Kasutajainfo

Andrzej Sapkowski

21.06.1948-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Andrzej Sapkowski ·

Pani Jeziora

(romaan aastast 1999)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
4
2
0
0
0
Keskmine hinne
4.667
Arvustused (6)

Nii. Käesoleva teosega lõpetes pan Sapkowski Geralti sarja tõesti ära. Hea oli, aga otsa sai.

Raamat algab mõnevõrra kummaliselt. Ajutiselt sekkuvad tegevusse kuningas Arthuri ymarlauaryytel sir Galahad (?) ja kaks mingil tibatillukesel järvesaarel elutsevat nõida. Viimased on suured folkloorihuvilised ja näevad unes pidevalt Ciri, Geralti ja kompanii uskumatuid seiklusi. Kõik see kestab arvestava hulga lehekylgi, kusjuures põhjus miks neid siia raamatusse vaja oli jääbki mõnevõrra hämaraks.

Edasi läheb asi (õnneks) juba oluliselt traditsioonilisemas laadis. Kuni igati väärika ja meeldivalt traagilise lõpuni. Seda millised eelmistes osades armsaks saanud tegelased sealjuures hirmsal kombel maha tapetud saavad, loevad huvilised juba ise. Lohutuseks niipalju, et ka vastaliste ridades leiab aset märkimisväärne hõrenemine.

Hindeks, loomulikult, viis. Kyll kerge miinusega. Selle jaburavõitu alguse eest. Aga sari tervikuna on tõsiselt geniaalne. Kes veel lugenud pole ja vähegi vene/poola keelt mõistab - proovige kindlasti.

Teksti loeti vene keeles

Kommenteeriksin rohkem probleemi, mis tekib sir Galahadiga - ta ilmus tegelikult juba Geralti ja Yenniferi pulmade aegu (vt "Cos sie konczy, cos sie zaczyna"). Erilisest traagilisena (kuigi autori poolt paroodiana mõelduna) mõjub nimetet novell peale "Järveemanda" lõppu lugedes. Peale teistkordset lugemist ja nüüd varasemat arvustust parandades jään selle juurde, et nimetet novell on autori vastuseisust hoolimata sarja osa. Ei ole võimalik kõike paika panna, looming elab oma elu ise edasi, öelgu autor mis tahes.

Kogu Geralti epopöa on ju paganlik. Ja nüüd äkki tolksti üks kristlane sees! Siinkohal on Sapkowsky fantaasia natuke longanud, sest kui Ciri maailmade vahel eksleb, satub ta ülisuure tõenäosusega just meie maailma erinevatesse ajaloo-ettappidesse. Või kirjeldab autor neid meelsamini kui lugematuid teisi maailmu.

Kui asja loogiliselt võtta, siis tekib teos alles autoriteksti ja lugeja kontaktis. Niimoodi ei ole peaaegu võimalik saada kätte seda mõtet, mida on autor kirjutamise ajal sinna kirjatähtede sisse pannud. Niisiis pole kristluse ja paganluse vastandamine/võrdlemine Sortsi-seerija viimase osa juures mingi Sapkowski-alane süvateadmiste väljanäitus. Pigem assotsiatsiooni nentimine. On see "vana maailma" lõpp ja "uue" algus? Kas arthurlus vahetab sortsluse välja? Need küsimused ei käi sarja vaid sellest saadud mulje ja seoste kohta. Sama fenomeni kasutas Nüganen oma "Musketäride" esimese lavastuse lõpus: Saabunud on pudupoodnike ajastu. Sealsamas on mõttetu paigutada Geralti-seeriaid kuhugi tavareaalsuse ajalukku või näiteks muistsesse Kesk-Euroopasse, mis läänest-lõunast tulnud risti all ägama hakkab või vastupidi, sellest lootust leiab. No ja arturi-saaga on üks äraleierdatud jupp, mida hea maitse piiridesse jääda soovijal enam kasutada ei soovitaks. Või oli siin tegemist inglisekeelse tõlke kommertsedule mängimisega?

Hinne neli võib-olla ka sellepärast, et loo struktuur on küll hea, aga unenägijast ja ajaloolasest naisterahvaste ekstistentsi põhialused veidi põhjendamata jäävad. Olen nõus, et selline jupitamine romaani esimeses pooles loob teatavat pinget a`la "no mis neist lõpuks ikkagi sai?". Ajaloolasest järvenõia poolt loodud portaal ja Ciri läbiminek sellest ei korva nimetet mõttetuse muljet ning sarja põhitegelaste ülistamismotiiv (hilisemate põlvkondade poolt) kisub sentimentaalseks.

Teksti loeti vene keeles

Aega läks, aga lõpuks ma selle romaani ikka kätte sain!

Alustaks enda arvustust sellesamaga, millega ka eelmised arvustajad on alustanud – Galahadi küsimusega. Minuarust on eelarvustajad Geralti saagat lohakalt lugenud: sarja neljandas romaanis öeldi ju otsesõnu välja, et kuidas inimesed sinna vanema rahva maailma sattusid. Miks ei või siis Ciri hiljem meie maailma sattuda, seda enam et tütarlapsel säherdused võimed on? Mis puutub aga austatud Elläi Tuulepäälse mõttesse, et jutt «Cos sie konczy, cos sie zaczyna» ka Geralti sarja osa on... siis tuleb taas meenutada Andrzej Sapkowskit ennast, kes on öelnud, et see jutt ei ole sarja osa, et see on vaid eneseparoodia.

Tagasi romaani juurde.
Romaan pole miski pikakskirjutatud jutt ning kompositsiooniliselt ja ka emotsionaalselt olid need unenägijad nõiad vägagi vajalikud – neid oli hea lükkida Ciri seikluste vahele ja seega ei pidanud autor nämmutama, et mida Ciri nüüd tegi ja mida ta hiljem tegi; autor sai anda edasi valitud lõike Ciri seiklustest ning ei pidanud sealjuures kartma paadunud fantasyfännide pärastist viginat, et tegevus hüpleb. Ka sai nende unenägijate kaudu näidata (vihjeliselt küll), et mis on sellest maailmast aastasadu hiljem saanud. Midagi eriti paremaks polnud ju läinud... ja tundub, et vahepeal oli veelgi karmimaid aegu olnud.

Romaani sisust ma rääkida ei soovi – viieköitelise saaga puhul oleks juba suvaline vihje kuriteoks eelnevate köidete lugejate suhtes. Mainiks vaid seda, et lõpp oli (vähemasti minu jaoks) üsnagi ootamatu lahendusega, et romaan pakkus mõnusaid üllatusi ja pinevat põnevust. Oli metsikut tapatööd, salalikku maagiat ja jälki poliitikat... nagu selles saagas kombeks.

Erisuseks vast see, et sarja viimane romaan omas üsnagi sellist SF-ilikku feelingut, pean silmas seda «elfide» maailma ja neid paiku, kuhu Ciri ekslikult teleporteerus. Ja see SF-ilik feeling ühes parimas fantasysaagas pole sugugi kurjast.

«Järveleedi» on kindlasti väärikas lõpetus sarjale! Viis ilma igasuguste mööndusteta.

Teksti loeti vene keeles

Kuni poole raamatuni olin kindel, et sari on võssa jooksnud ja Sapkowski kirjutab mingit suht suvalist jama, andke andeks. Siis aga tuli mingi pööre, lõppesid õnneks need pidevad aja ja ruumi, tegevustikku edasiandva pilgu vahetamised... umbes sealt, kus Ciri väeti haldjakuninga juurde toodi. Edasi läks juba tunduvalt paremaks, tõusvas joones ja kuni lõpuni välja. Nagu korraliku sarja lõpetamisel kombeks, kirjutas autor tellise ja lahendas kõik eksistentsiaalsed probleemid. Üldiselt läks mulle rohkem korda miski selle romaani fiiling, tegevus minutis, mitte päevade jooksul. Eks see lõpp veidi segane ja väheütlev sai... ent minu meelest sisu asemel ongi siin olulisem tegelaste enda saatus tollel tühisel ajahetkel.

Üldiselt ja siiski. Kui tahate Sapkowskit lugeda, siis kõigepealt kaks jutukogu. Seal on kogu essents olemas. Kui palju aega on võib need viis romaani ka läbi lugeda, ehkki palju juurde enam ei tule. Mulle meeldisid jutud rohkem. Aga ei kurda ka.

Teksti loeti vene keeles

Sarja viies ja viimane osa on üks kummaline romaan... nii kompositsiooni kui ka sündmustiku poolest. Päris ilma spoilerdamata läheks selle arvustamine keeruliseks, nii et need, kellel romaan veel lugemata, ent kes seda teha kavatsevad-kui te käesolevat arvustust edasi loete, siis süüdistage iseennast, teid on hoiatatud!

Olles oma elu jooksul lugenud läbi mitmeid ingliskeelses maailmas kirjutatud ulmeromaanide tri,- tetra- ja muid -loogiaid, tean ma väga hästi, kuidas selliseid sarju üldjuhul üles ehitatakse. Esimeses osas tutvustatakse maailma ja tegelasi ning hakatakse tasapisi intriige kerima. Vahepeal on kõiksugu questid ja muud katsumused. Ja see viimane osa on üldjuhul kõige tüütum-mingi suur lahing, viimane vastasseis eri jõudude vahel vms, millega sündmustik paraku ei lõpe, vaid peab veel pikalt seletama, mis tegelastest ikka täpselt edasi sai. Lõpuks ei pääse ka tegelaste taaskohtumistest ja lahkuminekutest ning muust pateetikast.

Poola kirjaniku Sapkowski romaanisari järgiks algul justkui seda ingliskeelses ulmes levinud malli, ehkki autori stiil, kus traagika seguneb künismiga, on midagi täiesti omalaadset. Kogu maailma haarav sõda, questid, ohtude trotsimine, ähvardav maailmalõpp... Ja siis, viiendas osas, kogu see apokalüptiline meeleolu äkki taandub. Jah, viimane suur lahing toimub, peategelased elavad kõiksugu katsumusi läbi ja, nagu eelarvustajadki maininud, leiab mõni neist õige verise otsa. Siis aga kõik justkui rahuneb... ja kui jõuad juba mõelda, et mis see autor neist tegelaste edasistest tegemistest ikka nii pikalt nämmutab, saabub see lõpp-ootamatu ning segane. Paistab, et autori eesmärk ongi mingil määral olnud klišeede trööpamine-"kangelasliku lõpulahingu" kirjelduse kõrval pajatatakse verd ja väljaheiteid täis välilaatsaretis toimuvast, sõja lõpplahendus ei meenuta kuigivõrd "headuse võitu kurjuse üle" jne.

Kohati hakkas sündmustik hullupööra venima ja vahepeal kaalusin isegi hinde "4" peale langetamist, aga lõpplahenduse ning kogumulje põhjal otsustasin lõpuks ikkagi kerge miinusega "5" kasuks-vähemalt on tegu üsnagi huvitava kompositsiooniga ning mõtlemapaneva teosega.

Ametlikult peaks "Pani Jeziora" ingliskeelne tõlge ilmuma 2017. aastal. Minu poolt loetud võrgus vedelevast fännitõlkest soovitaksin võimaluse korral pigem eemale hoida-tõlge on toimetamata ja sisaldab seetõttu üsna rämedas koguses hulle trükivigu, mis lugemise kohati kaunis ebameeldivaks muudavad.

Teksti loeti inglise keeles

Sarja viimase romaani ingliskeelne tõlge on eelmisel aastal kenasti ilmunud ning tundub seejuures ka üpris hea olevat.
 
Nagu ka eelmiste raamatute puhul pälvib mu imetluse "Järveemandas" ennemini vormiga mängimine, teksti kokkuseadmine ja vaatenurkade valimine kui sisu. Ehkki ka sisu on huvitav.
 
Palju on juttu saatusest ja selle erinevatest tõlgendamisvõimalustest ja sellest, mis on aeg, kuid kõlama jääb midagi optimistlikku ja selgub, et nii sünget asja nagu saatus ei pea vaatama kui masendavat deterministlikku ettekirjutust vaid selles võib näha midagi lootustandvat.
Teksti loeti inglise keeles
x
Elläi Tuulepäälse
03.05.1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Tempo, rütm, diktsioon. Tempo on vägev, rütm on nagu Kimmo Pohjonenil (soome hull akordionist) ja diktsioon eesti keeles talutav. Mind hämmastas, kuidas autor ühe kitsukese teemadevaliku ümber tantsides on tõelise monumendiga hakkama saanud. Nagu Herberti Düüni-sarjas, pole ka siin laialivalgumist. Ühte köitesse kokku surutud selle täiuslik väljaarendus (tempokiirendused) ning sellega paljuköitelisust välditud. Vaieldamatu 5 siitpoolt.
Teksti loeti eesti keeles

Cook kirjutab väga visuaalselt. Näiteks see, kuidas kõrgem juhtkond ilma järjekorrata laagri juures improviseeritud psemistiiki tarvitab ja kuidas kaks täiskasvanud inimest enne lähikontakti endale kõiksugu tegevusi leiavad - lakooniline, kuid värvikas kirjeldus. Annaks eesti autoritele sellist kirjutamisnägemust! Või võimet kirjutatu lugeja teavuses elavaks, kohmetamata pildiks muundada. Olen Cook`i käesoleva sarja fänn ja alla hinde viis ei taha panna seegi kord. Ette võib heita vaid seda, et mõnel korral võtab tegelaste tähelepanematus lolluse mõõtmed. Värske kapten võib lõpmatuseni jahuda kaarnaparvest, aga keegi ei võta teda tõsiselt, sest millegipärast on teistele need linnud nähtamatud. Vähemalt armeenõiad võiks ju Cooki loo loogika järgi siiski asjale sügavamat tähelepanu osutada, nõidade endivaheline kiskumine ei ole siin piisav argument tähtsamate asjade kahe silma vahele jätmiseks. Aga kuna seeria lõpplahenduse jaoks on lolli situatsiooni hoidmine kasulik, siis olgu pealegi, võib andestada. Vanad tegelased ärkavad ellu ning tekib tahtmine varasemad romaanid uuesti üle lugeda - igati positiivne turundustrikk.
Teksti loeti vene keeles

Hankisin endale terve Musta Kaardiväe sarja arvutisse ja nüüd loen :) Valge Roosi parim episood leiab aset iidse puu juures, mille alt sirutub välja kellegi küünistega varustatud käsi. Nalja saab raamatus jällegi peaaegu nabani, koobaselamu hais tahab ära tappa ja maailmavalitsejanna jääb oma võimust esialgu ilma. Hindan ikkagi hindega viis, sest pole just kerge kirjutajal hoida läbi teoste ühte taset ja ühtset joont.
Teksti loeti vene keeles

Haaaaaaahhh! Kohe peale Lukjanenko viimast dozorrrrrri üldsegi mitte pozorrrrr. Ma arvasin, et mind pole enam võimalik üllatada ja see ühe vana-hea-tuttava igavene jura selle raamatu headuse kohta näis üks lääge jutt. Jah, läägust ja hüplikkust siin on, aga miks mitte? Mis selle ärajätmise või -muutmise puhul paremaks või halvemaks läheks? Kas kõik peab ilgelt pärikarva olema, mida loetakse? Nimetet teos on parajalt karvane raamat, ülekantud mõttes. Raamatul on oma iseloom, see ei jookse üldistes müügivooludes teistega võidu, sõnadearvust on mõnus ennast läbi närida, sest asi on seda väärt. Olenemata tõlkest on pilt, mis lugemise tagajärjel (nn. visuaalsel lugemisel) silmade ette tuleb piisavalt kontrastne, värvikas, sügavustega ja väga huvitavate perspektiivilahendustega. Gaiman suudab luua (taasluua?) teatavat maailmapilti, mis eksisteerib tavareaalsuse kõrval. Hindan kirjanike juures seda võimet ühe põhioskusena. Igav ei hakka ja paljud nähtused kehtivad ka reaalselt :)
Teksti loeti eesti keeles

Ostsin ja lugesin. Ega neid va esimesi osi pole kah raamatukogust enam kerge kätte saada, eriti peale filmide ilmumist. Naljakal kombel on see esimene dozor, mille kätte võtsin, kuskil alateadvuses kummitas, et kui kõik loevad, siis vat mina ei võta kätte ja nüüd muidugi taon raamatuga vastu pead, et nii loll olin. Üsna realistlik, arvestades vene nõiaelu ja Moskva vägevaid kaaseageseid tegijaid maagia vallas. Kuigi ega taolist asutist nagu dozor kahjuks reaalsuses ei eksisteeri. Aga võiks ju! Aurade kirjeldused on head, aga seda saab lugeda juba Castanedalt või küsida tuttavalt-teadjamalt, kui just ise ei näe. Ja enamvähem sealtmaalt realistlikkus lõppebki - edasi tuleb juba hea ilukirjandus, mis alateadlikult hoomab neid alasid, kus mõistus veel kokku jookseb. Lukjanenko eriomadus kirjeldada naisi huvitavamalt kui muþikuid ei tule ka siin tegelikult kahjuks, kuigi erinevate meesmaagide karaktereid eraldab üksteisest vaid õhkõrn eripära (tinglikult rahvuslik või tume-hele, või Teine-inimene-vampiir või...). Aga kuhugi peab ju Autor iseennast sisse kirjutama ja ega tooperäst akka ju innet mahade tegema.
Teksti loeti vene keeles

Tuleb tunnistada, et hindamisel tekkis raskusi. Tahtmine nelja keerata oli kange. Tegemist on ju tavalise, kuigi traagilise lõpuga melodraamaga - kannatav naissoost isik, dramaatiline taust (rikkus, vaesus, sotsiaalsed probleemid, ohver, orjus-vabadus, armuiha jms). Vahutab nagu seep ikka, nõus ühe eelmise arvustajaga, et ühekordseks lugemiseks. Aga massidele söödav, müügihitiks sobilik. Naha all oleme ju kõik ühesugused, olenemata päritolu(planeedi)st - liha ja hing. Tundub, nagu oleksin midagi taolist lugenud mustade-valgete orjapidamisperioodi kajastavast belletristikast... See, mis köidab, on tuleneb autori oskusest infot õigesti doseerida, õigel ajal visata ette mõni pärl, mõni kiiks, mõni vastuolu - igav ei hakka. TV ja vägivallakinoga harjunud inimene ei erutu kergelt lihaloomade hukkamise ja muidu kohtlemise kirjeldustest, see on juba alateadvuse soppides kenasti olemas, aga taeva värvid, karge õhk, meri, külluslikult vette vannis (mis muide varanduslikumalt kesisema persooni kodus on täitsa arvestatav teema) lähevad peale. Sellest võib aru saada ja kui mõelda tööstuslinnade klimaatika ja siin meie mahepõllumajanduse peale, siis... Niisiis on "Naha all" terviklik, hästikirjutatud raamat, kohati üllatav, kohati ootuspärane ja igati tehnilises mõttes "viit" väärt.v Tänud eestikeelse väljaande kujundajale - kaas igati kena ja sisuga ühilduv!
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi sai Vikerkaarest loetud ja nüüd siis kogumikust üle (srrrrr! ei võtnud kohe ilmumise järel kätte!). Eesti õudus minu vaieldamatu lemmik ikka veel. See sõltub muidugi lugeja enda kujutlusvõimest, kas hakkab pilt elama või ei hakka, aga karakterid, värvid, õhk, lõhnad, maastik - kõik on oma õige koha peal. Väga visuaalne lugu, võiks olla filmistsenaarium, kui keegi viitsiks (loomulikult autori nõusolekul või kaaslusel) laiendada, et täispika mängufilmi jaoks jaguks.
Teksti loeti eesti keeles

1. Kuna raamat on kirjutatud nii ammu, siis paljud süþeeliinid tänasele lugejale rohkemaks kui ajaloolise alternatiivse ulme valda jäävaks ei küüni. Vietnami veteranlus, aatompommid Jaapani pihta, peategelaste sünniaastad (no nad ju vanemad kui ma praegast ja maailm ju ikka täitsa teistsugune...) ei hakka aga siiski väga hammastega lugemisnärvi külge, sest paganama hästi kirjutatud.2. Vilusuufiline külg on asjatundlik. Peale seda laviinitäit alternatiivajaloolist populaarteaduslikku menukirjandust (tekkeloo hoidjatest kuni David Icke`ini), mis eesti keeleruumi on tunginud, täitsa kobe versioon teadvusviiruste kohta. Kahjuks kohati ka paikapidav, kuigi mitte just täpselt "Lumevaringus" kirjeldatud seostele vastavalt.3. Kirjanduslik tase - üle tavamenukite keskmise. Hea panoraam, talutavad karakterid, hea menuki tasemel tegevusliinid. Väärtkirjanduse hulka ei kuulu, aga noorsoole soovitada võib - nad ei riku sellise raamatuga oma kirjanduslikku väljaarenemata maitsemeelt ära. See on tase, millest allapoole kirjutatut enam vastavas kategoorias ilmuda lasta ei tohiks.
Teksti loeti eesti keeles

Samas laadis tekst kui Nabokovi "Ada", ainult teise väljenduslaadiga inimese kirjutatud. Meelde sööbis Hitleri ja Stalini kohtumine esimese lossi trepil (on see tsitaat mõnest jaapani multikast?). Naerune nagu Vonnegut. Ja täiesti ajuvaba nagu need vene basatskid tavaliselt.
Teksti loeti eesti keeles

Ma pole üldsegi Vonneguti fänn, aga seekord võtsin mõnuga. Lope tõlge ei tekita arusaamisraskusi, kujundid on tabavalt selged ja jõuavad täies magus (no tegelt originaalilähedaselt siiski vaid) pärale. Kokkuvõttes, ilma igasuguse jamata öeldes oli see raamat parim viimasel ajal loetust. IMHO.
Teksti loeti eesti keeles

Ammu loetud kaunikene. See oli üks neid raamatuid, mis mind põhjalikuma ulmelugemise lainele tõi. Hästi tempereeritud, kirjutuslaadilt kaasaegne jne. Kiidusõnadega võib liialegi minna. Aga eredalt tuleb siiani silme ette pilt metsistunud, enda ellujäämise eest võitlevast inimesest, kes kõrgtehnoloogilist tsivilisatsiooni esindavale linnule hambad sisse lööb, olles eelnevalt hoiatanud "olen ohtlik!". See pole optimistlik oopus, taust (kõrg- kesk- ja arenevad tsivilisatsioonid, peremehed ja hundid) on muljetavaldavalt ulatuslik, kuigi väheste vahenditega ära toodud. Eraldi loetav, sarja osana nauditav.
Teksti loeti vene keeles

Sisuliselt esimene osa, aga lugeda seda esimesena ei soovita. Liiga palju ütleb ära asjade kohta, mida alles tahaks avastada. Ilmumise järjekorras on palju põnevam.

Köitis supermeheks saamise lugu (läbi naiselemendi, mis to`st, et naine robot). Robotid on Asimovil läbivalt inimkonna toimemehhanismide hoidjatena tegevuses ja nende sissetoomine psühhoajaloo sünni juurde ei ole loomuvastane. Pigem tekib rõõmus äratundmisefekt. Muidugi on Asimovi Universumis see saatuslik viga, et autor on üldistusvõime andnud ainult ühele tegelasele mustmiljonist. See on sama ebaloogiline käivitav fakt kui kotkaste appi kutsumata jätmine Tolkini suursarjas. Umbes nii: miljarditel inimestel võib ju lambike süttida, aga ainult Seldonil aitasid robotid asja käima panna. Muidugi jääb alati võimalus, et ülejäänutel oli universumi pärast südant valutada kama kaks. Aga selleks ju kirjandus ongi, et fantaseerida.

Teksti loeti vene keeles

Kommerts kohe kindlasti. Autori enda kommentaar saatesõnas vihjab, et ta ei olegi nii vaimustunud olnud Asumi edasi kirjutamisest, oleks nagu kirjastajatepoolne sund. Olles varem lugenud "Prelude to Foundation", mis muideks on tehniliselt parem, tundub mulle, et Asimovil on käesolevat kirjutades veikene deprekas peal olnd. Jah, võtab asjad kokku, heidab kõrvale stsenaariumid, mis nagu ei kõlba üldiseks arenguks jne. Isiklikult mulle selline käsitlus ei meeldi, et üks ainumas suund viib inimkonda edasi - see on nivelleerimine, meheliku üldistusvõime võidu/luige-laul. Areng toimugu ikka mitmekesisuses... vabandust, et isiklikuks läksin...

Erinevate tsivilisatsioonide läbikärutamine tekitab liikumisefekti (traditsiuuniline rännak sinna, tagasi, iseendasse, tagasi lätetele), aga arengut ei ole, Gaia idee jääb püsima ja kogu teos näib (NB! ainult näib!) fakti tõestamiseks kirjutet olevat. Sellepärast siis hinne "4" ja mitte "3". Paks köide, aga ühe päevaga võimalik läbi lugeda.

Teksti loeti eesti keeles

Samad sõnad, mis "Rocannoni maailma" puhul: stiililt vananend. Muidu mõnusam, kompaktsem, mehe-naise suhe (olgu siis mis rassist või geneetilise koodiga) on Le Guini puhul enam-vähem oblikatoorne nähtus ja haliseda, et "jälle hakkab peale..." on mõttetu. Sõnaga - 21. sajandi lastekirjandus. Kui mu sõnakasutus tundubki kibestunumat laadi, siis vist seepärast, et "Pimeduse pahem käsi" sai teismeliseeas ära loetud.
Teksti loeti eesti keeles

Omas ajas (1966) oli see romaan kindlasti viite väärt, praegu esmatrükina ilmudes venitaks vaevu kolme välja. Võib-olla oleks siis paras panna nende kahe keskmine.

Kirjutamistehnikalt on "Rocannoni maailm" lootusetult vananenud. Tänapäeva tipp-kirjanike poolt loodud tehniline või ime-ulme ei kasuta enam kuuekümnendatele omaseid stiilivõtteid (tüüpnäide: sissejuhatuse kaelakeeotsimise lugu), pealegi tõusevad mõned Le Guini matkijadki kasvõi põlvkonnavahe tõttu eredamalt esile. Meremaa sari on käesolevaga võrreldes aegumatum ja klassikaks kasvanud. Ulmet huviga lugenud inimene juba aimab ette, mis Rocannoni-sugusest hingelise laadiga mehest lõpuks saada võib, samuti kohalike isandate võsukesest (näiteks äraläperdatud surma-eelaimus); traditsiooniliselt jääb kaaslaste kambast alles vaid üks; traditsiooniliselt kohatakse hästi palju takistusi/tsivilisatsioone. See on see trendilooja või keskteelise häda, et ühel hetkel pole enam põnev.

Teksti loeti eesti keeles

Ostsen ta, raisa, ärh. Vedelú piiterlaste müügiletis ja es pidand kahtekümmet viit krooni küll siikord paljuú.

Viit väärt raamat, mu meelest. Lõpuleviidud, läbimõeldud, viimistletud. Oleks tahtnud mõlemat osa ühes raamatus näha, aga eks ta veel tuleb nõnnamoodi mõnelt teiselt kirjastuselt ehk kunagi hiljem. Need filusuufilised vestlused, mis esimesel korral põhevuse pärast lugedes vahele jäivad, saavad teisel korral naudingu pärast lugedes üle loetud. Kuna lõpp ei tulnud üllatusena, sest teema arutati karstikoopas juba piisavalt läbi, ei tunne, et lugu õhku rippuma jääks. Ühelt meeskirjanikult igatahes üllatavalt vaimselt arenenud kirjutis. Legendi ümbertöötlus teemal, et kui Lunastaja oleks Rooma läinud ja mis siis oleks saanud toetud küllalt tugevalt meie maailma traditsioonidel (kaksteist apostlit jne, kuigi meil oli Juudas kolmeteistkümnes). Tuntud ja tundmatu on kenasti tasakaalus. Hea raamatu kohta polegi palju öelda, kui just süvaanalüüsi ei tee, aga, ausalt, ei viitsi liigselt nämmutada...

Teksti loeti vene keeles

Hästi temepereeritud. Semantiliselt mitmekesine ja siiani kaasaegne. Karakterid pisut skemaatilised, aga siiski talutavalt esitatud - selles vallas on möödund sajandi viimase veerandi jooksul parajaid edasiarenguid toimunud. Lapsikuse haisu pole man. Pakub intellektuaalset akrobaatikat ja nõuab tähelepanelikku lugemist.
Teksti loeti eesti keeles

Veikene allahindlus hinde osas ei tule sellest, et ma pole nõus konkreetse naiselikkuskäsitlusega, mõningate filosoofia valdkonda kuuluvate teemaarendustega jne, igal ühel on õigus oma arvamusele. Pealegi on teos juba üsna vana... Jah, liiga venitatud mõnes kohas, aga mitte kõikjal. Lahtised otsad ripendavad, aga kui ta sunnik on sarja osa, siis las ripendavad.

Väga meeldis tuntud-teatud nimede oskuslik kasutus. Arthuri ja Lanci mitu nime, mitu naist, kelle nime alguses on täheühend "morga". Bradley on lahku või kokku kirjutanud need tegelased-tüübid, kes teistes sama müüdi variantides (ka ilukirjanduslikes) omavahel ühte sulavad või üldse ei haaku. Näen selles võttes teose kõige suuremat edu tagatist, seda "uut", mida müüditöötlustes tavaliselt hinnatakse.

Muljet avaldas kirustlus-druiidid vastanduse mõlema poole kriitiline vaatlus. Võim pole Bradley ülempreestrinnale võõras nähtus, ta segab alatasa ära oma huvid ja jumalanna tahte, tulemuseks intriigide sasipuntrad ja isiklik tragöödia. Raamat nagu raamat ikka, ei tõuse suurest fantasy-massist väga esile, aga ära kah ei kao.

Teksti loeti eesti keeles

Neli sellepärast, et traagelniid on näha. Ma mõteln siin neid piirkondi, kus autori käsitööoskus pole suutnud peita laenatud tsitaate. Olgu need siis moodsast antopofilosoofiast või mütoloogiast.

Edasi on juba maitseasi, kas Armastuse sissetoomine läheb lugeja jaoks läilaks või ei lähe. Tundub, et see oli poliitiliselt korrektne samm teoses, kus hea-halb vastandus kehtima ei kipu.

Aga asja päästab kindlapeale de Linti oskus müütide ja muu saadaval oleva infoga süviti tööd teha ja püüd mõista, mis nende märgisüsteemide taga tegelikult peale ilusa muinasjutulise pealispinna leida on. Siit siis erinevus Amberi loojaga. Ja pikk oli see romaan kah, tunnistan, et jätsin need kohad, mis tegevust edasi viivat infot ega eelnevate mõistatuste seletusi ei sisaldanud, lihtsalt vahele.

Teksti loeti eesti keeles

No vat ei hooli, et Sapkowski loo paroodiana on kirjutanud! Peale "Järveemanda" lõppu käesolevat novelli lugedes tekib hoopis painajaliku õudusunenäo tunne. See on nagu Ciri soovunelm, suurem osa tegelasi on romaanide käigus tapetud, mingid kääbikud on sisse toodud (aga Ciri rändab ju maailmades ja ajas, äkki toimub tegevus kohas, kus kääbikuid leidub, kohas, kuhu Jennifer ja Gerald paadiga viidi?).
Teksti loeti vene keeles

Cooki Musta Kaardiväe sari on vaieldamatult üks mu lemmikuid, Sapkowsky sortsi-sarja kõrval. Tuleb ausalt tunnistada, et mulle meeldivad mehised meeskangelased, kes stressisituatsioonides sentimentaalseks ei muuta. Alustades Kaptenist, Elmost (Ilmost?), Leitnandist, Varesest, Konditohtrist...

Cook on loonud suurepärase atmosfääri - realistlikumat laadi solk tänaval, vanalinnad, Kapten kõrgemas kindralite seltskonnas ringi liikumas, tigedate metsavaimude küüsi sattunud kõrtsiseltskond, vastasleeri nõia tapmine talveöisel all-linnatänaval. Kõik kirjeldused on antud mõnusa napi ja teravmeelse leksikaga, muiata saab praktiliselt igal leheküljel. Põhiliselt tuleb see minategelase valikust - kaardiväe arsti nimetavad isegi ta relvavennad irooniliseks, sarkastiliseks. Võmatuna tunduvalt hea on metafooride ja võrdluste valik, mis tõlkest hoolimata pärale jõuab. Alates siis nimemaagiast, kus kiilakat kutsutakse Kahupeaks ja kõige karmimat rühmaülemat Heatahtlikuks. Esimene meeldetulev näide Cooki tegelaskirjeldustest on Kapteni käitumine taktikalisel koosolekul: autor näitab (tugev visuaalne esitus), mis tujus ülemus on, mis tujus ta paistab olevat, kuidas ta end kehakeeles väljendab (silmi pööritab, kaartides tuhnib, ringi liigub) ning seda kõike ühe väikese, paari-kolme-lauselise lõiguga, mis tundlikuma lugeja vägisi naeratama sunnib ja kus`t, oh imet, puudub igasugune info tegelase välimuse kohta. Või siis näiteks pahade hulka kuuluva võluri Muutuja välimuse ja tausta kirjeldus (sau, mis on kunagi olnud reeturlik naine, kole välimus, kõnnak, pilk). Venelaste varasem tõlge (illustreeritud väljaanne) erineb uuemast (kogumik, kus on nii"The Black Company" kui "Shadows Linger") üsna tugevalt (vastavalt näiteks "gvardia"-"otrjad", "Nemoi"-"Moltðun"), kuid sisulisi erinevusi nagu poleks (?).

Musta Kaardiväe taust-tegevustik on äärmiselt tihe. Nii mõnigi fantasy-autor näikse seda peategelaste üle domineerimise kartuses arendada pelgavat, kuid mitte Cook, kes oma lakoonilise stiili tõttu millelegi liiga palju aega-kirjamusta ei raiska ja ikkagi kõik ära öeldud saab. Nõnda saab õigel ajal ja loogiliselt võttes õiges kohas teada, et Kalliskivilinnadest suurimas, Berüllis on kaks poliitilist jõudu - sinised ja punased - ning et sinised on opositsioonis ja punased koalitsioonis. Üle mere edasi liikudes tuleb ilmsiks, et Valitsejanna vastu sõdivat mässajaskonda juhivad tema "äratajate" pettunud järeltulijad, kelle võlurkondlik Ring on palju monoliitsem ja pöörab omavahelistele arveteõiendustele hoopis vähem tähelepanu kui Valitsejanna alluvates kümme pahat võlurit. Lisaks pole tegemist ühe Conani vaid terve armeega (kümned erinevad karakterid), mille ajalugu ulatub läbi sajandite, läbi kohaliku maailma ajaloo.

Üle pika aja läbinisti positiivne arvustus. Oleks mul võimalik rohkem "viisi" laduda, laokski. Igatahes üks hea raamat, mida teist-kolmandatki korda kätte võtta ja talvise pööripäeva ümbruses küünlavalgel lugeda.

Teksti loeti vene keeles

Kui poleks "Neuromancer"-it lugenud, paneks hindeks "viie". Võrreldes triloogia esimese osaga tugev tagasilangus, või on asi selles, et ei lugenud emakeeles. Igavaks kippus minema.

Fragmendid, millest romaan koosneb tunduvad venitatutena, tegelaskujude põhjalik tutvustamine ei muuda ära seda kunstlikku malemängulikku muljet, mis lugemisel tekib. Autoril on muidugi kõik algusest peale läbi mõeldud (Gibson ise oma intervjuus on küll öelnud, et tema ei ole konstruktor, kuid...), ehk on tegemist gibsonliku hoolimatusega lugeja suhtes, mis nüüd uues vormis välja lööb.

Teksti loeti vene keeles

Väga venelik raamat, jutustab revolutsiooni toimumisest imperialistlik-orjanduslikus riigis, peategelaseks aadlineiuke Eliste (transkriptsioon kirillitsast, ingliskeelset varianti ei evi), kes koduvaldustest vanaema juurde õukonda saadetakse - eesmärgiga ta seal edukalt kellegi tähtsa tegelase armukeseks teha. Valik missugudene - kavalere igast mastist, kuninga sigulasteni välja. Aga samal ajal teevad mässajad revolutsiooni.

Kõrvaltegevusliinid on endise NL kodanikele üsna igavad - keskpärane poolharitlasest võimur (lenini-stalini tüüpi käkk), aadellik demorkraat jt. Uue diktatuuri tekkimise taaga liin (revolutsiooniline terror) on süngemaist süngeim, kuid kitšilikult esitet. Muidugi on see terve raamatu stiil: a`la Angelque mässu keerises... Süžeearenduses on autor läinud lihtsamat teed mööda, ei ole otsinud häid metafoore ega tabavaid/teravaid/lummavaid kujundeid - nõiduse kaasamine ei too romaani eliidi hulka, samuti mitte fantasykeskkond. Asi iseenesest on rohkem naistekas.

Teksti loeti vene keeles