Kasutajainfo

Andrzej Sapkowski

21.06.1948–

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Andrzej Sapkowski ·

Krew elfow

(romaan aastast 1994)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
7
3
2
0
0
Keskmine hinne
4.417
Arvustused (12)

Geralti saaga esimene köide: poolakad peavad (sageli) neid kahte eelnevat jutukogu mingiteks nullköideteks. Ning need viis romaani on tegelikult üksainumas pikk lugu.

Mis eristab romaane juttudest?
Monstrumeid on vähem... ning allesjäänud monstrumid on (enamvähem) kõik inimnahas. Poliitilisi intriige on rohkem. Sündmused keerlevad Geralti ja temale ettemääratud tüdrukutirtsu Ciri ümber.

Järsku selgub, et kõigile on seda plikanatti vaja... õnneks on Geraltil veel pisut aega... Ciri saab tapakunsti alase ettevalmistuse Geralti ja tema kambajõmmide käest ning maagiaalased eelteadmised Yenneferi käest.

Põhiliselt ongi romaan Ciri kasvamise ja kasvatamise lugu. Geralt tegeleb põhiliselt sellega, et notib Ciri võimalikke püüdjaid ning ajab taga kedagi Riensi – Nilfgraadi käsilast ning muidu lurjust.

Raamat on suhteliselt masendava alatooniga: suur inimeste ja vanema rahva ühtsus on lagunemas: metsades tegutsevad elfidest röövlibrigaadid (nn. «oravad»), linnades korraldatakse aga aegajalt pogromme paiksete vanema rahva esindajate vastu. Valitsejate ja maagide sõprus hakkab taas ümber saama. Näib, et kõik on unustanud Soddeni lahingu... Nilfgraad aga kogub jõudu.

Ärev avatakt kõigele mis on tulemas... aga tulemas on palju!

Raamat võitis aasta parima poola romaanina hulga auhindu: fändomi poolt väljaantava Janusz A. Zajdeli nimelise auhinna, aga samuti ka mingi lugejate auhinna SFINKS ning sai ka Tshehhi Science Fictioni, Fantasy & Horrori Akadeemia aastaauhinna kui parim tõlge mitte angloameerika keelest.

Teksti loeti vene keeles

Tuleb tunnistada, et sedapuhku meeldisid mulle sarja esimest kahte osa moodustavad jutukogud rohkem kui käesolev romaan. Geniaalsete mõttekildude kontsentratsioon on (kahes esimese romaanis - sarja III ja IV osa) tähelepandavalt väiksem kui juttudes. Seda kyll kaugeltki mitte sel määral, et romaan mult viite ei saaks. Kui jutukogud olid olid omamoodi mõtlik-mõnus-lõbusad, siis romaanide õhustik meenutab Strugatskite lugu "Raske On Olla Jumal".
Teksti loeti vene keeles

Ülesehituselt on tegu kaheksa pikema episoodidga paariaastasest tegevusest, mil Ciri wiedzmini- ja maagiakunsti õpib; taustal saame üht-teist teada tema Ettemääratuse ning vahekorra kohta Vanema verega - krew elfow. Ühtlasi käivituvad sündmused ja põhjused, miks Cirit taga aetakse. Üsnagi lõdvalt seotud lugu...ei saa romaanikaanonite järgi hästi hinnata. Avalöök, proloog, tähiste mahamärkimine ja kaardistamine; ilmselt tulevaste tegelaste tutvustamine. Pole puänti ega ühte kandvat tegelast. Kord on kaamera Ciri juures, siis Triss Merigoldi, Geralti, Lauliku või hoopis muude tegelaste man.

Sellest ei maksa järeldada, et romaanile midagi otseselt ette heita saaks. On mõnu ja põnevusega loetav; kuigi ka minule meeldisid eelnenud jutukogud veidi enam. Siin Sapkowski nagu väga ei üllata - on lihtsalt oma heal tasemel, kuigi see kõik on ka juttudes juba olemas. Oluliselt midagi rohkem juurde ei tule.

Veidi sisust: Geralt on Nilfgaardi rünnaku käest päästnud Ciri, tema sugulased kõik tapetud; tüdruk viiakse wiedzminite treeninbaasi, kus ta saab algväljaõppe. Selgub, et tal on maagivõimeid ja Geralt pöördub tuttavate võlurinnade poole Ciri olemuse selgitamiseks.

Kui tüdruk Melitele kloostris Yenniferi hoole all, suundub Geralt ise Ciri jahtijaid jahtima...ja nendest juba puudus ei ole. Tagaplaanil tutvustatakse ka pisut neid, kel veel Cirit vaja - mõnel elusana, mõnel ainult surnuna. Ühtlasi rullub geopoliitilisel maastikul ettevalmistus suuremaks sõjaks Nelja Kuningriigi ja Nilfgaardi vahel; paralleelselt inimeste uus ofensiiv Vanema Rahva vastu. Laulik tegutseb teatava topeltagendina; Oxenfurti Akadeemias pesitseb spionaazhikeskus; tapeldakse merekoletistega; teleporteerutakse... Lugemist kuipalju.

Ciri on jõudnud teismeliseikka; tekivad esimesed intiimprobleemid, mida ta Geralti ja Yenniferi traagiliste suhete taustal lahti mõtestab.

Kuigi ei kahtle, et edaspidi läheb sari paremaks, pole põhjust alla "viie" panna.

Teksti loeti vene keeles

Eelmisi jutukogusi pole lugenud ja sellepärast vist pole ka eriti eufoorilist suhtumist. Tegevust eriti ei toimu, pinget ei ole, Cirit õpetatakse ja kogu lugu. Väheke nagu igav ma ütleks, muud masendavat selles raamatus polegi kui et ootus oli lugema asudes kõrge ja lõpetades madalam kui muru. Jääb nagu segaseks kuidas mõtles Geralt selle veekolli ära tappa kui too napsas pardalt kähku inimese ja läinud oligi, kuidagi mannetu mulje jäi tema kollitapmise oskustest peale seda kiitlemist mutatsioonide ja kõige muu alal. Üldiselt tunduski kogu värk nagu keskaega pandud kosmosejutt: geenid ja mutatsioonid ja muu tark kõnepruuk, ilusti muidugi kokku sobitatud ja näitab, et keskajal elasid targad inimesed aga tegevusest mis asjasse põnevust tooks jäi puudu. Kõvasti.
Teksti loeti vene keeles

Natuke meeldis isegi rohkem kui "witcher" novellikogumik. Imelik tunne fantaasiat lugedes: pseudokeskaeg ja tänapäev oleks nagu segatud. Ei tea millest see tunne tekkib, natuke sama fiil nagu Strugatski "Raske on olla jumal". Keegi vist seda juba märkis.2010 ilmub inglise keeles järgmine osa. Ei jõua ära oodata.
Teksti loeti inglise keeles

Väheke imelik romaan. Koosnes 7st peatükist ja kõik need peatükid rääkisid jumal teab millest, mingit raskuspunkti või keset nagu polnudki. Ühelt poolt olid nagu witcher Geralti seiklused metsades ja jõe peal, teiselt poolt jälgiti tüdruk Ciri väljaõpet, kolmandalt poolt tegutsesid mitmed erinevad kõrvaltegelased, kellest vist enim aega pühendati Dandilionile ja Triss Merigoldile, lõpus nihkus esiplaanile ka Yennefer. Romaaniks on seda tõesti raske nimetada: polnud siin mingit intriigi, õiget algust ega õiget lõppu. Lihtsalt selline maailma tutvustav mosaiik.

Jutukogus võitles Geralt igas loos erineva peletisega. "Romaanist" olid peletised kuhugi kadunud, v.a. see jõeelukas ja rohkem tegeleti ähvardava sõjaga. Läbi peatükkide ajas Geralt taga - või õieti ajas teda ennast taga Nilfgaardi agent Rience, aga seegi liin ei viinud ka õieti kuhugi, Rience kadus läbi portaali kuhugi minema ja jättis lugeja pettunult ootele. Selliseid poolikuid lahendusi oli teisigi, seega ei ole see romaan tegelikult eriti iseseisev. Maailm oli võrdlemisi läbimõeldud ja tõi kõige rohkem silme ette Steven Brusti Vlad Taltose - samasugune teaduse ja tehnika ja fantasy segu. Sapkowski oma on siiski kuidagi süngem ja paneb rohkem järge ootama.

Hindeks tuleb "neli" ja see on veel avansina antud, kui lugeda korüfeede kiidulaulu nii sellele Geralti-sarja avaosale, kui järgmistele romaanidele. Ootame ära.

Teksti loeti inglise keeles

«Ainus hea elf on surnud elf.»

Need marssal Milan Raupennecki sõnad on küll motoks romaani neljandale peatükile, aga väljendavad üsna hästi Neljas kuningriigis valitsevat meelsust Vanema Rahva suhtes.

Andrzej Sapkowski wiedzmin Geralti saagale ei saa kunagi kiitust ülearu. Kahte kogumikku koondatud 12 jutustusest koosnevale tsüklile, kus Geralt madistas suures osas erinevate poolüleloomulike monstrumite ja koletistega, järgneb viiest romaanist koosnev wiedzmini saaga, millele Sapkowski esikromaan «Elffide veri» ärevaks avataktiks on, nagu arvustajad varemgi juba märkinud.

Romaanipentaloogia keerleb Cintra kuninganna Calanthe tütretütre Ciri kujunemise ümber. Tüdrukul on erilised võimed, ta on Allikas, ta on Saatus. Geralti saatus ja talle määratud juba enne oma sündimist. Esimese romaani alguses on Geralt päästnud väikse Ciri Cintra okupeerinud Nilfgaardi vägede käest ning viinud ta wiedzminite kantsi nende elukutset õppima, hiljem saab tüdruk veel Yenneferilt Melitele kloostris võlukunsti alast koolitust.

Ehk siis kui ühest küljest on tegu Ciri kasvamise ja enese tundmaõppimise looga, siis teisalt näitab romaan järjest ära kõik need, kes Cirile eri põhjustel jahti peavad, lisaks kaardistab Sapkowski siin üsna hästi ära kogu tegevuspaiga poliitilise ja etnilise geograafia, faunaga oleme kursis juba jutukogudestki :)

Mulle meeldis väga, et tegevust eri peatükkides eri tegelaste kaudu näidati, see kaameramehe positsiooni muutumine mõjus hea vaheldusena, kuigi romaani kompositsiooni see terviku mõttes ehk pisut lõdvendas. Samas ei ole kindlasti tegu sellise lugemismaterjaliga, mida võiks kerge vaevaga mitmeks päevaks pooleli jätta. Pigem on see ikka raamat, mis loeb ennast ise.

Poola ja kogu Mandri-Euroopa ilmselt populaarseima fantaasiakirjaniku Sapkowski Geralti-maailm on selline pseudokeskaegne ja poliitiline, et tõesti meenutab paljuski vendade Strugatskite meistriteose «Raske on olla jumal» tegevuspaika Arkanari, nagu on osutatud.

Lisaks mõnusalt süngele, ängistavale ja justkui äikese-eelsele maailmamiljööle tuleb Sapkowski suureks plussiks ja oluliseks uuenduseks fantasykirjanduses lugeda sellisel määral sisse toodud küüniliste, sarkastiliste ja irooniliste - ning tihti omakasupüüdlike et mitte rohkem öelda... - tegelaste hulka. Olgu, juba 1970. aastate lõpust ja olulisel määral 1980. aastail muutsid fantaasiakirjandust ses suunas juba ka Stephen R. Donaldson ja Glen Cook, näiteks...

Aga kui new fantasy loojateks peetakse suuresti siiski Robin Hobbi, George R. R. Martinit ja Steven Eriksoni, siis tegelikult tõi mitmeid neid elemente, mille lisamise ja kokkusulatamisega nimetatud autorid 1980. aastateks ära kopitanud ja suhte- ning rännakuseebiks muutunud fantasyžanri 1990. aastail reanimeerisid ning 21. sajandi alguseks moodsaks ning elujõuliseks kirjandusliigiks voolisid, žanrisse tegelikult 1990. esimesel poolel just poolakas Andrzej Sapkowski.

Igatahes kui Martin suudab oma 800-leheküljelise romaani kohta luua umbes ühe küünilise ja poolteist iroonilist tegelast ning kolm sarkastilist nalja ning Robin Hobb osalt siiski «tädikirjanduse» (Varrak, noh :)) esindajana on sellest patust hoopis puhas, siis alles 1999. aastal debüteerinud Steven Erikson suutis ingliskeelsesse fantaasiakirjandusse tuua selles kontsentratsioonis julmküünilist ja kuivkibedat huumorit, millega Sapkowski euroopa keeltes juba mitmeid aastaid vabalt žongleeris.

Sapkowski romaani meeldejäävaimad tegelased on igatahes küünilised, iroonilised, sarkastilised, sapised ja teravkeelsed naisvõlurid Yennefer ning Triss Merigold - kes mõlemad on sunnitud oma südames Geralti kõrvale ruumi tegema ka Cirile. Igatahes viimaste aastate lugemusest nii lahedaid naistegelasi õieti ei mäletagi.

«Elffide vere» headus on igati äraproovitud - romaan on ilmunud lisaks mitmele poolakeelsele väljaandele tšehhi (1995), vene (1996), hispaania (2003), leedu (2006), bulgaaria (2008), prantsuse (2008), saksa (2008) ja inglise (2008 Suurbritannias ja 2009 USAs) keeles. Teisi tõlkekeeli ei tea, aga vene keeleski on teosest ilmunud mitu trükki. Inglise keeles on romaan olemas brittide kõvakaanelise, suure pehmekaanelise ja keskmise pehmekaanelise ning ameeriklaste taskuformaadis pehmekaanelisena, mida minagi lugesin.

Moraaliks võiks vist öelda, et hea asi tuntakse lõpuks ära ning võtab aega, mis ta võtab, aga see jõuab teenitud tunnustuse ning tänulike lugejateni.

Romaani on ka rohkelt auhinnatud - alates ilmumisjärgselt võidetud poolakate Janusz A. Zajdeli auhinnast aasta parimale ulmeromaanile ning tšehhide ulmeakadeemia tõlkekategooria auhinnast kuni nüüd ingliskeelsesse ulmeruumi jõudnuna (lugejahääletuse tulemusel!) saadud David Gemmelli Legendi auhinnani 2008 aastal. Muide, finaalhääletusel alistas Sapkowski siin näiteks Joe Abercrombie, Brent Weeksi ja Brandon Sandersoni - kolm uue põlve menukirjanikku!

Igatahes kui vene keelt lugevate eesti ulmefännide seas puhkes Sapkowski-buum eelmise sajandi lõpuaastail, mil siin jõudsid müügile Geralti-seeria kogumikud ja romaanid Jevgeni Vaisbroti (1923-2006) väga heas tõlkes, siis nüüd on võimalik ka kõigil ainsa võõrkeelena inglist valdavail fantasyfännidel Sapkowski suurepärase maailma ja jutuvestmisoskusega Danusia Stoki täitsa heas tõlkes tutvust teha. Muide, Sapkowski hindas Vaisbroti tõlkeid ja teda nende kaudu ka kirjaniku pöörasele venemaisele menule kaasaaitajana sedavõrd, et pühendas tema surma järel ilmunud romaani «Lux perpetua» just Vaisbroti mälestusele.

Teksti loeti inglise keeles

Mulle meeldisid ka lühijutud veidi rohkem. Millegipärast jõudsin Sapkowski lugemiseni alles nüüd, kuigi Witcheri mängud mitu korda läbi mängitud. Hea teada, et ka teisted on kõrgelt hinnanud, mitte pole ma mängude fännina väga erapoolik.Sapkowski stiil meeldib -- kirjeldused on piisavad aga mitte liigsed ja rohkelt dialoogi.Sari läheb tegelikult veel paremaks, kuigi antud romaani järg on veidi igav.
Teksti loeti inglise keeles

Alustaks tõdemusest, et minu jaoks on see esimene sellelaadne kogemus-lugeda poola kirjaniku sarja algul eesti ja siis inglise keeles. Eks see veidi kummaline tunne on, sest keel annab tekstile mingile omalaadse, kohati tabamatu ja defineerimatu õhustikulise varjundi, mistõttu tõlkekeele vahetus jätab lugemismuljele tugeva jälje. Üks huvitav detail-luuletajast Jaskierist (kelle nimi peaks poola keeles "tulikat" tähendama), oli ingliskeelses tõlkes saanud Dandelion (Võilill).

Ei ütleks, et "Krew elfow" kuidagi kahele jutukogule alla jääks, "Ettemääratuse mõõgast" meeldis see mulle tegelikult rohkemgi. Jah, tegevusliine on tõesti üsna mitmeid ja osad neist ei vii käesoleva romaani jooksul õieti kuhugi, ent tegu ongi ju viieköitelise sarja esimese raamatuga. Ka on Ciri kasvatamisele vast liiga palju tähelepanu pööratud, ent see tendents pidi kuuldavasti järgmistes köidetes muutuma. Romaani sisust on eelmised arvustajad juba piisavalt rääkinud, minu poolt saab see igatahes kindla "5" ja ma jätkan Wiedzmini-sarja inglise keelde tõlgitud köidete lugemist.

Teksti loeti inglise keeles

Esimese hooga arvasin, et seda raamatut BAAS-is ei olegi, aga mis seal salata, poolakeelset nimetust tõesti ei osanud otsida. Maakeelsena kannab raamat pealkirja "Haldjate veri". Üldiselt ma väldin teoseid, mis on seotud arvutimängude ja muu sarnasega, kuna üldjuhul on need mõeldud lihtsalt tootjale lisatulu tooma, ega oma seetõttu suuremat väärtust. Kingitud hobuse suhu aga ei vaadata ja nii saigi nõiduri seiklused läbi loetud. Erilist muljet kirjatükk ei avaldanud. Hea küll, tegemist on osaga pikemast seeriast, pigem sissejuhatus kui terviklik lugu. Aga peamine, mis häiris oli hoopis kirjutamise stiil. Nõnda võiks kirjutada klassikaline tuupur, kes on endale žanri reeglid selgeks teinud ja siis näpuga "juhendist" ärge ajades kirjutab midagi valmis. Tehniliselt on kõik OK, aga sära ei ole. Ja nii on ka raske sellele raamatule kolmest kõrgemat hinnet anda.
Teksti loeti eesti keeles

Pole seda autorit varem lugenud. Algul mõtlesin, et ostan kõik eestikeelsed “Nõiduri” osad ära, ning loen siis ühekorraga. Aga siis tegi sõber täiesti õige märkuse - aga mis saab siis kui see paljukiidetud autor ja sari mulle tegelikult ei meeldi? Hetkeseisuga on kaks osa viiest ilmunud kolme aasta jooksul (äkki tulevad uuesti ka toetavad jutukogud, kes teab), võtsin siis esimese ette. Loodetavasti ilmub vähemalt sari eesti keeles lõpuni, ei tahaks inglise keeles tõlkekirjandust hakata lugema, liiga mitu konvertimist on siis mu enda peas ning tea, kas algmaterjalist midagi üldse alles jääbki.  

Nõidurid on algselt olnud inimesed, keda on siis koolitatud ja treenitud, geenmanipuleeritud, lisaks visatud “potti” paras sorts maagiat ning tulemuseks on nö. superinimesed. Mitte siis Hollywoodi superkangelased, pigem jah eriliste võimetega inimesed, kes on kunagi välja aretatud Kontinendil pealetungivate kollidega võitlemiseks.  

“Haldjate veri” kulgeb peamiselt nõidur Geralti, Cintra kuninganna Calanthe tütretütre Ciri ja võlur Triss Merigoldi silme läbi. Taustal on olnud suur sõda ja lahingud, Geralt ongi Ciri mõõkade ja leekide vahelt päästnud ning varjab teda maailma eest. Autori stiil on pigem hakitud, vahepeal saame teada midagi nõidurite kohta, siis räägitakse, mida on Ciri üle elanud ning kuidas temal on kogu selles supis üks väga oluline roll mängida. Selles fantasy mõttes vihikus on sisuliselt seitse peatükki/lühijuttu, mis on omavahel ühiste tegelaste, maailma ning ajateljega kokku traageldatud. See on tegelikult päris hea võte ja mõte, kui oleks klassikaline “hea lugeja, nüüd võtame ja räägime kuussada lehekülge tegelaste tausta lahti” avatellis siis… neid on niigi palju.  

Teisalt noh, eks ta esmamuljena üks fantasy ole, viieosalise sarja avapauk jääb pigem sissejuhatavaks ja üldiseks. Kusjuures see pole üldsegi halb, Sapkowski kirjutab hästi, ning ka sellist “tavalist” tüdruku sirgumist sõdalaseks lugu on nauding lugeda. Lisaks on ta tegelased läbivalt mõnusalt kuivad, sapised, iroonilised, näriv-norivad, kelle tegevust on nauding jälgida ning neile kaasa elada.  

Samas pole see raamat kaugeltki tavaline pseudokeskaegne fantasy, kuna viskab vahele sisse ka “kaasaegseid” jooni. Seega ühel hetkel on juttu mõõgast, keebist ning poliitikast, siis järgmine hetk on võlukunsti aeg ning äkki viskab sisse geenimutatsioonide temaatika. Vähemalt sarja alguses ei ole veel olnud juttu, et KUS kogu see värk nagu TEGELIKULT ka aset leiab. Mis on ausalt üteldes väga hea, las jääbki lugejale ka midagi enda peas välja mõtelda. Las ollagi “A long time ago in a galaxy far, far away....”  

Lahe raamat, tore kirjanik, sümpaatne sarja algus. Vaatame, mis saab edasi. “Põlguse aeg” on veel riiulis ootamas, edasine on Varraku kätes.  

Raamatusarja järgi on tehtud ka “Witcher” nimelisi arvutimänge, lisaks Netflixi sari. Üldiselt on ikka äärmiselt äge, et poola ulme on saanud niimoodi maailmas tähelepanu.

Teksti loeti eesti keeles

Umbes sama kaua kui on eksisteerinud Ulmekirjanduse Baas (ja minu kasutajakonto selles) olen olnud teadlik sellisest autorist nagu Andrzej Sapkowski ja temale esitatud kiiduavaldustest sellessamas Baasis. Millegipärast läks aga nii et Sapkowski lugemiseni jõudsin alles nüüd, kus arvustatava romaani ilmumisest on möödunud veidi ülespoole ümardades juba 30 aastat.
 
Oleks ma seda romaani lugenud kohe tema ilmumise järel, oleks tõenäoliselt pannud hindeks viie kõigi saadaolevate plussidega. Tänaseks aga on paljud angloameerika autorid, kellele siin eelnevates arvustustes on ka viidatud, teinud samasugust asja isegi paremini. Sapkowski pole küll kuidagi süüdi selles et mina neid teisi autoreid varem sattusin lugema, aga mis teha - eriti värsket muljet ei suuda see teos nüüd enam avaldada. Nii hea on ta aga küll et ka sarja järgmine osa käsile võtta, eriti veel kui selle arvustusi olen ette kiiganud ja näinud et seal lubatakse rohkem põnevust.
Teksti loeti eesti keeles
x
Toomas Aas
18.09.1973
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Kuigi "Obsidian and Blood" sarja avaosa lugemise järel ei olnud ma päris kindel kas sarjaga jätkata, tegin seda siiski. "Harbinger of the Storm" on selle sarja teine osa.  
Alustuseks pean ära õiendama oma eelmise osa arvustuses tehtud piinliku prohmaka - tegevus toimub mitte inkade vaid siiski asteekide impeeriumis. Käesoleva romaani järelsõnast lugesin üllatusega et paljud siin kujutatud kuningliku perekonna liikmed on tegelikult ajaloolised isikud.  
 
Peategelasena jätkab juba eelmisest osast tuttav surnute ordu ülempreester Acatl. Kui esimene osa algas mõrvaloona mis poliitiliseks kiskus, siis teises osas ongi poliitiline intriig kogu loo keskmeks. Vana imperaator sureb ning puhkeb võitlus vabaks jäänud trooni pärast. Imperaatori surm on juba iseenesest halb, sest niikaua kui troon on tühi ei ole kedagi kes kaitseks impeeriumi elanikke verejanuliste jumalate ja deemonite sissetungi eest. Seekord aga on lugu isegi hullem, sest paistab et troonipärimisvõitluses on keegi otsustanud just nimelt deemoneid oma konkurentidele kaela kutsuda. Palees leiab aset mitu verist surmajuhtumit. Acatl peab erinevate poliitiliste jõudude ja religioossete ordude vahel laveerides kiiresti selgeks tegema kes selle deemonite väljakutsumisega tegeleb, sest kui asjad nii jätkuvad siis on impeerium reaalselt hävimisohus.  
 
Ega ta ei ole lihtne lugemine inimesele kes asteekide kultuuri ei tunne. Erinevaid jumalaid kes tegevuse käiku sekkuvad on omajagu, ja nendele viidatakse vaheldumisi kord originaalnimega, siis jällegi inglisekeelse hüüdnimega. Mõned neist ilmuvad suhteliselt ootamatult ex machina. Mingil hetkel avastasin et mul on sündmustiku jälgimisega reaalselt järg täitsa käest ära, ja tegin asja mida ma teen väga harva - kohe pärast lõpetamist alustasin uuesti algusest ja lugesin kogu loo veel teist korda läbi. Läks paremaks. Tekkis isegi tunne et võiks ka triloogia viimase osa ette võtta.
Teksti loeti inglise keeles

Apteeker Melchior vanas inkade impeeriumis.    
 
Üks noor preestrinna on tapetud. Või noh, ametlikult on ta teadmata kadunud aga tema toast on leitud hiiglama suur vereloik. Asja asub selgitama surnute ordu ülempreester Acatl. Paraku selgub enam-vähem kohe et peamine kahtlusalune on tema enda vend. Kohtuveskid selles riigis eriti aeglaselt ei jahvata, inimeste veristamine on seal teadagi igapäevane ja seetõttu on Acatlil vaid loetud päevad aega et vend kahtlusest vabastada ja välja selgitada mis tegelikult juhtus. Hakkama tuleb saada paleeintriigidega, teha koostööd rohkem või vähem sõbralike jumalatega ja jääda ellu nende poolt kaelasaadetud üleloomulike peletiste rünnakutes.    
 
Üksjagu esineb ka käteringutamist nurjaläinud peresuhete üle stiilis "vanemad eelistasid alati vanemat venda kes on sõdur minule kes ma olen mingi mõttetu preester". Loo käigus muidugi selgub et kõigi poolt jumaldatud vend ei ole päris nii õilis tegelane, aga mitte ka üdini halb.     Asudes hinde panemise juurde pean tõdema et mu ootused olid veidi kõrgemad kui tegelikkus mis teose lehekülgedelt vastu vaatas. Idee sellises maailmas toimuvast mõrvaloost tundus intrigeeriv, aga selle saladuse lahendamine et mis siis ikkagi juhtus ei suutnud mind miskipärast eriti köita ja ka maailm oli lõppude lõpuks selline kuliss mis alguses on küll huvitav vaadata aga lõpuks muutus kuidagi tavaliseks tapeediks. Veidi lõbusat vaheldust pakkusid tegelaste rahvusekohased nimed mis üldjuhul on vähemalt viiesilbilised ja mida eurooplasest lugejana suutsin üksteisest eristada põhiliselt meetodil "mis on esimene täht, mis on viimane täht ja mitu sentimeetrit nende vahel on".    
 
Sarja avaosa hindamise põhiline kriteerium on muidugi see et kas ma kavatsen ka järgmist osa lugeda. Ausalt öeldes kõhklen, aga ei välista. Hindeks tuleb siiski pigem tugev 3 kui nõrk 4.
Teksti loeti inglise keeles

Üldiselt tahaks kiita aga natuke peaks ikka õiendama ka.
 
Postapokalüptiline tuleviku-Eesti tundus veidi vastuoluline. Ühest küljest oleks nagu iga küla enda eest relvadega väljas, toimuvad vastastikused röövretked, teedel on varitsused ja inimesi tapetakse. Samal ajal toimib ka sõbralik koostöö eri kogukondade vahel kus elavad eestlased, araablased ja neegrid (viimane Kaitseliidu maleva pealikuna oli tore pakkumine). Valitseb suur usuline tolerants. Üldiselt paistab rahvaste sõprust olevat rohkem kui vaenu, mis katastroofijärgses väga piiratud ressurssidega maailmas tundub ebausutav. Aga selle eest jällegi meeldiv hubane lugemine.
 
Samuti jättis veidi liiga "noorteka" mulje see kui kergesti peategelasel kõik ettevõtmised õnnestusid ja kuidas teda erinevates kogukondades uskumatult kergesti omaks võeti. Kogu selles ebaturvalises maailmas toimuva tegevustiku käigus ei taba Jeebust ükski tõsisem tagasilöök. Kõik on kuidagi rahulik ja tüüne (kuigi inimesi tapetakse).
 
Aga veel kord, neist küsitavustest hoolimata on tegu hea raamatuga.
Teksti loeti eesti keeles

See on "The Poppy War" sarja eepiline kulminatsioon. Nikani impeeriumi rebestava kodusõja ühel poolel juhib vägesid peategelane Rin, teisel poolel aga tema vana armastatu/vihavaenlane, võimsa Yini klanni troonipärija Nezha. Rini armee on objektiivselt kehvem, seda tasakaalustab aga tema võime saada abi jumalatelt, samuti on tema poolel kunagi impeeriumi valitsenud ja nüüdseks legendideks muutunud "kolmainsus". Nezha jällegi saab abi naaberriigilt mis on tehnoloogiliselt tunduvalt arenenum ja näeb Nikani rahvast kui primitiivseid metslasi.
 
Nagu selles sarjas juba tavaks, ei ole tegelaste jaotus liitlasteks ja vaenlasteks sugugi kivisse raiutud. Keda veel eile üritasid maamunalt pühkida, sellega teed täna koostööd. Peategelase Rini neurootilised kalduvused ja paranoia selle tagajärjel aina süvenevad. Mõnele lugejale käib selline vaimne käteringutamine arvatavasti närvidele, kujutatud on see aga minu arvates hästi. Tõsi on siiski et Rin on sarja kolme osa jooksul tublisti muutunud ja lõpuks ei ole kindlasti enam tegu üdini positiivse ja meeldiva kangelasega kellega lugeja tingimata tahaks samastuda. Nagu maailm kus ta tegutseb on ka Rin vägivaldne, mitmetimõistetav ja painav. Nende sõnadega võib kokku võtta ka kogu sellest sarjast saadud lugemiselamuse. Kuigi R.F. Kuang ei tõuse sellega minu silmis samale pulgale selliste Hiina ulme korüfeedega nagu Cixin Liu või Ken Liu, on tegu siiski märkimisväärse autoriga kelle loomingut ma ei kavatse ka tulevikus ignoreerida.
Teksti loeti inglise keeles

Tegu on teise osaga "The Poppy War" triloogias ja sündmustik jätkub sujuvalt sealt kus see pooleli jäi. Kuna mul jäid lugemise ja arvustuse kirjutamise vahele olude sunnil mõned päevad, ei olegi ma praegu päris kindel kus täpselt oli see kahe raamatu vaheline üleminekukoht.
 
Sinegardi sõjaväeakadeemia kadett ja noor šamaan Rin kes esimese osa lõpus oma üleloomulikke võimeid kasutades ainuisikuliselt hävitas kodumaale kallale tunginud Mugeni impeeriumi, on nüüd sattunud juhtima väikest sõjaväe eriüksust mis koosneb tema enda sugustest erivõimetega eriväelastest. Samas on ta ebaõnnestunud atentaadikatses kurjale keisrinnale kaotanud oma šamaanivõimed ning ühtlasi pole tal ka erilist annet ega huvi tegutseda väeüksuse ülemana.
 
Kuna Rin on väga tige keisrinna peale kes tema veendumuse kohaselt kutsus isiklikes huvides esile kogu esimeses osas toimunud ohvriterohke sõja, siis ei ole üllatav et ta - ehkki mitte päris vabatahtlikult - liitub Põhja sõjapealikuga kes on otsustanud keisririigi kukutada ja selle asemel kehtestada demokraatliku vabariigi. Algabki uus sõda, kus erinevates rollides löövad kaasa mitmed Rini kaasõpilased sõjaväeakadeemia päevilt. Seejuures on mõnedest kooli ajal kibedal vaenujalal olnud tegelastest saanud nüüd parimad sõbrad. Aga säärased suhted ei jää mitte alati püsima. Esineb üksjagu suhete pöördeid ja äsjastele liitlastele noa selga löömist (mitte alati ülekantud tähenduses).
 
See kuidas ühe fantaasiaimpeeriumi armeekindral hakkas järsku demokraatiat kehtestama mõjus lugedes veidi kummastavalt. Miski kogu eelnevas maailma ülesehituses ei viidanud sellele et keegi võiks üldse tulla säärase kontseptsiooni peale, rääkimata sellest et teada seda kreekakeelset sõna. Samuti ilmus vahepeal lavale veidi liiga palju uusi tegelasi kes kulutasid paar peatükki ainult selleks et mingeid varasemalt toimunud sündmusi lugeja jaoks teisest vaatepunktist valgustada ja siis uuesti kaduda.
 
Puudusi tasakaalustab siiski piisavalt hästi kujutatud tegevusmaailma sünge küünilisus. Ikka ja jälle saab Rin kogeda seda et kui "sõber" on saanud sinult kätte kõik selle mida tal vaja oli siis heidab ta sind halastamatult üle parda. Nii ei haju lugeja huvi ka teise osa lõpuks. Saab näha kuidas siis peategelase jaoks viimaks selginenud maailmapilt kolmandas osas jälle illusiooniks osutub.
Teksti loeti inglise keeles

"The Poppy War" on Rebecca F. Kuangi debüütromaan ning esimene osa samanimelisest triloogiast. R.F. Kuang ise on Ühendriikides elav Hiina immigrantide järeltulija ja teos ammutab ainest tema esivanemate maa 20. sajandi ajaloost, täpsemalt 1937.-1945. aastatel aset leidnud II Hiina-Jaapani sõjast.
 
Tegu ei ole siiski sõjaajaloolise käsitlusega vaid selgelt fantasy-žanri kuuluvaga. Lugu jaguneb kaheks pooleks. Esimese poole võiks kokku võtta valemiga "Assassin's Apprentice + Karate Kid". Provintsist pärit orb Rin sooritab edukalt ülirasked eksamid ning pääseb õppima pealinna eliitsõjaväeakadeemiasse. Seal ta muidugi avastab et kauge maakolka kõige targem ja tublim esindaja ei ole pealinna rikaste perekondade võsukestega täidetud õppeasutuses mingi tegija vaid pigem väljatõugatu. Tuleb üle elada suur hulk vintsutusi. Edu saavutamiseks läheb vaja erilist visadust ja ebatraditsioonilisi lähenemisviise, aga edu mõistagi saavutatakse ja selle käigus õnnestub isegi paar sõpra võita. Kuigi niisugust lugu ei lugenud ma kaugeltki esimest korda (vt valem) siis ikkagi oli see päris kaasahaarav. "Assassin's Apprentice" ja "Karate Kid" ei olnud ju ka kumbki halvad.
 
Õpinguid akadeemias aga Rinil lõpetada ei õnnestu. Teose teises pooles, tema teisel kooliaastal, tungib naaberriik Rini kodumaale kallale ning omandatud koolitarkust tuleb hakata praktikas rakendama. Kuna Rini õpingud ei kulgenud just päris traditsioonilist rada, on temast saanud väikestviisi šamaan kes lisaks idamaistele võitluskunstidele ja strateegilisele planeerimisele suudab, ehkki ebakindlalt, ka vaimude ja deemonite maailma poole pöörduda ja nendelt abi saada. Niisugune abi aga ei ole kunagi tasuta.
 
See teine pool loost, kus tegevusse sekkuvad üleloomulikud olendid ja kogu loo fookus kandub noore tüdruku okkaliselt kooliteelt üldisemale sõjategevuse kirjeldusele, tundus loojutustamise mõttes tegelikult kuidagi nõrgem ja rohkem laialivalguv. Kuigi ilmselt just siin jõudis autor selleni mille ta tegelikult tahtis hingelt ära öelda. Ehk siis sajatada jaapanlaste suunas kes sõja ajal hiinlaste kallal igasugu metsikusi toime panid. Järelsõnas mainib autor et romaani kõige vähem peresõbralikes peatükkides mis kujutavad langenud linna rüüstamist võitjate poolt ei ole suurt midagi välja mõeldud vaid enamus sellest on võetud üsna otse Nanjingi Veresaunana tuntud intsidendi ajaloolistest kirjeldustest. Olles tolle veresauna kohta Wikipediast lugenud, hakkad paremini mõistma miks jaapanlased Hiinas tänapäevani eriti populaarsed ei ole.
 
Kuigi loo teine pool veidi ära vajus, jäi üldmulje siiski piisavalt hea selleks et sarja lugemisega jätkata.
Teksti loeti inglise keeles

"Seasonal Fears" leiab aset samas maailmas kus sama autori varasem teos "Middlegame". Ehk siis jällegi on asjasse segatud alkeemikud. Teose peamine liin tundub aga ainet ammutavat pigem Briti saarte eelkristlikust religioonist.Juba sajandeid (ehk isegi aastatuhandeid) on Suvi ja Talv kehastunud inimesteks. Igal ajahetkel valitsevad Suvekuningas ja Talvekuningas (või -kuninganna). Õigupoolest, kuna aastaajad teatavasti ei esine kogu planeedil üheaegselt, on neid valitsejate paare mitu - Euroopas üks, Austraalias teine jne. Kui eelmiste valitsejate valitsusaeg läbi saab, siis kuulutatakse välja uued "valimised" ja vastavate eeldusega kandidaadid asuvad trooni nimel konkureerima. Teatud põhjustel on eelmine Ameerika valitseja suutnud troonil püsida kolmsada aastat, nüüd aga saab tema valitsusaeg läbi ja algab troonipärimise võitlus, kus, nagu on kombeks öelda, vahendeid ei valita. Tegelikult ikka just valitakse, ja kindlasti niisuguseid mis konkurendi võimalikult efektselt ja suurema vere lahmamise saatel elimineerivad.
 
Romaani tegevustik keskendub kahe teismelise trooninõudleja teekonnale läbi selle võitluse.Tegu on teekonnaga nii ülekantud kui ka otseses tähenduses, sest ette tuleb võtta traditsiooniline Ameerika road-trip. Selle käigus tuleb noortel üle elada konkurentide rünnakuid, aga kohtutakse muuhulgas ka mõnede eelmise romaani tegelastega.
 
Kahjuks pean tõdema et kui "Middlegame" suutis olla enamat kui trafaretne "noortekas", siis "Seasonal Fears" on sužee mõttes 101% klišee ja sobiks lastefilmi käsikirjaks kui mõned verisemad stseenid välja redigeerida. Halvemast hindest päästab ainult autori keelekasutus mis on jätkuvalt nauditav.
Teksti loeti inglise keeles

Samad plussid ja miinused mille ma tõin välja oma arvustuses sarja eelmisele osale "Eyes of the Void" kehtivad ka triloogia lõpuosa kohta.
 
Teksti loeti inglise keeles

Maagia on päriselt olemas.
 
See avastati 1970ndatel, ja meie kaasajal on sellest saanud igati tunnustatud tegevusala, samuti nagu elektroonika, infotehnoloogia, bioloogia või mis iganes. Maagiat õpetatakse ülikoolides ja selle kohta kehtib vastav ISO standardite perekond.
 
Esimese kursuse maagiatudeng Laura Ferno satub ühel hilisõhtul kõrtsist koju minnes juhusliku tänavaröövi ohvriks. Õigemini, kuna tegu on keskmisest andekama tudengiga siis satuvad ohvriteks hoopis kallaletungijad, millest Laural tuleb omajagu sekeldusi. Laura ema oli tippmaag kes ametliku termini kohaselt "jäi kadunuks" 1993. aastal kui ta üritas ära hoida kosmosesüstiku Atlantis meeskonna hukkumisega lõppenud katastroofi, kasutades selleks maagilisi oskusi mis kaugelt ületasid kõike mida seni oli maagia vallas võimalikuks peetud. Kuna katastroofi ära hoida ei õnnestunud, tundub olevat kindel et ka Laura ema päästmiskatsel hukkus, aga kas see kõik ikka oli nii? Laura ei ole selles päris veendunud ning on otsustanud tõe välja selgitada ja ühtlasi saada esimeseks inimeseks kes ainuüksi maagiat kasutades jõuab kosmosesse.
 
Ei tahaks liigselt spoilerdada, aga loos mis siit kohast kerima hakkab on see alles esimene ja väga madal trepiaste. Lugeja väljakujunenud maailmapilt pööratakse mitu korda pahupidi kui selgub et tegelikult ei ole asjad üldse nii nagu seni on paistnud ja kõige taga on hoopiski mingi järjekordne jumalalaadsete võimetega entiteet või grupp. Ja selle taga omakorda järgmine. Ja nii edasi. Linuxiga sina peal olevale lugejale pakub kindlasti suurt rõõmu et ühe sellise (mingil hetkel tundub et) kogu maailma orkestreeriva rühmituse nimi on Wheel Group. Selles erinevate maailma mõjutavate tegelaste rohkuses on ka minu silmis teose peamine probleem. Ühel hetkel jääb lugu justkui ringiratast tiirlema, järjest võimsamad maagilised ja tegelikult-mitte-maagilised tegelased muudkui tõmbavad teineteisel vaipa alt ära... lugu oleks justkui juba läbi aga otsa ta ikkagi ei saa. Huvitavaid ja kui mitte päris originaalseid siis igatahes kaasahaaravalt esitatud ideid on siin omajagu, aga need kõik kipuvad selle supi sisse kuidagi ära mattuma. Ilmselt saab seda põhjendada asjaoluga et tegu on mitte "traditsiooniliselt" kirjutatud romaaniga. Nagu ka sama autori mõni teine romaan, on see kirjutatud pikema perioodi jooksul (2011-2014) ja algselt järjejutuna netis avaldatud. Kes otsib, see leiab kergesti.
 
Lugemist ma kindlasti ei kahetse, aga väga kõrget hinnet ka õigustatuks ei pea. Nõrgemapoolne neli tundub paras.
Teksti loeti inglise keeles

Umbes sama kaua kui on eksisteerinud Ulmekirjanduse Baas (ja minu kasutajakonto selles) olen olnud teadlik sellisest autorist nagu Andrzej Sapkowski ja temale esitatud kiiduavaldustest sellessamas Baasis. Millegipärast läks aga nii et Sapkowski lugemiseni jõudsin alles nüüd, kus arvustatava romaani ilmumisest on möödunud veidi ülespoole ümardades juba 30 aastat.
 
Oleks ma seda romaani lugenud kohe tema ilmumise järel, oleks tõenäoliselt pannud hindeks viie kõigi saadaolevate plussidega. Tänaseks aga on paljud angloameerika autorid, kellele siin eelnevates arvustustes on ka viidatud, teinud samasugust asja isegi paremini. Sapkowski pole küll kuidagi süüdi selles et mina neid teisi autoreid varem sattusin lugema, aga mis teha - eriti värsket muljet ei suuda see teos nüüd enam avaldada. Nii hea on ta aga küll et ka sarja järgmine osa käsile võtta, eriti veel kui selle arvustusi olen ette kiiganud ja näinud et seal lubatakse rohkem põnevust.
Teksti loeti eesti keeles

Kui siin eelmises arvustuses juba viide Matrixile sisse toodi, siis ma ei saa jätta sellest kinni haaramata. Olles nüüd Fractured Europe sarja kolmanda osaga lõpule jõudnud, hakkab minus tekkima õrn tunne et võib-olla ei peaks neid järgesid siiski eksisteerima. Teine osa tundus veel "kah huvitav", kolmanda juures aga tekib juba mõningane tõrge. Kui iga osaga ilmub eelmises osas ilmsiks tulnud paralleelmaailmade... alt? ... tagant? ... välja veel üks mis on "suurem kui välimine" siis ühel hetkel tekib mul lugejana teatav frustratsioon sest selgub et kõik mida ma seni olen lugenud on tühipaljas silmapete. Ja seega nagunii ka see mida ma antud hetkel loen saab mingis järgmises osas pahupidi pööratud. Selline kirjanduslik võte ei ole ju iseenesest midagi laiduväärset kui seda kasutada parajal määral, Hutchinson on aga minu maitse jaoks roa üle soolanud.
Teksti loeti inglise keeles

Võiksin siia vabalt kopeerida oma arvustuse sarja avaromaanile "Europe in Autumn". Jällegi on tegu teosega mis nõuab pingsat süvenemist et aru saada kuidas kõik need esitatavad mosaiigikillud omavahel kokku klapivad. Autor ei ürita seda lugeja jaoks lihtsamaks teha, vaid vastupidi, tundub just nautivat seda et alles mingi järjekordse tegevusliini kahekümnendal leheküljel saab minusugune lihtsameelne tüüp aru kuidas see eelneva sündmustikuga haakub ja kes need tegelased on. Aga mida edasi ma Hutchinsoni loen seda enam märkan et mulle hakkab selline kirjutamislaad meeldima.
Teksti loeti inglise keeles

See raamat nõuab lugejalt omajagu keskendumist sest tegevus on väga killustunud (võiks öelda et samamoodi nagu selles kujutatav Euroopa). Loo ülesehitus on selline kus üks tegevusliin justkui lõpeb ja siis algab järgmine peatükk hoopis teises riigis, vahepeal on möödunud arusaamatu hulk aega ja tegevus ei tundu olevat eelnevaga kuidagi seotud. Mitmed olulised kõrvaltegelased, kes kuskil esimestes episoodides tegutsevad, ilmuvad paarsada lehekülge hiljem teises kontekstis uuesti välja ja siis on oluline mäletada mis värk nendega eelmisel korral oli.  
 
Kuna ma eluliste asjaolude tõttu lugesin seda lühikeste juppide kaupa pikema ajavahemiku jooksul, siis jäin loo jälgimisega hätta ja lõpuni jõudes oli tunne et midagi olulist jäi mul siit kätte saamata. Seega tegin midagi mida ma üldiselt enam väga ammu ei ole teinud - kohe pärast lõppu jõudmist kerisin e-lugeri raamatu algusesse tagasi ja alustasin uuesti. Nüüd teistkordselt lõpuni jõudnuna saan tunnistada et see tasus ära.
Teksti loeti inglise keeles

Pikalt ei oskagi eelarvustatate kiitusi täiendada. Kindlasti üks meeldivamaid lugemiselamusi üle hulga aja, ja tõepoolest tundsin ennast kui lehekülgede külge naelutatuna.
 
Paralleeli võiks tõmmata sama autori varasema romaaniga "Century Rain" mis mulle samuti väga meeldis.
Teksti loeti inglise keeles

Sisu on eelarvustaja juba ammendavalt kokku võtnud ja ka tema hinnanguga teosele jääb üle ainult nõustuda. Maksimumhinnet ei hakka ma siiski panema, sest noh... päris ülivõrretesse tõusta pole Morgani loomingu hindamisel minu meelest siiski põhjust.
 
Kes on lugenud sama autori "Altered Carbon" sarja, see juba teab mida Morganilt oodata ja ei pea pettuma. Ka minu ootused said täidetud, ja kuigi "Altered Carboni" kolmanda raamatu lõpuks oli mul sellest kergelt kopp ees siis paistab et 3 aastat pausi on piisav et võib ühe sellise teose jälle rõõmsalt läbi lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

Legends & Lattes on fantasy-romaan mille proloogi esimeses lauses raiub peategelane ühe vaenlase suure mõõgaga surnuks. See aga ei iseloomusta sugugi seda mis edasi juhtuma hakkab.
 
Suurte kogemustega orcist palgasõdur otsustab et temal on nüüd kõrini sellest iga päev vaenlaste mõõgaga pooleks raiumisest, tema asub selle asemel linna elama ja avab kohvipoe. Väljakutse on seda keerulisem et niisugusest asjast nagu kohv ei ole sealkandis keegi midagi kuulnud. Kogu lugu keerlebki kohvipoe ja selle ümber koonduva meeskonna ülesehitamise ümber. Ei leia siit tüüpilisele 21. sajandi fantasy-romaanile iseloomulikke seitsmekihilisi intriige kuningakodade vahel, kurjameid kes hirmsa nõidusega püüavad endale allutada kogu maailma, saja tuhande mehelisi armeesid kes peavad veriseid ja ülimalt graafiliselt kirjeldatud lahinguid, või muud sorti maailmapäästmist.
 
Et siis midagi justkui polegi?
 
Kõike on, aga mõõdukal määral. Eks uue ettevõtte alustamisel esineb ikka tagasilööke, ja mõned neist on ka tõsised. Mingil hetkel paistab et kohalike katusepakkujatega läheb asi veriseks, aga sinna see lugu siiski välja ei jõua. Ära tapetaksegi kogu loo käigus ainult kaks... olendit. Üks, nagu juba nimetatud, proloogi esimeses lauses, ja teine epiloogi lõpus.
 
Ühe lausega kokku võttes võiks siis öelda et see on lugu elus uue lehekülje pööramisest. Autori biograafiat vaadates võib arvata et teema pole talle ka isiklikult võõras, aga eks see niimoodi ole vist enamuse kirjanikega - vaevalt on kuigi palju neid kes keskkooli lõpetamise järel kohe elukutseliseks kirjanikuks hakkasid.
 
Lugu on kirja pandud parajal määral kerge muheda huumoriga (mitte Pratchetti stiilis komejandina) ja hoolimata näilisest sündmustevaesusest ei mõju igavalt. Tervikuna andis selle lugemine sarnase sooja tunde nagu esimene tass kohvi külma talvepäeva hommikul.
Teksti loeti inglise keeles

The Last Watch on J.S.Dewes-i esimene romaan. Tegu on üsnagi kanoonilise kosmoseooperiga. Kosmosel kus see ooper toimub on aga üks üllatav asi - äär ehk Divide. Piki äärt paiknevad kosmosejaamad mida mehitavad üksused koosnevad peamiselt impeeriumi armees ebasoosingusse sattunud sõjaväelastest. Paarsada aastat tagasi on inimkond saanud võitu vaenulikust tulnukate tsivilisatsioonist ja ääre peal toimub nüüd valvamine et ega vaenlane sealtpoolt ometi uuesti ei ründa. Keegi ei ole samas päris kindel kas nad just teiselt poolt äärt tulid või kas selline asi nagu "teisel pool" üldse eksisteerib.
 
Selle lavakujunduse tõttu reklaamib kirjastaja antud raamatut loosungiga "The Expanse meets Nigh's Watch from the Game of Thrones", mida mina omakorda võrdleksin sõrme võrdlemisega ühe teise kehaosaga. No ei ole iga romaan kus toimub kraavi kaevamine kohe uus Tõe ja Õiguse esimene osa. Aga jäägu see kirjastuse südametunnistusele.
 
Lugu algab sellest kuidas jaama saabub uus nekrut kellel erinevalt 99% isikkoosseisust puudub sõjaväeline taust. Tegu ei ole samas ka mingi tavalist päritolu jorsiga vaid... aga seda püüab peategelane igaks juhuks varjata. Mis tal küll kuigi pikalt ei õnnestu ja toob kaasa hulga ebameeldivusi. Ega ta ise ka oma käitumisega just ei soodusta kollektiivi sulandumist, aga siiski õnnestub tal millegipärast võita komandöri ja paari kaasvõitleja usaldus. Samas hakkavad Juhtuma Asjad. Selgub et inimkonna ürgvaenlane ei ole siiski vist nii lõplikult alistatud nagu arvati, samal ajal hakkab universum ootamatult kokku tõmbuma... ja nii edasi. Muidugi peab üksildase kosmosejaama meeskond maailma ära päästma.
 
See kõlab minusuguse lihtlugeja suust mu enda jaoks kohatult üleolevalt, aga noore autori esimese romaani kohta ei ole tulemus sugugi paha. Tegelaste vaheline suhete dünaamika tundub kohati küll väheusutav, samuti on kogu süžee üsnagi sirgjooneline Hollywoodi kassafilmi oma, millest ka minu tõrge ülalviidatud meistriteostega võrdlemise osas. Dialoog samas on paljudes kohtades täitsa nauditav. Mis mind eelkõige häirima jäi on kogu selle tegevuspaigaks oleva universumi teatav startrekilik naiivsus. Kui juba tegevuspaigaks on sõna otses mõttes universumi äär ja küsimuse alla kerkib kogu universumi äralõppemisega ähvardav katastroof siis sellised autorid nagu Cixin Liu või minu pärast Alastair Reynolds suudavad seda kujutada nii et see on minu jaoks veenev. Dewesi loomingut vaatan selles osas ikkagi nagu multifilmi. Dewes ongi varem tegelnud lühifilmide ja SF-arvutimängude stsenaariumide kirjutamisega, nii et mingis mõttes võiks öelda et ta ei suutnud selle esimese romaaniga oma liistudest kõrgemale tõusta.
 
Hindeks tuleb nõrk neli, kuigi kaalusin ka tugevat kolme.
Teksti loeti inglise keeles

"Bear Head" ei ole otseselt võttes järg romaanile "Dogs of War", aga toimub samas maailmas ja tõukub samast peamisest ulmeideest - inimeste kõrvale on tekkinud "bioformid" - biotehnoloogilisel teel loomadest arendatud, algselt sõjaliseks otstarbeks mõeldud intelligentsed olendid. Seekordse romaani tegevus aga toimub mitte Mehhikos vaid hoopis Marsil, mida on bioformide ja ka samalaadse tehnoloogiaga marsikõlblikumaks täiustatud inimeste abil asutud terraformima. Romaanist "Dogs of War" on järgmisse osasse edasi jõudnud kaks keskset tegelast kellest ühe reedab pealkiri. Kumbki neist kahest ei ole siiski romaani peategelane. Selleks on hoopis Marsi maasarnastamismeeskonna inimesest liige Jimmy Marten, lihttööline, väikestviisi narkomaan ja krooniline võlgnik kes ei ütle ära ka mõnest ebaseaduslikust haltuuraotsast kui sellega õnnestub võlausaldajad natukeseks ajaks jälle eemale tõrjuda. Ükskord laseb Jimmy lisateenistuse huvides ajutiselt oma pähe uploadida hämara päritoluga andmepaketi. See aga osutub millekski enamaks kui lihtsalt passiivne hunnik faile.
 
"Bear Head" on vaba eelmise romaani "Dogs of War" põhilisest puudusest - tolle teine pool muutus bioformide "inimõiguste" teemaliseks arutluseks mille seisukohtadega ma sugugi vaielda ei taha aga mida ei oleks vaja olnud menetleda nii pikalt ja tüütult nagu mustvalge väärtfilm. Ka "Bear Head"-is on autori selleteemaline positsioon selgelt esile toodud, siin aga on see kenasti põimitud üldise tegevustiku sekka ja ei tõmba lool tempot alla. Korralik "kütmine" käib algusest lõpuni ja eetilised küsimused selle kohta kas bioformidel on hing või millisel määral on sobilik seda tehnoloogiat rakendada inimeste peal ei mõju loenguna. Samas on siin kogu bioformide teemat ka piisavalt huvitavates suundades edasi arendatud nii et see romaan ei mõju lihtlabase liugulaskmisena kord juba välja mõeldud maailma peal. Kellele "Dogs of War" esimene pool meeldis, sellele peaks "Bear Head" tervikuna meeldima veel rohkem.
 
P.S. Nagu ka nendele kes on veendunud et kõik poliitikud on nälkjad :)
Teksti loeti inglise keeles

Urmas Roolaid on eelnevas arvustuses suuresti ära öelnud selle mida ka mina oleksin öelda tahtnud. Huvitavaid ideid on autoril küllaga, oskust nendest kaasahaaravat maailma ja selles hargnevat lugu moodustada paraku mitte nii väga. Esimesed paar peatükki, kus maailm oli veel tundmatu ja tegelased uued, nautisin lugemist täiega. Aga sellest hetkest kui algas loo põhiline sündmustik kadus miskipärast mu huvi nii tegelaste, sündmuste kui ka sündmuspaikade vastu. Kogu loojutustamise stiil tundus kuidagi hüplik ja konspektiivne, pidin  lugejana päris kõvasti pingutama et üritada loosse kuidagi sisse elada ja päriselt see mul ei õnnestunudki.
Teksti loeti inglise keeles

Lugu algas nagu iga teine "geenipõnevik", jõudis aga välja hoopis kuhugi mujale. Ehkki Greg Bearist räägitakse siin eespool kui hard sf autorist, siis Blood Music-u peamine iva on minu meelest ikkagi pigem filosoofia kui loodusteaduse valdkonnast. Mis ei ole etteheide.
 
Kujutatud reaalsuse nihe meenutas mulle varem loetud (aga tunduvalt hiljem kirjutatud) qntm-i teost "There Is No Antimemetics Division". Kellele Blood Music meeldis, sellele võiks sobida ka too, kuigi hoopis teist valdkonda käsitlev apokalüpsis.
Teksti loeti inglise keeles

Minu lugemiskogemus ühtib Mart K. omaga. Olles jõudnud lugemisega umbes veerandi peale olin sunnitud otsustama et elu on liiga lühike selleks et seda antud teose peale kulutada.
Teksti loeti inglise keeles