lõpu poole, kui Caemlynis kõik jälle kokku said, ei toimunud mingit venitamist, mis oli meeldivalt üllatav.Tolkieniga mõjutused on täiesti tuntavad, aga siiski pole tegu koopiaga. Päris Tolkieni põhjalikkust ja süstemaatilisust siin ei tunne, küll on aga maailm meeldivalt keerulisem -- eriti hea ja kurja piiride suhtes.
Teksti loeti eesti keeles

Olen natuke nõus Andreiga. Venimise tunne oli küll ja vahepeal jäi raamat mitmeks päevaks seisma, kuigi esimene osa põhjustas unepuudust. Lõpp ei meeldinud. Jäi ka natuke arusaamatuks, miks just Lyra ja Will nii olulised olid ("mother of all" jne.).
Teksti loeti inglise keeles

Lugemist alustades lappasin kohe raamatut edasi, et vaadata millal siis Aslevjali saarele jõutakse. Ei rõõmustanud eriti, et alles 280. leheküljel. Ei rõõmustanud ka see, et sealt lahkumine toimus alles 300 lk. pärast. Terve selle triloogia juures häirib mind, et iga üksik raamat on keskendunud ainult ühele tähtsale sündmusele, kuigi vahepeal toimub palju väiksemaid Fitzi jaoks olulisi asju. Farseeri seeria puhul see päris nii ei olnud.Lõpp tundus kuidagi liiga läila, ja viimased leheküljed rikkusid terve triloogia ära. Teisest küljest mulle meeldis, et kunagi ei suutnud kõike ära arvata, mis ikkagi edasi juhtub. Alati segas Fitz-Changer vahele ja tegi midagi teisiti.Kokkuvõttes päris hea; kuna ma süvenesin raamatutesse ja vast ka samastusin Fitziga rohkem kui ühegi teise raamatutegelasega kunagi varem, siis ärritasid ka mõningad vead rohkem kui kunagi varem.
Teksti loeti inglise keeles

Kuskil keskel tekkis õudne tahtmine raamat pooleks rebida ja ära põletada. Eriti siis kui Fitz mõtiskles asjade üle, mis tundusid mulle kui lugejale ilmselged, aga Fitz ei jõudnud kuidagi järelduseni. Seda on ka teistes raamatutes olnud, aga siin häiris eriti. Ka oli vastik kuulda mingi sündmuse toimumisest lähiajal ja siis oodata 300 lk. selle toimumiseni, kusjuures vahepeal nagu midagi erilist ei juhtunudki.Aga muidu mulle meeldis.
Teksti loeti eesti keeles

Farseeri triloogia on selle raamatuga saanud üheks minu lemmikutest. Keskmine osa on kahjuks veel küll lugemata (kolmas jõudis enne kohale ja ei jõudnud oodata).Triloogia on minu vähese lugemuse jaoks paljuski mõttes väga erinev kõigist muudest fantasy romaanidest. Siin kirjeldatakse sama palju seda, mis peategelase peas toimub, kui seda mis temaga juhtub või mida ta teeb. See vist ongi, mis muudab ka kõik kirjeldused huvitavaks, kuigi need on vahel päris pikad.Päev tagasi lõpetasin lugemise, aga siiani hõljub see maailm veel pidevalt kuskil mu mõtetes ringi.Kahte asja heidaks ette. Esiteks draakoneid, kuigi nende käsitlus vähemalt tundus mingil määral originaalne. Teiseks läks, nagu enne juba teised on maininud, mägedesse saabumise ja Verity leidmise vahepeal natuke igavamaks. Aga hinnet see alla ei kisu -- just siis kui tundus päris käest ära minevat tuli mingi uus pööre ja läks jälle huvitavaks.
Teksti loeti inglise keeles

Mulle meeldis. Strugatskeid jäljendas tõesti hästi. Kui palju selle nõukogude õhustiku loomises loogikat oli on tõesti küsimus, kuid see ei häirinud piisavalt, et hinnet alla viia. Lõpp oleks võinud parem olla.
Teksti loeti eesti keeles

Tahaksin väga 5 panna, aga esimene osa tundus mõttetult pikaks venitatud sissejuhatusena. Üldse ei meeldinud. Aga õnneks lugesin edasi ja teine ning kolmas osa olid tõesti tunduvalt paremad, viie väärilised. Kokku neli.
Teksti loeti eesti keeles

Muidu igati hea romaan, kuid mind häirisid ikkagi liiga palju need ebaloogilisused. Ei tundunud eriti usutav. Näiteks seda asja, et ahvid ja inimesed käitumise osas vahetavad kohad kuid välimuselt jäävad samaks. Ahvid endiselt oma riiete all karvased, inimesed see-eest alasti kuid ilma karvkatteta.Seega siis päris viite ei pane.
Teksti loeti eesti keeles

Ühinen eelpool Öelduga (negatiivsega). Mulle käis Kõige Rohkem Närvidele see, et mingit Lapsikut Targutamist esitatakse kui "Universumi Mõistust" ja See, Et Igal Pool Kasutatakse Suuri Algustähti. See oli lausa Vastik.Päris Ühe Vääriliseks ma Seda Raamatut siiski Ka Ei pea, nii Et Kaks.
Teksti loeti eesti keeles

Paar lugu olid nõrgapoolsed, aga Pan Grpowski tegelaskuju on väga hea ja enamik juttudest samuti. Täiesti võrreldav Agatha Christiega minu arvates.
Teksti loeti eesti keeles