Kasutajainfo

Brian Ball

Teosed

· Ann Leckie ·

Ancillary Justice

(romaan aastast 2013)

eesti keeles: «Abistav õiglus»
Tallinn «Varrak» 2015

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
8
5
1
0
1
Keskmine hinne
4.267
Arvustused (15)

Raamat on võitnud enamiku tähtsamaist inglisekeelse ulmekirjandusmaailma auhindadest nagu Hugo, Nebula, Arthur C Clarke Award, Locus ja BSFA. Peaks ju olema väga hea romaan. Aga kui küsida, et mis meelde jäi, siis vähemalt mina vastan küll -- kõigepealt lõputu teejoomine. Ja sinna otsa kurtmine, et head teed on nii raske hankida... Muu sebimine... ütleme, käib ühest pagana teejoomisest teejoomiseni. Olgu, mul on isiklik kiiks teekaanimise koha peal, aga no raudselt kirjeldatakse tseremoniaalset rüüpamist rohkem kui kätel sõrmi (ja ehk suisa varbaidki?) kokku.

Tegu on ebatüüpilise kosmoseooperiga. Ebatüüpilisega selles mõttes, et universumi avarustes ohjeldamatut kõrgtehnoloogilist sõjatehnika vastastikust pilbastamist ei ole. Väiksemaid lahinguid ka ei ole. Uute planeetide avastamisi ei ole. Mutante ei ole. Kurje tulnukaid ei ole. Põnevaid seiklusi ei ole. Tekib lausa küsimus, et mis siis on? On suured laevad, mille AI-del on väljundina kasutada hulk inimkehasid. On suur aastatuhandeid ekspansiooniga tegelenud impeerium, mis tasapisi sissepoole pöörduma on hakanud. Ja on ühe väikese mutrikese lugu, kes liivaterakesena süsteemi lammutama hakkab.

Peategelane on ühe hiigellaeva AI, kes on oma laevast ja isiksusekehadest ilma jäänud. Õigemini jäänud ühe kehaga. Aastakümneid on ta otsinud relva, millega kätte maksma hakata -- ja nüüd on see lõpuks leitud. Ent kuna neima subjekt on Imperaator isiklikult, kellel on igal planeedil sadakond kehastust, siis... ega ta ise ka looda suurt kahju teha. Ent ilmneb, et miski on mäda selles riigis ja -- lausa anekdootlikult skisofreeniline juhtum -- erinevad imperaatori kehastused on omavahel tülli läinud ja üritavad üksteisele põhjalikult käru keerata. Sealjuures varjavad nad seda fakti ka iseenese eest ja hävitavad kõik, kes sellest kasvõi aimu on saanud. AI jäigi oma laevast ühe sellise aktsiooni käigus ilma.

Objektiivse hinde panekuga on kergeid kõhklusi -- ühest küljest on ju romaanis stoori olemas, maailm on läbi mõeldud ja tegelastele saab kaasa elada, teisalt aga kerib see stoori end aeglaselt-aeglaselt ning liigse emoga ja samas meeldejäämatult. Siiski on tegu hea (kuid mitte väga hea!) raamatuga, mis väärib hindeks 5, ehkki megaparseki pikkuse topeltmiinuse ma kirjutan selle viie taha täie mõnuga.

Teksti loeti inglise keeles

Ühest küljest, eks see üks Rooma riik ole. Impeeriume on inimkonna ajaloos olnud ju muidki: mongolitel, pärslastel, ottomanidel, detailides on kõigil erinevusi. Aga kui läheb kosmoseimpeeriumi kirjeldamiseks, lähtuvad autorid valdavalt kahest, Rooma ja Briti impeeriumist.

Niisiis, väga pikka aega on inimesed kosmoses nö metsikult levinud. Mõne tuhande aasta eest tuli Radchi-nimelise dysoni sfääri valitsejale mõte, et võiks naabruses asuvad inimasustused ära vallutada - et oleks puhvertsoon, kui keegi kallale peaks tulema. No ja siis läks vaja juba veel laiemat puhvertsooni. Mis viis mõttele, et võiks viia kultuuri - õigluse, sündsuse ja kasumliku majanduse - päris igale poole. Ning et miski juhuslik äpardus plaani ei peataks, lasi imperaator end tuhandetes eksemplarides kloonida (?), et isiklikult kohal olla, kui järjekordselt vallutamiseks läheb või kui midagi muud põnevat juhtub. Ja et sõduritest puudust ei tuleks, modifitseeritakse natuke teovõimelisi sõjavange ja teisitimõtlejaid: isiksus ja mälestused kaabitakse välja, asemele lähevad implandid, mille abil sõjalaeva tehisintellekt neid kehasid siis juhib. Kõik see on juhtunud ammu enne romaani tegevuse algust.

See `üks teadvus paljudes kehades` nii imperaatori kui sõdurite puhul ongi vast kõige omapärasem ja huvitavam asi. Võimaldab kirjeldada üheaegselt erinevates kohtades toimuvat. Ja kui ainuisikuline skisofreeniline valitseja on midagi üsna tavalist, siis see, et kaheks vastukäivate huvidega isikuks lõhestub terve pilv omavahel pidevalt ühenduses olevaid kloone, on jällegi huvitav mõttekäik. (Millegipärast meenus mulle siinkohal kunagine NLKP poliitbüroo, aga ma isegi ei tea, kumma jaoks on see võrdlus ebaõiglasem.)

Ühest küljest siis kosmoseooper. Üksikisiku kättemaks ebaõiglasele valitsejale. Naguteada, et sellisest ettevõtmisest midagi välja tuleks ja et sellest oleks mõtet üldse kirjutada, peab kusagil olema üks väga suur püss... Aga kirjutatud on hästi, mina vähemalt jäin uskuma seda maailma kõigi seal valitsevate kommete ja suhetega. (Ma olen pannud tähele, et kui kirjaniku CV-s on Clarion Westi workshop, siis on oodata üle keskmise tulemust. Leckie juhendajaks oli seal Octavia Butler.) Teist osa pole veel lugenud ja kolmas tuleb alles tänavu sügisel, aga tundub, et kõik need auhinnad on ausalt välja teenitud.

Üks omapära läheb tõlkes kaduma: originaalis kasutatakse ainult naissoost asesõnu, reeglina on kõik `õed`, `tütred` jne - isegi kui on teada, et isik on meessoost, on ta järgmises lauses jälle `she`. Muidu aga - tuleb küll eesti keeles.

Teksti loeti inglise keeles

100 lehekülge läks aega, enne kui jutt lõpuks haakima hakkas. Ent kui juba hakkas, siis oli huvitav küll, hea raamat. Kahju, et veniva algusega.
Teksti loeti inglise keeles

Romaani idee on vägagi huvitav, ent lugedes jääb nagu mõnevõrra tuim ja staatiline mulje, mistõttu maksimumhinnet ei tõuse mu käsi sellele panema.

Eestikeelse väljaande osas tuleks kindlasti mainida mittemidagiütlevat kaanekujundust, millega Varrak on lausa uuele tasemele jõudnud... Ilma eelteadmisteta oleks seda raamatut poes uurides isegi raske arvata, et tegu on ulmega.

Teksti loeti eesti keeles

Vahepeal tekkis küll hirmus tahtmine karjuda, et "appi! miks sihuke jamps võitis HUGO!". Plot on ju iseenesest huvitavalt koostatud. Tegelased on huvitavad enda mitmeisikuliste minadega...AGA vahepeal löövad mingid totrad intriigid ja totrad perekonnad ja nimed üle pea. Nendes orienteerumine pole mugav ja mis kõige hullem, ega väga huvita ka. Nii ma siis lugesingi nii, et huvitavam koht läks nagu lupsti ja mingeid vahepealseid pajatusi närisin hambad ristis vaeva ja tüdimusega. See on ikka paganama kole kui väga mõni autor enda maailmasse armunud on.

Minujaoks kõlasid need kirjeldused igaljuhul umbes sarnaselt: "Ngoo pereliige Voo Boo kandis rohelist kinnast ja väikest hõbedast peenist enda rohelisel kuuel mis tähendas, et ta oli Hoo Mungo peres alles uus Bungo ja vähemtähtis klient Zung-Junnile...ehk Kroo-Troo laeva neljas Bljääk"

Kokkuvõtteks polnud ju kõige hullem aga tänu ülalviidatud stiilis vahelõikudele ei julgeks küll hindeks üle kolme panna.

PS: Romaanil olla ka mingi tugev feministlik väärtus aga õnneks on see eestikeelde tõlkides täielikult ära kadunud. Üks positiivne asi maakeeles lugemisel - siin pole ingliskeele laadis sugusid.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat on võrdlemisi hästi kirjutatud ja sisu on huvitav, seda eeskätt seetõttu, et mitmed mõttekäigud olid minu jaoks üsna uued ja põnevad. Sellest hoolimata on mul raske anda hindeks rohkem kui "4-". Kuigi tegevust on, ei ole see nii köitev, et ei saaks raamatut käest panna. Ja teisalt, kui uuesti lugema hakata (isegi, kui vahele pole palju aega jäänud), siis läheb veidi aega, et teksti mõneti raskepärase stiiliga harjuda.
Teksti loeti eesti keeles

Muu on eelnevate arvustajate poolt juba ära öeldud. Lisaks vaid selle, et autori loodud maailm ja kirjeldatud tsivilisatsioon oma ülipeente etiketi-nüanssidega oli äärmiselt nauditav. Ülimalt hõrk palake. Tundub, et autor on idamaade etiketi ja tavadega hästi kursis. Järgmistest osades ootaks, et need peened etiketinüansid looga tugevamini kokku kirjutataks ja intriigiga orgaanilisema seose omandaks. Üle tüki aja üks selline raamat, mida loed ja tunned -- sellises kultuuris tahaks ise elada.
Teksti loeti eesti keeles


 

See raamat meeldib mulle väga, olen seda korduvalt üle lugenud. Sarja kohta ütleks aga, et piisab sellest esimesest osast ja järgesid pole vajagi.

Ma arvan, et see, mis teeb esimese osa nii nauditavaks lugemiseks, aga jätab järgedest lääge maitse, on kohaliku kirjandusklubi panus ja juhendamine, mille eest ta neid raamatus ka tänab. See,  kuidas jutt ei ole lineaarne, kuidas ja kus üleminekud toimuvad, see on suurepärane. Samuti maailma loomine. Kui sa väga, väga tähelepanelikult ei loe, siis sa esimese korraga kõiki seoseid ei avasta.

Miskipärast on paljudele jalgu jäänud see, et tegelased pidevalt teed joovad. Kui küsitaks iga kord, et kas viski jääga või ilma, kas siis ka häiriks? Autor on lihtsalt eeskujuks võtnud ühiskonna, mis võiks olla kuskil Kagu-Aasias. Rahvas on tõmmu, androgüünne, sood ei ole üheselt määratavad (ka mitte füsioloogia põhjal, nagu ühes kohas mainitakse) ning tee-tseremooniad meenutavad Jaapanit. Ennustusruunid meenutavad mulle eelkõige vana Hiina ennustuskunsti. Kust kultuurist võiks olla laenatud mälestusehete kandmine, pole aimugi. Omapärane ja hästi läbimõeldud kultuur, mille kujutamisel autor järgib põhimõtet „ära räägi, näita“.

Teema, millest raamat räägib, ei ole aga mitte Toreni Õigluse kättemaks, vaid Anaander Mianaai konflikt iseendaga. Järjed seda teemat enam ei käsitle.  

Teksti loeti eesti keeles

Kiire ja lobe lugemine. Idee kehade vahel pihustunud isiksustest on hea, küsimus tekib, miks vaid laevad ja Anaander Mianaai seda teed läksid. 
Teksti loeti eesti keeles

Enda jaoks oli selle raamatu lugemine nagu toore kartuli söömine. Närid ja närid, ei mingit maitset, tüütu ja otsa ka ei saa. Autor on loonud tegelikult pääääris põneva maailma mis on täis igasuguseid erinimelisi kiirestiununevaid tegelasi ning kõigil on mingi x-nimi - vägisi tekkisid lugemise ajal peas paralleelid ühe teise kodumaise autoriga. Igaljuhul Ann Leckie paistab seda kõike tõsiselt võtvat.
 

Raamat on ühtepidi tuim ja teistpidi käib pidev virr-varr ja sebimine. Needsamad tegelinskid, kellega ei suuda ise kuidagipidi samastuda või midagi neis huvitavat leida, muudkui sekeldavad, siblivad, intriigitsevad. Midagi justkui kogu aeg toimuks aga see oli ausõna enda jaoks lihtsalt ebahuvitav ja tüütu. 
 

Kusjuures hiljuti lugesin Frank Herberti “Düüni”, see pole küll kosmoseooper aga praegu mõtlen, et Leckie ja Herbert kirjutavad mingil hetkel sarnastel teemadel, eriti kui intriigide peale mõtelda. Ka oli “Düünis” päris palju nimesid ja tegelasi, tegelasi, kes tingimata polnud mitmemõõtmelised. Aga üks suutis seda teha tõesti huvitavalt, nii et olin tõesti püsti ja plaksutasin. Leckie puhul on siiralt nõutu - see raamat on kuidagi täiesti valesti kirjutatud enda mätta otsast vaadates. Valetan, raamatu teises pooles hakkas tulema ka huvitavamaid kohti aga kahjuks oli enda huvi tolleks hetkeks niivõrd madalseisus, et enam ei andnud suurt midagi päästa.
 

Ilmselgelt peab olema asi minus aga mul on kuidagi sattunud ette viimasel ajal mõni raamat-autor, keda erinevates lugejaruumides kiidetakse taevani - ja siis ise loed, surud end hambad ristis raamatust mingi piirini läbi ja siis vannud alla ja sirvid diagonaalis läbi, et aru saada mis siis lõpuks toimub - ei haagi, ei köida, tüütu ja raske noh! Vernor Vinge “Sügavik taevas” oli viimati samalaadne (aga selle jätsin peale 20 lk lugemist lihtsalt pooleli ja läks ringlusse) - ning ta pole Ann Leckiega absoluutselt võrreldav, sarnasus on antud juhul allakirjutanu tagasihoidlikus isiksuses. Sest noh - kõik ju kiidavad, teistele meeldib.

Teksti loeti eesti keeles

Raamat on natuke halvem, kui järgmine osa. (Lugesin vales järjekorras).
Mitte et ta ikkagi väga hea ei oleks - on küll. Ent temas on (üheks) põhiküsimuseks, millega tegeleda, inimeste isiklike väärtuste ja võimete versus sünnipäraga määratud "tõenäoliste valikute ja sobivuse" vahekord. Arutelu, kas sünnipära järgi tehtud elukutsevalik või hoopis isiklike omaduste põhjal tehtu on parem indiviidile, ühiskonnale või lausa mõlemale. Kuna see on minu jaoks ammu ära võideldud lahing, orjus ja aadlipäritolu ühteviisi jaburad, polnud mul väga huvitav seda teemaarengut jälgida. Rohkem kui pool raamatut haaras mind huvi, kui tegevus nihkus 19 aastat tulevikku, ja tekkis peatüki vahetudes taas kerge "oeh", kui tegevus nihkus taas tagasi minevikku. 19 aastat.
OLI huvitav jälgida inimeste mõtlemist. Kuidas "sünnipära määrab" uskuvast isikust võib kasvada "tegelt on inimene ise tähtsam kui ta vanemad, vanavanemad jne" isik. Kuidas karakterid arenevad, mis neid arengule tõukab.
Ja peategelane on super. Oivaline. 3000 aastat tehisintellekt olnu nüüd ühes väikeses piiravas inimkehas! Üldse vahe minu ja minu vahel, selle tajumine ja variandid - oivaline töö, kodanik Lekcie!
Muide, et peategelase inimkeha on emane, sain alles selles raamatus aru. Sarja teises ei antud keha soole mingit viidet ja kuigi ma MÕTLESIN, kumb ta on, otsustasin "mehe" kasuks - võibolla seepärast, et mulle meeldis mõte mehe õla najal nutvast noorukesest rohkem.
Aga hea raamat. Eriti need 19 aastat tulevikus osad.
Teksti loeti eesti keeles
x
Must Kass
1954
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
no_social
Viimased 25 arvustused:
5.2020

Eks siin natuke algajalikkust muidugi ole. Ütleme kohe ära, et algajalikkust Zelazny skaalal, tegemist on siiski tasemega, milleni vähemalt 90% end kirjanikuks pidajatest ei küüni. Niisiis, lobisemist ja üleseletamist on tiba liiast. Muidugi, kui peategelane on väga pika elueaga, siis on tekkinud ka väga palju mälestusi ning eks seda ole siis loba ajamisega markeeritud. Dialoogid seevastu on väga head, vähemalt nii kaua, kui neid on kasutatud tegelaste omavaheliste suhete väljendamiseks. Paraku esineb ka näiteid sellest, et tegelaskõnet on kasutatud lugejale millegi selgitamiseks. No ja lõpuleheküljed sellest, mis edasi sai, on juba tarbetud. Just nagu ka kakluste kirjeldused - kui peategelast on juba surematuna tutvustatud, ei arva ju keegi, et umbes kolmandiku romaani kohal pistab 24 jalaga boakrokodill ta lihtsalt nahka.
Heas mõttes algajalik on aga see, et võib märgata motiive ja ideekatkeid, mis on leidnud väljaarendamist hilisemates romaanides nagu "Lord of Light", "Doorways in the Sand" ja küllap mujalgi. Ehk isegi üllatav, aga selgub, et mingi melanhoolse alatooniga kõdu ja kaduvik esineb Zelazny loomingus algusest peale.
Üks nüanss, mille peale kirjutamise ajal ilmselt ei mõeldud. Kui ma loen, et veganid on sinise nahaga, siis tundub see üsna loomulikuna. Kui aga väidetakse, et veganid on miski kõrgem, targem jne eluvorm, kes tulnud inimkonda päästma, siis ma pean endale kordama, et jutt ei käi toitumispuudulikkusega tegelastest. Hea vähemalt, et neile Coca-Cola meeldib.
Teksti loeti inglise keeles

Minu jaoks seni tundmatu autor teeb siin paremini hollyblacki kui Holly Black ise - ja ma võin korrata, et pärast "Modern Faerie Talesi" triloogiat on Holly Black minu jaoks karmide haldjalugude autor number üks.
On kaks näitsikut, sõbrannat juba lastekodu ajast. Üks valib politseiniku karjääri, teine aga hakkab välja mõtlema nii totraid moode, et on kahekümneselt juba arvestataval tasemel jõukas. Ühel hommikul ilmub ta aga politseinikust sõbranna juurde ja asetab kaasas olnud kingakarbi lauale sellise näoga, et ise ta seda küll enam avada ei taha. Lähemal vaatlusel selgub, et karbis on suht väike, st noor haldjas, roheline pipetilaadne asjandus käes, muidu aga leivatüki sisse keeratud ja küllaltki surnud. Lisainfoks - leid pärineb sümpaatse varateismelise, samast lastekodust pärit tüdruku aseme juurest, kelle moekunstnik oma hoole alla võttis, tüdruk ise on aga kadunud.
Politseinikul on asi kohe selge: haldjas käis selle asjandusega unenägusid varastamas, ilmselt tõukas tüdruk ta läbi une eemale, haldjas kukkus leivale, kleepus seda katva nutellakihi külge, haldjatolmu pudenes leivale, mis ärkas sellest ellu ja lämmatas haldja. Et siis suht normaalne sündmus, liiatigi kipuvad haldjad alatasa unenägusid varastama, sellega on aga nii, et kui näiteks su delfiiniunenägu ära tõmmatakse, siis ei näe sa delfiine unes enam kunagi.
Ega midagi, tuleb minna tüdrukut päästma haldjate kättemaksu eest; selleks, et ka moekunstnik saaks retkel osaleda, tuleb tal loovutada üks varbaküüs, selle vastu annavad haldjad nagu viisa. (Politseinikul on viisa juba nelja haldjalinna, nii et ta teab, kuidas see asi käib.) No ja eks siis juhtub üht-teist kummalist.
Ma olen siin mõnda aega nokkinud lugude kallal, mis pärinevad Neil Gaimani luuletuse järgi pealkirja saanud kogumikust "The Faery Reel", aga rohkem hästi ei viitsi märkmeid teha, sest Dellamonica jutt on selle komplekti parim, tegelased on elusad, mitte vanaemade-aegsest lasteraamatust välja lõigatud. Mõneti on see arvestatav kogemus ka meie olude jaoks. Temaatilised kogumikud, mille jaoks tellitakse jutte just nagu teemaga kokku puutunud autoritelt, ei ole hea mõte. Parimal juhul leiab sellisest ühe hea ja paar arvestatavat juttu, ülejäänutel kirjanduslik väärtus puudub.
Teksti loeti inglise keeles

Suur soo, kus saab paadiga sõita, servades elavad inimesed ja püüavad soost söödavaid elukaid, soo keskel on saar, kus elavad libarebased. Üsna arusaamatu - muidugi võib öelda ka "eksootiline" - taust: elukad on arusaamatud, inimsuhted samuti, igaühel on heartmother ja siis veel keegi ristiema moodi, meestest pole juttu. Sõidab hõimus mittelugupeetud tütarlaps elukaid püüdma, aga läheduses neid napib ja poolkogemata satub saare lähedusse, rikkudes nii ära libarebaste pulmatseremoonia. Kuni samused otsustavad, kas süüa ta kohe ära või enne natuke piinata, tuleb talle neiuna esinedes appi pruut, kes pulmadest üldse huvitatud polnud. Järgneb hulk tagaajamist ja libarebaste tekitatud hallukaid, aga tüdruk jätab rebastele hea mulje ja nad lasevad ta koos selle pruudiga minema. Nii et tüdruk jõuab koju tagasi, korvis väike valge rebasepoeg, kellel on küll saba ära lõigatud. Aga saba on eraldi kompsuga kaasa antud.
Ei soovita.
Teksti loeti inglise keeles

Näkineiud elavad väga, väga sügaval vee all. Vähemalt need, kellel kalasaba segamas pole. Vahel on neil meest vaja. Siis tuleb pinnale minna ja sealt kaasa krabada. See pole lihtne, mees võib enne kohale toimetamist ära uppuda, nii et esimesele sellisele katsele minek teeb peategelase mõneti närviliseks. Jõuab pinnale, seal on aga sadu surnud, haisvaid kalu ja kena noormees, kes kirub mingit öko-värki ja on kalade pärast murelik. Näkineid tahaks kalahaisusest veest puhtaks saada ja noormees pakub, et tal on majapidamises pesemisvõimalus täiesti olemas. Üks asi viib teiseni ja nii jääbki näkineid kuivale maale elama, õnneks on jõgi lähedal.
Bioloogilistele nüanssidele pole autor tähelepanu pööranud, lihtsalt selline... romantiline (?) lugu. Õnneks suht lühike.
Teksti loeti inglise keeles

Esimene maailmasõda, talupere otsustab läheneva rinde eest veel viimasel hetkel põgeneda, aga ligi saja-aastane vanaema unustatakse maha. Tuleb vanaemale külla päkapikk, ei ütle midagi, aga näeb morn välja. Vanaema teab, et päkapikkude peletamiseks tuli lävele tilgastanud piima pritsida. Komberdab vanaema piimaandjat otsima, leiab lõpuks kitse, lüpsab puukingadesse, sest anum ununes maha. Selgub, et vahepeal on rinne üle käinud, talusse on jäetud üsna katkine saksa sõdurpoiss. Jne jne. Lõpuks annab päkapikk teada, et ega ta seda piima nii väga ei tahagi.
Natuke parem kui Heinsaar, aga mitte ka oluliselt.
Teksti loeti inglise keeles

Saame muuseas teada, et haldjast isa ja inimesest ema lapsed kõlbavad parimal juhul haldjatele teenriteks, aga inimesest isa ja haldjast ema lastest võivad saada täisväärtuslikud haldjad. Peategeline ongi üks selline, tal on haldja jaoks suht haruldane anne: kujumuutmine ja loomade keelte mõistmine. Muuta saab ennast aga ainult nendeks, kelleks muutumist on keegi esivanematest juba harrastanud. Haldjapoiss tahaks kangesti hobust, kas või katsuda ehk natuke rääkida, aga haldjana lõhnab ta hobuste (ja tallipoiste) jaoks valesti, muutuda oskab ta öökulliks ja hundiks, need aga ei ärata hobustes samuti usaldust.
Üsna mõttetu jutt, aga hästi kirjutatud.
Teksti loeti inglise keeles

Siin oleks nagu kaks poolikut juttu: omavahel kokku eriti ei sobi ja kumbki omaette ka ei kanna. Üks lugu on 16-aastase tütarlapse hingevärinatest, kui ta kõhkleb, kas on aeg esimest korda oma boyfriendiga "lõpuni minna". Kahtlustest ja sisemistest segadustest hoolimata on tüdruk asjalik, sugugi mitte esimeses nooruses autoril on tema kujutamine õnnestunud elutruult ja moraliseerimata, teismelised ise nii hästi kirjutada ei oskaks.
Teine liin on haldjatest või lendpäkapikest vms, kes ilmuvad välja, kui tüdruku nelja-aastane täditütar akna taga kasvava puu peale kõvasti karjub. Need olendid võivad väga lühikese ajaga korraldada väga suure segaduse, kui neisse piisava austusega ei suhtuta.
Mina seda lugu uuesti ei loe, aga romantilise loomuga teismelistele võib sobida küll.
Teksti loeti inglise keeles

Hea küll, autori ämm oli Filipiinidelt, rääkis eksootilisi lugusid. Ja kui "Tithe" autorilt siis kogumiku jaoks haldjalugu telliti, otsustas ta selle eksootika ära kasutada. Ma lehitsesin mäluvärskenduseks isegi natuke Frazerit, päris sellist tegevustikku tal mainitud polnudki. Nii et miks mitte - iseasi küll, kas kunstmuinasjuttu ja müüte niiviisi võrrelda saakski. Niisiis, kena vanem õde põlgab ära puuhaldja lähenemiskatse, pidades teda tavaliseks põllutööliseks. Puuhaldjate armastusega on aga nii, et mida enam ta vastuarmastust leidmata kiimleb, seda haigemaks jääb tema armastuse objekt. Et siis jama majas. Nooremal õel on küll väike silma torkav iluviga (Meelis Milder, anybody), aga ta haarab vapralt matšeete ja puu kallale: võta needus maha, või muidu... Nii lihtsalt see ei lähe, aga lõpuks saab vanem õde siiski terveks. Ühe huvitava mõtisklemisaine viskab autor lugejale veel puändina. On ju tohutupalju õpetlikke (kunst)muinasjutte, milles tegemist armuloitsuga. Noh, et söödad need seemned vms talle sisse ja ta armastab sind igavesti. Reeglina lõppevad need lood halvasti. Aga kui seemned ise ära süüa?
 
Kokkuvõttes miinusega neli, märkasin, et olin "Tithele" nelja pannud, aga selle tase jäi siin saavutamata.
Teksti loeti inglise keeles

Peter Pan pole mulle kunagi hingelähedane olnud. Võibolla oli sama loo osaline esitamine tema põhivaenlase, kapten Hooki vaatenurgast isegi hea mõte, ja suur hulk tegelasi on ju jutus ära mainitud. Ehk oli isegi naljakas see täiendatud loetelu erinevatest lastekirjanduse vooludest, mille lugejatest Peter endale aja jooksul uusi jüngreid on värvanud: tulnukad, zombid, ninjad... Ainult et lugu venib nagu tatt, on neli-viis korda liiga pikk ja nii on sisse eksinud ebaloogilisi mõttekäike. Jääb vaid kaasa tunda neile, kellele autor "loovkirjutamist" õpetab.
Teksti loeti inglise keeles

Pealkiri peaks olema suurtähtedega, tegemist on New Yorgi avaliku raamatukogu kataloogiga. Antud juhul lõvikujulisega. Kratsid lõvi kõrva tagant ja esitad küsimuse, lõvi kutsub hiire, hiir toob kataloogikaardi, millel raamatu asukoht. Või umbes nii. Siis on veel kihlvedu, et kelle armastus on sügavam, haldjate või inimeste oma. Ja vahetuslapse sekeldused sellega. Kannatab lugeda, aga natuke naiivne ja ilmselt ei kuulu ma sihtgruppi.
Teksti loeti inglise keeles

Victoria-aegses Londonis moodustab haldjarahvas kogu kuritegeliku allmaailma. Ja on väga solvunud, kui üks inimlaps nendest osavamaks vargaks osutub.
Hoiatav näide sellest, mis võib juhtuda, kui Dickensit liiga palju lugeda. Puudub veel ainult, et mõni haiglase ettekujutusega lugeja seda haldjapungiks nimetaks...
Teksti loeti inglise keeles

Meelisel on õigus, et algus lubas enamat, aga mumeelest oli kaootiline kirjeldus antud juhul õigustatud. Andis edasi jutustaja segadust, teadmatust, mis oli oluline ja mis mitte. Kohtas ta ju mõndagi seletamatut. Boyfriend kadus kotti ära. Kotist tuli ja hiljem kadus sinna tagasi mees, kes nimetas ennast tema vanaisaks. Ning raamatukogutöötajat, kes üritas kotti sisse piiluda, hammustas miski ninast ja kotist kostis õudset ulgumist. Neid asju ongi ju üsna raske loogiliselt kokku siduda. Ja kogu värvikas taust selle koti kohta tuli vanaemalt, kes ütles: kui ma arvaksin, et sa seda usud, ei saaks ma seda sulle rääkida.
Teksti loeti inglise keeles

Üsna püüdlikult jaapanipärane, aga lausa liiale pole autor sellega läinud. Selline klassikaline muinasjutt, kunstnikuambitsioonidega nooruk läheb mõneks kuuks mägedes elava tädi juurde, et seal joonistada vms. Kohtab teel veidrat munka, aga peab teda tenguks (umbes nagu haldjaks). Tädi muudkui söödab ja kiidab, söödab ja kiidab, kuni tuleb lõikuspidu vms ja selgub, et poiss on on parajalt paksuks ja pehmeks nuumatud ärasöömise eesmärgil. Tengud, just nagu haldjad, et kannata kokkupuutumist rauaga, munk tuleb ka appi, glamuur kaob ja ilmneb, et pole ei tädi ega õigupoolest majagi.
Üks kord kannatas lugeda, aga soovitama küll ei hakka.
Teksti loeti inglise keeles

Lihtsakoeline vahetuslapse lugu, millele on väriseva käega püütud sügavust lisada. Kui autor oleks selle valmis kirjutanud 17-aastasena, siis, kui see tal esimest korda pähe tuli, võiks ju andeks anda - et noor alles ja ehk õpib veel. Aga 40 aastat sellist muna haududa... Hea küll, katsun nüüd teisel katsel nime meelde jätta ja edaspidi eemale hoida.
Teksti loeti inglise keeles

Võtame tuttava süžee, aga väikeste muutustega. Kroonprints, kes seni riigi piiri vaenulike naabrite eest kaitsnud, saab teada, et isa on väga haige, ja asub teele pealinna. Kus selgub, et isa on kadunud, troonil aga istub juba onu Claudius (hea küll, nimed on teised). Gertrudet selles versioonis ei ole, tema asemel on võimuvahetusega leppinud väga mõjukas ülempreestrinna, kes printsile lapsest saadik "nagu ema" olnud. On Polonius, kes samuti terariistaga lähedat tutvust teeb. Ophelia pärineks nagu rohkem "Tõrksa taltsutusest", aga vahepeal pöörab ära temagi. Horatio kohal on printsi madalast soost sõber ja adjutant. Rosencrantz ja Guildenstern on sedapuhku lausa kaksikud - ja agressiivsemalt meelestatud.
 
Kõrvaltegelaste seas on kattumised väiksemad. Tegevus areneb, nagu sellises olukorras ikka: Claudius ja Polonius vassivad, üldiselt on aga kõigile selge, et mingi jama on käimas. Ning kui jamasid lahendama hakatakse, jääb tegelasi kiires tempos vähemaks ja lõpuks on vaenuvägi linnamüüride alla saabumas. Paar sümpaatset tegelast siiski pääsevad.
 
Mis aga Leckie variandi eriliseks teeb: kogu tekst on jumala pöördumine nö Horatio poole vaheldumisi jumala sisemonoloogidega. Jumalaid on selles maailmas palju, kuigi ka nemad on surelikud. Konkreetne jutustaja on Mäe Jõud ja Vastupidavus ning väliselt esineb ta (iirc) kuue meetri pikkuse ja pooleteise meetri kõrguse musta kivina. Ilmselt võiks ta vahel ka mingil muul kujul esineda, aga lihtsalt ei taha - näiteks tema sõber, jumal Myriad, kes saabus Maale meteoriidina, rändab ringi tohutu sääseparvena. Jumalate puhul pole suurus oluline, üks tähtsamaid naaberlinna jumalaid, kelle haldusalasse kuulus meditsiin ja teadus, kõndis ringi väikese pruuni koerana. Nagu ikka, saavad jumalad jõudu sellest, kui nende poole palvetatakse ja ohvreid tuuakse: veri on muidugi kõige parem, aga kasu on ka piimast, toidupaladest ja lihtsalt lahkest meelespidamisest. Jumalatega on nii, et kui jumal midagi ütleb, siis läheb see täide. Muidugi juhul, kui see saab täide minna. Kui jumal väidab midagi vähetõenäolist ("saagu selle metsa puudest sõdurid, kes kõnnivad üle vee ja purustavad vaenlase laevastiku"), siis kaotab jumal selle täideminekut tagant tõugates väga palju jõudu. Ja kui jumal väidab midagi võimatut, siis kaotab ta pikapeale kogu jõu ning sureb. Arusaadav siis, et reeglina on jumalad oma väljendustes ettevaatlikud, eelistades öelda "ma olen kuulnud sellist lugu, et..." Loomulikult käib jumalate seas intriigide punumine, omavahelised võitlused, üksteiselt jõu võtmine jne - ning eks neil ole inimestega võrreldes ka oma salaplaanide tegemiseks oluliselt rohkem aega.
 
Kui Leckie tekitas oma "Abistavate" triloogias (ingliskeelsetes) lugejates segadust kõigi tegelaste puhul naissoost asesõna kasutades, siis nüüd on pidev "sina" kasutamine süžee (kuigi võiks öelda ka "hämamise") huvides. Sest kui nö Horatio on kogu aeg "you", mitte "he" ega "she", siis jääb tema sugu lõpuni lahtiseks. See pole väga oluline detail, kuid mõnevõrra intriige tekitav ometi.
 
Ma saan aru, et autor tahtis vahepeal jumala monoloogidega tempot maha võtta ning sündmuspaiga tausta ja ajalugu kirjeldada, aga kohati läks see ometi veidi igavaks - kuigi kivi puhul on pikad, mõtlikud heietused igati kohased. Nii jääb kõrgeimast hindest natuke puudu, aga tugev nelil on välja teenitud.
Teksti loeti inglise keeles

Mulle küll meeldis. Kõigepealt on jutul nüüdseks teatud ajalooline väärtus: jah, kunagi just niiviisi ajalehti tehtigi. Ajakirjanik pole ainus, kes on haaratud inimeste reaktsiooni uurivasse kontrollrühma, aga see selleks. Pigem võiks rõhutada Simaki ettenägelikkust - ja sedagi, et maailm on eelmiste arvustuste kirjutamisest saadik muutunud. Vahepeal on tekkinud see, mille eest Simak hoiatab: Internet of Things. Aga et Simaki kangelasel õige lahenduseni jõudmine aega võtab - no ei olnud siis veel Ramones meeldejääval kombel laulnud lihtsast ja universaalsest lahendusest: Beat on the brat with a baseball bat.
Teksti loeti inglise keeles

Kunagi Simak mulle väga meeldis. Aga ju ma siis juhtusin paremaid lugusid lugema. Sest see taastutvus head muljet ei jätnud. Pulp-fiction, seda küll, aga minu jaoks pole see kompliment.
Teksti loeti inglise keeles

Kõigepealt võib rõõmuga märkida, et kolmandal katsel on algaja kirjastus jõudnud tasemeni, millel vormistus enam lugemist ei häiri. Et siis Lummur, mitte enam Luumurd. Lausa lakke hüpata on ehk veel vara, paar segast lauset ja mõned tähevead ju siiski veel on, ning ma pole kindel, kas on vaja rõhutada, et muna on ikka munakujuline.
Teine positiivne moment: tegevus on edasi antud peategelase vaatenurgast. Lugeja teab niisama palju kui temagi ja nii on lihtsam talle kaasa elada. Kolmandaks: tüdruk-tegelase vaimustus Jaapani kultuurist lisab isikupära ja on mullegi arusaadav. Hea küll, muud sealsed kultuuriilmingud jätavad mind ükskõikseks, aga muusika mulle kohati meeldib, näiteks Shonen Knife ja Tsushimamire on bändid, mille videoid ma seniajani vaatan jne. Nii et kolmveerandi ulatuses see lugu mulle päris meeldib. Näiteks see (hilis?)teismeliste kaootiline käitumine, kus head kavatsused toovad kaasa halbu tagajärgi.
Muidugi, tegemist on noortekaga ja nende puhul on vist lausa obligatoorne, et lugedes tuleb loogika välja lülitada ja leppida, et asjad lihtsalt on nii. Parem mitte mõeldagi, kuidas ikkagi need nanomasinad sealt dimensioonide vahelt mööda hingeniite... Et lugejal lihtsam oleks, lisatakse sellistes lugudes ka nö maine, tuttav plaan. See peaks vastukaaluna olema loogiline ja äratuntav. Antud juhul on tõetruudus kohati süžee arengule ohvriks toodud. No ma ei suuda ette kujutada gümnasisti (liiatigi poksijat), kel poleks taskus raha pudeli viina jaoks. Veel võimatum on see aastate eest sõjaväest tagasi tulnud vanema venna puhul, kes tuimalt lepib raha puudumise ja vennaga ühes toas magamisega.
Nagu öeldud, kolmveerandi ulatuses on lugu väikestest nurinatest hoolimata täiesti loetav. Viimane veerand on müra ning kaamera kipub rohkem üldplaani võtma. Mõttetu paugutamine, sest ka nn suurfilmide puhul teavad ju kõik, et blondiin, neeger ja koer jäävad lõpuks ellu. Nii et kokkuvõtte sellest viimasest veerandist oleks võinud umbes viie lausega lisada praegu epiloogi nime kandvale peatükile ja suhtedraama ehedamalt esile tuua. Lõpumeeleolu vastaks üsna hästi Sam Cooke'i kunagisele hitile: She was too young to fall in love and I was too young to know it. (Dr Hooki variant sellest laulust oleks antud juhul ülepakutud.) Autor on siiski veel puändina lisanud vene rikkalikust folkloorist pärit ütlemise: Mama, rodi menja obratno. See üllatab, kuid kas just heas mõttes. Siiski, miinusega küll, kuid neli on välja teenitud.
Teksti loeti eesti keeles

David on kergelt ülekaaluline vabakutseline progeja. Harrastab vibulaskmist, D&D tüüpi mänge ja muud ulmelist, sellega seoses kuulub sarnaste huvidega inimeste klubisse. Kui ta on parajasti teel klubisse, astub ligi erakordselt kena neiu uhkes Cosplay kostüümis, kellel on üks väide ja üks küsimus. Väide on: ma olen su välja valinud. Ja küsimus: kus need ulmikud siin kogunema pididki.
Varsti selgub, et neiu on tegelikult inimkuju võtnud lohe. No et lohede (ja muude olevuste) planeedil on küll ka inimesi, aga need on kuidagi tuimad ja allaheitlikud. Seepärast käivad naissoost lohed Maal lõbutsemas - siin jaksavad inimesed veel imestada ja imetleda. Ning kui Maal saab palju nalja, siis on lohel koju pulmalennule naastes rohkem ja elujõulisemaid mune.
Hakkavadki toimuma seiklused, algul lihtsamate vastastega, nagu tülikad naabrid, lõpuks aga pahura ükssarvikuga, kes on kohale ilmunud selleks, et Maa inimkonna arvukus umbes miljonile taandada.
Ma ei saanud hästi aru sihtgrupist. On mõnusaid kilde, millest lapseohtu lugejad aru ei pruugi saada. Ja täiskasvanute jaoks on lugu tiba nagu lapsik. Sestap ka tagasihoidlik hinne.
Teksti loeti inglise keeles

Mulle meeldivad Hutchinsoni romaanide algused. Neis on midagi sarnast, olgu tegevusajaks siis nn kaasaeg (The Villages), kümnekonna aasta kaugune tulevik nagu jutuks tulevas uskumatu plahvatava mehe naasmises, mõnekümne aasta kaugusel nagu Euroopa sari või hoopis katastroofijärgses maailmas (Shelter).Kõigis neis on üsna vähe ulmelisi elemente: võibolla mõni elu lihtsamaks tegev vidin, võibolla meenutatakse mõnda kummalist ajaloosündmust, aga üldiselt on lugejal sellesse maailma lihtne sisse elada, sest see tundub tuttavana. Ja loomulikult kirjeldatakse sündmusi peategelase vaatekohast, nii et lugeja teab toimuvast just niisama palju - õigemini küll vähe - kui kangelanegi. Seega on kõik just nagu elus. Vähehaaval hakkavad selles tuttavana tunduvas maailmas toimuma imelikud asjad. Esialgu lihtsalt vihjed, et kõik pole päris nii, nagu oleks võinud arvata. Ja jällegi, peategelasel võivad olla küll aimused, aga ei mingit selget pilti sellest, mis värk siis on. Kui ma nimetasin romaanide algusi, siis mahuliselt võib see olla tubli kaks kolmandikku romaanist, ma mõõtma ei hakanud. Siis käib pauk.
 
Lõpud enam nii köitvad ei ole. Paugust tekkinud lained sumbuvad vähehaaval, mõned on midagi võitnud, mõned kaotanud, mõned otsa saanud. Elu läheb jälle peaaegu vanaviisi edasi, ent natuke teises rööpas. Pole isegi päris kindel, et lugeja oleks teada saanud, mis pauk siis käis ja miks. Hutchinsonilt pole mõtet oodata lõpulehekülgede üllatavaid pöördeid ja dramaatikat, rääkimata siis maailma päästmisest või muidu õnnelikust lõpust.
 
Antud juhul on peategelaseks allakäinud vabakutseline teadusajakirjanik Alex Dolan. (Mõtlesin kogu lugemise aja, mis on tal tegemist tuntud meemipart Dolanigam, aga ei mõelnudki välja.) Allakäik pole isegi otseselt tema viga, kogu trükiajakirjandus käib alla, eriti veel selline, mis püüab millestki keerulisemast kirjutada. Nii - kui Alex end ühel päeval uimasena postkasti juurde veab, leiab ta endale üllatuseks suure hulga kirju firmadelt, kes tänavad teda oma arvete viimaks ära maksmise eest. Ja veel ühe kirja, mis ütleb, et helista, tahaks sulle tööd pakkuda, ja et muuhulgas maksin su arved ära.
 
Noorepoolne teadushuviline miljardär - miskipärast kujutasin selles rollis ette Ashton Kutcherit - on ära ostnud ühe Idaho maakonna ja veel tükke naabermaakondadest, ning rajanud sinna asjanduse, mille kõrval praegune suur osakeste põrguti on väike mänguasi. Elanikud olid meelsasti nõus maid müüma, sest põllumajandus oli seal täiesti tulutu ettevõtmine. Maksimalistist miljardär lasi ehitada hulga maju teadlaste ja tehnikute jaoks, keda oli vaja umbes viistuhat ühikut, siis paistsid vanad majad kuidagi inetud ning need lõhuti maha ja ehitati uued asemele. Nii pole linnakeses ühtegi hoonet, mis oleks vanem kui viis aastat. Alex kutsutakse kohale selleks, et ta käsilolevast projektist artikleid kirjutaks ja lõpuks ka selle ajaloost raamatu kokku paneks. Kuulujuttude kohaselt tahab miljardär oma põrgutiga leida gravitatsiooniosakesi - no et kui valgus on nagu laine ja nagu osake, siis peaks ju gravitatsiooniga sama lugu olema. Aga kuna vahel käib tööde arenguga tutvumas asepresident ja kõrgeid sõjaväelasi, siis tundub, et tegemist pole läbinisti erakapitalile tugineva projektiga. Alex muidugi puikleb kergelt vastu, aga erialane töö, korrapärane palk ja kena majake kaaluvad kõik kahtlused üles. Idüllilist kohanemist segavad mõned veidrused - maja eelmised elanikud on kuidagi väga äkitselt lahkunud, jättes maha asju, mida inimesed kolides tavaliselt kaasa võtavad; vahel keegi koputab, aga lingist kinni võttes saab elektrilöögi ning ukse taga pole kedagi; siin-seal võib järsku täiesti tühja koha peal märgata staatilist sädelust, mis meenutab inimfiguuri. Ning millaski naelutab keegi AleXi ukse kõrvale pesukaru.
 
Viimaks saab põrguti valmis ja lülitatakse sisse. Nagu öeldud, pole lõpud Hutchinsoni kõige tugevam külg.
Teksti loeti inglise keeles

Paar heatahtlikku märkust tegijatele. Võimalike spoileritega. Korrektuur on oluline. Antud juhul on see puudulik. Eksimised poolitusreeglite vastu, rea keskele sõitnud poolituskriipsud, peamiselt aga puuduvad sõnavahed. Isiklik kogemus: kui toimetaja peaks sisust aru saama, siis korrektor peaks  teksti suhtuma kahtlevalt või lausa vastumeelselt. Sest kui kumbki neist unustab end lihtsalt lugema, jäävad vead parandamata. Toimetajatööga võib rahul olla, jäi ehk veel ainult paar kahtlast kohta. Näiteks pole ma kindel, kas 273 kohta sobib öelda "mitusada".
 
Kahekesi kirjutamine võib anda tulemusi, aga tavaliselt pole see siiski parem sellest, millega kumbki eraldi hakkama oleks saanud. No näiteks et Dick ja Zelazny olid mõlemad head kirjanikud, aga ma usun, et kumbki eraldi oleks kirjutanud parema "Deus Irae". Kui mõlemad autoris tegelevad sama peategelasega, jääb see pinnapealseks ja/või skisoidseks. Antud juhul oleks lugu saanud huvitavam, kui sisse oleks toodud ka nö vastaspoole, Marsi koloonia vaatenurk mõne selle esindaja kaudu. Kumbki autor oleks saanud arendada ühte tegelast ja oleks ühtlasi vastandatud kaks maailmavaadet: Marsi poolt konkreetne (kuigi mitte ehk kõige õnnestunum) plaan inimkonna edasiviimiseks ja siis praegune kangelane oma süüdimatult spontaanse rahmeldamisega.
 
Kapten Moskarit ajendab algul rahapuudus ja hiljem kuidagi nagu väärastunud iha siiami kaksikute ühe poole vastu. Võibolla peaks ütlema "huvitavalt väärastunud", aga kindlasti pole vahekord kaksikute naispoolega, mille küljes tolkneb - enamasti selleks ajaks küll teadvuseta olekus - vend, mitte igaühe jaoks. Aga, noh, alati võib ju ritta LGBT... (või mis need olidki) uusi tähti lisada.
 
Kosmiliste ja muude katastroofidega on, nagu on. Öeldakse ju, et ühe inimese surm on tragöödia, miljoni surm kõigest statistika. No ja lugeda ongi sellest just niisama huvitav kui statistikaõpikut - mõne jaoks põnev, paljude jaoks igav. Sest neil miljonil on juba ükskõik, kuidas see juhtus, küsimus on selles, kuidas need üksikud ellujäänud pärast hakkama saavad.
 
Ellujäänute jaoks ei tundu elu päikesesüsteemis pärast Päikese kustumist eriti kutsuvana. Musta augu tekkimiseks peaks Päikese mass muidugi paar-kolm korda suurem olema, pika aja jooksul see hajuks ja planeedid leiaksid endale uued orbiidid, aga vaevalt inimesed seda ära jõuaksid oodata. Jupiterist uue energiaalllika tegemine on küll parem kui mitte midagi, aga Maal on see võrreldav katsega ennast Kuu pinnale tehtud lõkke valguses soojendada. Kuid ega ulmeromaan ei peagi õnneliku lõpuga olema. Muidugi, lugu sellest, kuidas kaks isehakanud pealikku kulutavad teineteisega sõdimiseks kogu olemasoleva ressursi ja enamgi veel, on samavana kui inimkond.
 
Kõikvõimsus ei ole kõige parem omadus, millele juttu ehitada. Tavaliselt on see komistuskiviks high fantasys - kuidas panna rüütel ja maag omavahel võrdset võitlust pidama, kui maagil on igaks olukorraks loitsud valmis. Antud juhul on kesksel kohal pihku mahtuvad kerad, mis võivad valmistada ükskõik mida (kui vaid küsida oskad) ja ükskõik kui palju. Kuni lõpuks on jama majas. Hea küll, ma olen ise ka mõnes arvutimängus endale ressursse juurde kirjutanud, et esimene läbimine ladusamalt läheks, aga just piiratud vahendite optimaalne kasutamine teeb ju asja huvitavaks.
 
Seninimetatud on siiski pigem teisejärgulised probleemid, rohkem nagu maitseotsustused. Märksa häirivam on valitud stiil. No jääb arusaamatuks, miks kasutatakse 21. sajandil kirjanduslikke väljendusvahendeid, mis olid moes 19. sajandil. See külarealismi ja rahvusromantismi veider segu, mille puhul "kaamera" asub ebamäärases kauguses ning jääb arusaamatuks, kes räägib, kellele räägib ja miks räägib (ning "kirjanik", "lugejale" ja "meelelahutuseks" ei ole head vastused) jätab kokkuvõttes mulje, nagu loeks Andres Saali seiklusjuttu. Sellise vanamoodsuse tõttu pole võimalik tegelastele kaasa elada ja jutt muutub iseenda paroodiaks, mis tõenäoliselt ei olnud autorite eesmärk.
 
Mulle on ette heidetud, et hindasin Lummuri esimest raamatut liiga kõrgelt. Ju ma arvestasin mitte ainult sellega, mis kirjas, vaid ka sellega, mis oleks võinud veel olla. Antud juhul ma paraku mingit täiendavat potentsiaali ei näinud. Usutavasti ostan ka Lummuri kolmanda raamatu, aga kui sealgi korrektuur puudub, siis jääb see ka viimaseks.
Teksti loeti eesti keeles

Ma mäletan juba ammustest aegadest, et ükskõik millisel tasemel kirjandusvõistlusele laekub lisaks ilmselgetele ebaõnnestumistele ka vähemalt üks väga hea tekst. Paremal juhul lausa kaks. Ning väga, väga harva rohkem. Žüriisse mitte kuulumine on selge eelis: harvendamise on keegi juba ära teinud ja võib loota, et ainult esikümmet lugedes pääseb suuremast osast jamast. Nii oligi, leidsin kaks minu meelest väga head juttu, ning nii võib jutuvõistlusele ja seda esindavale kogumikule panna hindeks “hea”. Juttude kaupa võttes oleks kaks viit, kaks nelja ning ülejäänute puhul oleks asjatu vaev hakata kaaluma, kas mõni neist on lähemal kolmele või ühele.

 Vaieldamatu esikohalugu oli “Käilakuju”. See oli imho uuenduslik kogu žanri kontekstis. Teadvuste/hingede ümberistutamist kehast kehasse on ulmes kasutatud ju palju (vt. näit Richard K. Morgan), aga siis on eeldatud selle digitaliseerimist. Või siis, varasematel perioodidel, lihtsalt viibet võlukepikesega. Nii jõhkrat ja samas usutavat meetodit, et tuleb kehast kogu närvisüsteem välja kiskuda ja “mediteerima” jätta, kohtasin ma esmakordselt. Pole siis ka ime, et selle tagasiistutamine teise kehasse ei anna päris adekvaatset tulemust. Õhustik oma “registreeritud teisitimõtlejatega” meenutab idanaabrit, jutu meeleolu tõi aga kuidagi meelde Ursula Le Guini “The Day Before the Revolutioni”, mis koos Orsinia lugudega kuulubki mumeelest selle autori paremikku.

 Olgu igaks juhuks jälle üle korratud: kirjandus tegeleb inimsuhetega, inimese ees seisvate valikutega. Ning oleks parem, kui autor oleks need suhted läbi tunnetanud. Ulmel on siin peavoolu kirjanduse ees teatud eelis: autor saab paika panna maailma, kus talle olulisena tunduvad suhted kõige selgemalt esile tulevad. “Lumemarjaveri” on selle kohta väga hea näide.

 Veel kahes jutus on inimsuhted täiesti olemas. “Apollo 18” petab lihtsameelsema lugeja ehk oma tõepoolest leidliku ulmelise poolega ära. Samas on see samas siiski lugu ka sellest, kuidas peategelases on omavahel võitlemas esimese armastuse järelmõju (ning tegemist ongi valusa ja unustamatu seisundiga, millegipärast meeldib mulle puppy love rohkem kui eestlaste vasikaarmastus) ja kohusetunne, soovi konkureerivalt agentuurilt teadmisi kätte saada.

 Muidugi toob “Esimene port” meelde “Ready Player One”, aga see pole kaugeltki mitte kõige hullem, mis juhtuda võiks. Inimlikest valikutest tuleviku (pool?)virtuaalses maailmas on selles loos juttu, otsad jäetakse lõpuks meeldivalt lahti, provotseerides lugejat mõtlema, kuidas tema sellises maailmas käituks.

 Ülejäänud lugude “kirjanduseks” nimetamine oleks selge liialdus. Siiski, kahel juhul võib stiili pidada kirjutamist peaaegu õigustavaks teguriks.

 “Riisirahvas” tundub Robert E. Howardi jäljendusena. Juba omal ajal oli Howard mõttetu meelelahutuse meister ning miks tema stiili peaks jäljendama, jääb küll arusaamatuks, aga sellega on kenasti hakkama saadud. Kirjanduslik stiil on siiski seotud ajastuomase mõtteviisiga, kõik süžeed on nagunii palju kordi läbi kirjutatud, huvitav on ainult see, kuidas seda parajasti tehakse.

 Siis kogumiku nimilugu. Kas loole lisab midagi, et sadamasse saabub just tsepeliin, mitte galeer, miinitraaler või kosmosesüstik? Ei. Kas on kuidagi uudne, et algul tüütu ja tülikana tunduv jõnglane osutub Tähtsaks Isikuks? Ei. Nii ratsutabki lugu mööda klišeesid, pakkumata inimolemuse kohta midagi uut või huvitavat. Lugu on sujuvalt kirja pandud küll ja sobib harjutustööks ning ilmselt leidub inimesi, kelle jaoks nn aurupunk on väärtus omaette.

 Ma nüüd ei tea, kuidas on “Siis, kui nad tulid” saamisloo ja läbitunnetatusega. Kui autor on tõepoolest noorema õe kaotanud, siis jääb vaid kaasa tunda ja loota, et kirjutamine mõjus teraapiliselt. Kui mitte, siis on tegemist heroilise sotsiaalpornoga.

 “Sümpaatia” ja “Riia keisririik…” on katsed midagi enda jaoks põnevat kirja panna, paraku jõuab lugejani põnevuse asemel ponnistuse higilõhn. Mõlemas on vähemalt üks huvitav mõte, aga see katab vaid ulmelise poole, inimolemusest ei saa me midagi teada. Ja üldse mitte naljakas följeton “Libakass” vihjab ilmselt, et midagi pidi ju kümne hulka panema, aga ülejäänud lood olid veel õnnetumad.

Teksti loeti eesti keeles

Ma võin ju aru saada, et kui autori viimased 12 raamatut on olnud edukad ja üks sari oleks ka nagu lõpetatud, siis tahaks kirjutada midagi muud. Aga õnnetut sotsrealismi poleks siiski tarvis olnud.
 
Taust, tähendab, siiski lausa realistlik ei ole. Üsna tugeva ajastulise paralleelina on tunda Weimari vabariiki, täpsemalt võibolla Ülem-Sileesiat: ametlik asjaajamine on saksakeelne, ent palju on ka slaavi nimesid. Suur sõda on möödas, samas on õhus teadmine, et see ei jää viimaseks, ja kõik võtavad elust, mis võtta annab. Lõpu poole hakkavadki sotsid juba tänavatel märatsema. Sõda on peetud peamiselt mürkgaasidega, paljudel ellujäänud sõduritel on näod sellest vastikult moonutatud, mistõttu nad peavad kandma rauast maski, aga see-eest on ühistransport neile tasuta ja minimaalne elatis kindlustatud.
 
Tegevuspaigaks on linn, mille üks pool on sõjas hävinud, seal on nüüd ainult muda ja mürkgaaside jäägid, no ja siis mõned kambad, mis püüavad sealt midagi kasulikku välja kaevata. Teadus on oluliselt rohkem arenenud kui meile tuttavas maailmas. Tänavatel liiguvad maglev trammid - segamini hobuveokite ja kõige muuga. On robotid - pakirobotitest robotuksehoidjate, isesõitvate taksode ja suurte sõjamasinateni välja. On androidid. On kimäärid - vastavalt tellimusele "kirjutatud" genoomiga orgaanilised vormid, tavalisest intelligentsemad koerad näiteks. Energiaallikaks on miski "plasma", aga söekaevandused ja -elektrijaamad töötavad edasi, et inimestel tööd oleks. Kui plasmalamp läheb ümber, voolab plasma sealt välja ning hooletu kasutaja läheb põlema. Lõpuks aga selgub, et "plasma" on suuresti orgaanilise päritoluga. Dekadentsile omaselt eelistab kultuuritarbija seksi ja vägivalda - pealkirjas esinev "The Grand Darkness" ongi üks sellisele vaatajaskonnale orienteeritud varieteeteater. Laval on elutruud (ja tuleohtlikud) nukud, mis kordavad lava taha varjunud, nendega "galvaaniliselt" seotud näitlejate liigutusi. (Nukkudelt on ju nagu lihtsam efektselt päid jms maha lõigata.)
 
Kummalisi asju on selles maailmas veelgi, aga see sotsrealistlik lähenemismeetod... Peategelane on ühiskonna põhjakihist pärinev püüdlik nooruk, kes ongi juba jõudnud jalgrattakulleri auväärse töökohani. Ta tunneb küll väga hästi linna, kõiki neid tagahoovidest ja keldritest läbi viivaid otseteid, aga tänavatarkusest jääb puudu. Ehk siis põgeneda ta oskab, aga nukkide, noa või püstoli kasutamisega on lood kehvad. Nii on raske talle kaasa elada, kui järjekordse äparduse järel jääb vaid mõelda, kes ja mille eest talle järgmisena pasunasse annab.
 
Umbes poole raamatu kohalt muutuvad mõned tegelaste pillatud naljad ka naljakaks. Ja tüüp asub otsustavamalt tegutsema. Ainult et selles puudub loogika, kõik lihtsalt juhtub autori tahtmist mööda ja äpust saab superkangelane, kes, kuuli- ja noahaavu täis, segamatult edasi askeldab. Nii et ei olnud meeldiv lugemiselamus.
Teksti loeti inglise keeles

Väga kenasti õnnestunud meeleolu loomine. Mis meenutab, et nagu kogu muu kirjandus, on - või vähemalt peaks olema - ka ulme eelkõige inimesest, mitte niivõrd vidinatest. Nii et inimesed on esiplaanil ja ulmeline tulevik, iseenesest ju just parasjagu detailiderohke, on tagaplaanil.
Võibolla mõjutas mind head hinnet andma seegi, et elasin kunagi umbes kaks aastat kohas, kust samune Bulgarini suvemõis kogu oma luitunud olekus mulle aknast kätte paistis. Aga miks hea ja mitte väga hea? Lõpuks läks tempo liiga kiireks.
Teksti loeti eesti keeles

Ega ma ei oska endalegi seletada, miks ma seda lugesin. Hea küll, jäi ette, aga et lõpuni... Ju siis on Card siiski päris hea jutuvestja, isegi kui tema jutt närvidele käib.
 
Sõda satikatega on võidetud, lahingukooli pole enam vaja, need kursandid, kes seal alles õppisid või veel päikesesüsteemis viibisid, saadetakse maale tagasi. Aga ühise vaenlase puudumine tähendab, et riikidele ja riigikestele tulevad meelde vanad tülid naabritega koos sooviga piire korrigeerida jne. Nende jaoks on parima militaarse väljaõppe saanud noorukid eluliselt oluline strateegiline reserv. Venelastel õnnestub neid ära röövida tervelt paarkümmend, lõuna-ameeriklased näpsavad ühekaupa, nõrgemad aga loodavad, et edukalt sõda pidanud rahvusvaheline laevastik võtab maal korra hoidmise enda peale. Laevastik aga ei taha maistest asjadest eriti kuuldagi, vaid on pühendunud koloniseerimise ettevalmistamisele. Muuseas on kolonel Graff saanud kindraliks, laevastikust erru saadetud ja asub nüüd koloniseerimisministri ametipostil. Lahingukoolist on tehtud laevastikukool, kus õpetatakse jõnglasi, kes peaksid kunagi koloniseerimist juhtima hakkama. Võetakse sinna aga ainult neid, kellel vähemalt üks vanematest on/oli võiduka laevastiku liige.
 
Sellisel taustal hakatakse siis kerima lugu 11-aastasest jõnglasest nimega Diabeet või Tapeet või midagi sellist. Jõnglane on, mõistagi, keniaalne. Nagu keeniuste puhul tavaline, tuleb see millegi muu arvelt. Raamatu esimeses veerandis püütakse näidata, et noor D on paranoiline skiso. Kahtlustab kõike ja kõiki. Mis annab autorile võimaluse kirjutada põhjalikult ja mitmekordselt läbi ka need kohad, kus midagi ei juhtu. Lisaks ei tea D, kes on ta vanemad, sest kasvatab teda kasuema, kes ütleb, et ju su isa ikka laevastikus oli. D tahab pääseda kasuema hoole alt ja andekate laste koolist, kus tal on väga igav, ning teeb kõik võimaliku, et jõuda laevastikukooli. Lõpuks see ka õnnestub.
 
Raamatu keskmises osas näidatakse, et D polegi ehk skiso, lihtsalt äärmiselt enesekeskne ja peaaegu võimetu kaaslastega suhtlema. Ning sobival hetkel otsustab siis keegi kaaslastest temaga mõnda aega sõbrustada ja seletada, mida ta kogu aeg valesti teeb.
 
Lugu peaks koos hoidma intriig, mis tundub aga väga kunstlikuna. See jääbki lõpuni lahti seletamata, D päästab kangelaslikult maailma, näidates üles täiuslikke komandörivõimeid, ning kogu laevastikukoolil seltskond hakkab teda austama ja armastama. Vahepeal oli üks peaaegu põnev või vähemalt hästikirjeldatud koht sellest, kuidas täielik maarott D esmakordselt avakosmoses mööda koolisatelliidi välisseina ukerdab, aga loomulikult ei arva ükski lugeja, et raamat lõppebki kirjeldusega, kuidas peategelane oma napi hapnikuvaruga avakosmosse triivib.
Teksti loeti inglise keeles