Pean alustuseks tunnistama, et ma pole eriline fantaasiakirjanduse fänn. Enamus klassikuid selles žanris on teadlikult lugemata jäänud, kuna võimaluse korral eelistan ulme tehnoloogilisemat ja teaduslikumat poolt. Seega lootsin salamisi „Viimast soovi“ kätte võttes, et saan ohtralt fantaasiakirjanduse stampide üle keelt teritada ja nende üle ilkuda. Õnneks/õnnetuseks osutus raamat suurepäraseks lugemiselamuseks. Ehk kogu mu esialgne plaan langes põrmu ning virina asemel saate järgnevalt lugeda ohtralt kiidusõnu.
Romaani peategelaseks on rändmaag või siis palgamaag (wiedzmin - nõidur) Geralt. Nõidurid kuuluvad tsunfti, mille liikmete ülesandeks on rännata mööda maid ringi ja hävitada kõikvõimalikke peletisi. Lisaks on nõidureid maast madalaks treenitud igat sorti rohtude, mürkide ning leotistega, mistõttu omavad nad ebainimlikke võimeid (nt reaktsiooni ning nägemist) ja teatud mürgiste vedelike manustamisega suudavad nad oma ainevahetust aeglustada.
Kogum sisaldab kuut lugu vaheldumisi raamloo "Mõistuse hääl" fragmentidega, kus nõidur ravib enda viimasest teenistusest saadud rasket vigastust kuskil templis. Seal istudes meenutab ta mitmeid enda kuulsaid seiklusi või juhtumusi. Enamjaolt on tegemist nukra alatooniga ja omavahel seotud lugudega kuhu on põimitud sisse ohtralt lääneslaavi mütoloogiaid ning vanu tuttavaid lastemuinasjutte nagu näiteks "Kaunitar ja koletis", "Lumivalguke" jms, millele Sapkowski on andnud pea kõigil juhtudel hoopis uue ja realistlikuma vaatenurga. Kindlasti pole tegemist sellise imal-lääge fantaasialooga kus vaprad kangelased aina neitseid päästavad ning õilsad haldjad mööda tasandikke kappavad. Kus sa sellega, neitsid on enamasti tornidesse luku taha pandud asja eest ja haldjad on pigem ühed kibestunud ja vanamoodsad metslased. Legendid on enamikel juhtudel ülepaisutatud ja mõned kollid on sageli maalitud hirmsamateks, kui nad tegelikult on. Kusjuures olen kimpus lemmikloo leidmisega. Kõik kuus juttu on ühetselt head ning vaid raamlugu kannatab minumeelest kerge äravajumise käes. Aga tõesti vaid kerge.
Erilist äramärkimist tahab kindlasti Sapkowski omapärane kirjutamisstiil. Nimelt räägivad kõik raamatu tegelased väga moodsat keelt. Näiteks võivad nad arutada keerulisi sotsiaalseid probleeme kasutades tänapäevaseid mõisteid (nt metafüüsika). Alguses oletasin alusetult, et tegemist on tõlkija apsakaga. Hiljem selgus, et nii ongi autorile kombeks.
Paar sõna ka eestikeelse tõlke kaanepildist. Metallist hundipea on küll nõiduri klanni sümboliks, aga minuarust on tegemist juba liiga ära leierdatud ning liig igava motiiviga, mis kipub raamatust raamatusse ja arvutimängust arvutimängu korduma. Nõiduri maailmaga kursis olevad lugejad tunnevad muidugi ära, millega tegu, aga neile kelle pole udust aimugi, ei ütle ta midagi ning ei torka ka raamaturiitulil seistes eriti tugevalt silma. Pigem oleks võinud kirjastus pisut veel kulutada ja lasta mõnel kunstnikul lehvivate valgete juustega ja hõbedast mõõgaga Geralti sinna maalida. Oleks muutnud kaane kindlasti märksa selgemalt eristuvaks ja kutsuvamaks.
Tuleb igati nõustuda Jüri Kallasega, kes ulmekirjanduse Baasis ütleb käesoleva raamatu kohta järgmist: "Kui oleks mõni raamat, millele tahaks anda 10 punkti, siis siin see on. On tempokat aktsiooni ja ülevust ning ajuti üsna õudukalikku õõva ja gootilikku süngust. Õnneks on see actioni pool olulisem ning seetõttu puudub siit see tudisevate (tarkade) raukade (mõttetu) pomin, süütute neitsite sinisilmne nämmutamine jne. Kõik see, mis high fantasy ajuti talumatult vastikuks teeb."
See, et esimeses loos oli stryga tõlgitud vampiiriks, tundus tiba robustne lahendus. Tegemist polnud peletise käitumist arvestades just klassikalise vampiiriga. Samas muidugi saan tõlkijast ka aru. Lääneslaavi mütoloogia on märgatavalt rikkam, kui seda on Eesti oma. Mõelge, palju neid deemoneid seal tegelikult on? Krvoijac, vukodlak, wilkolak, varcolac, vurvolak, liderc nadaly, liougat, kulkutha, moroii, strigoii, murony, streghoi, vrykolakoi, upir, dschuma, velku dlaka, nachzehrer, zaloznye jne. Igaühel omad kiiksud-kombed küljes. Katsu sa neile kõigile sobiv nimi leida.
Juba wiedzmin ehk nõidur tekitas omajagu poleemikat. Ulmekirjanduse Baasis ja Facebookis on selle ümber kõvasti tolmu keerutatud. Algselt tundus mullegi see mõiste oma uudsuses pisut veider, aga raamatu lugemise käigus mõtlesin ümber. Tegemist on tõesti parima võimaliku omakeelse terminiga. Kuna nõidur, kui selline, on oma olemuselt (mutant, eks ole) niiöelda uus leiutis, siis peab tema nimetamiseks olema samuti uus sõna. Nii nagu roboti tähistamiseks loodi omaette mõiste. Muidu on täpselt sama jama, et vurvolak või strigoii - ühed vampiirid kõik; samamoodi sorts, tuuslar, nõidur, võlur - ühed nõiad kõik. Aga ei ole ju tegelikult.
Selle üle noriks aga küll, et Lumivalgukese loos oleks võidud nimetada pöialpoisid päkapikkudeks. Pöialpoisiga tuleb silme ette ikkagi pöidlapikkune mehike. Päkapikuga aga karvane Gimli. Kujutage nüüd ette Lumivalgekest seitsme pöialpoisiga kokku elamas ja teeröövliametit pidamas :) Groteskne eksole? Aga see ehk vaid mu enda probleem.
