Kasutajainfo

Andrzej Sapkowski

21.06.1948-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Andrzej Sapkowski ·

Ostatnie zyczenie

(kogumik aastast 1993)

eesti keeles: «Viimane soov»
Tallinn «Tiritamm» 2011

Sarjad:
Sisukord:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
12
0
0
0
1
Keskmine hinne
4.692
Arvustused (13)

Kui oleks mõni raamat, millele tahaks anda 10 punkti, siis siin see on.

On tempokat aktsiooni ja ülevust ning ajuti üsna õudukalikku õõva ja gootilikku süngust. Õnneks on see actioni pool olulisem ning seetõttu puudub siit see tudisevate (tarkade) raukade (mõtetu) pomin, süütute neitsite sinisilmne nämmutamine jne. Kõik see, mis high fantasy ajuti talumatult vastikuks teeb.

«Viimane soov» on esimene raamat Geralti seiklustest. Sisaldab kuus juttu ja raamjutu «Glos rozsadku» (Mõistuse hääl). Soovi korral võib seda raamtut ka kollaazhromaaniks nimetada.

Pisut Geraltist.
Geralt (ja ka teised wiedzminid) on Sapkowski järgi sellised tegelased, kes võetakse (või antakse) poisieas vanemate käest ära ning siis saavad tohutu mahvi treeningute ja taimeleotistega. Tulemuseks on mutantid, kelle tsunfti ülesandeks on – tasu eest – hävitada igasugu koletisi. Tavainimese arusaama järgi on Geralt (ja temasugused) ühed külmaverelised mõrtsukad, kellele on oluline vaid raha. Võimalik, et oli ka selliseid, aga Geralt on omal kombel filosoof, kes arutleb hea ja kurja üle ning oma rollist selle kõige sees. Taustaks tempokad ning rohke verega määritud seiklused.

Raamatu esimesed neli juttu ilmusid kõigepealt Poola juhtivas ulmeajakirjas «Fantastyka», seejärel Andrzej Sapkowski debüütkogus «Wiedzmin»... vahepeal jõudis ilmuda teine raamat Geraltist... siis kirjutas Sapkowski kaks juttu juurde ning avaldas korraliku avaköite, mis siinsamas minu käest ka viie auga kätte saab.

Teksti loeti vene keeles

Võimas raamat. Sädelev, sisukas ja vaimukas dialoog. Detailitäpsed ning realistlikud tegevuse kirjeldused. Tegelaste läbitunnetatud sisemaailm. Loogilised teemaarendused. Filosoofiline alatoon, taustaks fantaasiamaailm. Ülesehituselt meenutavad kõik jutud kas rändrüütli või Metsiku Lääne õilsa kauboi seiklusi. Geralt rändab mööda maailma, kaasas, ütleme siis, tema kroonikakirjutaja. Liigub auulist auuli, otsides seiklusi (loe: teenistust).Jutud pole primitiivsed - tegelikult on enamvähem igas tema juhtumuses kurja juureks inimene oma kurjade tegudega. Geralt peab küll võitlema igasugu maagiliste peletistega, kuid ükski neist pole nö kuri iseeneses. Ikka on inimene neid kuidagi välja kutsunud, rikkunud mingit lokaalset tasakaalu. Tihti satub Geralt keerulise filosoofilise probleemi või eetilise dilemma keskmesse. Alati peab ta valima erinevate tegevusvariantide vahel. Ja Geralt tahab alati jääda nii ausaks wiedzminiks kui ka heaks Inimeseks. See pole lihtne. Sapkowski mahutab igasse juttu nii palju psühholoogiat, huumorit kui vägivalda. Ja vägivald on väga jõhker ja valus. Ma pole ammu ühegi raamatu tegelastele nii palju kaasa elanud! Sapkowski on väga veenev - tema tegelased (ka monstrid) on täiesti elusad, mitte mingid tüüpkujud. Ega see tegelikult lihtne lugemine tehniliselt ei ole. Keel on väga elav ja kirjeldusterohke. Ning ikka mõtled kuidas seda kõike küll eesti keelde tõlkida. Paras pähkel saab see olema! Wiedzmini-vedmaki vastet meie keelest ei leia. Ja mida teha kõiksugu koletiste nimetustega?! Slaavi mütoloogia on meie omast kõvasti rikkam. Ja kui leidagi rahvaluulearhiivist ammuseid "kangelasi", siis kuidas nad tänapäeva lugejale mõistetavaks teha? Kuidas tõlkida näiteks "kikimora"? Igaljuhul soovitan seda kõigil lugeda, ka neil, kes tavaliselt fantasy`le erilist tähelepanu ei pööra.
Teksti loeti vene keeles

Eelpool juba kaks pikka arvustust. Lisada neile palju ei ole. Kogumik on _HEA_. Hoopis midagi muud kui tyypiline anglo-ameerika fantasy. Kogumikus sisalduvatest juttudest on vaid kaks (esimene ja viimane) sellised, millest ma vaimustuses _ei_ olnud. Yhesõnaga - TASE!
Neile kes vene keeles loevad - nimetatud kogu (ja ka sarja järgmise osa) saab võrgust kätte järgmist linki pidi - Moshkowski raamatkogu.
Teksti loeti vene keeles

Üldjuhul jätab fantasy mind ükskõikseks, aga on ka erandeid ("Kääbik", "Meremaa lood" ja veel mõni). Ühinen värske Sapkowski austajana eelkirjutajate kiitusega. Lisaks rikkale keelele ja slaavi folkloorile on Sapkowski selle kogumiku lugudes oskuslikult kasutanud igivanu muinasjutte, muinasjututeemasid. Varemloetud autoritest tuleb selles osas eelkõige meelde Joan D. Vinge., kes kasutas viljakalt Andersoni muinasjutte. Poolaka kõik üksikud jutud on vähemalt viie väärilised, kogumik ise viis mitme plussiga.
Teksti loeti vene keeles

Väga võimas ja omapärane fantasy. Jutud ise ning vaheldumisi nendega raamina järgnev "Mõistuse hääl" loovad samm-sammult pildi nii maailmast kui peategelas(te)st, ja need tegelased muutuvad samm sammult sümpaatsemaks. Jutud on suurelt jaolt kuidagi seotud hästi tuntud muinasjuttudega, kuid igas jutus leiab autor täiesti omapärase vaatevinkli ja lahenduse. Seda raamatut ei saa nimetada lihtsalt kogumikuks. Raamjutt on nagu seitsmes jutt, mis kõik kokku tervikuks seob. Samas see ei ole romaan, kõige õigem ongi vast Jyrka poolt väljaöeldud nimetus - kollazhromaan.

Hämmastab autori keelekasutus ja oskus sulatada kokku esmapilgul täiesti erinevaid asju: väga sümpaatne arhailine keel on kõrvuti tänapevaste terminitega nagu mutatsioonid ja immuunsus, väga hea mahe huumor kõrvuti traagikaga ja need sulamid ei häiri, otse vastupidi. Lisaks väga põnev ja haarav süzhee ootmatute ja mittetriviaalsete lahendustega ning see ebatavaline sulam kuidagi märkamatult riivab hinge.

Viis mitme plussiga.

Teksti loeti vene keeles

2007. aastal jõudis Sapkowski siis lõpuks ametlikult raamatukaante vahel inglisekeelsele ulmeturule. Kirjastuse Orion ulmeimprinti Gollancz võib selle sammu eest vaid kiita, veidi laitust väärib ehk tõik, et järgmisena ilmub mõne kuu pärast inglisekeelsena esimene viiest Geralti-romaanist ning teine (ja tuumakamgi) jutukogu jäetakse vahele. Vähemalt esialgu. Aga hea et niigi läks.

Tuleb tunnistada, et Vaisbroti venekeelses tõlkes olengi lugenud vaid jutukogusid, romaanid ootavad siiani kuskil kaugel lugemisjärjekorras (Geralti-sarja esimese venekeelse väljaande kirillitsa šriftivalik oli ilge ning see muutis muidu mitte maailma silmapärasema teksti - kirillitsa lugemise veelgi vastikumaks). Vaisbroti tekst on igatahes nende 2 esimese kogu põhjal väga hea. Danusia Stok on inglisekeelse tõlkega samuti üsna hea töö ära teinud, otseselt karjuma ei võtnud ühegi koha peal, kuigi vene tõlge tundus veidi loomulikum. Ilmselt Geralti-maailma kultuuri-mütoloogiatausta tõttu.

Kogumiku enda kohta on raske miskit uut öelda. Ülelugemine tõi meelde kõik algsedki emotsioonid. Raamatu keskpaigani tunduvad jutustuste vahele pikitud palad üsna mõttetud, aga omandavad köite lõpuks üsna vajaliku positsiooni. Lugude endiga on kah nii-ja-naa. Esimene on "Marduse" vahendusel tuntud ju juba 94. aastast vist. Edasi arenevad nad kord tõusvas, kord langevas tempos.

Esimesed kolm lugu juhatavad sarja ja maailma sisse, kusjuures ülelugemisel tundus nüüd vähemverisem "Tõetera" paremgi kui "Väiksema kurja" nime kandev tapatalg. "Küsimus hinnast" ja "Maailma äär" algavad palaganidena ja keeravad karmjulmaks, esimene paremini, teine veidi nõrgemalt. Kogu lõpetav "Viimane soov" algab üsna karmilt ning keerab lõpuks laustsirkuseks, kui Geralt-Yennefer läbi portaali maadeldes keset banketti kaaviari jmt keskele põrandale püherdama satuvad, aga nagu kõik eelarvustajad on märkinud, siis selline naerupisaratest kurbusepisarateni või vastupidi ongi Sapkowski stiil ja laad.

Yennefer esimese kogumiku jooksul veel sümpaatseks tegelaseks ei muutu, see juhtub teises kogus, samas Geralti trubaduurist kaaslane Dandilion/Võilill (vene tõlkes Ljutik/Tulilill) on esmapilgul küll groteskselt igavaks joonistatud, kuid tegelikult Sapkowski järjekindlus ning lauliku huumorisoon muudavad ta vaat et lahedaimaks tegelaseks.

Tänapäeva karmrealistliku ja äärmiselt verise fantaasiakirjandusega on Sapkowskil seosed täitsa olemas. Kui alamžanri algatajad George R. R. Martin ja Steven Erikson kirjutasid esimesed selles võtmes tekstid valmis 1980-90ndate vahetusel (esikköited ilmusid küll alles 1996 ja 1999), siis samasse kümnendivahetusse jääb ju ka Geralti-sarja algus. Oma romaanidega (1994-99) ennetas Sapkowski aga suuresti mõlemat.

Geralti-sarja juttudes ei ole vast ainult üht tollele alamžanrile inglisekeelses maailmas iseloomulikku - panoraamsust, need lood on väga lokaalsed. Mis ei tee neid aga grammigi halvemaks. Ka nende kirjutamisajale mõeldes on Sapkowski sisuliselt inglisekeelsetest autoritest ühe ringiga ees olnud.

Võib julgelt soovitada! See inglisekeelne köide suuremates raamatupoodides kenasti saadaval. Ning otse loomulikult ei ole Geralt sorts! Mina jätaks selle vedmani vahest hoopis tõlkimata...

Ja kurat! Geralt ei ole nõidur!

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Tõeliselt suurepärane kogumik - kollaažromaan, nagu Jyrka ütleb - sisaldab kuus juttu wiedzminGeraltist ja raamjutustuse. Raamjutustus saab alguse kui Geralt, kes on esimeses (eesti keeleski ilmunud, Mardus 1994) jutus striga käest hammustada saanud, tuleb ennast ravima ühte templisse. Kõik jutud on lihtsalt suurepärased, kui siis kuues lugu, "Viimane soov", jäi minu arust teistest pisut nõrgemaks.

Hädavajalik raamat neile inimestele, kes ei valda ei poola ega vene keelt. Õige pea on ilmumas Geralti viieköitelise sarja esimene romaan, tulemas on nad arvatavasti kõik ja küllap avaldatakse ka teine jutukogu.

Kuna olen lugenud ainult inglise keeles, ei oska mingite nüansside kaotsiminekut kuidagi kommenteerida. Lugeda oli hea ja ladus igatahes ja ohjeldamatud lääneslaavi mütoloogia peletised, kellega Geraltil kogu aeg kokku puutuda tuli, ei kaotanud minu meelest tõlkes midagi.

Viis.

Teksti loeti inglise keeles

Ega eelarvustajate kiidusõnadele palju lisada polegi. Autor, keda vaid nädal aega tagasi teadsin vaid omal ajal "Marduses" ilnunud ühe loo tõttu, tõusis selle kogu lugemise järel mu vaieldamatute lemmikute hulka. Kiitus "Tiritammele" Sapkowski loomingu eestikeelsele lugejale tutvustamise eest!
Teksti loeti eesti keeles

Pean alustuseks tunnistama, et ma pole eriline fantaasiakirjanduse fänn. Enamus klassikuid selles žanris on teadlikult lugemata jäänud, kuna võimaluse korral eelistan ulme tehnoloogilisemat ja teaduslikumat poolt. Seega lootsin salamisi „Viimast soovi“ kätte võttes, et saan ohtralt fantaasiakirjanduse stampide üle keelt teritada ja nende üle ilkuda. Õnneks/õnnetuseks osutus raamat suurepäraseks lugemiselamuseks. Ehk kogu mu esialgne plaan langes põrmu ning virina asemel saate järgnevalt lugeda ohtralt kiidusõnu.

Romaani peategelaseks on rändmaag või siis palgamaag (wiedzmin - nõidur) Geralt. Nõidurid kuuluvad tsunfti, mille liikmete ülesandeks on rännata mööda maid ringi ja hävitada kõikvõimalikke peletisi. Lisaks on nõidureid maast madalaks treenitud igat sorti rohtude, mürkide ning leotistega, mistõttu omavad nad ebainimlikke võimeid (nt reaktsiooni ning nägemist) ja teatud mürgiste vedelike manustamisega suudavad nad oma ainevahetust aeglustada.

Kogum sisaldab kuut lugu vaheldumisi raamloo "Mõistuse hääl" fragmentidega, kus nõidur ravib enda viimasest teenistusest saadud rasket vigastust kuskil templis. Seal istudes meenutab ta mitmeid enda kuulsaid seiklusi või juhtumusi. Enamjaolt on tegemist nukra alatooniga ja omavahel seotud lugudega kuhu on põimitud sisse ohtralt lääneslaavi mütoloogiaid ning vanu tuttavaid lastemuinasjutte nagu näiteks "Kaunitar ja koletis", "Lumivalguke" jms, millele Sapkowski on andnud pea kõigil juhtudel hoopis uue ja realistlikuma vaatenurga. Kindlasti pole tegemist sellise imal-lääge fantaasialooga kus vaprad kangelased aina neitseid päästavad ning õilsad haldjad mööda tasandikke kappavad. Kus sa sellega, neitsid on enamasti tornidesse luku taha pandud asja eest ja haldjad on pigem ühed kibestunud ja vanamoodsad metslased. Legendid on enamikel juhtudel ülepaisutatud ja mõned kollid on sageli maalitud hirmsamateks, kui nad tegelikult on. Kusjuures olen kimpus lemmikloo leidmisega. Kõik kuus juttu on ühetselt head ning vaid raamlugu kannatab minumeelest kerge äravajumise käes. Aga tõesti vaid kerge.

Erilist äramärkimist tahab kindlasti Sapkowski omapärane kirjutamisstiil. Nimelt räägivad kõik raamatu tegelased väga moodsat keelt. Näiteks võivad nad arutada keerulisi sotsiaalseid probleeme kasutades tänapäevaseid mõisteid (nt metafüüsika). Alguses oletasin alusetult, et tegemist on tõlkija apsakaga. Hiljem selgus, et nii ongi autorile kombeks.

Paar sõna ka eestikeelse tõlke kaanepildist. Metallist hundipea on küll nõiduri klanni sümboliks, aga minuarust on tegemist juba liiga ära leierdatud ning liig igava motiiviga, mis kipub raamatust raamatusse ja arvutimängust arvutimängu korduma. Nõiduri maailmaga kursis olevad lugejad tunnevad muidugi ära, millega tegu, aga neile kelle pole udust aimugi, ei ütle ta midagi ning ei torka ka raamaturiitulil seistes eriti tugevalt silma. Pigem oleks võinud kirjastus pisut veel kulutada ja lasta mõnel kunstnikul lehvivate valgete juustega ja hõbedast mõõgaga Geralti sinna maalida. Oleks muutnud kaane kindlasti märksa selgemalt eristuvaks ja kutsuvamaks.

Tuleb igati nõustuda Jüri Kallasega, kes ulmekirjanduse Baasis ütleb käesoleva raamatu kohta järgmist: "Kui oleks mõni raamat, millele tahaks anda 10 punkti, siis siin see on. On tempokat aktsiooni ja ülevust ning ajuti üsna õudukalikku õõva ja gootilikku süngust. Õnneks on see actioni pool olulisem ning seetõttu puudub siit see tudisevate (tarkade) raukade (mõttetu) pomin, süütute neitsite sinisilmne nämmutamine jne. Kõik see, mis high fantasy ajuti talumatult vastikuks teeb."

See, et esimeses loos oli stryga tõlgitud vampiiriks, tundus tiba robustne lahendus. Tegemist polnud peletise käitumist arvestades just klassikalise vampiiriga. Samas muidugi saan tõlkijast ka aru. Lääneslaavi mütoloogia on märgatavalt rikkam, kui seda on Eesti oma. Mõelge, palju neid deemoneid seal tegelikult on? Krvoijac, vukodlak, wilkolak, varcolac, vurvolak, liderc nadaly, liougat, kulkutha, moroii, strigoii, murony, streghoi, vrykolakoi, upir, dschuma, velku dlaka, nachzehrer, zaloznye jne. Igaühel omad kiiksud-kombed küljes. Katsu sa neile kõigile sobiv nimi leida.

Juba wiedzmin ehk nõidur tekitas omajagu poleemikat. Ulmekirjanduse Baasis ja Facebookis on selle ümber kõvasti tolmu keerutatud. Algselt tundus mullegi see mõiste oma uudsuses pisut veider, aga raamatu lugemise käigus mõtlesin ümber. Tegemist on tõesti parima võimaliku omakeelse terminiga. Kuna nõidur, kui selline, on oma olemuselt (mutant, eks ole) niiöelda uus leiutis, siis peab tema nimetamiseks olema samuti uus sõna. Nii nagu roboti tähistamiseks loodi omaette mõiste. Muidu on täpselt sama jama, et vurvolak või strigoii - ühed vampiirid kõik; samamoodi sorts, tuuslar, nõidur, võlur - ühed nõiad kõik. Aga ei ole ju tegelikult.

Selle üle noriks aga küll, et Lumivalgukese loos oleks võidud nimetada pöialpoisid päkapikkudeks. Pöialpoisiga tuleb silme ette ikkagi pöidlapikkune mehike. Päkapikuga aga karvane Gimli. Kujutage nüüd ette Lumivalgekest seitsme pöialpoisiga kokku elamas ja teeröövliametit pidamas :) Groteskne eksole? Aga see ehk vaid mu enda probleem.
Teksti loeti eesti keeles

Ilge jama.
Tänapäevane arusaam geneetikast ja teadusest on topitud näiliselt keskaegsesse olustikku. Holliwoodliku filosoofilise heainimese mõtted on pandud üliinimesse. Üliinimene on kõige osavam tapja selles maailmas. Ta tapab raha pärast, aga lisaks rahale tahab ta ka kõigi tänulikkust. Erinevate tapmistööde eest saab ta palju raha, aga see raha kaob kuhugi olematusse – ikka on tal vaja veel ja veel raha...
Kokku on korjatud nii palju klišeesid, kui vähegi teada. Autor tundub neisse täiseti tõsiselt suhtuvat.
Kui mõne lugeja jaoks tunduvad poolaka muinasjututöötlused olevat uudsed ja filosoofilise kallakuga, siis on tegemist vaid vähese informeeritusega. Näiteks kujutlus sellest, et seitse päkapikku panevad lumivalku, ei olnud uudiseks juba Disney eluajal. Aga siis nimetati seda ausalt pornoks.
Ainuke asi, mille kallal autor (või tõlkija) on vaeva näinud, on keskaegne arusaam kollidest. Koletiste variatiivsus tundub olevat lõputu. See lõpmatus (iga nurga taga eri koll, ikka hirmsam kui eelmine) moodustab tüütu ja haigutama ajava mustri.
Üliinimene on lisaks kõige osavam mõõgamees ja kakleja olemisele ka kõige osavam nõid või maag.
Kuna raamatus on eri liiki üleloomulikuga tegijaid nagu koletisigi lõputult, siis on tema jaoks välja mõeldud eriline värdsõna „nõidur“.
Mis värdsõnadesse puutub, ... siis olen harjunud elfi kohal haldjat lugema – traditsioon kah loeb. Poola keelest tõlkinud Aarne Puu – mulle tundub, et ta ei ole tuttav vastava temaatika hea tavaga, toimetajaid on lausa kaks: Anu Seider ja Kristina Uluots.
See olukord tundub olevat sama jabur kui 90-nendate algul lollakate poolne Muumitrolli (taas)toomine Eestisse – täielikult eirati Vladimir Beekmani varasemat suurepärast tõlketööd (eelkõige suupäraseid ja ilusaid nimesid). Minu suulised järelpärimised viisid üllatava avastuseni – maaletoojad (tõlkijad, toimetajad) ei teadnudki Muumitrolli eestikeelsest olemasolust ja ei pidanud vajalikukski sellekohast teadlikkust. Ei olnud kaalutlust – oli lollus. Ja enesekindel lollus.
Samamoodi nagu kunagi Muumigagi, tundub „Viimane soov“ olevat jabur äriprojekt – väljaandmise on kinni plekkinud Poola Raamatu Instituut - konkurentsi protektsionistlik moonutamine.

Jabur tundus see raamat olevat juba esimese viiekümne lehekülje peal, lugemise jätsin pooleli pärast 132 lehekülge.
Selgelt on tegemist lasteraamatuga.
Haigete laste raamatuga.
Vaimult haigete laste raamatuga.

ILGE JAMA!

Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks töötasid kõik raamatu elemendid väga hästi, eriti meeldisid vanade muinasjutusüžeede vaimukad ümbertöötlused. Ja muidugi ka see nukratooniline iroonia. Kahjuks alles esimene asi, mis Sapkowskilt loetud.
Teksti loeti eesti keeles
x
Aasa Tamm
03.12.1955
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Ma lugesin juttu kesisena ja väljendasin oma arvamust. Ometi olla tegemist hinnatud autori hinnatud jutuga. Mõtlesin järele.

Ma suudan Serjožiku lugu enda jaoks viieväärilisena ette kujutada küll.

Tegemist on väga iroonilise ja isegi sarkastilise jutuga. Autor irvitab keskmise venelase kinniskujutluste ja hoiakute üle.
Tegemist on jutuga, kus ei ole mitte ühtegi elusat inimest, kõik on eelarvamused.

Minategelane on intelligendieluka ja kirjaniku mudel. Linnas tunneb ta ängistust ja ei oska endaga midagi mõistlikku pihta hakata. Siis läheb ta maale. Maal läheb ta paljajalu kastesele rohule ja joob lüpsisooja piima ning kontakt vene külaga annab talle koheselt jõudu ja selgust.
Külaelanikud on head inimesed ja külas elav lollike neist kõige parem. Kirjanik saab neist suurepäraselt aru ja nemad mõistavad teda ka. Head inimesed ei küsi tema käest raha ja nad otsekui kiirgavad headust.
Siis saabub uusrikas. Uusrikas näeb inetu välja ja kogu tema pere on inetud inimesed ja inetu koer. Lisaks sellele, et ta on inetu, puudub tal olulise mõistmine – oluline on vene küla ja vene inimene, kes on ju olemuslikult head. Lisaks sellele, et tal puudub mõistmine, tahaks ta kõike endale allutada, enda omaks teha.
Sõnades üritab ta rõhutada oma kokkukuuluvust teise linnainimesega, aga see on pealispindne. Intelligents ei võta teda omaks, intelligentsi juured on vene külas.
Rõhutamaks oma halb olemist teeb uusrikas mitmeid lurjuslikke tegusid ja olemuslik headus karistab teda.
Olemuslik headus on isegi nii hea, et tunneb kohati kahetsust. Kahetsus on tõelisele vene hingele ja olemusele nii omane, et ilma selleta ei oleks headus piisavalt hea.
Jutu viimased read on varasemast iroonilisest klišeevõtmest väljaastumine. Minategelane astub välja kirjanikurollist inimeseks ja väljendab hirmu absoluutse võimu ees, isegi kui see absoluutne võim on absoluutse headuse käes – järsku see headus saab millestki valesti aru või ei õnnestu minategelasel olla selle headuse vääriline.

Ma ei tajunud tekstis irooniat ja valmismudelitega opereerimist. Ma võtsin neid plakatlikke pakse värve tõsiselt – et nii oligi mõeldud.
Ma tajusin camp’i tõsimeelsusena. Võib-olla ma lihtsalt olen harjunud palju suurema ülevõllilisusega.
Naljast mittearusaamist saan siin õigustada vaid sellega, et ka teised ei tajunud nalja naljana.

Teksti loeti eesti keeles

Lapsemeelne lollike on revolutsionäär,
selles jutus.
Usun, 37-s on veel ees.
Verejanuline temagi,
Usun, 37-s on veel ees.
Udu.

Inimesed tahavad jõuda teisele kaldale.
Udus on olendeid –
teadus seda ei tea.
Lapsemeelne lollike räägib teaduse keelt.
Udu.

Teisel kaldal on rohelised inimesed,
Marsil on revolutsioon juba toimunud.
Udu.

Ja korraga on siinne kallas juba teine kallas,
Ja need, kes on juba jõudnud teisele kaldale,
Ja need püüavad olla nagu inimesed –
„… lahkust ligemese vastu ja kaastunnet…“
Udu.

Ainukesed,
kes ei püüa,
on inimesed.
Nende hinges on revolutsioon!

(http://www.youtube.com/watch?v=PY2kwhO-m2s )
Usun, 37-s on veel ees.

Teksti loeti eesti keeles

Mulle see jutt väga meeldis.
Meeldis vaatamata sellele, et ei ole mingi üllatus pikalt kosmosereisilt naasnu konflikt kogu aja kohapeal olnutega.
Mulle meeldimises oli kaks olulist aspekti.

Esimene on täiesti subjektiivne ja seotud minu elukäiguga. Mina olen enamiku oma elust olnud koerapidaja ja tean väga hästi seda seotuse tunnet teisest liigist olendiga. Ma tean väga hästi seda tunnet kui me koos koeraga moodustame paari, kes vastandub teistele inimestele. Kõigepealt nende teiste inimeste arvates, seejärel ka minu arvates. Miks peaks mul mingi mölakaga olema liigisolidaadsus, mis eitab minu pikajalist ja sooja mõistmist meeldiva olendiga? Kas ma peaks tundma end kokkukuuluvana ja suhtuma mõistvalt inimesse, kes on võimeline mõtlema: „Mida kütkestavat saab olla jõehobu ja krokdilli väärastunud miniatuurses segus, kes jõllitab maailma iiveldamaajavalt lollide seasilmadega? Kogu selle elaja väljanägemine – sest koeraks ei söanda ma seda nimetada – räägib sellest, et ta aju pole suurem metspähklist, see-eest nüri ja mõttetut raevu jääb aga ülegi.“ (Aleksei Kalugin „Serjožik“ samas kogumikus)

Teine oluline meeldimise põhjus on loo jutustamiseks kasutatud meetodis. Tekstis ütlemata jätmisi ja näilisi vastuolusid on nii palju, et seda võib küll meetodiks nimetada. Lugu muutub loogiliseks ja emotsionaalseks tervikuks pärast tühikute täitmist.

Tegemist on minategelase tekstiga.

Minategelane ei kirjeda enda ega oma kaaslase välimust. Ta kirjeldab inimeste suhtumist sellesse paari. Suhtumine on selline, et võiks küll sobida Serjožiku minategelase mõtetesse. Suhtumine tundub olevat vaikselt ka põhjendatud:
(„Kas ta ohtlik ei ole?“
„Enam mitte,“ mõtlesin ma, „kõik, mida ta teha võis, on ta juba teinud.“)

Paar samalaadset vihjet on veel. Võib ette kujutada, et aastatepikkused üksilduseaastad koos pikajalise kaalutuses viibimisega on ka väliselt nähtavad – laialivalguv figuur, erinevad rühivead, kalduvus mõtetult põrnitseda, grimassid, kedagi häbenemata peeretamine ja röhitsemine, pesemisharjumuste muutus... Iseendaga rääkimisest ja valjusti mõtlemisest on hiljem juttu ka.

Aga edasi.
Minategelase näol on tegemist romantilise ja mehise elukutse endise esindajaga. See endisus jääb lahtiseks terve jutu jooksul, vihjatakse, et endisust võis põhjustada mingi töine möödalaskmine, vaimu murdumine, vägivallahoog... Igal juhul on tegemist kõige tulutoovama elukutse esindajaga, kellel on napid säästud ja kes ei saa (ei ole ära teeninud?) eluaegset pensioni.
Argosega koostöö algusest on möödunud kümme aastat – väljaõpe, ekspiditsioonid – kuidagi vähevõitu – lahingpaari iga võiks olla enne tavapärast erruminekut kakskümmend või rohkemgi. Argosed olevat ju oluliselt inimestest pikaealisemad.
Kuigi sihtkoha linna väljakul on minategelase elukutse esmaesindaja ausammas, saabub minategelane ühiskonda, kus ta on sunnitud leppima abieluturu tehingute jääkidega. Seda, et paremad said paremad ja meie peame teineteisega leppima, seda teadvustavad mõlemad pooled. Tundub, et naisterahvas pikema hambaga. Muidugi, naisterahva puhul tuleb arvesse ka partneri potentsiaalne ohtlikkus. Mina saab aru, et teda peetakse ohtlikuks, ta lepib sellega, ta ei protesteeri – kas on põhjust(?), lugejale jääb see äraarvamiseks. Kirjanduslik traditsioon lubaks justkui arvata eelarvamuste põhjendamatust, aga ... selles jutus ei saa kindel olla.Võimalik konflikt naisega püsib pikalt õhus.
Aga episood episoodi haaval.
Nad saavad kokku. Mees saab aru, et ka kehakeel on tähtis (kas ta suudab end edaspidi kontrollida?).
Minnakse kõrtsi, kus neid ei taheta teenindada. Mees kaupleb, naine otsustab loobuda. Mees tõlgendab seda naise halva iseloomuna – kas tõlgendab õigesti, järsku naine väldib mehe edasisi ebaviisakusi avalikus kohas, väldib mehe ja restoranitöötajate konflikti eskalatsiooni...
Mere ääres läheb mees ujuma ja tunneb pehmet lööki kuklasse, tuleb veest välja ja näeb oma sümbiont-kaaslast teadvusetult kaldaäärses vees, samas lähedal täis karastusjoogi pudel. Mees arvab, et põhjuseks on palavus. Mõte, et järsku üritas naine tema kaaslast (argost) lihtsalt selle pudeliga maha lüüa, jääb minategelasel sõnastamata. Minul lugejana mitte.
Enne seksi ronib mees voodist välja, et looma rahustada – „... siis tunneb ju argos sedasama, mis inimenegi, kas pole“ ... „Ukseläve juures lebav argos tõmbles ja nuuksus unes.“

Miks argosel nime ei ole?

Naine saadab mehele psühhiaatri, keda esitleb juhuslikult kohatud sugulasena. Psühhiaater tuleb teadlikuna mehest ja kõigest – jääb mulje, et enne tulekut on ta lugenud minategelase toimikut. Tuleb välja, et minategelane ongi enneaegselt kosmoseluurest lahkunud, selgesõnalisele küsimusel lahkumise põhjustest jätab ta vastamata. Psühhiaater ütleb minale, et see on normaalne – niipalju kui tema saatusega mees üldse normaalne võib olla.Pärast psühhiaatri lahkumist mõtleb mees, et naine on rumal ja naine süüdistab teda ja teeb seda sellepärast, et tunneb ennast ise süüdlasena.
Keegi üritab argost mürgitada. Mees eitab, et ta kahtlustaks naist. Lugeja kahtlustab. Saabub aeg, kus ei räägita isegi sellest, mida televiisorist näha võib.
Tuleb külavanem. See mees ei meeldi ei argosele ega minategelasele. Selgub, et ei mees ega argos ei meeldi ka külarahvale. Nad kardavad teda. Mees on vihane, ta tajub vastumeelselt antud hoiatust külarahva hirmu eest ähvardusena.

Jutus kirjeldatud episoodide vahel kulgevat aega pole määratletud. Vaid kaudselt võib oletada paari tunni või nädala möödumist. Puudub teadmine episoodide vahel toiminud sündmustest. Võib olla, et midagi ei toimunudki, võib olla ei pannud mees tähelegi millegi toimumist – häiritud vaimuga, nagu ta on.

Maja on väljastpoolt põlema pandud ja välja ei saa. Naine teab majal keldri olevat ja keldris püstoli. Mees peab ennastmõistetavaks, et kelder on paidupaik tema eest ja püstol on hangitud enesekaitseks tema eest. Naine ei anna selle kohta täiendavat teadmist, aga hiljem nutab ja palub millegi pärast andeks (kas keldri ja püstoli pärast või pärines mürgitatud lihatükk ikkagi temalt? Või psühhiaatri pärast? Või...? Või käis see naine külas susimas?). Naine suhtub esimest korda leplikult argosesse. Nad põgenevad linna poole ja mees sattub lõksu. Lõks on rauast ja suurtele loomadele mõeldud.Kolmekesi minema ei pääse. Argos kutsub meest endaga teispoolsusesse, paremasse maailma aga mees ei taha naist vihaste külaelanike kätte jätta. Ta üritab seda argosele selgeks teha. Argos vahetab mehe naise vastu ja kuulub nüüd temaga kokku. Argos ja naine lähevad ära ja mina-tegelane jääb püstoliga kurje külaelanikke ootama. Olevat nõnnaviisi, et argos ei vaheta kunagi peremeest.
Aga minategelane mõistab nüüd haraka keelt, kes hoiatab lähenevate inimeste eest...

Kui sündmustiku osas võin ma teha oletusi ja üritada vaadata mina-monoloogi taha, siis argose kaaslasevahetuse motivatsiooni osas seda teha ei saa. Ma näen kolme võimalust: a) argos oli nii piinatud minategelase enesehaletsuse ja segasuse hoogudest, et põgenes mehe eest naise juurde, b) argos sai aru, et mees hoolib naisest enam kui endast ja talitas vastavalt mehe soovile ja c) argosel oli selgeks saanud, et koos mehega ootab teda mõttetu ja piinarikas hukk ja ilma inimkaaslaseta iniühiskonnas ei saa... Usutavasti on tões midagi kõigist kolmest.

Mulle meeldis lugu inetust mehest inetu koeraga, kes üritas kõigest jõust teha nägu, et ta on normaalne ja saab hakkama.
Mulle meeldib mõelda, et vaatamata naise rumalusele ja kohatisele pahatahtlikkusele mees armastas teda. Et siis selline armastuslugu. Kolmnurk.

Õienduseks.
Kvaasi - peagu, eba-, nagu, otsekui ▪: kvaasi+õpetlane, kvaasi+harmooniline võnkumine, kvaasi+osake füüs, kvaasi+täht astr kvasar (ÕS 2006)
Kvaasi sünonüümid: pseudo, oleks manqué, nominaalne, isehakanud, nn, osaline, imitatsioon, epigonic, sünteetiline, võltsitud, teeseldud, mõnitama, võlts (http://estonian.abcthesaurus.com/browse_synonyms/synonyms_for_kvaasi.html )

Teksti loeti eesti keeles

Täielik rämps!

1. Kogu lugu käimalükkav idee „kusagil on koht, kus soovitu läheb täide ja tee sinna on ohtlik“ on selge koopia Vendade Strugatskite „Väljasõidust rohelisse“. Võiks meenutada ka Tarkovski filmi „Stalker“.

2. Lugu kestab 40 lehekülge ja selle jooksul ei ole mingit peategelase arengut – ta vaid mõtiskleb selle üle, mida keegi võiks soovida.

3. Kuigi tsooni lähevad seitse inimest, puudub neil igasugune tundeelu. Pole minevikku, suhteid, kirgi. Null-stiilis kirjeldatakse nende võitlusi ja surmasaamisi. Kui pole tunde-elu, siis jätavad nad ka lugeja täiesti ükskõikseks.

4. Autor on näinud vaeva erinevate koletiste väljamõtlemisega. Koletised võitlevad kangelastega, kes jätavad lugeja ükskõikseks. Ka need ennenägematud koletised jätavad lugeja ükskõikseks.

5. Jutus on Strugatskite tsoon nimetatud Keelatud Maaks. Keelatud Maa reeglistik on antud legendide ja kuulujuttudena. Peategelane jõuab lõpuks arvutimängu või LARPi reeglite JOKK-skeemini – kui reeglide sõnastuses oli koma selle koha peal, siis ma saan soovida (nõuda) asja selles sõnastuses ja ehki see ei ole kooskõlas reegli mõttega, siis on nad kohustatud minu soovi täitma. Peategelane on jututeksti järgi totukene, aga üritab ikka mängu petta.

6. Ju on see totukene autori teine mina. Tema tegelik soov on ikka kõigile ja kogu ajaks õnne ja küllust. Autor üritab petmiskatset maskeerida eneseohverduseks.

Kättemaksuks sellise jutu eest võtan teisipäeval (enne raamatukogu lahti ei tehta) – Strugatskite jutu taaslugemisele.

Mul ei ole vähemalgi määral tunnnet, justkui oleks tegemist Strugatskite paroodiaga – kaalusin sellist võimalust küll.

Vene ulme paremik! :(

Teksti loeti eesti keeles

Mis nägu on „Kaaren“?

Seekordne Nikkarevi antoloogia kaanekujundus on hea.

(Antoloogia on valitud tekstide kogu, mis on koostajate poolt koondatud kui teatavat valdkonda esindav parim valim. Antoloogiad võivad esindada näiteks mingi maa kirjandust (nt. luulet, novelle, vm.), või ka mingi teadusharu parimate tekstide valimit.)

Võtsin raamatu kätte suurte ootustega.
Vene kaasaegne ulme!
Ohoo – Pelevini ja Jelizarovi kaasmaalased ja kaasaegsed, sealt võib tulla tõeliselt ootamatuid ideid!
Kirjutustehniline meisterikkus on nii suurel ja tugevate kirjandustraditsioonidega maal ennastmõistetav.

Lugesin läbi. Ei olnud kaasaegne Vene ulme.
Autorid: pooled üle kuuekümnesed (Rudenko, Loginov ja Stoljarov) ja vaid üks (Divov) praeguseks alla viiekümnene. Kõige noorem autor (Oleg Divov) on Jelizarovist viis aastat vanem.
Üheksast jutust olid neli (Semiliranda, Rotipüüdja, Quest ja Kaaren) avaldatud eelmisel aastatuhandel, üks 2000 aastal (Serjožik) ja kaks kõige uuemat (Lodusaared ja Raha eest töötamine) 2008. aastal. Kaks juttu (Semiliranda ja Rotipüüdja) pärinesid lausa Nõukogude võimu ajast.
Ma oleksin nende vanade autorite vanade juttudega täitsa rahul kui nad esindaksid mingit tipptaset. Praegu olen sunnitud nentima, et Eesti ulmekirjanduse tase, sellisena nagu teda Täheaegadest lugeda võib, on kriipsujagu kõrgem. Olen kindel, et kaks siinset juttu (Ei mingit probleemi ja Quest) ei leiaks Täheajas Eesti autorite tänapäeval kirjutatuna avaldamist – lihtsalt lati alt läbi jooksmised. Kahe jutu osas on mul olulised kahtlused (Semiliranda ja Serjožik), kas nad pääseksid Täheajas avaldamisele või soovitataks autoritel natuke veel arendeda...

Mul on raske uskuda, et Vene kaasaegsest ulmest ei olnud tõesti midagi valida.
Või et kui valik pidigi olema niiviisi kallutatud, siis oleks tahtnud lugeda ka koostaja kaalutlusi, miks just need.
Minu koondmulje langeb suuresti kokku Ats Milleri omaga – tema arvustuse eelviimase lõigu umbes 15 esimest rida.

Ja ikkagi – kui neil seal on Pelevin ja Jelizarov, kuidas on võimalik, et ei ole mitte ühtegi huvitavalt mõtlevat lühivormiga tegelejat? Ja Pelevinilt endalt ei mahtunud kogumikku mitte ühtki teksti? Ei kuulu vene ulme paremikku?
„Mitte ühtegi huvitavalt mõtlevat lühivormiga tegelejat“ – sai nüüd küll valesti öeldud – Maria Galina nime jätsin meelde! Temalt tahaks veel midagi lugeda...

Soovitus edaspidiseks – kogumiku kokkupanekul mitte usaldada ühe inimese lugemust, maitseotsustust ja valikut. Et teeks mitte Nikkarevi antoloogia, vaid Vene ulme oma...

„Kolm“ (ja mitte „kaks“) seetõttu, et ikkagi oli üks huvitav autor. Ja parem selline antoloogia kui üldse mitte. Ka pean võimalikuks, et veel mõni jutt omab mingit ajaloolist väärtust ehk on omas ajas omanud mingit kirjanduslikku väärtust.

Maria Galina

Teksti loeti eesti keeles

Tegemist on mind täiesti ükskõikseks jätva jutuga – sellest ka hinne.
Kirjutan siin seepärast, et ma saan sellest jutust eelarvustajatest (vaata ka kogumikuarvustus Ats Milleri poolt) natuke teistmoodi aru.

Kõigepealt, jutus puudub igasugune püüe kujutada mittevenelasi, tegemist on vene ühiskonnakriitikaga ja (justkui) naiivsele lihtkodanikule mõnede võimumehhanismide selgitamisega.
Teiseks, ja nüüd siis neid mehhanisme avavalt. Need jahitavad mutandid on eriliste kaasinimesi mõjutada suutvate (vaimsete) võimete ja oskustega. Jutu käigus selgub, et kahel peategelasel on ka võimed ja oskused. Veel hiljem saab selgeks, et need konkreetsed jahitavad mutandid on varem koos peategalastega töötanud mingis Hävituspataljonis (jutus on selgelt öeldud, et nime osa „Hävitus“ tuleb mõista sõna-sõnalt). Siis öeldaks ka seda, et need võimed ja oskused on välja arendatud just sellesama Hävituspataloni koolituse käigus. Ehk – vähemalt osa, kui mitte kõik – mutandid on loodud (maailma valitseva) süsteemi poolt, kes neid jahib. Need jahitavad on need mutandid, kes ei taha enam teenistuses võimu käsul tappa, vaid kes tahaksid iseseisvalt (hästi) elada (mis mõnikord ei välista ka tapmist?).
Asja käigus siis võitlevad eriettevalmistusega tüübid natuke omavahel ja tapavad ilma taolise ettevalmistuseta isikuid, kes arvavad end ka midagi tähendavat ja oskavat. Asja käigus saavad surma ka mõned Hävituspataljoni kooliga mutandid.
Lõpus on möödunud hulk aastaid ja mõned ellujäänud saavad taas kokku. Selgub, et ellujäänud ongi tasapisi nihkunud oma maailmavalitsemise suunas ja nende isu ei ole teps mitte sellest täis saamas.
See juutide ja juutluse pahelisuse külg tundub jutus olevat vaid naiivsetele kergestimõjutatavatele määratud propaganda. Juudid on siin vaid üksikisikud, kes üritavad mutantide maailmavallutusest ka mingit osa saada...

Divovi valmisõnum tundub olevat lihtne – kõige suuremad mutandid, keda (maailmavalitsemise = Venemaa valitsemise mõttes) kartma peaks, on igasugused eriettevalistusega jõustruktuuride võitlejad, olnu nad siis avalikkusele endised võitlejad või mitte. Nõuka = Vene lähiajaloost võiks siis loetleda Afganistaani ja Tsetseenia veterane, igasugu Alfa rühmi, KGB/FSB tegelasi.

Eriettevalmistusega mutantide loomisest on kirjutanud Viktor Suvorov.

Me töötame raha eest.
Me töötame raha pärast.

Näh, Putin on siis võimu haaranud mutant!

Sellest kes või mis oli see varasem/praegune maailmavalitseja, kes lõi mutante loova Hävituspatajoni, ei ole sõnagi.

Teksti loeti eesti keeles

Hämmastav, et selline ilgus on leidnud tee antoloogiasse ja tõlkimisele!

Ja kommentaatorid siin väidavad selle armsa olevat!

1. Jutt on kirjutatud 1988. See oli perestroika ja avalikustamise aeg. Isegi vene inimesele sai selgeks, et nõukogude võim on (kohati?) olnud julm ja sõja lõpul tehti Saksamaal ikka päris massiliselt tegusid, mida võiks liigitada inimsusevastasteks kuritegudeks.

2. Jutt on pühendatud sellele silmade avanemisele – ainult kirjanik ja venelane võis tol ajal väita, et talle on avalikustamise käigus trükitu üllatuseks.

3. Tähelepanuväärne on, et jutu kõik (täiskasvanud) sakslased on sead, lurjused ja lugeja emotsionaalne otsustus kogu linna suhtes… Ja ongi neile paras! Selle asemel, et hakata pikemalt avama suurvene šovinismi eri külgi – kujutage ette analoogilist juttu ilmumas neljakümnendate lõpu Saksamaal. Jutu tegevus toimub vanal juutidemaal ja kõik juudid on ahned sõnamurdjad ja alatud, vägivaldsed petised. Lugejal tekib viimasele leheküljele jõudes selge hinnang – vähe on neid veel tapetud!

4. Sümboolsel tasandil on Rotipüüdja Hans samal ajal nõukogude võim, kes tegutseb eelkõige helge tuleviku nimel (lapsed, kes sinna tulevikku kaasa võetakse – laste tuleviku nimel tehakse liiga nende samade laste vanematele).

5. Hans = nõukogude võim. Rotid, keda kirjeldatakse väga ebameeldivatena ja kelle hävitamine oleks justkui iga ausa inimese kohus, on kulakud ja teised, kes kuulusid klassidena likvideerimisele (kulakuluse likvideerimiseks kasutati ka nende massiuputamist – vt Solženitõn, Gulaagi arhipelaag), omaaegses nõukamütoloogias kujutati kulakuid just rottidena (Elagu Golodomor! - http://et.wikipedia.org/wiki/Golodomor). Inimlikult on Hansul küll rottidest kahju, aga nad ongi vastikud. Näiliselt kuri hunt on siis NKVD/KGB… Hunti kardavad eelkõige sakslased, kes ongi ju lurjused, aga selgub, et hunt on hoopis laste (helge tuleviku) sõber.

6. Lõpuküsimuse toomine sellesse konteksti annab autori vastuse. „…kas headus võib olla julm, …“. Lugejat on eelnevaga veendud, et laste äraviimine julmade ja lollide vanemate juurest on ainuõige. Eelneva sümboolika kaudu on antud ka hinnang nõukogude võimu minevikutegudele – jah, oli küll julm, aga see oli õigustatud kannatanute lurjusliku olemusega ja helge tuleviku nimel ainuvõimalik.

7. See moraal neelati lihtsalt ja rõõmsalt alla. Kas see allaneelamine oleks olnud sama ennastmõistetav ka juhul, kui (sakslase) jutt oleks õigustanud helge tulevikuga juutidega ümberkäimist Natsionaalsotsialistliku partei juhtimisel?

8. Juhul kui antoloogiasse valiti see jutt just selleks, et näidata vene kirjanduse viletsust ja kahepalgelisust, siis selle eesmärgiga ei tohiks antoloogiaid koostada.

Vana muinasjutu ümbersõnastamine viiesõnalise lõpuküsimuse esitamiseks ei ole mingi eriline kunstisaavutus, pigem vastupidi.

Teksti loeti eesti keeles

Minu „Baiita needuse“ lugemisel on kaks eellugu.

Esimene eellugu. Viimastel aastakümnetel on mul olnud vaikne põlgus Eesti kirjanike suhtes. Üldiselt ma neid ei loe. Aeg-ajalt pisteliselt midagi, mis juhuslikult näppu sattub või ajakirjanduse kriitikas palju kiita saab. See „aeg-ajalt“ on tavapäraselt kinnitanud minu eelarvamust. Nii olen ma lugenud pool mingit apteekri-raamatut ja otsustanud selle olevat mitte-minu-jaoks ja üldistanud kogu Harglale. Juhuslikult olen sattunud Ulmekirjanduse Baasi (kirjutama ja arvustusi lugema) – sealt tekkis huvi Hargla kirjutatu vastu. Kui siis „Suudlevate vampiiride“ raamatut nägin, võtsin ja lugesin. Kõike ei lugenud. Meeldisid „Raudhammas“ ja Liina-lood (Minu… oli kohe väga hea!) ja tekkis tahtmine veel Harglat lugeda – saamaks aru, mis asja ta ajab ja kujundamaks oma suhtumist. Raamatukogust valitud juhuslik Hargla oli „Baiita needus“.

Teine eellugu. Viimane „Täheaeg“ on keskendunud seiklusulmele, erinevad ajastud ja maailmad, aga ikka „jookse(!), hüppa(!), TAPA! Olen siin urisenud juba kolme seiklusulme peale. Mulle seiklusjutud muidu meeldivad. Mulle meeldib ka seiklusulme. Mulle ei meeldi seiklusulme, kus autor kasutab autori õigust loll olla.
Noh umbes nii, et metsas elab põder – metsas on koledad kiskjad – selles ulmejutus on põder kiskja.
Selles ulmejutus on põder kiskja, sest autorile nii meeldib!
Selle järgi, kuidas see põder peategelast varitseb ja ohustab, saab üsna hästi aru, kuivõrd põdra kiskjalikkus on tingitud autori loodusetundmise iseärasustest. Siia peale lugesin siis Hargla „Baiita needust“.
(Muide, meie metsade põder laseb leitud linnu- ja jänesepoegadel hea maitsta, aga see ei tee temast veel kiskjat.)

Arvamus „Baiita needusest“.

Jutt oli täitsa kobe. Peategelase tundeelule pole justkui miskit ette heita – elasin sisse ja kaasa. Ulmelisus oli sisuliselt põhjendatud – needus kui selline ja selle mõju seikluse käivitajana olid loogilised ja nõudsid ulmet.
Peategelase võitlusoskused ja teiste tegelaste suhete sasipundar mulle ka enam-vähem sobisid.

Oli kolm süvenemist takistavat olulist detaili, mis oleksid olnud välditavad autori loll-olemise õiguse jõhkrast demonstratsioonist loobumisega.

Lollus nr 1. Peategelasel oli alguses stilett. Stilett on ruudukujulise (tera) ristlõikega torkerelv, mis tüüpiliselt kuulus salamõrtsukatele. Ajaloolased on rõhutanud selle relva mitte-kuulumist aadlike relvastuse hulka. Pärast esimest suurt kõrtsikaklust selgub tasapisi, et tegemist on kõrgaadlikuga, kel rüütli aumõiste ja koolitus olulised on. No misjaoks siis stilett? Stiletiga oli tekitanud loo ja peategelase olemusega sobimatu kujutluse peategelasest, mida siis lugeja tasapisi teksti arenedes korrigeerima peab hakkama.

Lollus nr 2. Kirjatuvina kasutavad pahad selles jutus kondorit, keda autor kirjeldab merelinnuna. Kondoreid on ainult üks liik, kes elab Andides ja on selgelt ja üheselt maismaalind. Lokaliseerida tegevustik Lõuna-Ameerikasse ja väita … Ilmselt ajas autor kondori albatrossiga segi – konteksti järgi peaks albatross sobima.

Lollus nr 3. Eelnevate arvustuste juures on tähelepanu juhitud autori poolesele võimetusele ammu ja vibu vahel vahet teha. Mind häiris ka!

Ei midagi lihtsamat – sõnadel on olemas tähendused ja kui autor neid ei tea, siis võiks järele vaadata.
Igaks juhuks võiks vaadata ka siis, kui ta arvab, et ta teab. Raamatu eest küsitakse ju raha!

Kui autor arvab, et tal on õigus loll olla, siis … võiks ju olla toimetaja ja kirjastus

„Toimetanud LINDA UUSTALU“ – kirjastuse nimi on Varrak.

12.06.2013.

Tänan eelmist arvustajat märkuse eest! Stileti osas möödapanemisest - kontrollisin enda (varasemat vaike-)teadmist netiallikatest: http://www.dragon.ee/foorum/viewtopic.php?f=107&t=8746 - seal on loetav Tartu Ülikooli ajaloo instituudi loengukonspekt keskaegsetest relvadest ja sõjandusest (leidsin sealt kinnitust).

Üldiselt ma ei arva, et ulme peaks olema ajaloo-, inseneri-, ja loodusteadustega kooskõlas. Aga kuhu tõmmata piir? Minu jaoks on piir tavateadmiste tasemel - tasemel, mis on omandatud (peaks olema omandatud) keskharidusega + üldine kultuurihuvi. See üldine kultuurihuvi võiks olla selline, et loomaaiast läbi jalutades on loetud puuridel olevaid tekste (ja need meelde jäetud).

Probleem on tegelikult selles, et kui arvata ükskõik olevat, kas amb või vibu, siis muudetakse taoliste trükitud tekstidega keele tähendusvälju ja kogu eelneva keeleliselt (ka visuaalselt) väljendatud kultuuri tajumisvõimalusi... Kondor on Kolumbia, Ecuadori, Boliivia ja Tshiili vappidel ja Boliivia rahvuslind - kui arvata, et teda võib pidada merelinnuks, siis vaesub ja muutub kogu Ladina-Ameerika tajumine - tegemist ei ole suvalise värvulisega, vaid tal on tugev semantiline väli! Kondori tugevat sematilist välja võib ka kuulata - toksige otsingusse "El Condor Pasa"...

Teksti loeti eesti keeles

Seitse lehekülge, mis lõppeb olemise jõe poolelauselise, aga emotsionaalselt tugevalt mõjuva kirjeldusega: „… vahutav kollane juga minu seest välja purskas, …“.

Olemise jõgi raamib juttu, sellega algab (pealkirjast ju jutt algab) ja sellega lõppeb (viimased kolm sõna on siin esitamata).

Mina näen tekstis kolme eri juttu ja hinne sõltub kõige enam sellest, millist neist hindamise aluseks võtta.

Esimene jutt (see kooruke) on lihtsakoeline seiklusjutt. Kirjutaja on sattunud hoogu ja oma hoos rappa põrutanud. Mingil hetkel on ise ka aru saanud, et rabas on ja pole raatsinud valmis teksti prügikasti visata. Luuletanud siis lõpu, et see kõik oli uni, arvutimäng või loetav raamat. Saatnud teksti ära, ikka tore ju näha oma nime raamatusse trükituna. Keskpärane lugu (3). Loo keskpärasusest on eelarvustajad pikalt juttu teinud.

Teine jutt on koorukese varjus olev valm. Kõigepealt on ligi seitse lehekülge ulmekirjanduse paroodiat ja siis võetakse kümnel real kokku, et kuseminegi on olulisem, tähtsam ja võimsam kui (seda laadi ulme)jutud – öeldakse näkku valusat tõtt. Kesine lugu (2). Kesine seetõttu, et kohale ei jõudnud. Mul pole miskit taolise sõnumi vastu (sõna ja arvamuste vabadus), aga … nagu eelarvustustest näha – keegi ei tajunud taolist sõnumit. Keegi ei tajunud seda seitset lehekülge paroodiana! Kui sõnumist aru ei saada või sellest saadakse valesti aru, siis pole süü mitte vastuvõtjal, vaid ikka saatjal.

Kolmas jutt on psühhanalüütiline keskeakriisis mehe jutt. Tekstis on kaks erinevat mina-tegelast, see pöörab pilgu kolmanda otsingule – jutt autorist. Jutt autorist (see on siis päris autori poolt välja mõeldud autor), kes kirjutab sellist lihtsat ulmejuttu ja muudkui sublimeerib. Vahutav kusejuga on loomulikult viide autoris hirmu tekitavatele eesnäärmeprobleemidele – et kui imeline ja tore on ikka vahutav juga – hirmudeta aeg (!, mis minevikus ja tulevikus?). Eelnev seitse lehekülge peaks siis sisaldama detaile selles võtmes?
Miskit justkui leiduks:
• Sinine ammulett, mida kõik ihaldavad ja mis kõikvõimsaks teeb on Viagra tablett;
• Puur, mida peategelane ei ava, on mitmetähenduslik:
o pärakas, kuhu arst peaks torkama oma sõrme kompimaks (palpeerimine) eesnäärme seisundit – hirm selle protseduuri ees heidutab arsti eest;
o puuris on naise näoga lind, see on ainuke jutus kirjeldatud naine, kes üritab minategelast lõksu meelitada (ise seda teadmata/teadvustamata), naise juurde minek = vangi minek;
o puuri ei avata – vabatahtlik tsölibaat;
o tsölibaadi valik ei ole ennastmõistetav, seda põhjendatakse – puuris (kas nüüd tähendavana abielus või lähisuhtes olemist) kaduva individuaalsusega – neli isikut on eristamatult kokku sulanud ja neil on tegelikkusest väärkujutlused;
• Kahvatu ustav kääbus Myrt, keda kõik, peale minategelase peavad (autori arvates) eemaltõukavaks, kahvatus viitab saladuses (keldris) hoidmisele – autor alustab juttu selge viitega, et tema kauane salajane sõber mõjub teistele eemaltõukavalt.
Ühe ulmejutu tõlgendamine psühhoanalüütilise oopusena (vananeva kapihomo hirmude kajastusena) oleks mõistlik vaid oluliselt teises kontekstis – igal juhul mitte Täheajas – niiviisi loodud autoris pole midagi ulmelist (vilets - 1), teemast mööda.

Teksti loeti eesti keeles

Ma mäletan, see oli just nagu eile.

Meie, see tähendab, mina ja isikud, keda laiem avalikkus tunneb nimedega Siim Veskimees ja Triinu Meres olime ühe hoovi poisid. Ühe hoovi poisid ei tähenda, et me oleksime erilised sõbrad olnud. Mina olin omaette ja nemad mängisid omaette, läksin mööda või lihtsalt viibisin kusagil läheduses. Ma aegajalt imestasin, mis neid küll liitis ja ühendas.

Ikka nad kraaklesid ja kaklesid.

Ma mäletan, see oli just nagu eile.

„Mida sa keksid siin oma Ereliukasega… Minul on kodus suur vend, ta võib kõik ereliukased ühe käeliigutusega ära lõhkuda!“
„Aga minu onu on miilits. Ta paneb sinu venna vangi ja vangis vägistavad pätid sinu venna ära!“
„Kui minu vend vangi läheb, siis ta võtab raamatu kaasa ja keegi ei tea raamatut ära võtta. Õhtul paneb ta raamatu püksi ja teda ei saa vägistada! Pärast tuleb ta vangist tagasi ja tapab sinu onu ära…“
„Kui sinu vend tuleb minu onu tapma, siis minu onu peidab ennast diivani taha. Sinu vend paneb pea diivani alla, et minu onu otsida ja sel ajal saeb minu onu diivani jalad alt ja diivan kukub sinu vennale pähe…“

Seda ma enam täpselt ei mäleta, kummal vend ja kummal onu oli. Aga viimasest Täheajast nende jutte lugedes tuli Ereliukase-tüli meelde küll. Mõttelaad on olnud jääv – selgus mulle.
Selgus kurvastuseks.

Ega ma poleks neid jutte arvustamiseks võtnudki, aga tahaks juhtida tähelepanu ulmes levinud soolise lolluse eriliigile. Mina olen varem harjunud mõtlema, et on hea kirjandus ja halb kirjandus. Kohati avaldatakse ka tarberaamatuid – neid kitsa sihtgrupi meelelahuse omi, mõnikord võib kitsast sihtgruppi defineerida ka arengupeetuse järgi. Siin BAAS’is arvustusi lugedes sain teada, et osa halva kirjanduse halbus on paratamatus, sest kirjutajad on naised. Et naistel olla mingi oluline puue, mis ei luba head kirjandust kirjutada – head kirjandust arvustaja arvates. Sellekohaste arvamuste lugemine viis arusaamale, et puue on emotsionaalne, et naised justkui ületähtsustavad tundeelu ja seepärast pole nende loodud kirjandus täisväärtuslik.

Kui naised kirjutavad puude pärast halba kirjandust, siis kas meeste kirjutatu on ka miskitmoodi eriline? Osa sellest on – kui kirjutatakse sedasama minu teksti algul toodud kelkimislugu. Mõeldakse välja üha uusi koletisi ja maagiaid ja kummalisi ja teravmeelseid nippe nende koletiste võitmiseks ja siis tuleb koletise uus omadus selle nipi ümberlükkamiseks ja nipi vastase nipi uued ja uued versioonid. Taolise kelkimisloo tavapärane, kuid mitte kohustuslik osa on pseudokeskaegsesse olustikku tulirelvade (või muu tänapäevase teadusesaavutuse) toomine.

(Ikka Kalašnikoviga Madisepäeva lahingusse!)

Et alguses justkui luuakse reeglistik, milles tegevus käib ja siis muudetakse seda, et lugeja ahhetaks. Ja lugejal pole võimalust protesteerida – osa sellest reeglistikust on antud mitmetimõistetavate vihjetega, osa sellest reeglistikust pärineb konkreetsest jutust väljaspool paiknevas traditsioonis.

Pehhovil tuuakse keskaegses maailmas maagiaga tulirelvi kohale!

Le Quini võlurid trumpavad üksteist üle raamatutega püksis!

Mina lugejana ei ahheta. Minul hakkab igav – märgin mõttes ära, ahhaa, reeglite muutus. Mängureeglite muutmine keset mängu ei viita autori erilisele fantaasialennule – pigem selle puudumisele.

Ja tõepoolest, kuningate loo ajal jäin magama ja alles kaks päeva hiljem otsustasin ikka lõpuni lugeda. Lugesin edasi ja kuigi ma esimesest poolest suurt miskit ei mäletanud, polnud sellest midagi – ikka ühtemoodi jookse ja tulista. Veskimehe jutt oli oluliselt parem – kuna ta on ligemale poole lühem, siis sai läbi ühe korraga.

Ühtemoodi olid need jutud ka selle poolest, et kõrvaltegelased läksid omavahel segi. See polegi eriti oluline, nende surm on vajalik ainult selleks, et näidata kui kole ja raske on peategelasel – ohtlikkuse selge märk on ümberringi surmasaamine. Aga ikkagi, ühte moodi surma saanud sõber võiks erineda teist moodi surma saanud sõbrast või ellu jäänud sõbrast. Kui sellele sõbrale oleks antud lugejale tajutav eriline isiksus või suhe minategelasega, siis oleks see surm võinud ka lugejat puudutada.

Nende kahe jutu juures ei ole eelarvustajad saanud seksuaalsuse eri aspektide mainimiseta. Nii minagi – on kujunenud meeldivaks traditsiooniks…
Minu jaoks on Meres’e jutt aseksuaalne. Alguses mainitud samasooline ihalemine jääb õhku rippuma – kuivõrd jutt jookseb suures osas tegelaste minevikuta, siis jääb see selliseks korra-mainimiseks nagu kellegi punetavad kõrvad. Mõistuslikult suudan konstrueerida seose, et kui võimusuhe, siis selles ka seksuaalsus sees, aga minu jaoks on see võõrkeha – ei veena.
Veskimehe peategelane on paras moraalne värdjas. Jutt saaks mingil viisil töötada, juhul kui peategelane oleks mingil viisil sümpaatne (no emapaatia kõlbaks kah). Lugu algab sissejuhatusest, kus selgub, et minajutustaja on vanaisa, kes räägib lapselastele unejuttu. Päris pisikestele lapselastele. Ja siis kukub ta kelkima, kuidas ta keppis oma sõbra armastatut, sel ajal kui sõber lakku täis peaga magas! Arutleb täie ennastmõistetavusega kinniseotud vangide vägistamise võimaliku tehnika üle! Ma küll ei mõista seda autori seisukohana, et progress (mille teenistuses peategelane kahtlemata on) saabubki vastuolude ja vastuoluliste isikute kaudu. Pigem jääb selline mulje, et jutu autorile meeldivad taolised episoodid ja tal läks suures kirjutamise hoos meelest, kellele seda juttu räägitakse. Vähemalt üks lugeja registreeris kohe alguses – vanaisa räägib lapselastele oma noore ea kangelastegudest, vaata, kus ta hakkab valetama ja liialdama, vaata, millised ajastu ja maailmamõistmise ennastmõistetavused ses jutus kajavad. Vaat selline progress siis, kus vanaisa õpetab lapselastele, et vangide vägistamine on normaalne!

„Mida sa tuled oma lohega hüppama! Mul on Stinger ja ma lasen su lohe sodiks!“
„A’mulohel on tead selline omadus, et ta saab tahtega sinu Stingeril tõrget tekitada. Sitta sa lased!“
„Lohe saab ainult siis tõrget tekitada, kui ta näeb ja teab, et see mingi relv on. Ma lasen vanni vett täis, poen vee alla. Lohe vee alla ei näe…“
„Häh, sa sured vee all ära. Sa ei saa hingata.“
„Mul on kokteilikõrred, ma hingan läbi nende! Ja kui lohe siis selja pöörab, et mind otsida – siis ma tõstan pea vee alt välja. Ja saen diivani jalad alt…“

Teksti loeti eesti keeles

Ma mäletan, see oli just nagu eile.

Meie, see tähendab, mina ja isikud, keda laiem avalikkus tunneb nimedega Siim Veskimees ja Triinu Meres olime ühe hoovi poisid. Ühe hoovi poisid ei tähenda, et me oleksime erilised sõbrad olnud. Mina olin omaette ja nemad mängisid omaette, läksin mööda või lihtsalt viibisin kusagil läheduses. Ma aegajalt imestasin, mis neid küll liitis ja ühendas.

Ikka nad kraaklesid ja kaklesid.

Ma mäletan, see oli just nagu eile.

„Mida sa keksid siin oma Ereliukasega… Minul on kodus suur vend, ta võib kõik ereliukased ühe käeliigutusega ära lõhkuda!“
„Aga minu onu on miilits. Ta paneb sinu venna vangi ja vangis vägistavad pätid sinu venna ära!“
„Kui minu vend vangi läheb, siis ta võtab raamatu kaasa ja keegi ei tea raamatut ära võtta. Õhtul paneb ta raamatu püksi ja teda ei saa vägistada! Pärast tuleb ta vangist tagasi ja tapab sinu onu ära…“
„Kui sinu vend tuleb minu onu tapma, siis minu onu peidab ennast diivani taha. Sinu vend paneb pea diivani alla, et minu onu otsida ja sel ajal saeb minu onu diivani jalad alt ja diivan kukub sinu vennale pähe…“

Seda ma enam täpselt ei mäleta, kummal vend ja kummal onu oli. Aga viimasest Täheajast nende jutte lugedes tuli Ereliukase-tüli meelde küll. Mõttelaad on olnud jääv – selgus mulle.
Selgus kurvastuseks.

Ega ma poleks neid jutte arvustamiseks võtnudki, aga tahaks juhtida tähelepanu ulmes levinud soolise lolluse eriliigile. Mina olen varem harjunud mõtlema, et on hea kirjandus ja halb kirjandus. Kohati avaldatakse ka tarberaamatuid – neid kitsa sihtgrupi meelelahuse omi, mõnikord võib kitsast sihtgruppi defineerida ka arengupeetuse järgi. Siin BAAS’is arvustusi lugedes sain teada, et osa halva kirjanduse halbus on paratamatus, sest kirjutajad on naised. Et naistel olla mingi oluline puue, mis ei luba head kirjandust kirjutada – head kirjandust arvustaja arvates. Sellekohaste arvamuste lugemine viis arusaamale, et puue on emotsionaalne, et naised justkui ületähtsustavad tundeelu ja seepärast pole nende loodud kirjandus täisväärtuslik.

Kui naised kirjutavad puude pärast halba kirjandust, siis kas meeste kirjutatu on ka miskitmoodi eriline? Osa sellest on – kui kirjutatakse sedasama minu teksti algul toodud kelkimislugu. Mõeldakse välja üha uusi koletisi ja maagiaid ja kummalisi ja teravmeelseid nippe nende koletiste võitmiseks ja siis tuleb koletise uus omadus selle nipi ümberlükkamiseks ja nipi vastase nipi uued ja uued versioonid. Taolise kelkimisloo tavapärane, kuid mitte kohustuslik osa on pseudokeskaegsesse olustikku tulirelvade (või muu tänapäevase teadusesaavutuse) toomine.

(Ikka Kalašnikoviga Madisepäeva lahingusse!)

Et alguses justkui luuakse reeglistik, milles tegevus käib ja siis muudetakse seda, et lugeja ahhetaks. Ja lugejal pole võimalust protesteerida – osa sellest reeglistikust on antud mitmetimõistetavate vihjetega, osa sellest reeglistikust pärineb konkreetsest jutust väljaspool paiknevas traditsioonis.

Pehhovil tuuakse keskaegses maailmas maagiaga tulirelvi kohale!

Le Quini võlurid trumpavad üksteist üle raamatutega püksis!

Mina lugejana ei ahheta. Minul hakkab igav – märgin mõttes ära, ahhaa, reeglite muutus. Mängureeglite muutmine keset mängu ei viita autori erilisele fantaasialennule – pigem selle puudumisele.

Ja tõepoolest, kuningate loo ajal jäin magama ja alles kaks päeva hiljem otsustasin ikka lõpuni lugeda. Lugesin edasi ja kuigi ma esimesest poolest suurt miskit ei mäletanud, polnud sellest midagi – ikka ühtemoodi jookse ja tulista. Veskimehe jutt oli oluliselt parem – kuna ta on ligemale poole lühem, siis sai läbi ühe korraga.

Ühtemoodi olid need jutud ka selle poolest, et kõrvaltegelased läksid omavahel segi. See polegi eriti oluline, nende surm on vajalik ainult selleks, et näidata kui kole ja raske on peategelasel – ohtlikkuse selge märk on ümberringi surmasaamine. Aga ikkagi, ühte moodi surma saanud sõber võiks erineda teist moodi surma saanud sõbrast või ellu jäänud sõbrast. Kui sellele sõbrale oleks antud lugejale tajutav eriline isiksus või suhe minategelasega, siis oleks see surm võinud ka lugejat puudutada.

Nende kahe jutu juures ei ole eelarvustajad saanud seksuaalsuse eri aspektide mainimiseta. Nii minagi – on kujunenud meeldivaks traditsiooniks…
Minu jaoks on Meres’e jutt aseksuaalne. Alguses mainitud samasooline ihalemine jääb õhku rippuma – kuivõrd jutt jookseb suures osas tegelaste minevikuta, siis jääb see selliseks korra-mainimiseks nagu kellegi punetavad kõrvad. Mõistuslikult suudan konstrueerida seose, et kui võimusuhe, siis selles ka seksuaalsus sees, aga minu jaoks on see võõrkeha – ei veena.
Veskimehe peategelane on paras moraalne värdjas. Jutt saaks mingil viisil töötada, juhul kui peategelane oleks mingil viisil sümpaatne (no emapaatia kõlbaks kah). Lugu algab sissejuhatusest, kus selgub, et minajutustaja on vanaisa, kes räägib lapselastele unejuttu. Päris pisikestele lapselastele. Ja siis kukub ta kelkima, kuidas ta keppis oma sõbra armastatut, sel ajal kui sõber lakku täis peaga magas! Arutleb täie ennastmõistetavusega kinniseotud vangide vägistamise võimaliku tehnika üle! Ma küll ei mõista seda autori seisukohana, et progress (mille teenistuses peategelane kahtlemata on) saabubki vastuolude ja vastuoluliste isikute kaudu. Pigem jääb selline mulje, et jutu autorile meeldivad taolised episoodid ja tal läks suures kirjutamise hoos meelest, kellele seda juttu räägitakse. Vähemalt üks lugeja registreeris kohe alguses – vanaisa räägib lapselastele oma noore ea kangelastegudest, vaata, kus ta hakkab valetama ja liialdama, vaata, millised ajastu ja maailmamõistmise ennastmõistetavused ses jutus kajavad. Vaat selline progress siis, kus vanaisa õpetab lapselastele, et vangide vägistamine on normaalne!

„Mida sa tuled oma lohega hüppama! Mul on Stinger ja ma lasen su lohe sodiks!“
„A’mulohel on tead selline omadus, et ta saab tahtega sinu Stingeril tõrget tekitada. Sitta sa lased!“
„Lohe saab ainult siis tõrget tekitada, kui ta näeb ja teab, et see mingi relv on. Ma lasen vanni vett täis, poen vee alla. Lohe vee alla ei näe…“
„Häh, sa sured vee all ära. Sa ei saa hingata.“
„Mul on kokteilikõrred, ma hingan läbi nende! Ja kui lohe siis selja pöörab, et mind otsida – siis ma tõstan pea vee alt välja. Ja saen diivani jalad alt…“

Teksti loeti eesti keeles

Tavaliselt ma ei ole nõus (paljude) eelretsenseerijatega ja minu kirjutused on tihti ajendatud vaidlemissoovist. Praegu pean deklareerima, et kõige eelöelduga olen nõus. Või vähemalt peaaegu kõigega.

Olen nõus hinnetega 5, 4 ja 3 sellele romaanile. Kõiki neid panen isegi.

Olen nõus, et:
„paar lehekülge Leningradi blokaadis kaaluvad ülesse 3 tonni horrori-raamatuid“;
• Strugatskite lugemise muutusega ajas – kunagine imetlus oskusest igapäevasele nürile tegelikkusele lisada kummastavat fantaasiat on asendunud imetlusega oskusest nõuk. olusid analüüsida ja inimhinge sügavustes tuhnida;
• küsimus, milleks Jumalale inimene (?) on oluline ja uudne;
• tegemist on silmapaistvalt hea tõlkega, kus raamatule annab olulise lisaväärtuse kommentaaride hulk ja kvaliteet;
• raamatu headuse üks olulisi külgi on selle emotsionaalne mõjuvus – masendust ja depressiooni tekitavana;
„tegu pole niivõrd žanriulme kui sümbolismi, sürrealismi, absurdi või millegi muu taolisega“;
• tegemist on raamatuga, millele (nõukogude) eesti lugejate hulgas suurt menu loota ei ole, aga mille ilmumine sellele vaatamata oodatud ja oluline on;
• "Inetuid luiki" ja "Tigu nõlvakul" võib pidada mingis mõttes samalaadseteks teosteks;
„See raamat oleks pidanud siis ilmuma, kui ta valmis sai (1972).“ Praegu seda lugedes ei saa enam kätte seda õiget muljet – see rohkem sovjetoloogidele-arheoloogidele sobiv;
„lihtne lugu - komnoorest parteiladvikusse ja et ka nemad nutavad“;
„Teose lõpp tekitab isegi kahtluse, et ega ei ole tegemist ühe põrgu ringiga? Seesama lõpp on ühtlasi raamatu üks suuremaid miinused, kuna jätab enamus küsimusi õhku ega seo sündmusi kokku vaid jätab need sama lahtiseks kui nad olid alguses.“;
„ei leia ka, et Izja, kes on lihtsalt suur laps, Andreist kuidagi moraalselt rohkem arenenud oleks“

Kommentaaride kommentaarid võiksid selle raamatu juurde sobida! Selle raamatu juurde tähendab siin konkreetset Eesti väljaannet Veiko Belialsi kommentaaridega. Need loovad pideva distantsi loetavaga. Minu, puhtemotsionaalse, nõuka tegelikkust ja vene kõnekeelt mäletava lugeja kõrval (ja sees) on mõtteliselt kogu aja keegi neid vajav – neid on koguni mitu – erinevad inimesed vajavad erinevaid selgitusi. Alatasa olen ma sunnitud isegi imestama – vaat mida see väljend tegelikult tähendab (!) ja kust ta pärit on (!). Eks seegi ole üks ulme kirjutamise võimalusi – luua kommentaaridega kujutlus neid vajavast (tuleviku) inimesest/ ühiskonnast. Olen siin-seal taolist võtet kohanud, kuid nii täiuslikku efekti kui Belialsil mitte iialgi. Minu vaimustunud kummardus vormimeisterliku looja ees! (Jorge Luis Borges - "Pierre Menard, Don Quijote autor")

Kahtlemata oli Vendade raamat omast ajast ees – see olek aga tähendab, et ollakse ajaline, kui ollakse ajast ees, siis aeg läheb ja mingil hetkel ollakse ajast maas. Minu jaoks on kätte jõudnud ajast maas olemine.

Eetika hindamine – kogu raamatut läbib mõte, et ei ole vahet erinevate maade sõjakurjategijatel – saksa, jaapani, … omad on hukka mõistetud kohtus, samal ajal kui vene, inglise, … omas suplesid aupaistes.
Nürmbergis otsustati, et sõjaõiguses tavapärane arusaam, kus ühe poole sõjaõiguse rikkumine avab teisele poolele õiguse proportsionaalseks rikkumiseks, sakslaste kohta ei kehti. N Liit ei olnud liitunud igasuguste konventsioonidega ja nende sõjavange koheldi teistmoodi kui näiteks inglasi, ameeriklasi, … Omamoodi huvitav oleks kujutada ette Nürmbergi protsessi, kus võetakse kuupäev kuupäeva järel lahti, kes kui palju sõjavange hukkas või mitut haiglat pommitas ja kui suur osa sellest võis olla proportsionaalne vastus teise poole eelmise päeva tegevusele.
Paradoksaalne, aga just see lähenemine, millega Nürmbergis võeti ära üks võimalikke olulisi kaitsetaktikaid, lõi tee praegusele arusaamale rahvusvaheliste suhete moraalist – ajakirjandus ja poliitikud said võimaluse pasundada selliste ja teistsuguste tegude suurest moraalivastasusest. Avalikkus jäi seda uskuma ja hakkas ka oma sõjameestele esitama sarnaseid nõudmisi.
See oma poolele sarnaste nõudmiste esitamine ei ole maailmas üldine. Tarvitseb vaid meenutada ameerika avalikkuse reageeringuid ameeriklaste sõjale (selle detailidele) Vietnamis, Iraanis, Afganistaanis ja võrrelda seda mõttes venelaste suhtumisega oma vägede tegevusse Afganistaanis või Tsetseenias…
Või ex-Jugo rahvaste suhet oma sõjakurjategijatesse (Carla Del Ponte „Proua prokurör“ – kindel lugemissoovitus!).

Ja kui ma nüüd küsin, kas näiteks Andrei valmisolek vastuhakku plaaniv sõdur rivi ees ootamatult ja kohtuta maha lasta on erilise lurjuslikkuse näitaja, siis – vist ei (!), ta käitus vastavalt tolle aja ennastmõistetavatele moraalinormidele. Aga kas piinamine ülekuulamisel? Kas piinamine ülekuulamisel oli tolle aja ennastmõistetavus? Ajaloost on justkui meelde jäänud, et selle jaoks oli vaja taotleda luba vastavalt asjaoludele – ja see oli nii XX sajandi keskel üsna erinevates maades sõltumata sõjas valitud poolest (kaasa arvatud Gestapo ja NKVD). See tähendab, et loata piinamine oli paha! Uurija initsiatiiv anda hetkeemotsiooni mõjul ülekuulatavale korralik keretäis oli (moraalselt ja seaduslikult) lubamatu – tegelased teavad seda, näiteks episood, kus pärast xxx-le peksa andmist klapitatakse seletusi, justkui oleks ülekuulatav ise rünnanud…
Hämmastav on tõdeda, et sarnane moraal on meie kaasaegses Eesti seadustikus ka sees. Situatsioon on kujutletud ajakirjanduse põhjal. Peetakse isik kinni, ta on üksi paljude võimu esindajatega ja saab peksa, turvakaamera lint läheb kaotsi ja kinnivõtjad muudkui tunnistavad vastastikku… Sõna sõna vastu situatsioon. Ei oleks seadusandjal raske nihutada tõendamiskohustust, nii et võimu esindajate vastastikuse tunnistamise võimalus kaotada. Aga seda ei ole tahetud teha. Tahe on määratud moraaliga – tahet on jätkunud ahistamise ja diskrimineerimise ja salajase pealtkuulamise jaoks, aga mitte piinamise jaoks!

Eksperiment on siin raamatus tähtis asi, mis kommenteerijal kommenteerimata jäänud. Siin on minu arvates kaks olulist tähendusseost.
1. Sotsialismi ülesehitamine oli nõuka retoorikas „inimkonna ajaloo suurim eksperiment“. Oli kaunis traditsioon, et kui mingi eksperimendiga oli seotud partei ja valitsus, siis kõik eksperimendid muudkui õnnestusid – tarvitseb vaid meenutada maisikasvatust, hargneva peaga nisu, uudismaa rajamist… Eksperimendi negatiivset tulemust ei tunnistatud. Sotsialismi ülesehitamise lõpplikku, täielikku, ja millist iganes võitu kinnitasid ja pühitsesid erinevad partei kongressid hämmastava järjekindlusega, no keda see partei siis veenis alatasa sama korrates? Iseennast? Tegelikkuses taastati orjanduslik kord ja osa nõukamaa majandusest tugines riiklikul orjapidamisel ka veel kaheksakümnendate alguses – maainimestel enamikus nõukogudemaast puudus vaba liikumise õigus (neil ei olnud passe) ja oli kohustus töötada – ainuke võimalus tööd teha oli sellel sunnismaisel vaid kohalikus riiklikus farmis (kolhoos või sovhoos). Raamatu teises osas „Uurija“ kirjeldatud Wang’i tahe keelduda austavast tööst viitab otseselt sellele orjanduse elemendile, nagu ka olukorra lahendus – tutvuse ja telefoniõiguse kaudu.
2. Teine kaunis eksperiment on klassikaline Zimbardo vanglaeksperiment (kes ei tea, vaata näiteks: http://et.wikipedia.org/wiki/Philip_Zimbardo ja http://www.vabamotleja.info/index.php/inimene/98-sadistist-kangelaseks-ja-vastupidi-stanford-i-vanglaeksperiment), mis toimus 1970-nendal aastal. Moskva ja Leningradi ärksamad inimesed hoidsid tollal end üsna hästi kursis maailma sotsioloogia ja psühholoogia arenguga, nii et pole mõtet kahelda, Vennad olid sellest kirjutamise ajal teadlikud. Omamoodi huvitav on Eksperimendist rääkivate lõikude hulgast eristada, mis võib viidata ühele või teisele Eksperimendile. Zimbardo puhul on oluline tõdemus, et eksperiment muutis toimumise ajal ka Zimbardot ennast – teadusliku juhendaja rollist läks ta üha enam vanglaülema rolli (milleks jumalale inimene?).

Kui ma eelnevalt kirjutasin sellest kuidas ma kõigiga nõus olen, siis ikka päris kõigi ja kõigega nõus ei ole.
1) Siin ja seal on juttu olnud Mentorite ja Eksperimendi vastu suunatud mässust (revolutsioonist, riigipöördest). Minu jaoks Eksperimenti või Mentoreid see mäss ei puudutanud (ei sisu ega vormi), asja (Eksperimendi) olemus tundus olevat selles, et vaadata kuidas (üksiku ja grupi tasandil) hakkama saadakse etteantud tingimustes – Linnapea vägivaldne asendamine Presidendiga just seda tähendaski, hakkamasaamist nendes tingimustes. Kõik vastavalt Eksperimendi reeglitele – nii nagu ma erinevatest vihjetest reegleid kokku loen.
2) Et justkui oleks Andrei läbi teinud tohutu moraalse arengu ja lõpp seega justkui optimismisisendav. Tema nn moraalne areng on rolliteooria illustratsioon (ka Zimbardo) – ta käitub kõikjal just täpselt nii nagu roll ette näeb, tarvitseb vaid võrrelda uurija ja toimetaja rollide täitmist – konformist, kes allub rollile. Rollikonflikti korral ei vali ta prioriteetset rolli, vaid üritab leida kompromissi. Mingil hetkel lihtsalt põgeneb(?) – äärmisel juhul meeltesegadusse (Espitsiooni juhina).
Lõpu loogikad: a) Andrei tulistab enda peegelpilti, ise ennast ära tundmata ja tabab ennast – inimene on üks, iga kord kui kedagi tapad – tapad ennast või midagi endas; b) see oli Andrei esimene tapmine (täiesti motiveerimatu) ja preemiaks selle eest tunnistati ta esimese ringi (leveli?) läbinuks; c) Andrei ärkab 1951 aastal, umbes samas ajas kust ta Eksperimenti läks – kogu jutustus oligi vaid kujutlus, meelepete; d) kui tapmine (tapmiskogemus) oli Eksperimendi eesmärk, miks ei võinud siis näiteks KGB/NKVD eksperimenteerida, a’la Zimbardo + psühhofarmakonid; e) ükskõik kas õues hüütav Izja Katzman oli läbiv tegelane Izja Katzman lapsepõlves või tema samanimeline poeg, võib arvata, et tema näol … oli tegemist Eksperimendis olulise tegelasega, võib olla et isegi (pea)organisaatoriga…
Veel – mulle meenusid „Hääbuvat Linna“ lugedes Pelevini teosed, eelkõige „Tsapajev ja Pustota“. Pelevinit lugedes ei ole kordagi olnud Vendade äratundmist ahaa-elamusena tulnud. Võib-olla sellest, et Linn ongi Vendadel väga eraldi olev raamat…

PS! Raamat oma esialgsel kujul on praegu ajast maas. Viie panin kommentaaride tõttu – mis omaette lugemismaterjalina tõid kujutlusse lugeja, kes vajab seletus sõnale "Wehrmacht"!

Teksti loeti eesti keeles

Näiliselt lihtsakoeline jutuke.

Selline lugu.

Tüdruk läheb enesekindlalt kunstnikule alastimodelliks – hirmuta, laskmaks ennast imetleda – nii vähemalt tundub, et justkui talleke hundikoopasse. Mehed, teadagi, võivad ju…

Tasapisi saab selgeks, et pole talleke. Pole talleke, ise lausa kiskja ju!

Algul tasapisi, siis järsku, saab selgeks, et kiskja on läinud küti juurde.

Ega mees kutsumuselt kütt ole, ta on kütt vere poolest. Tal isa ka kütt olnud ja teda koguni kütiks kasvatatud (aga kõik see selgub alles esimese prahvatava konflikti järel).

Konflikt areneb kiiresti ja järsult kui selgub, et ennegi kiskjaid olnud ja need lõpetanud nahana seinal. Tüdruk ründab, mees kaitseb end. Kaitseb hoidvalt. Ei tee tüdrukule liiga – kuigi see avalikult murdja on ja tapa peal väljas.

Mees olla tahtnud küti/kiskja/saaklooma ringist välja. Tahtnud naistega inimene-inimene suhet, aga oh õnnetust(!) – seegi naine (see minanaine, see ka linnanaine – kes peaks ometigi looduse kutsest kaugemale jääma…) on kiskja – veri kutsub.

Kas seljasilitus võib olla olulisem kui hamba all tukslev arter? Kas kiskjat võib ellu jätta, kuigi sellest inimestele (kas selles kiskja/küti/saaklooma ringis on üldse inimesele kohta?) ohtu võib tõusta?

Nonde küsimuseni jõudmiseks on kulunud pool jutust. Jutusiseselt on toimunud minategelase omaksvõtt lugeja poolt ja emotsionaalse lugeja küsimus on hoopis selles, kas ja kuidas minategelasel õnnestub ellu jääda, sest kohale on saabunud ka kutsumusega kütt – mehe isa.

Kolm lehekülge tegeletakse olukorra täpse selgitamisega, kuni sekkub jumal masinast – kutsumusega kütti, seda isa-kütti, tabab (lugeja poolt oodatud, kuid osalejatele) ootamatu terviserike.

See olukorra täpne selgitus (kolmel leheküljel, jalahoopide ja sõimuga vürtsitatult) on imehästi kirja pandud. Karakteri- ja keeleloogika on minu jaoks väga hästi paigas. Korduvalt korratakse üle alguses vihjatu – libahuntide kiskjalikkus on just nimelt emastele inimestele omane.

Lõppeb häpiendiga. See nahk-õeke on surnud, isakütt paraneb. Minatüdruk ja kunstnikmees täidavad romantilist rituaali („kehade vaikset lohutust ja hiljem pikki naudinguid, mis panevad unustama kõik muud mured “).

Häpiendiga, kus kõik jääb tulevikuks avatuks.

Minatüdruk on sisemas ikka hunt. Mitte eriti tark.

Lisaks nahk-õeksele on veel olemas toanaaber-õeke, kes varem ei teadnudki, mis võimalused maailmal pakkuda on.

Inimene-inimene suhet ihanud ja seepärast linna kolinud kunstnik-mees: „…pomises, et ei taha teada. Ja oli pärast seda väga vait.

Teksti loeti eesti keeles

Ilmar Tomusk on korralik inimene, kelle elus on olnud ainult kaks kirge. Õigupoolest ainult üks kirg – selleks on kord ja distsipliin, ainult selle väljendused on olnud erinevad.
Temast sai tähtis riigiametnik 1995ndal aastal, siis kui keegi veel ei tahtnud riigiametis tööl olla ja neid nõustujaid otsiti tikutulega taga.
Nii tähtis riigiamenik olemisel oli vaid üks vastik lisakohustus – nõuti publikatsioone. Tol ajal käis ta tööl trolliga. Iga päev kaks korda pidi ta kõndima peatuse ja kodumaja vahet. Üle muruplatsi. Seal jalutati koeri ja kuigi Ilmaril oli tung tähtede poole vaadata (ta tundis seda tungi ka päevasel ajal, kui tavainimesele tähed ei paistnud) pidi ta vaatama jalgade ette maha, vältimaks koerasita sisse astumist.
Koeri ja koerasitta (ja koeraomanike, kelleta koeri ju ei oleks) süüdistas ta enda takistamises kõrgemate eesmärkide poole püüdlemisel.
Oma iga-aastase kohtustusliku publikatsiooni kirjutas ta loomulikult sellest, mis kõige rohkem vaevas Keeleinspektsiooni peadirektorit – koerapidajatest, koertest ja koerasitast.
Hiljem hakkas ta tööl käima autoga. See oli selle pärast hea, et see kakskümmend meetrit majauksest autoukseni oli sitavaba – eks seegi võttis aega, et saada just oma maja juurde korralik kojamees, kes lõpetas hommikuse pühkimise just kella seitsmeks, siis kui oli aeg hakata tööle minema. Aga kui riigiameti juht midagi väga tahab, siis ei ole talle miski võimatu!
Maailm sai selgemaks ja sai pühenduda just sellele, mille jaoks Eesti rahvas oli ta tööle võtnud – Augeiase tallide rookimisele.
Oma kabinetti riputas ta üles tsitaadi suurelt Eesti luuletajalt: „Norm on Norm on Norm“.
Elu oli ilus.
Vana koerasitast aega tuletatas talle meelde vaid üks natuke ebaõnnestunud juturaamat - „Kaka ja kevad“. Häda oli tõlgendamises – pooltel päevadel sai ta aru, et Kivirähk oli oma raamatu pühendanud ühikonnaelu põletavale koerasitaprobleemile ja pooltel päevadel mõistis ta teravalt hukka selles raamatus ilmnevat pseudoempaatilist sittamõistapüüdvat sõnumit (põlastusväärne tung võita odavat populaarsust kohas, kus on vaja vaid sirget selga ja põhimõttekindlust). Alluvad õppisid ruttu selgeks kabinetti sisenedes pilguga kontrollima, kas raamat on kirjutuslaua keskel „Eesti keele seletava sõnaraamatu“ peal või prügikastis. Eksimise ruumi oli vähe.
Ja nüüd, 2012 aasta detsembris sai ta sõnumi millegi olulise muutumisest – jää oli hakanud liikuma! Kurt Vonnegutil oli ilmunud uus raamat – „Võllaroog“. Loomulikult loeb Keeleinspekstiooni peadirektor läbi kõik Eesti keeles trükitu (kõikide kommipaberite läbilugemine on muidugi tüütu, aga töö on töö).
Kõigest sajaneljakümne teisel leheküljel – seal ta oligi: “... sõna otseses mõttes ära frittinud.“!!!
Sõna „frittima“ oli ta siiamaani lugenud trükituna vaid EKI seletavast sõnaraamatust. Iga pool mujal oli olnud siiani värdvorm „friteerima“ . Isegi TEA kirjastuse sõnaraamat (miks selline üldse olemas peaks olema?). mis ometigi oleks idee poolest pidanud edendama ilusat Eesti keelt! Mis edendamisest saab friteerijate puhul rääkida? Ja Riigikogu kummaline arusaam demokraatiast ei olnud lubanud ka TEA kirjastust ja nende sõnaraamatut ära keelata. Seni.
Selge oli, et positiivne eeskuju vajas tunnustamist.
Peadirektor kirjutas esildise Vabariigi Presidendile andmaks Vabariigi Aastapäeval Kurt Vonnegutile medal kauni ja normikohase Eesti keele edendamise eest. Tema oli hetkel teinud kõik, mis tema võimuses. Äraütlevat vastust Presidendi Kantseleist ei ole veel tulnud.
Lootus jääb...
Ta oli andnud oma parima.

Ühele Harvardi-mehele, kes Vonneguti raamatu minategelane on, sobib „frittima“ igal juhul imehästi! Aitähh.

Muidu on Vonnegut nagu Vonnegut ikka – väga hea.
Veelkord – väga heas tõlkes!
Otseselt ulmelist on vaid nelja-viie lehekülge ulatuses, mistõttu fanaatilistel ulmikutel ei ole siit eriti midagi leida.
Nendes nappides ulmelehekülgedes on viide, et raamatu minategelase tekst võib olla inimkehasse vangi sattunud tulnuka tekst. Raamatul on kolmkümmend lehekülge Eelloona pealkirjastatud minavormis teksti, kus „minana“ on tuvastatav raamatu autor Kurt Vonnegut. See tekst on täpselt samasuguse stiiliga kui hilisem pärisjuttgi. Siit on üsna lihtne tulla järeldusele, et ka Vonnegut on tulnukas. Vähemalt enda arvates. Vähemalt selles raamatus.

Kui siis nüüd küsida vonnegutilikku maailmanägemist iseloomustava sõna järgi, siis võiks see olla „autistlik“.
Orwelli „1984“ leiab tavaliselt käsitlemist poliitilise satiirina. Üks keskseid kujundeid on seal kaksismõtlemine, kus keele ja taju erinevatel tasanditel loetakse samaaegselt õigeteks vastukäivaid asju. Tegelikult ei ole see mingile poliitilisele süsteemile selgelt iseloomulik omadus. See on omane inimene-olemisele. Suur hulk inimesi, kellel on taolise vastuolulise maailma omaksvõtmine raskendatud, on saanud psühhiaatrilise diagnoosi – autistid.
(Mulle tundub, et)
Vonneguti kogu looming on,
tema meetodi oluline osa on:
kirjutada kõrviti just taolistest korraga õigetest ja omavahel sobimatutest asjadest, mis enamasti on õigetena olemas ka lugeja peas, aga lugeja ei vaata neid oma peas tavaliselt korraga või kõrvuti. Sellega saavutab ta šoki lugejas.
Lugeja tunneb end teda lugedes (peaaegu) autistina.

Siit on vaid väike samm selles raamatus möödaminnes vistud mõtteni, et autistid on tegelikult tulnukad, kes ei suuda kohaneda inimühiskonna vastuolulisusega. Ja et Vonnegutgi on tulnukas – mis ei ole tegelikult välistatud.

PS! Parim ilukirjanduslik raamat autistlikust maailmapildist on „Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal“, autoriks Matt Haddon, välja andnud Varrak 2003. Ei ole ulme. Minategelane põeb Aspergeri sündroomi, mida loetakse üheks autismi kergemaks vormiks.

PS!PS! Ajakirjanduses oli käesoleval aastal teade, et Ameerika psühhiaatrid tahavad Aspergeri sündroomi maha võtta psühhiliste haiguste nimekirjast. Seda sorti tulnukad tunnistatakse sellega normaalseteks inimesteks.

HEAD UUT AASTAT!

Teksti loeti eesti keeles

Üle hulga aja lugesin taas Bujoldi. Kaks raamatut üksteise otsa, kõigepealt „Cetaganda“, siis „Relvavennad“.
„Cetaganda“ tundus kohe päris lahja olevat. Sellest kirjutasin ma eile.
Täna arvuti taha istudes („Relvavendade“ mõte peas) avastasin, et need kaks on hakanud minu mälus segi minema. Mis ei ole ka imeks panna, samad puudused. Kuigi „Relvavennad“ on minu jaoks oluliselt meeldivama mulje jätnud.

Puudustest.
Autor tundub eeldavat paljude Milesi ja Barrayari puudutavate asjade teadmist/tundmist/tunnetamist lugeja poolt ja ei tegele nende külgede taasloomisega. Selleks on eelkõige Milesi tugevat kompenseerimist vajav alaväärsutunne, Barrayari auküsimused (ausõna hind) ja Komarri vallutamise lugu. Mul on nendest asjadest teadmine olemas, kuid emotsionaalselt jäävad need minust juba kaugele. Seega jäävad ka neile asjadele ülesehitatavad seiklused vähemhaaravaks kui nad olla võiksid.
Nendes asjades puudub ka igasugune areng – ei pakuta uut teadmist, varasemast erinevat vaatenurka. Vaatamata seiklustele jääb kõik ikka samaks.

Lugemisrõõmust.
Tegemist on (vist) kõige naljakama raamatuga Vorkosigani sarjast ja päris ilma naljata raamatut Bujoldilt ei olegi ma veel lugenud. Selle poolest võib „Relvavendi“ võrrelda vaid „Cetaganda“ esimese kolmandikuga, kus oli ikka situatsioonikoomika pedaali vajutatud – tegevuse areng ei vajanud paljutki sellist, aga (oletatav) naljaka kirjutamise rõõm langes kokku selle lugemise rõõmuga (ja nalja saamise jututerviku kohane põhjendatus ei ole enam üldse oluline). Võimalik, et koomilise mallide kasutamine tingiski karakterite staatilisuse – klassika (meenutaks näiteks „Armastust kolme apelsini vastu“).

Uudsena (mulle) mõjus kloonimise eetiline külg ja klooni identiteedi kujutamine. Senises lugemises ei ole kloonid esinenud selge tahe ja tundeeluga subjektidena, kes annavad endale aru oma eksistentsi ajutisusest. Erinevalt tavainimestest puudub neil võimalus kujutluseks, kuidas nad ise võiksid ollagi oma eksistentsi eesmärgiks. See stress viib nii või teistsugusele paranoiale ja Milesi klooni puhul tundub tõesti olevat võimalik just taolise isiksuse kujunemine nagu see raamatus oli.
Loomulik oli ka klooniliini selle raamatu lõpplahenduse kujunemine – see ei olnud mulle üllatuseks ja tundus olevat loomulik. Erakordselt sümpaatne oli arusaam, et minu kloon on eelkõige minu noorem vend ja mitte varuosade kõndiv ladu. Selles aspektis toimus raamatu jooksul ka kindel Milesi arusaamade ja seisukohtade muutus.

Raamatuvälisest.
Komarri vastupanuliikumise viimase suure esindaja kirjeldamine ja tema tegevuse lootusetusele pühendatud leheküljed olid raamatuvälise mõtiskluse allikad. Mis oli kahtlemata inspireeritud just sellest raamatust.
(Ameerika) ulmekirjanikud aktsepteerivad ennastmõistetavana impeeriume (a’la USA või Venemaa) ja peavad loomulikuks geopoliitiliste eesmärkide sõjalist lahendamist (Komarri vallutamine kui Venemaa deklareeris vajadust nihutada piire – parem väljapääs Balti merele). Mingisugused väiksemate (kultuurilise) iseolemise/säilimise püüded ei ole argument. Bujold on just selle poolest siin huvitav, et kogu tema (mulle tuttav) looming on seotud identiteedi küsimustega – ja järsku rahvusliku/planeediidentiteedi kolmandajärguliseks lugemine – mis parata, ameeriklane...
Rahvaste enesemääramise õigus (ja selle erinevad aspektid) lähevad ulmest mööda – ja ometi on see juba XX sajandi teisest poolest rahvusvahelises õiguses kindlalt tunnustatav... Rääkimata inimõiguste nn kolmandast põvkonnast – õigusest säilitada kultuuriline identiteet. Bujold näeb Komarri tuleviku puhul ainult kahte võimalikku teed: a) koostöö Barrayari vallutajatega (ja sealtkaudu lootus kunagi tõusta vallutajate hierarhias järjest kõrgemale) ja b) relvastatud võitlus vallutajatega (mis paratamatult hukule määratud). Kolmas võimalus (Balti tee) puudub täiesti – säilitada oma kultuuri ja grupiteadvust, et olla valmis impeeriumi kokkukukkumise järel taaslooma oma riiki.
Raamat on kirjutatud (esmaavaldatud) 1989ndal aastal, mil Vene impeeriumi majanduslik kokkukukkumine oli juba käes. Selle kokkukukkumise üks olulisi põhjustajaid oli Reagani Nõukogude Liitu majanduslikult kurnav tähesõdade programm.
„Cetagandas“ (1996) on vihje/viide kahe riigi majandulikule ebavõrdsusele, väidetavasti on Cetaganda Barrayarist neli korda jõukam – aga ikka võitis sõja Barrayar. Bujoldile ei ole pähe tulnud Cetaganda võimalus sõjata lõhkuda konkureerivat impeeriumi – majandusliku kurnatuse saabudes... – kõiki raamatuid ei ole ma lugenud kah. Ma ei ole tähele pannud, kas Barrayari elanikel oli vaba reisimise õigus. Juhul kui oli, siis pidi ju olema ka võimalus emigreerumiseks... Mittesõjalisest konfliktist ulmeseikluse kirjutamine oleks vist väga keeruline ka.
Komarri analoogiast veel – muidugi on vallutatud maa eliidi tapmises süüdi vähetähtis jupijumal, see ei saa ju olla vallutava impeeriumi teadlik poliitika – Katõn.

Taolised raamatuvälised seosed olid olulised lõpphinde määramisel – tegemist oli inspireeriva teosega.

Teksti loeti eesti keeles

Seniloetud Bujoldidest kõige kesisem. Silmatorkavalt ja häirivalt.
Mulle üldiselt Bujold meeldib, isegi väga meeldib, aga siin on puudu just see üksikelementide kombinatsioon, mis tema muud raamatud loetavaks muudab.

Tavaliselt on igas raamatus sees ka raamatu peategelase mingisugune sisekonflikt ja areng (sisemine muutumine), siin on raamatu alguses ja lõpus ikka detailideni sama siseeluga isik. Ja mingit peategelase eneseületamist raamatu jooksul kah ei toimu – noh, mingil hetkel on tal alust arvata elu lõppemas olevat, aga siis saabuvad relvastatud head ja kõik ongi taas hea – nutma mittehakkamist ei saa ju eneseületamiseks nimetada – vähemalt selle peategelase puhul.

Üldiselt ei ole ma seni tajunud Bujoldi kirjutamises mingit selget naiselikkust. Enamiku Eesti keeles ilmunud Bujoldidest olen läbi lugenud mingi ennastmõistetava meesautori eeldusel ja alles siit BAASist sain arvustuste kaudu teada tema naine olekust.
See raamat on kirjutatud selge naiseliku kiiksuga – mulle on täiesti usutamatu see haut-lady’de välimuse mõju kõikidele(?) meestele. Et mõni naine võib olla nii kõige ilusam, et sõltumata elu- ja seksuaalsetest kogemustest ja kultuurist kohe kõik mehed kaotaksid mõistuse ja tahaksid põlvili laskuda – hästi palju kosmeetikat ja iluprotseduure ja toimubki (lõputu) lähenemine täiuslikkusele. Täiuslikkus on selle omajale hästi kasulik – see annab võimu.
Sellesama täiuslikkuse veidra mõjuga on seotud ka autori rappajooksnud arutlus inimene olemisest ja selle ületamisest väga pikaajalise valiku ja geenimanipulatsioonide koosmõjus. Nende inimlikkuse piiridele jõudvate hautide erakordsus avaldub ju vaid välimuses. Ei mingeid imelisi võimeid ja intriigipunumises ja -lahendamises on teised üsna keskpärased. Kesisemad kui nii mõnegi Bujoldi varemloetud raamatu (inimlikkuse piire mittekompavad) inimesed.
Isegi sedavõrd kesised, et lõpus kui keiser jagab impeeriumipäästjatele autasusid, siis teeb ta (autori arvates teadliku) katse takistada Miles’ (kuidas see nimi hääldub?) edasist karjääri, luues aluse tema lojaalsuse kahtluse alla panemiseks kodumaal. Mõistlik oleks ju seda karjääri soodustada – omada vaenlase ladvikus oma impeeriumi keisrinnat armastavat isikut võiks ju olla selge positiivne eesmärk... See tulevikuintriig on intriig selle enda pärast ja intrigeerijat (õnnestumise korral) kahjustav.
Kui varasemalt loetud raamatutes antud Beeta ja Barraryari ühiskondade kirjeldused pakkusid äratundmisrõõmu ja palju nalja („Au riismed“ ja „Barraryar“), siis siinne Cetaganda ühiskond läks minust täiesti mööda – selgelt mõistulik konstruktsioon, millele on pühendatud ebamõistlikult palju ruumi ja lugeja aega.

Ühesõnaga, küllalt igav oli.
Kolme, mitte kahe, sai see raamat siin-seal vilksatava huumori eest. Kui oleks ikka läbinisti tõsimeelne olnud, oleks ka tõsise kahe saanud.
Arusaamatuste vältimiseks (ma ei tea, kas ma viitsin kunagi raamatute kaupa kirja panna oma muljeid teiste sama sarja osade kohta), enamus Eesti keeles temalt ilmunust on minu arvates viievääriline.

Teksti loeti eesti keeles

Seitseteist kõrvaltegelast oli mul meeles ööpäev pärast raamatu lõpetamist.
See ei ole minu hea mälu näitaja.
See on raamatu headuse kindel näitaja.
Ma arvan olevat selle tehnilise oskuse.
Mis tähendab väga paljude teiste kirjanike tehniliste oskuste puudumist.
Nädal tagasi, viies raamatukokku ära Eesti ulme pakki, tahtsin midagi lihtsat ja ilusat. Midagi, mis tuletaks meelde rõõmu raamatutest. Loed ja kõik ongi selge, ei ole iial vaja hakata meelde tuletama, mis tegelane see parasjagu selline on (ka kümnendal ilmumisel lähevad mõne raamatu mõned tegelased segi), kõigi nimede taga on selgelt eristuvad isiksused ja nimed ei lähe omavahel segi...
Selle tehnilise oskuse puudumine ei ole mitte ainult Eesti ulmekirjutajate iseärasus (puudus). Viimati loetutest näiteks Jelizarov. Aga Jelizarov ei ole erand. Erand on Orson Scott Card.

Ega ma ei oska täpselt öelda, mismoodi seda tehakse?

Raamatu keskseks mõisteks on empaatia, see on teiste õige tajumine...
Geniaalsuseni ulatuv emapaatiavõime on Enderi õpetatavaks valimise peapõhjus (muidugi on ta ka universaalgeenus). Üks autori ja loo (vaike)eeldusi on empaatia sünnipärasus ja selle arendamise teed (eelkõige konflikt?) – see on loo lahutamatu osana kergesti lugeja poolt omaks võetav.
Ma tahan sellega öelda, et kuigi autori arusaamad inimene olemise mehhanismidest ei ole kõiges minu omadega täpses kooskõlas, ei tekita see häiritust. Ma võtan lihtsalt omaks tema reeglid. Raamatute lugemise eelduseks on alatasa nende reeglite omaksvõtmine. Teadusliku tõe tagaajatel ei ole mõtet ulmet lugeda.

Iga kord seda raamatut lugedes komistan (minu arvates) loogika-apsule, millega ei taha hästi leppida:
• Sitikatel on „emad“, „kuningannad“, kes mõttejõul juhivad sõdurite tegevust.
• Neid „emasid“ on palju (üle ühe) ja nad on eraldi tahte ja mõistusega isikud, kes võivad maailmaruumis (koos oma sõjaväega) rännata. Nad ei ole kinnistatud oma koduplaneedile. Ja ühe „kuninganna“ hukkasaamisel ei võta eemal olevad teised kuningannad sõdurite juhtimist automaatselt üle. Teine Sissetung.
• Maailmaruumis on palju Sitikate poolt koloniseeritud planeete.
• Sitikate juhid või vähemalt üks juht suutis ette näha Enderi võitu ja sellega kaasnevat emaplaneedi hävingut. Selle hävingu juhuks valmistati X-planeedile ette arvutimängul ja unenägudel põhinev teate-ehitis, kuhu paigutati inkubeerimist ootav muna.

Kuidas siis mõni „ema“ ei läinud koduplaneedilt muule planeedile, jätkamaks seal liiki ja oma kultuuri?
On võimalik, et ma olen lugedes üle libisenud mõnest olulisest detailist, et vastuolu on vaid näiline. Juhul kui see on nii, palun minu tähelepanu juhtida sellele detailile ja tekkivale uuele loogilisele tervikule...

Mõnes mõttes võiks raamatut lugeda ka hoiatusromaanina – hoiatus tervikut mittetunnetatavate (laps?)sõdurite, lapskindralite suhtes, keda on võimalik suunata inimkonna õnne nimel võitlusesse suunas, mille määrab keegi xxx.
Raamatu esmaavaldamine 1985, Pol Poth’i võimulolek Kambodžas kuni 1979 – enamiku tema sõjaväest ja julgeolekujõust moodustasid lapsed.
(Pol Poth’ist: http://et.wikipedia.org/wiki/Pol_Poth ja ilukirjanduslik ajastukajastus: Madleine Thien, Armastatud ja kardetud, kirjastus Pegagasus, 2012. Sellele tõsielulise taustaga ilukirjandusele on ulmes koleduselt midagi võrdväärset vähe kõrvale pakkuda – lugemissoovitus, kuigi pole ulme.)
„Enderi mängu“ kirjutamise ajaks oli Kambodža juhtum maailmas üsna teada, juba.

Seoses üldpilti mittenägevate ülivõimekate lapssõduritega meenub kohe Eesti oma ulme tähtteos – Kunnase triloogia – sealgi päästavad inimtööriistad enda arvates inimkonda välisvaenlase eest. Minu jaoks on seos olemas – vaatasin järgi – BAASis ei ole seda seni maintud – käesolevaga on see siis tehtud.

See (ka) kõrvaltegelaste elusaks kirjutamise oskus ei ole võimalik ilma tugeva empaatiata lugejate suhtes.

Teksti loeti eesti keeles

„Kõigile nais- ja meessoost TÄDIDELE, kellele selle loo üleannetu käsitlusviis paraku vist ei meeldi.“
See on selle raamatu emotsionaalselt kõige haaravam koht. Ühes lauses on kibestumist ja trotsi ja enesepettust – tunnet ja kirge rohkem kui kogu ülejäänud raamatus.
Pean tunnistama, et vaatamata igasuguse seose puudumisele ükskõik millise kirjastusega, kuulun vist mina ka nende tädide hulka – ma nimelt arvan, et see raamat ei oleks pidanud sellisel kujul trükki minema. Ei aita siin midagi minu arvamus, et Tallinna suurkirjastused trükivad hulgaliselt veel oluliselt hullemaid tekste – neid, millest ei saaks loetavat raamatut ka kõige suurema ümbertöötamise käigus.
Tarlapi raamatust oleks võinud päris korraliku raamatu saada ümberkirjutamise tulemusel. Selle ümberkirjutamise oluline osa oleks mahatõmbamine – vähemalt kahe kolmandiku ulatuses.

Raamat on liiga pikk ja ei moodusta tervikut. Siin oleks justkui koos a) kriminull, b) poliitiline põnevik, c) ideoloogiline propagandateos ja d) ulme.
Ulme osa tundub selles olevat tehniline – kui midagi loogiliselt ei klapi, siis on alati võimalik öelda, et autoril on õigus välja mõelda just selline maailm nagu ta tahab ja lugeja asi on see maailm vastu võtta.
Tegelikult see ei ole lugeja asi. Tegelikult on see kirjutaja asi, luua selline maailm, mis oleks lugejale söödav, kus eksisteeriks oma sisemine loogika. Selle sisemise loogika lahutamatu komponent peaks olema ka (seikluste) Lugu. Käesolev lugu on kesine ja seiklusi on väga vähe. Loo asemel pakutakse mammutiannustes stiili.
Stiili järgi võib raamatu jaotada kolmeks. See kolmeks jaotus langeb suures osas kokku raamatu mahu kolmeks jaotumisele.
Alguses eneseirooniline ja näiliselt üleolev (peaaegu sisutu) lobisemine. Tegevus ei liigu ja lugejal hakkab igav.
Keskel on kõigi kahtlustatavatega peetavate vestluste analüüsid. Tegevus hakkab liikuma ja lugejal hakkab tasapidi huvitav. Natuke häiriv on kirjutajameetod – alguses on vestlus (või tegevus), siis üritavad kaks tegelast pause ja ütlematajätmisi tõlgendada, mille järel omakorda tõlgendatakse tõlgendamisvestlusi ja nende pause.
Viimane osa koosneb lihtsameelsetele määratud üldist maailmakorda käsitevatest loengutest. Need loengud (või jutlused) on selgelt ainult ühe konflikti poole ideoloogiat tutvustavad – puuduvad teise poole seisukohad ja argumendid. Loengud jäävad loenguteks – neid ei toetata tegevusega, kirjaniku poolt maalitud piltidega.

(Loengutes on pahaks nimetatud „saamalisi“. Saamalised elavad linnades ja neile vastanduvad head maainimesed, kellest enamik elatub küttimisest. Kütid on sellised, kes lähevad nädalateks metsa ja ei ole teada, millal nad (saagiga?) tagasi tulevad.
Loogiliselt: kui nad elatuvad küttimisest, siis nad müüvad oma jahisaaki, kirjeldusele vastavalt peaks see siis käima niimoodi, et nad toovad sealt jahilt midagi kerget ja kallist. See kerge ja kallis võib olla karusnahk või mõnede (haruldaste) loomade mõned kehaosad, mis on tooraineks millelegi väga kallile. Nii et, tapetakse loomi, lõigatakse midagi ära ja jäetakse ülejäänu vedelema... See siis ongi „roheline“ ja hea suhe maailmaga?)

Nendest kolmest erinevast osast on mulle söödav (loetav) ainult teine. See on selgelt kriminull. Möödunud sajandi kriminull. Ulme võib selle juures olla, aga ei tarvitse. Juhul kui on, siis ei peaks see olema möödunud sajandi viiekümnendate tehnoloogiline ulme, vaid ikka midagi kaasaegsemat.

Eestis loodud ulmet tundub iseloomustavat püüe kirjutada sellist tulevikutegelikkust, mis sarnaneks võimalikult eeskujutekstides kujutatuga ja need eekujutekstid on õige vanad. Tegelikkuse kiire muutumine ja selles pakutav jäävad täiesti kõrvale - elu ei vaadelda, elu ei nähta. Eriti puudutab see kommunikatsioonitehnoloogiat.
Tänasel tasemel olemasolev internet (ükskõik kas koos või ilma krüpteerimiseta) oleks muutnud Tarlap raamatu kriminaalse loo võimatuks!

Lugu.
Kauges tulevikus on mina-tegelane, kes teeb vanglaähvardusel oma tüütut tööd. Tüütu töö on madalama astme James Bond olemine. Ta saadetakse kaugele planeedile uurima narkootikumide tootmist ja salakaubavedu, kuigi lähteülesanne kätkeb tõdemust, et see tootmine ei ole võimalik. Jõuab kohale, alustab uurimist ja kiiresti selgub, et pole tootmist ja järelikult ka salakaubavedu ja nuppe liigutavad ahnitseva maailma ahnitsevad vägevad. Lugejale (mitte minategelasele) selgub ka maailma vägevate poolemeelsus – jutus toodud eesmärke oleks lihtne saavutada teiste, vähem vägivaldsete ja avalikku skandaali tekitavate vahenditega. Mina-tegelane kahtlustab kõiki ja võtab kahtlustusteta omaks konflikti ühe osapoole (naiivse ja vastuolulise) ideoloogia – need omakorda ei kahtlusta teda, vaid võtavad ta kohe enda hulka. Siis saab ta (ja see maailm, kuhu ta jõudis) õnnelikuks.

Üllataval kombel ei olnud islamist sõnagi!
Roheline on muslimite värv ja rohelised lipud tänapäeval nende omad. Selles pealkirjatõlgenduses ei saa autorit süüdistada, aga kasulik oleks mitte peletada võimalikke lugejaid väärtõlgendust võimaldava pealkirjaga.

Ma ei kavatse enam Tarlapit lugeda.

Teksti loeti eesti keeles

Tõlkinud Veronika Einberg, Toimetanud Krista Mõisnik, Kaane kujundanud Toomas Niklus

Pealkirja tõlge on jama, kohitsev. Selles võib süüdi olla ka toimetaja.
Raamatu pealkiri „Bibliotekar“ õige tõlge oleks „Raamatukoguhoidja“. Nii „bibliotekar“ (Vene keeles) kui ka „raamatukoguhoidja“ on üsna sarnase tähendusväljaga sõnad – selgelt positiivne, kultuurikandja ja –hoidja, maa sool ja muu taoline. Arvan, et kui teise osa minategelane on raamatuhoidja (millise tõlke vastu ma ei vaidle), siis kolmandas osas tõuseb ta raamatukoguhoidjaks – tõlkija/toimetaja poolt on selgelt väär moonutada raamatu mõtet muutes autori poolt pandud pealkirja ja sellega ka jutu sisu.
Seda, et tegemist on teadliku (ja minu arvates pahelise) tegevusega, kinnitab ka „biblioteegi“ (selle siinkohal mõttetu russitsismi) sissetoomine, teksti lahjendatakse „raamatukogu“ tugeva tähendusvälja vältimisega.
Nende sõnade tugeva mõju vastandus raamatus kirjeldatule ongi ju üks selle raamatu mõjususe allikaid.
Eritähendusta teksti tõlge on sujuv ja rohkem häirivat ei olnud.
Sellele tõlkeväärakusele vastandub omakorda Eesti väljaande suurepärane kaanekujundus, mis annab raamatu mõtet väga hästi edasi. Kaheksa raamatu virn on kellegi lömastanud, lömastatu veri on laiali pritsinud, vaatamata verele on kujunduse üldmulje määrdunudhall – nagu kujutava Vene elugi.

Raamatu(kogu)hoidja-nimeline raamat koosnab kolmest osast.

Esimene osa (ligi 50 lehekülge) annab seiklusrikka ja põneva pildi nõukogude kirjaniku Gromovi raamatute mõjust ja seda kolme „esmase raamatukoguhoidja“ lugude kaudu. Nõidusidee on värske, tekst sujuv, seikluslik ja mõnuga loetav. Esimeses osa on kolm omavahel mitte kokku puutuvat peategelast ja peotäis taustategalasi.
Esimese osa hinne 5+.

Teine osa (umbes 250 lehekülge) on minategelase meenutused tutvumisest Raamatuga. Teist osa seob suur hulk hästi kirjutatud lahingustseene. Esimes osa peategelased taanduvad taustategelasteks. Ilmub minategelane, tema kaudu kirjeldatakse paarikümmet kõrvaltegelast, kes kõik saavad ükshaaval veristes võitlustes surma. Enamiku nende kõrvaltegelaste elulood on ära toodud ja need peaksid olema justkui empaatiat lubavad. Tegelaste suure arvu ja minategelase isikustamata suhte tõttu nendega ei teki lugejal emotsionaalset sidet ja nende paratamatu surm lugejat eriti ei puuduta. Peategelases toimub mingisugune areng, seda kirjelatakse küllaltki neutraalselt. Teise osa lõpuks on kõik need kõrvaltegelased surma saanud ja minategelane astub uude (vangistatu) eluetappi.
Teise osa hinne 5-.

Kolmas osa (taas 50 lehekülge) on staatiline, ilma eriliste sündmusteta. Demonstreeritakse jubedat vägivaldset ja diktaatorlikku vanadekodu õhkkonda (mis on tajutav nõukanostalgide riigimudelina). Minategelasele lisaks on üks kõrvaltegelane (kes esimeses osas oli taustategelaseks) ja hulk individualiseerimata taustategelasi. Viimased paar- kolmkümmend lehekülge on veniv halamine, mis ei anna midagi, ei lugeja emotsioonidele ega mõistusele. Neist on võimalik üle libiseda, igaks juhuks üle lehekülje mõnd lõiku silmitsedes.
Kolmanda osa hinne 2.

Koondhindeks 4, sest ei saa hinnata viiega raamatut, mille lõpp on igav ja selle lõpu pooled lehed on lugemisel vahele jäetud.

Kolmandas osas selgub, et kogu raamat, ka esimene osa, on kirjutatud raamatu lõpuks vangistuses ja sunnitööl viibiva minategelase poolt, nii et autoriteksti, selle tavapärases mõttes, raamatus ei olegi. Autori sõnum peaks olema loetav ridade vahelt.
Autori sõnum on kindlalt olemas – nagu Vene ulmele üldiselt iseloomulik, kujutab kogu raamat endast mõistujuttu.
Mõistujutlulisuse eesmärgile on nii mõnigi kord toodud ohvriks loo loetavus ja emotsionaalne haaravus. Kahjuks tulevad:
• tegelaste ülisuur arv, kus enamik tegelasi saavad viie- kuni kümneleheküljelise tegutsemise järel surma,
• pikad nõukaparoodilsed tekstiosad – usun, et ka enamiku Vene lugejate jaoks muutuvad need poolt lehekülge ületava pikkuse korral tapeediks,
• teises ja kolmandas osas minajutustaja emotsionaalne distantseerumine kirjeldatavast, mis on karakteriloogika järgi, kirjutamise situatsiooni arvestades, õige, kuid siiski...

Natuke raamatu valmimõttest.
Kõigepealt – olen kusagilt lugenud, olevat süüdistatud nõukanostalgias. Minu poolt loetus ei olnud mitte midagi taolist, oli viha ja sarkasm, Jelizarov ei salli mitte ainult nõukogude võimu, Jelizarov ei salli ka neid mitte, kes räägivad oma kaunist lapsepõlvest nõukogude võimu ajal ja kes tunnevad uhkust tobeda sõja võitmise üle...

Nii, kõigist kaheksast Gromovi raamatust on kõige enam tähelepanu (terve teine osa) pööratud Mäluraamatule. Selle raamatu abil esile kutsutud mälestused (nõuka elust) on võltsid ja tegelikkus on midagi muud – midagi närust ja räpast. Minategelane püüab hoida alles oma tegelikke mälestusi ja selleks, et mitte oma pärisminast ilma jääda, ei loe Mäluraamatut liig tihti. Raamatu tervikus antakse teada, et need teise osa siirad ja ausad (nõukaigatsejad) osutuvad lihtsalt ärakasutatuteks ja hävitamisele kuuluvateks ohvriteks kriminaalide ja hullude võimuvõitluses. See on ka seisukoht Maksim Gorki näidendi „Põhjas“ tegelaste Luka ja Satini vaidluses karmi tõe ja lohutava vale üle – lohutav vale on vale – annab manipuleerimise võimaluse ja tekitatav lootus viib vaid sügavamale põhja...

Paari paralleeliga on loodud ka kujutletav side varakristliku kiriku ja sotsialistlik/kommunistliku liikumise algaegadega. Saab selgeks, et üksikud siiralt uskujad on määratud viletsale ja närusele hukule, salaühingute arengu paratamatus viib tippu ja võitjaks vaid kõige ilgemaid. Suurim vaenlane ei ole mitte ideoloogiline vaenlane (antud raamatus nõukariigi headuse eitaja?) vaid hoopis konkurent, sama eesmärgi poole püüdlemisel, konkurentide kõrvaldamiseks on lubatavad kõik intriigid ja valed. Kõik saavad intriigi mehhanismist aru, aga see ei häiri ühtekuuluvust pühendatute vahel.

Teise osa kõrvaltegelaste paljusus viib veel ühe üldistuseni – üldistuseni nõukogude (Vene) inimesest – need kõik on sellised, kel puuduvad moraalsed tõkked (lähidistantsil) tapmise vastu – suka- ja šašlõkivardad, haamrid, kirved, kirkad, lüüa võib nii eest kui selja tagant, üksi või mitmekesi... Kõik on lubatud, mida efektiivsemalt tapavad, seda parem. Parem tapja on ennastmõistetavalt grupihierarhias kõrgemal. Dostojevskilik oma hinges urgitsev ja süümepiinu ja lunatust otsiv Vene inimene?
Raamatu esimese osa keelekasutuses on viide nõuka ja sellega koos Vene ühiskonnale iseloomulikust krimi- või laagrikultuuri omaksvõtule. Tegemist ei ole enam kriminaalse subkultuuriga, millest väljaspool olijad aru ei saa – on loomulik üldine teadmine „allalaskmise“, „tšušlokkide“, „snõrride“, „kukkede“, „kitsede“ ja muu tähendustest ja käitumisnormidest. Need mõisted ongi selle ühiskonna toimimise ennastmõistetavas teadmises.

Noh ja lõpp (koos varasemaga) on selge seisukoht igasugu imede mõttetusest, juhul kui puudub vabadus. Nii et, kõigepealt vabadus, alles siis imed – vabadus on imede (nautimise) eeltingimuseks.

Ulmehuvilistele kindel lugemissoovitus, ka neile, kellele Vene ulme püüe esitada küsimusi inimese ja ühiskonna olemise kõige tähtsama kohta vastumeelt on. Mulle need küsimused ei meeldi (sest samas antavad vastused on tavaliselt naiivsed).
Lugemissoovitus kahe asja pärast: Gromovi raamatute imemõju ja hulk toredaid külmrelvalahinguid tänapäeva maailmas – need väärivad lugemist igal juhul.

Teksti loeti eesti keeles

Bukowskit ma armastan.
Tema „Naised“ ja „Postkontor“ räägivad midagi olulist inimeseks olemisest.

„Pulp“ ei ole tervik.
Ta on kokku pandud (osaliselt) varem ilmunud juttudest.
See kokkupanemine on (vist) toimunud rahalise vajaduse sunnil.
See pealt kahtesada lehekülje on (olnud) eesmärk omaette ja arvata on, et toimetajat ei ole eriti ligi lastud.
Need jutud on üksikuna paremad kui tekkiv tervik – liig palju liigliha ja kordusi.

Alguses luuakse Detektiiv. See on lisaks tsandlerlik kõvamees olemisele veel kirjanduslikult haritud – ta teab, kes on Celine ja tunneb selle tüübi abimaterjali kasutamata ära. Lugejal tekib tasapisi arusaam, et see kõvamees olemine on ainuvõimalikult ka vaimse puude näitaja.
Vastuolu ei ei teki – lollaklus ei lase ennast tegelase kunagisest lugemisest häirida (ja vastupidi).
Ta ei tee midagi ja kui teeb, siis keerab asjad peesse. (Bukowskist kirjutades ei tohiks peenutsevat „peesse“ kasutada – persete sügamine ja vaatamine on jutus läbivad.) Kui ta midagi ei tee, siis mõned asjad lahenevad iseenesest.

Ulmesse puutuvalt on kolm liini.
1) Surm laseb aegajalt mõnel inimesel juhuslikult kaotsi minna ja siis peab ta neid (detektiivi abiga) taga otsima, et need ei elaks vales ajas. Need on kirjanikud (Hemingway on juba kätte saadud, aga Celine’ alles otsitakse). Muide, raamat on pühendatud halvale kirjandusele.
2) Tulnukad, kes suudavad inimesi oma tahtele allutada. Neil on plaanis Maa koloniseerida. Õnneks saavad nad aru, et inimesed on planeedi persse keeranud ja lasevad jalga, enne kui planeet kokku kukub.
3) Otsitakse taga „punast varblast“, kellest keegi eriti miskit ei tea, aga millest liiguvad kuulujutud. Lõpus selgub, et tegemist on teispoolsuse väravatega, millest tegeliku teadmise saamine saab olla seotud ainult siit ilmast lahkumisega
4) Ei ole ulmesse puutub liin – on kõnekujundite reaalsuseks kirjutamine – mõned ahviliku (vähese) mõistuse ja (suure) jõuga isikud ongi kujutatud ahvidena.
Neist vaid esimene oli selline, mis vääris lugemist ja mõtisklemist.

Alguses luuakse Detektiiv ja see Detektiivi loomine kestab umbes sada – sadaviiskümmend lehekülge – kokku oli 200. Siis asub tööle tavaBukowski ja näitab (klomp kurgus) minategelase lootusetust. See on ilus.

Siis tuleb raamatu lõpp ja minategelase lõpp selles elus. Varasemas lootusetuses on see lõpp siiski mingil moel pääsemine.

„Pulp“ on raamat neile, kellele meeldib lugeda (kirjaduslike) jumalate suremise protsessi.
Kus kõik, mis öelda on, on juba öeldud.
Kus kõik, mis teha on, on juba tehtud.
Vaid harjumusest toimub veel kirjutamine, suhtlemine toimetajatega, mingite kirjade saamine ja saatmine...
Tegelikult ollakse juba surnud.
Aga selle jaoks, et seda nii lugeda, peab olema varem Bukowski jumalaks lugenud. Perset sügavaks ja sittuvaks jumalaks, aga ikkagi jumalaks.
Selles raamatus minategelane enam ei niku – suremine on protsess!

Parim, mida soovitada – lugege tema naisi ja postkontorit ja miskit veel. Siis võiks pulp ka maitsev olla
Kolm sellepärast, et see on kõige mittehindem hinne. Stiilipunktide andmine Jumalale suremise eest on igal juhul vale.

Teksti loeti eesti keeles

Mina ei saa sinna mitte midagi parata – ma loen raamatuid ajas.
Üks on see aeg, millal nad avaldati ja teine see aeg mil ma teda (taas)loen.
Seda esimest aega ma mäletan – ilma igasuguste BT (Bolgar Tobak) ja Sitro-nostalgiateta.
Teine on see praegune, kus Teet Kallast nimetatakse „elusaks klassikuks“ ja ta jutustab oma kangelaslikust noorusevõitlusest nõukogude võimu vastu.

Praegu loen ma siit raamatust välja ainult kunagist sõnumit punasele võimule: „anna... andeks ja raha!“ .
"... ma väärin muud ..."

Kus see sõnum siis on?

Kõigepealt raha. Tolle aja raamatuhonorarid oleksid praegusesse vääringusse ümber arvutatult nii 20-50 tuhande euro kanti. Võrdluseks – ühe raamatu raha eest sai osat kõige kallima auto ja jäi üle paar aastat joomiseks ja laiamiseks. Ei ole imestada, et kirjaniku staatuse poole pürgijaid leidus tol ajal palju ja selle saavutamiseks oldi valmis kirjutama ootustele vastavalt (ja mitte ainult kirjutama – meenutage Strugatskite „Inetud luiki“, mis annab pildi kirjaniku staatusest ja võimalustest kogu kaunil nõukogudemaal).
Selle staatuse igatsus torkab silma peategelase elitaarsuses, maailmarändurist teadlane, kes peab labastele lõbustusloengud ja keda avalikkus tunneb (neidude platoonilise armastuse objekt). Möödaminnes selgub, et ta ei ole käinud mitte ainult pikal laevareisil, vaid ka Londoni loomaaias. Ei ole küsimust rahas, ei ole küsimust riietes ja nende hankimises – tühiasi asendada südamedaami kaotsiläinud vöö ja jagada rahapabereid. Tema on eliit – selgelt üleolev suhtumine suvepäevalistesse ja kõigisse teel kohatuteisse...
Jutu käigus pannakse „terava satiirikusulega“ paika mitmed asjad. Pikajuukselisi ja hipisid peab minategelasest võlur vajalikuks lausa ise karistada. Noortest kultuuritegelastest distanteeritakse end nende naeruvääristamisega.

Kui Kallas neid asju seal sundravil kirjutas, siis ilmselt julgeolek neid seal ka luges. Luges ja otsustas, et seda meest võib uskuda ja usaldada.
Nad ei eksinud!
„... töötas ... aastail 1968–1970 Loomingu proosa ja luule osakonna juhatajana ning neli kuud peatoimetaja asetäitja kohusetäitjana sama ajakirja toimetuses aastal 1981...“,
„... Eesti(NSV) Kirjanike Liidu liige on Kallas aastast 1972. Ta on kuulunud 1980. aastail Eesti Kirjanike Liidu juhatusse, juhatuse presiidiumi, NSVL Kirjanike Liidu juhatuse revisjonikomisjoni ja NSVL Kirjandusfondi presiidiumisse.“,
„Teet Kallas kuulus aastail 1979–1990 NLKP-sse. Seejärel oli ta Eesti Liberaaldemokraatliku Partei liige aastail 1990–1993, Keskerakonna toetajaliige 1994–1996, Arengupartei liige 1996–1998, järgnevalt parteitu. Kallas oli Rahvarinde parlamendifraktsiooni kaasesimees aastal 1990 ja Eesti Vabariigi Ülemnõukogu liige aastatel 1990–1992.“

Jutu taustast, veel.
See „mäng“ millest jutt, koos Ündi tegelaskujuga on ilmselt Vahingu Spieli ja Mati Unt, kes oli seda Spieli Tartus kogenud kogu karmuses. Kallas Tallinnas oli sellest kuulnud ja üritas sama teha. Ta arvas mängu olevat koolitüdrukuliku luulelise unelemise, aga Unt keelas ja takistas teda – eks ta teadis. Kallas oli sellest solvunud – teda ei peetud vääriliseks – ja maksis kätte (raamatus).

Ropendus.
Need 2008 aasta väljaande joonealused märkused on selge pask. Lehmaküljenumbrite kodeeritud tähendused, Ünt-nime tõlgendused... Juba tollal oli tervemõistuslikule lugejale selge, et kirjutaja on ustav! Ja mõnitab neid, keda võim mõnitatavateks peab.

Miks ma ühte ei pannud?
Fatme tegelaskuju vastuolulisuse pärast ja armumisest lolliksmineku lootusetuse täpse ja usutava kirjelduse pärast.
Mitmetes prototüübiotsingutes ei ole mainitud Fatmet. Minu arvates võib see olla Faime Jürno – mannekeen ja filiminäitleja. Nad liikusid tollal kohati kattuvatel orbiitidel ja ma olen näinud Faime mõju meestele...

Miks ma kolme ei pannud?
Pole ju nii hull!(?)
Hull on see, et omaaegse kirjanduspõvkonna kõige suurem pugeja esineb nüüd suurkannataja ja vastalisena! Ei mingeid järeleandmisi sellistele.

Möödaminnes veel Teet Kallase loomingu üldiseloomustus.
„Tütarlapsest sirgub naine“ vahejuttude laiendused. Tema juttudel on umbes sama palju ühist tegelikkusega. Kes ei tea, millest jutt - http://www.folklore.ee/tagused/nr34/kalkun.pdf.

Raamatute ajas lugemise lugemissoovitus: Sidney Sheldon „Alasti nägu“. Kungine krimikirjanduse bestseller, kus psühhoanalüütik ravib homoseksuaalsust. Eesti keelses väljaandes puuduvad nii originaali kui ka tõlke aastaarvud – pärast lugemist võiks internetist järgi vaadata.

Teksti loeti eesti keeles

See emand nägi unes, et ta on ühe meesterahvaga vahekorras. Ärkas üles ja hakkas kobama – oli tõepoolest üks väike mees. Naisterahvas tunnistas toda lähemalt, leidis, et tollel on kõik teisiti kui teistel meestel, ja otsustas, et tegemist on isase rebasega.
... ja ongi nii, et sinna käib „ja“ ette koma...

Pu on perenimi ja Songling on eesnimi. Hiinlased kirjutavad sellises järjestuses ja valgete maadele on taoline kirjapilt jõudnud ilma igasuguste komadeta.
Sellest tuleneb BAAS’i spetsialistidele ülesanne: tõsta asjad õigesse järjestusse. Praegu on olukord veider – kõik teised autorid on leitavad perenime järgi, aga see ... (eesnimi, koma, perenimi).

Ärkasid üles – perenaist pole. Mõtlesid juba, et ta on suurele asjale läinud.

Siin BAAS’is on talle omistatud üks jutt „The Corpse at the Inn“ – mina ei oska seda täpselt siduda Eesti keelse jutuga. Tundub mõistlik olevat ikka kogumiku juurde viidata. Aga millist kogumikku algseks pidada?
Eesti keeles on kolm kogumikku:
1. „Libarebased“, 1977, Perioodika, Loomingu Raamatukogu, tõlkinud Andres Ehin
2. „Libarebased ja kooljad“, 1986, Eesti Raamat, tõlkinud Andres Ehin
3. „Libarebased ja kooljad“, 2008, Tänapäev, tõlkinud Andres Ehin
Esimeses kogumikus on 17 juttu, teises ja kolmandas 76. Need on kõik samad jutud. Tõlgitud on vene keele vahendusel. Esimese kogumiku tõlkimisel on kasutatud kolme venekeelset tõlget vahemikust 1937 – 1979, teise puhul kuute vahemikust 1937 – 1981. Ja kolmanda juures on tõlke allikad saladusse jäetud.

Leiti, et ema lamab ihualasti hoopis teises toas. Poeg läks teda püsti aitama. Aga ema ei mõelnudki häbi pärast kuidagi kössi tõmbuda. Sellest ajast peale läks naine arust ära: kord lõõritas laulda, kord nuuksus nutta, kord hõiskas karjuda, kord sõimas ja tänitas tuhandel eri moel, ennast puhkugi kordamata.

Esimese ja teise kogumiku juures on toodud ära ka „akadeemik V. Aleksejevi“ eessõna. Esimeses väljaandes on ka Andres Ehini 15-realine kommentaar eessõnale. Eessõna pärineb aastast 1922. Akadeemikul puudub eesnimi, mina oletaksin, et akadeemik läks koos oma ees- ja isanimega kaotsi tormilistel klassivõitluse aegadel, aga tema tõlget muudkui kordustrükiti...Kolmandal kogumikul ei ole mingit ees- ega järelsõna.
Aga võiks.

Kui ta oli kõik mis vaja kinni mätsinud, võttis ta kööginoa ja asus seda siuha-sauha teritama.Juuresviibijad nägid seejuures ta silmis metsalise tuld.

Pu Songlingi eluajal oli Hiinas selge eristus, kus kirjalikus kõrgstiilis kirjutati ainult kõrgetest ja keerulistest asjadest. Tema kasutas sama stiili madalate, rahvale arusaadavate juttude kirjutamiseks. Ja saavutas sellega enneolematu ja pikaajalise populaarsuse – nii madalate kui kõrgete hulgas.
Meie oleme harjunud arvama, et kõik idamaine on natuke täispuhutud ja üks õige idamaine asi vajab mitut kommentaari ühel real ja normaalsel inimesel on taolise teksti lugemine talumatult igav (näiteks Lo Guan-Tšung „Kolmevalitsus“).

Ainult ema vedeles tobeda näoga voodis. Ta oli otsekui surnud.

Lugedes Pu Songlingi jutte Eesti keeles tundub olevat raske uskuda, et originaalis on nad kirja pandud mingis nn kõrgstiilis.
On alust kahtlustada Andres Ehinit enneolematus loomingulisuses tõlkimise täpsust nõudvas töös. See keel on väga rahvapärane, see keel on väga ilus ja kujundlik.
Rahvariideseelikutel on persemine pool – see persemise poole keel on selles tõlkes väga elus. Võiks ellu jäädagi.

Kui ta tagasi tassiti, pistis ta iseäralise raevuga vastu pröökama.

Aga töötab ju! Tõlge. Muudab (muutis) arusaama idamaise kirjanduse udususest ja nonde lootusetust (meile arusaamatute) reeglitega kammitsetusest.

Sellest ajast peale oli rahu majas. Ainult pereema üle võttis taabes võimust. Ta mõistus läks vähehaaval selgemaks, aga teistele tõvevaevadele tuli lisaks oksendamine – okset tuli ühe kõõksuga terve kapatäis. Õige pea heitis ta hinge.

Vaat selline lugu veel:
Orientalistid vaidlevad ikka täpse ja õige tõlke üle ja kirjutavad kommentaaride kommentaare. Üks Eesti kirjanik (Arvo Valton) kirjutas jutu ühe joodiku viimasest elupäevast („Lõpmatusse kulgev päev“). Orientalistid leidsid, et see sõna (kulg) ja see jutt annavad väga täpselt edasi kommentaaride kommentaarides arutatud mõistet. Nad tulid kokku ja otsustasid, et kui Eesti keeles on nii täpne sõna, siis on eestlasedki muudest eurooplastest idamaisema mõttelaadiga – et justkui ongi idamaist filosoofiat kõigist kõige paremini mõistev rahvas. Nad kirjutasid sellest koguni artikleid väljamaa teadusajakirjades. Ja said suure au osalisteks.

Pärastpoole sai pojast kõrge aukandja.

Tõlke degustatsiooninäited pärinevad jutust „Kaupmehepoju“ – viimase kogumiku lehekülgedel 9 – 15.

Teksti loeti eesti keeles

Jutuna on see selline „käib kah“ tase.
Selle autori jaoks – kellele palju antud, sellelt palju nõutakse...
Lugu.
Poiss tapab kogematasel moel hiliskeskeas mehe. Tema (ühiskonna) arusaamade kohaselt peab ta nüüd surnu kohustused endale võtma.

Nõnda nad läksid.
Tegelik jutt – romaan – peaks selle koha peal algama. Tema lõpetab!
Pärast sissejuhatust.

Mõeldes jutule ei saa ma romaani kuidagi peast.
Ja romaan mulle meeldib. Kohe väga meeldib.
Kohatud asjad ja juttu kahjustavad detailid lähevad oma kohale ja pakuvad suurt rõõmu.

Jutt koosneb suuresti stiilist. Arhailine, empaatiline...
A’misjauks pidi tegelaste mõtteid, sisekõnet ja muud taolist andma edasi kolmel erineval moel?
Sellele ei näe ma mõtet isegi romaanis ja ei saa öelda, et ma ei oleks püüdnud. Tõstsin isegi lõike kõrvuti ja mõtisklesin, lootusetult. Seletus ei tulene mitte jutu loogikast või sõnumist, vaid käsitöö kujutletavast ajalisest kulgemisest.
Autor on korduvalt jutlustanud tööst tekstiga, selle lõputust parandamisesest (bla-bla-bla) – siin on SEE tegemata (lõpetamata) jäänud!

Edasi romaani meeldivatest külgedest.
On kaks ühiskonda. Keskne on väärtuste suhtelisuse ja inimeste (peaaegu, et kohustusliku) enesekesksuse poolest meid ümbritsevaga (see peegeldub jõuliselt ka kogu eestikeelses ulmes) üsna samamoodi. Parimast parim saab olla vaid jõuline JOKK. Tapmine on täitsa tore ja lubatav asi kui vahele ei jää ja tapetav ei kuulu võimsamasse perekonda.
(„Veneetsia kaupmees“ on lugu kahe JOKK’i võitlusest. Kaotaja ja ebasümpaatne on oma väljalaenatud raha tagasitahtja.)
Keskaegse jokk-maailma (jutus on selleks aimatavalt Lauskmaa) sarnasust meid ümbritsevaga on rõhutatud ja toonitatud selgelt eestipäraste nimedega.
Sinna saabub võõras mägedest, kus on isegi kohanimed sellised, mida eestlane kirjapildi järgi hääldada ei oska (sama keele rääkimine all ja üleval ei ole oluline – pikk ja keeruline ajalugu, kus on kaotatud küll keel, aga mitte kultuur – näiteid Briti saartelt).
Võõras peab võtma endale mitte-eakohase rolli. Tema näeb kohustusi ja mitte võimalusi. Talle anti see roll vaid selleks, et tervelt mägedest alla jõuda!

Mis seal all saab?
Võimaluste servadest:
• Kas aadlik ise annab ebameeldivale kirjatsurale õhtul pimedas peksa?
• Kes hoiab (juhuslikult ette tuleva) vägistamise ajal jalgu kinni?
• Millised kohustused on abikaasal neljakümne-aastase abielunaise ees? Ja endast vanemate laste ees?
• Kes kõik võivad veel väita – Joonetil olla nende ees olnud kohustusi...?
• Kuidas leida üles need, kelle on kohustusi Jooneti ees?
Nii mõnedki kohustused on omavahel lootustus vastuolus ja rolli varasemal täitjal on selged rutiinid ja käigud välja töötatud...
On kirjutatud ja kirjutamata seaduste puntrad, kus peab hakkama saama hea-olla-tahtev poiss.
Loomulikult ei saa romaan lõppeda lihtsalt, kiirelt ja loomulikult – Jääralinna jõudnud, ütleb Valdar vöömehe suhtest lahti, „aitähh, minu poolt kõik, võid nüüd ära surra“. Natukese aja pärast surebki – ei saanud hakkama.
Loomulikult peab sisse kasvanud au- ja moraalitundega poiss muutma maailma enda ümber ja jutt ei saa lõppeda katarsisttekitava avaliku poomisega. See ju jutt.
Loomulikult ei saa see romaan sisaldada põhiliselt stiili – või vähemalt sissejuhatuse stiili. Kohati läheb lugu väga naljakaks? Nali selles stiilis?

Loo hindest – olles arvustuse selle kohani jõudnud, ei tea ma veel, mis hinde ma panen.Mittemeeldejääva nimega poiss mägedest on kindlasti Eesti ulmes erakordne (vt http://algernon.edu.ee:8080/docs/ROOT/Algernon/Artiklid/docShowArt?artid=2023&comment=1&commentlist=1&type=news_item) ja mulle väga meeldiv. Kohustuse sõna ja tegelase sisemise veendumuse kaljukindluse poolest sarnaneb Martini ja Bujoli suurte eepiliste kangelastega.
Stiil! +
Kohatised detaililiiasused esmasel lugemisel ei häirinud – häirima hakkasid nad alles süvenemisel („oot-oot, mis see siis nüüd oli, miks ta nii tegi?“). Siin jääb jutt selgelt alla Maniakkide Tänava „Mustale munale“ – mille oleks ka saanud poole pikemaks kirjutada detailide, eel- ja järelugude lisamisega. Aga olemasoleva terviku seisukohalt?
„Must muna“ on ka selle poolest sarnaselt mõjuv, et jutu (kujutletav) järellugu on jutust endast kordades pikem – ja see on üks väga hea ja erakordne asi.
Kolme-nelja-viie vahel.
Neli plussiga. No oli „Must muna“ parem!
Normaallugemisel ikkagi vaid kümme minutit. Kümne minutiga emotsioone mõjutada on raske. Kümne minutiga saab mõistust mõjutada või nalja teha. Patsilõikamine oleks lugejat ülendav olnud tunnise ettevalmistuse järel.
Nii et, eesmärkharjutuseks oli soendust vähe.

Lugesin oma teksti üle ja tundus, et liigsete detailide osas peaks täpsustama: kolme tegelase sisekõne (mis tähendab igaühe sisemaailmas viibimist) + 10 kohanime + 10 isikunime + ... kommete ja mõistete pudipadi. Mina ei saa öelda, et võetagu see detail ära ja siis ... - mulle lihtsalt tundub, et seda kõike kokku on pisut liiga palju.

Teksti loeti eesti keeles

Igav.Mõttetu jamps täidetud üliinimese ...Umbes 85-ndal leheküljele sai jaks otsa. Vähemalt viis aastat ma tädi Ursulala ligi oma näppu ei tõsta.Tunnen hämmingut vaadates tema trükiarve ja hindeid siin BAAS`is.Öeldagu veel, nõiakunst ei tööta - muud põhjust ei saa olla.Maage ja nõiakunsti loen pigem Pratchettilt.
Teksti loeti eesti keeles

„Seda raamatut olete teie juba lugenud“, ütles Raamatukoguhoidja. Tema arvuti teab kõike.
„Ma tean,“ ütlesin mina, „sellepärast ma selle võtsingi!“ Seda tema arvuti ei teadnud.

Rõõmus jutt seenehooaja lõpetuseks. Teadlikult võetud ja pakkumas ette-teadaolevat naudingut.
Oli ilusam kui Pratchetti konveiertooted. Ei olnud ilusam Ameerika jumalatest, aga muu Gailman jääb kaugele selle loo taha.

Pole varem osanud nime anda, aga hoolega olid läbi kirjutatud paar olulist eeskujuteksti – eelkõige Graham Greene „Meie mees Havannas“, aga ka Astrid Lindgreni meisterdetektiiv Blomkvisti lood. Ma ei saa kindel olla, et nad ise kirjutamise ajal just neid silmas on pidanud, aga taoline lugejamulje jääb.
Kogu nipp on kombinatoorikas. Kaks nii värvikat ja omanäolist asja kokku panna, servad korralikult palistada – tulemus ei ole lapitekk, tulemus on välja- ja silmapaistev!

Üks meeldiv asi selles jutus on kohatine veeremise aeglus. Kui üksi kirjutav Pratchett kiirustab kogu aja ja üritab (huumori?)pinget üleval hoida pärlite turmtulega, siis see väsitab ja muutub tüütuks. Kohati tekib mulje kartoteegist ja arvepidamisest – igal leheküljel peab olema kaks nalja, „nii(!) nendel lehekülgedel nalja pole, võtame kartoteegist naljad 428 ja 6003 ja kirjutame sisse“...
Selles raamatud luuakse kõigepealt olustik ja meeleolu, et jõuda naljani. Mõnikord võtab naljani jõudmine oma kümme minutit – siis nali ka mõjub! Teinekord selgub ootamatult, et ei tulegi nalja, tuleb hoopis mõte!
Ei ole raamatu parimad leheküljed need, kus Pratchett on (vist toimetamise käigus) oma naljakartoteegi juba valmis tekstile peale lasknud. Loodan, et ta on millagi selle raamatu üle lugenud ja saanud aru kartoteeginaljade kohatisest kohatusest.

Veel olulist – Pratchett on kirglik eutanaasipooldaja: http://www.epl.ee/news/kultuur/terry-pratchett-ja-oigus-surra.d?id=51188081 ...

Teksti loeti eesti keeles