Kasutajainfo

Andrzej Sapkowski

21.06.1948-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Andrzej Sapkowski ·

Pani Jeziora

(romaan aastast 1999)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
4
2
0
0
0
Keskmine hinne
4.667
Arvustused (6)

Nii. Käesoleva teosega lõpetes pan Sapkowski Geralti sarja tõesti ära. Hea oli, aga otsa sai.

Raamat algab mõnevõrra kummaliselt. Ajutiselt sekkuvad tegevusse kuningas Arthuri ymarlauaryytel sir Galahad (?) ja kaks mingil tibatillukesel järvesaarel elutsevat nõida. Viimased on suured folkloorihuvilised ja näevad unes pidevalt Ciri, Geralti ja kompanii uskumatuid seiklusi. Kõik see kestab arvestava hulga lehekylgi, kusjuures põhjus miks neid siia raamatusse vaja oli jääbki mõnevõrra hämaraks.

Edasi läheb asi (õnneks) juba oluliselt traditsioonilisemas laadis. Kuni igati väärika ja meeldivalt traagilise lõpuni. Seda millised eelmistes osades armsaks saanud tegelased sealjuures hirmsal kombel maha tapetud saavad, loevad huvilised juba ise. Lohutuseks niipalju, et ka vastaliste ridades leiab aset märkimisväärne hõrenemine.

Hindeks, loomulikult, viis. Kyll kerge miinusega. Selle jaburavõitu alguse eest. Aga sari tervikuna on tõsiselt geniaalne. Kes veel lugenud pole ja vähegi vene/poola keelt mõistab - proovige kindlasti.

Teksti loeti vene keeles

Kommenteeriksin rohkem probleemi, mis tekib sir Galahadiga - ta ilmus tegelikult juba Geralti ja Yenniferi pulmade aegu (vt "Cos sie konczy, cos sie zaczyna"). Erilisest traagilisena (kuigi autori poolt paroodiana mõelduna) mõjub nimetet novell peale "Järveemanda" lõppu lugedes. Peale teistkordset lugemist ja nüüd varasemat arvustust parandades jään selle juurde, et nimetet novell on autori vastuseisust hoolimata sarja osa. Ei ole võimalik kõike paika panna, looming elab oma elu ise edasi, öelgu autor mis tahes.

Kogu Geralti epopöa on ju paganlik. Ja nüüd äkki tolksti üks kristlane sees! Siinkohal on Sapkowsky fantaasia natuke longanud, sest kui Ciri maailmade vahel eksleb, satub ta ülisuure tõenäosusega just meie maailma erinevatesse ajaloo-ettappidesse. Või kirjeldab autor neid meelsamini kui lugematuid teisi maailmu.

Kui asja loogiliselt võtta, siis tekib teos alles autoriteksti ja lugeja kontaktis. Niimoodi ei ole peaaegu võimalik saada kätte seda mõtet, mida on autor kirjutamise ajal sinna kirjatähtede sisse pannud. Niisiis pole kristluse ja paganluse vastandamine/võrdlemine Sortsi-seerija viimase osa juures mingi Sapkowski-alane süvateadmiste väljanäitus. Pigem assotsiatsiooni nentimine. On see "vana maailma" lõpp ja "uue" algus? Kas arthurlus vahetab sortsluse välja? Need küsimused ei käi sarja vaid sellest saadud mulje ja seoste kohta. Sama fenomeni kasutas Nüganen oma "Musketäride" esimese lavastuse lõpus: Saabunud on pudupoodnike ajastu. Sealsamas on mõttetu paigutada Geralti-seeriaid kuhugi tavareaalsuse ajalukku või näiteks muistsesse Kesk-Euroopasse, mis läänest-lõunast tulnud risti all ägama hakkab või vastupidi, sellest lootust leiab. No ja arturi-saaga on üks äraleierdatud jupp, mida hea maitse piiridesse jääda soovijal enam kasutada ei soovitaks. Või oli siin tegemist inglisekeelse tõlke kommertsedule mängimisega?

Hinne neli võib-olla ka sellepärast, et loo struktuur on küll hea, aga unenägijast ja ajaloolasest naisterahvaste ekstistentsi põhialused veidi põhjendamata jäävad. Olen nõus, et selline jupitamine romaani esimeses pooles loob teatavat pinget a`la "no mis neist lõpuks ikkagi sai?". Ajaloolasest järvenõia poolt loodud portaal ja Ciri läbiminek sellest ei korva nimetet mõttetuse muljet ning sarja põhitegelaste ülistamismotiiv (hilisemate põlvkondade poolt) kisub sentimentaalseks.

Teksti loeti vene keeles

Aega läks, aga lõpuks ma selle romaani ikka kätte sain!

Alustaks enda arvustust sellesamaga, millega ka eelmised arvustajad on alustanud – Galahadi küsimusega. Minuarust on eelarvustajad Geralti saagat lohakalt lugenud: sarja neljandas romaanis öeldi ju otsesõnu välja, et kuidas inimesed sinna vanema rahva maailma sattusid. Miks ei või siis Ciri hiljem meie maailma sattuda, seda enam et tütarlapsel säherdused võimed on? Mis puutub aga austatud Elläi Tuulepäälse mõttesse, et jutt «Cos sie konczy, cos sie zaczyna» ka Geralti sarja osa on... siis tuleb taas meenutada Andrzej Sapkowskit ennast, kes on öelnud, et see jutt ei ole sarja osa, et see on vaid eneseparoodia.

Tagasi romaani juurde.
Romaan pole miski pikakskirjutatud jutt ning kompositsiooniliselt ja ka emotsionaalselt olid need unenägijad nõiad vägagi vajalikud – neid oli hea lükkida Ciri seikluste vahele ja seega ei pidanud autor nämmutama, et mida Ciri nüüd tegi ja mida ta hiljem tegi; autor sai anda edasi valitud lõike Ciri seiklustest ning ei pidanud sealjuures kartma paadunud fantasyfännide pärastist viginat, et tegevus hüpleb. Ka sai nende unenägijate kaudu näidata (vihjeliselt küll), et mis on sellest maailmast aastasadu hiljem saanud. Midagi eriti paremaks polnud ju läinud... ja tundub, et vahepeal oli veelgi karmimaid aegu olnud.

Romaani sisust ma rääkida ei soovi – viieköitelise saaga puhul oleks juba suvaline vihje kuriteoks eelnevate köidete lugejate suhtes. Mainiks vaid seda, et lõpp oli (vähemasti minu jaoks) üsnagi ootamatu lahendusega, et romaan pakkus mõnusaid üllatusi ja pinevat põnevust. Oli metsikut tapatööd, salalikku maagiat ja jälki poliitikat... nagu selles saagas kombeks.

Erisuseks vast see, et sarja viimane romaan omas üsnagi sellist SF-ilikku feelingut, pean silmas seda «elfide» maailma ja neid paiku, kuhu Ciri ekslikult teleporteerus. Ja see SF-ilik feeling ühes parimas fantasysaagas pole sugugi kurjast.

«Järveleedi» on kindlasti väärikas lõpetus sarjale! Viis ilma igasuguste mööndusteta.

Teksti loeti vene keeles

Kuni poole raamatuni olin kindel, et sari on võssa jooksnud ja Sapkowski kirjutab mingit suht suvalist jama, andke andeks. Siis aga tuli mingi pööre, lõppesid õnneks need pidevad aja ja ruumi, tegevustikku edasiandva pilgu vahetamised... umbes sealt, kus Ciri väeti haldjakuninga juurde toodi. Edasi läks juba tunduvalt paremaks, tõusvas joones ja kuni lõpuni välja. Nagu korraliku sarja lõpetamisel kombeks, kirjutas autor tellise ja lahendas kõik eksistentsiaalsed probleemid. Üldiselt läks mulle rohkem korda miski selle romaani fiiling, tegevus minutis, mitte päevade jooksul. Eks see lõpp veidi segane ja väheütlev sai... ent minu meelest sisu asemel ongi siin olulisem tegelaste enda saatus tollel tühisel ajahetkel.

Üldiselt ja siiski. Kui tahate Sapkowskit lugeda, siis kõigepealt kaks jutukogu. Seal on kogu essents olemas. Kui palju aega on võib need viis romaani ka läbi lugeda, ehkki palju juurde enam ei tule. Mulle meeldisid jutud rohkem. Aga ei kurda ka.

Teksti loeti vene keeles

Sarja viies ja viimane osa on üks kummaline romaan... nii kompositsiooni kui ka sündmustiku poolest. Päris ilma spoilerdamata läheks selle arvustamine keeruliseks, nii et need, kellel romaan veel lugemata, ent kes seda teha kavatsevad-kui te käesolevat arvustust edasi loete, siis süüdistage iseennast, teid on hoiatatud!

Olles oma elu jooksul lugenud läbi mitmeid ingliskeelses maailmas kirjutatud ulmeromaanide tri,- tetra- ja muid -loogiaid, tean ma väga hästi, kuidas selliseid sarju üldjuhul üles ehitatakse. Esimeses osas tutvustatakse maailma ja tegelasi ning hakatakse tasapisi intriige kerima. Vahepeal on kõiksugu questid ja muud katsumused. Ja see viimane osa on üldjuhul kõige tüütum-mingi suur lahing, viimane vastasseis eri jõudude vahel vms, millega sündmustik paraku ei lõpe, vaid peab veel pikalt seletama, mis tegelastest ikka täpselt edasi sai. Lõpuks ei pääse ka tegelaste taaskohtumistest ja lahkuminekutest ning muust pateetikast.

Poola kirjaniku Sapkowski romaanisari järgiks algul justkui seda ingliskeelses ulmes levinud malli, ehkki autori stiil, kus traagika seguneb künismiga, on midagi täiesti omalaadset. Kogu maailma haarav sõda, questid, ohtude trotsimine, ähvardav maailmalõpp... Ja siis, viiendas osas, kogu see apokalüptiline meeleolu äkki taandub. Jah, viimane suur lahing toimub, peategelased elavad kõiksugu katsumusi läbi ja, nagu eelarvustajadki maininud, leiab mõni neist õige verise otsa. Siis aga kõik justkui rahuneb... ja kui jõuad juba mõelda, et mis see autor neist tegelaste edasistest tegemistest ikka nii pikalt nämmutab, saabub see lõpp-ootamatu ning segane. Paistab, et autori eesmärk ongi mingil määral olnud klišeede trööpamine-"kangelasliku lõpulahingu" kirjelduse kõrval pajatatakse verd ja väljaheiteid täis välilaatsaretis toimuvast, sõja lõpplahendus ei meenuta kuigivõrd "headuse võitu kurjuse üle" jne.

Kohati hakkas sündmustik hullupööra venima ja vahepeal kaalusin isegi hinde "4" peale langetamist, aga lõpplahenduse ning kogumulje põhjal otsustasin lõpuks ikkagi kerge miinusega "5" kasuks-vähemalt on tegu üsnagi huvitava kompositsiooniga ning mõtlemapaneva teosega.

Ametlikult peaks "Pani Jeziora" ingliskeelne tõlge ilmuma 2017. aastal. Minu poolt loetud võrgus vedelevast fännitõlkest soovitaksin võimaluse korral pigem eemale hoida-tõlge on toimetamata ja sisaldab seetõttu üsna rämedas koguses hulle trükivigu, mis lugemise kohati kaunis ebameeldivaks muudavad.

Teksti loeti inglise keeles

Sarja viimase romaani ingliskeelne tõlge on eelmisel aastal kenasti ilmunud ning tundub seejuures ka üpris hea olevat.
 
Nagu ka eelmiste raamatute puhul pälvib mu imetluse "Järveemandas" ennemini vormiga mängimine, teksti kokkuseadmine ja vaatenurkade valimine kui sisu. Ehkki ka sisu on huvitav.
 
Palju on juttu saatusest ja selle erinevatest tõlgendamisvõimalustest ja sellest, mis on aeg, kuid kõlama jääb midagi optimistlikku ja selgub, et nii sünget asja nagu saatus ei pea vaatama kui masendavat deterministlikku ettekirjutust vaid selles võib näha midagi lootustandvat.
Teksti loeti inglise keeles
x
Tormi Ariva
2000
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Lugu räägib arstidest ja praktikantidest ühes viletsate tingimustega vaimuhaiglaosakonnas ning on seejuures üsna masendav ja minu jaoks liialt tehniline. Ent jutu päästab minu silmis selle põhiidee, mille kohaselt on olemas üks paik, millest kõik arstid teavad, ent ükski neist ei räägi: salapärane Juuliosakond.
 
S. N. Dyeri nime taga peaks peituma kirjanik Sharon N. Farber Californiast, kelle sulest on ilmunud 1976. aastast alates mitmeid novelle. Loetud jutu valguses näib mulle tõenäoline, et tal on muuhulgas ka meditsiiniline haridus.
Teksti loeti inglise keeles

"Bully!" räägib Theodore Roosevelti viibimisest Kongo aladel ning tema püüetest tuua sealsele rahvale oma riik ja demokraatia. Lühiromaan on niisiis alternatiivajalooline sissevaade XX sajandi alguse oludesse Aafrikas ja kui ma ei oleks seda lugenud asimovinimelisest ajakirjast (kus seda alternatiivajaloona serveeriti), siis poleks ma aru saanud, et tegemist on ulmega.
See on minu esimene tutvus Resnicku suletööga ja mulje on väga positiivne: lugu on põnev, tegelased huvitavad ja tõetruud ning dialoog väga hea.
Teksti loeti inglise keeles

Asimovi kohta ebatavaliselt sünge ajarännuteemaline jutuke, milles ei näi olevat (vähemasti minu kui võhiku vaatepunktist) eriti palju uut ega erilist. See on üks neist tema paljudest robotijuttudest, ehkki kolm põhiseadust siin väga rolli ei mängi ning rõhk on pigem inimlikkusel ja selle edasikandumisel.
Teksti loeti inglise keeles

Sarja viimase romaani ingliskeelne tõlge on eelmisel aastal kenasti ilmunud ning tundub seejuures ka üpris hea olevat.
 
Nagu ka eelmiste raamatute puhul pälvib mu imetluse "Järveemandas" ennemini vormiga mängimine, teksti kokkuseadmine ja vaatenurkade valimine kui sisu. Ehkki ka sisu on huvitav.
 
Palju on juttu saatusest ja selle erinevatest tõlgendamisvõimalustest ja sellest, mis on aeg, kuid kõlama jääb midagi optimistlikku ja selgub, et nii sünget asja nagu saatus ei pea vaatama kui masendavat deterministlikku ettekirjutust vaid selles võib näha midagi lootustandvat.
Teksti loeti inglise keeles

Võibolla on triloogia kolmas osa pisut nõrgem, kui esimesed kaks, aga see ei muuda tõika, et nad kõik on minu jaoks meistritööd. Raamat on täis ootamatuid pöördeid ja mõttekäike. Tegemist on väärilise järjega eelmistele raamatutele.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Võluv düstoopiline lugu mäletamise tähtsusest, mis tõesti tegeleb "451° Fahrenheidi" teemadega, ainult et teise nurga alt.
Teksti loeti inglise keeles

Selline tugevalt ühikonnakriitiline esimesel hetkel väga naljakas ja järgmisel hetkel enam mitte nii naljakas jutt. Selles mõttes, et ulmeline on loos vaid too intensiivne magnettorm, kõik muu on küllaltki reaalne.
Teksti loeti inglise keeles

Just selline mõnusa roalddahlilikult mustalt humoorika lõpuga lugu nagu mulle meeldib. Meenutas sellest tahust meisterlikku "Rohtlat".
Teksti loeti inglise keeles

Ehkki Bradbury mulle üldiselt väga meeldib, ei jätnud see looke erilist muljet. Hästi kirjutatud, aga suurema mõtteta jutustus.
Teksti loeti inglise keeles

Kogumik sisaldab palju häid ja ka väga häid lugusid, ent samuti mitmeid nõrgemaid palu. Ulmejutte on raamatus julgelt alla poole, aga selle eest on mõni neist teistest eriliselt hea, nagu näiteks kogumiku nimilugu või jutt nimega "Some Live Like Lazarus". Läbivateks teemadeks on - Bradbury sulest ju sugugi mitte üllatavalt - nostalgia, meenutused ja lapselikkus. Silma hakkas ka kultuurirohkus: juttu tuli nii iirlastest, itaallastest kui ka mehhiklastest. "The Illustrated Man" jättis jutukogune küll parema mulje, kuid ka käesolev teos on lugemist väärt ja kokkuvõttes võluv.
Teksti loeti inglise keeles

Sarja neljas romaan on kui rohkete tükkidega keerukas pusle, mille autor lugeja silme ees erinevate vaatepunktide näitamise kaudu elegantselt kokku paneb.
Teksti loeti inglise keeles

Millegipärast oli sarja kolmas romaan minu jaoks veidi igavam ja kergelt nõrgem, kui eelnevad. Põhjus võib peituda pikas quest'i kirjeldamises või ka liigses madinas, kuid tegemist ei ole sellest hoolimata halva fantaasiaraamatuga. Lõpp - ja tegelikult kogu viimase peatüki vorm - mulle meeldis.
Teksti loeti inglise keeles

Raamat kritiseerib minu arvates inimkonda, kes arvab, et on selles üüratus (kuid kindlasti kunagi meie poolt lõpuni avastatud) universumis väga tähtis, väga eriline, väga võimas ja suudab, peab kõike mõistma või vähemalt (v)allutama. Kui vennad Strugatskid küsivad "Marslaste teises sissetungis", kas uhkust ja eneseväärikust saab laiendada tervele inimkonnale, siis Lem näib ütlevat, et saab küll. Kui teadlaste aina meeleheitlikumad katsed ookeani mõista luhtudes lootust kahandavad, siis loobitakse erinevatest ühiskonnakihtidest arvamusi, et ookean ei olegi elus ega mõtlev, et ta on hoopis vana ja hävigu äärel või, et ta vaevleb juba pikemat aega surmaagoonias. Agnostitsism ei ole inimestele vist tõesti loomuomane ning Kelvini lõpuridades leitud lootus näitab lihtsalt tema inimlikkust, mis saab Gibariani käe all õpitu toel kujunenud loogilistest arusaamadest võitu. Nõnda mõistsin "Solarist" mina, kuid väga võimalik, et sain asjadest täiesti valesti aru. Tegemist on raske ja tükati muserdava teosega. Mul jäi küll lugemise järel sisse selline tunne, et ei saanud kõigest aru ja see härib mind, kuna ka mina olen siiski inimene. Kaua vaagisin, kas hinnata 4 või 5 tähega, kuid lõpuks otsustasin 5 kasuks.   P. S. BAASi infot "Solarise" koha pealt võiks pisut parandada. Nimelt lugesin teost Eesti Päevalehe raamatusarjas 2005 aastal ilmununa.
Teksti loeti eesti keeles

Sapkowski on väga andekas kirjanik. Andekas just eelkõige sellepoolest, et jutustab lugu väga mõnusal viisil: ta põimib erinevaid loosiseseid niite omavahel väga sujuvalt ja elegantselt, andes jutustamise käigus edasi ka päris palju ümbritseva maailma kohta. Iga peatükk moodustab terviku.
Teine kiiduväärt asi on Sapkowski huumor, mida pole küll eriti palju, aga see-eest on see väga nauditav. Näiteks väikestes tekstilõikudes, mida võib leida enne igat peatükki.
 
P. S. Soovitan Geralti saagat lugedes kõrvale võtta mõni internetist leitav tolle maailma kaart. See aitab hästi luua seoseid ja mõista, kustpoolt need nilfgaardlased siis õieti tulevad.
Teksti loeti inglise keeles