Kasutajainfo

Andrzej Sapkowski

21.06.1948-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Andrzej Sapkowski ·

Chrzest ognia

(romaan aastast 1996)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
4
2
0
0
0
Keskmine hinne
4.667
Arvustused (6)

«Tuleristsed» – Geralt on driaadide juures ravil, sai teine seal võlurite saarel kõvasti pihta.

Niipea kui Geralt enamvähem jalul seisab, tormab ta taas Cirit päästma. Reisiseltsilisteks saavad kiitlejast Laulik, tõsine vibukütt ja metsaneid Milva, Must Rüütel Nilfgraadist (!?) ja Regis. Kes see viimatinimetatu on, see jäägu lugejal avastamiseks. Madinat ja mõõgakeerutamist on palju...

Samal ajal on Ciri nn. Rottide röövlijõugu täieõiguslik liige. Samal ajal panevad naismaagid püsti uut maagide salaorganisatsiooni – kandvaks ideeks on neil see, et maagia on üle kõige (aja, poliitika, riigipiiride ja sugude)... kuigi meesmaagid on nad oma organisatsioonist välistanud.

Romaani (ja ka kogu sarja) puhul võlub just see, et erinevalt suurest osast maailma fantasykirjanduse kullafondi kuuluvatest tekstidest, pole Sapkowski ei lapsik, ega arhailine... pigem täiesti kaasaegne kirjandus, mille tegevuskohaks on hästi läbimõeldud ajaloolis-maagiline kõrvalreaalsus.

Lummab ka see, millise mõnu ja argumenteeritusega keerab Sapkowski paljud (justkui) kivistunud fantasyreegliteks kujunenud ideed ja faktid peapeale... ning ei tee ta seda selleks, et miskit lihtsalt kummuli ajada – kõike juhib antud teksti süzhee ning kõik on tehtud läbimõeldult ja maitsega.

Romaan sai Poolas lugejate auhinna SFINKS, kui aasta parim poola romaan; siis veel mingi auhinna, kui 1996. aasta parim raamat, tohutust hulgast kohtadest igasuguste auhindade nominatsiooninimekirjades Poolas ja Tshehhis ma parem ei räägigi.

Teksti loeti vene keeles

Kui eelmised kaks romaani olid sarja alustavatest jutukogudest pisut nigelamad, siis selle raamatuga on pan Sapkowski "teise hingamiseni" jõudnud. Lugesin ja nautisin. Viis pluss!
Teksti loeti vene keeles

Jah, tõepoolest on sarja kolmas osa romaanina rohkem õnnestunud. Eelmised – kuigi neil otseselt midagi viga polnud – siiski kahvatuvad “Tuleristsete” kõrval. Osalt ehk põhjus selles, et eelnevates osades ikkagi sätiti lugu paika, tutvustati tegelasi ja nende motiive... ja sellest ka teatav kaootilisus. “Tuleristsed” aga on ühe hooga kulgev lugu, quest õieti, lihtsamini jälgitav ja sündmusterohkem.

Geralt ravib haaavd ja sööstab kadunud Cirit otsima. Tema kaaslasteks koguneb – nagu quest’is ikka võrdlemisi kirju seltskond, kel kõigil omad motiivid. Rännakut läbivaks mõtiskluseks kujuneb puhastustuli, vabanemine taakadest; kohusetunde ja moraali vahekord. Sisuliselt läheb Geralt päästemissioonile, ehkki ta ei tea, kus Ciri täpselt on. Teel päästavadki Geralt ja Co mitmeid inimesi, kuid see ei vii neid Cirile sammukestki lähemale. Mõned Geralti kaaslased ehk teevadki oma puhastustule rännakul läbi; Geralt aga mitte, kuigi ta sõna otses mõttes peab finaalis läbi tule minema ja selle eest isegi rüütliks lüüakse.

Sõprade rännaku taustal koguvad vaenlased jõude; naisvõlurid moodustavad salaühingut; spioonid jälitavad Cirit ja Geralti. Poliitika on üsna sassis ja ega kõiki motiive veel ei avatagi.

Mis väga meeldis, oli kõrvaltegelaste valik – no iseäranis too Regis, ent ka kääbus Zoltani seltskond oli vahva ja skaut Milva. Keskendumine kindlatele tegelastele andis Sapkowskile võimaluse neid rohkem avada, nende kogu potentsiaal välja pigistada. Ja see täiendabki kenasti süzheed.

Teksti loeti vene keeles

Millegipärast oli sarja kolmas romaan minu jaoks veidi igavam ja kergelt nõrgem, kui eelnevad. Põhjus võib peituda pikas quest'i kirjeldamises või ka liigses madinas, kuid tegemist ei ole sellest hoolimata halva fantaasiaraamatuga. Lõpp - ja tegelikult kogu viimase peatüki vorm - mulle meeldis.
Teksti loeti inglise keeles
x
Tormi Ariva
2000
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Ehkki kirjutatud umbes seitsmeaastase vahega ja sündmustikke lahutab seitse sajandit, on Jerzy Żuławski Kuu-triloogia kaks esimest osa mõlemad võrdväärselt võimsad lood, mis sobivad üksteise kõrvale nagu valatult. Samasugust ajalist perspektiivi pakkuvat lõhet teise ja kolmanda raamatu vahele autor jätta ei soovinud, "Vana Maa" tegevus toimub "Vallutaja" omaga paralleelselt, avaldati nad samuti lähestikku (1908–1909 ja 1910–1911). Sellegipoolest ei evi "Vana Maa" minu meelest seda katartilist piibellikku mastaapi, mis varasemad lood nõnda süngelt võrratuks muutsid. Proovin seletada lähemalt.
 

Olen veendunud, et Żuławskil oli selge kunstiline visioon, kuidas ta sarja lõpetada tahab ja kindlasti on märgiline, et ta otsustas selleks Maale naasta. Ometi näib, et ta on tahtnud liiga paljut korraga; raamat oleks ühest küljest justkui sotsiaalkriitika (düstoopia proloog), teisest modernistlikku ängi täis ja ikka kuidagi pulbilik suurilmaromaan, kolmandast filosoofiline traktaat, neljandast situatsioonikomöödia. Kummatigi ei sula need taotlused mõjuvaks tervikuks, nii, nagu omapärane kombinatsioon rõskest lootusetusest ja imetabasusest (tõeline sense of wonder) eelmistes osades. Minu maitsele on siin liiga vähe vigast poola keelt rääkivate kuukääbuste lõbusat duot ning liiga palju filosoofilisi monolooge-dialooge, mida peavad äärmiselt andekad ja/või valgustatud maalased.
 

Üldse hakkab mulle vastu "Vana Maa" tegelaskond, kus iga olulisem kuju on millegi poolest kõige-kõigem ja üle maailma kuulus. On kõige targem teadlane, kõige vingem leidur, kõige paljutõotavam helilooja ning kõige menukam laulja. Mingisugune pisem ja elulisem plaan kusagil on, näpuotsaga on juttu vabrikutöölistest, aga see ei kanna. Siis on seal veel üks erakordselt tüütu tegelane, keegi endine superstaarist viiulikunstnik, nüüdne võluvõimetega budist, kes – olles kursis kõigi universumi saladustega –, oskab teleporteeruda ning ilmub alati välja kõige suvalisematel hetkedel. Ahjaa, lisaks on ta surematu, isegi tappa teda ei õnnestu, kuigi proovi tehakse.
 

Triloogia lõpuköide seob kokku "Vallutajas" lahtiseks jäänud otsad (Mareki retke eellugu, laevakaaperdajate saatus), aga õhku jäänud küsimustes oli enam ülevust ja salapära, kui vastustes, mida autor viivitusega jagab. Ei saa öelda, et kolmas osa langeks hoolimata sisemistest ebakõladest sarja mõttelisest raamistikust välja, temagi tegeleb epopöa kesksete teemade – inimliku üksinduse, viljatu igatsuse ja tsivilisatsiooni mandumisega. Kõrvalepõikeks: nimetatud elementidest pole raske tõmmata ühendusjoont Stanisław Lemi (kellele Żuławski romaanid teismelisena sügava mulje jätsid) luhtunud kontakti teemani. Aga see on ikka Kuu-triloogia ja "Vana Maa", kus Kuu elab vaid mälestustes, unistustes ja veidra budisti esile kutsutud nägemustes, ei lisa sellele kuigi palju meeldejäävat. Millest on tuline kahju.
 

Tahaksin näha, et tolle poola kirjanduse klassiku loomingut vilkamalt eestindataks. Vähemalt sama vilkalt, kui teda BAASis arvustatakse, st iga kahekümne aasta järel midagi. Senise praktikaga võrreldes oleks see suur edusamm, kuna minu teada ilmus meil viimane Żuławski-tõlge 1927. aastal.

Teksti loeti inglise keeles
9.2022

Asimovi hommage-antoloogia eesti keelde tõlkimine on hullumeelne ettevõtmine, vaata millisest otsast tahad. Teos on mõeldud äärmiselt kitsale (mitte koguarvu, ennemini huvifookuse poolest) sihtgrupile ja tihedalt seotud oma esimeste trükkide ilmumisajaga, aga praegu on Asimovi kirjanikukarjääri poole sajandi verstapostist ja surmast möödas juba kolm kümnendit.
 
Uued tähtpäevad tulevad ja lähevad vääramatult, kestma jääb hea kirjandus, mitte peomeeleolu. Teine põhjus, miks raamatu ilmumine paneb kulmu kergitama, ongi jääva ning mööndustega ka iseseisva väärtusega kirjanduse madal kontsentratsioon selles. Asimovi omade kõrval on vähesed lood siin mõnuga kontekstiüleselt (või konteksti rikastavalt) loetavad ja on huvitav jälgida, kuidas koostaja Martin H. Greenberg on neid hoolikalt järjestanud, et kasinavõitu materjalist vaheldusrikas ja mitte väga saamatu mulje jääks. Kolmandaks on ühele väliskirjanikule pühendatud originaalloomingu kogumik Eestis midagi erakordset, peaaegu pretsedenditut. Kodumaiste autorite puhul samalaadseid köiteid küll leidub (nt Juhan Liivi tekstidest inspireeritud luulet on lausa mitmes kogumikus), aga isegi muidu taolistele nähtustele kõige altim ulmesfäär pakub vaid üksikuid näiteid (Herta Laipaik, Fr. R. Kreutzwald). Sellest järeldub, et Asimovil on eesti tõlkekultuuris täiesti ainulaadne koht.
 
"Asumi sõprade" tagakaanelt võib lugeda, et raamat "sobib ka esimeseks tutvuseks autori (ja tegelikult ka tema ajastu, ehk eelmise sajandi keskpaiga ja teise poole) teadusliku fantastikaga". See väide on täiesti kohatu, pelk reklaam ja oma eksitavuse tõttu piinlik. Tegemist on selgelt nišiteosega, mida julgeks soovitada üksnes neile, keda Asimovi isik ja looming juba köidab. Õieti on siin ühtede kaante vahele köidetud kaks väga erinevat raamatut, tüsedam jutu- ja õhem mälestustekogu. Need ei ole tulemuslikult võrreldavad formaadid, aga näib, et teine on esimesest sellegipoolest väärikam – ja kahtlemata terviklikum. Originaallugude seast tõstaksin esile pikimat, Orson Scott Cardi "Põlvnemisteadlast", aga küllaltki hästi on õnnestunud ka Willise, Sheckley ja Sargenti vaimusünnitised. Enamasti valitsevad siiski kahvatud, kramplikud või ideevaesed narratiivid. Meenutused on jälle lühemad, ladusamalt loetavad ja kohati päris värvikad (nt Asimovi laitmatu mälu varjuküljed ilmnenud autobiograafia kirja panemisel: "Olen kirjutanud kuussada lehekülge ja ma olen vaid üheksa-aastane ja midagi pole veel juhtunud"). Teineteise kohalolust võidavad mõlemad, kuid kirjanduslooline pool teeb kirjanduslikule silmad ette. Ning see on miski, mis suure tõenäosusega pahaaimamatut juhulugejat ebameeldival moel üllatada võib. Ent kõigile meeldimine ei tohikski olla eesmärk omaette.
 
Raskem on läbi sõrmede vaadata eestikeelse väljaande nigelale teostusele. Tõlkijaid on palju (14) ja see paistab silma, kuivõrd tõlkekvaliteet on häirivalt kõikuv. Ma ei tea, kui palju kohmakust ja anglitsisme toimetajad tõlgetest välja viimistlesid, aga paraku mitte piisavalt. Üldse paistab kogumiku kallal tehtud toimetustöö lohakana, näiteks ühe autori (Connie Willis) nimi on valesti kirjutatud nii tema jutu juures kui ka sisukorras. Omaette kurva paketi moodustavad raamatu kujundus, küljendus ja tüpograafia. Sündmuste Horisondi kujundused pole kunagi kriitikat kannatanud ja silmnähtavat kursimuutust pole siiani märgata. Kui kaaned on kaetud inetute fontide ja viletsalt paigutatud tekstiga, siis ei päästa midagi ka John Harrise kaunis kosmosevaade. Ma ei võtaks seda kõneks, kui ma oleksin veendunud, et vorm peegeldabki siin üldreeglina sisulist kvaliteeti või kui sarja ilmumine oleks lapsekingades (ka Orpheuse Raamatukogu esimese aastakäigu kujundus ei lubanud aimata meisterlikkust milleni praeguseks välja on jõutud) – aga rohkem kui 80 eemaletõukava välimusega raamatut! Poeriiulitelt vastu vaatavad ebaprofessionaalsed (aga oma žanrilist kuuluvust jõuliselt manifesteerivad) kaanekujundused hoiavad minu alandliku arvamuse kohaselt otse kuritegeliku südidusega elus ulmekirjandust puudutavaid eelarvamusi ning ainult suurendavad lõhet omnivoorist lugeja ja fantastikagurmaani vahel.
 
Hoolimata ohtratest möödalaskmistest on mul siiski hea meel, et "Asumi sõbrad" eesti keeles ilmus. Loodetavasti jagub edaspidigi hulljulgust majanduslikult enam kui kahtlaseid kirjastusavantüüre ette võtta ja seda üha parema stiilitunnetusega. Ning veel: ükski "Viimase küsimuse" kordustrükk pole kunagi liiast.
Teksti loeti eesti keeles

Klassikaline filoloog Ervin Roos on ilmselt tänini inimene, kes eesti keelde vahendanud kõige enam Wellsi lühiproosat: tema tõlkes on ilmunud kaks jutukogu (kuigi teises on vaid kaks juttu) – "Pimedate maal ja teisi jutte" (1929) ning "Mees, kes võis teha imet" (1930). Kokku niisiis 12 lugu.
 
Ainus paha lugu kogu selle asja juures peitub tõigas, et need tõlked on peaaegu loetamatud. Ja ma ei taha öelda, et need oleksid tingimata oskusetud, ei (seda on natuke keeruline ka nii pika aja tagant hinnata). Pigem liiga eksperimentaalsed. Roos on tõenäoliselt viibinud Johannes Aaviku keeleuuenduslike ideede mõju all, tekst kubiseb igatsugu neologismidest ja uudiskeelenditest, mis väga sageli teevad selle mõistmise raskeks ning kipuvad rikkuma lugemiselamust. Võtkem järgmine analoogia: tõlge peaks ideaalis olema nagu meisterlikult lihvitud lääts, mille läbi originaali uurides ei kaota lugeja peaaegu midagi, võib isegi natuke võita, kui mõni autori vääratus läbi pisut moonutava klaasi vaadates oma tähtsuse kaotab. Roosi tõlge meenutab aga kergelt võidunud pitskardinat, selle tagant ei ole pahatihti Wellsi hästi näha.
 
Konkreetse kogumiku, "Pimedate maal ja teisi jutte", on kirjanik nähtavasti ise koostanud – nii väidab raamatu meeldivalt põhjalikus eessõnas tõlkija – ja seda tõenäoliselt kirjastuse Tauchnitz tarvis, mis tegeles inglise kirjanduse olulisemate teoste esmaavaldamisega originaalkeeles Saksamaal, misjuures kirjastus levitas nende avaldamisõiguseid Euroopas. Samal viisil omandas ilmselt õiguse jutukogu tõlke avaldamiseks ka Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus, kus "Pimedate maal" ilmus.
 
Mis puutub lugude valikusse, siis see on minu meelest maitsekas ja eelkõige mitmekesine. Esindatud on nii tõsine teadusulme ("Maa soomuslaevad"), eelajaloolised nägemused ("Kunnatu rahvas"), impressionism ("Ilus ülikond"), võluv fantaasia ("Uks müüris") kui ka humoorikad lood ("Mu esimene lennuk"). Viimased kaks kategooriat ongi kõige tugevamad ja eriti jääb kõlama Wellsi anne humoristina. Vaatamata tervenisti BAAS-i sisestatud sisukorrale ei ole sedapuhku kindlasti fookuses ulmelisus, mitmel lool pole sellega üieti miskit pistmist. Tõlkija teeb millegipärast maha kahte piibliainelist ja minu alandliku arvamuse kohaselt ütlemata tabavat-muhedat jutukest ("Lugu viimispäeva pasunast" & "Nägemus viimispäeva kohtust") nimetades neid "Wells'i taolise suure kirjaniku kohta üsna äpardunuks pidada tulevat[eks] mõttemõlgutist[eks]". Mitme suurepärase loo puhul on ebaõnnestunud tõlkest kahju, aga tasub otsida üles varasemad-hilisemad tõlked ja umbes pooltel – kui mitte rohkematel – kogu lugudest need ka olemas on.
 
Kokkuvõtteks ei soovita ma kellelgi sedasinast raamatut, küll aga Wellsi lühijutte üldiselt. Küllap ei valmista raskuseid nende kättesaamine inglisekeelses originaalis, aga julgustuseks neile, kes eelistavad eesti keeles lugeda (kui lääts on hea) tuleb öelda, et tõlkeid on omajagu ja paha ei tee ka raamatutest kaugemale vaatamine, päris mitmeid on ilmunud ennesõjaaegses perioodikas.
Teksti loeti eesti keeles

Vaevalt, et ükski "Võlupoe" lugudest ilmus selles kogumikus esmakordselt eesti keeles – kuigi "Kiirendaja" osas ma pole kindel –, aga siin on nad mõnusasti kättesaadavad (tiraaž 21000 – raamat peaks leiduma enam-vähem igas korralikus majapidamises) ja väga meeldivas tõlkes. Ütlemata head lood ja soe soovitus.
Teksti loeti eesti keeles

Mõlemad kogumiku lood on väga head ja vaimukad, aga tõlge on liiga eksperimentaalne (paistab, et Aaviku vaimus) ja muidu ka mitte just eriti õnnestunud. Kuna LUB-i formaat oli üsna range, siis võib ilmselt kahtlustada ka kärpeid. Eesti keele vahendusel Wellsi lühiproosaga tutvumiseks võiks kätte võtta "Võlupoe", mille tõlge on oluliselt lugejasõbralikum ja kus mõlemad siinesindatud jutud ka sees on.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algab sellega, et üks pereisa peab vastust andma selle eest, kuidas ta peaaegu autoga keset lastesumma põrutas. Tegemist on lihtsa ja mitte eriti taibuka inimesega, kes armastab kiirust ületada – tüüpiline liiklushuligaan. Mehelt tahetakse juhtimisõigust ära võtta, aga ilma selleta ei saa ju peret ülal pidada. Alternatiiviks on paralleelmaailma (või õieti teisele planeedile) siirdumine. Nii tehaksegi ja kuna mehel on kõrini liikluspiirangutest, siis valitakse selline, kus neid pole. Küll aga on liiklejatel õigus üksteist viletsa juhtimise eest duellile kutsuda. Duelle aga peetakse suurel areenil kiirete sõidukite seljas ja põhirelvadeks on piitsad...
 
Kogu seda küllaltki köitvat lugu jutustatakse (päevikuvormis) perepoja silme läbi ning see leiab aset 1987. aasta lõpus. Seejuures on eriliseks saavutuseks keelekasutus, mida ühest küljest on vürtsitatud ohtrate (tuleviku)slängisõnadega ning teisalt läbivad reljeefse joonena kõiksugu autosõiduga seotud metafoorsed väljendid. Tulemus on kohati pea loetamatu (või vähemasti raskesti mõistetav), aga samas omamoodi lummav.
Teksti loeti inglise keeles

Üpris leidlik ja samas paeluv lugu, mis muuhulgas ennustab ajakirjanduse tulevikku. Revolutsionäär Benny Cemoli kultuse ja vallutuste väljamängimine mulle väga meeldis. Ometi jäi lõpus nagu midagi puudu. Ehk on asi lihtsalt selles, et ma pole nii suur vandenõuteooriate fänn nagu autor ise.
Teksti loeti inglise keeles

Ühes Ameerika külas (mille nime võiks tõlkida Pajusaluks) maandub külaline kosmosest. Kohe on aru saada, et külaline on arukas ja rahumeelne ning juba hakatakse tegema ettevalmistusi, et teda kombekohaselt vastu võtta (ja oma külakest promoda). Tulnukas vajab vaid veidi aega, et oma enne rahva ette astumist tõlkeaparaat töökorda seada. Kuid vaevalt jõuab tulnukas suu lahti teha, kui üks kogukas mees saali sisse jalutab ja ta lihtsalt maha laseb. Tuleb välja, et tegemist on kohaliku kahjuritõrjujaga, too aga väidab, tegi vaid oma tööd. Juriidiliselt pole tõepoolest tegemist mõrvaga. Kutsutakse kokku külanõukogu.
 
See on vaimukas ja üsna ootamatu kuluga jutt, puudu jääb vaid usutavusest.
Teksti loeti eesti keeles

Tegemist on ühega enam-vähem regulaarselt ilmunud sariantoloogiatest, mille sisuks olnud jutud nopiti välja ajakirja Galaxy veergudel avaldatute hulgast. Käesoleval juhul oli noppijaks siis Frederik Pohl. Ei tea, kas olid jutud, mille hulgast valida, suhteliselt nõrgad või erines valija maitse minu omast arvestataval määral, aga kogumik jättis üsna kehva mulje. Oli paar paremat lugu, aga mitte midagi jalustrabavat.
 
Ometi moodustas antoloogia terviku, (paljude) lugude ühise joone tähendas koostaja üles sissejuhatuses. Neid seob nimelt kaasaegse ühiskonna (enamasti muretetekitavate) nähtuste võimendatud-edasiarenenud kujul (düstoopilisevõitu) tulevikku üle kandmine, mis peaks tulemuseks andma teatava satiiri. Taoliste juttude kirjeldamiseks oli võetud kasutusele termin comic inferno ning seda nime kannab ka  kogumiku esimene lugu Brian Aldissi sulest. Tegelikult on sellist lähenemist tunda üllatavalt paljudes antoloogia palades ja see loobki terviku tunde.
 
Paremad olid minu hinnangul Elliotti, Laumeri, Westi ja Dicki üllitised, neis käsitleti vastavalt liiklushuligaanlust, ootamatu pöörde võtnud esimest kontakti, turisminduse varjupoolt ning olukorda külma sõja järgselt rusudes Maal. Külm sõda käis muuseas ajastule omaselt läbi päris mitmest jutust.
 
P. S. Mina lugesin Londonis välja antud varianti (1968) ja selle järgi seadsin paika ka sisukorra.
Teksti loeti inglise keeles

Hoogne lugu ühest "inimesest rahva seast". Meenutas mulle, et Sheckley on suurepärane kirjanik. Vaimukas ja vahe. Nüüdsama välgatas, et võibolla oleks hea tänapäeval paralleeli tõmmata "Näljamängudega", mingis mõttes on põhiidee väga sarnane.
Teksti loeti eesti keeles

1974. aastal ilmus ajakirjas Noorus vist igas numbris ulmesisuga väljarebitav jutulisa, mille koostas ja milles ilmuvad lood tõlkis Matti Vaga. Lugesin just augustinumbrist Sheckley jutu "Preemia riski eest" lõppu ning nägin, et sellele järgnes too Muslini ja Zubkovi üllitis. Otsustasin ka selle läbi lugeda. Hea mõte!
 
Jutt "See habras, habras, habras maailm" demonstreerib, milleni tarbimisühiskond inimesed õieti viia võib. Autorid näitavad lugejale maailma, kus miski ei pea kaua vastu, riided lagunevad peale päevajagu kandmist, prillid tuhmuvad, lõhnaõli hakkab varsti pärast soetamist hirmsal kombel lehkama jne... Kuid on mõned inimesed, kelles pidev iha tarbida väärtusetud kraami veel tekitab tülgastust, kes meenutavad heldimusega päris asju. Peategelane Ken Price on üks neist.
 
Ma ei soovi väita, et 45 aastat oleks pikk ooteaeg arvustuse jaoks. Aga ma olen mõnevõrra üllatunud, et keegi pole sellest jutust siin varem kirjutanud, sest tegemist on võrratu looga. Ma ei tea, kas on juhuslik, et see ilmus vahetult peale Sheckley oma, aga mõlemad olid sarnases võtmes ja mõlemad omal moel suurepärased. Kummardus Matti Vagale valiku eest. Muuseas on kõnealune teos ka digiteeritud kujul ETERAst leitav.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu räägib sellest kuidas üpris kaugel tulevikus – aastal 2161 – "taaselustatakse" Ameerikas moodsa tehnoloogia abil helilooja Richard Strauss. Ta on küll uues kehas, aga tema surmaeelne mälu ja mõttemaailm on säilinud. Või nii enam-vähem. Uue maailmaga kohanemine on muidugi keeruline, pea tundmatuseni on muutunud ka muusika, kuid Straussil soodustatakse loominguga tegelemist ja ühel hetkel otsustab ta kirjutada ooperi...
 
Miskipärast ei läinud tollel jutul korda mind köita. Kas oli asi liiga tugevalt klassikalises muusikas kinni olevas temaatikas või minu maailmapildi ühtimatus sellega, mida minu arvates autor teosega öelda oli tahtnud... Ühtlasi puuduvad mul sügavamad teadmised Straussi isikust ja ka huvi tema vastu. Samas Sever Gansovski lugu "Vincent van Gogh" meeldis mulle väga, ehkki too maalikunstnik pole minu iidol.
Teksti loeti eesti keeles

Jabur-groteskne jutustus lihtsameelsest noormehest Candidest ja tema seiklustest, mis viivad ta väga erinevatesse maailma paikadesse. Raamatus olid oma helgemad hetked ja tõeterad, aga lõppkokkuvõttes oli absurdsust minu jaoks liiga üle võlli keeratud ning lugu seetõttu igasuguse usutavuse ja suure osa nauditavusest kaotanud.
Teksti loeti eesti keeles

Üpris tabav satiir, mis sobis hästi minu huumorimeelega ja – mis seal siis salata – ka maailmavaatega. Ega protoulme puhul muidugi ei ole tõsiteaduslikkust – ehkki toda siin vist taodeldud polnudki – otsida mõtet, aga selle jutustuse sõnumist kantuna võiks arvata, et vahest tundub paarisaja aasta pärast meie tänapäevane teaduslik paradigma naljakas.
Lisanduseks eelarvustajate kommentaaridele on lugu eesti keeles välja antud vähemalt kolmel korral ja kahes erinevas tõlkes (1936, 1979 & 1996). Minu jaoks jättis 1996. aasta väljaandes "Mikromegas" aga hoopis "Kohtlase" varju. Samas Juri Lotmani essee oli väga huvitav lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Kuigi pean Conan Doyle'ist väga lugu, oleks see jutuke vast kirjutamata võinud jääda. Tuleb vaid tänulik olla, et Sherlock Holmes oli skeptik ning mitte harras pseudoteaduste uurija.
Teksti loeti eesti keeles

Veider lugu hüperintrovertsest mehest, kes ükskord öösel koju minnes on tunnistajaks sellele, kuidas tema armas mööbel (vist kogu maja sisustus) uksest välja kõnnib ja öhe kaob. Parasjagu huvitav lugu, samuti peategelane, kes muuseas on väga paranoiline, kuid mingit sügavamat sisu või puänti justkui polegi.
 
"Kes teab?" paistab olevat Maupassanti viimane jutt ning kirjanik ise muutus elu lõpupoole aina sarnasemaks loo peategelasega, kes, nagu ta isegi, lõpetas hullumajas.
Teksti loeti eesti keeles

"Vaimude maja" on üpris põnev lugu ühest kummitavast majast Londonis, selle uurimisest ja aeglaselt lahtirulluvast süngest ajaloost. Kirjatükk on saavutanud mõneti kultusliku staatuse kummituslugude hulgas, eriti kiidetakse kirjaniku head kõheda õhkkonna loomise oskust. Kahjuks on autor olnud huvitatud – mis selle aja õuduskirjanike hulgas vististi üsna levinud oli – pseudoteadustest ja kogu lugu püüab ta ratsionaliseerida animaalse magnetismi vaatevinklist, mis mulle pisut vastukarva on. Loo mõned tahud jäävad mulle natuke segaseks, aga see ei pruugi olla autori probleem.
Teksti loeti eesti keeles

See ei ole minu hinnangul just kõige paremini välja kukkunud antoloogiake, ükski lugu ei tekitanud minus jäägitut poolehoidu. Esimene lugu (Bulwer-Lyttoni oma) oli vast kõige huvitavam, aga teised tundusid küllaltki ebavajalikud ning keskpärased. Kõiki lugusid ühendas sünge õhkkond, aga tervikuna ei ole kogumik midagi erilist.
 
Mind üllatas, et kõik jutustused polnudki Aaviku enda tõlgitud, ta oli vaid viimase pala kaastõlkijaks märgitud. Tore on raamatukese juures see, et lõpus on natuke taustateavet ka autorite kohta, mida – ma kujutan ette – tollal mitte kõige lihtsam ei olnud välja kaevata.
Teksti loeti eesti keeles

Sarnaselt eelmise mahuka "Asumi" eelloo köitega, jätab ka "Edasi, Asum" mõneti ebavajaliku mulje. Liiga palju on minu jaoks siin olukordi, kus tohutus impeeriumis on ainult käputäis inimesi, kellest kõik sõltub (ja kes kõik üksteist tunnevad või on omavahel koguni suguluses). Otsad viiakse kokku ja nukravõitu lõpul on oma võlu, aga sellegipoolest pole lugu midagi erilist. Ometi meeldib mulle inimkonnaga läbi aja kaasarändava R. Daneel Olivawi motiiv.
 
Naljakas on eestikeelse väljaande puhul see, et kui eelmise raamatu tõlge oli väga kehv, on vahepeal tehtud oluline vangerdus ja viletsa tõlke asemel on lugejad teise tõlkija käe läbi saanud korraliku, ent asjatundmatu tõlke: mitmed väljendid on tõlgitud teisti kui esialgse triloogia tõlgetes ja mõned asjad on suisa tõlkimata jäänud.
Teksti loeti eesti keeles

Selline muhe lühike jutuke. Kõnnib mees metsas, muremõtted peas, ja ühtäkki jookseb tema juurde karihiir, kes püüab nirgi küüsist pääseda. Kõik ei ole siiski päris nii nagu alguses paistab...
 
Jutt on (minu teada) autori (seni) ainus eesti keeles ilmunud ulmepala, siin-seal on avaldamist leidnud paar krimi või põnevuslugu. Minus tekitas see Arthur Porgese vastu igatahes huvi. Jaan Kaplinski tõlge on hea, ainult pealkirja tähendusest ei õnnestu mul siiamaani päriselt aru saada.
Teksti loeti eesti keeles

Kui ma raamatuga alustasin, kippus vägisi tekkima mulje, et autor suhtub elusse ja (Ameerika) ühiskonda väga küüniliselt, üksteise järel kirjeldati erinevaid ebameeldivaid, valelikke ja ahneid tõpraid. Üsna kiiresti aga muutus romaan oma grotesksuset hoolimata huvitavaks, koguni põnevaks. Mulle väga meeldis romaani killustatud ülesehitus, kuigi paistab, et see on miskipärast põhiline põhjus, miks teos paljudele lugejatele vastukarva on. Omaette tunnustamist väärib autori laiaulatuslik uurimistöö ning tõik, et osa romaanist on tõsiselt vaimukas (nt. papagoi repliigid ja Gandler-Kreukheimi sündroomi avastamine).
 
Loodetavasti on raamatu kirjutamise ajast seadlusandlus paremaks muutunud ja teadusringkondades sedasorti valskuseid vähem.
Teksti loeti eesti keeles

"Nooruse" 1983. aasta novembrinumbris trükiti ära kolm II üleliiduliselt noorte ulmekirjanike seminarilt pärit juttu. Kaks esimest, "Puu" ja "Talvik", mulle erilist muljet ei jätnud, Vitali Babenko "Külmik" seevastu oli oma absurdihuumori ja omamoodi helgusega mulle vägagi meeltmööda. Jutuke tekitas autori vastu huvi, seda enam, et üks eelarvustajatest on öelnud, et Babenko kontos on veel tunduvalt paremaid lugusid.
Teksti loeti eesti keeles

Loo idee mulle meeldis. Autorile omaselt oli lastud kujutlusvõimel lennata ja kohati oli lugeda väga lõbus. Täiuslikkusest jäi midagi puudu, aga sellegipoolest on "Rumal küsimus" väga hea ja sügava sisuga jutt.
Teksti loeti eesti keeles

Tegemist on kentsakalt lummava looga. Kummaline, kummaline, aga lõppeb helgel toonil. Kirjeldaksin juttu kui unenäolist, mis küll loo omadusena minu enda jaoks ei evi mingit kvaliteedimärki, aga seekord on teisiti. Lugege 1986. aasta Vikerkaart (kui paberil kohe ei leia, siis DIGARis on olemas) ja lugege Panshini juttu ka.
Teksti loeti eesti keeles

Lühike, lihtne, suurepärane ja väga vaimukas lugu unistuste täitumise võimalikkusest. Kui südames tead, et oled vales kohas, siis tuleb oodata võimalust, et õiglus jalule seada.
Teksti loeti eesti keeles