Kasutajainfo

Andrzej Sapkowski

21.06.1948-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Hannu Rajaniemi ·

The Quantum Thief

(romaan aastast 2010)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
2
3
0
1
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (6)

Kvantvaras on high fantasy analoogina high scifi - maailm kus tehnoloogia on kogu maailma ja kohalikku tähesüsteemi muutnud, kus päikese pinna lähedal tiirlevad Maa suurused kunsteemandist kubermang-ajud ja Marsil annab valgust ja sooja singulaarsuse abil päikseks muudetud kuu. Ja kurjategijaid ... kurjategijaid hoitakse seal vanglates kus nad taas ja taas surres ja uuesti sündides mängivad läbi vangide dilemmat. Erinevate - erinevate tehnoloogiatasemetel olevate - kultuuride virvarri Sobornostist Zokude ja marskaste ja oorti pilve elanikeni on siin väga hästi kujutatud ja on täitsa palju actionit, kasvõi siis gogol piraatidega võitlemist. Lisaks veel armastust, surma, kadunud mälestuste otsimist, ja tulevikumaailma detektiivitööd ja kuritegude lahendamist. Miinusena - minu jaoks mõneti üllatavalt ja kokkuvõttes ka pettumust valmistavalt - on algus täis vanglast põgenemist ja suuri lubadusi sellest kuidas minnakse varastama aga kokkuvõttes tehakse midagi suhteliselt muud. Jättis pooleli jäänud mulje osaliselt. Sealt ka 4/5 mitte 5/5.
Teksti loeti inglise keeles

Tahtmine lugeda "Kvantvarast" on mul olnud juba mõnda aega, olen lugenud eelnevalt kahte Rajaniemi lühilugu ja need meeldisid enda hoogsete hullude ideedega väga. Lugemismõte kivistus ja jõudis reaalsete tegudeni aga alles peale Kvanvarga mõistete tõlkimise teemalise magistritöö lugemist, milles leiduv maailma kirjeldus ning kaks peatükki sünnitasid armastuse esimesest silmapilgust.
Kohe kindlasti aitas nimetatud magistritöö ka lugemist kergendada. Rajaniemi kirjutatu ei ole kerge lugemine. Autor loobib täiesti hoolimatult pidevalt sisse uusi enda leiutatud tehnoloogiaid, mõisteid, ühiskondi, transhumanistide gruppe ja maailma kujunemisel olulisi sündmusi kirjeldab vaid möödaminnes. Mitmetest asjadest sain ma aru lõpuks alles raamatu lõpus (või siis ei saanudki ja lugesin pärast wikist juurde). Ühesõnaga kindlasti pole tegemist kergekaalulise ajaviitelugemisega vaid tõsise hard-sf tekstiga, mis nõuab tähelepanelikkust ja kaasamõtlemist.
Aga paar sõna ka romaani sündmustikust. Tegevus toimub kuskil paarsada aastat tulevikus. Maal on toimunud miskine veider nanomasinate katastroof, jupiter on transhumanistlike klannide vahelises sõjas hävitatud, valitsevaks jõuks on miski Sobornosti nimeline transhumanistide seltskond, kellede jõud tuleneb päikese ümber tiirlevate maa suuruste kristallarvutite pealt, kus nad kasvatavad ja kombineerivad endale virtualiseeritud inimmõistustest gogoleid - mingit sorti AI roboteid igasuguste tööde jaoks, ja ma mõtlen tõesti igasuguste. Nad istutavad gogoleid isegi püssikuulidesse. Raamatu kaheks keskseks sündmusi käivitavaks tegelaseks on kübervanglast põgenenud meistervaras Jean le Flambeur ja noor geniaalne marsi detektiiv Isidore Beautrelet. Tegevuskohaks endaks on seejuures Marsil asetsev liikuv linn ja selle transhumanistlikud asukad.
Üks minuarust võluvamaid Rajaniemi omadusi on see kuidas talle meeldib luua uusi tehnoloogiaid ja neis samas kohe haavatavusi ja ärakasutamisvõimalusi avastada. Näiteks meeldis mulle vägagi tema idee kõikehõlmavast andmesfäärist, mis sisaldab endas nii kõigi objektide infot kui ka salvestab ühtlasi kõikide inimeste muljed ja mälestused (muutes selle omalaadseks vahetatavate mälestuste facebookiks). Ja samavõrra nauditavad olid ka tema pakutud lahendused kuidas seda originaalset andmevõrku häkkida.
Samavõrra kui kavalaid programme leidub siin muidugi ka tohutus koguses nanotehnikat, ka kvantolekute vargused toimuvad (nagu pealkiri viitab) ja stiililiselt oletan peaks raamat liigutuma post-küberpungiks. Ajastu kus võrku mindi jääd murdma on möödas, võrk on igalpool ümberringi, sinu sees, sinu ees ja taga.
Ühesõnaga vägagi võimas ja laiahaardelise fantaasialennuga lugemine. Julgen tõsistele SF fännidele soojalt soovitada.
Teksti loeti inglise keeles

Ei meeldinud, no ei meeldinud... Kui hinne oleks goodreads'i skaalal, oleks 1, mis tähendab mitte halba, vaid mitte meeldimist.
 
Stiil meenutab minu viimaseid kogemusi Banksiga. Palju (keerulisi) sõnu, vähe asja. Puhttehniliselt ei ole halvasti kirjutatud, aga kui ikka 100 lk kanti pole veel jõutud õieti kuhugi ja kogu jutt on kahtlaselt sarnane arvutimängu kirjeldusele, siis ei viitsi enam... Vbl mõni teine kord.
Teksti loeti inglise keeles

Väga äge maailm ja ideed. Mulle meenutas see kõndiv Marsi linn ja üldse kogu Marsil toimuv pigem moodsat new weird stiilis õhustikku. Kõik oli mievillelikult nihkes kuidagi. Supervinged kontseptid, tehnoloogia ja muu SF butafooria. Ma nimme ei hakanud lugemise kõrvale internetist fännide seletusi otsima, vaid soovisin ise loo käigus kõike avastada. Ahmisin mõnuga. Mõni detail jäi segaseks ja kummitab peas edasi, aga loodan, et järgedes leian neilegi vastused. Samas olen kindel, et ilmuvad uued rasvased küsimargid, aga see kõik ongi põnev. Detektiivilugu oli suhteliselt sirge ja kergelt haagitav - no vahepeal peab aju puhata ka saama või siis lugeja enesekindlust, et jõud käib ikka autori loomingust üle. Kuid kokkuvõttes moodne küberpunk... ei, cyberweird oma parimas nahas.
Teksti loeti inglise keeles
x
Kristjan Ruumet
1974
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
Viimased 25 arvustused:

Raamatu vead on eelmine arvustaja kenasti välja toodud. Lisaks vaid juurde, et loole taru-robotite juurde lisamine oli liialt kunstlik võte ja selgelt tuli esile, et neid oli vaid vaja selleks, et mingigi normaalne loo lõpp välja mõelda.
 
Väike huvitav lõik: [eelnevalt kirjeldatakse mitmesuguseid nutifoni omadusi ja siis: ] "All it lacked was a concealed gun barrel loaded with .22 hollow-point cartridges (although if you really needed one you could buy it from a Chinese factory, at least until they criminalized bitcoin)." Vist on tegu esimese minu poolt kohatud (ulme)romaaniga, kus bitcoini mainitakse.
Teksti loeti eesti keeles

Ma oleks justkui mingit teistsugust raamatut lugenud, kui eelmised arvustajad. Triloogia ülejäänud osadest loen vaid sisukokkuvõtteid.
 
Teksti loeti eesti keeles

Sarja neljas osa on omakorda veel rohkem alla käinud, kui kolmas osa. Lugedes oli tunne, et autor on oma valdusesse saanud maagilise loheloba sule ja kasutanud seda peaaegu igas peatükis.
Sarja esimesed kaks raamatut ja lühiromaan "Edgedancer" olid aga tasemelt kõvasti üle keskmise. Nende lugemist ei kaheste. Hetkel aga on meeleolu selline, et seda sarja ja autorit rohkem edasi ei loe.
Teksti loeti inglise keeles

"Tiffany Aching" + "Kärbeste jumal" + "Pipi Pikksukk" + "Aarete saar" + "Rapanui vabastamine..."
Mõnus lugemine, kuid tegelikult ei saanudki hästi aru, mida kirjanik selle raamatuga saavutada tahtis. Ootused olid palju suuremad.
 
Teksti loeti eesti keeles