Kasutajainfo

Andrzej Sapkowski

21.06.1948-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Andrzej Sapkowski ·

Ostatnie zyczenie

(kogumik aastast 1993)

eesti keeles: «Viimane soov»
Tallinn «Tiritamm» 2011

Sarjad:
Sisukord:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
12
0
0
0
1
Keskmine hinne
4.692
Arvustused (13)

Kui oleks mõni raamat, millele tahaks anda 10 punkti, siis siin see on.

On tempokat aktsiooni ja ülevust ning ajuti üsna õudukalikku õõva ja gootilikku süngust. Õnneks on see actioni pool olulisem ning seetõttu puudub siit see tudisevate (tarkade) raukade (mõtetu) pomin, süütute neitsite sinisilmne nämmutamine jne. Kõik see, mis high fantasy ajuti talumatult vastikuks teeb.

«Viimane soov» on esimene raamat Geralti seiklustest. Sisaldab kuus juttu ja raamjutu «Glos rozsadku» (Mõistuse hääl). Soovi korral võib seda raamtut ka kollaazhromaaniks nimetada.

Pisut Geraltist.
Geralt (ja ka teised wiedzminid) on Sapkowski järgi sellised tegelased, kes võetakse (või antakse) poisieas vanemate käest ära ning siis saavad tohutu mahvi treeningute ja taimeleotistega. Tulemuseks on mutantid, kelle tsunfti ülesandeks on – tasu eest – hävitada igasugu koletisi. Tavainimese arusaama järgi on Geralt (ja temasugused) ühed külmaverelised mõrtsukad, kellele on oluline vaid raha. Võimalik, et oli ka selliseid, aga Geralt on omal kombel filosoof, kes arutleb hea ja kurja üle ning oma rollist selle kõige sees. Taustaks tempokad ning rohke verega määritud seiklused.

Raamatu esimesed neli juttu ilmusid kõigepealt Poola juhtivas ulmeajakirjas «Fantastyka», seejärel Andrzej Sapkowski debüütkogus «Wiedzmin»... vahepeal jõudis ilmuda teine raamat Geraltist... siis kirjutas Sapkowski kaks juttu juurde ning avaldas korraliku avaköite, mis siinsamas minu käest ka viie auga kätte saab.

Teksti loeti vene keeles

Võimas raamat. Sädelev, sisukas ja vaimukas dialoog. Detailitäpsed ning realistlikud tegevuse kirjeldused. Tegelaste läbitunnetatud sisemaailm. Loogilised teemaarendused. Filosoofiline alatoon, taustaks fantaasiamaailm. Ülesehituselt meenutavad kõik jutud kas rändrüütli või Metsiku Lääne õilsa kauboi seiklusi. Geralt rändab mööda maailma, kaasas, ütleme siis, tema kroonikakirjutaja. Liigub auulist auuli, otsides seiklusi (loe: teenistust).Jutud pole primitiivsed - tegelikult on enamvähem igas tema juhtumuses kurja juureks inimene oma kurjade tegudega. Geralt peab küll võitlema igasugu maagiliste peletistega, kuid ükski neist pole nö kuri iseeneses. Ikka on inimene neid kuidagi välja kutsunud, rikkunud mingit lokaalset tasakaalu. Tihti satub Geralt keerulise filosoofilise probleemi või eetilise dilemma keskmesse. Alati peab ta valima erinevate tegevusvariantide vahel. Ja Geralt tahab alati jääda nii ausaks wiedzminiks kui ka heaks Inimeseks. See pole lihtne. Sapkowski mahutab igasse juttu nii palju psühholoogiat, huumorit kui vägivalda. Ja vägivald on väga jõhker ja valus. Ma pole ammu ühegi raamatu tegelastele nii palju kaasa elanud! Sapkowski on väga veenev - tema tegelased (ka monstrid) on täiesti elusad, mitte mingid tüüpkujud. Ega see tegelikult lihtne lugemine tehniliselt ei ole. Keel on väga elav ja kirjeldusterohke. Ning ikka mõtled kuidas seda kõike küll eesti keelde tõlkida. Paras pähkel saab see olema! Wiedzmini-vedmaki vastet meie keelest ei leia. Ja mida teha kõiksugu koletiste nimetustega?! Slaavi mütoloogia on meie omast kõvasti rikkam. Ja kui leidagi rahvaluulearhiivist ammuseid "kangelasi", siis kuidas nad tänapäeva lugejale mõistetavaks teha? Kuidas tõlkida näiteks "kikimora"? Igaljuhul soovitan seda kõigil lugeda, ka neil, kes tavaliselt fantasy`le erilist tähelepanu ei pööra.
Teksti loeti vene keeles

Eelpool juba kaks pikka arvustust. Lisada neile palju ei ole. Kogumik on _HEA_. Hoopis midagi muud kui tyypiline anglo-ameerika fantasy. Kogumikus sisalduvatest juttudest on vaid kaks (esimene ja viimane) sellised, millest ma vaimustuses _ei_ olnud. Yhesõnaga - TASE!
Neile kes vene keeles loevad - nimetatud kogu (ja ka sarja järgmise osa) saab võrgust kätte järgmist linki pidi - Moshkowski raamatkogu.
Teksti loeti vene keeles

Üldjuhul jätab fantasy mind ükskõikseks, aga on ka erandeid ("Kääbik", "Meremaa lood" ja veel mõni). Ühinen värske Sapkowski austajana eelkirjutajate kiitusega. Lisaks rikkale keelele ja slaavi folkloorile on Sapkowski selle kogumiku lugudes oskuslikult kasutanud igivanu muinasjutte, muinasjututeemasid. Varemloetud autoritest tuleb selles osas eelkõige meelde Joan D. Vinge., kes kasutas viljakalt Andersoni muinasjutte. Poolaka kõik üksikud jutud on vähemalt viie väärilised, kogumik ise viis mitme plussiga.
Teksti loeti vene keeles

Väga võimas ja omapärane fantasy. Jutud ise ning vaheldumisi nendega raamina järgnev "Mõistuse hääl" loovad samm-sammult pildi nii maailmast kui peategelas(te)st, ja need tegelased muutuvad samm sammult sümpaatsemaks. Jutud on suurelt jaolt kuidagi seotud hästi tuntud muinasjuttudega, kuid igas jutus leiab autor täiesti omapärase vaatevinkli ja lahenduse. Seda raamatut ei saa nimetada lihtsalt kogumikuks. Raamjutt on nagu seitsmes jutt, mis kõik kokku tervikuks seob. Samas see ei ole romaan, kõige õigem ongi vast Jyrka poolt väljaöeldud nimetus - kollazhromaan.

Hämmastab autori keelekasutus ja oskus sulatada kokku esmapilgul täiesti erinevaid asju: väga sümpaatne arhailine keel on kõrvuti tänapevaste terminitega nagu mutatsioonid ja immuunsus, väga hea mahe huumor kõrvuti traagikaga ja need sulamid ei häiri, otse vastupidi. Lisaks väga põnev ja haarav süzhee ootmatute ja mittetriviaalsete lahendustega ning see ebatavaline sulam kuidagi märkamatult riivab hinge.

Viis mitme plussiga.

Teksti loeti vene keeles

2007. aastal jõudis Sapkowski siis lõpuks ametlikult raamatukaante vahel inglisekeelsele ulmeturule. Kirjastuse Orion ulmeimprinti Gollancz võib selle sammu eest vaid kiita, veidi laitust väärib ehk tõik, et järgmisena ilmub mõne kuu pärast inglisekeelsena esimene viiest Geralti-romaanist ning teine (ja tuumakamgi) jutukogu jäetakse vahele. Vähemalt esialgu. Aga hea et niigi läks.

Tuleb tunnistada, et Vaisbroti venekeelses tõlkes olengi lugenud vaid jutukogusid, romaanid ootavad siiani kuskil kaugel lugemisjärjekorras (Geralti-sarja esimese venekeelse väljaande kirillitsa šriftivalik oli ilge ning see muutis muidu mitte maailma silmapärasema teksti - kirillitsa lugemise veelgi vastikumaks). Vaisbroti tekst on igatahes nende 2 esimese kogu põhjal väga hea. Danusia Stok on inglisekeelse tõlkega samuti üsna hea töö ära teinud, otseselt karjuma ei võtnud ühegi koha peal, kuigi vene tõlge tundus veidi loomulikum. Ilmselt Geralti-maailma kultuuri-mütoloogiatausta tõttu.

Kogumiku enda kohta on raske miskit uut öelda. Ülelugemine tõi meelde kõik algsedki emotsioonid. Raamatu keskpaigani tunduvad jutustuste vahele pikitud palad üsna mõttetud, aga omandavad köite lõpuks üsna vajaliku positsiooni. Lugude endiga on kah nii-ja-naa. Esimene on "Marduse" vahendusel tuntud ju juba 94. aastast vist. Edasi arenevad nad kord tõusvas, kord langevas tempos.

Esimesed kolm lugu juhatavad sarja ja maailma sisse, kusjuures ülelugemisel tundus nüüd vähemverisem "Tõetera" paremgi kui "Väiksema kurja" nime kandev tapatalg. "Küsimus hinnast" ja "Maailma äär" algavad palaganidena ja keeravad karmjulmaks, esimene paremini, teine veidi nõrgemalt. Kogu lõpetav "Viimane soov" algab üsna karmilt ning keerab lõpuks laustsirkuseks, kui Geralt-Yennefer läbi portaali maadeldes keset banketti kaaviari jmt keskele põrandale püherdama satuvad, aga nagu kõik eelarvustajad on märkinud, siis selline naerupisaratest kurbusepisarateni või vastupidi ongi Sapkowski stiil ja laad.

Yennefer esimese kogumiku jooksul veel sümpaatseks tegelaseks ei muutu, see juhtub teises kogus, samas Geralti trubaduurist kaaslane Dandilion/Võilill (vene tõlkes Ljutik/Tulilill) on esmapilgul küll groteskselt igavaks joonistatud, kuid tegelikult Sapkowski järjekindlus ning lauliku huumorisoon muudavad ta vaat et lahedaimaks tegelaseks.

Tänapäeva karmrealistliku ja äärmiselt verise fantaasiakirjandusega on Sapkowskil seosed täitsa olemas. Kui alamžanri algatajad George R. R. Martin ja Steven Erikson kirjutasid esimesed selles võtmes tekstid valmis 1980-90ndate vahetusel (esikköited ilmusid küll alles 1996 ja 1999), siis samasse kümnendivahetusse jääb ju ka Geralti-sarja algus. Oma romaanidega (1994-99) ennetas Sapkowski aga suuresti mõlemat.

Geralti-sarja juttudes ei ole vast ainult üht tollele alamžanrile inglisekeelses maailmas iseloomulikku - panoraamsust, need lood on väga lokaalsed. Mis ei tee neid aga grammigi halvemaks. Ka nende kirjutamisajale mõeldes on Sapkowski sisuliselt inglisekeelsetest autoritest ühe ringiga ees olnud.

Võib julgelt soovitada! See inglisekeelne köide suuremates raamatupoodides kenasti saadaval. Ning otse loomulikult ei ole Geralt sorts! Mina jätaks selle vedmani vahest hoopis tõlkimata...

Ja kurat! Geralt ei ole nõidur!

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Tõeliselt suurepärane kogumik - kollaažromaan, nagu Jyrka ütleb - sisaldab kuus juttu wiedzminGeraltist ja raamjutustuse. Raamjutustus saab alguse kui Geralt, kes on esimeses (eesti keeleski ilmunud, Mardus 1994) jutus striga käest hammustada saanud, tuleb ennast ravima ühte templisse. Kõik jutud on lihtsalt suurepärased, kui siis kuues lugu, "Viimane soov", jäi minu arust teistest pisut nõrgemaks.

Hädavajalik raamat neile inimestele, kes ei valda ei poola ega vene keelt. Õige pea on ilmumas Geralti viieköitelise sarja esimene romaan, tulemas on nad arvatavasti kõik ja küllap avaldatakse ka teine jutukogu.

Kuna olen lugenud ainult inglise keeles, ei oska mingite nüansside kaotsiminekut kuidagi kommenteerida. Lugeda oli hea ja ladus igatahes ja ohjeldamatud lääneslaavi mütoloogia peletised, kellega Geraltil kogu aeg kokku puutuda tuli, ei kaotanud minu meelest tõlkes midagi.

Viis.

Teksti loeti inglise keeles

Ega eelarvustajate kiidusõnadele palju lisada polegi. Autor, keda vaid nädal aega tagasi teadsin vaid omal ajal "Marduses" ilnunud ühe loo tõttu, tõusis selle kogu lugemise järel mu vaieldamatute lemmikute hulka. Kiitus "Tiritammele" Sapkowski loomingu eestikeelsele lugejale tutvustamise eest!
Teksti loeti eesti keeles

Pean alustuseks tunnistama, et ma pole eriline fantaasiakirjanduse fänn. Enamus klassikuid selles žanris on teadlikult lugemata jäänud, kuna võimaluse korral eelistan ulme tehnoloogilisemat ja teaduslikumat poolt. Seega lootsin salamisi „Viimast soovi“ kätte võttes, et saan ohtralt fantaasiakirjanduse stampide üle keelt teritada ja nende üle ilkuda. Õnneks/õnnetuseks osutus raamat suurepäraseks lugemiselamuseks. Ehk kogu mu esialgne plaan langes põrmu ning virina asemel saate järgnevalt lugeda ohtralt kiidusõnu.

Romaani peategelaseks on rändmaag või siis palgamaag (wiedzmin - nõidur) Geralt. Nõidurid kuuluvad tsunfti, mille liikmete ülesandeks on rännata mööda maid ringi ja hävitada kõikvõimalikke peletisi. Lisaks on nõidureid maast madalaks treenitud igat sorti rohtude, mürkide ning leotistega, mistõttu omavad nad ebainimlikke võimeid (nt reaktsiooni ning nägemist) ja teatud mürgiste vedelike manustamisega suudavad nad oma ainevahetust aeglustada.

Kogum sisaldab kuut lugu vaheldumisi raamloo "Mõistuse hääl" fragmentidega, kus nõidur ravib enda viimasest teenistusest saadud rasket vigastust kuskil templis. Seal istudes meenutab ta mitmeid enda kuulsaid seiklusi või juhtumusi. Enamjaolt on tegemist nukra alatooniga ja omavahel seotud lugudega kuhu on põimitud sisse ohtralt lääneslaavi mütoloogiaid ning vanu tuttavaid lastemuinasjutte nagu näiteks "Kaunitar ja koletis", "Lumivalguke" jms, millele Sapkowski on andnud pea kõigil juhtudel hoopis uue ja realistlikuma vaatenurga. Kindlasti pole tegemist sellise imal-lääge fantaasialooga kus vaprad kangelased aina neitseid päästavad ning õilsad haldjad mööda tasandikke kappavad. Kus sa sellega, neitsid on enamasti tornidesse luku taha pandud asja eest ja haldjad on pigem ühed kibestunud ja vanamoodsad metslased. Legendid on enamikel juhtudel ülepaisutatud ja mõned kollid on sageli maalitud hirmsamateks, kui nad tegelikult on. Kusjuures olen kimpus lemmikloo leidmisega. Kõik kuus juttu on ühetselt head ning vaid raamlugu kannatab minumeelest kerge äravajumise käes. Aga tõesti vaid kerge.

Erilist äramärkimist tahab kindlasti Sapkowski omapärane kirjutamisstiil. Nimelt räägivad kõik raamatu tegelased väga moodsat keelt. Näiteks võivad nad arutada keerulisi sotsiaalseid probleeme kasutades tänapäevaseid mõisteid (nt metafüüsika). Alguses oletasin alusetult, et tegemist on tõlkija apsakaga. Hiljem selgus, et nii ongi autorile kombeks.

Paar sõna ka eestikeelse tõlke kaanepildist. Metallist hundipea on küll nõiduri klanni sümboliks, aga minuarust on tegemist juba liiga ära leierdatud ning liig igava motiiviga, mis kipub raamatust raamatusse ja arvutimängust arvutimängu korduma. Nõiduri maailmaga kursis olevad lugejad tunnevad muidugi ära, millega tegu, aga neile kelle pole udust aimugi, ei ütle ta midagi ning ei torka ka raamaturiitulil seistes eriti tugevalt silma. Pigem oleks võinud kirjastus pisut veel kulutada ja lasta mõnel kunstnikul lehvivate valgete juustega ja hõbedast mõõgaga Geralti sinna maalida. Oleks muutnud kaane kindlasti märksa selgemalt eristuvaks ja kutsuvamaks.

Tuleb igati nõustuda Jüri Kallasega, kes ulmekirjanduse Baasis ütleb käesoleva raamatu kohta järgmist: "Kui oleks mõni raamat, millele tahaks anda 10 punkti, siis siin see on. On tempokat aktsiooni ja ülevust ning ajuti üsna õudukalikku õõva ja gootilikku süngust. Õnneks on see actioni pool olulisem ning seetõttu puudub siit see tudisevate (tarkade) raukade (mõttetu) pomin, süütute neitsite sinisilmne nämmutamine jne. Kõik see, mis high fantasy ajuti talumatult vastikuks teeb."

See, et esimeses loos oli stryga tõlgitud vampiiriks, tundus tiba robustne lahendus. Tegemist polnud peletise käitumist arvestades just klassikalise vampiiriga. Samas muidugi saan tõlkijast ka aru. Lääneslaavi mütoloogia on märgatavalt rikkam, kui seda on Eesti oma. Mõelge, palju neid deemoneid seal tegelikult on? Krvoijac, vukodlak, wilkolak, varcolac, vurvolak, liderc nadaly, liougat, kulkutha, moroii, strigoii, murony, streghoi, vrykolakoi, upir, dschuma, velku dlaka, nachzehrer, zaloznye jne. Igaühel omad kiiksud-kombed küljes. Katsu sa neile kõigile sobiv nimi leida.

Juba wiedzmin ehk nõidur tekitas omajagu poleemikat. Ulmekirjanduse Baasis ja Facebookis on selle ümber kõvasti tolmu keerutatud. Algselt tundus mullegi see mõiste oma uudsuses pisut veider, aga raamatu lugemise käigus mõtlesin ümber. Tegemist on tõesti parima võimaliku omakeelse terminiga. Kuna nõidur, kui selline, on oma olemuselt (mutant, eks ole) niiöelda uus leiutis, siis peab tema nimetamiseks olema samuti uus sõna. Nii nagu roboti tähistamiseks loodi omaette mõiste. Muidu on täpselt sama jama, et vurvolak või strigoii - ühed vampiirid kõik; samamoodi sorts, tuuslar, nõidur, võlur - ühed nõiad kõik. Aga ei ole ju tegelikult.

Selle üle noriks aga küll, et Lumivalgukese loos oleks võidud nimetada pöialpoisid päkapikkudeks. Pöialpoisiga tuleb silme ette ikkagi pöidlapikkune mehike. Päkapikuga aga karvane Gimli. Kujutage nüüd ette Lumivalgekest seitsme pöialpoisiga kokku elamas ja teeröövliametit pidamas :) Groteskne eksole? Aga see ehk vaid mu enda probleem.
Teksti loeti eesti keeles

Ilge jama.
Tänapäevane arusaam geneetikast ja teadusest on topitud näiliselt keskaegsesse olustikku. Holliwoodliku filosoofilise heainimese mõtted on pandud üliinimesse. Üliinimene on kõige osavam tapja selles maailmas. Ta tapab raha pärast, aga lisaks rahale tahab ta ka kõigi tänulikkust. Erinevate tapmistööde eest saab ta palju raha, aga see raha kaob kuhugi olematusse – ikka on tal vaja veel ja veel raha...
Kokku on korjatud nii palju klišeesid, kui vähegi teada. Autor tundub neisse täiseti tõsiselt suhtuvat.
Kui mõne lugeja jaoks tunduvad poolaka muinasjututöötlused olevat uudsed ja filosoofilise kallakuga, siis on tegemist vaid vähese informeeritusega. Näiteks kujutlus sellest, et seitse päkapikku panevad lumivalku, ei olnud uudiseks juba Disney eluajal. Aga siis nimetati seda ausalt pornoks.
Ainuke asi, mille kallal autor (või tõlkija) on vaeva näinud, on keskaegne arusaam kollidest. Koletiste variatiivsus tundub olevat lõputu. See lõpmatus (iga nurga taga eri koll, ikka hirmsam kui eelmine) moodustab tüütu ja haigutama ajava mustri.
Üliinimene on lisaks kõige osavam mõõgamees ja kakleja olemisele ka kõige osavam nõid või maag.
Kuna raamatus on eri liiki üleloomulikuga tegijaid nagu koletisigi lõputult, siis on tema jaoks välja mõeldud eriline värdsõna „nõidur“.
Mis värdsõnadesse puutub, ... siis olen harjunud elfi kohal haldjat lugema – traditsioon kah loeb. Poola keelest tõlkinud Aarne Puu – mulle tundub, et ta ei ole tuttav vastava temaatika hea tavaga, toimetajaid on lausa kaks: Anu Seider ja Kristina Uluots.
See olukord tundub olevat sama jabur kui 90-nendate algul lollakate poolne Muumitrolli (taas)toomine Eestisse – täielikult eirati Vladimir Beekmani varasemat suurepärast tõlketööd (eelkõige suupäraseid ja ilusaid nimesid). Minu suulised järelpärimised viisid üllatava avastuseni – maaletoojad (tõlkijad, toimetajad) ei teadnudki Muumitrolli eestikeelsest olemasolust ja ei pidanud vajalikukski sellekohast teadlikkust. Ei olnud kaalutlust – oli lollus. Ja enesekindel lollus.
Samamoodi nagu kunagi Muumigagi, tundub „Viimane soov“ olevat jabur äriprojekt – väljaandmise on kinni plekkinud Poola Raamatu Instituut - konkurentsi protektsionistlik moonutamine.

Jabur tundus see raamat olevat juba esimese viiekümne lehekülje peal, lugemise jätsin pooleli pärast 132 lehekülge.
Selgelt on tegemist lasteraamatuga.
Haigete laste raamatuga.
Vaimult haigete laste raamatuga.

ILGE JAMA!

Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks töötasid kõik raamatu elemendid väga hästi, eriti meeldisid vanade muinasjutusüžeede vaimukad ümbertöötlused. Ja muidugi ka see nukratooniline iroonia. Kahjuks alles esimene asi, mis Sapkowskilt loetud.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Dukaj looming (täpsemalt tema alternatiivajaloolised teosed) on mulle juba mõnda aega huvi pakkunud, ent siiani on see huvi keelebarjääri taha kinni jäänud. Nii kujuneski mu esimeseks tutvuseks käesoleva autori loominguga hoopis see postapokalüptilises keskkonnas toimuva sündmustikuga küberpungilik romaan.
Jah, romaanis sisalduvad ideed ja filosoofilised arutlused inimolemuse üle on huvitavad, samas on Starosc aksolotla (eestikeelses tõlkes kõlaks see pealkiri ilmselt kui "Vana aksolotl" või "Vana Mehhiko tömpsuu") üsna raskepärane ning lõpupoole ka segasevõitu tekst. Üks neid ulmes aeg-ajalt ettetulevaid tekste, kus peategelasega seotud pool-metafüüsilised transformatsioonid ajas ja ruumis võimsaid ning suuresti mõistetamatuid mõõtmeid omandavad. 
Romaani ingliskeelse tõlke e-väljaanne on varustatud rohkete ja osalt ka värviliste illustratsioonidega, mille imetlemiseks väikeseekraaniline mustvalge luger küll eriti sobilik pole. 
Teksti loeti inglise keeles

"India printsessi pärandus" on üsna kummaline romaan, mille lugemisel ei saa eirata kirjutamisaja üldist konteksti. Tänapäeval naiivsena mõjuvast utopismist ja Prantsuse-Preisi sõja järel Prantsusmaad vallanud hurraapatriootlikust saksavihast kantud romaan mõjub tänapäeval omalaadse kitšina, meenutades mõnd koomilisuseni absurdset nõukogudeaegset propagandateost ning ületades selles osas kaugelt ka näiteks sama autori "Back Cupi saare saladuse". Selle tänaseks elavate inimeste mälust kadunud sõja mõju 19.-20. sajandi vahetuse prantsuse seiklus- ja ulmekirjandusele oli vist päris suur - lisaks Verne'i hilisemale loomingule meenuvad mulle patriootlik-germanofoobsed elemendid ka näiteks Louis Boussenardi loomingust. Käesolevas romaanis on prantslastest peategelasi kujutatud patriootlike, eetiliste, vaprate ja suuremeelsetena - see kehtib eriti doktor Sarrasini ning ta poja Octave'i sõbra Marceli kohta (viimatimainitu ainsateks pahedeks näivad olevat piibusuitsetamine ja kohvijoomine). Kurikael professor Schultze aga mõjub eriti groteskselt - tüüp on huvitatud põhiliselt Saksa rahva maailmavallutusplaanidest, massihävitusrelvade leiutamisest ja sotsiaaldarvinistlikult põhjendatud tapatalgute kavandamisest. Eriti jälgid on aga Schultze toidu- ja joogieelistused: õlu, hapukapsad ning vorstid, mida ta endale kurjade sepitsuste vahepeal lakkamatult näost sisse ajab. Samas on pealtnäha absurdsuseni mustvalgetes toonides kirjapandud romaani tõlgendamiseks ka sügavamaid võimalusi ja eestikeelse tõlke Raul Sulbi poolt kirjutatud järelsõna, kus avatakse teose üldist kirjandusloolist tausta, on Verne'i romaani mõistmiseks vägagi vajalik. 
Muus osas kujutab "India printsessi pärandus" endast omaaegset lähituleviku-teemalist teaduslikku fantastikat, kus on vihjeid 1870. aastatel hüpermoodsateks olnud tehnoloogiliste uuendustele - näiteks äsjaleiutatud telefonid. Eestikeelses tõlkes on justkui muuseas mitmel korral juttu ka autodest, ent tegu näib olevat tõlkeapsaga - Project Gutenbergi nimeliselt veebilehelt  kättesaadavas prantsuskeelses originaalis esineb selle koha peal homonüüm voiture, mis lisaks "autole" ka hobuveokeid tähistab. 
Õige hoo saab "India printsessi päranduse" sündmustik sisse alles kusagil sajanda lehekülje paiku ehk romaani teises pooles, sealtmaalt hakkab mängu tulema ka rohkem ulmelist elementi ja fantastilisi leiutisi. Just romaani teine pool tõstabki selle hinde minu jaoks "4" peale. 
Teksti loeti eesti keeles

Romaani sündmustiku käivitajaks on 1949. aastal Chicago Tuumauuringute Instituudis toimunud õnnetusjuhtum ja sellest tulenev ajutine aegruumi anomaalia, mis paiskab linnatänaval jalutanud 62-aastase pensionil rätsepa Joseph Schwarzi kümnete tuhandete aastate kaugusele tulevikku. Tulevikumaailmas ootab Schwarzi ees "Asumi"-romaanidest tuttav Galaktikaimpeerium, Maa on aga muutunud suuresti radioaktiivseks, kummaliste iidsete tavade poolt vaimselt aheldatud kolkaks. Ajarännust ja uuest ning tundmatust maailmast täielikku segadusse aetud ning meeleheitel Schwarz satub eneselegi ootamatult tulevikuinimeste võimuvõitluste ja intriigide hammasrataste vahele... Romaani idee ja tegevusmaailm on päris huvitavad, ent maksimumhinnet ma sellele romaanile anda ei suuda - osalt ka Targo arvustuses mainitud põhjustel. Eriti lõpupoole kisub "Kivike taevas" nö. maailmapäästmise-põnevikuks, "Asumi"-triloogiale omast eepilist haaret ja filosoofilisust siin pole. Ka Maa suhted ülejäänud Galaktikaimpeeriumiga tundusid natuke kummaliselt kirjapanduina ja sisaldasid mitmeid küsitavusi. Miks vaevuti Siiriusel ja mujal suurtes maailmades nii vähetähtse ning vaese planeedi elanikke nii kirglikult vihkama? Kuidas sai Maa olla ühelt poolt Galaktikaimpeeriumi ulatusliku autonoomiaga osa, mille ellu keskvõim olulisel määral ei sekkunud (tegemata ka vähimatki katset sealse olukorra parandamiseks olulisi ressursse kulutada, tundmata huvi kohalike inimeste ega kaupade vastu), kui samas olid impeeriumi esindajad Maal sisuliselt puutumatus staatuses ja nende võimu vastu toimusid pidevad ülestõusud? Kui Galaktikaimpeeriumi loomisel oli Asimovi eeskujuks suuresti Rooma impeerium, siis käesolevas romaanis kirjeldatud tuleviku-Maas näivad peegelduvat tolle impeeriumi suhted Juuda provintsiga - multikultuurne impeerium versus tõrksad, mässulised ja veidratest religioossetest tavadest haaratud põliselanikud, kes keskvõimule oma lakkamatute mässudega nuhtluseks on. Vähemalt selline ajalooline paralleel mul "Kivikest taevas" lugedes tekkis.  Omaette naljaka kurioosumina tuleks ära mainida ka romaani eestikeelse tõlke eessõna. 4-leheküljeline sissejuhatav tekst sisaldab mitmeid huvitavaid fakte Asimovi isiku ja päritolu kohta, ent selle autor kaldub õige mitmel korral teemast kõrvale ning pühendub endale ebameeldivate ajaloolis-ühiskondlike nähtuste materdamisele, mille seosed Asimovi isikuga on suhteliselt piiripealsed...
P. S. Järgneva arvustuse "disklaimeri" kohta - siilile on selge, aga üliinimesele peab seletama. "Probleemidest ja seostest, millest koosnes elu" olen järgnevast arvustajast teadlik paremini kui ta ise (ega kasuta Ostrovski sotsrealistlikku romaani tõsiseltvõetava allikana "pursuide" saatuse kohta). Mul pole midagi Nõukogude võimu, Vene tsaaride ega 1950. aastate kitsarinnaliste ameeriklaste kirumise vastu, ent selle kirumise mahutamine ulmeautorist rääkiva lühikese artikli sisse mõjub natuke kummaliselt - eriti kuna autori elul ja loomingul on kõige nende teemadega kokkupuude vaid riivamisi (mainin seda veelkord, kui üliinimese kõrgeltarenenud aju eelmist lõiku lugedes kokku jooksis ja ta jutu mõttest aru ei saanud). "Allergiliseks reaktsiooniks" oleks seda nimetada küll liiast - mainisin lihtsalt ilmselget, mida oleks varem või hiljem niikuinii maininud keegi teine. Kui aga viimanegi funktsionaalne lugemisoskus kaob ja mõistus suurushullusest nii "lühisesse" jookseb, et igal pool untermenschid ning nende lollused viirastuvad, on abi ainult kliinilisest psühhiaatriast. 
Teksti loeti eesti keeles

Butcheri "Dresdeni toimikute" sarja kuuluvad romaanid on ehitatud üles üsnagi sarnaselt ja kohati tundub, et autor on isegi sarnaseid stseene kirja pannud mingisuguseid ühetaolisi šabloone kasutades. Neljas romaan erineb oma üleesehituselt küll mõnevõrra eelmisest kolmest. Kui eelmised kolm romaani on omavahel lõdvalt seotud ja üles ehitatud täpselt samasuguse skeemi järgi (Dresden satub mingit üleloomulikku juhtumit uurima, satub pahuksisse nii kaasvõlurite kui ka ametivõimudega, saab lõpuks rängalt vigastada ja peaaegu surma, ent lõpp on siiski õnnelik), siis "Suverüütel" kujutab endast pigem otsest järge "Hauatagusele ohule", kirjeldades eelmises romaanis alguse saanud sündmuste jätkumist. "Hauataguses ohus" olulist rolli mänginud "rüütel" Michaelit "Suverüütli" lehekülgedel küll ei kohta, ent see asjaolu on käesolevale romaanile vaid plussiks. 
"Suverüütli" sündmustik kipub venima, sisaldades samas ka mõningaid hoogsaid episoode andekalt väljamõeldud kollidega (nt. kloropärgel). Hinde osas kõhklesin mõnda aega "4" ja "3" vahel - olgu siis "4" pika miiinusega. 
Teksti loeti eesti keeles

Ei meeldinud mulle see lugu, eelkõige just ajuvabalt moraliseeriva lõpplahenduse tõttu, mis hinde lõplikult "mitterahuldava" peale tõmbas. Seda hoolimata asjaolust, et Itaalia olustikukirjeldused olid autoril päris hästi välja tulnud. 
Teksti loeti eesti keeles

Vanamoodne ja humoorikas-seikluslik lugu, mis hoolimata kirjutamisajast meenutab pigem mõnd Sheckley juttu või Lemi lugusid Ijon Tichyst. Üsna pretensioonitult ja natuke karikatuurseltki mõjuv pajatus tuleviku-kosmosemaailmast ning seal tegutsevatest gängsteritest, mis oma õhustikult ning suuresti ka tehnoloogiliselt taustalt kuuluks justkui pigem kuskile 1940. või -50. aastatesse kui 21. sajandisse. Omas laadis päris muhedalt teostatud lugu, mis ilmselt polegi mõeldud ülemäära tõsiselt võtmiseks. 
Teksti loeti eesti keeles

Aurupungilik (või oleks seda õigem nimetada näiteks diiselpungiks?) fantasy-lühiromaan on kohutavalt aeglase ja lohiseva süžeega ning selle eestikeelne tõlge võtab antoloogias "Maagia" enda alla 96 lehekülge ehk siis tublisti üle veerandi köite kogumahust. "Pööripäeva" peategelaseks on kuskil vaeses rannikukülas elav varateismeline neiu, kes unistab siniverelisest päritolust ehk hertsogi sohitütreks olemisest, seejuures on ta unistusel ootamatud tagajärjed. Taustaks päris omapärane tegevusmaailm - transpordivahendite areng on umbkaudu varase 20. sajandi arengutasemel, ent televisioon eksisteerib laiatarbekaubana, ühiskonnakorralduses domineerib aga aristokraatia. Ookeanisügavustes elavad "hüljesteks" kutsutud mõistuslikud libaolendid, inimtsivilisatsiooni ähvardavad müütilised jäähiiglased ja globaalne jahenemine. Kogu see põnevalt ülesehitatud maailm jääb veniv-igava sündmustiku suhtes paraku pigem kuhugi tagaplaanile.
Rohkem kui poole lühiromaani sisust võtavadki enda alla askeldused rannikukülas ja sealse nürivõitu igapäevaelu kirjeldused, mis lugejale tegevusmaailma kohta väga palju teada ei anna. Edasi saab "Pööripäeva" sündmustik veidi suurema hoo sisse, kinnistades siiski tunnet, et ma pole lugejana päriselt selle teksti sihtgrupi seas - tundub nagu pigem teismelistele neidudele suunatud eskapistliku fantasyna. Seega "kolmest" madalamat hinnet ma Galina lühiromaanile kindlasti ei anna. 
Eraldi tuleks ära mainida ka autori omapärast nimeloomingut: lisaks tiitlite "pan" ja "pani" kasutamisele ning poola-, ungari-, saksa- ja muidu mittevenepärastele nimedele oli "Pööripäevas" ka üks eesti nimega tegelane, nimelt telediktor pan Velirand (huvitav, kas see nimi võib olla inspireeritud ühest Eno Raua nõukogudeaegsest noorsoojutustusest või selle ekraniseeringust?). 
Lõpetuseks veel saatesõnas olevast lausest "Tegevus toimub küberpunk-maailmas", mis mõjus kummalise "libaspoilerina": ootasin pidevalt, et tegevusmaailma taustana paljastuks mingisugune hiiglaslik arvutisimulatsioon. Ilmselt tegi koostaja seda lauset kirjutades hoopis näpuvea ja mõtles siiski "aurupunk-maailma". 
Teksti loeti eesti keeles

Idee ja tegevusmaailma olemuse avamine loo arenedes on üsna intrigeerivad. Paraku kulub enamik loost peategelase molutamise peale kuskil postapokalüptilises Vene kolkalinnakeses ja sealse hallilt nüri eluolu kirjeldustele. Teostust arvestades ei saa käesolevale loole ka "kolmest" kõrgemat hinnet anda. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo õhustik meenutas natuke Wellsi "Ajamasinat", seda just tulevikusuunalise ajarännu ja apokalüptiliste visioonide osas. Muidu päris võimsalt kirjapandud tekst, ent lõpplahendus kahandas hinde minu jaoks "4" peale. 
Teksti loeti eesti keeles

Tolkieni loomingust inspireeritud rõlgetes toonides linnafantaasia blatnoiliku  alkohoolikust "võitlusmaagi" seiklustest ja sekeldustest 20.-21. sajandi vahetuse Moskvas. Divovi loomingule (mida tunnen küll ainult varasemate Skarabeuse avaldatud tõlgete põhjal) omaselt on tegu antihumaanse ja -intellektuaalse ning kuritegelikke ja asotsiaalseid tegelaskujusid sisaldava "pätiromantikaga", mis paljudes lugejates ilmselt tülgastust tekitada võib. 
Minust kui Vene ulmeautorite loomingut ainult tõlgete kaudu tundvast lugejast läksid osad selles lühiromaanis sisalduvad klišeed ja viited küll ehk kaduma - näiteks vaimustus vulgaar-tolkinistlikest maailmadest ning katsed elfide ja orkide/örkide suhteid kuidagi revisjonistlikult kirjeldada, mis on ka mõne teise idanaabrite ulmekirjaniku (nagu Kirill Jeskovi) loomingust silma torganud ning mille juured ja sügavamad põhjused on mulle teadmata. Siiski mõjus "Reetur" oma robustsevõitu stiilis üsna ehedalt ja väärib minu meelest maksimumhinnet. 
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku "Takerdunud maa" eestikeelse tõlke juures on kõige kummalisemaks asjaoluks ilmselt see, et ühes ja samas raamatusarjas ("Orpheuse Raamatukogu") on praeguseks ilmunud Bagicalupi lühiromaan "Alkeemik" nii eraldi raamatuna (aastal 2012) kui ka osana käesolevast nelja lühiromaani sisaldavast kogumikust. Tegu pole siiski mingitpidi etteheitmist vääriva asjaoluga - "Alkeemiku" eestikeelse esmatrüki ilmumise ajal rohkem kui kuue aasta eest polnud kaht "Takerdunud maas" sisalduvat lühiromaani autorite poolt veel kirjutatudki, nii et "Alkeemiku" tõlke kordustrüki avaldamine osana mahukamast kogumikust sai olla vaid ainuvõimalikuks sammuks. 
Kogumiku ühist tegevusmaailma iseloomustavad lisaks araabiapärasele õhustikule, maagiapelgusele ja mürgise okasväädi levikule ka üldine vaesus ning viletsus ja võimurite omavoli. Kogu selle (kohati üsna masendavalt ja lohutult kirja pandud) viletsuse põhjustajaks võib pidada asjaolu, et tegu on varasemalt maagial põhinenud tsivilisatsiooniga, mis on ootamatute ökoloogiliste probleemide (mürgiste okasväätide levimine) tõttu pidanud maagiast suures osas loobuma. Ilmselt on Bacigalupi kui valdavalt düstoopilist SF-i kirjutav autor seda maailma luues võtnud eeskujuks meie tsivilisatsiooni ähvardavad ohud, asendades tehnoloogia maagiaga ja võimaliku ökoloogilise katastroofi okasväätidega. Vähemalt selline allegooriline paralleel torkas mulle käesolevat kogumikku lugedes pähe - ja Bacigalupi elust ning loomingust rääkiv saatesõna näis sellele arvamusele vaid kinnituseks olevat. 
Kahe autori lühiromaanid erinevad teineteisest mõnevõrra - võrreldes Bacigalupiga on Buckellile omasem seikluslikum ja madinarohkem stiil, samuti teatud sõjakas feminism ning positiivselt kirjeldatud lihtrahva ja egoistlikult julm-ülbe aadelkonna vastandamine viisil, mis natuke meenutab nõukogudeaegset käsitlust klassivõitlusest muistsetes ühiskondades. Bacigalupi lühiromaanide peategelased on meessoost laostunud kõrgklassi esindajad, kes kipuvad muutuvale maailma pigem jalgu jääma, Buckell aga keskendub lihtrahva seast pärinevate mässuliste amatsoonide võitlustele. 
 
Teksti loeti eesti keeles

Lühiromaani algus ja keskpaik kippusid venima, keskendudes põhiliselt Khaimi alamrahva raske elu kirjeldustele. Lõpupoole muutus lugu hoogsamaks ja põnevamaks, tõstes hinde minu jaoks "4" peale. "Hukkajanna" meeldis mulle siiski "Sepa tütrest" rohkem. 
Teksti loeti eesti keeles

Õde-venda Rain ja Mop on põgenikud Khaimis, kelle kodulinna Alacani on mürgised okasväädid enda alla matnud. Rikka kaupmehe lapsed on pärast kodu mahajätmist täielikult laostunud ja sunnitud oma uues kodus ohtliku töö - okasväätide väljajuurimisega - elatist teenima. Kui Rain kokkupuute tõttu okasväädimürgiga varjusurma langeb, ei kaota meeleheitlikku olukorda sattunud Mop lootust oma õde päästa...
Minu kokkupuude Bacigalupi teostega piirdub tema väheste eesti keeles ilmunud tekstidega, seega pole ma ilmselgelt pädev ta loomingule mingisugust üldistavat hinnangut andma. Küll aga tulid "Khaimi lapsi" lugedes meelde tema aastate eest Täheaegades ilmunud lood: "Liiva ja räbu rahvas" ning eriti just "Flööditüdruk". Samasugune üheaegselt morbiidne, melanhoolne ja depressiivne stiil lööb välja ka käesolevas lühiromaanis, mis on sama autori "Alkeemikust" märksa süngemates toonides kirja pandud. Kokkuvõttes on "Khaimi lapsed" sarnaselt "Flööditüdrukule" natuke liiga masendav tekst (erinevalt mõnest teisest autorist ei paista Bacigalupile omane olevat ka morbiidsuse mahendamine musta huumoriga, vaid pigem keerab ta morbiidsetele toonidele melanhoolsusega vinti juurde), et ma sellest eriti vaimustuda suudaksin. 
Teksti loeti eesti keeles

Mürgistest okasväätidest ohustatud Khaimi linna vana timuka Anto tütre Tana elu pole just meelakkumine: isa on vana ja haige, abikaasa ning laste isa Jorda nõrga iseloomuga veinijoodik ja pere majanduslik olukord pole just kiita. Nii on Tana ühel hetkel sunnitud timukarüü selga tõmbama ja oma põduraks isaks maskeerituna keelatud võlukunsti kasutamises süüdistatuid tapalaval hukkama. Nagu sellest kõigest veel ei piisaks, ründavad Khaimi fanaatilisse ususekti kuuluvad rüüstajad Paika linnast, tapavad Anto ja Jorda ning röövivad Tana pojad. Meeleheitele aetud naine on poegade tagasisaamiseks valmis kasvõi maailma tagurpidi pöörama ja kõik võimalikud takistused ületama.
Feministliku (sõjakas-karmis ja brutaalses mõttes) alatooniga hoogne lühiromaan meeleheitele aetud naisest karmis maailmas, kes transformeerub sündmustiku arenedes pereemast halastamatuks amatsooniks. Taustaks Bacigalupi "Alkeemikust" tuttav idamaise hõnguga eksootiline tegevusmaailm. 
Teksti loeti eesti keeles

Tõlkeulme romaanisarjade lugemine eesti keeles võib viia kummaliste tulemusteni. Kui Robin Hobbi "Farseeri"-triloogia läbilugemiseks kulus mul tänu Eesti kirjastuspoliitika iseärasustele tervelt 16 aastat, siis Reeve'i tetraloogia õnnestus läbida mõnevõrra lühema aja jooksul ehk siis veidi vähem kui 13 aastaga. Sarja kolmas romaan, "Põrgulikud leiutised", nägi maakeeles trükivalgust aastal 2010 (ehk siis praeguseks 9 aastat tagasi) ja vahepeal jõudis hulk vett merre voolata, kuni Peter Jacksoni ekraniseeringu menust tiivustatud kohalikud kirjastajad sarja kolme esimese romaani tõlked uuesti välja andsid ning ka "Pimeneva tasandiku" eestikeelne tõlge lõpuks trükivalgust nägi. Sarja edasilugemine inglise keeles mulle vahepealsete aastate jooksul pähe ei tulnud... oli muud lugemist ja tegemist. "Pimeneva tasandiku" eestikeelse tõlke ilmumisel sai see aga kohe ära ostetud ja varsti ka läbi loetud, ehkki eelmistes osades toimunu oli mu mälestustes juba mõnevõrra tuhmuma hakanud.
Romaani sündmustik algab sealt, kus "Põrgulike leiutiste" oma pooleli jäi. Reeve'i maailma ja stiiliga tuttavatele lugejatele siin väga suuri üllatusi pole: postapokalüptiline aurupungilik ning madinarohke sündmustik oma liikuvate linnade, õhulaevade, konkureerivate rühmituste omavaheliste intriigide, muistsete superrelvade ja kõige muuga. Pluss teismelistest peategelased, kellle tõttu Reeve'i tetraloogia noorteulmeks liigitub, ehkki ka veidi vanematele ulmehuvilistele lugeda kõlbab. Kõik mainitu koos mõningate autorile omaste stiililiste iseärasustega meenutab natuke Jaapani joonisfilmidele omast esteetikat. 
Tetraloogia neljas osa on eelmistest mõnevõrra mahukam ja autor tõmbab siin sündmustiku osas nö. otsad kokku. Siin peitub vast ka "Pimeneva tasandiku" suurim nõrkus. Ingliskeelses ulmes kirjutatavate romaanisarjade (triloogiate-tetraloogiate) viimased osad kipuvad tihti olema mingi sarnase ülesehitusega, seda sõltumata autorist, alamžanrist ja temaatikast. Otsustavad viimased lahingud, maailmalõpp ja selle ärahoidmine, kõiksugu katartilised sündmused, kangelassurmad, taaskohtumised ning õnnelikud lõpud... Iga sellist romaani lugedes tekib tunne, et kõik see tuleb kusagilt nii kohutavalt tuttav ette, midagi sellist on juba ammu palju kordi loetud. 
Muus osas põnevalt kirja pandud, nii et hindeks kokku "4".
Teksti loeti eesti keeles

Tondijutuliku õhustikuga lühiromaan, mille sündmustik pöörab küll lõpuks mõnevõrra teistsugustele radadele. Minategelaseks on loominguliselt mõnevõrra läbipõlenud inglise ulmekirjanik ja kirjandushuviline Daniel Ellis, kes avastab ühel hetkel enda jaoks hiljuti teadmata kadunuks jäänud Vaughan Edwardsi veidralt müstilise proosaloomingu. Edwardsi teoseid ja elukäiku uurides jõuab Ellis järeldusele, et kadunud kirjaniku isik ning looming on seotud millegi väga müstilise ja mõistmatuga...
Kirjanikust minategelase kasutamise poolest meenutas Browni lühiromaan natuke mõningaid Kingi teoseid, ehkki võrreldes Kingi loominguga on Browni tekst märksa helgema ning südamlikuma tonaalsusega. Teatud paralleelid tekkisid ka Haldemani "Hemingway võltsinguga". Mis käesoleva lühiromaani hinde "3" peale tõmbab, on peamiselt Browni stiil - veniv, lobisev (andku mulle andeks kõik, kelle meelest kirjanduse ainus eesmärk ongi lobisemine!), kõiksugu olmedetailidele liigselt tähelepanu pöörav ja sentimentaalsevõitu. 
Teksti loeti eesti keeles

Poeetilis-melanhoolne tondijutt, mille tegevus ei toimugi üllatuslikult (autori isikut arvestades) kusagil Indias, vaid hoopis Inglise maapiirkonnas. Loo keskmes on üks vana häärber ja sealsed kummalised asukad, kelle külaliseks minajutustaja ootamatult satub...
Hinne "3" on puhtalt subjektiivne ja põhineb lugemiselamusel, mitte objektiivsel ega erapooletul katsel teose kirjanduslikku kvaliteeti hinnata. Umbes nagu suure osa Bradbury loomingu puhul - võid lugeda ja aru saada, et lugu on hästi kirja pandud (kõik need sõnaosavalt poeetilised kirjeldused suvise Inglismaa looduse ja olustiku teemal), aga vat nautida ei suuda. Kuidagi liiga sentimentaalne mu maitsele. 
Teksti loeti eesti keeles

Minajutustaja võtab vastu oma kunagise ülikoolikaaslase Haco Harfageri küllakutse ja reisib tolle perekonna pärusvalduseks olevale Rayba saarele Shetlandi saarestikus, mille kohta Harfager on varem müstilisi vihjeid teinud ning seda saart oma Norra esivanemate 14. sajandist pärineva perekonnaneedusega seostanud. Lakkamatutest tormidest räsitud karmil ja kaljusel Raybal valitseb veidralt tontlik õhustik ning kummalises kuppelkatusega suguvõsahäärberis pesitsev Harfager ei paista just terve mõistuse juures olevat...
Poe' eeskuju (eelkõige muidugi "Usheri maja huku" näol, aga millegipärast meenus ka "Langemine Maelströmi") on selles loos tõesti üsna selgelt äratuntav. Samas pole käesolev lugu kindlasti mingi Poe' pastišš, Shieli stiil on täiesti omalaadne ja tema teksti muudab meisterlikuks just hullumeelne ning sürreaalne õhustik. Žanriliselt võiks "Maja täis helisid" liigitada ilmselt weird fictioni alla. 
Teksti loeti eesti keeles

Buchani looming on mulle varasemast tuttav lapsepõlves loetud seiklusromaani "Aafrika viimne kuningas" kaudu, mis "kadunud maailma" alamžanrisse kuuludes otsapidi ka piiripealseks ulmeks liigitub. "Kadunud maailma" žanrit esindab tegelikult ka käesolev lühiromaan "Eikellegimaa", ehkki see on esitatud kõhedusttekitava õudusloona ja selle tegevus ei toimu kusagil Aafrika või Lõuna-Ameerika "valgete laikude" keskel, vaid autorile kodusel nõmmisel Šoti mägismaal, viktoriaanliku Briti tsivilisatsiooni südames. 
Üks neid teoseid, mille puhul kirjeldatud sündmuste tõepärasust näib mõjutavat minategelasse isikusse puutub. Nimelt on autor loo minategelaseks valinud kuidagi äärmiselt ebameeldiva ja ebaadekvaatselt käituva isiku - arheoloogialektor Gravesi, kes paistab oma minajutustuses silma enesekiitmise, snobismi ja vaimuhaige ning täiesti totra käitumisega pärast kõnnumaal tundmatuga silmitsi seismist. Võimalik, et kirjutamisaja väärtushinnangute kontekstis jättis too tegelaskuju normaalsema mulje. Samas tundub ikkagi, et see tegelane võis osa kõnnumaal toimunust välja mõelda või sellest oma jutustuses mingitpidi vildaka pildi anda. 
Natuke vanamoeline ja kergelt aegunud, aga muidu päris huvitava ideega lugu. 

 

Teksti loeti eesti keeles

Eksootilise õudusloo tegevus toimub koloniaalajastu Malaisias ja selle peategelasteks on kaks sealses džunglis rändavat inglast. Sakaide hõimu juures ööbides tekib ühel neist mõte äsjasurnud kohaliku väikelapse surnukeha hauast välja kaevata, et seda teaduseksponaadina säilitada...
Ei midagi vapustavat, aga lugeda kõlbas. 
Teksti loeti eesti keeles

Järjekordne dekadentlikus laadis õuduslugu nimetu minategelase ja tema armastatud naise kohtumisest keset salapärast sood. Meenutas millegipärast natuke mõnd Friedebert Tuglase novelli, ühisnimetajaks ilmselt dekadentlik stiil. 
Teksti loeti eesti keeles