Kasutajainfo

Andrzej Sapkowski

21.06.1948-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Andrzej Sapkowski ·

Ostatnie zyczenie

(kogumik aastast 1993)

eesti keeles: «Viimane soov»
Tallinn «Tiritamm» 2011

Sarjad:
Sisukord:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
12
0
0
0
1
Keskmine hinne
4.692
Arvustused (13)

Kui oleks mõni raamat, millele tahaks anda 10 punkti, siis siin see on.

On tempokat aktsiooni ja ülevust ning ajuti üsna õudukalikku õõva ja gootilikku süngust. Õnneks on see actioni pool olulisem ning seetõttu puudub siit see tudisevate (tarkade) raukade (mõtetu) pomin, süütute neitsite sinisilmne nämmutamine jne. Kõik see, mis high fantasy ajuti talumatult vastikuks teeb.

«Viimane soov» on esimene raamat Geralti seiklustest. Sisaldab kuus juttu ja raamjutu «Glos rozsadku» (Mõistuse hääl). Soovi korral võib seda raamtut ka kollaazhromaaniks nimetada.

Pisut Geraltist.
Geralt (ja ka teised wiedzminid) on Sapkowski järgi sellised tegelased, kes võetakse (või antakse) poisieas vanemate käest ära ning siis saavad tohutu mahvi treeningute ja taimeleotistega. Tulemuseks on mutantid, kelle tsunfti ülesandeks on – tasu eest – hävitada igasugu koletisi. Tavainimese arusaama järgi on Geralt (ja temasugused) ühed külmaverelised mõrtsukad, kellele on oluline vaid raha. Võimalik, et oli ka selliseid, aga Geralt on omal kombel filosoof, kes arutleb hea ja kurja üle ning oma rollist selle kõige sees. Taustaks tempokad ning rohke verega määritud seiklused.

Raamatu esimesed neli juttu ilmusid kõigepealt Poola juhtivas ulmeajakirjas «Fantastyka», seejärel Andrzej Sapkowski debüütkogus «Wiedzmin»... vahepeal jõudis ilmuda teine raamat Geraltist... siis kirjutas Sapkowski kaks juttu juurde ning avaldas korraliku avaköite, mis siinsamas minu käest ka viie auga kätte saab.

Teksti loeti vene keeles

Võimas raamat. Sädelev, sisukas ja vaimukas dialoog. Detailitäpsed ning realistlikud tegevuse kirjeldused. Tegelaste läbitunnetatud sisemaailm. Loogilised teemaarendused. Filosoofiline alatoon, taustaks fantaasiamaailm. Ülesehituselt meenutavad kõik jutud kas rändrüütli või Metsiku Lääne õilsa kauboi seiklusi. Geralt rändab mööda maailma, kaasas, ütleme siis, tema kroonikakirjutaja. Liigub auulist auuli, otsides seiklusi (loe: teenistust).Jutud pole primitiivsed - tegelikult on enamvähem igas tema juhtumuses kurja juureks inimene oma kurjade tegudega. Geralt peab küll võitlema igasugu maagiliste peletistega, kuid ükski neist pole nö kuri iseeneses. Ikka on inimene neid kuidagi välja kutsunud, rikkunud mingit lokaalset tasakaalu. Tihti satub Geralt keerulise filosoofilise probleemi või eetilise dilemma keskmesse. Alati peab ta valima erinevate tegevusvariantide vahel. Ja Geralt tahab alati jääda nii ausaks wiedzminiks kui ka heaks Inimeseks. See pole lihtne. Sapkowski mahutab igasse juttu nii palju psühholoogiat, huumorit kui vägivalda. Ja vägivald on väga jõhker ja valus. Ma pole ammu ühegi raamatu tegelastele nii palju kaasa elanud! Sapkowski on väga veenev - tema tegelased (ka monstrid) on täiesti elusad, mitte mingid tüüpkujud. Ega see tegelikult lihtne lugemine tehniliselt ei ole. Keel on väga elav ja kirjeldusterohke. Ning ikka mõtled kuidas seda kõike küll eesti keelde tõlkida. Paras pähkel saab see olema! Wiedzmini-vedmaki vastet meie keelest ei leia. Ja mida teha kõiksugu koletiste nimetustega?! Slaavi mütoloogia on meie omast kõvasti rikkam. Ja kui leidagi rahvaluulearhiivist ammuseid "kangelasi", siis kuidas nad tänapäeva lugejale mõistetavaks teha? Kuidas tõlkida näiteks "kikimora"? Igaljuhul soovitan seda kõigil lugeda, ka neil, kes tavaliselt fantasy`le erilist tähelepanu ei pööra.
Teksti loeti vene keeles

Eelpool juba kaks pikka arvustust. Lisada neile palju ei ole. Kogumik on _HEA_. Hoopis midagi muud kui tyypiline anglo-ameerika fantasy. Kogumikus sisalduvatest juttudest on vaid kaks (esimene ja viimane) sellised, millest ma vaimustuses _ei_ olnud. Yhesõnaga - TASE!
Neile kes vene keeles loevad - nimetatud kogu (ja ka sarja järgmise osa) saab võrgust kätte järgmist linki pidi - Moshkowski raamatkogu.
Teksti loeti vene keeles

Üldjuhul jätab fantasy mind ükskõikseks, aga on ka erandeid ("Kääbik", "Meremaa lood" ja veel mõni). Ühinen värske Sapkowski austajana eelkirjutajate kiitusega. Lisaks rikkale keelele ja slaavi folkloorile on Sapkowski selle kogumiku lugudes oskuslikult kasutanud igivanu muinasjutte, muinasjututeemasid. Varemloetud autoritest tuleb selles osas eelkõige meelde Joan D. Vinge., kes kasutas viljakalt Andersoni muinasjutte. Poolaka kõik üksikud jutud on vähemalt viie väärilised, kogumik ise viis mitme plussiga.
Teksti loeti vene keeles

Väga võimas ja omapärane fantasy. Jutud ise ning vaheldumisi nendega raamina järgnev "Mõistuse hääl" loovad samm-sammult pildi nii maailmast kui peategelas(te)st, ja need tegelased muutuvad samm sammult sümpaatsemaks. Jutud on suurelt jaolt kuidagi seotud hästi tuntud muinasjuttudega, kuid igas jutus leiab autor täiesti omapärase vaatevinkli ja lahenduse. Seda raamatut ei saa nimetada lihtsalt kogumikuks. Raamjutt on nagu seitsmes jutt, mis kõik kokku tervikuks seob. Samas see ei ole romaan, kõige õigem ongi vast Jyrka poolt väljaöeldud nimetus - kollazhromaan.

Hämmastab autori keelekasutus ja oskus sulatada kokku esmapilgul täiesti erinevaid asju: väga sümpaatne arhailine keel on kõrvuti tänapevaste terminitega nagu mutatsioonid ja immuunsus, väga hea mahe huumor kõrvuti traagikaga ja need sulamid ei häiri, otse vastupidi. Lisaks väga põnev ja haarav süzhee ootmatute ja mittetriviaalsete lahendustega ning see ebatavaline sulam kuidagi märkamatult riivab hinge.

Viis mitme plussiga.

Teksti loeti vene keeles

2007. aastal jõudis Sapkowski siis lõpuks ametlikult raamatukaante vahel inglisekeelsele ulmeturule. Kirjastuse Orion ulmeimprinti Gollancz võib selle sammu eest vaid kiita, veidi laitust väärib ehk tõik, et järgmisena ilmub mõne kuu pärast inglisekeelsena esimene viiest Geralti-romaanist ning teine (ja tuumakamgi) jutukogu jäetakse vahele. Vähemalt esialgu. Aga hea et niigi läks.

Tuleb tunnistada, et Vaisbroti venekeelses tõlkes olengi lugenud vaid jutukogusid, romaanid ootavad siiani kuskil kaugel lugemisjärjekorras (Geralti-sarja esimese venekeelse väljaande kirillitsa šriftivalik oli ilge ning see muutis muidu mitte maailma silmapärasema teksti - kirillitsa lugemise veelgi vastikumaks). Vaisbroti tekst on igatahes nende 2 esimese kogu põhjal väga hea. Danusia Stok on inglisekeelse tõlkega samuti üsna hea töö ära teinud, otseselt karjuma ei võtnud ühegi koha peal, kuigi vene tõlge tundus veidi loomulikum. Ilmselt Geralti-maailma kultuuri-mütoloogiatausta tõttu.

Kogumiku enda kohta on raske miskit uut öelda. Ülelugemine tõi meelde kõik algsedki emotsioonid. Raamatu keskpaigani tunduvad jutustuste vahele pikitud palad üsna mõttetud, aga omandavad köite lõpuks üsna vajaliku positsiooni. Lugude endiga on kah nii-ja-naa. Esimene on "Marduse" vahendusel tuntud ju juba 94. aastast vist. Edasi arenevad nad kord tõusvas, kord langevas tempos.

Esimesed kolm lugu juhatavad sarja ja maailma sisse, kusjuures ülelugemisel tundus nüüd vähemverisem "Tõetera" paremgi kui "Väiksema kurja" nime kandev tapatalg. "Küsimus hinnast" ja "Maailma äär" algavad palaganidena ja keeravad karmjulmaks, esimene paremini, teine veidi nõrgemalt. Kogu lõpetav "Viimane soov" algab üsna karmilt ning keerab lõpuks laustsirkuseks, kui Geralt-Yennefer läbi portaali maadeldes keset banketti kaaviari jmt keskele põrandale püherdama satuvad, aga nagu kõik eelarvustajad on märkinud, siis selline naerupisaratest kurbusepisarateni või vastupidi ongi Sapkowski stiil ja laad.

Yennefer esimese kogumiku jooksul veel sümpaatseks tegelaseks ei muutu, see juhtub teises kogus, samas Geralti trubaduurist kaaslane Dandilion/Võilill (vene tõlkes Ljutik/Tulilill) on esmapilgul küll groteskselt igavaks joonistatud, kuid tegelikult Sapkowski järjekindlus ning lauliku huumorisoon muudavad ta vaat et lahedaimaks tegelaseks.

Tänapäeva karmrealistliku ja äärmiselt verise fantaasiakirjandusega on Sapkowskil seosed täitsa olemas. Kui alamžanri algatajad George R. R. Martin ja Steven Erikson kirjutasid esimesed selles võtmes tekstid valmis 1980-90ndate vahetusel (esikköited ilmusid küll alles 1996 ja 1999), siis samasse kümnendivahetusse jääb ju ka Geralti-sarja algus. Oma romaanidega (1994-99) ennetas Sapkowski aga suuresti mõlemat.

Geralti-sarja juttudes ei ole vast ainult üht tollele alamžanrile inglisekeelses maailmas iseloomulikku - panoraamsust, need lood on väga lokaalsed. Mis ei tee neid aga grammigi halvemaks. Ka nende kirjutamisajale mõeldes on Sapkowski sisuliselt inglisekeelsetest autoritest ühe ringiga ees olnud.

Võib julgelt soovitada! See inglisekeelne köide suuremates raamatupoodides kenasti saadaval. Ning otse loomulikult ei ole Geralt sorts! Mina jätaks selle vedmani vahest hoopis tõlkimata...

Ja kurat! Geralt ei ole nõidur!

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Tõeliselt suurepärane kogumik - kollaažromaan, nagu Jyrka ütleb - sisaldab kuus juttu wiedzminGeraltist ja raamjutustuse. Raamjutustus saab alguse kui Geralt, kes on esimeses (eesti keeleski ilmunud, Mardus 1994) jutus striga käest hammustada saanud, tuleb ennast ravima ühte templisse. Kõik jutud on lihtsalt suurepärased, kui siis kuues lugu, "Viimane soov", jäi minu arust teistest pisut nõrgemaks.

Hädavajalik raamat neile inimestele, kes ei valda ei poola ega vene keelt. Õige pea on ilmumas Geralti viieköitelise sarja esimene romaan, tulemas on nad arvatavasti kõik ja küllap avaldatakse ka teine jutukogu.

Kuna olen lugenud ainult inglise keeles, ei oska mingite nüansside kaotsiminekut kuidagi kommenteerida. Lugeda oli hea ja ladus igatahes ja ohjeldamatud lääneslaavi mütoloogia peletised, kellega Geraltil kogu aeg kokku puutuda tuli, ei kaotanud minu meelest tõlkes midagi.

Viis.

Teksti loeti inglise keeles

Ega eelarvustajate kiidusõnadele palju lisada polegi. Autor, keda vaid nädal aega tagasi teadsin vaid omal ajal "Marduses" ilnunud ühe loo tõttu, tõusis selle kogu lugemise järel mu vaieldamatute lemmikute hulka. Kiitus "Tiritammele" Sapkowski loomingu eestikeelsele lugejale tutvustamise eest!
Teksti loeti eesti keeles

Pean alustuseks tunnistama, et ma pole eriline fantaasiakirjanduse fänn. Enamus klassikuid selles žanris on teadlikult lugemata jäänud, kuna võimaluse korral eelistan ulme tehnoloogilisemat ja teaduslikumat poolt. Seega lootsin salamisi „Viimast soovi“ kätte võttes, et saan ohtralt fantaasiakirjanduse stampide üle keelt teritada ja nende üle ilkuda. Õnneks/õnnetuseks osutus raamat suurepäraseks lugemiselamuseks. Ehk kogu mu esialgne plaan langes põrmu ning virina asemel saate järgnevalt lugeda ohtralt kiidusõnu.

Romaani peategelaseks on rändmaag või siis palgamaag (wiedzmin - nõidur) Geralt. Nõidurid kuuluvad tsunfti, mille liikmete ülesandeks on rännata mööda maid ringi ja hävitada kõikvõimalikke peletisi. Lisaks on nõidureid maast madalaks treenitud igat sorti rohtude, mürkide ning leotistega, mistõttu omavad nad ebainimlikke võimeid (nt reaktsiooni ning nägemist) ja teatud mürgiste vedelike manustamisega suudavad nad oma ainevahetust aeglustada.

Kogum sisaldab kuut lugu vaheldumisi raamloo "Mõistuse hääl" fragmentidega, kus nõidur ravib enda viimasest teenistusest saadud rasket vigastust kuskil templis. Seal istudes meenutab ta mitmeid enda kuulsaid seiklusi või juhtumusi. Enamjaolt on tegemist nukra alatooniga ja omavahel seotud lugudega kuhu on põimitud sisse ohtralt lääneslaavi mütoloogiaid ning vanu tuttavaid lastemuinasjutte nagu näiteks "Kaunitar ja koletis", "Lumivalguke" jms, millele Sapkowski on andnud pea kõigil juhtudel hoopis uue ja realistlikuma vaatenurga. Kindlasti pole tegemist sellise imal-lääge fantaasialooga kus vaprad kangelased aina neitseid päästavad ning õilsad haldjad mööda tasandikke kappavad. Kus sa sellega, neitsid on enamasti tornidesse luku taha pandud asja eest ja haldjad on pigem ühed kibestunud ja vanamoodsad metslased. Legendid on enamikel juhtudel ülepaisutatud ja mõned kollid on sageli maalitud hirmsamateks, kui nad tegelikult on. Kusjuures olen kimpus lemmikloo leidmisega. Kõik kuus juttu on ühetselt head ning vaid raamlugu kannatab minumeelest kerge äravajumise käes. Aga tõesti vaid kerge.

Erilist äramärkimist tahab kindlasti Sapkowski omapärane kirjutamisstiil. Nimelt räägivad kõik raamatu tegelased väga moodsat keelt. Näiteks võivad nad arutada keerulisi sotsiaalseid probleeme kasutades tänapäevaseid mõisteid (nt metafüüsika). Alguses oletasin alusetult, et tegemist on tõlkija apsakaga. Hiljem selgus, et nii ongi autorile kombeks.

Paar sõna ka eestikeelse tõlke kaanepildist. Metallist hundipea on küll nõiduri klanni sümboliks, aga minuarust on tegemist juba liiga ära leierdatud ning liig igava motiiviga, mis kipub raamatust raamatusse ja arvutimängust arvutimängu korduma. Nõiduri maailmaga kursis olevad lugejad tunnevad muidugi ära, millega tegu, aga neile kelle pole udust aimugi, ei ütle ta midagi ning ei torka ka raamaturiitulil seistes eriti tugevalt silma. Pigem oleks võinud kirjastus pisut veel kulutada ja lasta mõnel kunstnikul lehvivate valgete juustega ja hõbedast mõõgaga Geralti sinna maalida. Oleks muutnud kaane kindlasti märksa selgemalt eristuvaks ja kutsuvamaks.

Tuleb igati nõustuda Jüri Kallasega, kes ulmekirjanduse Baasis ütleb käesoleva raamatu kohta järgmist: "Kui oleks mõni raamat, millele tahaks anda 10 punkti, siis siin see on. On tempokat aktsiooni ja ülevust ning ajuti üsna õudukalikku õõva ja gootilikku süngust. Õnneks on see actioni pool olulisem ning seetõttu puudub siit see tudisevate (tarkade) raukade (mõttetu) pomin, süütute neitsite sinisilmne nämmutamine jne. Kõik see, mis high fantasy ajuti talumatult vastikuks teeb."

See, et esimeses loos oli stryga tõlgitud vampiiriks, tundus tiba robustne lahendus. Tegemist polnud peletise käitumist arvestades just klassikalise vampiiriga. Samas muidugi saan tõlkijast ka aru. Lääneslaavi mütoloogia on märgatavalt rikkam, kui seda on Eesti oma. Mõelge, palju neid deemoneid seal tegelikult on? Krvoijac, vukodlak, wilkolak, varcolac, vurvolak, liderc nadaly, liougat, kulkutha, moroii, strigoii, murony, streghoi, vrykolakoi, upir, dschuma, velku dlaka, nachzehrer, zaloznye jne. Igaühel omad kiiksud-kombed küljes. Katsu sa neile kõigile sobiv nimi leida.

Juba wiedzmin ehk nõidur tekitas omajagu poleemikat. Ulmekirjanduse Baasis ja Facebookis on selle ümber kõvasti tolmu keerutatud. Algselt tundus mullegi see mõiste oma uudsuses pisut veider, aga raamatu lugemise käigus mõtlesin ümber. Tegemist on tõesti parima võimaliku omakeelse terminiga. Kuna nõidur, kui selline, on oma olemuselt (mutant, eks ole) niiöelda uus leiutis, siis peab tema nimetamiseks olema samuti uus sõna. Nii nagu roboti tähistamiseks loodi omaette mõiste. Muidu on täpselt sama jama, et vurvolak või strigoii - ühed vampiirid kõik; samamoodi sorts, tuuslar, nõidur, võlur - ühed nõiad kõik. Aga ei ole ju tegelikult.

Selle üle noriks aga küll, et Lumivalgukese loos oleks võidud nimetada pöialpoisid päkapikkudeks. Pöialpoisiga tuleb silme ette ikkagi pöidlapikkune mehike. Päkapikuga aga karvane Gimli. Kujutage nüüd ette Lumivalgekest seitsme pöialpoisiga kokku elamas ja teeröövliametit pidamas :) Groteskne eksole? Aga see ehk vaid mu enda probleem.
Teksti loeti eesti keeles

Ilge jama.
Tänapäevane arusaam geneetikast ja teadusest on topitud näiliselt keskaegsesse olustikku. Holliwoodliku filosoofilise heainimese mõtted on pandud üliinimesse. Üliinimene on kõige osavam tapja selles maailmas. Ta tapab raha pärast, aga lisaks rahale tahab ta ka kõigi tänulikkust. Erinevate tapmistööde eest saab ta palju raha, aga see raha kaob kuhugi olematusse – ikka on tal vaja veel ja veel raha...
Kokku on korjatud nii palju klišeesid, kui vähegi teada. Autor tundub neisse täiseti tõsiselt suhtuvat.
Kui mõne lugeja jaoks tunduvad poolaka muinasjututöötlused olevat uudsed ja filosoofilise kallakuga, siis on tegemist vaid vähese informeeritusega. Näiteks kujutlus sellest, et seitse päkapikku panevad lumivalku, ei olnud uudiseks juba Disney eluajal. Aga siis nimetati seda ausalt pornoks.
Ainuke asi, mille kallal autor (või tõlkija) on vaeva näinud, on keskaegne arusaam kollidest. Koletiste variatiivsus tundub olevat lõputu. See lõpmatus (iga nurga taga eri koll, ikka hirmsam kui eelmine) moodustab tüütu ja haigutama ajava mustri.
Üliinimene on lisaks kõige osavam mõõgamees ja kakleja olemisele ka kõige osavam nõid või maag.
Kuna raamatus on eri liiki üleloomulikuga tegijaid nagu koletisigi lõputult, siis on tema jaoks välja mõeldud eriline värdsõna „nõidur“.
Mis värdsõnadesse puutub, ... siis olen harjunud elfi kohal haldjat lugema – traditsioon kah loeb. Poola keelest tõlkinud Aarne Puu – mulle tundub, et ta ei ole tuttav vastava temaatika hea tavaga, toimetajaid on lausa kaks: Anu Seider ja Kristina Uluots.
See olukord tundub olevat sama jabur kui 90-nendate algul lollakate poolne Muumitrolli (taas)toomine Eestisse – täielikult eirati Vladimir Beekmani varasemat suurepärast tõlketööd (eelkõige suupäraseid ja ilusaid nimesid). Minu suulised järelpärimised viisid üllatava avastuseni – maaletoojad (tõlkijad, toimetajad) ei teadnudki Muumitrolli eestikeelsest olemasolust ja ei pidanud vajalikukski sellekohast teadlikkust. Ei olnud kaalutlust – oli lollus. Ja enesekindel lollus.
Samamoodi nagu kunagi Muumigagi, tundub „Viimane soov“ olevat jabur äriprojekt – väljaandmise on kinni plekkinud Poola Raamatu Instituut - konkurentsi protektsionistlik moonutamine.

Jabur tundus see raamat olevat juba esimese viiekümne lehekülje peal, lugemise jätsin pooleli pärast 132 lehekülge.
Selgelt on tegemist lasteraamatuga.
Haigete laste raamatuga.
Vaimult haigete laste raamatuga.

ILGE JAMA!

Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks töötasid kõik raamatu elemendid väga hästi, eriti meeldisid vanade muinasjutusüžeede vaimukad ümbertöötlused. Ja muidugi ka see nukratooniline iroonia. Kahjuks alles esimene asi, mis Sapkowskilt loetud.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Ruumet
1974
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
Viimased 25 arvustust:

Muhe lugu. Võiks kusagil ajalehes avaldada :)
Loo ainuke viga võib aga olla see, et ma ei suutnud seda teist korda üle lugeda, kuigi väga tahtsin.
 
Teksti loeti eesti keeles

Mõnus lugemine, kuid palju vigu. Eelarvustajad on enamikke vigu juba kirjeldanud, kuid lisaks veel ühe: Üks peategelastest suudab liiga kergesti kokku ajada mitu tuhat mässajat, kuigi kõigile osalejatele on selge, et eesmärgiks on kollektiivne enesetapu-missioon. 
 
Teksti loeti eesti keeles

Esimene osa ei anna ilmselgelt tervest triloogiast täit pilti ja seetõttu loen arvatavasti vähemalt ka teise osa ära. Lugu ise oli hästi kirjutatud.
Minu silmis ainuke kehv asjaolu oli see, et kogu raamat oli moderne koopia vanast heast "Armastuse Käsitöö"-nduslikust stiilist, millele on mul välja kujunenud sügav vastumeelsus.
Teksti loeti eesti keeles

Arvasin, et tegu on kõige kehvema Simakiga, mida eales lugenud. Kuid siis avastasin vasakust veerust (teoste nimekirjast) ka "Talismani vennaskonna" ...
Teksti loeti eesti keeles