"Cozy catastrophe" - eesti keeles "hubane katastroof". See võeti ühe ulmekirjaniku-kriitiku (Brian W. Aldiss) poolt kasutusse mahukas ulmekirjanduse ajalugu käsitsevas teoses aastal 1973. Tema kirjeldas väga irooniliselt ja hammustavalt siis briti pealeteisemaailmasõjajärgseid katastroofiraamatuid, mis lähenevad peategelasele ja teda ümbritsevale leebelt. Maailm saab hukka, miljardid inimesed surevad aga peategelasel on ikka tüdruk olemas, käed-jalad küljes, ning pole palju puudu, et õhtul viie ajal pakutakse küpsiseid ja teed. Kui rääkida Wyndhamist endast siis "Trifiidide päev" on eesti keeles ilmunud hubastest katastroofides üks kuulsamaid teoseid.
See termin on praeguseks algse autori lõikava kriitika kaotanud ja kirjeldab lihtsalt ühte tekstikorpust.
Üldse oli huvitav lugeda järelsõnast raamatusarja koostaja Raul Sulbi selleteemalist kokkuvõtet. Sest ega samamoodi on olemas ka hubane krimka, kasvõi Christie ja muu kuldajastu raamatud lähevad suures osas sinna alla. Kaasaegsematest siis näiteks M. C. Beaton.
Raamatust endast polegi juttu veel jõudnud teha 
. Eks on teised seda juba ka teinud. Kui pigem lühidalt sisul peatuda siis inimkond pistab rinda kosmosest tulevate vaenulike jõududega, kes tegelikult teevad kurja hoopis läbi maailmamere. Peategelasteks on ajakirjanikest briti abielupaar, kes on läbi aastate seda probleemi kajastanud. Raamat on üles ehitatud faasidena, kus siis tegevus järjest areneb ning olukord keerulisemaks muutub. Võib-olla sisust rohkem ei räägikski, las jääb lugejale ka rõõmu.
Enda jaoks lugesin raamatu läbi "valel" ajal. Nimelt veel üsna hiljuti lugesin üle Frank Schätzingu "Parve", mis lembib sarnase teemaga - inimkond ning merepõhjast tõusev õudus. Kui Wyndham on õdus ning päeva lõpuks läbivalt pigem positiivne siis Schätzing on õdususe teises otsas, isegi mitte olles ülepaisutatult grotesktne vaid pigem enda detailsuses annab katastroofi julmust hoopis teisel skaalal edasi. Kui Wyndham on seal romaani ja lühiromaani piirimail (kuigi vist pigem ikka romaan) siis Schätzing kasutab enda mõtte edasiandmiseks ära üle tuhande lehekülje (ning teksti on ka lehekülgedel selgelt rohkem). Kui "Kraken ärkab" on seiklusromaani-tüüpi ning mingil määral on ka filosoofilist poolt, siis "Parves" on oluline osa teaduslikul lähenemisel ning rõhutatakse seda, kuidas kriisilukorras indiviidid, riigid ja inimkond käituvad. Eks on ka Krakenis kõike seda aga mastaap, volüüm on erinev.
Mis tähendas, et Wyndhami lugedes oli esimene kolmandik selline, et täitsa kaalusin diagonaalis lugemist. Raamat polnud halb, kaugel sellest. Aga ta oli saksa kirjaniku tellise taustal selline... lihtne. Vähe mõtisklemist ja filosoofiat, palju dialoogi ja tegevuspõhist lähenemist. Raamatu arenedes õnneks olukord muutus paremaks ning just viimane veerand või kolmandik rehabiliteeris eelneva korralikult. Ühtepidi tekkis rohkem inimlikku komponenti ning kogu sellele jamale hakkas lahendus tekkima. Teisalt hakkas autor keskenduma rohkem sellele, mida siis erinevad juhtoinad ette võtavad. Tuli mängu mõtisklev hoovus, ei olnud enam action-action-action. Kui korraks veel neid kahte raamatut võrrelda siis "Krakeni" lõpp oli äärmiselt mõnus ja sümpaatselt vormistatud, naerulsui sulged raamatu. "Parve" lahendus oli kahjuks nõrgavõitu, samas muu raamat oli nii võimas, et et et... aga see on teine teema.
