Kasutajainfo

Andrzej Sapkowski

21.06.1948-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Andrzej Sapkowski ·

Pani Jeziora

(romaan aastast 1999)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
4
2
0
0
0
Keskmine hinne
4.667
Arvustused (6)

Nii. Käesoleva teosega lõpetes pan Sapkowski Geralti sarja tõesti ära. Hea oli, aga otsa sai.

Raamat algab mõnevõrra kummaliselt. Ajutiselt sekkuvad tegevusse kuningas Arthuri ymarlauaryytel sir Galahad (?) ja kaks mingil tibatillukesel järvesaarel elutsevat nõida. Viimased on suured folkloorihuvilised ja näevad unes pidevalt Ciri, Geralti ja kompanii uskumatuid seiklusi. Kõik see kestab arvestava hulga lehekylgi, kusjuures põhjus miks neid siia raamatusse vaja oli jääbki mõnevõrra hämaraks.

Edasi läheb asi (õnneks) juba oluliselt traditsioonilisemas laadis. Kuni igati väärika ja meeldivalt traagilise lõpuni. Seda millised eelmistes osades armsaks saanud tegelased sealjuures hirmsal kombel maha tapetud saavad, loevad huvilised juba ise. Lohutuseks niipalju, et ka vastaliste ridades leiab aset märkimisväärne hõrenemine.

Hindeks, loomulikult, viis. Kyll kerge miinusega. Selle jaburavõitu alguse eest. Aga sari tervikuna on tõsiselt geniaalne. Kes veel lugenud pole ja vähegi vene/poola keelt mõistab - proovige kindlasti.

Teksti loeti vene keeles

Kommenteeriksin rohkem probleemi, mis tekib sir Galahadiga - ta ilmus tegelikult juba Geralti ja Yenniferi pulmade aegu (vt "Cos sie konczy, cos sie zaczyna"). Erilisest traagilisena (kuigi autori poolt paroodiana mõelduna) mõjub nimetet novell peale "Järveemanda" lõppu lugedes. Peale teistkordset lugemist ja nüüd varasemat arvustust parandades jään selle juurde, et nimetet novell on autori vastuseisust hoolimata sarja osa. Ei ole võimalik kõike paika panna, looming elab oma elu ise edasi, öelgu autor mis tahes.

Kogu Geralti epopöa on ju paganlik. Ja nüüd äkki tolksti üks kristlane sees! Siinkohal on Sapkowsky fantaasia natuke longanud, sest kui Ciri maailmade vahel eksleb, satub ta ülisuure tõenäosusega just meie maailma erinevatesse ajaloo-ettappidesse. Või kirjeldab autor neid meelsamini kui lugematuid teisi maailmu.

Kui asja loogiliselt võtta, siis tekib teos alles autoriteksti ja lugeja kontaktis. Niimoodi ei ole peaaegu võimalik saada kätte seda mõtet, mida on autor kirjutamise ajal sinna kirjatähtede sisse pannud. Niisiis pole kristluse ja paganluse vastandamine/võrdlemine Sortsi-seerija viimase osa juures mingi Sapkowski-alane süvateadmiste väljanäitus. Pigem assotsiatsiooni nentimine. On see "vana maailma" lõpp ja "uue" algus? Kas arthurlus vahetab sortsluse välja? Need küsimused ei käi sarja vaid sellest saadud mulje ja seoste kohta. Sama fenomeni kasutas Nüganen oma "Musketäride" esimese lavastuse lõpus: Saabunud on pudupoodnike ajastu. Sealsamas on mõttetu paigutada Geralti-seeriaid kuhugi tavareaalsuse ajalukku või näiteks muistsesse Kesk-Euroopasse, mis läänest-lõunast tulnud risti all ägama hakkab või vastupidi, sellest lootust leiab. No ja arturi-saaga on üks äraleierdatud jupp, mida hea maitse piiridesse jääda soovijal enam kasutada ei soovitaks. Või oli siin tegemist inglisekeelse tõlke kommertsedule mängimisega?

Hinne neli võib-olla ka sellepärast, et loo struktuur on küll hea, aga unenägijast ja ajaloolasest naisterahvaste ekstistentsi põhialused veidi põhjendamata jäävad. Olen nõus, et selline jupitamine romaani esimeses pooles loob teatavat pinget a`la "no mis neist lõpuks ikkagi sai?". Ajaloolasest järvenõia poolt loodud portaal ja Ciri läbiminek sellest ei korva nimetet mõttetuse muljet ning sarja põhitegelaste ülistamismotiiv (hilisemate põlvkondade poolt) kisub sentimentaalseks.

Teksti loeti vene keeles

Aega läks, aga lõpuks ma selle romaani ikka kätte sain!

Alustaks enda arvustust sellesamaga, millega ka eelmised arvustajad on alustanud – Galahadi küsimusega. Minuarust on eelarvustajad Geralti saagat lohakalt lugenud: sarja neljandas romaanis öeldi ju otsesõnu välja, et kuidas inimesed sinna vanema rahva maailma sattusid. Miks ei või siis Ciri hiljem meie maailma sattuda, seda enam et tütarlapsel säherdused võimed on? Mis puutub aga austatud Elläi Tuulepäälse mõttesse, et jutt «Cos sie konczy, cos sie zaczyna» ka Geralti sarja osa on... siis tuleb taas meenutada Andrzej Sapkowskit ennast, kes on öelnud, et see jutt ei ole sarja osa, et see on vaid eneseparoodia.

Tagasi romaani juurde.
Romaan pole miski pikakskirjutatud jutt ning kompositsiooniliselt ja ka emotsionaalselt olid need unenägijad nõiad vägagi vajalikud – neid oli hea lükkida Ciri seikluste vahele ja seega ei pidanud autor nämmutama, et mida Ciri nüüd tegi ja mida ta hiljem tegi; autor sai anda edasi valitud lõike Ciri seiklustest ning ei pidanud sealjuures kartma paadunud fantasyfännide pärastist viginat, et tegevus hüpleb. Ka sai nende unenägijate kaudu näidata (vihjeliselt küll), et mis on sellest maailmast aastasadu hiljem saanud. Midagi eriti paremaks polnud ju läinud... ja tundub, et vahepeal oli veelgi karmimaid aegu olnud.

Romaani sisust ma rääkida ei soovi – viieköitelise saaga puhul oleks juba suvaline vihje kuriteoks eelnevate köidete lugejate suhtes. Mainiks vaid seda, et lõpp oli (vähemasti minu jaoks) üsnagi ootamatu lahendusega, et romaan pakkus mõnusaid üllatusi ja pinevat põnevust. Oli metsikut tapatööd, salalikku maagiat ja jälki poliitikat... nagu selles saagas kombeks.

Erisuseks vast see, et sarja viimane romaan omas üsnagi sellist SF-ilikku feelingut, pean silmas seda «elfide» maailma ja neid paiku, kuhu Ciri ekslikult teleporteerus. Ja see SF-ilik feeling ühes parimas fantasysaagas pole sugugi kurjast.

«Järveleedi» on kindlasti väärikas lõpetus sarjale! Viis ilma igasuguste mööndusteta.

Teksti loeti vene keeles

Kuni poole raamatuni olin kindel, et sari on võssa jooksnud ja Sapkowski kirjutab mingit suht suvalist jama, andke andeks. Siis aga tuli mingi pööre, lõppesid õnneks need pidevad aja ja ruumi, tegevustikku edasiandva pilgu vahetamised... umbes sealt, kus Ciri väeti haldjakuninga juurde toodi. Edasi läks juba tunduvalt paremaks, tõusvas joones ja kuni lõpuni välja. Nagu korraliku sarja lõpetamisel kombeks, kirjutas autor tellise ja lahendas kõik eksistentsiaalsed probleemid. Üldiselt läks mulle rohkem korda miski selle romaani fiiling, tegevus minutis, mitte päevade jooksul. Eks see lõpp veidi segane ja väheütlev sai... ent minu meelest sisu asemel ongi siin olulisem tegelaste enda saatus tollel tühisel ajahetkel.

Üldiselt ja siiski. Kui tahate Sapkowskit lugeda, siis kõigepealt kaks jutukogu. Seal on kogu essents olemas. Kui palju aega on võib need viis romaani ka läbi lugeda, ehkki palju juurde enam ei tule. Mulle meeldisid jutud rohkem. Aga ei kurda ka.

Teksti loeti vene keeles

Sarja viies ja viimane osa on üks kummaline romaan... nii kompositsiooni kui ka sündmustiku poolest. Päris ilma spoilerdamata läheks selle arvustamine keeruliseks, nii et need, kellel romaan veel lugemata, ent kes seda teha kavatsevad-kui te käesolevat arvustust edasi loete, siis süüdistage iseennast, teid on hoiatatud!

Olles oma elu jooksul lugenud läbi mitmeid ingliskeelses maailmas kirjutatud ulmeromaanide tri,- tetra- ja muid -loogiaid, tean ma väga hästi, kuidas selliseid sarju üldjuhul üles ehitatakse. Esimeses osas tutvustatakse maailma ja tegelasi ning hakatakse tasapisi intriige kerima. Vahepeal on kõiksugu questid ja muud katsumused. Ja see viimane osa on üldjuhul kõige tüütum-mingi suur lahing, viimane vastasseis eri jõudude vahel vms, millega sündmustik paraku ei lõpe, vaid peab veel pikalt seletama, mis tegelastest ikka täpselt edasi sai. Lõpuks ei pääse ka tegelaste taaskohtumistest ja lahkuminekutest ning muust pateetikast.

Poola kirjaniku Sapkowski romaanisari järgiks algul justkui seda ingliskeelses ulmes levinud malli, ehkki autori stiil, kus traagika seguneb künismiga, on midagi täiesti omalaadset. Kogu maailma haarav sõda, questid, ohtude trotsimine, ähvardav maailmalõpp... Ja siis, viiendas osas, kogu see apokalüptiline meeleolu äkki taandub. Jah, viimane suur lahing toimub, peategelased elavad kõiksugu katsumusi läbi ja, nagu eelarvustajadki maininud, leiab mõni neist õige verise otsa. Siis aga kõik justkui rahuneb... ja kui jõuad juba mõelda, et mis see autor neist tegelaste edasistest tegemistest ikka nii pikalt nämmutab, saabub see lõpp-ootamatu ning segane. Paistab, et autori eesmärk ongi mingil määral olnud klišeede trööpamine-"kangelasliku lõpulahingu" kirjelduse kõrval pajatatakse verd ja väljaheiteid täis välilaatsaretis toimuvast, sõja lõpplahendus ei meenuta kuigivõrd "headuse võitu kurjuse üle" jne.

Kohati hakkas sündmustik hullupööra venima ja vahepeal kaalusin isegi hinde "4" peale langetamist, aga lõpplahenduse ning kogumulje põhjal otsustasin lõpuks ikkagi kerge miinusega "5" kasuks-vähemalt on tegu üsnagi huvitava kompositsiooniga ning mõtlemapaneva teosega.

Ametlikult peaks "Pani Jeziora" ingliskeelne tõlge ilmuma 2017. aastal. Minu poolt loetud võrgus vedelevast fännitõlkest soovitaksin võimaluse korral pigem eemale hoida-tõlge on toimetamata ja sisaldab seetõttu üsna rämedas koguses hulle trükivigu, mis lugemise kohati kaunis ebameeldivaks muudavad.

Teksti loeti inglise keeles

Sarja viimase romaani ingliskeelne tõlge on eelmisel aastal kenasti ilmunud ning tundub seejuures ka üpris hea olevat.
 
Nagu ka eelmiste raamatute puhul pälvib mu imetluse "Järveemandas" ennemini vormiga mängimine, teksti kokkuseadmine ja vaatenurkade valimine kui sisu. Ehkki ka sisu on huvitav.
 
Palju on juttu saatusest ja selle erinevatest tõlgendamisvõimalustest ja sellest, mis on aeg, kuid kõlama jääb midagi optimistlikku ja selgub, et nii sünget asja nagu saatus ei pea vaatama kui masendavat deterministlikku ettekirjutust vaid selles võib näha midagi lootustandvat.
Teksti loeti inglise keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Lõpule (või täpsemalt esimese alasarja lõpule) läheneva "Vürstkaupmeeste"-sarja sündmustik läheb järjest põnevamaks ja peab tunnistama, et pinget üleval hoida autor oskab. Ja erinevalt tüüpilisest põnevikust pole selles raamatus ühtki kangelast, kes kokkukeerdunud jama ära lahendaks ning maailma päästaks - autor laseb sündmustel hoopis kiiruga katastroofi poole galopeerida...
Esmaarvustajaga selles osas nõus, et Uus-Britannias toimuv (mis mõnevõrra 1917. aasta Venemaa sündmusi meenutab) on feodaalse Gruinmarkti intriigide ja terroriparanoiast haaratud Bushi-aegses USA-s toimuvaga võrreldes selles romaanis veidi unarusse jäänud... 
Teksti loeti inglise keeles

Veidi "Trifiidide päeva" meenutab see romaan küll, eriti lõpuosa. Ülesehitus on neil raamatutel siiski üsna erinev: kui "Trifiidide päev" algas katastroofiga, siis enamiku käesoleva romaani mahust võtavad enda alla inimkonna võitlus meresügavustes peituvate salapäraste tulnukatega ja aeglane liikumine katastroofi poole. 
Pinget kruvida oskab autor küll - ja seda ka hoolimata sellest, et suur osa romaani sündmustikust on tegelikult lugejale üldjoontes ette teada, kasvõi eestikeelse väljaande tagakaane-teksti põhjal. Meresügavuste ja tulnukate salapärase olemusega seonduv aitab põnevuse loomisele kaasa. Maksimumhinnet sellele romaanile siiski anda ei taha - midagi jääks nagu puudu. 
Eestikeelse väljaande puhul tuleb kiita efektset kaanepilti. 
Teksti loeti eesti keeles

Minu suhtumine Le Guini loomingusse on vastuoluline. Kui tihti absoluutseks fantasyklassikaks peetav "Meremaa"-tsükkel pole mind kunagi eriti kõnetanud, siis Haini-tsükli raamatutest (mille hulka kuulub ka käesolev romaan) on mul vastupidiselt head mälestused.
Siin Baasis on Arvi ja Reidar sellest raamatust juba üsna põhjalikult ning hästi kirjutanud, nii et paratamatult tekib kiusatus vaid hindega piirduda. Kuna tegu on aga vastuoluliselt mõjuva romaaniga olulisel teemal, peaksin arvustustele ikkagi omalt poolt midagi lisama. 
"Ilmajäetud" on hea SF selles mõttes, et see paneb kirjeldatud teemade üle  mõtisklema. Anarhistlike ühiskondade (ja nende võimalikkuse) teema on mulle pikemat aega huvi pakkunud, seda sõltumata ühiskonna parem- või vasakpoolsest sotsiaalmajanduslikust suunitlusest (näiteks Heinleini "Kuu on karm armuke" kuulub kindlalt mu lemmikraamatute alla... niipalju kui mul selliseid asju nagu lemmikraamatud üldse on). Ja erinevalt Kristjani arvustuses mainitust on Le Guini kirjeldatud anarhosündikalistlik ühiskond hoopis midagi muud kui nõukogude kord... ka poleks samasugust teost saanud kirjutada mitteulmena, sest tegelikus maailmas lihtsalt ei eksisteeri päris selliseid olukordi ja jõudude vahekordi... ega eksisteerinud ka romaani kirjutamisajal. Kohati mõjuvad kirjeldatud olukorrad lausa stereotüüpselt (näiteks Urrase kapitalistlik ühiskond tundub veidi nõukogudeaegse karikatuurina Läänest, kus 20. sajandi keskpaiga tehnoloogiline arengutase on kombineerunud tööstusrevolutsiooniaegsete sotsiaalsete vastuoludega). Samas on tegu ikkagi väljamõeldud maailmadega ja midagi Anarrese ühiskonna laadset pole meie maailma ajaloos kunagi pikema aja jooksul eksisteerinudki (kui ehk mõningad Hispaania kodusõja aegsed seigad ja teised sarnased asjad välja arvata.
Maksimumhinde andmise kiuste ei tea ma, kas seda raamatut kõigile kaasulmikutele soovitada julgeksin. Kõigile ei pruugi Le Guini stiil ega romaanis käsitletud teemad meeldida. Siiski pean ma ise selle raamatu eesti keeles ilmumist positiivseks sündmuseks. 
Teksti loeti eesti keeles

 Antoloogia puhul torkab silma üks kummaline asjaolu-kaaneteksti järgi sisaldab see Reaktori parimaid jutte perioodist sügis 2016-talv 2017. Samas on nii mõnedki lood ilmunud tegelikult Reaktoris märksa varem, vanim lugu (Andresoni oma) pärineb detsembrist 2014...
Teksti loeti eesti keeles

Loo meeleolu meenutab veidi Paasilinna "Maailma parimat küla". Või siis üleloomuliku õuduse žanrist Lätte "Udriku küla naisi". Ehk siis lugu praktilise mõtlemisega maakatest, kes ei lase kõiksugu eriskummalistel juhtumistel oma harjumuspärast mõtteviisi häirida... ja selle teemaga seonduv koomika. 
Palju muud eelarvustajatele lisada polegi ja Mandi ning Rauxi kiidusõnadega tuleb ühineda. 
Teksti loeti eesti keeles

Paralleelmaailmade-teemaline hoogne märul, milles sisaldub vihjeid erinevatele Weinbergi teostele, osa tegevust toimub ka "Tõrkeotsingu" maailmas.
Näib, et kiire ja hoogsa sündmustikuga teosed (ilma kõiksugu tagasivaadeteta vms) tulevad Weinbergil kõige paremini välja. Miinuseks on käesoleva loo puhul vast see, et tegu oleks justkui mingi pikema saaga algusega ja paljud otsad jäävad lahtiseks. Samas näib olevat mingitpidi tegu aasta varem ilmunud lühiromaani "Kes varju püüab" eellooga, täpsemalt öeldes on teatud kattuvused tegevusmaailma ja tegelaste osas...
Teksti loeti eesti keeles

Kummaline lugu pratchettilikust fantaasiamaailmast, kus elavad kõiksugu mütoloogilised võluolendid....
Nagu ei saanudki selle loo mõttest aru. Lastekirjanduse jaoks liiga täiskasvanulike ja süngete elementidega, koomilise fantasy jaoks liiga vähenaljakas. Samas nii paha ka polnud, et "kolmest" madalamat hinnet anda. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo märksõnadeks on bioprintimine, teaduslikud eksperimendid ja ühe naisterahva unistused...
Idee oli päris huvitav, aga lugu tervikuna jättis kuidagi külmaks. See peegeldub ka hindes. 
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi Jekimovile tüüpiline lugu kosmosegängsterite (või antud juhul siis pigem poolkriminaalse elemendi) arveteklaarimistest kaugtuleviku maailmas. Võrreldes mõnede teiste minu loetud Jekimovi lugudega on "Õnnepäev" küll mõnevõrra süngem ja lohutum, seda eelkõige sündmustiku poolest...
Teksti loeti eesti keeles

Jumalataoliste kosmiliste üliolendite elust rääkiv laast on liiga lühike, et selle sisust midagi olulist väljalobisemata pikemalt pajatada...
Teksti loeti eesti keeles

Õudusloo peategelaseks on pereisast krematooriumiomanik, kes oma äri päris eetiliselt ei aja ja seetõttu tumedate jõudude küüsi langeb...
Lugu tükkis oma teostuse ja õhustikuga mulle meeldis. Mida võiks ette heita, on vähene toimetatus. Dialoog mõjub kohati imelikult: kust Aldo teadis, et Sulev läks just jahile, kui Sulevi naine oli talle lihtsalt öelnud, et mees on kodust ära? Või miks imestab Aldo loo lõpus, et Magnus on oma ema Liiaks nimetanud, kui sellist kohta eelnevas dialoogis polnud. Lisaks kohatine kummaline lauseehitus ("Leekide valgus mängis tema näol ja raske oli mehe ilmest aru saada, kui naine seda vaadanud oleks"). Puudulikust toimetamisest tulenevate asjaolude tõttu ma loo hinnet siiski langetama ei hakka. 
Teksti loeti eesti keeles

Omapärane segu kosmoseulmest, jaapanipärasest küberpungist ja krimiloost. Veenuse atmosfääris hõljuvas inimkoloonias leiab aset kummaline terroriakt - depressioonis Jaapani päritolu insener korraldab nanorobotite abil ohvriterohke suitsiidirünnaku. Toimunu põhjusi otsima saabunud uurija satub aga ootamatult mastaapsete saladuste otsa...
Mulle see lugu meeldis. Põnev ja ootamatuid pöördeid tulvil sündmustik ning väga põnevalt loodud maailm, mille mõnevõrra orientaalset õhustikku ei saa autori Jaapani-huvist teadlik olles üldse imeks panna. 
Teksti loeti eesti keeles

Tegevus toimub samas alternatiivajaloolises maailmas, mida kirjeldas Maniakkide Tänav oma loos "Kolmanda Reichi triumf!" Ehk siis maailm, kus sakslased on võitnud Teise maailmasõja ja alustanud kosmosevallutusega, jätkuvalt okupeeritud Eestis aga kisuvad suhted põliselanike ning natsidest uute peremeeste vahel järjest hapumateks... Metsavana loo sisuks on sakslaste Kuu-lennu teema ja eestlaste roll selles, mida ka Mandi loos mõnevõrra käsitleti.
Üldiselt mulle meeldis. Kuidagi terviklikum ja vähem vasturääkivusi sisaldav kui Mandi lugu samast maailmast. "Saladusliku tsaari" tsüklist tuttava sõna "estronaut" kasutamine käesoleva loo tegevusmaailmas tundus küll veidi kummaline...
Teksti loeti eesti keeles

Samoldinile näib meeldivat kirjutada lugusid lähituleviku-Eestist ja provokatiivsetel teemadel. Kui "Joroski öö" sisuks oli setude Donbassi-stiilis hübriidsõda eestlaste vastu, siis käesolevas loos... See kirjeldatud müür jooksis ju üsna mööda praegu kavandatavat Rail Balticu trassi. Ja mingid rongid käisid seal ka. Selline, et milline võiks välja näha "Rail Balticuga poolekslõigatud Eesti" postapokalütilistes tingimustes, olen isegi mõtisklenud. Samoldin kirjeldab oma loos midagi sarnast ja tulemuseks on veidi mõningaid vene ulmeteoseid meenutav  rõhuv-absurdseks kiskuv maailm. 
Sarnaselt Indrekule võtab ka minu jaoks  hinde "4" peale just see stiil. Idee on hea, aga loo võinuks veidi teises võtmes kirja panna...
Teksti loeti eesti keeles

Absurdihõnguline lugu tuleviku-Eestist, kus kehtib veganite diktatuur, lihasöömine on keelatud ja metsikus looduses elavad biorobootilisel teel loodud inimhübriidid...
Ilmselt mitte ülemäära tõsisena mõeldud lugu, mis kõlbab täitsa lugeda. 
Teksti loeti eesti keeles

"Anno Dracula" näol on tegu metakirjandusliku alternatiivajalooga. Mis siis, kui Stokeri klassikalises romaanis kirjeldatud sündmused läinuks teisiti - kui Van Helsingilt ja ta sõpradel poleks õnnestunud kurikuulsast vampiirist jagu saada ega teda isegi Inglismaalt välja kihutada? Ja kui Dracula haaranukski järgnevalt Briti saared oma isikliku kontrolli alla - milline siis 19. sajandi lõpu Inglismaa oleks välja näinud?
Eelarvustajaga võib nõustuda selles osas, et tegevus käivitub üsna aeglaselt, ehkki ma ise ei täheldanud ka tegevuse tempo olulist kiirenemist romaani teises pooles. Tegelikult juhtub romaani jooksul üsna palju, ent sündmustik ei mõju vast väga kaasahaaravalt. Paremini on autoril välja tulnud teose üldine õhustik, samuti detailsed kirjeldused sellest, kuidas sajanditevanuste verdimevate ebasurnute hirmuvalitsus viktoriaanlikku ühiskonda täpsemalt mõjutama hakkab. Newmanile omaselt on siin ka kamaluga kõiksugu intertekstuaalseid vihjeid kirjandusele, filmidele ja muule. Osa neist vihjetest seletab autor ka raamatu lõpus olevas lisas lahti. 
Maksimumhindest jääb nagu midagi puudu, samas on tegu päris huvitava ja omapärase raamatuga. Oma rolli mängib siinkohal ilmselt ka see, et vampirismi ja igavesse ellu puutuvad teemad on mulle alati huvi pakkunud, ehkki ma muidu suur õudusfänn pole. Seda, kas ka järgede lugemise ette võtan (praeguseks on "Anno Dracula" sarjas ilmunud seitse romaani), ma praegu pigem otsustama ei hakka. 
Teksti loeti inglise keeles

"Back in the USSA" on seitsmest pikemast tekstist koosnev alternatiivajalooline kollaažromaan, mida võiks pidada ka jutukoguks. Romaani seitse "peatükki" on varem ilmunud eraldi lugudena Briti ulmeajakirjas Interzone ja nende tegevus toimub erinevates kohtades ning aegadel, ka peategelased on erinevad. Lugusid ühendab kummaline alternatiivajalooline maailm, milles USA-d tabab 20. sajandil Venemaa saatus. 
Kirjeldatud maailmas kasvavad 20. sajandi alguse USA-s sotsiaalsed vastuolud märksa kiiremini kui tegelikus ajaloos (veidi meenub Jack Londoni "Raudse kanna" tulevikunägemus). Theodore Roosevelt valitakse teiseks ametiajaks USA presidendiks, ent mõrvatakse 1912. aastal sotsialistide poolt. Pärast Roosevelti surma kehtestatakse USA-s suurärimeeste toetusel diktatuur. Asja teeb hullemaks uue presidendi Charles Foster Kane'i ennatlik sekkumine Esimesse maailmasõtta (sest Saksa allveelaev on uputanud Titanicu USA rahvuskangelase Buffalo Billiga pardal) ja kurikuulsa inglise okultisti Aleister Crowley tegevus, kes end "isikliku astroloogina" president Kane'i ning esileedi lähikonda sokutab, hakates USA valitsemise üle olulist mõju avaldama. Lõpptulemusena keeb töölisklassi raev Kane'i režiimi vastu üle ja puhkeb revolutsioon. Kesk-Ameerikast saabub kinnises rongis Washingtoni sotsialistide juht Eugene V. Debs ja võtab riigis juhtimise üle. Kõik see päädib aga üsnagi rõlge kommunistliku diktatuurirežiimiga, mida pärast Debsi surma juhib tema parteikaaslane Al Capone...
Teatud määral on romaanis kirjeldatu reaalse ajaloo peegelpilt: USSA (Ameerika Sotsialistlikud Ühendriigid) täidab siin Nõukogude Liidu, Suurbritannia ja Venemaa aga USA rolli. Päris peegelpildiga tegu muidugi olla ei saa, ent autorid tõmbavad ilmselge mõnuga kõikvõimalikke ja -võimatuid paralleele reaalse 20. sajandi ajaloo ning kultuuriga (kirjanduse, filmide ja muusikaga). Need, kes on lugenud ulmeantoloogiast "Aphra" Newmani loo  "Übermensch!" eestikeelset tõlget, teavad, kuiväga sellele kirjanikule meeldib intertekstuaalsus. Ilmselt on lugematud ajaloo- ja (pop)kultuuri teemalised vihjed romaani suurimaks väärtuseks. Vihjed mõjuvad ka üsna humoorikalt, ehkki kohati on lugude stiil naljast üsna kaugel (näiteks CIA kommunistliku versiooni korraldatud veresaunade kirjeldustes kolmekümnendate aastate puhastuste ajal). Mõnede lugude stiil sisaldab küll musta huumorit ja lausa rupskiooperlikke elemente. Mitmed lood on küll esitatud kellegi minavormis noorpõlvemälestustena, mistõttu neid lugema hakates tekib kartus, et tegu võib olla tüütu vanainimeseliku heietamisega. See mulje on siiski petlik ja autorite hoogne ning vahe stiil tuleb üsna kiirelt ilmsiks. 
Soovimata romaani "peatükke" eraldi arvustada, mainin siiski, et minu meelest oli neist igavaim "Teddy Bear's Picnic" - venima kippuv heietus tagurpidisest Vietnami sõjast, milles Briti impeeriumi ja Vene keisririigi väed võitlevad džunglis USSA toetatud kommunistlike geriljade vastu. Kui kolm esimest "peatükki" (Baasis olev järjekord pole päris õige) olid väga head, siis alates mainitud loost kiskus teose tase veidi allapoole, mistõttu vahepeal kaalusin ka hinde langetamist "nelja" peale. Hinde päästis mu jaoks viimane peatükk "On the Road" - kirjeldus 1990. aastatest, mil kommunistlik režiim on kokku varisenud ja USA aladel toimuv meenutab segu Metsikust Läänest ning Jeltsini-aegsest maffiasõdadest haaratud Venemaast.     
Teksti loeti inglise keeles

Kummaline raamat. 
Alustuseks see maailm. Huvitav ja detailselt kirjapandud, ehkki tundub nagu veidi väheusutav, et suures osas paganlikuks jäänud Euroopas (sealhulgas Briti saartel) oleks nii suur osa ülejäänud ajaloost toimunud sarnaselt reaalse ajalooga. Aga ilmselt polegi viimatimainitud asjaolu niiväga oluline. 
Põhiliseks probleemiks oli minu jaoks see, et autori jutustamisviis ei suutnud mind kuidagi kaasa tõmmata. Suhteliselt õhukest romaani lugedes kipuvad tegelased ja nende motivatsioonid ning sündmustiku arengud pidevalt segamini minema ning autor ei suuda pinget üleval hoida. (Ilmselt pole probleem mu tähelepanuvõimes, sest näiteks Martini "Jää ja tule laulu" lugedes pole tuhandetel lehekülgedel kulgevate rohkearvuliste tegevusliinide jälgimine olnud mu jaoks eriti keeruline). 
Idee ja maailm tõstavad siiski mõnevõrra raamatu hinnet, nii et kokku "3" tugeva plussiga. 
Teksti loeti inglise keeles

"Artemis" meenutab mõnes mõttes "Marslast", ent samas erineb sellest tugevasti. Romaanide ühisteks joonteks on lähituleviku Päikesesüsteemis toimuv tegevus, reaalteaduslik-tehniline taust ja katse toimuvat võimalikult usutavalt kirjeldada. Ent kui "Marslase" näol on tegu pigem rahulikult kulgeva robinsonaadiga "kosmosehädalise" katsetest vaenulikus väliskeskkonnas ellu jääda, siis "Artemise" näol on tegu märulirohke kelmiromaaniga, mille puhul tundub, et autor pole oma teost ise just kõige tõsisemalt võtnud. 
Kuu-koloonia ja sealse elu ning probleemide kirjeldused kuuluvad kahtlemata romaani plusside alla. Anarhilisevõitu geto Kuul (milles elab umbes Räpina linna jagu inimesi) meenutab veidi Heinleini romaani "Kuu on karm armuke". Romaani algus, milles avatakse järk-järgult toimuva tausta, mõjub üsna paljutõotavalt. Mingil hetkel hakkab "Artemises" toimuv aga meenutama tüüpilist Hollywoodi märulit, kus vapper kangelane (või kangelanna) igasuguse tõenäosuse kiuste surma trotsib ja maailma päästab. Ja ehkki romaan tegeleb suhteliselt karmi teemaga (organiseeritud kuritegevus vaeses Kuu-koloonias), paistab autor eelistavat lugejat ülemäära koledate sündmuste kirjeldustega mitte šokeerida; samas on põnevuse ülalhoidmine ta jaoks kahtlemata oluline. Ehk siis selline "peresõbralik" lahendus. "Artemise" sündmustik ei mõju tervikuna just väga usutavalt, nagu kohati ka tegelaste käitumine (armastav isa, kes veab oma väikse tütre närusel järjel Kuu-kolooniasse, kust too "gravitatsioonitõve" hirmus enam koduplaneedile naasta ei saa, jne). 
Kas "Artemis" on noorteromaan? Üldiselt seda teost nii ei reklaamita, samas on siin noorepoolsed peategelased ja autori ülalmainitud viis karmidest  teemadest kirjutamiseks vihjaks justkui noortekale. Muidugi on siin kõvasti seksiteemat ja (eriti ameerika kirjaniku kohta üllatavalt palju) alkoholitarbimist, ent tänapäeva noortekirjanduses selliseid teemasid vist väga ei välditagi...
Teksti loeti eesti keeles

Robert Silverberg on viljakas ja pika loometeega ulmekirjanik ning nii erinevad kõik kolm ta maakeelsete "Valitud teoste" seniilmunud köidet tugevalt üksteisest. Kui esimeses köites domineeris 1950. aastate seiklusliku pulpulme stiil ja teises oli näha autori järgnevat arengut tõsisemate ideedega tegelevaks ulmekirjanikuks, siis siin kogumikus avaldub autori teatud loominguline kriis 1970. aastate alguses, mis eelnes ta ajutisele loobumisele ulme kirjutamisest. Kogumiku lugudes on palju kirjutamisajale omast (toonase USA ühiskonna probleemide ja tulevikuhirmude rohkem või vähem allegoorilised käsitlused, rohke narko- ja seksiteema jne). 
Kogumiku esimeses kolmandikus (kokku sisaldab see kuutteist juttu, ent kahjuks võimaldas Baasi tehniline rike mul neist siia keskkonda sisestada vaid esimesed kuus) domineerivad pigem hägusamas ja eksperimentaalsemas stiilis kirjapandud lood, mis mulle eriti ei meeldinud. Lõpupoole hakkavad lood aga järjest paremaks minema, mu enda käesoleva kogumiku lemmik, lühiromaan "Surnute seas sündinud", on kogumikus eelviimane. 
Eraldi tuleks kiita käesoleva kogumiku kaanekujundust. Selliseid kiiskavalt erekollaseid kaasi ei tule eestikeelsete ulmeraamatute puhul just väga tihti ette, mistõttu mõjub Silverbergi raamat kohalikel ulmeriiulitel üsna silmatorkavalt. 
Silverbergi maakeelsetest "Valitud teostest" on mulle seni kõige parema mulje jätnud siiski teine köide "Öösse kaduv tee". Järgmine, neljas köide peaks sisaldama autori 1980. aastate loomingut, millega mu senised kokkupuuted on pigem positiivsed olnud. Nii et on, mida oodata. 
Teksti loeti eesti keeles

Eelarvustajale tuleks veel lisada, et kuigi loo tegevus toimub ilmselgelt tulevikus, jätab eraldatud ajupoolkeradega laste internaatkool kuidagi arhailise ja kloosterliku mulje... ja eks sel oraakliteemal ole ka müstilis-religioosne hõng juures. Keskaegsel arengutasemel ühiskonnas arusaadavalt nii keerulisi ajuoperatsioone läbi viia ei saaks ja mingil hetkel hakati loos mainima ka muud moodsamat tehnoloogiat (ekraanid, autod).
Mõni teine autor oleks samal teemal ehk paksu romaani kirjutanud ja tegevusmaailma ning selle kujunemise põhjalikumalt lahti seletanud. Tegevusmaailma hägusus ja visandlikkus pole "Topeltmõistuste koja" puhul siiski üldsegi miinuseks, samas ei suutnud jutt minus ka tohutut vaimustust tekitada. 
Teksti loeti eesti keeles